Kirjad Kahele Triibule 44

 Mu kallis,

Sa oled nüüd juba üle nädala lasteaiapoiss. Meie ebaõnnestunud koos söömisele ja magamisele on järgnenud neli iseseisvat lühendatud päeva, aga igaüks neist on olnud pikem kui me koos seal veedetud päevad ja ainult ühel päeval olid sa olnud natuke kurb ning seda ka magama minnes. Muul ajal tundub, et sulle väga sobib see uus elu.

Ma ei tea, kas see on seotud sinu vanuse või lasteaiatee algusega, aga sa näitad aina enam välja, et sa tahad ise kõige üle otsustada ning kui peab kellegi sõna kuulama, siis pigem issi. Emme ei tohi sind vanni panna ja sa armastad vanni. Ei tohi me su hambaid pesta. Ei tohi mähkmeid vahetada. Sa röökisid, kui ma ei lubanud sul oma jala peal olevat villi nokkida. Ja sa oled omandanud klassikalise oskuse end makaroniks visata, kui püüame sind sülle võtta. Samas nõuad sa süles kandmist tavapärasest rohkem. Ka siis, kui sa tahad näiteks oma aias kiikuma minna. Öösel aga kui ma ei ole nõus sulle piima andma, siis lähed sa hoopis isse kaissu ja seda nalja pole veel varem juhtunud.

Teisest küljest on aga päris tore periood. Sa tahad kogu aeg koos raamatuid vaadata ning nõuad, et me nimetaks sealseid asju. Ning sa said pihta pusledele, nii et neid paneme ka kogu aeg kokku. Või loobime laiali. Sa õppisid õhumusisid tegema, kuigi suure osa ajast laksad sa lihtsalt endale vastu vahtimist. Sa õpid järjest uusi sõnu. Praegu näiteks korrutad sa midagi, mis kõlab nagu å nej! (oh ei!), aga meie seda väljendit ei kasuta ning see sigines su sõnavarasse juba enne lasteaeda. 

Sa oled jätkuvalt üks suur suhtleja, aga valid pigem lapsevanemad kui lapsed, püüdes neid igasuguste asjade ning oma lakkava naeruga ära osta. Tegelikult on see päris lahe. Meie aia Linusega norid sa aga igal võimalusel naljaga pooleks tüli või teete te koos lollusi. Suuremat iidolit sul vist hetkel ei ole kui tema.

Nii me siin naudime kuumasid suveilmasid, käies igal võimalusel järve ääres end jahutamas ja täna tulid sina ka enda kohta erakordselt kaugele vette ning hiljem ei tahtnud enam kuidagi ära tulla, endal huuled sinised. Äkki homme õnnestub veel ujuda ja äkki sa oled nõus minu süles ka reitest sügavamale tulema. Elame näeme. Elu sinuga ei ole igatahes kunagi igav.

Armastusega,

Emme 

Pretty perfect birthday

Ma ei tea, kas ma olen siin sellest teemast varem kirjutanud, aga ma olen jätkuvalt suur sünnipäevade fänn. Muidugi ei oota ma eriti vananemist, kuigi uue kümnendi keskel on seda stressi ka vähem. Mulle lihtsalt jätkuvalt meeldib, et on üks päev aastas, mida saan enda omaks lugeda ning mil ühendust võtavad ehk ka need, kellega muidu harva suhelda jõuab. Mulle meeldivad üllatused ja pidude korraldamine. Ma armastan nii kingituste tegemist kui saamist - tingimusel, et kingitusest kumab läbi, et see just mulle mõeldud on. Samas rahalise väärtusega pole sellel midagi pistmist. Sel aastal aga tahtsin ma sünnipäevaks lihtsalt ühte toredat stressivaba päeva oma väikese perega. Ei viitsinud ma midagi korraldada või pigem stressata, et kõik õigeks ajaks valmis saaks ning siis küüsi närida, millal inimesed kohale suvatsevad ilmuda. Tavaliselt olen ma tund enne peo algusaega ikka valmis, aga kui siis esimesed külalised ka alles kahe tunni pärast saabuvad, siis jõuan ma enne närvi tihti minna. Seega jätsin ma igasugused peod ära - üks vähestest kordadest mu elus. Muus osas aga ka tundub, et aasta aastalt lähevad sünnipäevad aina casualimaks - heas mõttes.

Tänane päev tervitas meid imelise ilmaga. Päike säras ja temperatuuri oli kolmekümne kraadi ligi. Üldse tuleb mulle meelde oma 33 aasta kohta vaid üks vihmane sünnipäev ning hunnikus tõelisi suvepäevi. 

Mulle meeldib tegelikult tähistamist alustada juba pärast südaööd, mil ma tegelikult sündinud olen. Eile aga ei suutnud me kuidagi otsustada elukaaslasega, kas kingitused tulevad öösel või hommikul. Lõpuks otsustasime hommiku kasuks ning suutsime õige momendi üldse maha magada. Vaatasin kella kaks minutit enne ja siis juba kuus minutit pärast, aga polnudki hullu. Kui meenus, siis tegime väikesed sünnipäevamusid ning vaatasime Shieldi finaali edasi.

Hommikul lasti mul sisse magada. Pärast seda, kui olin end korraks siiski kell viis üles vedanud, et hommikuinimesest Triibu käest õhtusöögist lauale jäänud terariistad ära korjata. Kui aga uni päriselt ära läks, siis pidin voodis ootama, kuni mulle tuuakse poolik tort suurte numbritega. See oli vist esimene kord, kui alustasin sünnipäevahommikut pooliku tordiga, aga põhjus oli tore. Selle oli nimelt ämm juba eelmisel päeval meile toonud, sest ta teadis, et tahtsime täna kolmekesi olla. Ka numbriküünlad jäid turvalisuse huvides põletamata ning pesin need puhtaks, et ehk pooleteist aasta pärast Triibule edasi pärandada. Eks näis, kuidas tegelikult läheb. Igatahes, hommikusöögiks sõime selle koogi lõpuni. Triibu pidi küll koogi pealt marjadega leppima.

Hommikusöögi vahepeal sain ka kingitusi - üht-teist praktilist, üht-teist soovitut ning üllatusena siiski ka ainsa asja, mida päriselt tahtnud olin. Nüüd on me Rootsi kodu seinal suur Tallinna foto seeriast, mida olen juba aastaid piilunud mõttega, et ühel päeval... Minu jaoks on see ka isiklik, sest selle esiplaanil on mu kodukirik ning sealt paistab linn praktiliselt mu ema koduni. Lisaks mõningad klassikalised kohad. Ma ei tahtnud tüüpilist vanalinna punaste katuste fotot. Seega vanalinna praktiliselt polegi ning foto on öises kuues. Lemmik suutis selle kiiruga ja salaja Eestist siia korraldada. Mulle meeldivad kingitused, mis kuuluvad kategooriasse tahan, mitte vajan.

Igatahes, hommikusöögile järgnes üsna tavapärane pühapäeva tegevus - raamatute lugemine, puslede panemine ning muu mängimine. Seejärel helistas ema ning sain isegi casualilt kellegi teise kakaseid mähkmeid küürida. Ei pane enam isegi kulmu kergitama. 

Kui poisid lõunauinakut tegid, sain mina veidi aega iseendale ning kasutasin seda, et teha endale kerge meik. Pidime minema ühte armsasse kohta hilisele brunchile ja täna üldse sujus kõik ,kuidagi hästi. Triibu magas õigel ajal ning jõudsime ka brunchi kohta hilinemiseta. Ainult seda lauda ei saanud, mida olime tahtnud, kuid mõnes mõttes saime isegi parema. Toit oli hea, koht mega ning ka Triibu sai teist korda elus jäätist proovida.

Pärast kutsusid sõbrad ootamatult ujuma ning vesi oli nii mõnus sellisel kuumal päeval pluss me ei olnud näinud üksteist suurema osa suvest. Nüüd aga õnnestus. Oli selline stressivaba olek, et unustasin korduvalt isegi ära, et mul on sünnipäev. Minu meelest üsna ideaalne.

Normaalsusest ja ebanormaalsusest

 Täna oli Triibul kolmas lasteaiapäev. Päevaks on neid küll veidi palju kutsuda, sest ta pole siiani seal korraga kahte tundigi olnud ning üksinda mitte hetkekski. Tänast päeva aga kartsin ma juba ette. Eile oli Triibu issiga lasteaias mängimise ajaks ning igati omas elemendis. Täna aga olime kutsutud lõunasöögi ning uinaku ajaks. Liitke sellele uus koht, seltskond ja hunnikutes mänguasju ning mis juhtub? Meie lapse puhul see, mida ma arvasingi. Hoidsime teda vägisi ärkvel lasteaiani. Kandsin ta isegi süles kohale, et ta kärus ei uinuks, aga ikka läks nii, nagu ma ennustasin. Lisaks oli neil täna supipäev ja me kodus ei söö pea kunagi suppi. Nüüd lasti meie beebitoolis sööma ja sealt ka välja kippuv rüblik lahti ruumi, kus on tavalised lastetoolid ning selja taga mänguasjad, ees kuum vedel toit ning kõrval uued potentsiaalsed sõbrad. Lisaks ei saanud ta enne minutitki, et uues ruumis mängida ja avastada. Eile olid nad õnneks ka veidi toas aega veetnud, aga nüüd ei püsinud meie energiapall üldse paigal. Näksis vaid veidi saia ja porgandit. 

Minu meelest me ei ole erilised vabakasvatuse vanemad. Kodus ta sööb enamasti hästi ja ainult köögis - üksikute eranditega. Mis mind aga üllatas täna, oli see, et kõik teised lapsed (siiski üsna väike valim) päriselt olidki nõus laua taga istuma ning sööma. Neil kõigil oli ju uue hooaja esimene nädal ning mitmetel päris esimesed päevad. 

Magamisega oli sama lugu. Triibu tahtis avastada, suhelda, teiste lähedust. Kas või seinamaalinguid käega katsuda ning oma muljeid minuga jagada. Teised aga lamasid kohusetundlikult ning ootasid und. Meie oma pistis karjuma, kui püüdsin teda piirata. Mõned korrad sain ta siiski oma madratsi peale istuma või lamama ning enamasti suutis ka tema vaikselt olla, aga ma ei teadnud, mis piirini on okei lasta tal seal ringi siblida, jutustada ning nutta ning ühel hetkel, kui tundus, et ehk enam ei ole okei, lahkusime sealt ruumist. Triibu oli hetkega taas tema ise ning tegutses õnnelikult. Ma tean, et me ei tohi talle kogu aeg järele anda, aga kuidas oli tema ainuke avastaja ja piiride kompaja!? Kas tohutu energia ning vajadus uute asjadega tutvuda enne, kui kuskile paigale jääda pole mitte pigem norm väikelaste puhul? Mina olin küll lasteajaõpetaja tervelt kümnendi eest, aga mu mäletamist mööda olid meie sama vanad kliendid ikka oluliselt isepäisemad. Nüüd ma siis mõtlengi taas normaalsusest. Hullud ei pidanud ju ise aru saama, et nendega midagi valesti on. Või oli see teema lollidega... igatahes, täna olime meie need erandid ning lasteaiapäev oli taas läbi tunni ajaga, mille järel meil soovitati koju magama minna ning homme uuesti proovida. Uinus ta muidugi mõnikümmend meetrit lasteaiast väljas kärus. Homme aga jääb ta esmakordselt omapead seniks kuni kannatab. Maksimaalselt viieks tunniks. Ootame huviga.

Ma vist olengi vana ehk Komeediks saamisest

 Sest aeg on hakanud lendama ja samas olen õppinud rohkem aega hindama. Vist.

Täna oli Triibu esimene lasteaiapäev. Kuidas mu kõhubeebist nii suur poiss juba sai - ma hästi ei mõista. Mõnes mõttes tahaks teda veel endale hoida, aga beebilõhn ta juustes ja hingeõhus hakkab hajuma ning samas on päris põnev ka.

Esialgu käisime lihtsalt tutvumas. Mina ootasin infotundi ja ringkäiku. Kiirkäigu sain ka, aga süstemaatilisest infojagamisest tunnen vist vaid mina jätkuvalt puudust. Vähemalt meeldis talle seal väga ning õpetajatest jäi hea esmamulje. Kõik nooremate gruppide õpetajad tulid ise kohe tutvust tegema ning Triibu nimi levis nende seas juba enne, kui jõudsin meid ise tutvustada. Leidsime ka sarnase nimekaimu kohe ning selgus, et nad said ainsa teadaoleva tuttava poisiga samasse gruppi.

Me saime tunnikese õues teiste lastega mängida ja Triibu põhimõtteliselt hülgas mu esimestest minutitest. Tuli vaid aeg-ajalt mõnda ägedat palli vms emmele näitama. Muul ajal aga keskendus uutele jahimaadele, teistele lastele ning näitas oma päikeselist poolt kõigile soovijatele. Homme tuleb uus katse issiga ja ülehomme on samuti vaid paaritunnine päev, aga ajavahemikus, mil süüakse ja magatakse. Seda ma veidi pelgan, sest ta on siseruume vaid vaevu nuusutada saanud ja kuidas ma peaksin saama ta lõõgastuma uues põnevas kohas enne, kui ta on oma uudishimu rahuldada jõudnud!? Tänagi vudis ta, kutset ootamata, paar korda kõrvalosakonna uksest sisse ning kukkus kohe mänguasju testima. Ka õue mänguasjade laost ei tahtnud ta ise kuidagi lahkuda. Nii põnev ju ja ma saan temast aru. Õnneks tundub, et õpetajad on siin riigis hästi paindlikud ning kurjasid tädisid meie lasteaias ei ole või on nad veel peidus. Meil on kodus nüüd aga väike Komeet.

Kirjad Kahele Triibule 43

Oh Triibu, me Triibu!

Sa oled üks vapustav laps. Jah, kindlasti iga vanem arvab nii oma võsukese kohta, aga sina võlud ikka erilises tempos inimesi.

Sa said juulis pooleteistaastaseks ja oled juba igati asjalik. Selle viimase kuuga oled sa vähemalt kahekordistanud oma sõnavara. Enamik uutest sõnadest pole küll veel päris sellise kõlaga nagu me oleme harjunud neid kirjapildis nägema, aga nad on selgelt oma tähendusega sõnad. Näiteks (t)uust=juust, titta=rootsi keeles vaata, piim, pi'a=pitsa, ki'a=kingad, si(m)=silm, kõv=kõrv, te'e=tere, suu, tuttu, tiss, tuu=kutsu, kiisu, buss. See viimane on su ainus selline mitmeotstarbeline sõna ja kõib pea kõige kohta, mida sa meie Eesti kodu rõdult nägid. Viimastel päevadel kordad sa enim titta't, kutsudes kõiki kõike vaatama ja oled üliviisakas, pöördudes ka minu poole iga kord taas nähes terega. See on hästi armas tegelikult. Igatahes on nii põnev saada osa sinu keele arengust. Nüüd tuleb sul juba paremini välja sõnade järele ütlemine. Täna proovisid sa muudkui kikerikii öelda. Eile korrutasid minu järel libe. Issi õpib ka sinu käest eesti keelt.

Eelmisel nädalal, 29. juulil käisid sa esimes korda juuksuris. Nüüd on sul ka suure poisi soeng ja enam pole lokke kuklas, aga ju tulevad uued. Sa olid just enne seda teinud pika uinaku, näinud veoautosid suurel ristmikul ja juuksurionu lähenes sulle oskuslikult nagu loomaarst - külje alla ujudes. Sa vaatasid huviga, mis toimub, kolisid vahepeal issi sülest minu sülle, olid veidi tissi otsas ja viie minutiga oligi kõik läbi. Õnneks ilma igasuguse draamata.

Täna oli veel üks esimene. Nimelt sa panid esimest korda ise terve beebipusle kokku. Eestis hakkasid sa vahel kokku saama kahte tükki omavahel või panid mõne tüki õigesse pesasse, aga täna oli esimene kord, kui sa selgelt leidsid kohe üles iga tüki õige koha ning enamasti said need ka ilusasti paika. Mul tahtis kohe pisar silma tulla. Nii uhke olin su üle. Minu suur ja tubli poja!

Nädalavahetusel õnnestus sul teist korda kohtuda ka oma kaks nädalat vanema sugulasega ja see oli täitsa hämmastav, kui sarnased te iseloomult olete. Mõlemad julged ja päikeselised; huvitatud täpselt samadest mäguasjadest. Mõlemad siiani tissifännid. Mõlemad kaisukad. Äkki siis paistavadki ühised geenid välja!?

Igatahes palun vabandust selle kõigest ja mitte millestki postituse eest! Ma lihtsalt tahtsin kiiresti mõned mälestused ja emotsioonid salvestada, aga nende kogemine oli muidugi parem.

Ma armastan sind väga väga väga väga!

Emme

Ei taha kooli

Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas ta nii väga tahaks taas õppida ja kandideeris magistrisse. Teine rääkis, et tema kaalub tõsiselt doktorantuuri astumist. Poodides on taas müügil kooliasjad, mida mul juba 14 sügist vaja pole olnud ja ometi mõtlen ma vastikusvärinatega - ökk. Ma. Ei. Taha. Õppida. Ma ei taha kooli. Mul ei ole mingit isu hetkel akadeemilises keskkonnas õppimise vastu. Mul on tunne, et ma õpin nagunii pea iga päev tööl ning oma äri käima lükates uusi asju. Jah, muidugi, mõni kursus, mis pakiks kasulikud seotud teadmised mugavasse pakendisse oleks tore, aga ma ei taha istuda päevast päeva koolis, kirjutada referaate või mida iganes me enamasti kirjutasimegi ega teha eksameid. Mind ootavad aastaid meilboksis ligipääsu paroolid veebikursustele, mille eest ma siegi maksin, aga ma ei kujuta ette, millal ma suudan end nii palju kokku võtta, et mu enda valitud ja huvitavatel teemadelgi asju tegema hakata. Ma olin hea õpilane, aga ma eelistan nüüd päris elu. Ainus, millest ma ei saa aru on see, et miks mind ikka veel närvi ajab, kui poed juba juulikuus kooliasju müüma hakkavad. Ülejäänu on igaühe enda valik. Aga kas kellelgi on veel nii?

Treeni nagu koera

Kas te olete tähele pannud, et lapse kasvatamine on suuresti nagu koera kasvataminegi?

Või vähemalt nii mulle tundub, aga mul pole ka koera olnud.

Istu!
Ära hammusta!
Seisa ilusasti!
Tule siia!
Ära küünista!
Tubli!
Kui sa teed seda, siis saad...

See on minu argipäev pooleteistaastasega.

Saame ka karantiinielu proovida

Ehk me oleme Eestis.

Naljakas on siiani mõelda, et ühel päeval elame normaalset elu Rootsis, kiman veel suurimasse kaubanduskeskusesse meie väikestele eesti sõpradele sünnipäevakingitusi ostma ja järgmisel hommikul peetakse meid pidalitõbisteks, kes peavad alla kirjutama väga lühikese jutuga paberile, mis ei seleta midagi lähemalt, aga ütleb, et peame järgmised 14 päeva olema oma elupaigas karantiinis või riskima 10000 eurose trahviga. See ei ole naljakas number enam, mitte et me muidu kohe reegleid rikkuma oleksime kiirustanud.

Tänasega on meil möödunud 12 päeva eneseisolatsiooni. Lugesin enne erinevatelt ametlikelt veebilehtedelt, mida meilt täpselt oodatakse. PPA oli kõige lahkem ja lubas vähemalt metsa jalutama, kui seal just tihe inimliiklus pole. Samas kuskil ei olnud defineeritud, mida täpselt tähendab teistega kokkupuute vältimine või kui kaugele kodust näiteks minna tohib. Seda samas on vist Eestis üsna raske ka määratleda, sest maal elavad inimesed ei saaks nii alati toidupoodigi.

Me sõitsime otsejoones oma beach house'i. Polnud me ju siin jõuludest peale saanud käia ja no ikka nii mõnus on oma koht - isegi kui majanduslikult oleks odavam korralik hotell. Nüüd aga saime nokitseda edasi oma teise kodu kallal, nautida päikest oma rõdul ja seda, et meil on siin juba pea kõik vajalik olemas, et kaks kätt taskus tulla.

Esialgu arvasin, et meil hakkab siin kindlasti igav. Planeerisin vähemalt mõned päevad tööd teha ja kõik vajalik selleks on mul ka kaasa taritud. Esimesel nädalal aga ei lugenud ma isegi meile. Teise nädala alguses lugesin telefonist emailide teemaridu, aga ei avanud vist ühtegi. Kolmandal nädalal, kui me lõpuks tohime vabalt ringi käia ja oma lähedastega kohtuda, ei tule raudselt ka töötegemisest midagi välja, nii et las see töö ootab.

Me ostsime ennatlikult omale valmis ühe päris suure Ikea pusle täiskasvanutele ja lisaks ootasid meid ees mõned projektid veel nagu uue pliidi ost ja töökorda saamine ning rõdu renoveerimine. Siinne vana pliit oli seest nii rokane, et me ei julgenud selle ahju testidagi ja rõdu oli üks roostes kõverate piirete ja roheliseks kasvanud betoonpõrandaga kitsas riba, millele mööbli otsimiseks kulutasin tunde ja tunde ning lõpuks andsin alla. Eilse seisuga on aga kõik me suured projektid lõpetatud ja suurem osa said juba esimese nädalaga valmis. See ja väikese lapse haldamine on ka põhjuseks, miks meil üldse igav pole olnud.

Rõdu areng on olnud kõige rahuldust pakkuvam. Kõigepealt küürisin selle igast otsast puhtaks - palja veega - ja minu üllatuseks tuli sealt üsna väikese vaevaga palju ilusam põrand välja ning ka piirded oli nüüd ainult roostesed, aga enam mitte samblased. Minu esialgne plaan oli lihtsalt sinna puitlaudadest põrand tekitada, aga siis hakkasin mõtlema, et ma pean ikka roostes piiretega ka midagi ette võtma. Muidu on tulemus kuidagi väga poolik.

Kõige nõmedam on olnud teistest nii palju sõltumine. Ei taha ju sundida oma lähedasi pärast tööd veel meie pärast poodide vahet jooksma. Samas ise me ei tohtinud ehituspoodidesse oma nägu näidata isegi, kui üks neist on sama kaugel kui me toidupoed - kiviga visata. Nii me siis ääri-veeri palusime ja ootasime. Teised vahel unustasid või tuli muu elu ette. Üks väike värvipurk või selle puudumine pidurdas kogu rõdu renoveerimist mitu päeva. Samas oli me lähedastest siiski tohutu palju abi. Kohale jõudsid terrassilauad, tööriistad ja isegi instruktsioonid. Kõik tassiti ka neljandale korrusele treppe mööda.

Kui aga värv saabus, siis ma täiega nautisin paari tundi omaette pintseldamist päikese käes. Koos Lemmikuga või pigem Lemmik koos väikese minu abiga, said üle ootuste ilusasti maha ka terrassilauad. Selle käigus pidime tutvuma alt naabritega, et nad aitaksid ühe laua ühes tükis paika ukerdada ja nad olid väga toredad inimesed. Samas meie ühistu esinaise kohta aga pole kellelgi vist midagi head öelda. Lemmik pani pea tööle ning mõtleski välja, kuidas lõigata laudadesse täpselt õigetele kohtadele minimaalsed augud me eriti totakate piirdepostide järgi, millest ükski pole muidugi samal joonel. Lõpuks aga on tulemus nii ilus, et ka me Rootsist kaasa toodud vana rõdumööbel näeb järsku hea välja ja enam ma ei kibelegi seda välja vahetama. Samas mulle ikka veel meeldib idee aiapingist, aga kui ma seda siiski tahan, peame me selle vist ka ise tegema, et ta meie mõõtudesse mahuks.

Meie teiseks suureks projektiks oli riidekapp. Lemmik võttis õnneks targu akutrelli kaasa, sest kruvide arv, mis kapi ja terrassi puhul tuli paika panna oli vist küll kolmekohaline. Me oleksime vist muidu praeguseni muudkui kruvinud ja end kirunud. Ikea poisid küll suutsid mõned jupid ära kaotada või maha unustada ja üks kapinurk on veidi lömmis, aga nüüdseks on puuduvad asjad asendatud ja see kole nurk kaugele ei paista. Kui oleksime tahtnud jonnida, siis oleksime võinud ju väljavahetamist paluda, aga siis oleks meil kapi kokkupanek veelgi edasi lükkunud ja me tahtsime võimalikult kiiresti juppidehunniku põrandalt likvideerida.

Kolmas projekt aga vajas kõige rohkem abi ja selleks oli pliit. Alustuseks sain ma suhelda nii Eesti Energia kui ka Eesti Gaasi ning muidugi ühistuga, sest me tahtsime gaasipliidi välja vahetada induktsiooni vastu, mis oleks lastega kodu puhul turvalisem. Pärast ühistu esinaise poolset ringijooksutamist pidime siiski leppima uue gaasipliidiga, aga ka see ei olnud nii lihtne. Ma tahtsin ikkagi võimalikult turvalist pliiti, mil on lapselukud jms, aga selgus, et tänapäeval ei ole sellist olemaski. Suure googeldamise järel leidsin täpselt ühe mudeli, aga lähemalt uurides selgus, et ka seal oli valeinfo lapseluku kohta. Ma olin kohe täitsa kuri, aga lõpuks leidsime mingi universaalse kahepoolse teibiga luku ja ostsime ära suvalise pliidi.

Edasi sujusid asjad väga hästi, võib vist öelda. Kuigi odav see vahetus ei olnud. Pliidi kuller tuli ootamatult kohale ühel hommikul ja lasi lihtsalt uksekella. Tema sõnul ei olnud meid telefoni teel võimalik kätte saada. Minu telefon ei näidanud ühtegi märki üritamisestki, aga kuna kõik laabus, siis mis sest enam. Maksime lisaks, et keegi teine oma seljaga riskiks ja selle kolaka tuppa tooks. Kuna me aga ei teadnud täpselt, millal see pliit tuleb ja ka paki tracking oli väga ebamäärase infoga, siis me ei olnud ju paigaldamise osas midagi kokku leppinud. Helistasin siis Eesti Gaasile, olles valmis, et me peame ehk nädalakese ootama ja ümber selle suure kolaka navigeerima, aga nende partnerfirma lubas samal hommikul pooleteisttunnise ajavahemiku jooksul meistrimehe saata ja see sümpaatne mees tuli veel viis minutit varemgi. Kahjuks aga olid siin enne mingid keenjused toimetanud ning vajalik gaasikraan oli lootusetult peidus. Onu siiski suutis uue pliidi gaasiga ära ühendada ning isegi vooluvõrku panna, aga manitses meid kiiresti gaasikraanile ligipääsu tekitama ning elektrikut kutsuma, kes ühendaks pliidi õigete juhtmete külge, et sel oma kaitse oleks. Mind ajas natuke närvi, et üks paigaldaja ei saa siis üksinda pliiti installeeritud, aga vähemalt ühendas ta vana ka elektrivõrgust lahti ning andis meile juhtlõnga, kuidas tervest sellest risust vabaneda. Saime teada, et Tallinnas viiakse selline kraam tasuta ära.

Helistasin siis järgmisele mehele. Tema oli selline stereotüüpne eesti mees, kes sõnu ei raiska ja pigem vaikselt mõmiseb. Ometi ka tema lubas juba kahe tunni jooksul tulla ja viiski kokkulepitud ajal vana pliidi minema. Jälle pääsesid meie seljad vigastustest. Nüüd aga oli mul vaja saada kuidagi õhupuhastaja seinast alla, et näha, kus see kuramuse kraan siis end peidab. Otsustasin isale helistada ja õnneks ta sai ka juba järgmisel päeval tulla. Isa küll soovitas meistri nõu ignoreerida ja oodata selle avariikraani paljastamisega suurema köögiremondini, aga mulle ei tundunud gaasiavarii just väga meeldiva võimalusena ning palusin tal siiski meie õhupuhastaja lahti lammutada. Keegi oli sinna vahele veel mõnuga lahtisi kruvisid raputanud, aga nüüd sain vähemalt seda ka veidi küürida.

Kolmandaks päevaks kutsusime gaasionu tagasi kraani kolima ja ta tuligi. Ainult raha kulus. Ja seejärel tuli mul elektrik otsida ning leidsin ka samaks päevaks taas. Hästi toreda noore kuti, kes suudab ka Lemmikuga ingliskeeles suhelda. Lasime tal siis mõned muud asjad ka üle vaadata ning leppisime isegi järgmise kohtumise kokku.

Pärast gaasionu ja elektrikku oli taas isa kord aidata õhupuhasti tagasi seina panna, aga pärast kolme päeva ja kolme meest pluss toojad-viijad saigi uus pliit paika. Teinekord tean juba ise ka, et ei ole nii, et osta lihtsalt pliit. See on palju suurem ja kallim ja aegavõtvam ooper. Õnneks aega meil just oli ja onudega hoidsime distantsi.

Triibu vanavanemad aga ei tahtnud väga distantsi hoida. No ma saan tegelikult aru ka, et on õel nende eest last pool aastat teises riigis varjata ning siis tulla Eestisse, aga ikka kaks nädalat planeeritud kolmest neid vältida. Nii siis on nad saanud vabas õhus veidi kohtuda.

Meie ise aga oleme ka ikka korra päevas nina õue pistnud. Meil on küll hea asukohaga rõdu, kust näeb nii busse, tõukse, linde kui koeri hulgem ning lisaks nii palju päikest kui Eestis saada on, aga on hoopis teine asi õues ringi joosta ja mullas sonkida.

Kohe esimestel päevadel lasime oma rõõmupallil vaid mähkme ja kummikute väel hoovis porilombis hüppamas käia. Meie maja vastas aga on lasteaed kõigi toredate atraktsioonide ning muidugi teiste pisikestega. Mul on nii kahju meie sotsiaalset tüüpi neist eemal hoida. Õnneks aga tehakse ka meie hoovis remonti, nii et iga päev saab aknast kino, kus peategelasteks kahveltõstuk, kopp ja teised masinad, mille nimesid ma ei tea. Käime ka jalutamas, hobuseid vaatamas ning toidupoes. Mõned päevad veel ja siis saab ta kodurannast ning sealsetest mänguplatsidest täiel rinnan mõnu tunda. Seni aga peab lompide, metsas käbide korjamise ja vannis käimisega leppima ning lepib ka üsna kenasti. Ma ei jõua ära kiita kui mõnus laps meil on.

Kusjuures kogu selle kodus olemise jooksul ei olegi ta kööki ära lammutanud. Küll aga on ta nüüd väga tuttav köögisahtlite sisuga ning olen leidnud ta näiteks panni peal kükitamast. Lisaks meeldib talle asju prügikasti visata ning nüüd võimalusel ka vetsupotti, aga see on vähem tore minu jaoks.

Kaks päeva veel vabaduseni!!!

Te kasutate ikka veel riidest mähkmeid!?

See on küsimus, mida oleme kuulnud üllatavalt palju.

Jah, värskete vanematena me ei saanud olla päris kindlad, et riidest mähkmed meie elukorraldusega sobivad, aga nüüdseks oleme me peaaegu poolteist aastat neid täisajaga kasutanud. Eranditeks on olnud vaid päris algus, kui meil ei olnud piisvalt nii pisikesi mähkmeid ning Kuuba reis, mis oleks logistiliselt liiga keeruline olnud.

On aeg taas muljeid jagada. Rohkem kui aasta tagasi kirjutasin ma nii.

Meie riidest mähkmete kasutusajaga ei ole mu vaimustus kusagile kadunud. Värske kogemuse põhjal võin öelda vaid, et käsipesu on nõme. Mina sain omal korralikult naha maha ja ikka polnud kindel, et tulemus oli sama hügieeniline kui masinaga. Kõigile pesumasina omanikele soovitan aga julgelt korduvkasutatavaid mähkmeid.

Meie kodust on läbi käinud päris palju mähkmebrände - Milovia, Alvababy, Baba+Boo, Wonderoos, Blueberry, Bambooty, Ecobebe, Nups, Poops, Mommy Mouse, Blümchen, Anavy, Petit Lulu, Pepsu, Mama Koala, Billou. Ehk midagi veel. Suures plaanis on nad kõik täiesti normaalsed. Ainus, mis mulle üldse ei meeldinud oli Bambooty öömähe. Kõiki teisi kasutame siiani. Samas lemmikud on muutunud. Ja muutunud on ka mähkmehooldus.

Milovia oli, on ja jääb vist meie lemmikuks. Billou on teine väga sarnane, aga alguses esines sellega tõsiseid lekkeprobleeme. Üldse meeldivad mulle Euroopas toodetud mähkmed kõige rohkem. Milovia vastsündinu katted sobisid meie Triibule terve aasta ehk ligi kümne kiloni. Taskud on neil ka super mõnusad ning üks one size kate kuulub ka meie kollektsiooni. Isiklikult eelistan hetkel taskuid ja varsti plaanin ka lasteaia õpetajaid taskumähkmeid kasutama treenima hakata. Seal oleksid just sellised ühe trukireaga Milovia sarnased taskud hästi mugavad, aga ma ei julge neile harjutamiseks küll oma lemmikuid anda. Kes teab, mitu neist kogemata ära visatakse.

Alvababyd on ka täiesti okeid ja hästi hea hinnaga. Samas materjal jääb Miloviale alla oma jäikuse tõttu, aga üldse ei kurda.

Baba+Boo jääb minu jaoks kuhugile eelmise kahe vahele. Kasutasime neid pikalt öömähetena. Nüüd vaheldumisi kõigi teiste päevastega.

Wonderoos on minu silmis punkte juurde saanud. Jah, selle taskuauk on natuke totakas, aga see on kõige pehmem mähe üldse!

Blueberry, mis on Rootsis paljude lemmik, jätab mind üsna külmaks. Jällegi, materjal on jäigem, kui mulle meeldiks. Tõõtasid ka pikalt öösiti hästi, sest ruumi on nende Capri katetes üsna palju mitme sisu jaoks.

Bambooty mähked on ka täiesti rahuldavad ja kasutasime nende SIOsid pikalt öösiti, aga need on ainsad, mille ma vist proovin maha müüa, kui Triibul neid enam vaja pole. Lemmikule ei meeldi nad üldse. Ta kasutab neid kakapüüdjatena lühidalt siis, kui teab kakat oodata.

Ecobebe osas olen ma hästi kahevahel. Mulle väga meeldib nende katete lõige, palju kõrgusi ning materjali pehmus, aga need katted märguvad üsna kergesti.

Nupsi S kate sai ka minu silmis punkte juurde. Alguses sellega lekkis piss kogu aeg, aga hiljem sobis see väga hästi ka peaaegu terve aasta jooksul. Samas ma siiski eelistaksin otsataskuid, mis aitaksid sisusid paigal hoida.

Poops on olnud minu jaoks pettumus ja ma vabandan nende ees, kellele Poopsi mähmeid olen kinkinud. Need tundusid nii ilusad, et ma võtsin riski. Nende katted ongi üsna okeid, aga nii jäigad. AIO aga on eriti tobe. Selle võivad lasteaednikud minu poolest vabalt ära kaotada.

Mommy Mouse SIOd tundusid mulle alguses geniaalsed. Siis aga hakkasid pidevalt lekkima. Samuti jäävad nad ruttu lühikeseks ning siis on seljakaka risk. Materjalid ning kummid on neil aga väga hästi läbi mõeldud ning SIO süsteem ka.

Blümcheni kate on vist ainus, mis meil pikalt seisis. See lihtsalt soonis nii jõhkralt Triibu jalgadesse öösiti, ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud seda kohendada. Lõpuks ma lihtsalt ei julgenud seda enam panna. Samas see on kõige mahukam kate mu kogus. Hiljuti proovisin seda uuesti päeval ja nüüd vist läheb see taas kasutusse.

Anavy ja Petit Lulu on meie ööde võlurid. Anavy vormiümmeldud sisemähkmed ning kattepüksid jõudsid meie koju esimesena. Petit Lulu lisandus hiljuti, aga tundub mulle veelgi pehmem ning kvaliteetsem. Midagi muud me enam öösiti ei usalda ega kasuta, sest vahepeal hakkasime me kõik loigus ärkama. Nendega on see peaaegu välistatud. Lapsel samas on hästi mugav ja pehme olla. Mitte ükski kumm pole pigistamas.

Pepsu toodetest on mul ainult mõned geniaalsed bambussisud mikrofliisist kuivahoidva pinnaga. Ma ausalt ei tea, miks teised neid ei tooda. Need on ideaalsed igasuguste katete sees.

Mama Koala on hetkel Rootsis hästi popp, nii et uudishimu sai minust võitu ja tellisin ka ühe. Neil on palju ilusaid mustreid, erineval joonel asuvad trukid nagu ka Blueberryl ning hiigelsuure avausega tasku. Muidu aga on nad üsna odavad ja Alvababy sarnased. Sisul aga on eraldi trukid, et kohandada seda beebi soole vastavalt. Vaimustust mul hetkel ei ole, aga me alles õpime üksteist tundma.

Sisudega oleme me pooleteist aasta jooksul päris kõvasti katsetanud. Laps ju kasvab ning vajadused muutuvad.

Esialgu piisas isegi väikesest lisaimust või mikrofiiber sisust. Seejärel tulid suurem mikrofiiber Alvades, üksik bambus või Milovial mikrofiiber koos Little Lamb lisaimuga. Need sobisid ülihästi kokku. Öösiti käisid paaris tume bambus, mis pole minu meelest mingi eriline imeja ning hele bambusimu. Esimesed 4-5 kuud sain ikka keset ööd mähet vahetada või varahommikul kahetseda. Hiljem sai ta ühe sellise mähkmega hakkama kuni aastaseks saamiseni või veidi kauemgi.

Päeval aga hakkas vaja minema midagi tugevamat. Kas kahte mikrofiibrit või bambussisu. Milovia puhul piisab siiani tavaliselt S+M mikrofiiber sisudest, et laps paar tundi kuiv püsiks. Mujal käib ka kaks sisu - kas Alvade mikrofiiber koos bambusega või tume ja hele bambus. Nii püsib ta vahel ilusasti neli tundi kuiv. Teinekord aga läheb juba ühe tunni möödudes vahetusriideid vaja. Meil on õues alati kaasas paar mähet kahe taskuga wetbagis ning eelistatult kaks komplekti puhtaid riideid. Lisaks on meil Ikea kummine aluslina, mis on suurepäraselt kattev ja vähe ruumi võttev abimees avalikes kohtades.

Mähete hooldus võib esialgu tunduda kui tuumateadus. Kui mina alustasin, oli popp soovitus panna kaks supilusikatäit pesupulbrit ning pesta ikka väga mitu tsüklit. Meie alustasime nii, et kõigepealt tegin külma 20-minutilise loputuse ning seejärel otsa paar tundi 60-kraadilist puuvillarežiimil pesu 800 pöördega, et mitte mähkmeid kahjustada. Meie laps oli ka nii palju lahke, et rinnapiimast toitudes ei kakanud vahel mitu päeva. Kõik kakased mähkmed aga ootasid samuti wetbagis pesupäeva, mida tegime nii iga kolme päeva tagant.

Kui alustasime päris toiduga, siis tuli veidi rutiini kohendada ning nägin ka asjalikumaid soovitusi. Korra saime ka haisuprobleemidega maadelda ning siis veetsin terve päeva strip and sanitize'i tehes. Mitte seda varianti, et ketra muudkui pesumasinat, kuni enam vahtu ei paista. Ei, ikka korralikult. Kõigepealt 4-5 tundi Arieli ja Vanishi kuuna vee vannis, siis masinpesu(d) ning otsa hoolikalt doseeritud kloorivann ning loputused.

Et edasiseid haisuprobleeme vältida, hakkasin tegema lihtsa loputuse asemel 30-kraadi kiirpesu Arieliga ning täispööretega ehk õppisin kohtlema väljaheidetega koos tekstiile nagu eriti räpast pesu. Kiirele külmale pesule järgnes taas 60 kraadi pesu mdalamate pööretega ning nüüd tihti allergikute režiimil. Järelloputusi ei ole ma kunagi teinud ega näe ka mingit vajadust.

Kohe kasutuse järel loputame me käsitsi üle kakased mähkmed. Sellega harjub ära ning öökima pole ma eriti pidanud. Kui viitsime, siis loputame veidi ka öömähkmeid. Enamvähem visuaalselt puhtad mähkmed jäävad õhurikkasse korvi pesu ootama. Meie liikusime kinniselt wetbagilt lahtisele, sealt võrkkotile ning nüüd oleme paberikorvile püsima jäänud, sest nii on mugav ega haise. Reisime siiski wetbagidega.

Kõiki naturaalkiust ja ka Alva mikrokiudsisusid oleme me kogu aeg täie rauaga kuivatis kuivatanud. Meil käivad neile lisaks ka Ikea Krama väikesed pepulapid ning põhipesus põlled ning muu valge pesu, kui on ruumi. Ja on mõnus, kui kõik need asjad on pärast soojad ja pehmed. PULiga mähkmeid kuivatan aga ainult restil, vahane pool päikese eest peidus.

Kogu muusika! Ei ole ju nii keeruline neid hooldada. Oma riideid ju peseme peaaegu samamoodi. Minu elukaaslane on ka täielik mähkmeekspert nüüd ning komplekteerib ning eksperimenteerib sisudega.

Head katsetamist uutele huvilistele!

Kirjad Kahele Triibule 42

Hei, kullake!

Tulin taas sulle kirjutama.

Sa oled jätkuvalt meie väike päike, kuigi sinu häbelikkus saadab sind jätkuvalt. Seekord ei möödunudki see paari päevaga. Samas, kui sulle anda mõned minutid kohanemisaega, siis sa taas kilkad ja müttad rõõmsalt ringi.

Kuidagi ootamatult oleme me jõudnud sinna staadiumisse, kus naabritüdrukud ootamatult meie ukse taha ilmuvad, et küsida, kas sa võid nendega õue mängima minna. Ma arvasin, et sinnani läheb veel 4-5 aastat, aga võta näpust! Sa said populaarsuse saladuse enne teada, kui meie su issiga, kes me siiani mõistatame. Kui sina aga õue jõuad, siis kiirustavad teised sinust tunduvalt vanemad lapsed kohe sinu juurde su nime hüüdes. On päevi, mil sind ümbritseb kümmekond tegelast, kes toovad sulle mänguasju, aitavad sind kiigele ja mägedest alla ning võistlevad omavahel selle üle, kelle kord on sind süles kanda. Sina aga tahaksid tihtipeale iseseisvalt hoopis tegutseda, aga annad armulikult andeks neile nende vajaduse sind igati aidata ja lõbustada.

Sa saad iga päevaga aina targemaks ning muutud kavalamaks. Me su issiga peame juba kõvasti mõtlema, kuidas sind ja õrnu asju kaitsta, sest sa oled sekunditega laua peal või vead mõne väiksema tooli kööki, et saada ligi mikrokale, pliidile või jooksvale veele.

Üks päev tahtsid sa kirsse ja vaid napilt sain ma need su käest kätte, sest sa sööksid neid koos kividega, silmagi pilgutamata. Sa nägid, et ma panin need külmkappi ära ning varsti olid sa väikese pingi juba külmkapi ette vedanud. Täna aga said sa samamoodi uudistada meie magamistoa kummuti pealset, nii et olin sunnitud lõhnaõlidele vannitoas ruumi tegema. Ka seal tuuseldad sa mõnuga. Kas kassiliivakastis või võimalusel kemikaalide kapis. Me panime nüüd sellele lapseluku ette, kuigi üldiselt on terve vannituba ju värava taga. Enne aga jõudsid sa esimest korda midagi ebasobivat vetsupotti visata. Pidin ma näitama sulle, et paber käib sinna. Õnneks su valikuks osutusid hügieenisidemed. Vähemalt midagi vettimavat, aga minu jaoks olid need mõne sekundiga kasutud.

Eelmisel nädalal käisime me sinuga esimest korda Skansenis. Sa ajasid seal rõõmuga kanu taga samas kui meie vaimustusime viiest imearmsast karupojast. Sinul oli neist täiesti savi, sest seal lähedal sai hoopis kaljudel ronida ning sealt liugu lasta.

Tundub, et su linnu ja koeravaimustus on läbi ja mul on veidi kahju, sest tore oli su reaktsioone nendele jälgida. Läbi on ka kihvakasvatamine, sest kolme nädalaga need kõik lihtsalt lõikusid - ilma surema vaevata taas.

Ajalugu on sinu jaoks ka ujumine. Me lootsime, et asi on temperatuuris või sügavuses, sest vanni sa ju armastad, aga kui meil nüüd õnnestus käia sinuga põlvini 30-kraadises basseinis ja sa ikka igal võimalusel kuivale maale põgenesid, oli selge, et see ei ole enam sinu teema. Nagu ujumistunnid oleksid täiesti ununenud. Võib-olla ongi.

Eelmisel nädalal aga käisime me esmakordselt su isaisa ema ema maakodus kos su onuperega puhkamas ja kuumalainet nautimas. Tore oli näha, kuidas te üksteist paremini tundma õppisite ning kuidas nad sind hoiavad. Keskmine neiu nagu minagi arvab, et sa oled maailma kõige armsam beebi.

Vahel tundud sa aga juba nagu päris suur inimene. Täna istusime me näiteks vastamisi köögilaua taga, mõlemad tavalistel toolidel ning mugisime marju - mina kirsse, sina viinamarju ja kirsse ka, kui ma jõudsin neid poolitada.

Ole ikka sama lahe edasi!

Armastusega,
Sinu emme

Kirjad Kahele Triibule 41

Tere, mu pisike!

On aeg taas väikeseks kokkuvõtteks.

Viimastel nädalatel oled sa olnud tavapärasest natuke pelglikum ja ka tujukam. Sa ei jookse kohe oma naabritüdrukust sõbranna juurde, vaid nõuad minu sülle või klammerdud mu jala külge. Samas, kui sul lasta mõned minutid rahulikult olukorraga tutvuda, siis naudid sa jälle tähelepanu keskpunktis olemist. Nagu üks teine naabritüdruk ütles: X-le meeldivad kõige rohkem Y ja Z, aga Triibule meeldime me kõik. Ja tal on õigus. Sulle meeldivadki inimesed üldiselt, aga mõned siiski rohkem kui teised.

Eelmisel nädalal saime me olla tunnistajaks sellele, kuidas sa ühe kaheaastase neiuga momentaalselt klappisid. Te kohtusite esmakordselt mänguplatsil ja olite kohe nagu sukk ja saabas. Kui tema läks kuhugi, siis järgnesid sa kohe. Kui sina istusid pingile, et veidi süüa, tuli ja istus tema su kõrvale. Sa lükkasid teda liumäest alla ja te mõlemad naersite. Sa vist loopisid veidi liiga hoogsalt liiva, nii et ta hakkas nutma, aga mõne hetke pärast olite te taas sõbrad ja küll ta oli kurb, kui ta vanemad otsustasid koju minna. Tema vist oleks jäänudki su käest kinni hoidma. No nii armsad olite te koos!

Sa oled nüüd ka veidi tujukam. Näiteks su uued lemmikmänguasjad on võtmed - soovitatavalt minu omad ja mitte mingid vanad, mida enam vaja ei ole. Iga kord, kui me kuhugi läheme või tuleme peame me arvestama nüüd draamaga, kui sind koos võtmetega ukse kallale lasta ei saa või taha või ühel hetkel julgeme sind sundida edasi liikuma. Sa veel ei saa aru, miks ei tohi suvalisi uksi võtmega muukida. Üks päev vaatasid sa mulle nii kavalalt otsa ja proovisid pisikeste sammude haaval nihkuda lähemale me vastasnaabrite uksele, sest meie omaga hakkas igav. Muideks, uksed ja ka lukud on täpselt samad mudelid.

Sa armastad käituda nagu meie, olgu selleks siis samade söökide nõudmine, köögitoolil end sisse seadmine või rutiinide järgimine, kuigi sa veel nende eesmärkidest aru ei saa. Sa tead näiteks, et põll käib ette söögilaua taga. Et vannitoa värav peab kinni olema. Sa paned selle ise hommikuti esimese asjana kinni, saamata aru, et kinni peab ta olema sinu pärast. Sa jooksed pakkumise peale rõõmuga potile istuma, aga soovitatavalt pükstega. Täna ütlesid sa samal ajal isegi midagi piss-piss taolist, nagu mina tavaliselt ütlen. Päris piss tuleb sinna jätkuvalt korra kuus heal juhul.

Kui siiani oled sa vahel kiigele nõudnud ja siis sekunditega maha tahtnud, siis nüüd järsku sa armastad kiikumist ja võid seda lõputult teha. Pakun, et suurt rolli mängib siin see, et suuremad lapsed sind kiigele aitavad, hoogu teevad ja siis sinu ees kaskadööritrikke harrastavad.

Sa oskad nüüdseks umbes kümmet sõna, kuigi need ei tule veel väga selgelt välja - aitäh, emme, anna, mamma, pappa, titta, õue, oi-oi, vau, kaka, nina. Nüüd tundub, et sa püüad ka "kõrgel" öelda ning oled hiljuti hakanud proovima meie järgi sõnade esimesi silpe kordama. S ei tule sul veel välja, nii et pole tiss vaid ti näiteks. Aga see on juba suur edasiminek, et sa proovid. Ei ole su elu lihtne siin kolmekeelses kodus ja veel kirjumas sõprade seltskonnas. Samas oma keeles jutustad sa hoolega.

Nii kummaline on mõelda, et juba vähem kui kahe kuu pärast lähed sa lasteaeda, aga samas me juba põnevusega ootame. Mitte, et su issi tahaks tööle naaseda, vaid me arvame, et sa hakkad seda nautima.

Ole ikka samas armas edasi!
Sinu emme-mamma

Kas ma olen rassist?

Ma olen alati arvanud, et ma ei ole rassist, aga enam ei ole ma päris kindel.

Maailmas toimuvad koledad asjad - politseinikud tapavad tavainimesi pealtvaatajate pilgu all ja mitte enesekaitseks. Olles oma koduses koronaviiruse mullis, on üsna lihtne kõike sellist kaugel toimuvat ignoreerida, aga me vist ei tohiks. Seega kirjutan ka üle pika aja ühiskondlikul teemal. Mitte, et ise uudisväärtusliku teema paistel kuulsust otsiks ja vajaks, aga ma tahaksin selle teema enda jaoks veidi selgemaks mõelda. Kirjutamine aitab tihti.

Ma - nagu ka suurem enamus sellest tekstist ilma tõlkeprogammi abita arusaajatest - olen üles kasvanud väikses väga valges Eestis. Meie kodus ei räägitud, et neegrid on pahad vms, aga mu vanemad on tunduvalt konservatiivsemad kui mina. Isaga olen korduvalt täiskasvanuna ka vaielnud teemal, miks tema arvates mõned inimesed on teistest paremad nahavärvi, soo või seksuaalsete eelistuste teemal, aga ma ei kasvanud üles nende mõjutuste all. Ema kardab pagulasi, aga armastab mu välismaalasest elukaaslast ja tal poleks selle vastu midagi, kui me Eestisse tagasi koliksime.

Eestlastele on peakolu sisse taotud, et raamatuid ei peaks hindama kaane järgi. Ometi me kõik seda vähem või rohkem teeme. Kõik võõras on huvitav aga ka kohati hirmutav. Seda on mõttetu eitada. Küll aga võiks proovida mu meelest hoiduda kohe hinnangute loomisest ja väljendamisest.

Minu tutvuskonnas on tänapäeval väga palju erinevat päritolu inimesi. Elan ma ju isegi välismaal, kuigi minu jaoks on see nüüd ka kodumaa. Mul on olnud lähedasi suhteid inimestega erinevatest maailmaotsadest ja mu enda pere on mitmekeelne. Mul on isiklikud kogemused, millele tugineda, loomaks arvamusi erinevate rahvuste kohta, aga ma annan endale aru, et isiklike kogemuste põhjal ei ole aus üldistada. Sellegipoolest märkan ma tänavapildis endast erinevaid inimesi ja olenevalt hetkeolukorrast kas ei pööra neile mingit tähelepanu või pigem naeratan. Samas olen ma üsna skeptiline selle osas, mida teised minust endast võivad arvata.

Mul on aga kogemus, kus keegi, keda ma pidasin sõbraks või ütleme heaks tuttavaks, proovis mulle mind näpuotsaga puutumata füüsiliselt haiget teha karistuseks selle eest, et olin oma sõnnipäevapeole lisaks talle kutsunud ka mõned välismaalased, sest tema kogemus välismaalastega oli sõda. Mis siis, et minu välismaalased olid pärit hoopis teisest maailmaotsast.

Meie aias mängivad koos lapsed, kelle juuksed on blondid, punased, mustad või midagi vahepealset. On nii krussis päid kui pulksirgete juustega tegelasi. Ka nahavärve on heledast ja tedretähnilisest kohvivarjunditeni ja kodukeeli on hulgem igasugustes kombinatsioonides. Mulle nii meeldib see, kuidas nad koos lõbutsevad, üksteist tundma õpivad ning erinevusi ja sarnasusi leiavad. Triibu ei pea kõikidega sõpradeks saama, aga tema valikud saavad loodetavasti põhinema nende ühistel huvidel ja põhimõtetel, mitte välistel erinevustel ja ma kavatsen anda endast parima, et nii ka läheks. Äge ju, kui ta õpib veel erinevaid keeli ja tundma teisi kultuure. Mina ise aga peaksin olema teadlikum oma eelarvamustest.

Mina ise olen siiski oma kasvatusest ja stereotüüpidest mingil määral mõjutatud. Olles Indias elanud avastan end ikka vahel mõtlemast, et indialased seda või teist. Või need poolakad.... Või türklased... Aga ma ju tean, et on nii toredaid indialasi ja poolakaid ja türklasi ja et ka ühe riigi sees on palju erinevusi. Ma näen seda juba oma kolleegide ja sõprade pealt. Ühtedega lihtsalt klapime paremini kui teistega.

Samas stereotüübid siiski põhinevad ju millelgi. Mul on Hong Kongi päritolu tuttavaid, kes ei tunne üksteist, aga ometi tunduvad nii sarnased oma käitumiselt. Ja see on veelgi suurem üldistus, aga aafriklaste vali naer ja omamoodi tantsuliigutused jäävad samuti silma. Kas see on otseselt halb? Ei ole ju. See räägib lihtsalt midagi nende päritolust, aga päritolu pole ju veel kõik. Muidu me kõik käiksime oma vanemate jälgedes. Ometi enamik valib oma tee ja osad vastanduvad meelega oma vanematele. Seega ei ole mõtet karta, et kõik moslemid tahavad meile halba, aga teades veidi nende usust oskaksime hoiduda neile näiteks sealiha pakkumast või Ramadani ajal nende ees söömast.

Kui miski tundub võõras või arusaamatu, siis on kõige lihtsam asjast rohkem teadva sõbra käest aru pärida. Kui sellist varianti silmapiiril ei ole, siis internet on meile kõigile kättesaadav ja googeldamine eeldab vaid mõne sõna otsingumootorisse trükkimist. Seega olen tänulik, et mul on sõpru, kes õpetavad mind vabalt nii araabiamaade kultuuride kui usu teemadel, aitavad näha erinevusi ühe piirkonna erinevate osade vahel; näitavad, et mul ja kaugelt tulnud lõunaameeriklastel võib olla rohkem ühist kui mul ja teisel eestlasel ja aitavad mul avastada maailma, mis on nii suur ja lai ja põnev.

Ma olen täiesti kindel, et ma olen rassismi suhtes kohati pime või lausa ise teen üht-teist kohatut, aga palun öelge mulle, mis see on - viisakalt - ja arutame. Ma tahan olla parem.

Kirjad Kahele Triibule 40

Vau, juba 40. kiri sulle, mu kallis. See number on sama suur kui su isa vana, aga selelst olulisem on, et on aeg taas kirja panna mõned read elust sinuga. Ma tahan sinuga uhkustada :)

Sa oled vist maailma kõige sotsiaalsem väikelaps. Beebiks sa vist enam ei kvalifitseeru. Kõik suured "esimesed" on ju seljataga. Sul on meie aias mitu sõbrannat, näiteks sinust seitse aastat vanem Svea, kes viimasel ajal sind märgates kohe rõõmukisa ja jooksuga meie juurde tuleb ning naeratus su näol ei jäta kahtlustki, et ka tema meeldib sulle. Koos hullate te pikalt ja ennast unustavalt. Ta tassib sind ringi, teeb kiigel hoogu ja lohiseb sulle liumäel, käest kinni, järele. Sina, jalad ees, ja tema, pea ees. Ta aitab sind rohkem kui peaks ja kannab hoolt selle eest, et sul oleks alati hea. Lisaks saab teil üksteise seltskonnas palju nalja, mis siis, et sa isegi veel rääkida ei oska. Näiteks üks teie viimase aja lemmikmänge on see, kus sina kiigud ja Svea teeskleb, et sa hooga lükkad ta eemale või pikali. Sa naerad end hingetuks selle peale. Eile ühines selles ja teistes mängudes ka üks Svea klassivend ja nii tore oli näha, kuidas ka suured poisid sinu seltskonda naudivad. Ta lausa ütles, et sa oled nii armas ning tassis sind samamoodi süles. Seda ei kuule just tihti suurte poiste suust.

Vahel ma kardan, et sa oled lapseröövlite unistuste tegelane, sest sa oled nii julge ja rõõmus ning naudid uusi olukordi ja seltskonda. Eelmisel nädalavahetusel märkasid sa näiteks ühte onu, kes oma seltskonna laste rõõmuks seebimulle puhus. Neid lapsi see väga ei huvitanud, aga sinust sai talle tänulik publik ning varsti otsustasid sa üldse selle võõra onu kõrval istet võtta, üldse märkamata, kus on su ema ja isa. Täna aga mänguväljakul istusid sa lihtsalt ühe väikese tüdruku ema kõrvale maha ja ignoreerisid tüdruku armukadedust. Sul oli ju kõik hästi.

Sa oled hästi julge beebi, kes tuleb üksi alla kõrgetelt liumägedelt, mille osas sinust palju vanemadki lapsed kõhklevad ja tagatipuks sa naerad ning ronid taas üles.

Ja sa oled liitunud meie liftimusidega. Meil su isaga on ammusest ajast armas traditsioon koos liftis sõites musi teha, sest see on justkui meie kissing booth. Ju see on ka sulle silma jäänud, sest nüüd, kui sa juhtud meist ühe süles olema ja on liftimusi aeg, siis sa lased meil teha üksteisele musi ning siis teed omalt poolt ka kummalegi meist vähemalt ühe musi. See on maailma kõige armsam asi! Palun ära  kasva sellest kunagi välja. Või vähemalt mitte nii pea.

Samas me näeme ka, kuidas sa muutud aina kangemaks ja testid, kas jonnimisest on kasu oma tahtmise saamisel. Me küll püüame mitte järele anda, aga ju see vahel ikka töötab, sest sa kasutad seda tehnikat hoolega. Täna olime tunnistajateks veel eriti selgele jonnile, kus sa pressisid pisaraid ja hõõrusid silmi, ise samal ajal jälgides, kuidas me nüüd reageerime. Ühel korral ma teesklesin sulle vastuseks ka jonnimist ja sa hakkasid naerma. Äkki me peame sinuga sama tegema hakkama?

Sa teed ka pahandust, nagu igal võimalusel sekunditega söögilauale ronimine ja seal täiskasvanute asjadega maiustamine või teiste laste sikutamine ja liumäest alla lükkamine. Meie saame ka su lööke, näpistamist ja hambaid viimasel ajal tunda, aga loodetavasti on see mingi kiiresti mööduv faas.

Enamasti oled sa siiski väga mõnus tegelane ja mulle nii meeldib su päikeseline iseloom ning vali kogu südamest tulev naer. Mulle meeldib, kuidas sa uurid ja avastad. Mulle meeldib, kuidas sa oled aina iseseisvam. Mulle meeldivad ka su musid ja kallid. Mulle meeldivad su tugevad reaktsioonid ja see, kuidas sa aina rohkem asju märkad. Nüüd on su lemmikuteks linnud, koerad ja helikopterid. Sel nädalal aga avastasid sa enda jaoks ka sipelgad. Mulle meeldib, kuidas sa poed voodis kaissu ja nüüd on su isa see, kes ei taha, et sa meie juurest ära koliksid enne uuesti kiilanemist. Mulle meeldib su ootusärevus, kui telefon kutsub ja sa tead, et varsti näeb mõnda vanaema. Ma armastan su sasipead, siidist nahka ja tihtipeale pudrust nägu. Mulle meeldib kõike uuesti sinu perspektiivist kogeda, nii et kui ma vahel olen laisk, siis tuleta mulle meelde, et tegelikult on tore koos sinuga mööda treppe ronida või köögipõrandal istuda ja sügavkülma ust korduvalt avada ja sulgeda.

Armastusega,
Emme

Muu

Ära edasi loe! See võib tekitada imelikke unenägusid.

*
*
*

Ma olen lehm! Või vähemalt tunnen end kui üks selline. Terve mu imetamiskogemus siiamaani on olnud meeldiv. Ei olnud erilisi raskusi valu ega koguste poolest mul kunagi. Ei olnud ka lekkekaitsmeid vaja. Kuulasin vaid imestusega, kuidas sõbrannad räägivad, et piima võib lausa purskama hakata. Aeg läks ja olin üsna kindel, et minuga seda ei juhtugi. Miks siis peaks nüüd veel juhtuma, kui enam mingit piimapaisugi pole!? Aga siis... Kusagil 14. kuu pealt ja nüüdseks mitu korda juba olen olnud ootamatult tunnistajaks, kuidas üks tegelane mu nibudest lihtsalt piimajoa välja näpistab. See käib nii ruttu, et kui ma pilgutaksin, siis ei näekski. Aga nii mitu korda ma seda ette ka kujutada ei saa ju!? Et siis jah. Imetajaks olemine on üks huvitav asi ja igal ühel isemoodi. Mul ei olnud selle osas mingeid erilisi eesmärke ega nõudmisi iseendale. Tahtsin kindlasti proovida ja arvasin, et oleks hea vähemalt üheksa kuud Triibut võimalusel rinnaga toita, aga nüüd me siin oleme - kuusteist kuud hiljem ja mul on ikka üks tissisõltlane. Mind kusjuures üldse ei häiri ka, kui ta just väga kõvasti ei vääna ja eriti nüüd, kui ma öösiti magada saan ühe nohiseva nunnu kaisus. Samas kolme kuu pärast peaks ta juba minema lasteaeda ja siis oleks vist küll kõigi huvides, kui ta enam ei tissitaks.

Emaks olemisest

Täna oli minu kolmas emadepäev. Või teine. Või viies. Oleneb, kuidas lugeda. Kuna me elame Rootsis ja siin on see päev veidi teisel ajal, siis saame me seda igal aastal lausa kaks korda tähistada. Ja sel aastal ei julgenud Lemmik Eesti emadepäeva küll ära unustada. Ainult andis veidi nuputada, kuidas hommikusööki voodis maimiku kõrvalt korraldada.

Triibu otsustas mind tähtpäeva puhul eriti vara äratada, aga samas ei saaks vist ka paremat põhjust olla emadepäeval vara ärkamiseks kui see, et su laps vajab sind või tahab su tähelepanu. Ta sõi kõhu täis või veidi vähem tühjaks ning siis võttis Lemmik temaga tegelemise üle, et mina saaksin edasi magada. Kahekesi käisid nad varahommikul ka poes mulle lilli ostmas ja tõid koju veidi kurvameelsed valged roosid, aga vähemalt siiski lilled! Ehk järgmisel korral toovad nad midagi muud kui matuselilli. Kogu selle varajase toimetamisega tuli Triibul ka uni varakult peale ja kella kümneks, kui ta muidu ehk alles uinuks, oli juba pikk uni seljataga ning issil valmis pannkoogid Nutella, banaanide ja maasikatega, mida me siiski laua taga süüa otsustasime. Triibu pidi küll ilma Nutellata hakkama saama, aga see-eest pistis hiljem pea terve karbi maasikaid üksi nahka. Vanaema vaatas kaamerast pealt ja muudkui imestas, kui palju tema kõhtu mahub.

Muidu oli ka hästi tore päev. Käisin sõbrannale üllatuskinki jahtimas ja sain seega veidi omaette olla ning siis kohtusime taas ühel uuel mänguväljakul, kus ootasid juhuslikult ees ka meie toredad naabrid ja nende 8-aastane tütar, kellel on Triibuga juba praegu hästi armas suhe. Triibu siis muudkui haakis ennast naabritüdrukule ja tema sõbrannadele sappa ning ei lasknud end maha raputada. Ega nad väga ei püüdnudki. Lõpuks hoopis tegid kõik talle kiigel hoogu ja naabritüdruk lükkas ka terve tee tagasi koju Triibu käru. Kõik olid rahul. Seejärel toimetasime veel kingituse selle uue omanikuni ning tegime enne suuremat vihma mõned ilupildid õues. Avastasime, et me kodust kiviviske kaugusel on looduslikult väga ilus naturaalse kivimüüri taustaga ja samblase murukünkaga koht, kus sai väga mõnusaid pilte suurema vaevata. Ma natuke tahaksin neid ka näidata, aga need, kes mind isiklikult tunnevad, leiavad ka sotsiaalmeediast pilte.

Aga ma tahtsin ju tegelikult kirjutada emaks olemisest. Ühest küljest olen ma sellega harjunud, et nüüd on meil üks väike armas inimene kodus ja edaspidine elu keerlebki tema ümber. Poodi tagasi teda viia ei saa. Teiselt aga ei suuda ma ikka veel alati uskuda, et mul on nüüd oma laps. Ainult see on selge, et kui miski on kadunud, siis on nüüd palju rohkem paiku, kust seda tuleks otsida. Samas leidnud oleme ka palju - rõõmu ja armastust eelkõige ning teadmise, et meil vedas Triibu iseloomuga. Ma ei hakka siin ajama seda üsna levinud juttu, et ma ei kujutaks oma elu enam ilma lapseta ette. Kujutan küll. See tõenäoliselt ei erineks kuigi palju sellest, mis oli enne. Aga mulle meeldib, et meie elus on nüüd uus faas ja palju tingimusteta armastust.

Kirjad Kahele Triibule 39

Mu pisike!

Sa õpid muudkui uusi asju. Enam ei piisa näiteks söögitoolis püstiseismisest ja seal tantsimisest. Nüüd õppisid sa ka meie toolidele ja sealt edasi söögilauale ronima. Leiame su sealt iga kord sekunditega, kui meie tähelepanu hetkeks hajub ja oleme unustanud söögitoolid pikali panna.

