Veidi India mekki
Töö osas oli päev nagu iga teinegi. Saime hommikul üsna jabura ülesande, mis tuli kiiruga ära teha ja täiesti ootamatult. Ülejäänud päeva jooksul aga ei olnud meil mitte midagi teha.
Õhtul oli Suure Ülemuse abikaasa sünnipäeva tähistamine ning ka Haruka jõudis tagasi. Küll plaaniga lihtsalt lahkumine ära vormistada, aga ei pääsenud nii lihtsalt ja pidi nüüd minu asemel täna Suratisse sõitma. Mina pidin teda veel pärast tööpäeva treenima kõigiks võimalikeks juhtudeks. Suutsin ta paanikasse ajada ja õigusega – ta küll ei ole väga palju päevi tööl olnud, aga tõsiselt… mitte teada oma firma täisnime. No kuulge. Kui ignorantne võib olla? Ta töötab ju turundusvaldkonnas. Kuidas sa turustad toodet, millest midagi ei tea? Loodetavasti õppis ta öö jooksul üht-teist.
Igatahes, läksime kõik koos pärast tööd Tusha juurde. Ootasin seda juba ammu, sest ta oli lubanud meile hennamaalinguid teha ja ma tahtsin näha ja proovida India toidu valmistamist. Tegimegi siis rotisid. Ma ei saa siiani aru, kuidas nad palja leegi kohal õhku täis lähevad. Aga nii on. Ja Tusha ema õpetas siis meid herne-paniiri curryt tegema. Paneer või paneer originaalkeeles on midagi kodujuustulaadset, aga näeb välja ja maitseb tofu-päraselt teiste hinnangul. Ma ei ole kõige objektiivsem seda hindamaks, sest mina ju ei kasuta kunagi kodus tofut.
Pärast saime kõik oma tehtud rotisid süüa ning kõike muud, mida Tusha ema päev otsa küpsetanud oli. Pidime end lõhki sööma suurepärasest kodutoidust.
Pärast küpsetamist ja söömist ja nende koduga tutvumist ning tohutu hulga piltide ning videote tegemist asusime hennamaalinguid tegema. Või küll enamuses saama. Tusha on selles väga osav. Minu käe peal on pool pruudimaalingut sigri-migri ja paabulinnuga. Viimane on siin väga tüüpiline maalingupilt. Nüüd tahan ise ka seda meheni pastat osta ja harjutada. See on lisaks kõigele veel üliodav. Proovin kunagi teile ka seda tuua.
Imekombel saime vastu ööd sealt õnnelikuna lahkudes ka rikša ja ausa juhi ka veel. Aga ega siis see ei tähendanud, et lihtsalt koju saime. Kuigi Mudit oli lubanud, et meie koju saamisega ei teki mingeid probleeme, ei olnud meie saabudes maja ees ühtegi motikat. Kõik toad olid pimedad, aga tabalukku ukse ees ei olnud. Samas aga uksekell ei töötanud ja helistades selgus, et kumbagi poistest kodus ei ole. Väidetavalt aga on keegi sõbranna, kes meid siis Muditi kõne peale sisse laskma pidi.
Õnneks olime piisavalt targad, et istuda maja ette maha ja hakata Sandy arvutist Tushale Sõprade kümmet hooaega kopeerima. Otseloomulikult ei hakanud väline kõvaketas tööle ja pidime nelja gigabaidi kaudu ligi neljakümmet tõstma. Seega polnud väga hullu, et ka viieteist minuti pärast ei olnud keegi meid meie oma koju sisse lasknud. Siiski tegin uue kõne Muditile. Ta ütles vaid wtf ja siis mõne minuti pärast tuli üks paarike uksele küsima, kas me juba kaua ootame. Vastasin ausalt: jah. No mida hekki!? Mudit lubas neil meie pool ööbida ainult ühel väga ilmselgel põhjusel ja siis vastutasuks lasevad nemad meil ukse taga oodata. Väga aus. Väga ilus ka eks. Aga nagunii ei saanud me kohe magama minna, sest Sõprade kopeerimine võttis veel ligi kaks tundi aega.
