Ikka söömispühadest ka

Seekord olid üsna ilusad ja samas üsna omapärased jõulud. Jõululauas istus lausa viisteist minutit ja laua all olid uus kass ja Steffi. Jõulurahu rikkus aga ühe sugulase paha tuju.

Mis mulle nende jõulude juures eriti meeldis, oli see, et ma nägin, et minule kingitust valides oli minu peale mõeldud. Ema kinkis mulle raamatu, mis räägin Autraaliasse ja mujale maailma seiklema minemisest - mis minulgi plaanis on - ja uue peitepulga - sest kuulis, et vana sai just otsa - ja Josh Grobani plaadi (mulle üllatuseks) - aga me rääkisime sellest lauljast üks päev ja see on üle ootuste hea.

Suurel peol sain paari kõrvarõngaid. Kuulge! Ära tüütab juba. Ma armastan küll ehteid, aga mitte kõiki ja eelistan neid tegelt pigem ise valida.

Oma teise ema juures oli ka traditsiooniline jõul, aga ebatraditsioonilise lõpuga. Läksime Annikaga edasi Veiko poole lauamänguõhtule ja ma ei saa kurta, et lõbus ei oleks olnud. Oli küll. Ja palju. Ainult, et ma jäin Veiko palvel ööseks sinna, sest meie mängimine kestis päris varaste tundideni ja... nii tahaksin, aga ei saa siia edasi kirjutada kellelegi haiget tegemata. Pean õppima osa infot endale hoidma. Ja selle kohta ka, kuidas Annikaga järgmisel päeval shoppamas käisime. Tuligi praegu meelde, et olen talle veel raha võlgu, sest käisin kolm päeva ringi vaid autodokumendid ja telefon taskus. Hea odav oli, aga ühe armsa kampsuni suutsin ikka osta. Õigemini Annika oli sunnitud ostma. Tnx, musi!

Ja üks teema veel...

Panin end üles mingile rahvusvahelisele kõige paremaks peetavale Au Pairide lehele - äkki jääb mõni seiklus jalgu - ja juba esimese kümne minutiga olin kellegi tähelepanulistis. Seal on veel meeletum traffic kui CS-is. Mis on tore. ka esimese petturiga on juba kirjavahetust peetud. Asi oli liiga ilus ja googeldamine andis nii mõnegi pettumust valmistava vastuse.

Aga juba on ühendust võtnud ka mitmed normaalsed pered. Kahjuks paljud neist arvavad, et kuna olen Ida-Euroopast, siis töötan tasuta. Sest 100-200 dollarit nädalas ei tundu väga tasuv. Eriti, kui töötad täisajaga ja maal, kus elatustase on palju kõrgem. Mis sellest, et elamine ja söök on tasuta. Kui ma pean olema eemal käigist, keda armastan, ja maksma ka suure osa selle ettevõtmisega seotud kuludest ise, siis ma tahaksin vähemalt plussi jääda. Siiski tulid eile õhtul pakkumised kahest mu lemmikkohast - San Francisco lähedalt ja Melbourne'ist ja täna saatsin ise korduskirja kohta, kus ma tahaksin vabatahtlikuna töötada. Elame, näeme. Natuke on kooli pärast mure, aga tunnid on läbi ja tööd Eestis praegu ei saa nagunii. Otsin siis mujalt.

Vabameelsusest

Mia says:
kuidas su jõulud läksid?
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
Kenasti
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
mul on nüüd 2 homo kodus
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
sanna kinkis
Mia says:
:D:?
Laura says:
sussid, noh
Laura says:
Põrsakujulised
Laura says:
ma ütlen, nad on homod
Laura says:
Ühe nimi on Elton
Mia says:
:D
Mia says:
teine on david v
Laura says:
Eee
Laura says:
ei
Laura says:
Homo Juunior
Mia says:
aga eltoni lifepartner on david
Laura says:
iuuuu
Laura says:
seda veel vaja et nad kapis seksima hakkaks
Mia says:
kas see segaks sind?
Mia says:
sa oled homofoob?
Laura says:
Kuule, kas sind tõesõna ei segaks kui 2 homo su kapis orgasmi saaks.
Mia says:
mitte eriti
Laura says:
Valju häälega
Mia says:
parem homod kapis, kui heterod minu voodis

Bussisõit kui grupiralli

Kogesin täna jälle midagi omapärast. Peale selle, et mulle poe eest üht meest kupeldati ja ühe auto peale kutsuti, kuni Tomi ootasin.

Nimelt, bussiga koju sõites oli juht millestki väga valesti aru saanud ja kohtles suurt sõiduvahendit kui rallisõidukit. Seda tõendavad muljutud kohad üle mu keha. No ma ei mäleta, et ma varem nii palju oleksin pidanud pingutama ja ka valu kannatama, et bussis püsti ja ühe koha peal püsida. Kõigist pingutustest hoolimata, aitasid sõidukiirus ja inertsjõud täiskiirusel kurvidel ning järskudel pidurdustel kaasa sellele, et mõni toru mu siseelundeid ümber paigutas.

Ühel hetkel tekitas see ralliäss rooli taga ka konkreetselt ohtliku olukorra. Sel hetkel sai ka ülejäänud seltskond, kes istus või ei uisutanud kontsadel ja siledatel taldadel juhi peale kurjaks. No kaua võib? Meil kellelgi ei olnud nii kiire, et otse valguse suunas minna. Vabalt oleks võinud veidi hoogu maha võtta. Meie juht tegi seda aga ainult hädavajadusel ja järsult ning minu meelest ei võtnud sellega sekunditki. Ja ma olin väga õnnelik, et ükski laps püsti ei seisnud, sest minul - suurel ja suhteliselt tugeval inimesel - oli juba raske end paigal hoida.

Vinguga selleks korraks kõik.

Planeeritud piinlikkushetked

Kas teate neid poode, kus kassa ja müüjad on alati vahetult enne väljapääsu? Neid on palju. Minu meelest on see lahendus hea, sest müüjatel on hea jälgida, et keegi mõne asjaga lihtsalt ära ei jalutaks ja samas kassa on ka poereisi loomulik lõpp.

Aga vahel on see väga vastik. Näiteks üks päev käisin suhteliselt uues kaubanduskompleksis elektroonikapoes ja seal oli just nii. Ja mul oli nii vastik tunne, sest see oli ainus koht, kus müüjaid oli. Ma tegin poetiiru ära ja ei leidnud sobivat veekeetjat endale. Teadsin, et selles kompleksis on ka teisi elektroonikapoode ja tahtsin veel ringi vaadata, aga lahkumine sealt poest oli mulle väga ebamugav. Ei tea, kas see on kliendile meelega nii raskeks tehtud või mitte, aga kuidas sa väljud poest otse müüjate nina all, midagi ostmata!? Nemad veel vaatavad sulle kutsikasilmadega otsa. Sa pead ju vähemalt "tere" ütlema, aga kas siis kohe järgi ütled "head aega" või? Kas põhjendad ka oma nende jaoks kasutut käiku või jalutad lihtsalt mööda? Või väldid üldse müüjate pilke?

Mina olin nii kimbatuses, et hakkasin täiega pudistama. Tere jne ja siis lambist, et ma tahan veekeetjat osta ja lähen vaatan kõrvale poodi ka. See kõlas siis veel halvemini. Ja kõik. Rohkem ei ühtegi sõna. Need kiiruga öeldud fraasid võisid väga imelikuna kõlada. Aga ma tõesti ei osanud paremini käituda. Väga tobe olukord. Samuti nagu see, kui üliagarad müüjad sulle abi peale suruvad ju isiklikku ruumi trügivad või see, kui mõnikord turva sind ja mind poes jälitab. Teiega pole seda juhtunud? Minuga küll on.

Küsingi, et kas oleks võimalik kliendi olemist veidi mugavamaks teha enda oma ebamugavamaks tegemata? Suurtes toidupoodides mind ju kassad ei häiri. Eriti. Ka siis, kui lahkun oste sooritamata.

Hi-tech eakatele

Tegin täna enda meelest midagi head. Kui ma eelmisel nädalal Karli ja Ingridi juures külas käisin, siis selgus, et Ingrid tahaks ka tulla 21-sse sajandisse ja hakata kasutama mobiiltelefoni. Neil oli õega vist mõlemal plaan mobiilsemaks muutuda. Ma siis lubasin, et aitan tal turu-uuringuid teha nii telefonide kui operaatorite koha pealt. Asi lõppes sellega, et ma rakendasin suure osa tekkinud vaba(ma)st rahast talle jõulukingi tegemisele. Ostsin nii telefoni kui kõnekaardi. Siis ostsin Karlile ka jõulukingituse ja täna läksin üle andma. Ja oh seda nalja.