Sa saad ka jutust aina rohkem aru, ning tundub, et kohati oskad ka erinevas kontekstis oma arusaamu rakendada, aga mitte alati. Näiteks kui sa proovid mõnda geomeetrilist klotsi meie juhendamisel panna ühte auku, siis vahepeal võid sa keerata selle aukudega kasti teise külje ette, aga proovid klotsi ikka samasse nurka, kuigi auk on ju teise kujuga. Samas on su issi sulle selgeks õpetanud "otsas" kontseptsiooni koos vastava käte üles tõstmise liigutusega. Seda teed sa siis, kui keegi ütleb ükskõik mis keeles "otsas" või "kõik", aga ka siis, kui ise avastad, et sai söödud viimane amps või näiteks ei vedele nähtaval enam ühtegi teatud sorti mänguasja. Ka siis, kui mõni tegevus läbi saab, teed sa oma "kõik" liigutust ja see on üliarmas.

Me proovime käia iga päev sinuga ikka õues ka mängimas. Ilmad on ju olnud üsna mõnusad ja sa naudid aina enam liulaskmist, liivakasti ning isegi kiikumist, rääkimata seltskonnast. Me ostsime sulle ka palli, mida sa vahelduva eduga togid ja loobid ning hommikuti mulle voodisse tood. Ja liulaskmises lähed sa aina julgemaks. Ma ei tea, kas mõni teine sinuvanune veel sama hulljulgelt kõrgest lainetega liumäest üksi alla tuleb ja mööda järsku kallakut tagasi üles läheb. Vahel ei hoia sa kinnigi ning mõnikord proovid istuli liugu lasta, aga see ei tule sul veel päris hästi välja ja lõpuks vajud ikka pikali ning ehmatad. Samas ükspäev tulid sa kogemata kõhuli ja pea ees alla, nagu suured poisid. Korraks oli küll hämming, aga ei mingit nuttu.

Ka une osas oleme me suuri edusamme teinud ja see on uskumatu, kui ruttu ma olen magamisega taas ära harjunud. Kui enne võisid sa öö jooksul korduvalt ja korduvalt ärgata ning piima nõuda, siis paari nädalaga jõudsime me sinna, et kui sa ka ärkad, siis üldiselt tuled sa lihtsalt rohkem kaissu ning uinud taas. Ainult siis oled kurb, kui avastad, et oled üksi või kui hommik hakkab lähenema ja sul on selgelt kõht tühjaks läinud. Ma küll tahaks, et sa magaksid vähemalt kuue-seitsmeni, aga on päevi, kus sa juba kell viis kategooriliselt tissi nõuad ja siis end tunniks või paariks imema unustad. Aga sellegipoolest, beebide mõistes magad sa läbi öö ja see võttis vaid 14 kuud! Minu respekt inimestele, kes mitu last väikeste vahedega saavad, aga mina unistan nüüd küll juba unest ja veinist, mida mõlemat ma ka vahel endale veidi luban siiski.

Aga see kiri pidi ju sinust ja sulle olema! Mis on veel hästi tore, on see, et sa saad aina rohkem jutust aru. Näiteks vastad sa enamasti kas-küsimistele nii, nagu sa teaksid, mida need tähendavad ja tood meile vastava palve peale oma saapad. Kui küsin, kas sa tahad õue minna, siis hakkad sina ka mingit õue-laadset sõna kordama rõõmuga. Paar nädalat tagasi korrutasid sa muudkui tia-tiia või tio-tiiu. Sel nädalal kuuleme me muudkui "oi-oi-oi'd". Ja see on nii armas. Sul ei ole veel väga selgeid sõnu, aga sa kasutad üsna õigesti aitäh'i ja anna't, ütlev vahel emme ja pappa ja siis see õue-sõna. Ehk midagi veel, mis mulle meelde ei tule. Ahjaa, täna ütlesid sa paar korda "kaka", millest oleks palju abi, kui sa seda õiges kontekstis kasutama õpiksid, eeldatavalt enne kakamist.

Sa ronid ja traageldad kogu aeg ringi ning kriimud ja muhud on su pidevad kaaslased. Viimasel ajal oleme isegi verd paar korda näinud, aga kui esimene nutt möödas, jätkad sa samas vaimus.

Sa teed ka selgelt meelega pahandust ja pahandad ise aina häälekamalt, kui me sulle "ei" ütleme, mis sest, et see on enamasti vaid su enda ohutuse huvides.

Samas saab sinuga aina rohkem kaisutada, kallistada ja musisid jagad sa ka lahkelt soovi korral ning vahel niisamagi.

Ma olen ka sinu kasvatamise reeglite osas vabamaks muutunud. Sa sööd koos meiega üsna tihti pitsat või burgereid ja varastasid mult üks päev isegi sinapise hot dog'i ära ning tagasi ma seda enam ei saanud. Sa oled saanud proovida meega teed, müslit jogurtiga ning natuke isegi alkovaba siidrit, kuigi ma ei plaaninud nii pea sinuga koos jooma hakata. Põhiline on vist, et sa tahad sama, mida meiegi, aga gaseeritud jooke ja šokolaadi me sulle siiski ei anna. Pead leppima peamiselt vee ja vahel piima-mahlaga ning oma beebisõbralike puuviljaste magustoitudega. Küll sa ka jõuad hiljem rafineeritud suhkrut kogeda.

Sa oled super tugev. Seda me näeme sinu ronides, aga ka siis, kui sa tahad midagi, mida me ei taha hetkel. Näiteks lükkad sa mind voodis buldooserina, kuniks saad ligipääsu tissidele. Mis siis veel saab, kui sa suuremaks kasvad!? Ka Eros talub üsna vapralt su üsna rohmakaid lähenemiskatseid. Nokia küll sind enamasti ligi ei lase, aga karistab see-eest kõigi eest taas igale poole ja eelkõige sinu asjadele pissides.

Aga aitab nüüd küll. Mul on aeg sulle kaissu pugeda ning magama jääda.

Armastusega,
Emme

Blond italiano

Et kõike algusest alustada, pean liikuma tagasi minu ja Lemmiku suhte neljanda aastapäevani. See on meil ainuke selline päev, mida me ka väikestviisi tähistame. Kui tavaliselt olen mina see, kes kingitusi teeb ja tema see, kes saab, siis sel aastal oli täpselt vastupidi ja mind isegi hoiatati ette mingite plaanide osas, mis võivad mulle meeldida või mitte ja et ehk ta hangib endale samasuguse. Lisaks broneeriti minu soovil sinna restorani laud, kust aasta tagasi meid ilma broneeringuta minema saadeti.

Igatahes, minu sisemine laps oli kergelt põnevil saabuva kingituse osas. Romantik minus mõtles isegi, et äkki on tegu ühe erilise sõrmusega, kuigi realistlikum pool ütles, et minu praktik vaevalt sellise sammu teeb. Ja reaalsus oli veel kummalisem. Mulle kingiti midagi, mis näitas, et ta hoolib ja kuulab, aga sõrmusest oli asi kaugel. Nimelt kingiti mulle DNA-test või õigemini kirjalik lubadus see huvi korral ära tellida. Ja siis ta sealsamas restoranis telliski - ühe endale ja teise mulle.

Tema tulemused olid täpselt nii igavad, kui ta vist kartis - suur osa Skandinaaviat ja kümmekond protsenti Soomet ka. Minu tulemused aga andsid end kauem oodata ja üllatasid veidi. Nimelt olen ma ca 60% balti päritolu, tervelt 30% soomlane, 5% Lõuna-Itaalia või Kreeka päritolu ja ülejäänud osas Skandinaavlane. Kuhu aga jäid ajalooliselt loogilised vene ja saksa päritolu - ma ei tea. Ma olen üsna kindel, et vähemalt isa poolt ja mitte väga kaugelt peaks minus olema vene verd. Samas pole mul aimugi, kust see Soome tuleb ja veel rohkem kui ühe vanavanema jagu koguses. Isegi Lemmikul oli vähem ju. Ja kõige huvitavam oli see Lõuna-Itaalia või Kreeka. Täiega tahaks teada, kes mulle need geenid pärandas. Ma pole üldse kuulnudki sellisest suguharust.

Nüüd aga on üsna selge, miks meie laps nii täiuslik linalakk on. Sündis ta ju lausa ilma ripsmete ja kulmudeta ning ma ausalt öeldes siiani ei tea täpselt, mis nägu ta on, sest ta kulmud on lihtsalt nii heledad, et on võimatu öelda, mis kujuga nad on ja minu meelest kulmud on nii suur osa välimusest. Mul on alati mu enda kahe karva pärast nii kurb olnud. Loodetavasti Triibu omad muutuvad siiski vanusega tugevamaks ja joonistuvad selgemalt välja. Minu tumedatest juustest ja silmadest päris ta ainult kuju ja Lõuna-Euroopast ehk vaid oma sotsiaalse iseloomu.

Te ei kujuta ettegi, kui popp poiss Triibu on. Ka sotsiaalse distantseerumise ajal, mida küll lapsed õues mängides ignoreerivad, on ta justkui kogu hoovi suuremate lemmik elus nukk. Ja seda naudivad nad kõik. Triibu on küll tähelepanust veidi segaduses, aga teda tõmbab kui magnetiga teiste poole ja noh... teistele meeldib naerusuine beebi, kes ei võõrasta. Täna saime meie näiteks samal ajal rahulikult aias õhtust süüa ja 17-kraadist kevadilma nautida. Meid unustatakse sellistes situatsioonides täiesti ära, kui just vahepeal ampsu küsima ei tulda.

Me oleme aina enam veendunud, et lasteaiast saab tema kuningriik ja aasta seitsmekuuselt aeda minek ei ole tema jaoks liiga vara. Ta juba praegu igatseb nii väga seltskonda ja siis on hea, et vähemalt õhtuti pärast mu tööpäeva lõppu, kui meid mõlemaid ilusa ilmaga õue kisub, ootab me oma hoovis tavaliselt ees trobikond teisi lapsi. Mul aga on rõõm vaadata, kui ilusasti nad koos mängivad ja kui hoolivalt suuremad temaga käituvad. Teistest beebidest on Triibul aga suva, kui läheduses on ka suuremaid lapsi või täiskasvanuid, kellega oma keeles vadistada.

Meie mereröövel

Räägi veel, et me hüüdnimesid ei kasuta, aga meie lapsest on saanud tõeline toalillede ja kasside hirm ja kui ta ühel õhtul magamamineku ajal mööda voodit, mängunuga hambus ringi rallis, siis ei saanud ma mitte piraatidele mõelda.

Samas on tal praegu ka hästi armas aeg. Mitte kunagi varem pole ta nii palju ise kaissu ja sülle roninud. Lisaks on talle hakanud meeldima raamatute lugemine ja ta toob meile neid pidevalt. Või kui mitte raamatuid, siis näiteks jalanõusid. Aga tõsiselt rääkides, mulle väga meeldib ta vast leitud raamatute armastus. Mina olin ka lapsena suur lugeja. Nüüd aga kuidagi on raamatud unustuste varju jäänud. Loen siis vähemalt lapselegi ja tõlgin vabas vormis käigu pealt rootsikeelseid eksemplare. Ainult riimidega on raske. Samas tema issil pole veel lootustki samamoodi eestikeelseid raamatuid ette lugeda ja ka aru saada. Hea, kui silbid kokku saab.

Ma väga loodan ka, et meie laps ei päri lugemisraskusi oma isapoolselt suguvõsalt, sest lugemine võib olla tõeline mõnu. Või siis piin, kui tähed su silme ees ringi hüppavad. Elu iroonia, et minusuguse grammar nazi elu armastuseks sai düsleksik.

Mis veel - Triibu saab selgelt aina rohkem asjadest aru. Me ei olnud registreerinudki, et tegelikult ütleb ta isaks aitähile ja emmele ka ammu juba anna ja ei ja nüüd midagi jahi-laadset. Täna näiteks tõestas ta, et ta teab ka, mis asi on sokk, rääkimata sellest, kuhu see käib.

Kui ma küsin talt, kas ta tahab piima, siis vastuseks saan ma kogu tema keha hõlmava noogutuse ja häälitsuse. Nii selge on see nõusolek. Üldse tundub, et nüüd saab temaga vestlusi pidada. Ta justkui reageeriks meie küsimustele üsna üheseltmõistetava mõminaga ja vahel ka vastaks meile oma sõnadega. Aru me küll sellest eriti ei saa, aga tore on ikka dialoogimustrit arendada. Nii see kõne tulebki. Ja tuleb selgelt aina rohkem ka rootsi keeles. Ütle talle tsau või hejdå, vastuseks lehvitatakse kas või seljatagant ja tihti mõlema käega.

Ta teab, mis on lamp, kes on kass ja kuidas teha pai, aga vahel otsustab pigem teha ai. Sarnased sõnad ju ka. Ta annab ja toob asju, kui piisavalt kannatlikult seletan ja vahel ka siis, kui ma ei teadnudki, et midagi tahan.

Ta tahab olla aina meie moodi. Näiteks viimastel päevadel on ta emme kombel teed juua proovinud. Taimeteed siis ja tundub, et talle väga meeldib. Või meeldib talle mesi. Ei kurda kuuma üle ega midagi.

Me oleme nüüd kaheksa ööd ka taas unetrenni teinud. Ma ütlen unetrenni ja mitte unekooli, sest me ei harrasta lapse traumatiseerimist hüljatustunde tekitamisega. See idee lihtsalt ei tundu mulle üldse vastuvõetav. See-eest aga hakkas meie trenn taas seekord täiesti planeerimatult ja väga loomulikult.

Nimelt Triibu sai sünnipäevaks kõrrega Star Warsi joogipudeli, mis siiani kasutult seisis, aga nüüd kui ta nipi kätte sai, siis ta mõnuga trimpab sellest. Võtsime selle ühel õhtul voodisse kaasa ja siis kuidagi ma otsustasin proovida, mis saab, kui ma talle öösel piima ei anna. Jah, ta ärkas miljon korda ja ma lasin tal hästi kaisus olla, korrates, et meil on uneaeg ja praegu ei sööda. Hommikul jälle. Eks ta mõnikord protesteerib kõvemini ja keskmiselt korra öösel on suurema protestiaktsiooniga maha saanud. Siis ta proovib lausa magamistoast lahkuda ja ühel ööl kella kolme paiku, kui me Lemmikuga täiesti surnud olime, ärkasime me ühel hetkel selle peale, et meie laps ei olnudki voodisse tagasi tulnud, vaid hoopis mängis üksi pimedas elutoas - joogiklaasidega, mille me sinna unustanud olime.

Avastasin, et uuesti aitab tal magama jääda ka see, kui ta saab mulle käe põue panna ja tisse katsuda. No mis siis ikka. Mu valutundlikkus seal on nagunii kadunud. Las väänab ja kaisutab. Mind üllatas aga, et piisab sellestki ja päris piima ei ole vaja. Lisaks on ta viimastel päevadel mitu korda pärast piima saamist haaranud veel veepudeli järele. Kas nii see võõrutamine toimubki?

Enesekaitseks olen hakanud ka öösiti kandma Lemmiku XL t-särke, sest siis on suurem tõenäosus, et Triibu ise teed rinnani ei leia ja noh, mul vähem kahju, kui ta kaeluseid venitab ka. Viimased paar ööd aga on meie mõlema nohu kiuste väga hästi läinud. Ta küll ärkab siiski, kuid uinub taas pea kohe muside, selgituste ja mõnikord mõne veelonksu abil. Eile, kui ta mingi ime läbi esmakordselt supermähkmest läbi pissis ja seda juba öösel kella kaheks ning piima saamata, kartsin ma küll, et kuidas ma ta veel pärast mähkmevahetust tagasi magama saan. Lisaks oli ta pea mu kõhul ja ma muudkui aevastasin, nii et laps hüppas. Aga ei midagi. Uni tuli.

Üleüldse see on mingi lapsevanemaks olemise paradoks, millest ma enne ei teadnud - kuna ööd on hakitud, siis hullult tahaks magada, aga samas, kuna ööd on hakitud, siis tahaks vaid, et nad ometi läbi saaks ja uus päev algaks. Öösel üleval olla on jätkuvalt kuidagi eriti nõme, kuigi nüüd juba on vähe neid asju, mis mu und segavad. Jah, hüppan automaatselt lapse vajaduste peale, aga kui ta niisama näpistab või mul sõna otseses mõttes peas istub, siis otseselt ei sega.

Et jah, mereröövlist jõudsin oma jutuga päris kaugele, aga ma tahtsin ka need muud asjad kirja saada nüüd, kus poisid und ootavad. Milline luksus! Kui palju kuid ma ainuisikuliselt sobisin magamaminekuks ja nüüd on asjad vähemalt pooleks. Lisaks on mu kaasa palju parem kodumajandamises, kui mina eales olnud olen. Tegeleb lapsega, teeb süüa, viib prügi välja ja hoolitseb tööpäevadel ka minu lõunasöögi eest, iganädalastest pannkookidest rääkimata. See elu sobib talle nii hästi ja mina naudin taas töötegemist ning oma aju profesionaalses kontekstis kasutamist. Kui aga tööpäev läbi saab, siis piisab vaid ühest toast teise jalutamisest ja algabki mu mänguaeg me mereröövliga.

Imelikest hellitusnimedest

Öeldakse, et heal lapsel on mitu nime. Nii meie omalgi. Kui ma ise arvasin, et hakkan teda Ossuks kutsuma, siis tegelikkuses me ametlikke hüüdnimesid ei kasuta üldse. Kui, siis on ta kallis või musi. Mõnikord ka Pätu. Harva midagi muud. Meie lähedased aga on hakanud teda millegipärast nupsikuks kutsuma. Ma ei tea, kust see tuleb, aga mulle see päris meeldib. Samas kriibib mu kõrva kuidagi väga, kui talle Ollu või Olku öeldakse. Olku on minu jaoks ühe väga kindla inimese hüüdnimi ja teistele see enam ei sobi.

Ma olen siin pikalt möelnud, et rootslaste hellitusnimed on kummalised. Ja nad on ka. Kus veel nunnusid tegelasi magusninadeks või musikurkideks kutsutaks!? Või beebisid vanamemmedeks ja vanapapideks ristitaks ja seda armsaks peetaks. Aga samas, mis me, eestlasedki paremad oleme!?

Mõelge nüüd ise väljenditele nau vigurvänt või võrukael. Mida need üldse tähendavad? Kust need tulevad? Võimatu on neid tõlkida ka.

Ja noh, kõrvitsaks ma oma last ka kutsuda ei tahaks, nagu ameerikamaal populaarne paistab olevat.

Ehk me jääme siis meie viimase aja Eggbelly'de juurde. Vähemalt on inside joke.

Ikka pole piisavalt kaugel

Eilsega sai läbi mu maailmatuma pikk töö üleandmise või seekord pigem ülevõtmise periood - viis kuud, mil keskmiselt korra päevas ikka oma asendaja peale vihastasin. Võiks ju arvata, et see on luksus, kui on nii kaua aega uuesti töösse sisse elada. Meil oli mitu kuud aega ka enne, kui ma Triibuga koju jäin. Kunagi varem ei ole mul olnud rohkem kui kolme päeva aega, et töö üle võtta. Või noh... praegu meenus, et eelmises töökohas oli ka vist ca kuu aega, aga reaalset üleandmist oli ehk paari koosoleku jagu. Nüüd aga oleks võinud olla nii mõnus sujuv üleminek mõlemas suunas ja eriti veel, kuna ma alustasin uuesti osalise koormusega, aga sain jälle kord kogemuse, et ka siis, kui saad ise kaasa rääkida enda asendaja väljavalimises, on paari intervjuu põhjal nii lihtne ämbrisse astuda. Kes siis ei oska paar tundi hästi käituda!?

Igatahes see tatina veniv periood peaks nüüd läbi olema. Ma oleksin ausalt eelistanud ilma abita vettehüppamist praegusele, sest see inimene on minu meelest täiesti mürgine tüüp. Selline, kes peab end ilmeksimatuks ja kõigist teistest targemaks ning paremaks. See, kellele meeldib enda kasuks muidugi liialdada ja asju must-valgena kirjeldada. See, kes võib viie minuti jooksul silmagi pilgutamata iseenda jutu vastupidiseks keerata. See, kes käitub sinu asendajana sinuga kui sitt ülemus ülevalt alla vaadates. See, kes armastab üle kõige õiendamist stiilis "ma ju ütlesin sulle". Ja see, kellele meeldib end serveerida ohvrina, kuid kel pole samas probleemi isegi oma ülemuse kohta valetada.

Ja siis täna sattusin ma kogemata peale sellele, kuidas ta mitme kolleegi käest ametlikult kiita ja vast ka preemiat oli taas saanud. Kas tõesti olen mina siin see väiklane pool? Mul igatahes kihvatas jälle. Ma nii lootsin, et see aeg saab ju ühel päeval mööda ja siis läheb meie kummagi elu edasi omasoodu, kuni selgus, et ei lähe ta midagi. Uss tegi endale uue sooja pesa meie firmasse. Kui ma esimest korda kuulsin selle variandi võimalikkusest, ütlesin ma oma ülemusele otse, et kui ma pean jätkama temaga koostööd, siis ma pigem otsin endale uue töö. Jah, see ei ole lihtne. Olen seda kogenud. Aga kusagilt läheb piir, mil asi pole enam väärt kangelase mängimist. Stress tuleb koju kaasa, viib une ja närvirakud ühes.

Ma tean, et ma ei ole ise ka täiuslik. Mul ei ole ka probleemi seda tunnistada, aga ma ei arva, et ma olen kõigist teistest parem. Ma arvstan võimalusega, et mina olen eksinud, aga kui keegi teine näitab mulle päevast päeva, et ta on uss, siis on ju raske seda mitte uskuda. Ma näen, et ka mõlemad meie vahetud ülemused ei ole just tema suurimad fännid. Samas nad jäävad diplomaatiliseks ja tõenäoliselt need, kellele ta meeldib, ei pea temaga nii koos töötama nagu mina olen pidanud. Eks näis, kui rahul nad nüüd olema saavad.

Mul on veel väike lootus, et tema uues rollis ei pea me nii tihedalt koostööd tegema ja ehk see jääbki tal taas ajutiseks rolliks, aga ma kaalun ka tõsiselt loobumist tööst, mis mulle meeldib ja asub mu kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, hetkel mitte sedagi. Samas ka distantsilt töötades suudab ta mind närvi ajada ja kui vähegi võimalik, siis ma väldin teda, sest koostöö temaga on hullem kui koostöö mitte tegemine.

Kas kellelgi on häid kogemusi inimusside tõrjega?