Mingil hetkel tuli ka Mudit ühe saksa tüdrukuga koju ja edasi kostis tema toast suletud ukse tagant vaid kõva muusikat. Ma tõesti ei tahtnud kumbagi naabertuppa siseneda olenemata sellest, et Harsh oli mu hambapasta jälle märkamatult kuhugi teisaldanud.
Hommik oli nunnu. Harsh ajas mu üles ja lajatas uudisega, et kraanikauss on täis okset. Poiste vanntuba on täis okset. Ning Muditi toas magavad lisaks temale üks alasti ja üks riides tüdruk, kes tõenäoliselt ei tea, et teine on alasti. Hommikul muidugi Mudit tööle ei jõudnud olenemata meie korduvatest katsetest teda äratada. Ta on tore poiss, aga ma kardan, et ta keerab oma elu praegu pekki kõigi lollustega. Ta justkui tahaks, et ta kodust välja visataks, korraldades valju muusikaga pidusid töönädala keskel. Samuti ei hooli ta selgelt oma tööst, kui ta sinna peaaegu kunagi (õigeaegselt) ei jõua. Aga see on tema elu. Kuidagi irooniline, et ta meile vastutustundest rääkida on püüdnud.
Harsh lihtsalt naerab selle üle, kuidas iga päev on meie jaoks seiklus. Aga vähemalt oli ta härrasmees ja koristas meie kraanikausi ära. Ja siis lajatas uudisega, et sai tööpakkumise Mumbaisse ning vaatas mulle pikalt ja sügavalt silma. Ei tea, mida ta tahtis, et ma ütleksin või kuidas oleksin pidanud reageerima. Ma ei tahtnud olla isekas ja seega lihtsalt küsisin huvipakkuvaid küsimusi selle töö kohta. Ei ole ju mõtet lõputult korrata, et ma ei taha, et ta läheb. Ta teeb nagunii, mida ise tahab ja kui ta tahab minna, siis ma ei taha teda kinni hoida. Sellegipoolest on ta üks parimaid asju India juures. Minu vaatepunktist.
Töö osas oli päev nagu iga teinegi. Saime hommikul üsna jabura ülesande, mis tuli kiiruga ära teha ja täiesti ootamatult. Ülejäänud päeva jooksul aga ei olnud meil mitte midagi teha.
Õhtul oli Suure Ülemuse abikaasa sünnipäeva tähistamine ning ka Haruka jõudis tagasi. Küll plaaniga lihtsalt lahkumine ära vormistada, aga ei pääsenud nii lihtsalt ja pidi nüüd minu asemel täna Suratisse sõitma. Mina pidin teda veel pärast tööpäeva treenima kõigiks võimalikeks juhtudeks. Suutsin ta paanikasse ajada ja õigusega – ta küll ei ole väga palju päevi tööl olnud, aga tõsiselt… mitte teada oma firma täisnime. No kuulge. Kui ignorantne võib olla? Ta töötab ju turundusvaldkonnas. Kuidas sa turustad toodet, millest midagi ei tea? Loodetavasti õppis ta öö jooksul üht-teist.
Igatahes, läksime kõik koos pärast tööd Tusha juurde. Ootasin seda juba ammu, sest ta oli lubanud meile hennamaalinguid teha ja ma tahtsin näha ja proovida India toidu valmistamist. Tegimegi siis rotisid. Ma ei saa siiani aru, kuidas nad palja leegi kohal õhku täis lähevad. Aga nii on. Ja Tusha ema õpetas siis meid herne-paniiri curryt tegema. Paneer või paneer originaalkeeles on midagi kodujuustulaadset, aga näeb välja ja maitseb tofu-päraselt teiste hinnangul. Ma ei ole kõige objektiivsem seda hindamaks, sest mina ju ei kasuta kunagi kodus tofut.
Pärast saime kõik oma tehtud rotisid süüa ning kõike muud, mida Tusha ema päev otsa küpsetanud oli. Pidime end lõhki sööma suurepärasest kodutoidust.