Nii Ingrid kui Karl olid oma kingituste üle väga õnnelikud, aga tegemist on ühe ligi kaheksakümneaastase ja ühe ligi üheksakümneaastase inimesega, kes tegelikult väga kardavad uut tehnikat. Nad kuulevad meediast ja tuttavatelt ka rohkem tehnikaga kaasas käivate ohtude kui positiivsete võimaluste kohta. Ma aimasin ka ette, et nende mobiiliga tutvustamine võib võtta aega. Imelikul kombel aga ei võtnud see üldse närve.

Mulle lihtsalt meeldivad nad mõlemad väga. Nad on jube lahedad oma kõrgest east olenemata. Võib-olla ka just sellepärast. Ja nad on kõige lähemal mu vanavanemaks olemisele. Ma veetsin nendega tunde proovides läbi ja korduvalt üle seletades, kuidas telefoni abil lihtsamaid operatsioone teha. Nad ise arvasid küll pärast, et ei oska ikka midagi ja lülitasid mobiili välja. Ma siiski loodan, et nad selle tagasi sisse lülitavad ja sellega hakkama saavad. Mulle meeldib, et nüüd on neid võimalik palju tihemini kätte saada. Kuigi nende jaoks on mobiil nagu piduriietus. Iga päev ei kanta.

Võib-olla peaksin oma isiklikku ema samuti vanurina kohtlema hakkama? Minu meelest ta ei klassifitseeru veel kunagi sinna alla, aga no ikka väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ta ei saa hakkama millegi minu jaoks imelihtsa ja iseenesest mõistetavaga. Ja temaga mul ei ole üldse kannatust. Ei tea, kas tekibki kunagi. Lapsed peaksid ju vanematelt õppima, vanemad neid õpetama. Mitte vastupidi. Vähemalt minu meelest. Isegi siis, kui laps on juba mõne koha pealt targem, tundub veider vanemaid õpetada ja ega vanemad tegelikult talu ka seda hästi. Ainult siis, kui neil vaja on. Mitte kunagi siis, kui lapsel vaja on. Vanemauhkus või midagi ja mitte lapse üle uhke olemise mõttes.

Kingakiirabi jõuluimed

Jälle selle sildi alla, et Mariaga ikka juhtub...

Kõik sai alguse sellest (ma arvan), et mu arvuti keeldub ka peale format c-d minuga koostööd tegemast. Ma tõesti ei tea, miks ta minu peale nii hullult pahandab. Nüüd ta siis piirab mu ligipääsu office'i programmidele ja piirab kohe nii, et paar päeva pole üldse ligi saanud. See on eriti tore, kui mõelda, et mul oli täna eksam arvutis asuvate materjalide peale ja ma läksingi bingot mängima, sest enamusele infost ei pääsenud ligi.

Bingo läks vist päris hästi, aga siis ma jalutasin võõrast kitsast trepist alla ise märkmikust olemasolevaid vastuseid kontrollides ja kukkusin ka trepist alla. Haiget ei saanudki. Rõõmustasin hoopis, et äkki tõesti läheb eksam hästi. Üks halb asi päeva kohta peaks ju aitama. Aga ei.

Ma jõudsin juba koogipoes käia ja Sandrale külla minna ja hakkasin sealt ära minema, kui avastasin, et mina võisin ju küll terveks jääda, aga see-eest võtsid mu paar korda jalas olnud uued ilusad saapad kogu löögi enda peale. Ma ei teadnudki varem, et on võimalik saapa ninasse auk kukkuda. Aga ju siis on. Ja kõige kehvem on see, et mul ei ole mitte kedagi süüdistada. No kohe mitte kuidagi. Trepi ehitajat ikka ei hakkaks süüdistama ju, kuid ma veel kindlalt ei luba. Igatahes meel on siiani väga kurb.

Ootasin meeletult, et jõuaksin Tallinnasse tagasi ja lootsin veel rohkem, et jõuan ka oma lemmik kingaparandusse enne, kui seal tööpäev läbi saab ja Peedu abiga jõudsingi.

Läksin kohe sisse ja küsisin, kas nad jõuluimesid teevad. Sest mulle tundus, et miski muu hetkel ei aitaks. Tädi vaatas ka õnnetu näoga ja tal ei olnud midagi rõõmustavat öelda, aga sellegipoolest liigitan tema töö mu saabaste kallal jõuluimede alla. Ta liimis ja poleeris ja värvis ja ma ei tea, mida kõike veel. Ja siis ütles mulle, et ta ei oska mult raha küsida. Mulle nii ei sobinud ja siis ütles ta hinnaks kümneka. See ka ei sobinud. Andsin nii palju, kui mul oli, sest ta tegi mu saapad jälle ilusaks. Igatahes megakõva soovitus Mustakivi Prisma kingaparandusele nii hea töö kui suurepärase suhtumise eest. Ju nad on ka kingafännid.

Silmapaistev on moes

Arvake ära, millest ma rääkida/kirjutada tahan? Tegelt tahtsin sellest kirjutada veidi teise kohta, aga plaan jäi katki. Seetõttu on vb veidi veidra stiiliga post minu selle blogi kohta. Just täna mõtlesin, et imelik küll, aga olen oma blogide arvu kahe aastaga nullilt viiele kasvatanud.

Enivei...

Tahan kirjutada millestki, millest ma varem kirjutada ei saanud, sest see oleks minust silmakirjatseja teinud.

Riskides kõlada nõmeda moraalitseva bitchina, tahan ma rääkida teile helkuritest. Varem ma küll tahtsin, aga ei saanud, sest mul on päris mitu jopet, mida vaheldumisi kannan ja helkur oli vaid ühe küljes. Minu õigustuseks küll kõige talvisema ja tumedama küljes, aga siiski. Mõni päev tagasi käisin aga poes ja ostsin hunniku helkureid, et kõik mu õueriided ilusate sädelevate kaitsevahenditega kaetud oleksid. Mulle tegelikult meeldib jaaniussike olla ja tähelepanu teeb igas vormis mu egole head.

Tagasi teema juurde ja minu lemmikteemast - minust - veidi eemale. :)

Sõidan üsna tihti pimedal ajal autoga ringi. Arvestades meie armsa isamaa kliimat, tuleb mul ja teistel juhtidel väga tihti lisaks pimedusele võidelda ka igasuguse taevast alla sadava sodiga, vastutulevate autode reguleerimata tuledega ja kahe kihi klaasiga, mis mind autot juhtides maailmast lahutab. Need pole just väga stressivabad sõidud, pean ütlema. Eriti, kui iga kümne minuti tagant - vähemalt - saab pidurid blokki tõmmata, sest kuskil liiga lähedal ilmub välja mõni tumedates riietes jalakäija. Kohe karjuda tahaksin nende peale, kuigi ma ise parem ei olnud. Kas nad ei saa aru, et ma võin nad täiesti tahtmata surnuks sõita? Mis siis, et oleme asulas. Mis siis, et tee ääres on aeg-ajalt lambid. Mina võin ju pärast kõik pisarad ära nutta ja ülejäänud elu vangis veeta, aga nemad saavad surma. NEMAD, mitte mina.

Viimasel ajal paistavad asjad aga paremuse poole liikuvat. Mul õnnestus üks päev näha lausa viit helkuriga inimest järjest. Ka muidu jääb aina rohkem silma säravaid noori inimesi. Vanu kahjuks vähem, aga noorte üle on mul tõsiselt hea meel.

Huvitav, kas helkurid on nüüd moes ja kuidas see järsku juhtus? Kas asi võib olla Maanteeameti ametlikus kampaanias ("Ära unusta helkurit! Sind on raske unustada!") või näiteks meie noorte ekstreemkuulsuste armsas videos või lihtsalt selles, et helkurid on tükk maad armsamateks ja seksikamateks leludeks muutunud kui need vanaaegsed, mida regulaarse sagedusega oma auto ukse vahele unustasin? Mitte meelega. Ausalt! Aga need lihtsalt jäid igal pool jalgu ja kadusid ära.

Igal juhul, mul on helkurite populaarsuse üle hea meel. Nii mõnigi sõit on jäänud stressivabamaks. Ei teagi kohe, kas peaksin hakkama liikluse asemel stressi uutest kohtadest otsima!?:D

Kallid lugejad, särage teiegi! Ma ei taha vangi minna. Aga ma tean, milline pood kõige seksikamaid helkureid müüb;)

Appi, inimesed ründavad!

Eile oli imelik päev. Käisin kooliasjus Tartus ja tegin muud ka head, aga see pole oluline ega huvitav teistele.

Räägin hoopis järjekordsetest imelikest asjadest, mis minuga juhtusid. Kusagil keset päeva läbi Raekoja platsi kooli minnes mingi mitte euroopa-pärane tüüp hakkas täiega minu suunas jooksma, käed laiali, nagu tahaks mind kallistada. Ma ei saanudki aru, mis värk oli. Ma lihtsalt ehmatasin ja võpatasin, kui ta päris minu juurde jõudis ja siis ta hakaks naerma ning läks mööda, midagi mulle ütlemata. Mina käitusin valesti või? Või armas ta, et olen keegi teine?

Igatahes, sama asi juhtus eile põhimõtteliselt korra veel. Siis kui juba poole öö ajal tagasi Tallinnasse jõudsin ja bussijaamas Reijot ootasin, sest elus esimest korda nägin, et Trt-Tln buss jääb hiljaks ja jäi lausa 26 minutit ning ma jäin seetõttu järgmisest bussist maha. Õnneks sain Reijo nõusse mulle järgi tulema. Ma nagunii tahtsin, et ta mulle oma värskelt omandatud sõiduoskusi demonstreeriks:D Ja siis bussijaama ees, trepil seistes, jooksis jälle üks tüüp täiel kiirusel minu poole. Jällegi, kõrval oli väga palju vaba ruumi, kust kaudu minust mööda minna ja jälle astusin mina hetk enne kokkpõrget kõrvale ja jälle ei mingi seletust. MIS VÄRK ON?

Over and out...

Creepy creep

Mul on ikka tõeliselt hirmuäratavad naabrid.
Näiteks eile, sattusin selel keskealise imeliku naabrimehega korraga korteriustest välja minema. Nii lootsin, et ta ei pannud mind tähele ja tundus, et mul vedas, sest ta läks ära oma ukse juurest, aga see oli vaid tunne.

Keerasin meie korteri ukse lukku ja läksin trepist alla ja saate aru? Creep lihtsalt ootas ja luuras mind trepi all ja siis ründas ja hakkas kohe kallistama-musitama, nagu me oleks mingid väga lähedased inimesed. On ju haige? Ma ei jõudnud teda piisavalt kiiresti endast eemale ka lükata.

Seejärel tuli tema poolt kiirversioonis mäng 20 küsimust teemal, kuhu ma lähen. Lähen, kuhu tahan ja pole tema asi, aga ma olen liiga viisakas või arg, et päriselt nii vastata.

Põgenesin siis kähku oma autosse, aga seda oli vaja lumest puhastada. Creep läks oma autosse ja hakaks sõitma ilma seda puhastamata, aga ta ei läinud ära. Ta ajas lihtsalt enda auto minu omale lähemale ja ronis välja koos harjaga nö mulle appi. Krt. Mul ei olnud ju abi vaja. Olin juba lõpetamas auto puhastamist, aga ta tuli ikkagi ja kukkus pühkima. Ma istusin lihtsalt kiiruga autosse ja kaalusin, kas oleks ikka otstarbekas see creep alla ajada. Ma ei ajanud siiski. Ei ajagi vit mitte kunagi, olgu ta nii hirmuäratav kui tahes. Ma ei suudaks endaga ikka edasi elada.

Aga võib-olla oleksin pidanud siiski õigel hetkel gaasi vajutama, sest ma sõitsin ära ja tema kohe järgi, aga olin ühe asja maha unustanud ja pidin tagasi pöörduma. Tõmabasin auto tee kõrvale ja tahtsin, et ta mööda sõidaks nagu normaalsed inimesed, aga ei. Ta jäi keset teed seisma ning siis tahtis rääkdia jälle. Abi pakkuda. Mina tahtsin vaid, et ta eest ära läheks ja ma ümber keerata saaksin. Kiire oli ju ka. Aga veel läks aega enne, kui ta päriselt ära läks.

Vastik vastik vanamees. Ja eile sain teada, et üks teine vana mees, keda siiani oma lihtsalt imelikuks sõbraks olen pidanud, võib sama vastik olla. Hakkas mulle rääkima oma kunagisest mõttemaailmast ja motiividest iga liigutuse jaoks. Et siiski pean asjadele näkku vaatama ja meil ei ole sõprus, sest mehe ja naise vahel ei pidanud saavadt sõprus tekkida. Et ta on alati kõike teinud mõeldes minust kui naisest. Mul hakkas nii vastik, et tahtsin öökida jälle. Krt. Kas tõesti mina olen see paha pool? Ma pole neile kummalegi kunagi mitte kuidagi vihjanud ega öelnud, et ma neist kui parteritest mõtleks. Suur ökkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk. Kuidas neist lahti saada? Keegi teab?

Aga vähemalt paar teist naabrit on nii viisakaks läinud, et praktiliselt kaklevad selle üle, kes saab mulle, koju jõudes, ust lahti hoida või avada.

Unenägudes olen ma kangelane

Nägin jälle veidraid asju unes.
Üks oli unenägu laeva elust, jälle, aga seda ma ei mäleta eriti. Mäletan vaid head tehnilist lahendust, kuidas ühte tuppa ei pidanud jätma ruumi liikumiseks, vaid vajadusel sai lükata pehmed istmed kuidagi kompaktselt kõrvale ja üksteise taha ning reverse-process toimus automaatselt.

Teine unenägu oli veel imelikum. Millegipäras elasin jälle Ristikus ja sõitsin Annikaga koos bussiga kodu poole, kui majast mööda sõites nägin, et toas on midagi teisiti. Näiteks ühes toas oid imelikud asjad keset tuba suures kastis, aga ei tahtnud paranoiatseda ka. Rääkisin siiski Annikale ja tema käskis ruttu bussist maha minna ja koju vaatama joosta. Jooksimegi siis ja sain kätte ühe tumeda peaga pikajuukselise kind of cute, but not my type tüüpi varga ja sain ta kuidagi tänavale pikali maha. Ise hoidsin tal randmest kinni ja rääkisime juttu. Me küll kutsusime politsei välja, aga ma ei saa siiani aru, miks ta ei põgenenud. Annika vaatas lihtsalt pealt ja minust on isegi 8-aastane KM tegelikult tugevam. Ainus loogiline järeldus oli, et ju ta siis ei taha põgeneda ja tahab minuga edasi rääkida. Mingil hetkel lõin tal rusikaga nina veriseks - ise ka ei tea, miks. Ja mäletan, et küsisin, miks ta seda tegi. Vargile läks. Ja teate, mis ta vastas? "Niisama."
Freaky.

Aga siis katkes uni ära ja verd jooksev kena poiss jäigi alistunult pikali maha, mina tema randmest vasaku käega kinni hoidma. Ja kuna ta oli nunnu, pidin talle juba peaaegu andeks andma.

Hull tädi

Mitte see minu veresugulane. Temaga olen väga rahul, aga täna sain lihtsalt jäle ühe erakordse elukogemuse juurde.

Enne KMile järgmi minemist, käisin Kaubamajast läbi ja ostsin mandariine. Seejärel vedasin ennast bussi peale ja võtsin mugavalt akna ääres istet. Minust hoopis teisel pool vahekäiku istus üks kummalise olemusega tädi, keda ma ei pannud algul tähelegi, aga siis proovis ta ise mu tähelepanu väita. Ma olin nimelt esimest mandariini koorima hakanud, kui see tädi kõvas ja arusaamatus vene keeles midagi mulle rääkima hakkas. Mulle tundus vaid, et teda kiskus mu mandariinide poole. Pakkusin siis talle ühte kahe sõrme vahelt, nii et oleks võimalikult väike oht temaga füüsilisse kontakti sattuda ja tädi jäi rahule.

Mitte nagu tema mandariini küsimine minult kui võõralt inimeselt piisavalt imelik poleks olnud, ei olnud see loo lõpp. Ja see käis ka justkui enesest mõistetavalt. Nagu peaksingi mina teda toitma. Ei isegi pisikest aitähi. Mina lootsin vaid, et ta rohkem mind ei sega või pean kutsuma abivägesid kusagilt.

Aga siis... tattadadaaaaaaaaaaaa!!! tuli uus bssipeatus ja mida tegi mandariini nahka pistnud tädi? Arvake!


Ta võttis hoogu ja viskas toolilt püsti tõusmata oma mandariini koored uksest välja ja nii need jäidki Vabaduse väljakut kaunistama. Minul tahtsid küll silmad peast välja kukkuda, aga ei osanud kuidagi reageerida ka. Tegu oli ju juba tehtud. Kusjuures prügikast oli tädile lähemal kui uks ja seda isegi kooliposte kohta uskumatut tegu pealt näinud bussijuht näitas prügikasti ka tädile, kes selle peale täiesti süüdimatult ütles vaid midagi Oeh, ah. Ma ei näinud-laadset ja lugu oli lõppenud.

Müstika. Kusjuures tädi polnud mingi parm. Ta kandis selle jaoks selgelt ligia ebamugavaid jalanõusid ja ka riided tundusid puhtamad kui bussi istmed. Mu ema arvas, et äkki ta oli lihtsalt segane. Mingil määral kindlasti... sest normaalne inimene ju nii ei käituks.

Tänase peäva moraal ka: ei ole mõtet Murphyga reeglite osas kakelda. Kui tema ikka tahab sind ilma jätta viie aastaga arvutisse kogunenud software'ist, mis on põhiliselt väha suur osa mu elust, siis tema seda ka teeb olenemata sellest, et ostsid ekstra ilusa ja kalli välise kõvaketta ja kulutasid tunde asjade sinna ümber copymisele. Murphy'le jääb alati viimane sõna.

Gurmaanlus meie moodi

Midagi sellist, ainult nati koledam.

Täna oli jälle Reijo-päev. Tegelikult küll suurema osa ajast KMi päev ja siis veidi shoppamisepäev ja siis AIDSi ennetuspäeva kontserdi päev, aga just seal tuligi Reijo ka mängu. Käisime koos külmavärinaid kaifimas. Mulle tegelikult ei ole Jana Kask siiani meeldinud, aga pean tunnistama, et tal on ikka tõeliselt vägev hääleaparatuur. Kahju, et see kontsert vaid nii ruttu läbi sai.

Aga nalja sai alles peale seda. Küsimus suurele ringile? Kui paljud teist mõnes kallis jaapani restoranis sushit söömas käinud on? Mina avastasin eile, et nii R kui ema on sushit söönud ja korduvalt. Mina olin meie pisikeses seitskonnas ainus kultuuripuudega tegelane. Ja siis täna toidumaailmas komistasime valmis sushi otsa. Mina poleks märganudki, aga Reijol oli meeles.

Tegelikult eestlased ei olegi kunagi ju väga peenutsev rahvas olnud. Niisiis ostsime karbi erinevaid sushi nime alla koondunud moodustisi ja teise Vertigo gourmeé-piparkooke ning sättisime end bussiterminali pingile neid sööma. Sest koht ei ole ju oluline. Seltskond on. Ja piparkoogid olid super. Paremad kui Kaupsi sushi vähemalt. Võimalik, et see on värskena parem. Ma ei tea. Aga meie bussi tuleku eelse kümneminutilise kugistamise käigus ma sellest küll eriti põhjapanevat maitseelamust ei saanud. Aga vähemalt on nüüd linnuke kirjas jälle.

Päeva küsimus: minna või mitte minna Nepaali!?

Vananemisest jälle

Eile õhtul otsustasin Reijo välja vedada, sest tahtsin temaga koos tema sünnipeäva tähistada.

Alustasime Scotland Yardist, kus tema varem käinud ei olnud ja ega mina oma paari külastusega ka püsiklientide hulka ei kuulu. Mängis mingi umbluu ansambel, aga mängis päris head muusikat. Kahjuks söömise ja uute kokteilide proovimise kõrvalt küll tantsima ei jõudnud, aga avastasin, et Passoa sobib viina ja segumahlaga vägagi hästi kokku. PS. Neil on superhead tortillaampsud.

Järgmine peatus oli veelgi ekstreemsem ja esmakülastus mulle mõlemale. Läksime Amigosse, kus pidi mängima mingi USA/Brasiilia/Eesti segabänd. Kuigi üldmulje kohast ja sealsest muusikast oli väga hea, suutsid sealsed receptionistid/turvad ka mulle endast mitte kõige parema mulje jätta. No kuulge. Teinekord veidi vähem familiaarsust paluks. Suvalise kliendi ees... kliendi ees, kes tuleb kuulama eksootilist bändi ja kes on tõenäoliselt klubi kohal asuva hotelli välismaalasest klient, on ikka väga labane tutvustada õhtu peaesinejaid kui neegreid ja samas naerda, et Eestis on see sõna lubatud. Nagu see asja paremaks teeks. Muidu võis teenindusega rahule jääda.

Aga oli ka muidu lõbus. Mulle pakkus nalja see, et iga kord, kui hetkeks üksi jäin, oli kõige rohkem kümne sekundiga külje alla roninud mõni eksootilise välimusega või võõrkeelt rääkiv meesterahvas, kes kangesti tantsida tahtis. No ega ma ei pahandanud ka. Mulle ju meeldib tantsida. Reijole vist meeldis küll vähem see, et vahepeal tuli vaadata mind teistega tantsimas, aga ma ei teinud seda meelega ja tema oli alati esimene valik.

Eriti veider oli see, et mind kutsus tantsima üks mees, keda arvan vanast ajast tundvat. Ma ei ole vist sellest siin kirjutanud, aga siis, kui olin 14, käisin korra kohtamas ühe minust kümme aastat vanema välismaise Radissoni peakokaga. Ja samamoodi õnnestus mõni aasta hiljem ka järgmise Radissoni koka tähelepanu endale võita. Aga see selleks. Nüüd klubis vaatasin kohe, et nägu on tuttav, aga ei uskunud sellise kokkusattumuse võimalikkust. Need kokad ju vahetavad tihti kohti. Ja siis ta ütles mulle oma nime pika vormi. Jälle klappis! Nüüd kahetsen, et talle ise ette ei söötnud andmeid, mida vanast ajast mäletasin. Oleks vast huvitav reaktsioon olnud, sest tema ei paistnud mind ära tundvat. No aga mina olen vahepeal ka mitu arenguetappi läbinud ja tema lihtsalt vananenud. Aga väga veider kokkusattumus oli.

Mis veel Amigos eriline tundus, oli üleüldine tolerantsus või vabameelsus. Ma tean. Näen ise ka vastuolu teeninduskultuuriga, aga siiski. Esimese asjana nägin korralikku keeleactionit kahe mehe vahel. No sellist keeled suust väljas limpsimist kohe. Ja sel kohal ma ei ole mitte homofoob. Minu meelest on see sama jälk public display of affection ka heteropaaride vahel. Ja siis nägin enda õuduseks ka mitmeid särkideta karvaseid ja võdisevaid turiste. Eriauhind vaatepildile hamburgeri moodustavatest kahest poolpaljast mehest ja kleenukesest naisest nende vahel. Kusjuures turvadel läks ikka väga kaua aega, et neid korrale kutsuma tulla. Mina pole varem klubides sellist asja näinud. Ja veider oli ka üks teine kolmik. Kaks naist võitlemas ühe mehe tähelepanu eest ja samas leppimas sellega, et tähelepanu neile mõlemale korraga pööratakse. Mina näiteks ei kujutaks end niimoodi haaremiformaadis ette, aga samas... kes olen mina kohut mõistma? Ma lihtsalt panen kirja oma uued muljed. Korraks käis peast läbi ka mõte, et äkki on tegu ema-tütre tiimiga, sest naistel paistis olevat üsna silmaga nähtav vanusevahe, aga kui nad kõik niimoodi õnnelikud on, lasku aga käia. Mina siiski kardan, et keegi sai seal haiget ja mitte see õnnelik mees.

Kusagil kella nelja paiku lahkusime klubist, sest arvasin, et äkki olen juba sõidukõlbulik. Igaks juhuks siiski võtsin oma uutel kõrgetel kontsadel ette jalutuskäigu kesklinna politseijaoskonda. Tahtsin puhuda. Ja sain puhuda. Naljakas oli see, et mundrimees jaoskonans tundis Reijos kohe ära vana koolivenna. Eesti on ikka nii väike. Minul aga on nüüd jope taskus suveniir ja kindel teadmine, et ma ei ole roolijoodik, sest masin näitas nulli.

Ja täna me magasime. Punkt.

Päevakorras

Tuleb jälle ilgelt "deep" postitus, aga vast leiate okserefleksi tekkimisel ise x-i üles.

Shoppamishullustus ja saapasaatus
Arhitektionu
Minust nooremad kuulsused
Mina, stjuuardess!?

Alustan siis alguset, aga ei luba midagi.

Kõigepealt, minu viimase aja lubadused iseendale süüa tervislikumalt ja mitte kulutada raha, on läinud selgelt vett vedama, sest imekombel mul isegi on tekkinud planeerimata raha ja täiesti planeerimata olen selle eest ostnud endale ilusaid asju selga ja jalga ja külge. Nüüd on jälle rohkem minupidi, et pole raha ega aega, aga oleks kiiremas korras vaja tipptasemel diktofoni, mida Eestis ei müüda ja koduarvuti on ka nii pees, et ei ava vahel isegi suvalisi docfaile arvutisiseselt. Selle tõttu on kõike seal "hästi fun" teha ja ma ei taha isegi blogida. Nagunii olen viimasel ajal täis närvihaige ja ravi pole minu jaoks veel leiutatud. Puhkus aga ei mahu päevpalaanidesse ega eelarvesse, mis mul üsna konstantselt negatiivne on, aga peaks häti positiivne olema, et saaksin mõelda oma kodule. Rikkaid sponoreid, kes tahavad vaid hea inimee tunnet? Anyone? I'm not picky.

Täpsemalt siis olen avastanud enda jaoks saatuslikud saapad või saapasaatuse. Võtke, kuidas tahate eks, aga mina ei oska seda teisiti nimetada. Täpselt nädala eest laupäeval, kui ma tõesti üritasin tarka panna ja õppida, peksis ema mu kodust välja endaga kaasa shoppama ja viis mu kingapoodi saapaid vaatama. Saapaid, mida mul tegelikult väga vaja ei olegi. Aga seal olid megaallahindlused ja ma isegi leidsin kaks täiesti sobivat paari, mis olid nii ilusad kui parajad ja mis ema siis tegi - jalutas poest välja. Nii ebaõiglane meelitamine oli see. Sest mul oli ju eelmise päeva shoppamisest tingituna pankrot ja tema got my hopes up. EI suuda praegu eesti keeles öelda seda.

Ma siis käisin terve nädala närvitsedes ringi, et äkki KMi ema kannab raha üle lõpuks ja äkki imekombel on vähemalt üks neist saapapaaridest alles ja reedel suutsin suure surmaga saada kätte raha ja vedada ka ennast poodi ja see oli täielik saatus. Ma ei tea, mille muuga seda põhjendada. Aga mõlemad saapapaarid olid alles. Ja need ei olnud kallid ega koledad. Ühed on valged way too sparkly'd nagu peaks moes olema ja teised on freaky-pruunid. Järelikult tuli mul ka mõlemad ära osta ja ma olen nüüd jälle hästi õnnelik saapainimene, kuigi täna õhtul ma tõenäoliselt vihkan end, sest lähen välja ja panin jalga ühed neist uutest, mil kontsa ligi kümme sentimeetrit.

Teema kaks. Härra arhitektionu. Neljapäeval oli mul Tartu-bussis jutukas pinginaaber. See on alati oodatud vaheldus, mida harva juhtub, aga antud juhul sain jälle minu stiilis kumalise eksemplari. Ma ei taha midagi halvasti öelda. Väga tore keskealine mees oli. Aga ta ajas kohati nii tarka juttu, et mul, blondiinil, tahtis pea lõhkeda. Ja teisest küljest paistsin mina ta maitse olevat. Mul on sellistes olukordades alati ebamugav olla, sest üldiselt ma ei oska ei öelda ega taha teistele haiget teha, aga endast on ka ju kahju. Käisime koos söömas ja üht uut kuju vaatamas, millega ta seotud on ja selleks korraks on kõik, aga me vahetasime numbreid ja võib-olla on see järjejutt. Kõige ebameeldivam on selle teema juures see, et ta avaldas arvamust minu jaoks hingelähedase teema osas ja see oli labane ning valus kuulata, aga ma ei suuda seda siia isegi kirja panna. Üldiselt aga võiks ta olla huvitav tuttav.

Üks mõte veel, mida aeg-ajalt mõelnud olen. Ma olen vana. No selgelt olen ju, kui kuulsused minust kõvasti nooremad on. Minust vanemad inimesed, rääkige, kuidas teie sellega toime tulete? Minu jaoks on raske see, et minust nooremad on minust oluliselt edukamad. Aga vaadake Miley Cyrus't või Jamie Lynn Spears'i, kes on mingi 15-16 või meie oma Laura Põldvere't, kes kõik minust nooremad on. Ma olen õel ainult sellepärast, et tahaksin ise sama edukas olla oma alal, mitte, et mul nende vastu midagi oleks. See on ju tore, et nad on edukad. Loodetavasti ka õnnelikud selle juures.

Üks pool-nali veel.
Mul on üks shveitslasest sõber, kes viitsib pidevalt kuulata mu vingu ja hala ja kes käis välja ühe huvitava idee elus vahelduse leidmiseks. Ta rääkis, et mitu ta sõpra töötavad stjuurdite/stjuuardessidena ja söötis mulle ette ka konkreetse uue eduka firma, kes töötajaid otsib. Ma siis nalja mõttes kandideerisingi, sest usun, et iga tüdruk on kunagi unistanud sellest ametist. Ma küll olin selle unistuse üsna sügavale maha matnud, aga nüüd ronis see taas välja nagu zombie - varbad ees. Enam ei näe ma seda kui ametit kogu eluks. Küll aga tahaksin midagi sellist ära teha elukogemuse mõttes. Niisiis täitsin ükspäev tunde üht tobedat töösoovija ankeeti ja nüüd ootan vastust, mida võib-olla ei tulegi, aga äkki tuleb ja äkki saan ka järgmistest voorudest läbi? Kes teab!? Ma vähemalt proovisin. Nad peaksid mu ankeedi täitmist hindama, sest juba see üksi oli paras katse.

Ahjaa... lükasin sel nädalal taaskäima ühe blogi. Kes otsib, see leiab. Ma ei plaani iin täpsustada, est tahangi neid kahte eraldi hoida.

Ja veel... tuletage mulle meelde, et raamatublogise Egon Ilissoni raamatust "Isased" kirjutaksin, sest mul tekkis lugedes päris mitmeid muljeid.

Minu isiklik lumekatastroof

Kõik nägite kindlasti, et õues toimub midagi hullu, mida on aknast hea vaadata, aga enamik teist vist ise olid piisavalt mõistlikud, et mitte nina välja paista. Mina ei olnud.

Mul oli pühapäeval selle kõige hullema tormiga üks FB koosolek, millest ma puududa ei tahtnud ja siis vedasin end veel läbi metsa suure surmaga kesklinna. Koosolek ise kestis umbes sama kaua kui sinna minek ja läks üsna hästi, aga seda, mis edasi juhtus, küll sõnaga "hea" kirjeldada ei saa. Ma ei mäletagi, millal viimati enne seda nii lootusetust olukorrast ja abituna end leidsin.

Nimelt, ilm oli vahepeal nii hulluks läinud, et minu niigi vist Tallinna kõiga harvema liikumissagedusega (ja eriti pühapäeviti) busse jäi mitu tükki järjest ära ja 63, mis metsa äärde käib, pühapäeviti puhkab ning 60 oli ka täiesti rivist maas. Inimesed rääkisid, et ootasid seda asjatult üle tunni aja. Neile, kes seda liini ei tea - see käib muidu iga kümne minuti tagant. Niisiis ei hakanud ma ka õues külmetama, et näha, kas mõni 60 ikka tuleb.

Kuna minu kodubussid olid täielikult missing in action, siis sai tavalisest pooleteisttunnisest bussidevahest lõpmatus ja asja tegi veel kordades hullemaks see, et paari tunniga sai minu telefoni kahest pulgast null ja olin üksi keset linna ilma ühegi lootuseta koju saada. Nagunii poleks sellise ilmaga ja pimedas läbi metsa ka jalutada julgenud ja taksoraha polnud ka. Mitte, et ma oleks arvanud, et taksod lumest läbi murravad, kui bussidki lootusetult kinni jäid.

Hakkasin mõtlema alternatiivsetele ööbimiskohtadele. Võtsin julguse kokku ja tegin ristiemale haleda kõne, et äkki ta tuleb mulle kuidagi moodi järgi, sest trollidesse oli mul veel kõige vähem usku, aga tuli välja, et ta telefon on kodus ja tema ise täiesti hõivatud. Seega matsin plaani maha.

Enne veel olin helistanud Aivarile, sest tema elab kõige lähemal ja ma tean, et seal olen ka alati oodatud, aga tuli välja, et ta oli alles kodust Tallinna poole teel. Küll juba linna piiril, aga sealt tuli ta ka umbes poolteist tundi. Mina olin selleks ajaks, kui tema jõudis, juba kaks tundi tühja passinud ja hakaksin väga närvi minema, sest ta ei jõudnud ega jõudnud ja mu telefon ilmutas suremisemärke. Lõpuks juhtuski nii, et kõne ajal talle viskas telefon lihtsalt julmalt sussid püsti ja õnneliku juhuse läbi leidsime siiski üksteist. Ma ei oleks teda kuidagi muidu kätte ka saanud.

Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, kui ta lõpuks jõudis. Ma ei olnud ju enam üksi oma jamas. Õigemini mõtlesin, et jamad on läbi, sest trammid käivad mööda rööpaid ja lootus sooja tuppa saada oli väga suur, aga ma eksisin.

Siis juhtus midagi trammidega. Vastassuunas juhtus mingi rike ja nad lihtsalt seisid rivis. Meie suuans tuli aga ainult nubmer ühtesid justkui vihjeid, et peaksin kohe Anni ka KMi juurde tööle minema, aga ma ei võtnud vedu. Ja buss nr 18 ka lihtsalt ei tulnud. Dispetser ütles vaid, et häid uudiseid pole ja kahju küll. Oli tal jah. Tema oli ju soojas toas.

Kahekesi koos ootasime veel üle tunni ja enamuse sellest õues enne, kui lõpuks tuli üks sobiv tramm. Ma olin ikka väga õnnelik. Isegi selle üle, et see tähendas poolekilomeetrist matka põlvini lumes vastu tuult. Trammis oli ju ikkagi soe ja sai istuda ja jalgu sirutada. Taevas!

Aga siis tuli matk. Ma ei tea, kas asi on minu ammu treenimata kehas või oligi see raske ülesanne, aga kohale jõudes ei jaksanud ma õieti rääkidagi. Arvate, et jamad olid läbi? Heh! Optimistid:D

Mul oli ju telefon tühi, mis tähendas, et mul ei olnud ei kella ega äratust. Küll aga oli nii mul kui Aivaril tulemas tööpäev JA Aivari uksel ei ole snepperlukk. See mängib loos rolli seetõttu, et tema pidi olema tööl tund enne mind ja poole tunni jagu kaugemal kui mina. Välja aga pidime nende asjaolude tõttu kodust korraga minema. Mina söömata, kammimata ja eelmise päeva meigijäänustega. Heast küljest, vähemalt oleksin kümne minutiga voodist õue jõudnud, nagu poisid teevad. Arvake, mis ma see üleliigne poolteist tundi varahommikul tegin?

Ma jalutasin. Läbi paksu lükkamata lume kesklinnast Kalamajja. Ma pole seda teed kunagi isegi ilusa ilmaga jala ette võtnud ja üllatusena kulus selle peale vaid 40 minutit.

Murphyl oli minuga jälle lõbus. Ta tegi nii, et uus raha oli minu arvel hommikuks kohal, aga AGA mitte ükski toitu pakkuv koht ei plaaninud uksi avada enne, kui pidin juba tööl olema. Seega oli jälle üks mitu korda veelgi killivam matk ilma ühegi lonksu vee või ühegi toiduampsuta.

Ja siis tuli veel välja mõelda, kuidas ma KMi juurde sisse saan. Telefon oli ju tühi ja aknad on neil kõrgel. Lootsin, et äkki on Ann all korrusel, aga kogu elamine oli kohale jõudes pime.

Lumetorm pakkus aga ka ühte head asja. LUND! Ma mõtlesin, et loobin pallidega vastu magamistoa akent, kuni klaas enam välja ei paista või uks avatakse. Aga ei juhtunud kumbagi. Peale paari palli ärkas KM üles ja tuli mulel lehvitama. Lehvitas tema. Lehvitasin mina. Ja ta pani kardina tagasi ette. Optimist mina arvasin, et see tähendab, et ta tuleb teeb ukse lahti, aga ei. Ta vist ronis voodisse tagasi ja Ann oli dushi all.

Mõne aja pärast lasi üks lund rookiv naaber mu koridori ja siis oli juba lihtne, sest koputamise peale KM siiski avas korteriukse. Edasi oli juba superluks. Sain sooja ja juua ja süüa ja magada isegi veidi. Selline töö on tore.

Sellised siis minu muljed, nii et ärge imestage, kui ma sel talvel teile igasuguste lund puudutavate ideede osas kurjalt vastan. Ma tõesti ei taha lund enam rohkem kui aknast vaadata.

Shokiteraapia

Natuke tänasest päevast siis. Vahepealne elu on nagunii olnud vaid töö ja kool, kool ja töö ja geenidoonoriks käimine. Fun kogemus oli. Proovige ka.

Läksin täna hommikul oma praktikajuhendajale üle pika aja külla, et ta mu aruannet kritiseerida saaks ja jooksin veel enne Kaubamajast läbi, et midagi süüa otsida. Mul jäi natuke aega üle ja siis tiksusin lihtsalt toidumaailma sissepääsu ees ning jõin oma jogurtit, kui kuulsin kõva matsu.

Vaatasin kõrvale ja nägin enda kõrval teadvusetult vedelevat pahupidi silmadega turvameest. Ma ehmatasin nii hirmsasti. Esimene mõte oli, et kas ta oli enne ka seal. Ma tean. Rumal eks. Aga mul läks veel mõni sekund aega, et aru saada olukorra tõsidusest ja hakata taas ratsionaalselt käituma. Tavaliselt olen ma kriisiolukordades see kainemõistuslik, aga seekord jõudis üks teine julge naine ette ja hakkas teda togima ja patsutama. Ma ei teadnud ikka veel, mida teha. Ei teadnud ju, kas tal on mingi püsierror sisse kodeeritud või oli see esimene kord, kui ta laksust teadvuse kaotas. Kusjuures eriti julm oli see, et ta ei minestanud niimoodi graatsiliselt põlved lõngu ja pehme kukkumine stiilis, vaid kukkus sirgelt jalad harkis selili, peaga vastu maad.

Tegelikult läks kõige rohkem 15 sekundit, kui ta tagasi teadvusele tuli ja siis jõudis juba Kaubamaja staff temani. Nägin veel, kuidas ta püsti aidati ja ta pea käte vahel tuikudes vastu seina toetus. Ju ta ei saanud ise ka aru, mis juhtus ja tal võis väga valus ka olla. Ma hiilisin ikka veel parajas shokis olles minema, sest ta tundus olevat heades kätes. Kusjuures see on kolmas kord, kui mul keegi kõrval ära minestab ja seekord käitusin kõgie mõttetumalt. Häbi on. Ja õudne oli. Ja kahju. Loodan igatahes, et tal sai kõik korda.

Täna oli üks first ka. Kui ma kunagi käisin ühe kuulsa teatrietenduse esilavastusel, sisi täna käisin ühe väikse tuttava filmi esilinastusel. Nägin jälle, kui palju tööd ja inimesi on ühe väikse asja taga. Ausalt öeldes tundus see asi mulle väga poolik, aga hästi tore oli peaosalist ja tema venda üle mitme aasta näha. Nad on nii palju kasvanud.

Muutuste aeg

Lähen nüüd jälle ajas veidi tagasi ja räägin eelmisest nädalast. Nädalast, mida arvasin oelvat murrangulise tähendusega, aga mis vist siiski ei olnud nii murranguline, kui mulle meeldinuks.

Käisin kahel tööintervjuul, kohtasin poissi, keda mu mõlemad parimad sõbrannad tunnevad, aga kellest kumbki lugu ei pea; pidasin Tartus maha lahkumispeo ja kolisin tagasi pealinna, aga kõigest järjekorras.

Olen avastanud, et tööotsimine on naljakas asi. Sa täidad erinevates kohtades CV vorme, mis on meeletult tüütu, sest see võtab palju aega ja asja ei tee lihtsamaks ka see, et iga vorm on erinev, mistõttu infot ei saa kopeerida.

Seejärel sa vaatad, milliseid töötajaid kuhu vajatakse ja kui vähegi mõistlik inimene oled, siis teed ettevõtete kohta veidi taustauuringut ka enne, kui end välja pakkuma hakkad. Sest on veel idioote, kes otsivad omale orja või ilusat naisolevust ning julgevad viimast kirjutada ka tööpakkumisse täiesti avalikult. Minu teada nimetatakse seda diskrimineerimiseks ja see peaks ju keelatud olema. Ja ma ei ole mingi ekstreemfeminist.

Edasi läheb nii, et hakkad kirjutama kaaskirju, kus püüad olla võimalikult leidlik, armas ning just selel ettevõtte jaoks sobiv. Samas tuleb hinnata, milline inimene sinu kirja lugema satub ja kas ta eelistab sind tõsiselt või lõbusalt, enesekindlalt või alandlikult. Tavaliselt keegi selles osas midagi ette ei ütle ja ikka tuleb õnne peale mängida.

Kui oled juba vajutanud Send nuppu, siis tuleb ootamise aeg, aga soovitan soojalt sel ajal ikka midagi asjalikku ka teha, sest vähemalt neljal korral viiest see ootus ei lõppegi. Mitte keegi ei kirjuta vastu. Ei kirjuta isegi selleks, et öelda, et sa ei vastanud ootustele. Sellised kirjad valmistavad kusjuures juba rõõmu.

Kui KUI läheb tõe-li-selt hästi, võtab keegi ühendust, et leppida kokku aeg intervjuuks. Siis rõõmustad, loed veel korra üle firma koduleheküljelt, mida see endast kujutab; kes seda veavad jne. Üritad võimelda end vabaks ajaks, mis firmajuhile või juhiabile sobib ja kui tuled selle peale, püüad end alaga veidi veel kurssi viia, aga ootamatusi intervjuul tuleb alati ikkagi ette.

Lõpuks valid välja, mida intervjuule selga panna; millised aksessuaarid avaldaksid head muljet ja kui jõuad, lähed lased oma juuksuril veel vahetult enne enda peal imesid korda saata. Selle juures on hea asi, et kui närvitsed, et juuksur ei jõua õigeks ajaks valmis ja nii võid hilineda, ei jõua närvitseda selle pärast, kuidas intervjuul esined. Sellega on nagu valuga - ainult üks korraga.

Intervjuud ise on erinevad. Mõnel värised põnevusest - meeletu kogus mõteid tormab nagunii peas ringi - mõnel naerad koos potentsiaalsete tööandjatega, mõnel pingutad, et üldse usutav naeratus näole võluda. Enam-vähem poole tunni pärast on kõik läbi. Sulle on lausutud sõnad - võtame kindlasti mõne päeva jooksul ühendust - ja sa oled juba uksest väljas.

See, mis sees toimus või mis kellelgi seljas oli, tuleb alles järgmiste päevade jooksul jupphaaval meelde. Siis tuleb ka kaine mõistus puhkuselt tagasi ja kirud ennast, et olid liiga alandlik või kukkusid mõne ülimõttetu asjaga orki, aga ikkagi on veel hea olla, sest ei tundunud ju, et väga nihu läks ja pealegi - lubati ühendust võtta. Seega, oled natuke aega õnnelik ja lootust täis.

Aga siis möödub päev. Teinegi. Varsti on möödas nädal, siis poolteist. Paari päeva pärast saabuma pidanud vastusest ei ole ikka veel midagi kuulda. Praed oma sisepinge tules kaaludes, kas juba on õige aeg ise uuesti ühendust võtta või peaks siiski ootama ära nendepoolse tagasiside VÕI ei ole mõtet üldse midagi oodata, sest enamasti nagunii sai mäng läbi hetkel, kui intervjuu lõppedes ülekuulaja kätt surusid. Ometi, lootus sureb viimasena ja tundub parem, kui see ikkagi konkreetselt kellegi teise poolt ära tapetakse. Parem kiire surm eks!?

Praegu on jälle selline seis ja mul on väga kahju, sest mulle tundus jälle, et kõik läks hästi. Seekord isegi öeldi, et lootust on - mul. Otsustasin oodata reedeni. Rohkem mitte. Ja siis hakkab mäng tõenäoliselt otsast peale. Ainult mängukaaslased muutuvad. Lihtsalt üks kord, üks ainumas kord, ei taha ma olla kaotaja.

Naljakas on ka see, et kohas, mis tundus olevat lihtsamini endale võidetav, grilliti rohkem kui kohas, mille saamise ja milles hea olemise nimel ma palju rohkem pingutama pean.

Muidu aga nagu juba kirjutasin, tulin Tartust päriselt ära, aga juba ilmnevadki probleemid, et varsti oleks vaja seal üleöö olla ja kus siis peatuda. Nägin üle pika aja Sandrat ja öösel klubis ka lõpuks tema eksi, keda enne mainisin. Katsi seekord kahjuks mitte. Hommikul pidi kasuisa mulle autoga järgi tulema. Ma ikka veel ei julge oma autoga üksi nii pikka otsa ette võtta, kuigi ei ole just väga tõenäoline, et üks auto kaks korda põlema läheks. Hommik seisnes kõva trenni tegemises. Ei tahtnud kedagi teist ka üles ajada nii vara. Seega käisin üksi kümmend korda oma teise korruse toani ja tagasi, iga kord võttes kaasa kolm kuni viis rasket kasti või kotti. Sellega seoses kogesin midagi uut. Kui nahk märg ja asjad kõik autos - üllataval kombel jäi ruumi veel ülegi - istusin maha, et oma jogurt ära süüa. Ja siis juhtus midagi imelikku. Käed värisesid lusikat suuni tõstes pingutusest nii metsikult nagu ma oleksin püüdnud vähemalt oma keharaskust näokõrgusele sikutada. Iga amps käis nii, et surue värinaga suhu ja siis kolksti! kukkus käsi kohe tagasi sülle. Nüüd on sellest ligi nädal möödas ja enam tõesti ole ole käed valusad. NÜÜD!

Arvutasin välja, et mul on veel maksimaalselt üheksa kirjatükki kõrghariduseni. Nüüd tegelikult juba kuni kaheksa. Arvan, et pean võtma omale vaba nädala, et kõik kiried asjad kohe valmis saada. Imelik on see, et mul ei ole ammu nii vähe kohustusi olnud, aga ikkagi on kooliasjus ja tööasjus pidevalt meeletu ummik. Seega hirmuga mõtlengi, et nüüd tõesti pean kõik nädalaga ära tegema, sest äkki juhtub ime ja keegi võtab mu päriselt üheksast viieni tööle. Kuidas ma siis kõik muu ka tehtud saan? Trenni minekust ei julge ma hetkel isegi mitte unistada. Aga nädalavahetusel olime emaga tublid. Kiirkõndisime ligi kaheksa kilomeetrit maha, mida on minu jaoks väga palju. Tema jaoks soojendus.

Üks värskem asi ka. Eile oli mul jälle tüüpiline KMi päev selle erinevusega, et oli erakordselt ebameeldiv ilm ja mul said jalad läbimärjaks. Tahtsin peale tööd veel verd andma minna, aga no kohe überebameeldiv oli olla. Seega põhimõtteliselt palvetasin kõigi kõrgemate võimude poole, et mulle jääksid pooletunnise ajaaugu jooksul jalgu kasvõi enam-vähem sobivad kummikud ja mul läks üle ootuste hästi.

Olen juba aastaid omale kummikuid tahtnud, aga kunagi ei leia ilusaid või siis parajat numbrit. Nüüd jalutasin sisse esimesse poodi ja leidsin isegi ühe paar enda suurust ja ühe paari number väiksemaid, mille meeleheitest ka kaasa haarasin proovima minnes ja voila! Seekord vedas. See väiksem paar oli tunduvalt ilusam, aga paras. Mind ei huvitanud, palju need maksavad. Ma ei suutnud isegi korraks enam oma märgi ketse tagasi jalga susata. Jooksin sokkis ringi mööda poodi ja otsisin kuivi sokke. Tulemus on see, et lahkusin poest oma nunnude kummarite ja paari meestesokkidega. Müüjatele võisin ju nalja teha, aga no pole minu mure, et neil naistesokke pole ja osa meesteasju ongi seksikamad. Ma käiksin triiksärkidega ka, kui keegi neid jagaks.

Astusin teisest poest ka läbi ja haarasin pika sooja kampsuni. Seejärel oli lausa rõõm taas sügisega silmitsi seista ja lapse kombel lompides hüpata ning ka esimene vereandmine pealinnas sai toredaks kogemusest. Hoopis teistsuguseks, aga toredaks. Ainult üks nõuanne. Kallid Tallinna ja Tartu arstid! Palun lõpetage see lapsik konkureerimine ja leppige ära. Nagunii on vähetõenäoline, et te kahesajakilomeetrise vahemaaga meie pisikeses riigis klientide pärast võitlema peaksite. Seega oleks kena vahetada infot. Ma ei taha, et mulle igal pool jälle uus arstikaart avatakse ja ma ei taha iga kord uues kohas jälle tõestada, et olen nullnegatiivne. Lolluse suhtes olen nulltoleratiivne ka. Võite selle mu haigusloosse kirja panna, kui tahate või parem veel... räägin sellest teisipäeval geeniuurijatele!?

Panen igavusest tarka

ja teen kaasa ühe blogimängu või kuidas te neid nimetategi.

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.

Kas ainult tegusõna? Ei jagaks hambaharja, ei teeks kellelegi meelega haiget (vist), ei osaleks jooksumaratonil, ei loobuks magusast (tahaksin, aga ei suuda).

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Kunagi arvasin, et ei suudagi elada suures majas nii, et naabreid ei tunne. Nüüd tean, et see pole üldse oluline. Nagunii neilt suhkrut laenama ei läheks. Telgis ei tahaks ka pikemalt elada, sest seal on alati meeletult külm või higiselt palav ja vältimatult kitsas. Samas, vabalt prooviks mingit suguharu ühist savi-tati onni vms. Aga ainult soojas kohas.


3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?

Tarakane sööksin huviga, aga juba maksa lõhn ajab oksele. Ja keel. Ja teod ning austrid. Päris palju asju on, mida ma ei tahaks süüa, aga igaks juhuks ei seo neid siiski sõnaga never.


4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?

Võib-olla nõudepesijana. Minu meelest on see isegi jälgim tegevus kui dushi äravooluaugu puhastamine. Eriti, kui seda tehaks seisvas vees ja pesta on palju toidujäätmetega nõusid. Restoranid jäävad seega mängust välja. Oma keha ma vist ka ei müüks selles kõige traditsioonilisemas mõttes.


5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

Mulle ei meeldi igasugused pluusid, mis on täis erinevaid sitsi-satsi ribasid. Ma ei tea, kuidas neid kutsutakse, aga sellised triiksärgid on jälle moes. Ja ma ei julge kanda kitsaid pükse. Mulle ei meeldi ka täisvillased asjad, samet ja velvet, sest neis on mul paha olla.


6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

Tobe küsimus mu meelest. Sellist inimest vist ei olegi. Ma ei väida, et tahaksin kõigi sõber olla, aga mulle meeldib erinevate inimestega tutvuda.


7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

Liitun vist nimekaimuga selle räpase peldiku koha pealt ja uskuge mind - on tulnud ette situatsioone, kes just selle ruumi välja käib. Ökk. Sellepärast mul on lennukite osas ka dilemma. Iseenesest oleks ju huvitav mile high klubiga liituda ühel hetkel, aga see pisike enda kergendamise ruum nende pardal lihtsalt ei tundu meeldivalt puhas. Teistele näidatavas filmis ka selliseid asju ei ajaks.


8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IILAGI ÜLE ELADA?

Neid on mitmeid. Ei tahaks kunagi avastada, et keegi on surnud. Ei tahaks enam uuesti vaadata pealt, kuidas mu kasuisa piinleb valudes ja keegi ei aita ning siis peab juba jäsemest loobuma. Ei tahaks olla kodus, kui keegi sinna sisse tungida üritab. Ei tahaks kunagi maha jäetud olla. Ei tahaks olla olukorras, kus auto sõidu pealt põlema läheb. Ei tahaks kuulda, et olen lits või lehm. Ei tahaks avastada, et olen kellelegi hoopis vähem oluline, kui tema/nemad mulle. Kindlasti on neid asju veel palju, aga hetkel ei tule rohkem meelde.

Palli viskaks edasi Sandrale, Riinule ja Laurale.

No millest alustada!?

Esiteks, avastasin, et ON võimalik minevikku kustutada. Või vähemalt peita keskmise silma eest. Kes on varem ka mu blogisse sattunud, märkas võib-olla, et üsna hiljuti tuli siitpoolt cry for help samal teemal ja kuigi sinna tuli ka üks sõbralik vastus - aitäh - sain sellest lõpuks siiski ise Google'i abiga hakkama. Polnudki muud vaja, kui netiavarustes surfata ja leida õige koht, kuhu ja kellele laevata mure üle. Nüüd igatahes püüan olla targem ja hoida ise oma era- ja tööelu edaspidi lahus.

Vahepeal on veel päris mitu asja juhtunud. Sai välja valitud seminaritöö teema ja see ka ära kaitstud, kuigi ühtegi juhendaja vastust minu kahele kirjale postkasti ei jõudnudki. Tema väidab, et vastas. Minu postkast, et mitte. Aga see selleks. Meile mõlemale meeldib mu uus teema. Nimelt hakkan uurima varateismeliste meediapädevust. See tegelikult ei ole nii keeruline asi, kui pealkirja järgi tunduda võib.

Katsu sünnipäevast nii palju, et üsna tore oli, kuigi minu jaoks oli seal juba teist aastat hunniku tuttavate asemel hunnik võõraid ja ma ei saanud ju ka seista pidevalt sünnipeävalapse jurues ja tal tite kombel jala küljes rippuda, sest ainult tema oli seal kõige usaldusväärsem. Seetõttu leidsin end ka from time to time kusagilt üksinda. Hiljem muidugi sain teistega rohkem tuttavaks ja sai ka nalja. Ainus, mis ei olnud üldse naljakas, olid hiljem nähtud sünnipäeva pildid. Kuigi purjus peaga tundusin endale päris ilus, ei olnud kainena reaktsioon sama. Ma vist olen nüüd oma elu kõige hullemas punktis ja tõesti-tõesti loodan, et see jääbki kõige hullemaks. Ma veidi juba näen vaeva selle nimel, aga eks näis, kas õnnestub. Ma pole kunagi mingi dieedi ja juurikate inimene olnud ju. Võtke mult magus ära ja järgi jääb närvihaige, mida niigi viimasel ajal varasemast enam olen. Ja see on veider, sest vaba aega on jälle varasemast rohkem. Mulle tundub, et tasakaalu saavutamiseks tuleb võimalikut kiiresti siiski leida omale päris oma kodu.

Üldiselt aga - ma ei tea, kui tark mõte seda nii avalikult öelda on - paistab elu jälle ülesmäge liikuvat. Töö teema on olemas, vanad tööandjad otsisid mind ise üles ja ka osad uued tõenäolised on lõpuks ometi ühendust võtnud. Hoidke mulle nüüd palun pöialt ja varbaid. Ma nii tahaks juba midagi teha. Imelik on mitte teha.

Jaburate tegevuste top 1

Arvake ära, mida ma eile tegin?
Ma kitkusin kala. Jah, kala! Seal keskel ei pea olema n-täht, kuigi ka mina olin varem kuulnud vaid kanade kitkumise võimalusest. Eile aga tuli kulmupinsettid kätte võtta ja kala ära kitkuda. Pinsettid pihku ja pisikeste luude kallale. Päris huvitav oli ja kusjuures ka efektiivne. Sõrmedega mina küll sealt toore liha vahelt luid kätte ei saa. Aga nagu te oletada võite, ma tegin süüa. Ja täna ka. Mu emmel on ikkagi juubel ja siis aitan kokata, kui ma just parasjagu maile ei loe vms:D Ma sain isegi sibula hakkimisega hakkama.

Mida veel olulist? Auto on jälle ühes tükis ja väga ilus. Ning vist mõtlesin uue seminaritöö teema välja, aga vastukaja veel ei ole, mis on imelik. See õppejõud vastab tavaliselt oleemata ajastusest minutitega. Nüüd on juba kaks päeva möödas. Peaks vist kontrollima, kas kiri läks läbi. Ja täna on Katsu sünnipäevapidu. Ootan huvi ja hirmuga. Hirm on ainult enda väljanägemise suhtes. Muus osas on huvi. Ja hea on see, et nüüd on üsna kindel, et hakkan tegema kaasa ühes noorteäris ja nad teevad praegu nii mega asja, aga sellest ma ei räägi. Lihtsalt leppige sellega või avastage ise.