Suve sisutihe lõpp

Viimane augustinädal oli täiesti crazy. Paremat sõna lihtsalt ei ole.

Esmaspäevaks kutsus Laura mind külla. Nii öelda minu sünnipäeva ja natukene tema oma ka tähistama. Lubas süüa teha ja puha. Ja noh... ma ei saa sellisest asjast keelduda. Ega ei tahtnudki. 

Veetsime koos toreda naisteka õhtu veini ning ise tehtud Caesari salati ja muffinitega. Kas te olete kunagi Domino küpsistega muffineid söönud? Olin vapper ja sõin isegi soolaseid, kuid ei näe põhjust eluski ise soolastega vaeva nägema hakata. Nad olid otse ahjust tulnuna täitsa okeid, kuid mitte päris minu maitse.

Anyhow nüüd oleme me brush buddies, sest leidsin uued imelised öko juukseharjad ning muidugi ei suutnud teisele kingitust valides ka ennast ilma jätta. Lisaks naersime, et olen tõsine sünnipäeva slut, sest nüüd olen mõlema õega nende sünnipäevadel ühes voodis lõpetanud. Ühega isegi korduvalt. Ja tema minu omal ka:D Lisaks õppisime sel õhtul, et keeratava krogiga veini ostes ning julgelt eksperimenteerides selle valikul, on täiesti reaalne võimalus atsetoonilõhnalise käärjoogi otsa komistada. Oli see vast elamus!

Teisipäeval plaanisin võtta täiesti rahulikult, sest esmaspäeval nagunii igasuguste plaanide kiuste koju magamagi ei jõudnud. kuid vahetult enne tööpäeva lõppu helistas mulle kurb sünnipäevalaps, kelle plaanid ei olnud läinud päris nii, nagu ta lootis, sooviga midagi teha. Kutsusin ta siis seekord endale külla. kinkisin talle lillede asemel iseloomuga ananassi ning valmistusime keset nädalat viina jooma. Lausa energiajoogiga ja pisikeste koputamisshottidena. Hiljem ühines meiega veel üks Laura sõbranna ning oli vist paratamatus, et lõpuks linnas karaoket laulmas lõpetasime. Tegelikult ei lõpetanud. See oli alles vahepeatus:D

Aga, Riin, pane nüüüd tähele! Laura tellis meile Mandy ja niisiis käisimegi seda seekord suurema publiku ees üürgamas. See läks vist päris hästi. Siis aga pani ta meid kirja mingi Prince'i lauluga. olenemata minu vastuväidetest, et mul pole aimugi, millega tegu, kuid tema kinnitas, et muidugi ma tean ja oskan. Ja siis tuli taas meie kord. Kas olete kunagi karaokelavale roninud ning alles seal avastanud, et keegi teist ei oska mängima hakanud laulu? Olles minutikese ehk imesid teha üritanud, põgenesime baarist naerukrampides.

Kuid koju me ka veel minna ei tahtnud. Niisiis jalutasime sügavamale vanalinna. Tee peal palusin kõigil sünnipäevalapsele õnne soovida ning mitu gruppi moosekante nõustus talle serenaadi laulma. Ainsaks mõruks pilliks jäid muidugi ainsad teel kohatud kaasmaalased, kes ei pidanud paljuks igas mõttes sigatseda. Aga ei midagi uut. Iga eesti joogine mees on ju härg, kel jõudu palju ning mõistust ja enesekriitikat vähe. üks näiteks võttis mu ootamatult kaenlasse ja lihtsalt tassis jupi maad edasi. Ei ühtki sõna enne ega pärast.

Õhtu oli ka selles mõttes omamoodi, et käisime Levikas. minu eelmine kogemus sellega oli rahvarohke hullumaja, kus oli tore tantsida. Seekord aga oli see nii välja surnud, et saime omale terve eraldi toa. Lisaks tutvusin ka koha maailma kummalisima wc-ga. No okei, olen isegi sürreaalsemates käinud, kuid nende lähenemisnurk oli huvitav. Kes ei ole käinud, siis teile teadmiseks, et seal on naiste wc-s kaks potti ja nende vahel väike sein. Nagu lasteaias vms. Aga see sein on nii väike, et kui te just sügavale potile võõras kohas istuda ei armasta, siis saate vabalt naabriga silmsidet hoida ning kontrollida, kas tal on kõik ikka hästi ja normi piires.

Lõpetuseks nägin ära Hella Hundi pubi. Seegi oli üsna hüljatud ning me veetsime seal vist ehk viis minutit mitte midagi tehes, sest teised ei tahtnudki midagi ja mul oli lihtsalt imelik seal vegeteerida niisama. Ja siis jalutasime koju, peamiselt naermisest väsinutena. Oli väga tore õhtu ja seltskond.

Kolmapäeval pidin ärkama kell kuus, sest juba seitsmest startisime Läti poole Baltikumi töö üritusele. Teadsin ette, et see ei saa kerge olema, kuid oli ju vaja alles mingi pool kolm vms koju laekuda. Ja ometi pidasin terve järgneva päevagi vastu.

oli hästi tore näha suuremat osa oma siinsetest töökaaslastest ning lisaks juba tuttavaid ja uusi nägusid naabermaadest. Muidugi lõpuks ikkagi erilist planeeritud integratsiooni ei toimunud ja omad hängisid omadega. See-eest naisterahvastel küll igavuse tundmiseks aega ei olnud. Kui sugude suhe on 10:100, siis vist on see ka elementaarne. Proovisin natuke kätt seal korraldatud keskaegsetel võistlustel, milles totaalselt põrusin, ning siis otsustasin rummile keskenduda. Kõige minulikum nendest vanaaegsetest tegevustest oli jahusarve puhumine. Siiski tegin ka tõsiseid pingutusi karkudega käima õppimisel, kuid erinevalt oma emast, ei ole mul neid geene vist ja minu rekordiks jääb neli sammu.

Samas sai palju nalja niisama üksteisega rääkides, mehed tegid mulle vabatahtlikult massaaži ning pärast rebasepüüdmise mängu kingiti mulle sõjatrofeena üks vaese looma käpp. Ta oli üsna kõvasti räsida saanud meeste katsetes teda endale võita ning kaitsta. Kuid seda kõike oli ilmatunaljakas vaadata. Võib-olla peaks mul loomast kahju olema, nagu seal paljudel teistel naistel oli, kuid millegipärast ei häirinud see mind seal üldse. Tundus nii õige koht ja aeg. vahetasin varsti oma käpa koheva saba vastu, sest seda oli mugavam hoiustada ja nii ma siis käisingi suurema osa päevast võõraste sulgedega ringi:D 

Õhtul ootas ees hea söök, tants ja trall. Istusin integratsiooni mõttes hoopis leedukate lauda ning üllatasin end, et vene keeles suhtlemisega täiesti rahuldavalt hakkama sain. Mõistsin JA rääkisin. Ja vabatathlikult, kuigi oleks saanud ka inglise keelega enam-vähem hakkama. Kuid alkoholijoobes on vist tõesti kergem võõrkeeli meenutada. 

Kui siis aga tantsuks läks, ei saanud ma enam sekunditki puhata. Üks kolleeg teise järel. Tihti ei jõudnud ma üldse istuma või kui ka hetkeks jõudsin, siis ei saanud lonksugi juua võtta enne, kui uus isane mind tantsuplatsile tõmbas. Muidugi muutusid kodust kaugel oelvad mehed ka veidi ülemeelikuks, kuid saan nendega täiesti edukalt hakkama.

Siiski üllatas mind üks kolleeg, keda veidi paremini tunnen ning siiani selliseks kõige viisakamaks pidanud olen. Veetsime sel õhtul temaga ka jupi aega niisama toas kahekesi juttu rääkides ja tantsides, sest temaga oli see nii kerge. Võisin justkui aimata, milline iga järgmine samm tuleb ja me ei tantsinud mitte ainult paremale-vasakule. Kuid siis ühel hetkel märkasin, et ta tahab mind suudelda. Muidugi ma ei lasknud. Ja põhjusi selleks on palju. Pidasin teda selle kamba tegelastest kõige korralikumaks. Tema lapsed on minu vanused. Ma olen käinud tema kodus ja kohtunud tema armsa kaasaga. Tal on võrdlemisi värske kaasa ja seega ei tohiks ta veel väga tüdinenud olla. Ja nii kodu lähedalt ei murta. Õnneks sai ta kiiresti aru, et see plaan läbi ei lähe, kuid väitis siiski, et mehed ongi sellised. Anyone? Kas tõesti ongi enamasti nii, et mehed on koos naisega ainult siis, kui nad on hetkel füüsiliselt koos naisega ja muul ajal on nad vabad? Enda meelest siis...

Ahjaa... unustasin ära selle jupi, kus üks tore uus läti kolleeg, kellele ma vist meeldisin, mulle paljastas, et seal peokohas siiski saab sauna ja ujuma. Mind ei huvitanud enam, kui külm on või et ma olen joonud. Jooksime rätikute järele. Ja hüppasimegi seal samas asuvasse tiiki ning seejärel soojenesime 113 kraadises saunas, mis tundus jumala paras. Huvitav, miks mõnikord 80 tapab ja teinekord on kolmekohalised soojanumbrid igati mõnusad? Kuid tema ei püüdnudki mulle ligi ajada.

Pikale päevale järgnes öö Piretiga kahekesi suures laias voodis:D Sattusime kogemata vist veidi valesse tuppa, kuid meid ei seganud ja sellega sai mehi kadedaks ajada. Olin sanaud kõvasti lõõgastuda ja vaid minimaalselt pidanud iseennast selle ürituse organiseerimisse sisse panema. Kuigi tegelikult jättis korraldus ka spetsfirmaga soovida.

Teine päev oli selline rahulikum. Päike paistis ning sai murule pikali heita. Kuhugi ei olnud kiiret. valmistasime õues rühmatöödena lõunasööki, mille käigus suutin mõningaid inimesi jälle šokeerida oma spontaansusega. Nimelt pidin koogitainast rullima, kuid lõikelaud jäi väikseks ja ühe kolleegi nõusolekul kallasin plaadi lihtsalt lauale. Algul tuli küll igasuguseid hüüdeid, kuid teised võtsid minust õppust ja rahunesid, kui meenutasin neile, et see ju küpsetatakse veel ära. Ning mis see paar puru ikka teeb. 

Muide, häst tore oli kuulda, kui keegi Piretilt küsis midagi mu spontaansuse kohta ja tema vastas, et Maria teeb asju südamehääle järgi ning temagi püüab minult seda ja naermist õppida. Kuidagi eriliselt armas kaitse ja muidu ka:)

Aga saime palju naerda ning taaskord näha, et ka meie uus ülemus omab huumorisoont ning hoiab pigem oma meeste kui ülemuste poole. Õppisin veidi paremini tundma mõningaid seni võõramaid kolleege ning kui välja arvata ühe sellise kummaline käitumine lahkumisel, kui ta mind kallistades ka suure sõõmu mu lõhna sisse hingas, siis oli igati õnnestunud ettevõtmine. Tunnen, et mind on igati omaks võetud ning ei kujuta hästi ette, et võib-olla varsti pean sellest seltskonnast lahkuma. Ja ega nemadki seda taha. Lõpetasime selle veel ühe ujumisega Läti rannas piiri ääres.

Reedene tööpäev oli muidugi sellise unevälja juures kohutav ja sega nädalavahetus läks väljamagamisele.

Gaga kongid ja röh-röh

Mõni aeg tagasi rääkis kolleeg mu nõusse, et koos temaga pühele alternatiivsele üritusele läheksin. Kuna see tundus safe enough ja samas veidi huvitav, siis olingi käpp. Asi ise seisnes siis selles, et tantsime ning mediteerime juhendaja eeskujul ning siis keerame end üheskoos ööseks kerra. Samal ajal aga pidi mängitama suuri gonge ning kristallkausse. Viimane osa tunduski põnev ja uudne minu jaoks.

Kui kohale jõudsime, ootas meid ees üsna feminiinne seltskond. Seal hulgas siiski ka paar meeseksemplari - kas siis tõeliselt kummalist või siis nutika naise poolt kaasa tulema veendut. Ja siis me alustasime. üks tädi oli jõudnud juba keset saali mõnusasti magama jääda ning jäi veel tükiks ajaks kogu tema ümber toimuva actioni suhtes ükskõikseks. Teised aga, nagu kästud, ohkisid hingates kõvasti. See meenutas mulle nii väga mingit keskealiste orgasmiõpetuse laagrit, et ma ei suutnud naeru pidada. Aga tegin vapralt kõik kaasa. tudisesime mööda saali ringi, tegime mõned mambosammud ja siis pidime röhkima. Jälle olid suunurgad kõrvuni, kuid teised võtsid asja vägagi tõsiselt. Kuid kuidas, kuidas te seda teete, kui teie ülesandeks on korrata ikka ja jälle "röh! röh! röh! röh!"?

Järgnesid kerged jalgademudimised ja mõned üllatavalt väsitavad mediteerimisharjutused ning juba oligi tuduaeg. Meile jagati välja mingid naljakad pakikesed - nagu tee või sinepiplaastrid - ning kinnitasime need talla alla. enamus vist juba teadis, milleks, kuid meie täitsime käsku ja ega keegi ei seletanud ka, mis asja mõte on. Ja siis algas viimase ma ei tea kui pika aja kõige hullem öö. 

Ärge saage valesti aru! inimesed tundusid sõbralikud ja gongid ning kausid kõlasid ülimalt mõnusalt, kuid ka kahe lebomati peal oli krdi ebamugav ja nii ma lihtsalt keerutasin ja keerutasin ning ei teagi, kas üldse magasin. Mäletan vaid, kui väga ootasin hommikut. 

Kui siis kella kuue paiku pillimäng lõppes, olin ülimalt õnnelik. Ma ei ole vist eluski varem nii varakult ärkamise üle õnnejunnis olnud, kuid see tähendas, et nüüd saab koju päriselt magama. Tundub, et peaaegu keegi ei maganud, sest kõik pakkisid kibekiiresti oma asjad kokku. Joovastunud tädid käisid ürituse eestvedajat hoolega kallistamas ning ostsid kive kokku ning oligi kõik. Ahjaa... need jalapakikesed pidid happelist kehakeskkonda neutraliseerima ja mürke välja viima vms. Igatahes olid need läinud kõvaks ja mustaks, mis minu hinnangul võib sama hästi tähendada reageerimist õhuniiskusega. Kuid kõige naljakam oli see, et nad lõhnasid nagu maasuitsusink.

Igatahes, oli mis oli, olen rahul, et ära käisin. Kui keegi veel huvitatud on, siis järgmine gongide öö on novembris vms. Ahjaa... Gaga gongid olid seetõttu, et samal õhtul nautisid õnnelikumad inimesed ühte suurejoonelist kontserti.

Millal te viimati tõeliselt hirmul olite?

Ei mäleta? Mina küll mäletan. See oli alles kaks tundi tagasi. Või vähemgi. Ja ma alles saan sellest üle. As in getting...

Läksin töölt tulles kodupoodi, parkisin auto ära ja olin vaevalt jõudnud väljuda, kui mulle astus ligi kuskil sealsamas olnud vene mees. Seline kolmekündendate keskpaika jõudnud pikemat kasvu heas vormis isane, kes võiks täitsa kena olla, kui ta nina alles värskest kaklusest katki ei oleks.

Ta siis püüdis vene ja eesti segakeeles mulle rääkida oma lugu. Alustuseks ütles ta mulle, et ma ei kardaks. Kes ütleb nii, kui ma tegelikult ei peaks kartma!? Ta võttis kapuutsi peast ja kohendas mu autoakna peegelduse abil oma juukseid. Aga võib-olla kontrollis hoopis, kas seal sees on midagi likviidset ja väärtuslikku.

Ja siis ta hakkas rääkima, et oli veetnud kolm aastat ja kes mäletab mitu kuud vanglas - just tuli sealt. Vahemärkuseks jälle: kes alustab uut tutvust sellise paljastusega? Eriti, kui tahtakse võõralt inimeselt midagi saada? Oskan ainult arvata, et ta on kas ääretult rumal või oli see hirmutamistaktika. Siis jõudsime selleni, et ta on Sillamäelt pärit ja tahakski sinna naasta. Ta rääkis midagi põlvedest. Põlvili palumisest!? Ja küsis kahte eurot bussipileti jaoks.

Ma ütlesin "ei" ja keerasin talle selja. Esiteks oli tegemist noore elujõulise mehega ja teiseks olen ma kuulnud piisavalt lugusid sellistest skeemidest. Temasugusel suurel meesteravhal ei oleks ju mingi probleem üksikult naisterahvalt terve rahakott kaasa haarata. Aga mu hirm oli veel suurem. Esiteks, ei olnud parklas kuigi palju rahvast, kuigi ta muudkui otsis uusi inimesi. teiseks olin ma ju üksi ja ta teadis täpselt, milline on minu auto. Ta oli veel rääkinud, et tema ei taha midagi varastada, mind röövida ega mu autoga midagi teha. Jälle jutt, mis mõjus just vastupidi julgustavale.

Niisiis suutsin tema nähes rahulikuna veel ära jalutada kuid poodi jõudes suundusin kohe infoletti ja rääkisin ära, et selline tüüp hulgub parklas, et nad turvasid informeeriksid. Ja siis jõudis tõeline paanikahoog kohale. Paberkotti veel eihinganud, aga see ei tundugi enam nii halb mõte.

hirm halvas mind üleni. Käisin, segaduses ja hingamisharjutusi tehes, mööda riiulivahesid. Jalutasin mööda asjadest, mida osta tahtsin. Ja kartsin tõeliselt parklasse naasta, kuid lootsin, et turvad on ta ära saatnud. Süda lõi megakiiresti ja käed värisesid. Kuigi midagi ei juhtunudki ja võib-olla tõesti oli tegu lihtsalt hädas mehega. Viimaks ei suutnud ma enam rohkem aega sellele plaanitud kiirpoekäigule kulutada ja lahkusin. 

Kui ma tavaliselt.läbin mitmed rutiinsed liigutused enne auto käivitamist, siis täna oli see esimene asi, mida tegin, sest siis sulguvad kõik autouksed. Olin veel enne inspekteerinud, kas auto on samas konditsioonis ja ega tagapingil ei ole kedagi, nagu tavaliselt õudusfilmides. Õnneks oli väljas veel suviselt valge, kuigi puud on vastikult kollased ja avasin täna saapahooaja. Ja siis üritasin sealt võimalikult ruttu ära sõita.

Aga ta oli ikka veel seal. Ja just minu tee peal ees. Õnneks ta vist ei saanud aru, et see mina olin ning liikus lihtsalt edasi, kuid ma ei saa siiani päris oma rahu tagasi. Ma tean, et suudan alati kriisiolukorras asjalik olla ning vajadusel vägesid juhtida, aga tean ka seda, et nagu tänagi, kukun pärast kõige möödumist kokku. Aga parem see kui kohe juurikaks muutuda, eks.

Õnneks midagi ei juhtunud, kuid ma pole ammu sellist halvavat hirmu tundnud.

Viimase aja seiklusi

Uskuge või mitte, aga kahekümne viie aastane mina jõudis punkti, kus ta unustas ära oma nime!!!

Nimelt käisime eelmisel nädalal koos omaealise kolleegiga, keda olen vist varemgi maininud töö asjus Soomes. Kui siis aga pärast pikka päeva hotelli registreerimislehte täitsime, samal ajal üksteist tögades, ei pannud ma tähelegi, mis sinna kirja sai. Seda seni, kuni hotelliametnik mind imeliku näoga vaatama hakkas ja küsis, kas see ikka on minu nimi. Sattusin muidugi segadusse, aga paberilt vaataski vastu kõrval seisva kolleegi ees- ja minu perekonnanimi. Punastasin vist kõrvadeni, aga naljakas oli ka. Ei teagi, kas seda põhjustas asjaolu, et samal ajal temaga rääkisin, väga palju kordi tema nime kuhugi kirjutama olen pidanud või suur väsimus või midagi muud. Ta on ju hästi kena noormees. Ta ütles ka, et ei hakka parem üldse kommenteerima. Mina olin lihtsalt tänulik, et vastupidi ei läinud ja oma eesnime taha tema perekonnanime ei pannud, sest vot SEE oleks alles tõeliselt piinlik olnud.

Aga sedapsi siis. Meestest veel niipalju, et viimastel nädalatel oleme jälle H-ga paremini läbi saanud. Mis ei tähenda, et ma üldse nutta ei oleks saanud, aga üsna minimaalselt. Ja ta paljastas mulle ühe nüüd juba üle kuu aja taguse asja. Nimelt oli ta ema nüüd talt küsinud, kas ta abiellub minuga. Talle vist ei tuleks pähegi uurida, kas mina abielluks tema pojaga. Nagu see oleks enesestmõistetav, sest tema laps on nii vapustav ju. Ja lisaks ei ole me enam tükk aega koos. Aga tema teada me ju pole ametlikult olnudki. Aga kui kõik see kõrvale jätta, siis hoopis huvitavam on see, et H ütles talle näkku: jah. Mis on väga suur ja üllatav asi. Ja ta sai selle eest muidugi tuld ja tõrva kaela. Muide, kas ma olen kirjutan, et mulle meenus hiljuti kunagine unenägu - oli vist unes? - et mingi totakas ennustusmäng pakkus just, et minu tulevase nimi algab H tähega. Tol ajal it made no sense, sest mu elus ei olnudki ühtegi arvestatavat H-tähega isikut. Aga nüüd oli päris intrigeeriv mõte.

Vaatan, et ma pole veel ka Sandra sünnipäevast kirjutanud. Tema tahtis taas välja minna. Samasse kohta. Ja nii tegimegi. Tema, mina ja Aivar. Aivar tõi talle veel väikse kaisupingviini, kes ristiti kohe Loloks. Läksime siis uuele ilmakodanikule elu näitama. Alustasime millimallikast, mis Sandraga seekord üldse hästi ei reageerinud. Aivar, vapper mees, aga pidi seetõttu lisaks enda omale ka Lolo shoti ära jooma. Üks sõbralik tädi seal vallika baarileti ääres andis talle siis oma klaasist lonksu õlut peale. 

Saime esimest korda ka Shootersile ligi ja proovisime mõningaid sealseid kuulsaid shot'e. Need maitsesid nagu mahl, kuigi kuulusid keskmise kangusega klassi. Sandra jättis need praktiliselt vahele, sest ilmselgelt oli tema vastumeelsus päris millimallikate suhtes ka samanimelisele joogile üle kandunud.

Seejärel hakkasime Nimeta ees taas tõde ja tegu mängima. Sain jälle võõrastelt telefoninumbreid küsida ning liitsin meie mänguga kõrvallaua sõbralikud vene poisid, kellest ühe sain munakive sajani lugema. Vaene mees oli küll selgelt rohkem humanitaar- kui reaalkalduvustega. Teine aga tegi Lologa mõningaste protestide järel ära kvartaliringi ning kolmas viis januse linnu Hollyka purskkaevu jooma. Miks ta suu aga seest punaseks värvunud on, me ei tea:D Osa õhtust nautisin ühe noore saare vägilase tähelepanu, kuid temaga tantsimine ohustas pidevalt Sandralt laentud lühikest kleiti. Nimelt ei püsinud see tema käevangus kuidagi õigel kohal. Ja siis mõne aja pärast jätsime Aivari üksi maid vallutama ning S sundis mind maailma kõrgeimatel kontsadel koju jalutama. Hingamisharjutuste saatel. Sest ma ei võtnud kuulda tema nõu tervet klaasikilluteed pidi pimedas ja sukkis koju kõmpida ning tema keeldus taksost. Väärikus, my ass, aga killud tallas - no way! 

Tee peal jooksis meile veel järgi grupp päkapikke, kellest üks mulle roosi lambist kinkis. Sandra oli kade ja väitis, et see olla juba teine kord, kui juhtub, et keegi mulle lille kingib ja tema seal samas ilma jääb, kuid ma tõesti ei mäleta, et varem keegi mulle nii lilli oleks kinkinud. Ta ei täpsustanud ka, kus või kuidas see juhtus. Aga oli tore. Sorry, S, aga ma tõesti ei mäleta. Ära ole pahane.

Sellest nädalast oleks ka palju rääkida, kuid ma praegu ei viitsi. Alles taastun kõigest. Mistõttu - osaliselt - ei jõudnud täna ka kursa esimesele kokkutulekule. Teine osa on see, et ei suutnud end veenda, miks ma sinna minema peaksin. Ma pole end kunagi selles seltskonnas päris õiges kohas olevat tundnud, millest on muidugi kahju, sest meil peaks palju ühist olema, kuid mulle tundubki aina enam, et iga muu seltskond peale akadeemilise sobib mulle kordades paremini. Ehk kunagi tuleb see kool on cool koht ka!? Mine sa tea...

Sünnipäevasaaga

Seekordset sünnipäeva kartsin rohkem kui ootasin. Oli ju tulemas esimene hirmuäratav number. Vanus, mille saabumiseks olin planeerinud juba igati täiskasvanu olla; vanus, milles plaanisin esmakordselt emarolli täita, sest tundus sobiv aeg karjääritegemisest puhkkuse võtmiseks. Boy, was I wrong. Õnneks olen küll üks neist õnnelikest inimestest, kes saab põhimõtteliselt oma erialal tööd teha, nautida head seltskonda, väljakutseid, reise ja enam-vähem normaalset tasu selle eest. Kuid ma arvasin, et olen selleks hetkeks juba kuskil mujal ning noh... vastupidiselt pereelule pean ju taas otsast alustama eraeluga.

Igatahes, esimene sünnipäevakingitus saabus mõned päevad varem e-mailile. Oli mulle ju seda lubatud juba mõnda aega, aga siis lubadus tagasi võetud minu jaoks absurdsel põhjusel. Sain oma kolmanda laulu. Või kirjutasin sellest juba? Ja see on ilus. Midagi tuttavat, midagi uut. Aga ka midagi kergelt arusaamatut. Nüüd tahaks sellest korralikku lindistust saada.

Sünnipäeva kartsin ka kahtlase ilmateate pärast. Mul oli mitu hägust plaani, kuid ei julgenud ühtegi neist enne viimast hetke käiku lasta, sest ei teadnud, kas ja mis neist võimalikuks osutub. Lisaks oli planeeritud vahetult enne tähtsat päeva kerge tööreis ning sain tagasi linna alles õhtul, mil sain alles ettevalmistustega alustada. Õnneks sujus kõik ideaalselt. 

Uskuge või mitte, aga ma küpsetasin terve õhtu. Tegin valmis kaks kooki - ühe külma ja teise sooja. Ja ei valinud kõige lihtsamaid. Kõrvitsa-toorjuustu koogi idee elluviimine tähendas lausa kolme küpsetuskorda. Muidugi ei olnud ma absoluutselt kindel, et need söödavad tulid ja samas teadsin, et vähemalt ühte neist degusteerivad väga rahvusvahelised külalised, kes sel päeval kontoris koosolekut pidasid.

Mahlase koogi kontorisse transportimine oli omaette ooper. Olin otsinud igalt poolt transportimisnõud, kuid tulnud tagasi tühjade kätega ja nüüd - pärast sünnipäeva - olen päris mitmeid leidnud. Seega olles lakkunud õhtul laualt ja taldriku äärest ära suurema osa šokolaadiglasuurist, tuli tort nüüd ettevaatlikult lihtsalt taldrikul autosse toimetada. Tundus väga nagu 2010 India sünnipäeva kordus, mil üleni rokane olin tööle jõudmise ajaks. Nüüdki jäi ühest kätepaarist veidi puudu ja kui siis lühikese sõidu jooksul mahl tordist istmele nirisema hakkas, ei olnud ma just õnnelik. Aga jäin võrdlemisi puhtaks.

Päev ise oli väga tore. Kolleegid kiitsid torti ning sain päris palju lilli. Lisaks tahtis Piret mulle firma poolt kingituse teha, kuid kuna mulle ei tulnud hoobilt pähe, mida tahta, siis läksime koos poodi. Olin sealgi üsna nõutu, kuid kuna olin ammu mõelnud kokteiliklaasidele, siis ostsimegi ühe komplekti ära. Nüüd mõtlen, et kiirustasime liigselt, sest need pole päris sellised, nagu ma oleksin tahtnud. Aga Piret on nii põhjalik, et lasi veel selle ära pakkida ja valis mulle ilusad lilled ka. Ning siis pärast sõime minu nektariini-kohupiima torti ja raskesti leitavat virsiku vahuveini. Aitäh, Annika!

Õhtuks paistis ka ilm päris ilus, nii et julgesin oma plaani A teostada ja vedasin kõik kõige armsamad randa põlvesügavusse vette kahe suure kivi peale. Mõni neist mõtles, et ma olen hulluks läinud, kuid kokkuvõttes oli kõigil tore, ma usun. Ja marunaljakas oli vaadata omamoodi peopaika läbi vee kohale sumpavaid külalisi lähenemas. Sandra kiljus nagu megabeib kuubis, kuna vees oli natuke millimallikaid. Annika pani ette teades ikkagi jalga pikad kitsad teksad, mis tähendas, et Veiko sai naisekandmist harjutada. Marika oli veidi nõutu, aga nii tema kui minu lihane ema jõudsid iseseisvalt kohale. Aivar tuli kõige otsemat ja märjemat teed mööda. Reijo vahetas püksid lühemate vastu. Ja mul oli hästi tore.

Vaatasime imekaunist päikeseloojangut linnusitaga kaetud kividel. Mu ema suutis korra isegi vette libiseda, kuid ma olin parasjagu põõsas pissil, õhupall nagu poi peakohal ning jäin naljast ilma. Meil oli imeilus lillevaas - lilled otsapidi vees vetikarohelise kivi taustal. Ühel hiigelkivil olid põhisöögid ning teisel serveeriti magustoitu ning juua. Joogid aga olid kahe kivi vahel külmas vees, mistõttu saime hiljem mõistatada kadunud siltidega pudelite sisu üle. Ja mulle kingiti midagi megalahedat - nimelt saan minna paraplaaniga hüppesse. Tõsine vau-efekt oli. Ning õhtul naasesime minu juurde, kus Veiko endale lambist veiniklaasi vastu pead puruks lõi ise ka ehmatades ja paludes mul saladust hoida ning kesköö kukkudes Sandra pidupäeva alates pidime mõlemad pooleks naerma, kui lõpuks sain jagada temaga oma naerukrampe, sest olime ostnud üksteisele identsed termostassid, kaalunud mõlemad ühe teatud chai ning Beiberistuffi ostmist, kuid võimaluse puudumisel varustas ta mind hoopis soovitud ehetega ja mina ostsin põneva tee ning Bieberi eluloo talle ära. Aga olin ju pidanud pool päeva saladust hoidma.

Ka järgmine päev oli veidi sünnahõnguline. Kontoris olid kohal meie müügimehed, kellega hästi läbi saan ja kes ka uurisid, mida ma siis sünnipäevaks tahan. Ma siis lugesin ette selle aasta tüüplisti, et autot ja maja ja poni. Nad pakkusid eeslit. Ma keeldusin. Siis aga lahkusin kontorist, et aidata Piretil tema ameerika sugulastele linna tutvustada teene korras ja kui ma naasesin, ootasid mind köögis veel üks lillekimp ning laste juuksekummidega kokku köidetud Puhh ja Iiah. See oli üliarmas ning lahkudes kontorist kingituste ning lillesülemiga ei saanud ma naeratust näolt kustutada.

Et selline veerandsada siis...

Ahjaa. Ema kergitas natuke saladuseloori oma minevikult ja jutastas, et oli oma 25. sünnipäeval nii kõvasti pidutsenud, et jäi oma tolleaegse peika vetsu magama, nii et keegi teine seda tükka aega kasutada ei saanud. Lisaks sain teada, et meie põlvkond pidi üldse joomises eelmisele alla jääma. Pidin naerust püksi pissima.

Targemaks ma vist ei saanud, sest tagurdasin autoga vastu betooni ning pistsin pöidla läbi koogi.

Meestest mu ümber

Olles vastu tahtmist tagasi turul, otsustasin, et võiks ju naljaga pooleks elus esimest korda tutvumisportaalide maailma avastada ja rääkisin S-i ka nõusse. Ühel veinisel õhtul valmiski meid ennast pisarateni naerma ajav profiil ning mehed, keda ajas pöördesse mõte kahest naisest, muudkui kirjutasid. Mõni küsis kohe k*ppi, mõni pakkus. Aga mõni luges profiili läbi ka ja kirjutas midagi huvitavat vastu. Mõni ei saanud millelegi pihta. Mõnel oli raskusi ainsuse ja mitmusega. Mõnel õigekeelega mitteaktsepteeritaval tasemel. Aga mõnega jäimegi suhtlema.

Nüüd on seljataha jäänud ka esimene nimede ja nägude kokkupanemine. S läks nii närvi, et ei tulnudki ja saatis mu pärast kahe mehega üksi välja. Mehedki naersid, et nemad minu olukorras ei oleks vist julgenud, aga ma pole ennegi hiilanud ju mõistlike otsustega.

Oli päris tore. Rääkisime lastest, uppumisest ja koolivägivallast. Täiesti paras esimese kohtumise materjal:D Hiljem S küll püüdis minust läbi joosta, kuid ebaõnnestus ja tüübid nägid ära ka mu teise poole. Ei tea, kumb meist neile siis hirmuäratavam tundus, sest rohkem neist midagi kuulda ei ole olnud, kuid usun, et alguse kohta läks päris hästi.

Nüüd on alles jäänud üks huvitav tüüp. Kõige huvitavam algusest peale. Me ei tea pärast nädalaid ja kümneid kui mitte sadu kirju ikka veel üksteise nimesidki, kuid nii põnev on. Olin jälle unustanud, kui äge tunne on kirju saada. Ja mind üllatas, kui palju võib ühes inimeses peidus olla. Mul võtab põlvist nõrgaks, kui meesterahvas oskab kirjutada. Sandral pigem tema teadmised lennukitest. Okei, tegelikult mulle meeldib see osa ka. Ja see, et ta saab mu kummalisest huumorisoonest aru ning samas ei muutu kunagi üleolevaks, kui mõnes valdkonnas teadmiste poolest peale jääb. Ta on mind isegi aidanud ühe artikliga, uskuge või mitte ja sellega seoses teenis ta tegelikult ära eesnime. Kuid niimoodi üsna teadmatuses olla ongi põnev. Aga aitab praegu temast. Ta on lihtsalt huvitav uus tuttav.

Lisaks on ju ikka ja jälle H, kes ajab mind vahel hulluks ja teinekord poeb taas hinge. Ta kirjutas ju mulle sünnipäevaks laulu. Aeg on möödunud ja see on palju-palju parem kui tema kõige esimene lugu. Aga samas ta teab ise ka, et ei tee nii edasiliikumist kellelegi lihtsamaks. Ja ometi...

Ja siis kõige tipuks ilmus välja veel inimene, kelle suhtes mul kõige vastakamad tunded on. Nüüd küll jäävad peale selgelt negatiivsed, kuid tema arvas, et võiks suhteid siluda. Olen talle tuhandeid kordi vist andestanud igasuguseid asju, kuid nüüd arvasin küll, et on kõik. On ju juba aastad möödunud sellest traagilisest lõpust. Ometi teeb mõtegi temast ikka veel väga palju haiget. Mõte tema teole veelgi enam. See ajab mind vihast värisema. Kuid ma ootan huviga, kuidas ta end lunastada kavatseb. Mul ei ole põhjust takistada tal proovida. Eks siis näis, kui tõsiselt ta seda mõtles. Kuid kes teab, mida ta üldse seekord saavutada tahab. Mina hoian ohutusse kaugusesse ega plaani talle ka rääkida, et väga varsti sinna kanti lähen.

Veel unenägudest

Kas olete kunagi unes näinud mõnda kena noormeest? Muidugi olete!

Aga kas te seda ka olete näinud, et millegipärast peate te ise ja veel hulk teisi inimesi aega veetma ruumis, kus parasjagu üks teie parimaid sõbrannasid selle sama tüübiga külma rahuga seksida üritab? Tüüp on paljas ning esiplaanil olev sõbranna räägib talle, et ta võiks kondoomi vähemalt otsa panna.

Sel hetkel ei olegi teil enam süümekad, et mingi varasema vihastamise alusel tüübi uhke jalgpalli ahju panite ja see tahmasena vormis lössi vajus, kuid ei lõhkenud.

Seejärel saate kellegi nõusse end sealt minema toimetama ning ta sõidutab teid aina ringi teie auto üles leidmise eesmärgil, kuni teile meenub, et te ei tulnudki oma autoga.

Psühholoogid, auu?

Creep of the week

Ei saa ikka jätta kirjutamata selle aasta folgi kõige silmapaistvamast tüübist. Tegelikult paistis ta mulle juba ammu enne Viljandisse jõudmist silma. Isegi enne kahte ilusa aktsendiga välismaalast, kellest üks mu ees istudes pidevalt gaase vabastas ja teise kaela ehtisid küljetorpeedod. Ta vist ei osanud oodata raseerides keskelt, et ta tegelikult nii karvane on. Aga see selleks.

Sõitsin mina siis ühistranspordiga bussijaama poole, kui mingi komnekümnendate keskpaika kukkuv muidu üsna viisaka välimusega isane mulle pilgu peale pani ja kinni jäi. Ja siis iga kord, kui minu pilk teda muuhulgas riivas, leidsin ta ikka ennast jõllitamas. Hakkas juba vaikselt kõhe nii Indialiku lähenemise peale.

Siis aga märkas noorsand minu juures vist midagi julgustavat ja tuli minu kõrvale. Seisin seal suures tühjas bussi keskosas, kuhu kolm lapsevankrit ritta mahuks. Normaalne inimene (loe: eestlane) oleks siis augu teise otsa liikunud ja mulle ka isiklikku ruumi jätnud. Tema aga tuli täpselt minu kõrvale.

Seisin sammu ettepoole, aga see ei aidanud. Avastasin hoopis, et tüüp otsustas kinni hoida mitte enda selja taha jäävast mugavast torust vaid läbi minu seljataguse naalduda mingi kõrgema toru vastu. Selline omandit kirjeldav liigutus, nagu poisid kinos oma tüdrukutega teevad, tundus. Samas ei öelnud ta mulle sõnagi.

Oli väga palav päev ning tema asend võimaldas mul nautida täit paketti tema tööpäevajärgsetest ihulõhnadest. Lisaks hakkas kostma tema poolt vaikset pominat. Minu aju lülitus raketikiirusele, püüdes välja mõelda, kuidas tema juurest ilma tähelepanu tõmbamata eemale saada.

Kui buss järgmises peatuses seisma jäi, liikusin umbes sinna, kust tema mind enne oli piielnud. Seal oli õnneks ka õhutusaken, mis pakkus mulle head vabandust. Tüüp aga läks siis hoopis maha.

Mida sellest arvata?

P.S. Täna on naljakas õhtu, kus S magab minu ja mina tema voodis.

Surm mu unenägudes

Viimasel ajal millegipärast taasn mäletan hommikuti oma unenägusid. Mitte, et nad väga loogilised oleksid siis, kui kellelegi jutustada püüan, enam, aga siiski. Ma pole kunagi varem näinud unes surma, kuid nüüd lausa kaks korda järjest.

Esimene kord oli eriti creepy. Nimelt nägin unes, et mu vana klassiõe ja kunagise hea sõbranna isa, kelle nägugi ma ei mäleta, oli kuidagi surma saanud ja ta oli nii kurb. Üllatus-üllatus eks. Aga kummaliseks teeb loo fakt, et sel hommikul tööle minnes sain peaaegu kohe kõne, et kolleegi vend oli surma saanud ja ülesande kaastundeavaldus teha. Kas teile ei tundu kummaline? Kaks täiesti erinevat inimest. Mõlemad pigem lähedase lähedased, kuid siiski. Nii suur tahtmine oli klassiõele helistada ja uurida, kas kõik on ikka hästi, sest see tundus nii reaalne, kuid olen end siiani tagasi hoidud, et teda mitte hirmutada.

Teine unenägu oli pigem mu enda jaoks hirmus. Oli paras action ja minuga sõbrustas väga ka üks kunagine klassiõde. Vist. Ma ei ole enam isikus nii kindel. Kuid ühel hetkel taipasin, et tegu on hundiga lamba nahas ning ta tahab mulle hoopis halba ja ajasin ta enast eemale. Lahkusime siiski üsna sõbralikult. Ta andis mulle millegipärast veel kaks nuga enesekaitseks. Mingil hetkel aga kuulsin, et noad tiksuvad ja see tundus olevat halb enne. Jõudsin nad veidi kaugemale visata ja kella vaadata, mis pidi kohe-kohe täistundi lööma. See tundus samuti halb olevat. Püüdsin meeleheitlikult oma telefoni ema umbrit toksida, et talt infot küsida nugade kohta. Ärge küsige, miks ta neist midagi teadma oleks pidanud. Unenäo minul ei olnud kahtlustki, et ta oskab aidata, kuid närvis mu sõrmed koostööd ei teinud ja siis oligi hilja. Üks nuga hakkas kergelt hüplema ja surisema, kuid see oli see ohutum nuga veel. Hoopis teine oli õudne. Kuulsin häält... sellist, nagu kaamera teeb välku laadides. Nuga muutus väikeseks robotmehikeseks. Kui hääl ära lõppes, ilmuski pimestav välk ja kõrvetas tohutu kuumusega kõike sselle vaatevälja sattunut. Mul lihtsalt vedas, et see teise suunda sattus. Olin oma lapsepõlvekodus ja hakkasin teises suunas sellest ringiga läbi jooksma. See robot oli üsa aeglae ja ta liigutused etteaimatavad, kuid hirm oli halvav. Ma ei tea, miks ma ei püüdnud korterist väljda teise ukse või mõne akna kaudu. Vastupidi. Mingil hetkel ronisi hoopis diivani seljatoele vastu sooja müüri, kus mind ei kaitsenud mitte miski. Jäi vaid loota, et robot selles suunas kohe ei välguta. Ja siis ärkasin, kartes kohe surnuks kõrvetamist. Noh, maailma psühhiaatrid, mis te arvate mu mõistuse seisukorrast nüüd? Death by flashrobot!

(F)lying Dutch

Sel kuul kogesin ka midagi üsna sürreaalset. Nimelt läksime vanade ja ute sõpradega välja. Oli kohe selline tuju ja siis avastasin ühe kunagise lemmikklubi kavast vahupeo. Nüüd on seal muidugi selle mitmes õigusjärglane, kuid olin siiski elevil. Aastaid pole ju enam sellisele üritusele jõudnud, kuid ees ootas kajavate seintega tühi ruum. Julgelt pool kohale tulnud naispopulatsioonist mahtus vetsu peegli ette.

Ka muusika oli midagi hoopis muud, kui oli lubatud ja nii me siis varsti lahkusimegi, jõudmata vahtu ära oodata. Edasi tuli aga megakihvt õhtu. Suundusime vanalinna pubidesse ja lihtsalt tantsisime, tantsisime, tantsisime. Tibake tequilat aitas kindlasti ka kaasa hea tuju hoidmisele.

Mingil hetkel aga läksin mina tualetti otsima ja naastes avastasin, et mu sõbrannadega oli liitunud üks välismaine noormees. Varsti selgus, et ta on Hollandist ja paariks nädalaks siin puhkamas. Kuna ta aga oli täiesti sümpaatne - totaalne hiphop outfit välja arvatud - aga käitus viisakalt ega käperdanud ega midagi ja niisiis lasime tal koos endaga baarist baari käia.

Ühel hetkel, palju-palju tunde hiljem palus ta mul koos endaga korraks õue juttu rääkima minna. Mul ei olnud põhjust keelduda. Uksel veel oli väike dilemma jookide kaasavõtmisega, aga mul oli savi ja jalutasin ees välja. Ja siis ta järgnes mulle ning lausis: vabandust, turva võttis su joogi ära. PUHTAS EESTI KEELES!!!

Kas suudate uskuda, et üüp oli öö läbi meile totaalset jama ajanud? Mina esialgu ei suutnud. Et no kes viitsiks nii? Aga tal tuli see täiesti usutavalt välja. Selgitas siis, et talle meeldivadki eksperimendid, aga sellist asja teeb esimest korda. Ja siis pidas vajalikuks öelda, et sorry, aga mu sõbrannad on väga odavad tüdrukud. Kui enne tundus asi minu jaoks eelkõige naljakas ja uskumatu, siis nüüd sain natuke pahaseks. Muidugi kaitsesin meid igati. Tema argument oli, et ainult mina rääkisin temaga ja ausalt. Mina sain vastu väita, et tal pole mingi õigust eeldada, et ta meile välismaalasena rohkem peale läks või me mingid kullakaevajad oleks, sest a) mitte keegi meist ei kleepunud tema külge ja b) ostsime oma joogid ise. Eranditult!

Vestlesime seal baari ees usun, et pool tundi või nii, kuni mul oma napis kleidis liiga külm hakkas ja samas ei osanud ma ka kuidagi konkreetselt käituda, mingit seisukohta võtta. Aajakirjandushuviline minus oli ju põnevil. Haavatud uhkusega neiu aga küsis otse, kas peaksin tema peale nüüd karjuma. Ta arvas, et mitte ja ma ei karjunud. Lihtsalt argumenteerisin hästi palju.

Selgus, et liigume koju samas suunas ja oli ka viimane aeg liikuma hakata, sest pidin paari tunni pärast sugulastele taksot mängima asuma. Läksin sisse vaid sõbrannade ja kampsuni järele, kuid seal oli nii hea muusika, et pidin naasma tantsupõrandale. Peletasime seal veel veidi kahtlaseid tölle, kes ujusid selja taha ja siis üritasid aeg-ajalt katsuda, tehes samas nägu, nagu nad oleksid hoopis teises maailmas, kuigi meie pidime juba lavalt alla kukkuma, sest nad muudkui surusid meid edasi. Ja siis pakiti juba pidu kokku.

Läksime kogu seltskonnaga Söögiputkasse burkside järele. Mul oli nii veider, sest tundus võlts rääkida temaga inglise keeles ja ma tahtsin, et ta ise tunnistaks oma patud üles või lahkuks nendega, sest ei näinud mõtet, miks ma peaksin oma sõbrannadele tema tõega haiget tegema. Las tore õhtu lõpeb samamoodi, arvasin ma. Aga nüüd oli ümberringi vaikus ja samas väga raske vaikida.

Mingi hetk kannatasin naerukrampide käes, kui hollandlane Aivariga eesti keeles vestlema hakkas ja tundus, et too üldse muutust ei märka. Hiljem ta väitis küll, et oli aru saanud, aga ma kahtlen siiani. Miks ta siis midagi ei öelnud? Siis aga jagunes meie seltskond mitmeks ja edasi koos hollandlase ja Katsuga kodu poole jalutamine kruvis veidruse uuele tasemele. Ta justkui komistas kogu aeg oma rollis ja Katsu vaid imestas, kui uhkeid väljendeid välismaalane eesti keeles juba oskab. vahepeal olid pikad vaikusepausid, sest Katsul vist polnud midagi öelda ja mina ei saanud.

Ühel hetkel siiski kui tundus, et vihjetest aru ei saadud, hakkas "hollandlane" päriselt eesti keeles rääkima, mille peale Katsu maha istus. Sain väga hästi ta šokist aru. Aga ta rahunes kohe ja jätkasime sõbralikult koduteed. pärast ta selgitas, et imestas küll, kaua ma tõde teadsin ja miks ma teistele ei rääkinud, aga ega ma isegi päris täpselt ei tea. Ei usu, et asi vaid võõra kenas näolapis, mida ma isegi ei mäleta enam, oli. Kuid uudishimu, mis eksperimendist saab, ei pidanud ju patt olema. Pluss kõik eelnevad põhjused.

Juuli - palju tehtud, vähe kirjas

Peaksin vist alustama suvepäevadest, millest enamuse kahe nädalaga paika panime. Närveerisin aga palju rohkem, kui see kord vaja olnuks. venitasin kaste üksi neljandale korrusele ja ostsin asju kokku, mida uskusin inimesi õnnelikuks tegevat. Kindlasti tegidki.

Selleks nädalavahetuseks lubas ainult vihma. Kirusin kõiki ja kõike, sest kui juuli keskmiseks nädalaks ka päikest ei lubata, siis millal üldse lootust on!? tegelikult aga läks meil üllatavalt hästi. Igas teises meie suurriigi nurgas sadas päev läbi padukat, meie saime vaid üksikuid hoovihmu ja nende vahel isegi palavat päikest. tulid välja nii katamaraanisõidud viljandi järvel ja sealsed tervituskokteilid kui ka sportlikud tegevused, millele mina muidugi isegi ligi ei läinud. Saa veel palliga pihta eks. Selle asemel olin üheks hetkeks nagu pardiema. kõik väiksed tüdrukud olid sõbrannadeks saanud, kellega koos vesirattal lõputult sõita ning saunas ja imesoojas vees ujuda. Mingil hetkel avastasin enda selja tagant reast neli väikest neiut ja ikka kohe väga pardimamma tunne oli. Etteruttavalt võin öelda, et hommikul valati minust lahkumise pärast palju pisaraid ja sai mitu südantsoojendavat kallit.

tagasi õhtu juurde tulles aga, meil oli planeeritud isegi pealinnast kohale tuleva bändi etteaste ja värki, aga tiim näitas välja tõelist eestlust ja kahe bloki jagu mängisid mehed puhtalt oma lõbuks. Siis vihastasime ja tirisime teise noore kolleegiga kõik platsile ega lasknudki neid enam tagasi istuma. Muidugi minu jaoks tähendas see ka vahepeal purjus meeste ohjeldamist ja kergemaid vigastusi, kui mind ootamatult burgeriks suruti. Vahel ma siiski veel imestan, mis kõik lubatud on, kui oma naised magama on läinud.

Hommik oli väga unine, kuid ometi pidin minema teisi üles ajama. Ise olin tegelikult veel täitsa kutu, aga polnud midagi teha. Üks noorem kolleeg üritaski mind hoopis kaissu tõmmata püsti tõusmise asemel, aga pidime pärast sööki mägima hakkama. See läks küll veidi minu kapsaaeda, sest panustasin palju mängude valimisele, kuid ei järginud iseenda õpetusi alati asju läbi proovida. Ükskõik, palju neid varem tehtud on. Ja siis mõned asjad läksid sassi. Aga lõppkokkuvõttes oli tore!

Väikest inimest ei kaitse ka Tarbijakaitse

Ehk siis lugu sellest, kuidas lemmikkingapoest sai koht, kuhu mina enam oma jalga ei tõsta. Soovitan teilgi Saboga mitte kunagi ühtegi kaupa teha. Sabo on tõeliselt kliendivaenulik jama müüv asutus. Maksab valusalt kätte. Õnneks paljud on sellest juba aru saanud ka.

Et te saaksite ise otsustada, kes on siin loos pätt ja kes politsei, pean alustama umbes juuni algusest, mil ema vedas mu Lasnamäe kaubanduskeskustesse, kus astusime sisse ka ühte Sabo kingakauplusesse (Kronion OÜ on samuti nimi, mida karta võiksite). Olin elevil, sest siiani oli see üks mu lemmikuid, kust nii mõnigi kaunis paar koju ära toodud ja mis aastaid truult teeninud.

Ka seekord leidsin sealt mitu ilusat paari. Parasjagu oli mingi kapitaalsem allahindlus ja seda enam olin üllatunud enda suuruses jalavarje leides. Üks proovitud paaridest sobis kui rusikas silmaauku. Siis ma veel ei teadnud, kui valus võib näkkulöömine olla. Või kuidas allahindlus kokkuvõttes kallimaks osutuda.

Olin nii rahul, et sain ilusad stilettokontsaga ja platvorm päkaosaga kunstnahast rihmikud odavalt kätte. Kassas sain püsikliendina veel lisaallahindlustki. Ma ei ole nii naiivne, et oodata kingapaarilt, mis oli lõppkokkuvõttes hinnatud veidi alla 20 eurole, et see aastaid vastu peaks. Minu eesmärk oli üks suvi ja kuna see pole kaugeltki mu ainus kingapaar, siis ehk maksimum 15 korda kandmist. Samuti polnud plaaniski nendega loikudesse hüppama minna.

Panin kingad kohe poe ees mõnesajaks meetriks jalga ja järgmisel päeval veel veetsin nendega hommikupooliku kontoris. Kokku teeb see siis umbes kilomeetri kõndimist parketil ja võrdlemisi heas korras asfaltil. Kui ma aga lõuna ajal koju naasesin, avastasin oma ehmatuseks, et kingad on täiesti ribadeks. Ei osanud arvatagi, et nii lühikese maa läbimine ideaalse ilmaga ja sõbralikul linnamaastikul võiks muuta tallad ninapoolt karvaseks, nagu rebitud pappkastid. Kohati lausa nii hullult, et oli ka kunstnaha ninast lahti löönud ja see paistis juba kaugele.

Viisin muidugi kingad esimesel võimalusel poodi tagasi. Ei saa jätta mainimata, et Sabo kingapoodidekett on veel nii kiviaegne ja kliendivaenulik, et pidin viima kohe katki läinud jalavarjud linna teise otsa selle asemel, et kodu lähedal paiknev sama keti esindus selge garantiijuhu enda kätte võtaks.

Mõni nädal hiljem tuli kolmaski käik praktiliselt pärapõrgusse teha, sest ekspertiis oli otsusele jõudnud. Muidugi mitte lubatud tähtajaks. Ja pange nüüd tähele - leiti, et tegemist on normaalse kulumisega! Parim nali oli aga see, et vigases keeles ekpertiisiotsusele oli alla kirjutanud Kronion OÜ juhatuse liige. Kas mina olen loll või tundub teile ka ülimalt erapoolik, kui sõltumatu eksperdi asemel hindab rikutud kaupa süüaluse ettevõtte juhatuse liige? Kui palju suurem saaks olla huvide konflikt. Aga Sabos just niimoodi käib. Ja oi, kuidas mind sel suvel ärritavad nende pidevad uudiskirjad. Hea meelega lingiks siia ka nende kodulehekülge, aga tundub, et üle kümne poe omanikfirma ei ole pidanud sellist asja üldse vajalikuks. Selle asemel võite vast neile kontorisse külla minna. Samas, kui Sabo või Kronion Google'isse trükkida, leiate ridamisi lugusid sellest, kuidas Tarbijakaitse musta listi eesotsas oled firma juba aastaid kliente pügab. Mõned lood on nii uskumatud, et tekib tunne, et nägin neid unes. Aga on ilmsi.

Tulles tagasi asja juurde, siis olen nüüdseks tõenäoliselt bensiini-, aja- ja närvikulu kokku võttes kingadest mitu korda suurema raha kaotanud, kuid asi oli juba põhimõttes. Sõbralik neitsik kassas lubas mul ka Tarbijakaitsesse pöörduda. Seda ma tegingi. Aga kahjuks tulutult. Huvitav, kas nad juba teadsid, milline konks neid kaitseb?

Tarbijakaitse võttis ka oma aja, et asju vaagida. Alles täna laekus minu postkasti nende otsus, mistõttu ka alles nüüd saan kogu loo teie ette tuua. Mitte, et ma ise sellest enam midagi võita loodaksin, aga ehk jääb mõni teist ilma ebameeldivast kogemusest Saboga.

Nimelt tegid nad uue järelpäringu Kronionile ja kuulsid seekord, et põhimõtteliselt olen ma ise loll, kes koperdab, lohistab, komistab ja kukub. Ja üleüldse on kingal kriimud ning teine king nende meelest jumala normis. Taustainfoks teile: olen praktiliselt igapäevane kontsakandja juba palju aastaid ning ei sahise ka sussid, kui mina liigun. See on täiesti esmakordne juhus, kui kingad kohe alt ära kuluvad. Ja minu meelest ei ole see mitte ühtegi pidi loomulik kulumine või minu kui kliendi süü. Panen teile mõne pildi vaatamiseks, kuid võite ka oma silmaga uudistama tulla. Saame ehk kõik targemaks normaalsuse koha pealt.

Aga nüüd siis kõige parem pirn - kuigi paljud inimesed peavad hakkama saama igakuise lapsetoetusega, mis jääb kusagile 19 euro kanti ja millest poliitikute meelest on enam kui küll, siis Tarbijakaitse ei viitsi alla 20-eurose kaebusega isegi edasi tegeleda ja soovitasid mul huvi korral kohtusse pöörduda. 20 eurot võib tunduda küll väike number, aga krooni ajal sai ju 300 ühiku eest üsna vabalt midagi jala otsa. Mõelge niipidi. Ja ega see inflatsioon nüüd nii kiire ka olnud ei ole.

Kohtusse ma muidugi ei lähe. Aitab raha- ja närvikulust. Aga nüüd ma siis tean, et Sabol on kliendist savi ja abistavad institutsioonid, mis pidevalt reklaamivad võimalusi enda poole pöörduda, eksisteerivad vaid selleks, et nende töötajatel kusagil kella üheksast viieni soojas olla oleks.



Võib-olla olen praegu Tarbijakaitse vastu ebaõiglane. Võib-olla. Aga see oli üldse esimene kord, kui nende poole pöördusin abipalvega. Ja abi ei saanud üldse. Internet on viimane võimalus.

Suvi, see kummaline, Eesti moodi

Ma olen vahepeal ikka väääääääääääga mitu korda mõelnud blogimise peale, ent ometi kunagi ei jõua selleni. sama teema on koristamisega ka. Aga nüüd püüan siis ennast kokku võtta. muljeid on ju päris palju phe kognunenud.

Võin vist alustada Aneti sünnipäevast. tegemist on siis minu kolleegi kuueaastase tütrega, kelle peol aasta varem mänge tegemas käisin ja kus kutse uuele üritusele välja teenisin. Seekord ilma töökohustusteta, kuigi mängida tahtsid nad ikkagi. Seekord ähvardas lausa üht väikest preilit kutsest ilmajäämine, et sünnipäevalaps minu tähelepanu jagama ei peaks, aga lõppkokkuvõttes oli neil kõigil seal pisiavalt tegevust ilma minutagi. Nimelt oli kohale toodud suuuuuuuuuuuuuur batuut koos liumäega.

Lapsed elasid selle otsas kahtlasest ilmast hoolimata. Hommikune päike muutus õhtuks lausa vihmaks ning ma isegi ei kaalunud lastega ühinemist, kuna vahetusriideid ega midagi ei olnud ka külmavõitu oli ka, aga üks hetk rääkis Piret mu siiski ära ning läksime samuti lastemäge vallutama. esimese liuga olin läbimärg, aga hammas oli verel ja nii me siis kilkasime ja liuglesimegi seal vihma kiuste. Ülimalt tore oli meelde tuletada, kui toredad on lapsikused. Lisaks saime pärast saunas end üles soojendada ja Piet andis aeg-ajalt mulle uusi kuivi riideid. Teades ise ka, et kuivaks jävad nad vaid hetkeks.

Jaaninädal oli ka huvitav. Õppisin telefoni positsioneerima nt, kui suutsin selle kas autosse sisenedes või sealt väljudes ära kaotada ja avastasin selle alles palju tunde hiljem koduväravas avamiseks telefoni otsides. Sel õhtul jättis süda ikka pris mitu lööki vahale ja ennast kiruda sain palju. ei mahtunud pähe, kuidas alles ostetud mänguasi mind juba hüljata võis, aga positsioneerimisest oli abi ja kuigi esialgu ei paistnud pilli siiski kusagil, astusin hetk enne allaandmmist lähedal olevasse spordikeskusesse sisse ja selgus, et keegi hea inimene oligi parklast minu mobiili leidnud. Te ei tea, kui hea meel mul oli.

Ka järgmine päev oli seiklusrikas. Läksime Annikaga koos esmakordselt uisutama. Nägin, et uisul ja uisul on suur vahe ja et minu investeering tasus end ära. Jube raske oli sõita tema tempos ka minu hirmu ja tasakaalutuse kiuste. Minu omad jälle ei tahtnud kuidagi lõpetada veeremist. Aga alles sõidujärgne osa oli see närvesöövalt põnev. Nimelt olime autodega kakumäeni liikunud ja nüüd hakkas mu signapult korralikult jamama. Ometi on mõlema puldi patakaid alles hiljuti vahetatud. Sellegipoolest suundusin Selveri kingaparandusse, kus olev silt ka patakatega tegelemist lubas. Seal töötav umbvenekeelne tädi aga küll minus erilist usaldust ei tekitanud. Seega pidasin vajalikuks teda hoiatada, et tuleb ruttu teha. Tema aga arvas, et mul on lihtsalt kiire ja kiskus mulle märkamatult vana pataka välja, et siis mi-nu-teid sellega tõtt vahtida. Kui nägin, mida ta teinud oli, pidi mu palgeilt ikka paras õudus paistma, sest tädigi ehmatas. Ometi ei olnud ta jõudnud otsusele, kas sama suurusega patakad on ikka samavõrdsed, kui identset kirja peal ei ole. Ma olin selleks hetkeks juba ülikuri. Tõin talle hoopis autost asenduspataka, kuid nagu arvata võiski, ei sobinud enam ükski. Samuti ei suutnud ma immoka salakoodiga seda maha saada ja seega olingi totakas kohas lõksus.

Annika oli juba ära läinud ja mul sulas autos jäätis, kuid mul ei olnud eriti muud valikut, kui oodata, mis Peedu mind päästma tuleb. See võttis ligi tunni ja siis tuli mil sõita tagasi koju teise puldi järele ning minna uuele ringile. Õnneks see aitas, kuid nüüd hakkas ka teine pult tõsiselt jamama, nii et mul on totaalne hirm auto kasutamise ees. Miski ei taga, et ma sellega taas kuhugi lõksu ei jää. Seega üritan lähipäevil temaga remonti jõuda.

Jaanid olid ka huvitavad. Reedel sain isegi veidi rannas lebutada ja enda üllatuseks kleidijutid jalgadele. Uue kleidi, mida ema jälestas ja mis rohkelt komplimente pälvis. Hiljem rääkisime Lauraga naistejutte ja jutustasin talle Päiksekese ootamatust Sheldoni-naeratusest. Soovitan ise teda kodu-Selverisse vaatama minna. tegemist on noore meeskassapidajaga, kelle ükski lihas ei liigu klienti teenindades. Ka mitte kohustuslike fraaside ütlemiseks. Aga võib-olla tema tööjuhend ei eeldagi inimestega suhtlemist? Ühel päeval aga kui polnud veel üldse minu kord maksta, vaatas ta ootamatult mulle otsa ja naeratas. Olin just mõelnud sellele, kui kummaline ta oma ametis on ja tundus, et ta luges mu mõtteid. Aga vb ol isee lihtsalt tahtmatu tõmblus? Anyhow, naiste jutud lõppesid Vana Tallinna ning ootamatu kustumisega minu voodil. 

Päris jaanipäeva ilm oli nii kohutav, et ma ei mäletagi teist sellist. Ometi tundsin vajadust panna selga suvine Indiast toodud pikk seelik ja muu kokkusobiv, mis sekunditega märjaks sadas ja igale poole kinni jäi, kui sadat kotti Veiko autosse tassima pidin. Ta ei rõõmustanud väga, sest sinna tuli ju mahutada viis inimest pluss asjad, et sõita üheskoos Metsavenna tallu. Peale minu ja viimasel hetkel liituda otsustanud Aivari oli meie autos veel Ann, Veiko ja Sants. Lisaks mikrobussitäis nende sõpru, kellest enamust juba teadsin. Lisaks mõned vääääääääääääga kahtlased tüdrukud. No vähemalt üks neist oli nii kirjeldamatult labane ja odav, et poisid pärast spkuleerisid rõveduste üle, mida nad teeksid enne, kui temaga voodisse läheksid. Lisaks naljakad armuhulknurgad tema ümber.

Masendav sõit Eesti teise otsa võttis samuti aega ligi pool ööpäeva. Oli ju vaja sadat pissipausi ning teise auto järele oodata. Ikka päris mitu korda kahetsesin kodust väljumist, sest mõte padukaga telkimisest või üldse telgi püstitamisest tundus nii kirjeldamatult vastik. Seega hävitasin aktiivselt Anni siidrivarusid teel.

Läbi mingi ime oli vihm järele jäänud ajaks, kui kohale jõudsime. kontserdist kuulsin aga vaid ühte lugu, mis tähendas, et põhimõtteliselt maksime teises Eesti otsas telkimise eest 12 eurot. Aga tore oli ikkagi. Kokteilitasime kergelt ja vaatasime, kuidas Veiko ikka ja jälle palgil jõge üritades vette sadas. Lisaks sai kõvasti grillliha söödud.

Teised plaanisid pikemalt sealkandis trippida, kuid mina tundsin end pärast esimest telgiööd ja triiki täis välipeldikuid nii mustana, et tulin koos Aivariga linna tagasi. Teised pidasid vaid ühe öö kauem vastu. Aga vähemalt on nähtud ära, mida nimetatakse legendaarseks jaaniks. Ei olnud nii muljetavaldav.

Sellest nädalast tuleb meelde vaid mõni üksik eredam hetk. Sain hiigelpullile pai teha. Käisin Sammulis, kus lapsepõlvesuvesid veetsime, aga ei tundnud kohta äragi. Sain lõpuks massaaži, mis oli mega. Sandra tuli üle poole aasta siiakanti. Üks vaene tulevane peigmees poleeris eile mu kingi keset Viru tänavat. Jutustasin uue ülemusega kõigest läbisegi.

Hingega klienditeenindajatest

Me kõik vist teame, et klienditeenindajad ei saa teha oma töd vaid raha pärast. Seda lihtsalt ei tule kätte piisavalt, et see motiveeriks. Samas aeg-ajalt satume kokku siiski selliste kassapidajate, infotöötajate jt, kes on säravad ja sõbralikud olenemata oma ameti negatiivsetest külgedest. Nad ei vala oma viha välja klientide peale ega pritsi sappi igal sammul. Muidugi viimasel ajal tundub, et vastupidist kohtlemist on oluliselt rohkem.

Nüüd aga peangi kiitma Kristiine Prisma infotöötajaid, kes meie tuju heaks tegid oma abivalmidusega olukorras, kus ootasime nähvamist ehk pöördusime poe poole väikse pretensiooniga. Viimasel ajal on juhtunud nii, et olen pidanud mitu korda praakkaupa kuhugi tagastama ja siinkohal võin kiita Prismat ja Jyski kliendisõbralikkuse eest. Mul on ka teistpidine näide Sabo kohta, aga sellest kirjutan kindlasti eraldi ja pikemalt. Seniks vaid sõbralik soovitus kõigile, kes kaalusid sealt midagi ostma minna: MÕELGE ÜMBER!

Kiita tahaksin aga ka meie tööhoone valvureid, kellest üks soovib mulle aeg-ajalt head õhtut, Maria. Kusjuures ta on ise mu nime välja uurinud. Kõigi töötajate seas:) Teine tore onu aga on alati ülevoolavalt sõbralik ning palub mul seal tema juures istet võtta. Te ei kujuta ette, kui heaks need mõlemad tuju teha võivad:)

Antropoloogia radadel... planeerimatult

Sel nädalal sain jälle mitme kogemuse võrra rikkamaks. Mängisin esimest korda elus golfi ja avastasin, et kui juba pallile pihta saama hakata, on päris tore. Huvitav oli ka see, et kaugele meeldib mulle ühtepidi ja lähedale teistpidi lüüa.

Samasse õhtusse mahtus aga oluliselt huvitavam osa. Nimelt kolleegid tirisid mu keset nädalat ühte ööklubisse kaasa. Olin seal käinud küll ja küll Terraariumi aegadel, kuid Arena 3 oli hoopis midagi muud. Ei mingeid purjus turiste ega muud tavalist. Oli hoopis hullem. Hoolimata eranditust dokumendikontrollist uksel, oli sees seltskond, kus poisid veel alles tüdrukutest lühemad. eks arvake siis ise, kui vanad inimesed seal koos olid. Kindel aga on see, et meie kolm olime seal kõige vanemad. Samas aga ka kõige süütumad.

Saime kõvasti naerda purjus laste üle, kes tegid täiesti absurdseid asju. Nt üks noorsand üritas lavale ronida, aga kuna päris iseseisvalt end üles vedada ei õnnestunud, haaras ta imekergest kunstpalmist::D kõhud kõveras, naersime aga hoopis kahe teise samasuguse üle, kes üksteise kukil ringi liikusid. Alumine aga ei suutnud enam arvestada, et trepi alt läbi minemiseks võiks ka ülemise pikkusega arvestada ja niisiis tuli neil ootamatult üksteise kukil limbot teha. Olime täiesti veendunud, et see lõpeb väga halvasti, aga ju see oli see juba teada-tuntud joodikute õnn, et nad isegi ümber ei kukkunud selle tavapäraseid füüsikareegleid eirava triki peale.

Lisaks muule tundsin end kui kibestunud vanainimene. Ei väidagi, et ise samas eas erinevaid piire ei testinud ega püüdnud igati küps ja seksikas näida, kuid seekord tundsime kõik me kolm end imelikult nähes neidiseid eranditult mikrominides sellised liigutusi tegemas, mis enam midagi kujutlusvõime hooleks ei jätnud. Uskuge mind. Asi pidi olema hull, kui mu noor meeskolleeg samuti õudusgrimasse tegi. Absulootselt igal meie küljel ameles keegi nii, nagu nad oleksid ruumis kahekesi. Ka siis, kui keegi täpselt nende kõrval istuma juhtus. Me ei osanud enam kuhugi oma silmi peita ja nii me siis jälgisime seda hoopis teistsugust kultuuri, kus käituti kui loomad ja vahetati partnereid ülima kergusega. Meie kõrvalboksis jõudis üks neiu mõne minuti jooksul kahe erineva kutiga lähemalt tutvumas käia. Või olen siiski mina see vana ja imelik? Aga paratamatult tekkis pühe küsimus, kus nende kõigi vanemad on. Alaealiste spagetipoiste stripikatsed ei teinud asja paremaks ning mingist punktist edasi ei aidanud ka alkoholidooside suurendamine. seega vanainimesed jätsid lapsed pidutsema ning läksid koju.

Kas tugevaks saabki vaid läbi haigetsaamise?

Sel nädalal kukkus mu maailm jälle korraks kokku. No kohe nii kapitaalselt, et suutsin ka iseend mõne kurvema mõttega sekunditega nutma ajada. Rääkimata siis keerulist armastuslugu täis raamatust, mida parasjagu lugesin.

Võtsin küll ühe vaba päeva, et ei peaks teistele otsa vaatama ja töötasin kodus, kuid väga hullu ei olnudki. Mõned üksikud taskurätikud kulusid vaid. Põhiliselt aga oli tühi tunne ja kurb. Veidi ka viha, kindlasti. Kõige rohkem kardan, et tuleb suur tagasilöök. See ei tundu ju reaalne, et kohe järgmisel hommikul päike särab ning kolleeg suudab korraks isegi naerma ajada. Sellest järgmisel aga on juba nii kiire, kuid lagistan päev otsa, nagu poleks midagi olnudki. Ju siis ei oska ma seda ka õigesti teha. Aga ma eelistangi naeru pisaratele. Mis ei tähenda muidugi üldse seda, et ma pisaraid ei valaks. Küll ja veel. Kuid paljud neist on juba ära tulnud.

Aga nüüd ma siis mõtlen, et kas see ongi paratamatus, et vahel peab haiget saama nii, et see kogu sisemust tugevalt raputab? Kas see ongi ainus võimalus edasi tugevamaks ja paremaks areneda?

Siiski on nii palju asju, mida ma ei mõista ning kahtlen sügavalt, et hakkangi kunagi. Ja mingi osa minust kontrollib ikka veel pidevalt telefoni lootuses leida sõnumiteate. Ning samamoodi ka muid kirjakaste. Miski siiski ootab veel imesid, kuid üks teine osa põeb, et ehk on asi tegelikult lihtsalt selles, et ta silmad avanesid ja ta nägi, et minus ei ole midagi erilist. Mitte nii väga isegi, et keegi teine oleks parem. Veel. Aga lihtsalt, et I am not enough.

Tõesti ei taha jälle otsast alustada. Mitte siis, kui oled tundnud, et leidsidki selle, mis on hea. Ilma loogikata. Ilma ratsionaalsete põhjusteta. Lihtsalt on hea ja töötab. Aga nagu te kõik teate, siis kaugeltki mitte alati ei töötanud ideaalselt. Kaugel sellest. Ja nüüd ka igati kaugel temast...

Huvitav, kuidas hinnangud muutuvad

Mõtlen siin viimasel ajal, et olen vist ära tõusnud. see tähendab, kui mõni aasta tagasi kooli lõpetades kandideerisin entusiasmiga erinevatele juhiabide ja sekretäride ja assistentide ametipostidele, kus kirjeldus vähegi erialast kraami sisaldas, siis nüüd on nii, et kui keegi mind pahaaimamatult ühekski eelmainituks nimetab, siis käib seest vihajutt läbi ning järgneb solvumine. Olen kui niutsuv koer, kes imestab: mismõttes? Ei ole ma seda ei ametinimelt ega töö sisu poolest. Ometi kolleegid teevad tihti seda viga. Rahvusvahelised aga vastupidiselt kutsuvad spetsialistiks (millega enim ise samastuda oskan) või kohati lausa manageriks, mis ajab veidi nalja. Nagu hiljuti kuuldud infokild, et teatud müügifirmades on kõik müügimehed müügijuhtideks nimetatud, et klient nendega suheldes end tähtsamalt tunneks. Mõnes mõttes ehk ongi õige lähenemine, aga minu maitse jaoks veidi liiga ebaeetiline.

Aga jah... rääkisin ma ju endast ja sellest, kuidas aja möödudes ikka rohkem tahan. Ja arvan, et ka väärin. Ja kui siis keegi vaiba ootamatult alt tõmbab, siis teeb ikka väga haiget ning ajab silmnähtavalt urisema. Eile nt oli selline päev, kui kolleeg, kes varem sama teksti ning paljusid muid kiitnud oli, nüüd selle kohmakaks tõlkeks tituleeris. Kusjuures ei olnud tõlgitud. Oli ise kirjutatud. Ja kõik vahetati välja. Oi, kui valus oli enda tekst juba tervikuna tunduma hakkavast reklaamist välja rebida, et asendada mingi siit-sealt kokku klopsitud heaks kiidetud kraamiga, mida mul oli kohati nii valus lugeda, et ei saanud sinna midagi parata, et seda veidi ikka kohendama pidin. Aga üritan üle olla ning täiskasvanulikuks jääda.

Muidu aga on üllatavalt rahulik aeg. Üritan siin erinevaid hilinenud kirjatükke kätte võtta ning kohati olen lausa nõutu, kui hetkeks tundub, et mitte miski tööl ei põle. Aga tavaliselt tuleb siiski üsna ruttu meelde, mis kõik veel ootab tegemist. Mõni asi aga ootab rohkem tuju. Ja homme tuleb kolleegi tütar mu juurde praktikale. Ta ei suutnud mulle eriti selgitada, mida ta ootab, nii et eks siis näis, kuidas päev olema saab. Mul ka huvitav elus esimest korda ise praktikanti juhendada,  sest õpetada mulle ju meeldib ja päris sellises formaadis on see uudne ka.

Muidu aga suudan pidevalt raha kuskile ära paigutada, ostes seda ja teist vajalikku ning ka üht-teist mitte nii põlevat. ühe viimase kingaostuga aga panin kahjuks nii puusse, et poole päevaga lagunesid kandmatuks ära. Üritasin täna poes rääkimas käia, kuid sama keti teine esindus keeldus igasugusest koostööst. Eks siis pean end homme ikka linna teise otsa vedama, kuid enne veel maapõhja ei siuna, kui selgub, kui kliendisõbralikud nad on. Minu meelest ma silt made in China ei tähenda sama mida kilesussilt oodata võiks.

Massipsühhoosi püha

Keeraks nüüd aega jälle kaks nädalat tagasi öösse, mida juba kolmandat korda Tartu korporantidega koos veetsime ehk nõiapühale.

Soojendustrenni tegime S-iga kahekesi juba vägagi tuttavaks saanud toakeses. Vahepeal murdsime ka tema toanaabri kappi, kus ripuvad tema ebareaalselt väikese suurusnumbriga kehakatted ning siis õppisime nossa tantsu. Same old, same old. Aga iga kord on ikkagi huvitav olnud, sest tundub, et lolluste, mida teha ja rääkida valik ei ole piiratud.

Sel aastal oli meid tsiviliseeritud inimeste kombel isegi ühe peenema korbi listi pandud, aga pean kahjuks tunnistama, et kogu eksklusiivsuse kiuste oli seal erakordselt igav. Tore oli vaid Laurat näha ja neil oli päris kobe kodune kartulisalat, mida keskööl süüa. Ja siis oli kohal ka Sandra eks, kellele peaaegu esimese asjana otsa komistasime. Akward. Aga see oli tol õhtul alles esimene kord. More akward!!

Üsna varsti liikusime edasi Sakala ja Revelia poole - olen enda üle uhke, et viimast nime mäletan. Palun ärge värve küsige:) Tahtsime näha vanu tuttavaid ja niisama lõbutseda, kuid esialgu ei saanud neid kuidagi kätte ja niisiis alustasime Sakalast. Õigemini selle arutust sissepääsusabast, mida hoidis sissetormamast vaid oht rapiiridega fileeritud saada. Nimelt seisid kaks möögavenda valves, terad risti, ukseavas. Kogu trügimise ja ebaõiglase rahva sisenemise kiuste juhtus seal segasummasuvilas aga ka tore taaskohtumine vanade kursakatega. Esmapilgul ei tundnud ma äragi üht Saaremaa poissi, kellega tol ajal isegi suhtlesime. Teisi teadsin vaid nägupidi ja tundus kummaline, kuidas nemad otsustasid käituda nagu nad ei teaks minu nägugi. Kuidagi eriti pingutatud oli see teistest läbivaatamine. Mingi eliitkoolidest kaasa saadud erioskus, mis jääb? Ma arvasin, et sõbralik naeratus või peanoogutus, ehk isegi tere oleks olnud oluliselt normaalsem käitumine olenemata sellest, et me kooli ajal teistes ringkondades liikusime, aga patja ka ei nuta.

Igatahes, jutustasime veidi ühe mõõgakandajaga ja varsti halastas järjekorrajumal ka meie peale selleks, et teha kiire tiir majas ja leida, et Untsakad ei ole siiski meie rida. S lõi sõprussuhteid vetsujärjekorras ja mina vetsuminejate ootamisjärjekorras. Üsna naljakas ja häbi on, et mäletan vetsusaba tuttava korpi ja töökohta, aga ei nägu ega nime. Esimene vist ei maandunud lühimäluski. Olen muutunud tahtmatult valivaks inimeste osas, kes minu peas pikemalt peatuvad.

Varsti aga helistas tagasi sõber/whatever ning suutsin sundida ta meile vastu tulema, et koos praktiliselt kõrvalmajja jalutada. Arvan siiani, et ta on hästi tore inimene, aga et sellest jääb nagu natuke väheks, et leivad ühte kappi panna või nii. Erinevalt Sakalast, oli nende aias tibatilluke lõke ja selle ümber kükitas paar kohalikku. Ometi tõmbas see mind rohkem kui miski muu. Seega julgesin küsida, et kas sinna istekohti ei saaks tekitada. Lahendus tuli aga üle ootuste äge. Nimelt tuli see sõber mõne hetke pärast tagasi, kaenlas diivan:D Ja nii me siis kolmekesi pressisimegi end kitsale diivanile, mis oli nii lähedal lõkkele, et olime pidevalt kaetud tuhaga. Aga soe oli. Ja saime aastajagu mälestusi vahetada. S aga otsustas mitte vestlusest osa võtta ega otsinud endale ka muud tegevust, kuni nägin, kuidas ta torssi hakkab minema ja üsna varsti nägingi, kuidas mu kõrval otsiti üles telefonimängud. Oh well... 

Tegin siis vestlusele kiire lõpu ning suundusime peo põhipaika teisigi tuttavaid otsima. Kahjuks jäime liiga hiljaks, et saada osa poiste enda tehtud küüslauguleibadest ja soolaubadest, mida ma pikisilmi oodanud olin. Selle eest aga kutsuti meid kohe ühte lauda ning väga kiiresti saime juurde uusi tuttavaid. Alguses üsna tühi olnud pikk laud täitus varsti ääreni ning siis läks juba rebimiseks, kes neiude kõrval istuda saab. 

Sandra naabriks sai üks nunnu kuid armiline sakslane, kes veetiski ülejäänud õhtu meie seltskonnas. Minu kõrvale sattus aga üks korralik kehkenpüks, kes arvas heaks hüpata oma maailma näinud olemisega, mida polegi tegelikult eriti palju - usun, et vähem, kui mul, aga ma ei hakanud talle oma seiklustest isegi rääkima. Mina püüdsin aga viisakas olla, kuid S ei saanud aru, miks ma üldse räägin noormehega, kelle puhul polnud isegi eriti midagi vaadata. Aga ma tahtsin talle võimaluse anda. Ühel hetkel aga viskas tema kelkimine ja kõrkus külalisi teenindama mõeldud rebaste suhtes mul nii üle, et istusin mujale, kuid kui ta lõpuks pea oma peest välja tõmbas ja märkas, et isegi mind pole enam teda kuulamas, siis ta otsis mu uuesti üles ja palus tervel meestereal nihkuda, et taas minu kõrvale saada. Õnneks üsna varsti pärast seda suutsin ta siiski lõplikult maha raputada. Rääkides sellest kõigest hiljem aga Laurale, mõtles ta välja, et tegu on tema korbikaaslase isikliku mölakaga. Vaene tüdruk. Kus on enesehinnang?

Kunagi öösel otsustasime S-i, sakslase ja minu whateveriga tagasi Sakalasse minna, sest seal pidi onu Bella diskot tegema. Oli täitsa lahe. Need paar tantsu, mis vastu pidasin kleidiga, mis on ilus ja õigel kohal siis, kui ei liigutata. Seejärel suundusin WC-sse ning tagasitulles olid kõik kadunud ja ka minu mingi rebase kätte hoiule jäetud kott oli kuskil kindlas kohas. Seega ei saanud ma helistada ka. Ega mantli järele minna, sest võite arvata, kus garderoobi number oli. 

Õnneks leidsin S-i ja germaanlase varsti kollase seeliku järgi õuest üles ning peatselt oli mind otsima tulnud sõbergi jälje üles võtnud. Jutustasime seal juba valgel ajal, nähes iga natukese aja tagant S-i ekse. See oli nii sürr, kuidas neid nii palju seal kohal oli, aga ega see polnud puhas juhus ka. Juhus oli  - ja üsna hirmutav - hoopis see, kui nägin ühe te eksi kaisus üht teist oma kunagist toredat tuttavat. Ta näis õnnelik, nii et lasin tal olla. Loodetavasti saab sellest asja, kuid tüüp ei sümpatiseeri mulle üldse.

Märkamatult oligi jõudnud kätte hommik ning tuhkatriinudel aeg koju joosta. Trepist alla tormates pimestasin oma iluga üht ülimalt armsat ja silmini täis noormeest nii, et ta kohe mitu korda seisma jäi ja see oli naljakas egopai. Ning siis pidi whatever meid koju saatma. Või tegelikult küll Mc'i, sest traditsioone ei tohi kergesti lõhkuda. Oodates, kuni S oma uue sõbraga hüvasti jätab, ütles sõber mullegi järsku "massipsühhoos" ning püüdis mind suudelda, kuid tegin väga mittekogemataliku peapöörde. Ma ei vaata tagasi. Seega saatis ta meid lihtsalt kesklinna, noppides veel mingi paneelmaja peenrast meile kaks viimast nartsisse. Okei, üks vist jäi veel, aga mul oli korraga tore ja naljakas ja piinlik, sest mõtlesin, et kindlasti mõni tädike vihastab end hommikul seaks, kui tema vaevaga loodud peenralt vaid varrejupid vastu vaatavad. S aga oli lihtsalt õnnelik.

Haarasime kiirelt Mc'ist burgerid ja suundusime ühikasse, nähes teel veelkord vana kursakat, kes oli varahommikul sõjaväkke naasmas. Ühikas otsustasime süüa vannitoa põrandal. Selle asja mõistlikkust on raske seletada. Aga see tundus õige, mõeldes eelmise aasta samale hommikule. Lisaks oli dušinurga põrandal soe ja kindel.

Mõlemad tundsime seekord, et energiat jätkuks veel lõputult, kuid voodisse vajudes kadus kohe pilt eest pärastlõunani, mil ärkasime ja puhkesime naerma kujutlustest, mida võisid S-i toakaaslases tekitada meie vetsu ununeud Mc'i pakendid:D Oleme ikka parajad nõiad küll!

Taha või ära taha - ikka tuleb aeg-ajalt mingi nesting periood

Ma ei arvanud, et minust kunagi selline naine saab. Naine, kes naudib söögitegemist ja koristamist ja aiatöid ja...

Ei, ma ei ole ikka veel seal maal. Olen kaks päeva, hambad ristis, sundinud end koristama. Igakuine motivatsioon on omaniku küllatulemise päev. Või vanemate. Või võõraste. Omad ei reageeri enam üldse ühelegi segadusefaasile:) Vahel mõtlen õudusega, et kui palju hullem oleks asi mitmekesi elades siin pisikeses pesas. Aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida üldse sellest.

Olen hoopis elevil ühe uue ostu üle. või kuueteistkümne. Nimelt veidi enam kui kaks aastat tagasi siia kolides, tulid korteriga kaasa sellised eriti koledad pool plastikust, pool oksüdeeruvast metallist relvad. Midagi sarnast, nagu meil ühikas olid Katsi valikul (vist), aga teist värvi. Tol hetkel olin õnnelik, sest raha oli mujalegi panna ja guess what - selles osas ei ole midagi muutunud. Raha on alati vähe. Teenin rohkem, kulub rohkem. Kui ma vaid teaks, kuidas täpselt see alati nii läheb.

Aga taas teema juurde. Ehk tõesti keeran just teemaarendusega viimasel ajal kirjatükke peesse? St teemaderingi avardamisega;) Tähelepanu, tähelepanu! Ostsin omale elu esimesed kahvlid, lusikad ja noad. Esimesed, mida sain ise valida ja mis mulle päriselt ka meeldivad. Mõte on tiksunud peas juba mõnda aega, kuid teosts on alati mõnel põhjusel edasi lükkunud. Mitmel korral olen püüdnud ka mõne Selveri kampaania ajal jaole saada, aga kas siis nood ei kvalifitseeru või jään hiljaks. Ja nüüd leidsin palju paremad. Kinkisin rõõmuga oma raskelt kokku kraabitud kleepsud edasi, sest sain sama hinnaga, mille oleksin pidanud veel 10 euro kaupa kogutud 15-le kleepsule lisaks maksma, palju etemad asjad. Ma kohe kuivatasin täna neid, et veeplekke vältida. Kuivatasin!!! Mina kes ma pesen nõusid hulgi ja kellel need tihti restilt kappi tagasi ei jõuagi enne, kui neid taas vaja on. Aga tundu, et just need säravad esemed jäid hetkel mul õnnest puudu.

Säravat õnne teilegi, kallid vaprad lugejad, keda mu kaootiline kirjutamissagedus veel eemale ei ole peletanud!

Mul on vanaema!

Mõni aeg tagasi oli mu isapoolsel vanaemal 80. sünnipäev. Sellel samal, keda ma siiani üldse vist vaid kaks korda mõnekümne minuti kaupa näinud olin. Seega helistasin talle, et õnne soovida. Fraas "tere, vanaema" ajas teda esialgu üsna mõõdukalt segadusse, aga saime sellest kiiresti üle ning lõpuks õnnestus meil kokku leppida ka uus kohtumine, mida vististi mõlemad üsna pikisilmi oodanud olime. Üllatas aga vanaema nõue kohtuda kahekesi. Ilma isata.

Mul ei olnud midagi selle vastu. Arvasin, et ehk saamegi rahulikumalt tutvuda ja ühtlasi veidi objektiivsema pildi üksteisest. Isa tavapärased šokimeetodid ei aita enamasti soojade suhete tekkele kaasa. Näiteid on juba mitmeid.

Nüüd siis eelmisel pühapäeval pidingi talle külla minema. Ostsin veel tee peale häid martsipanikomme ning siis jutustasime. Jutustasime, jutustasime ja jutustasime veel. Algul veidi kohmetumalt, aga tegelikult siiski üsna edukalt. Kuidas muidu seletada seda, et esimest korda kella vaadates oli väike osuti viie numbri võrra edasi liikunud?

Vanaema oli teinud mulle kooki - nii soolast kui magusat. Ja jõime tema lemmik gurmaaniteed - puhtalt! Ta rääkis mulle oma elust ja vanaisast ja sellest, kuidas too kõigepealt üldse talle ei meeldinud. Ja sain isa juttude kõrvale alternatiivseid nurki. Selgus ka, et tema elus on asju, millest mina ülejäänud perest rohkem tean.

Ja selgus, et mu vanaema on täiega lahe! Pidin naerma purskama, kui ta väitis, et on tegelikult juba paras lubjakas. See sõnakasutus ise näitab, et pole see mõistus veel üldse tundlik teema. 

Tema elu on üsna kirju olnud. Selgus, et segased emade-isade-laste suhted said alguse juba seal. Nimedemängust ma ei räägigi. 

Alguses ol ivanaema juures ka mu tädipoeg - samuti varem nägematu tegelane. Selline algklassiealine ja kergelt häbelik. Aga nii lahe oli, kui tuli välja, et minu mänguraamat on jõudnud nende koju ning pälvinud seal heakskiidu. Kõige ägedam moment oli see, kui talle ka raamat meelde tuli ning ta tulistas, et nad kasutasid seda tema sünnipäeval ja ta kiirgas rahulolust.

Kõige kummalisem oli see, kui selgus, et isa sõnul tugevalt tabu teema - hindust peikad - ei ole tegelikult üldse mitte tabu. Vastupidi. Üks selline on väga tublisti pereringi integreerunud. Ka pärast lahutust ja naise traagilist surma kasvatab tublisti last ning käib talle emamaad ning vanavanemaid tihti näitamas. Vot siis! Ja isa räägib mulle vajadusest laps ära tüüa. Vanaema pakkus, et see võis olla mõeldud minu hirmutamiseks, et paigal püsiksin ning pilgu kitsalt kohalikel isastel hoiaksin.

Mis veel? Pärast topiti taskud kommi täis ning saadeti ilusti bussi peale. Kallistasime veel ning loodetavasti kohtume pea jälle:) Nii tore on omada normaalset vanaema. Kuigi kuna ta on mu ainuke vana - ever - siis ma vist oleksin kõigega leppinud.

Ood Lõuna-Indiale

Veel üks vana võlg. Kõigest kaks ja pool kuud hilinenud, aga mis siis eks...

Pärast minu ja H tripi Goa-osa, pidime rongiga Cochinisse minema ja siis sealt edasi paadimajja romantikale suunduma. Ei oodanud, taaskord, milliseks seikluseks üks lihtne rongisõit võib kujuneda, aga tore oli ka.

Goa rongid on hoopis teistsuguse demograafilise esindatusega kui kõik teised. Ma ei olnudki ainuke valge inimene. Isegi mitte meie vahes. Meid oli kausa pooleks. Mina ja üks paar UK-st, H ning kaks välis-hindut H vanast ülikoolist. Kõik paarid. Isegi H-l oli huvitav ja üllatav, sest sellist asja ei juhtu indias sageli, et kuuekohalises vahes kolm voodit ööseks tühjaks jääksid.

Hakkasime üsna kohe omavahel juttu rääkima ja ka alkohol tuli ruttu kotist välja, kuigi vist ei oleks tohtinud. Meie H-ga olime veidi kimbatuses, sest meil oli ligi pool Bacardi Razz'i järel, aga ei mingit Sprite'i ja justkui Murphy seadus, ei olnud seda saada ka ei jaamas ega rongi pealt. Ja alati on midagi. Vähemalt Mountain Dew'd. Niisiis ootasime kannatamatult järgmist peatust, aga enne veel juhtus üks kummaline asi. Olles vast pool tundi teel olnud, jäi rong seisma. Nimelt H ja üks sealne töötaja olid ukse peal suitsetades märganud kuskilt rataste vahelt tulevat tossu. Ei mingit põhjust paanikaks eks? Töötajad jalutasid rahulikult mööda rongi oma tulekustutitega, aga ainult meie - välismaalased - hakkasime murelike nägudega ringi vaatama ja mõtlema evakueerumisele. Kohalikele tundus põlev rong totaalse pisiasjana ja niisiis jäime meie ka paigale. Aga mismõttes meie rong öösel x-kohas põlema läheb, ah? Ainult Indias. Meid küll hoiatati, et võib tulla väääääääääääääääga pikk peatus, aga vast juba veerand tunni pärast sõitsime edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Oh, well...

Varsti saime ka oma very special Mountain Dew kätte ning jagasime ka naabritega. Oli hästi tore ööpoolik ning mingil hetkel sättisime magama.  Me H-ga ei jäänud aga kohe tuttu. Asjad läksid hoopis teisiti ja ma ei hakka siin detailidesse laskuma, aga rikastasime taas oma põnevate arurõõmude jagamise kohtade nimekirja. Ja Saurabh arvas, et see on rongis võimatu. Me ju pidime vastupidist tõestama:D

Esimene päev Cochinis oli üsna mõttetu. H tahtis lihtsalt hotellis vedeleda, sest ta käib seal aeg-ajalt töö pärast ning kartis, et teda võidakse märgata. Mul oli nii siiber juba sellest poole vinna puhkusest, sest me oleksime võinud ju kalli hotelli asemel kodus voodis vedeleda, kui ta seda teha tahtis. Aga ma tahtsin temaga koos uusi paiku avastada. Seega lasin võõras linnas üksi hotellist jalga ja H ei takistanudki mind. Jalutasin päris mitu tundi õnnelikult ringi, sest päike paistis, avastasin taas ilusaid asju ootamatutest kohtadest, sattusin suurepärasele juurikaturule ning leidsin koha, kus hulgimüüjad lubavad ka üks-haaval tänavalt sisseastujail endale riideid osta ning kõigel on normaalsete numbritega sildid küljes. Te ei tea, kui suur asi see on. Ostsin oma tobule ka aluspesu, sest muidu käinuks ta vist terve nädala ühe-kahe paariga ja mulle ei läinud see idee väga peale. Ise ta aga ei suutnud end poodi vedada.

Jalutasin rannapromenaadil ning kauplesin tobedate tänavamüüjatega. Üks neist - täiesti umbkeelne - hakkas mulle hennatempleid käe peale tegema. Ma mõtlesin, et las ta siis demonstreerib neid, kui tahab. Olin nagunii templiostust huvitatud, aga kuna ta tahtis mind hullu moodi röövida ja otsustas siis ka "sodimisteenuse" eest raha koorida, siis jalutasin lihtsaalt minema, sajatuste saatel. No ei ole minu süü, kui ta ei saa jutust aru ja siis omaalgatuslikult mind tembeldama kukub. Ma ei ostnud talt ju midagi ja ta ei kaotanud ka midagi.

Viimaks suundusin tagasi hotelli ega eksinudki ära. Olin veel kohanud üks väga Piyushi meenutavat tüüpi, kes kutsus mind mingile templifestivalile, kus pidid ka elevandid olema ja H küll blokkis kõvasti templi vastu, aga lõpuks siiski viis mu sinna enne õhtusööki. Kahjuks ei olnud seal enam midagi peale vantsipabulate vaadata.

Otsisime siis mingit baari, kus end lõdvaks lasta, aga olles Goa poolt ära hellitatud, ei meeldinud meile enam üksi soovitatutest, mistõttu lasime end vii aks linna teise turistikesksesse otsa viia. Vähemalt sain sealt kauaotsitud Kama Sutra õpiku, mis näeb küll välja nagu midagi raamatukogust laenutatut, aga vähemalt on ta mul nüüd olemas. See on siiski nii suur osa India kultuurist ning jäi mul eelmisel korral ostmata. Leidsime ka ühe lukshotelli, kus sai basseini ääres kalli raha eest õhtustada ning sõime seal banaalilehte keeratud kala. Kala mulle ei maitsenud ning väidetavalt ei osanud ma ka banaanilehe etiketti järgida, aga vähemalt oli huvitav. Joomisest aga ei saanudki asja ja mingil hetkel pärast taaskord rikšajuhtidega kauplemist, lasime end tagasi hotelli viia. Mul oli vähemalt huvitav jälgida, kuidas H reageerib mulle nii tuttavas tüngategeise situatsioonis ja kuidas ta viimaks hakkab vastu vaidlema, kui asi absurdsuseni jõuab.

Järgmisel hommikul pidime leidma bussi, mis viiks meid paadimajakeste külla. Sinna pidi olema vaid ca 60 kilomeetrit, kuid palavas bussis loksusime ikka paar tundi. Koht ise oli aga totaalselt ebamugavusi väärt. Mingil hetkel oli meile ka kuupäev meenunud ja selgus, et suutsime end paadimajja romantilisele rektele organiseerida täpselt Valnetinipäevaks. Nagu... mis saaks veel vingem olla? H noris mind ka, et rikkusin nüüd ta mesinädalad ära, sest tal pole nüüd enam kuhugi minna. Kohalikud käviadki seal.

Olin valmis mingiks ülehinnatud lobudikuks, kuid ees ootas üsna suur bambusmajake, kus oli antiikmööbliga sisustatud lounge, kaks ilusat magamistuba, millest teine jäi tühjaks, massaažiduššid, katuseterrass väikse basseiniga, mida ma ühelgi teisel paadil ei märganud. Sitta sellest, et seal vett vaid mõni sentimeeter sees oli. Lisaks oli paadis kolmeliikmeline meeskond, kes meile süüa tegi ja paati mööda tagurpidijõgesid juhtis ning laual ootasid meid ananass ning ülimaitsvad kääbusbanaanid.

Hakkasin kohe mõtlema, kui vinge peoäri sellega püsti panna saaks. On olemas sotsialiseerumisruum, terrass pidudeks, paar privaatset magamistuba ning normaalsed pesemisvõimalused ja toitlustus. Ma arvan, et ehk kunagi teeks äkki midagi sellist ära? Usun, et üsna paljud oleksid huvitatud sellisest ööst. Lisaks olid olemas käik päästevahendid ning võimalus paadilt vette hüpata. Oma paadile ehitaksin ka trepi tagasipääsemiseks ja nõuaksin meeskonnalt ujumisoskust, aga sellest veidi hiljem.

Mina istusin pool päeva lihtsalt kapeni kõrval vööris ning pildistasin vastutulevaid paate, millest vähemalt pooled olid asustanud samuti turistid. Olime enne teele asumist lasknud viia end veel kohalikku alkopoodi. See oli tõesti üsna ekstreemne koht, mis meenutas mulle enim suunatud liikumisega loomalauta, kus erinevate piirete vahel järjekorras seisma pidi, et ühes ilma mingit ülevaadet pakutavast omamata tellimus esitada ja raha ära maksta ning teises kaup ajalehte pakituna kätte saada. H jälle naeris, et miks ma pilte teen. Aga nii tore oli, kui paat poe juures randus!!! ning saime osta kookose ning sinna siis rummi sisse kallata. Kõrvale sõin minu jaoks ekstra ära tükendatud ananassikuubikuid ja olin kui paradiisis. Pakuti ka võimalusi randuda massaažisalongide juures, kuid nende hinnakiri tahtis pildi eest võtta ja arvasime, et me ei saa enam nii laiutada. Oli niigi ülikallis puhkus olnud. Aga ma olin nii-nii õnnelik. Olin sattunud paradiisi, kus ümber lopsakas loodus, teenindamas ülitoredad kohalikud mehed, kellega peamiselt kehakeeles suhtlesime, sest H oma hindiga ei olnud üldse edukam inglisekeelsest minust. Päike säras, vahepeal saime banaanipuude vahel turnida ning näha, kuidas need päriselt kasvavad. Ümberringi olid päris kookospalmid ning tuju laes.

Õhtul tagasi sadamasse jõudes ei pidanud ma enam vastu ning tahtsin siiski vette hüpata. Meeskonnaliikmed julgustasid mind ka seda tegema, aga ma kartsin, sest olin näinud vees piisvalt palju bambustokke ning vesi ei paistnud läbi. Nemad aga väitsid, et see on safe ja viis meetrit sügav. Aga paadil polnud ka treppi, millest tagasi üles ronida saaks ning ma kartsin. H ning teised lubasid mu üles tõmmata. Loll Harsh valmistus juba ise enne hüppama. Mida ma takistasin, sest ta ei oska ju ujuda ja keeldus minuga Goa turvalises basseinis harjutamast. Lõpuks hüppas ainus ujuda oskav meeskonnaliige karsummdi kõhuli vette ning ei uppunudki ära. Siis võtsin ma ka julguse kokku ja venitasin end kuidagi vette. Ja seal oli supermõnus. Vahepeal oli läinud pimedaks ning kumasid vaid üksikud lambid. Pidin hoidma paadi ligi, et teised veesõidukid minust üle ei sõidaks, aga ujuda oli nii kaif.

Kui siis aga tuli aeg välja tulla, läkski jamaks. H ulatas mulle käe, aga tema sõrmede vahel oli põlev sigaret, ning hirmust selle ees ning nahasikutamise valu tõttu lasin uuesti lahti. See ei olnud hea plaan. Lõpuks juhatati mind siiski mingi kaldale viiva trepini. Kui oleksin sellest enne teadnud, poleks ma üldse kartnud. Ronisin üles, puhkasin veidi ja siis juba hüppasin uuesti sisse. H ja teised naersid, et lõid sõltlase, aga mul oli tore. Laeva ilus põrand ujus, aga mis sellest. Ma sain ujuda ülimalt ägedas atmosfääris ning vesi ei tundunudki erilise keemiajõena. Juuksed ka välja ei kukkunud:D

Varsti saabus aga öö ning ma olin suutnud korjata külge mingi väikse kõhuviiruse, mistõttu romantikast ei tulnud eriti midagi välja. Tahtsin lihtsalt veidi magada arvates, et küll hiljem jõuab ka muid asju teha. Ärkasin aga keset ööd õelate moskiitode hammustuste peale, et leida H eest magamast. Ei suutnud ma teda siis ka üles ajada, kuigi ajasin selga just selleks puhuks kaasa võetud ilusa negližee. Määrisin siis end sääsekreemiga kokku ning uinusin taas.

Hommikul aga sai palju nalja. Olin kreemi unustanud vannituppa kraanikausi äärele, mõeldes korraks, et äkki H ajab selle hambapastaga segi, aga siis veendes, et ta ju teab, et meil on pruun Himalaya kaasas. Ha haa. Ta oli jõudnud ikka kreemise harjaga hambad kokku hõõruda enne, kui sai aru, et midagi on valesti ja süüdistas sisi mind naljaga pooleks, et püüdsin teda mürgitada. Vähemalt olime tasa oma tobedustega. Mina pardakaarti ära visates ja tema moskiitokreemiga hambaid pestes.

Hommikul tehti meile veel üks lühireis ja siis oligi aeg tagasi koju suunduda. Seekord oli buss eriti täis. Sattusime istuma kumbki erinevasse otsa ja nii see jäi suuremaks osaks tagasiteest. Buss oli nii täis, et kõigile ei jätkunud kohta ka kinnihoidmiseks ja ma olin jälle ainulaadses staatuses oma nahavärviga. Kohale jõudes olime sunnitud võtma veel röövrikša, et lennujaama saada ja see sõitis samuti nii kaua, et meil tekkis tõsine hirm, kas ikka jõuame lennukile.

Cochini lennujaam oli üks kummalisemaid, kuhu ealeski sattunud olen. Vaid kolm väravat ühes hallis, üks neist ka remondi tõttu suletud. Kahele lennule mindi korraga samast väravast ja oli üks paras segadus, aga jõudsime siiski õigesse kohta. Ostsin pardalt veel S-ile uue mudellennuki ning paari tunni pärast olime näinud ära suurema osa lääneranniksut ning maandunud Mumbais. Olin lootnud seal lõpuks Pratiki kohata, kuid tema oli ootamatult kuhugi mujale pulma sõitnud ja lubas nüüd minuga enne mu lahkumist hoopis Delhis kohtuda. Mina aga ei suutnud anda ära õhtegi minutit H-ga koos olemisest, mistõttu jäi kojulend hästi viimasele hetkele ja P ka ei viitsinud vist öösel minuga kohtuma tulla ning oli siis solvunud, et ma sõpradele üldse aega ei pühenda, aga ma ju andsin talle mitu võimalust. Ise ta ei tahtnud mulle Barodasse külla tulla.

Mumbais oli ka tore taas olla. Käisime sõime sidrunheina ja kana suppi, mis oli ülimalt hea ja mida nüüdki igatsen ning siis seiklesime erinevate rongijaamade vahel. Indias on riigiametnikud kuningad. Kui küsisime rongijaama infotöötajalt nõu, et kust meie rong võiks väljuda, viibati vaid ühes suunas. H leppis sellega ja seega käisime paar tiiru edasi-tagasi enne, kui julgesime teist korda tähtsat meest segada ja saime kuulda, et oleme vales jaamas ning tipptunnil teise kohale jõudmine on ka paras väljakutse.

Seega tormasime taksopeatusesse ning rallisime uude kohta. Achu, kes oli meile piletid hankinud, oli meid valesti informeerinud, aga õnneks läks käik hästi ja jõudsime järjekordsele öörongile, et minna tagasi koju. Viimane rongisõit oli eriti crazy. Kuna eelmisel ööl jäi romantika vahele, siis sekord me isegi ei üritanud süütuid sõpru mängida. Ronisime kohe ühele lavatsile ja kuna viimaks oli õnne naeratanud ning saime külgmised kohad, siis tõmbasime kohe ka kardinad ette ja saime lihtsalt kaisus olla ning rääkida, mis on meie lemmiktegevus. Me aga ei jõudnud ööd ära oodata. Ei suutnud käsi üksteises eemale saada ning sellest sai meie senise elu käige kreisim seksikogemus, kus meid eraldas ringisiblivatest inimestest vaid ühuke kardinapaar, aga ülim adrenaliinishot oli ka. Sedasi siis lõppes meie reis, millest kindlasti unustasin paljut rääkida, aga mis teha.

Kiire kuu kokkuvõte

Vau! Ma teadsin, et ei ole kaua siia kirjutamiseni jõudnud, aga eile avastasime S-iga, et see on juba rekordiliselt pikk aeg. Vabandused kõigilke kannatlikult oodanuile. Hetke kiire elu kiuste ei ole lihtsalt suutnud end motiveerida kirjutama siia ja ma tean, et see on üsna paradoksaalne minu puhul, sest nii ma just oma stressi välja elangi, aga seekord siis nii.

Aprillikuu sisse mahtus päris palju suuri asju. Nt pidin ühel päeval end nii palju kokku võtma, et teha ära nii IELTS, lahendada mingeid töö draamasid, mida poleks tohtinud ollagi, valmistuda üle pika aja kommunikatsiooniteemalise loengu pidamiseks ja siis Otepääle jõuda, et see järgneval hommikul ära teha. Arvata oli, et kartsin seda päeva juba ette, sest kuidas olla samal ajal mitmes kohas ja mismoodi lahendada põlevaid probleeme, kui telefonidki teises toas konfiskeerituna vedelema peavad? Ja oligi nii, et kui sain puurimise ning selja taga pidevalt löriseva kaaskannataja kiuste kuulamise, lugemise ning kirjutamise osa tehtud, sai hingamispausist tulekahjude kustutamise hetk, millest jäi ikka väheks, sest tobe läpakas ei suutnud tunni ajaga isegi disainifaili ajada ja tavaliselt on sellele järgnevad sammud need hirmus ajamahukad. See aga täielik nohu. Niisiis suulise eksami alguse ajaks olin tööasjade pärast nii närvis, et eksam ise ei lugenud enam üldse. Informeerisin oma situatsioonist ka eksamineerijat ja jutustasin talle midagi kokku, lootuses, et kontrollitakse keeleoskust, mitte general knowledge'i. Aga noh... reisimise teema võiks ju muidu tore olla, kuid tolle hetke mentaalsest blokist küll abi ei olnud, et eriti loominguliselt ja pikalt jutustada miks ma ikka Islandil ära käia tahaks. Sest et tahaks ju! Aga see selleks. Nüüd on ka tulemused käes ja nii irooniline kui see ka ei ole, siis need osad, mida enim kartsin ja tõesti ka harjutasin, sain kuidagimoodi maksimumid, avastades veel hiljem, kui keeruline on maksimumi saada. Kirjutamise ja rääkimise aga, mida ma iga päev praktiseerin ja mida polnudki võimalik eriti harjutada, keerasin persse. Eriti hämming on kirjutamise osas. Olgu, mõte ujus veidi, aga kuidas ma kaotasin tervelt 2,5 punkti? Absurd. Vähemalt kokkuvõtteks sain enam-vähem sellise tulemuse, nagu tahtsin ja mis peaks rahuldama ka kõiki koolikomiteesid ehk 8 punkti 9st.

Millalgi pärast eksamit siis pidin tulekahjudega edasi tegelema. Enamus kolleege olid küll nõus mind aitama, aga võimetud seda eriti tegema. Ja siis osutus elupäästjaks rootsi kolleeg, kes suutis kõik ära parandada ning olulise faili viimasel hetkel isegi trükikojani toimetada. Ma juba käisin talle šokolaadi viimas, aga tunnen, et sellest jäi väheks, kuigi tema ei tahtnud midagi vastutasuks saada. Ta on ülitore ja ilma tema abita oleksin raudselt jänni jäänud selle ülesandega. Aga vähemalt õppisin sellest ära paar olulist asja tulevikuks.

Niisiis tegelesin terve bussisõidu Tartuni trükijamaga selle asemel, et loenguks ette valmistuda, sest märkmed olin nagunii teise arvutisse unustanud ja seega liitusin ka kolleegide klubiga, kes pool neli öösel vastu esinemishommikut slaide teevad. Üks töökaaslane tuli mulle veel Tartusse järele ning siis läksime paintballi mängima. Ma ei julgenud küll meestekarjale sihtmärgiks minna valu hirmust, aga lasin üsna ilusti märki ning suurema osa õhtust veetsime saunas ja selle eesruumis üksteist tundma õppides ning niisama mõnusasti jutustades. Paljud seni veel võõramad kolleegid üllatasid mind oma jutukusega ning oli hästi tore, aga seega jäi tõesti slaididetegemine üsna ebatraditsiooniliseks. Jupp enne õhtusööki, jupp purupurjus olekus kella kolme paiku, jupp hommikul pool seitse, kui olin nii väsinud, et ei suutnud enne kümmet minutit dušši oma tahtele allutada ning siis oligi action. Olin üsna närvis, sest pidin rääkima endast kaks korda vanematele inimestele asjadest, mida nad ehk ei taha kuulda. Nende nõrkadest kohtadest. Aga läks üllatavalt hästi, mahtusin üsna täpselt ajagraafikusse ning sain nad isegi oma mänge mängima. Tundub, et see oli neile ka fun ning lõpuks sain kiita, et ei olnud üldse meie firmalik. Siin on kaua odoatud sellist out of the box asja ja ühtegi kasti pole ma kunagi mahtunud. On tore, kui seda hinnatakse.

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju ainult sellest rääkida. Antud kuu kõige olulisem asi oli Maamess, milleks valmistusime intensiivsemalt oma poolteist kuud, kuid esimesed asjad said kokku lepitud juba sügisel ning mõningad partnerid valmis vaadatud enne mu talvepuhkust. See oli ikka üsna karm avastus, kui palju tööd ühel messil osalemisesse võib minna. Kõik erinevad pakkumised ja partnerid ning tagasilöögid ning täpsustused. Kartsin lõpuni välja, et miski läheb valesti, kuid meie esimene katse kiideti firma parimaks ever ning jalutades ringi konkurentide bokside vahel, selgus, et nad tegelikult ei suutnud meiega konkureerida. Saavutada selline tulemus aga nii minimaalse eelarvega on asi, mille üle ise kõige uhkem olen. Tegime kõike teistmoodi ja tulemus oli ääretult ilus. Kahjuks aga ei osanud meie müügimehed seda pisiavalt hästi ära kasutada. Mina arvasin, et nad teeksid seda une pealt üliprofessionaalselt, kuid nüüd on selge, et järgmisel aastal panustame rohkem oma meeste treenimisse. Vähemalt võib loota, et kõik ületunnid ja töötatud nädalavahetused ning ööd tasusid end ära. Ma väga loodan. Sest meie andsime küll endast maksimumi ja muidugi alguses kostis ikka kolleegidelt virinat, sest asjad olid teistmoodi, kui nad harjunud olid, kuid lõpuks paistsid kõik rahule jäävat. Järgmisel aastal ehk oleme veelgi paremad.

Viimane nädal on jälle ääretult kirju olnud. Käisin Läti piiri ääres suvepäevade potentsiaalset kohta üle vaatamas, veetsin paar päeva Rootsis taaskord toredate kolleegidega tutvudes ning nüüd olen taas Tartus volbriks valmistumas. Kontorisse pole eriti jõudnudki ja suurema osa sellest kuust olengi Tartus veetnud töö pärast. Järgmist nädalat veel lahti mõtestada ei suuda, kuid eks elu näitab, mis saab. Ahjaa... esimene aasta siin firmas sai ka täis ja mul on nii hea meel, et siia tulin, sest mulle ikka veel hullult meeldib siin. Ja hetke hullumeelne töömaht aitab mõtteid eemal hoida keerulisest suhtest, mille osas me siiani mingeid lõplikke järeldusi teha ei suuda, aga tundub, et ei oska me hästi olla ei koos ega eraldi. Niisiis võtame rahulikult.