Pärast küpsetamist ja söömist ja nende koduga tutvumist ning tohutu hulga piltide ning videote tegemist asusime hennamaalinguid tegema. Või küll enamuses saama. Tusha on selles väga osav. Minu käe peal on pool pruudimaalingut sigri-migri ja paabulinnuga. Viimane on siin väga tüüpiline maalingupilt. Nüüd tahan ise ka seda meheni pastat osta ja harjutada. See on lisaks kõigele veel üliodav. Proovin kunagi teile ka seda tuua.
Imekombel saime vastu ööd sealt õnnelikuna lahkudes ka rikša ja ausa juhi ka veel. Aga ega siis see ei tähendanud, et lihtsalt koju saime. Kuigi Mudit oli lubanud, et meie koju saamisega ei teki mingeid probleeme, ei olnud meie saabudes maja ees ühtegi motikat. Kõik toad olid pimedad, aga tabalukku ukse ees ei olnud. Samas aga uksekell ei töötanud ja helistades selgus, et kumbagi poistest kodus ei ole. Väidetavalt aga on keegi sõbranna, kes meid siis Muditi kõne peale sisse laskma pidi.
Õnneks olime piisavalt targad, et istuda maja ette maha ja hakata Sandy arvutist Tushale Sõprade kümmet hooaega kopeerima. Otseloomulikult ei hakanud väline kõvaketas tööle ja pidime nelja gigabaidi kaudu ligi neljakümmet tõstma. Seega polnud väga hullu, et ka viieteist minuti pärast ei olnud keegi meid meie oma koju sisse lasknud. Siiski tegin uue kõne Muditile. Ta ütles vaid wtf ja siis mõne minuti pärast tuli üks paarike uksele küsima, kas me juba kaua ootame. Vastasin ausalt: jah. No mida hekki!? Mudit lubas neil meie pool ööbida ainult ühel väga ilmselgel põhjusel ja siis vastutasuks lasevad nemad meil ukse taga oodata. Väga aus. Väga ilus ka eks. Aga nagunii ei saanud me kohe magama minna, sest Sõprade kopeerimine võttis veel ligi kaks tundi aega.
Mingil hetkel tuli ka Mudit ühe saksa tüdrukuga koju ja edasi kostis tema toast suletud ukse tagant vaid kõva muusikat. Ma tõesti ei tahtnud kumbagi naabertuppa siseneda olenemata sellest, et Harsh oli mu hambapasta jälle märkamatult kuhugi teisaldanud.
Hommik oli nunnu. Harsh ajas mu üles ja lajatas uudisega, et kraanikauss on täis okset. Poiste vanntuba on täis okset. Ning Muditi toas magavad lisaks temale üks alasti ja üks riides tüdruk, kes tõenäoliselt ei tea, et teine on alasti. Hommikul muidugi Mudit tööle ei jõudnud olenemata meie korduvatest katsetest teda äratada. Ta on tore poiss, aga ma kardan, et ta keerab oma elu praegu pekki kõigi lollustega. Ta justkui tahaks, et ta kodust välja visataks, korraldades valju muusikaga pidusid töönädala keskel. Samuti ei hooli ta selgelt oma tööst, kui ta sinna peaaegu kunagi (õigeaegselt) ei jõua. Aga see on tema elu. Kuidagi irooniline, et ta meile vastutustundest rääkida on püüdnud.
Harsh lihtsalt naerab selle üle, kuidas iga päev on meie jaoks seiklus. Aga vähemalt oli ta härrasmees ja koristas meie kraanikausi ära. Ja siis lajatas uudisega, et sai tööpakkumise Mumbaisse ning vaatas mulle pikalt ja sügavalt silma. Ei tea, mida ta tahtis, et ma ütleksin või kuidas oleksin pidanud reageerima. Ma ei tahtnud olla isekas ja seega lihtsalt küsisin huvipakkuvaid küsimusi selle töö kohta. Ei ole ju mõtet lõputult korrata, et ma ei taha, et ta läheb. Ta teeb nagunii, mida ise tahab ja kui ta tahab minna, siis ma ei taha teda kinni hoida. Sellegipoolest on ta üks parimaid asju India juures. Minu vaatepunktist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar