Powertrip
Eile oli üks naljakas päev, mis ühendas sõltuvust ja sõltumatust, abitust ja otsustusõigust. Päeva kõige nõmedam osa oli see, et netti ei olnud ega tulnud. Ainult mul. Ja hommikust õhtuni. Seega eriti tööd teha ei saanud. Päeva positiivne osa oli aga see, et hingasime sügavalt sisse, riskisime varem koju saatmisega ja alustasime ettekandega firma probleemidest. Ta küll ei saa kõigest aru nii, nagu meie saame, aga vähemalt kuulab. Kahjuks jõudsime läbi käia vaid esimese alateema, sest siis laekusid kümme tuhat tuttuut brošüüri ja kui esimene pool minutit olime me kõik väga õnnelikud, sest tundus, et vigade hulk seal on jõudnud miinimumini, siis ülejäänud päeva saime kõik kurvastada, ahastada ja vihastada, sest üsna kohe avastasin, et brošüüris on hiiglaslik sisuline viga, mida ma olin juba kaks korda parandada lasknud. Meie üle töötanud ja ametlikult hoopis teist tööd tegev disainer aga suutis trükikotta vale faili saata. Võite arvata, mis tujus Suur Ülemus oli, kui selgus, et jälle suur osa raha on lihtsalt maha visatud. Tean, et ta teeb oma tööd südamega ja ta pole ka mingi põmmpea, aga ta tahab ikka veel ise kõike kontrollida, kuigi on selge, et ta ei jaksa ega peagi jaksama kõike ise teha. Seega kusagil poole päeva pealt sai minust otsustaja, kellele disainer iga liigutuse ette näitama pidi. Päris uhke tunne oli. Istusin igasuguste protestideta ka vabatahtlikult temaga veel pärast tööaega arvuti taga ja näitasin ükshaaval ekraanil vigu ette, sest tänu keelebarjäärile kulub tal kõigest aru saamiseks ikka mitmeid katseid. Kohati on mul temast kahju, aga kammoon… kui palju võib sama reha otsa astuda?
Õhtu oli ka vägev. Teatasin Harshile, et tahaks midagi head süüa, mõeldes Doomino’s pitsat või pastat vms, aga tema viis mu juba ammu välja reklaamitud Barbeque Nationisse, mis on all you can eat tüüpi puhvet-restoran. Teiste sõnadega paradiis. Hoidsin nuga käes üle ei mäletagi kui mitme aja. Sõin liha, liha ja veel liha ning siis magustoitu. Nautisime alkoholivabu tervituskokteile ja kolmekäigulist õhtusööki, kuni pidime lõhki minema ja seejärel suundusime koju, kus mina Sandyga filme ja pilte vahetama asusin ja tema kes teab mida tegi öö saabumiseni. Ööst vist rääkima ei pea. Ütleme lihtsalt, et kõik oli super. Kui teki üle võitlemine välja arvata.
Eile oli üks naljakas päev, mis ühendas sõltuvust ja sõltumatust, abitust ja otsustusõigust. Päeva kõige nõmedam osa oli see, et netti ei olnud ega tulnud. Ainult mul. Ja hommikust õhtuni. Seega eriti tööd teha ei saanud. Päeva positiivne osa oli aga see, et hingasime sügavalt sisse, riskisime varem koju saatmisega ja alustasime ettekandega firma probleemidest. Ta küll ei saa kõigest aru nii, nagu meie saame, aga vähemalt kuulab. Kahjuks jõudsime läbi käia vaid esimese alateema, sest siis laekusid kümme tuhat tuttuut brošüüri ja kui esimene pool minutit olime me kõik väga õnnelikud, sest tundus, et vigade hulk seal on jõudnud miinimumini, siis ülejäänud päeva saime kõik kurvastada, ahastada ja vihastada, sest üsna kohe avastasin, et brošüüris on hiiglaslik sisuline viga, mida ma olin juba kaks korda parandada lasknud. Meie üle töötanud ja ametlikult hoopis teist tööd tegev disainer aga suutis trükikotta vale faili saata. Võite arvata, mis tujus Suur Ülemus oli, kui selgus, et jälle suur osa raha on lihtsalt maha visatud. Tean, et ta teeb oma tööd südamega ja ta pole ka mingi põmmpea, aga ta tahab ikka veel ise kõike kontrollida, kuigi on selge, et ta ei jaksa ega peagi jaksama kõike ise teha. Seega kusagil poole päeva pealt sai minust otsustaja, kellele disainer iga liigutuse ette näitama pidi. Päris uhke tunne oli. Istusin igasuguste protestideta ka vabatahtlikult temaga veel pärast tööaega arvuti taga ja näitasin ükshaaval ekraanil vigu ette, sest tänu keelebarjäärile kulub tal kõigest aru saamiseks ikka mitmeid katseid. Kohati on mul temast kahju, aga kammoon… kui palju võib sama reha otsa astuda?
Õhtu oli ka vägev. Teatasin Harshile, et tahaks midagi head süüa, mõeldes Doomino’s pitsat või pastat vms, aga tema viis mu juba ammu välja reklaamitud Barbeque Nationisse, mis on all you can eat tüüpi puhvet-restoran. Teiste sõnadega paradiis. Hoidsin nuga käes üle ei mäletagi kui mitme aja. Sõin liha, liha ja veel liha ning siis magustoitu. Nautisime alkoholivabu tervituskokteile ja kolmekäigulist õhtusööki, kuni pidime lõhki minema ja seejärel suundusime koju, kus mina Sandyga filme ja pilte vahetama asusin ja tema kes teab mida tegi öö saabumiseni. Ööst vist rääkima ei pea. Ütleme lihtsalt, et kõik oli super. Kui teki üle võitlemine välja arvata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar