5. august

Harjumuspärasest ja harjumatust
Eile oli siis jälle kord üks täispikk kontoripäev, mis kulmineerus tööajavälise müügitööga. Alati tore, kui sellised asjad ette teatamatult juhtuvad ja muudesse plaanidesse sisse sõidavad. Me vist keegi ei pahandaks, kui keegi ette teataks, vabandaks ja seletaks, et sel või tol päeval võib tööpäev veidi pikemaks venida või veidi tavapärasest erineval ajal toimuda. Aga lihtsalt eeldada, et me kõik saame ja tahame pärast tööpäeva lõppu kontoris edasi istuda… et meil polegi muud elu… see on väga ebaviisakas.
Lisaks kõigele muule olen jälle haige. See aga ei takistanud mul pärast pikka tööpäeva koos Katharinaga shoppama ja esimest korda Maci õhtust sööma minna. Ja siis kinno. Mudit kutsus meid mõlemaid ja me kutsusime veel inimesi, et see liiga palju topeltdate’i ei meenutaks. Lõpuks oli ikka mina ja Harsh, Katharina, Mudit ja Tusha. Loodan, et ta end väga halvasti ei tundnud. Ja film – Inception – oli üsna omapärane. Raskesi jälgitav, aga iseenesest hästi tehtud nii keerulise süžee kohta.
Kuna läksime viimasele seansile, siis pidime kõvasti vaeva nägema, et koju tagasi saada. Sellistel hetkedel igatsen alati taksosid ja dispetšereid, kuigi ka Tallinnas pole ju lihtne vastu ööd taksot saada iga päev.
Shoppamisest ei tulnud ka midagi välja. Ei leidnud, mida otsisin ja kõik, mis leidsin, oli liiga kallis. Ainus, millega võis rahule jääda, oli Maci päris kanalihaga burger.
Kui panna faktid ritta – töö, shoppamine, Maci õhtusöök, kino, siis tundub, nagu tegu oleks väga tavalise päevaga. Aga siis lisa võrrandisse India ja minu harjumuspäraselt keeruliseks aetud elustiil ning saad midagi hoopis muud.

4. august

Vasaku jalaga voodist välja päev
No õnneks mitte täiesti, aga mõned kohad tundusid küll täiesti lootusetud. Igatahes, igasuguste katsumuste kiuste olen lõpuks kodus ja ikka omas toas. Kõht on täis, tervis kõlbulik ja polegi väga põhjust vinguda.
Nüüd ootan Harshi koju, et kuulda tema tänastest seiklustest – loe katki sõidetud bike. Nii imelik oli vastata kõigi küsimustele reisi kohta. Oli näha, et paljudel on hea meel taas näha. Üks abitööline muudkui kordas: Maria. Maria. Rohkem ta minuga keelebarjääri tõttu rääkida ei suuda. Itipoisid kasutasid kohe võimalust kinno kutsuda. Homme plaanin Priyankaga shoppama minna. Elu normaliseerub vaikselt. Aga jah… mida ma pidin reisi kohta rääkima. Nii tahaks, et oleks midagi ägedat kõigile rääkida. Kolleegidele on aga imelik rääkida, et see reis oli tõeliselt mõttetu. Midagi ei näinud. Eriti midagi ei teinud. Isegi Ahmedabadiga ei saanud tutvuda. Selline in between värk oli kogu aeg. Aga te juba teate ju.
Igatahes, tõeliselt hea on kodus olla. Kuigi korraks jõudsin end seaks vihastada, sest Mudit ütles mööda minnes, et pean tagasi alla tuppa kolima. Ei läinud läbi. Ei tõsta keegi mind minu selja taga kuhugi. Nii asjad lihtsalt ei käi. Samas flirdib ta minuga ikka edasi. See mind ei sega. Aga ta suutis mu tõesti nii kurjaks ajada, et mõtlesin juba, kus tänast ööd veeta. Mõtlesin ka, et ehk ongi hea, kui Ahmedabadi kolima pean. Aga see on India. Miski pole otsustatud, kuni see pole jõustunud.
Tahtsin teile ka India rikkuritest rääkida. Olen ju viimastel päevadel üsna uhkes seltskonnas liikunud. Ja ometi nad kõik unistavad avalikult rikkaks saamisest. Inimesed, kell on ööpäevaringselt teenijad ja raha nagu raba. Ikka nad arvavad, et sellest ei piisa. Ikka on vaja kellelegi ennast tõestada. Täna sain Atuli üle naerda, kui aitasin tal kirjatarvetepoes ilusat allkirja andmise pastakat valida. Millised probleemid eks:D Ja pärast ostu kinkis talle boss teise veel. Et tal neid hulgem. Aga jah. Naljakas, et siinsed inimesed siiralt usuvad, et raha teeb õnnelikuks. Et edukate kopeerimine garanteerib edu. Et kõik on nii primitiivne. Ülemus kinkis mulle oma sõbranna kirjutatud numeroloogiaraamatu. See ütleb ka minu kohta, et rikkuses elan täiel rinnal ja vaesuses elan ka vingumata. Põhipunktid olid veel, et pean oma südant armuasjades hoidma. Et valele inimesele südame kinkimine põhjustab vaid pisaraid. Väidetavalt olen ka väga sõltuv oma otsustes. Et minu intelligentsus ei aita mul siiski oma unistusteni jõuda. Et õnn saabub läbi rahvusvaheliste suhete, eelkõige äris vist.
Oi. Ta tuli vist!!!
Tuligi. Aga kell on juba palju! Homseni!

3. august

Teisel planeedil

Eilne õhtu lõppes sellega, et kukkusin trepist alla. Mulle kohe meeldivad uhked sisenemised. Miks ma muidu õhtusöögile, kus kogu hotell koos, minnes kontsa pidi kinni jääma pidin ja pea ees alla tulin? Kõik on hästi. Ainult ego haavatud ja mõned uued kriimud. Hotelli põrandale jäi ka veidi kahvatut nahka.

Saingi esimest korda kogeda sleeperbussiga reisimist. Eelmine kord ju valisime istekohad, aga ööseks tahtsin võimalust pikali visata. Bussi sisenedes mõtlesin, et kohe suren ära. See haises lausa viiruki järele ja vaheukse kohal tegutses agaralt ämblik. Ka on reisijate ohutus Indias teisejärguline. Proovi ronida ülikitsast treppi mööda oma magamisasemele, kui buss hetkekski kohutavas seisukorras teel ei peatu. Isegi jäime ellu. Üritasin mitte mõelda kõigile pisikutele oma näo vastas või sellele, et isegi pähklikoori ei oldud enne reisi algust meie asemelt ära koristatud. Sellest hoopis raskem oli taluda öö läbi tühjas linnas signaalitavat bussi ja röökivat konduktorit. Lisaks veel tohutu raputamine. Palvetasin, et klaasuksed kuidagi lahti ei vajuks ja me alla ei kukuks. Õnneks Atul oli eesmine ka.

Ahmedabadi jõudsime umbes pool viis hommikul. Seejärel läks veel aega õige maja üles leidmiseks. Maandusin hoopis teise suure bossi juures, sest esimene tundis süümekaid, et tema kodus ei ole vetsupaberit minu jaoks. Seega ööbin hoopis uhkes elamus, kus ikkagi on vetsuks auk maas. Veega auk, aga ikkagi.

Siia saabumine oli ka eriti koomiline. Kujutage ette tõeliselt unist mind pool kuus hommikul. Lisage järsku kes teab kust minu juurde jalutanud euroopa päritolu neiu, kes hakkab automaatselt minuga vene keeles rääkima. See ajas mul juhtme nii kokku kui üldse võimalik ja läks ikka hea hulk aega enne, kui aru sain, kellega tegu ja suutsin ena-vähem arusaadavalt vastata. Algul küsisin talt, et kas ta on ka praktikant ja siis ta vastas, et ei. On maja peremehe abikaasa ja lubas hommikul mulle nende pisitütart ka tutvustada.

Nende pisitütar on hästi armas pooleteistaastane beib. Alguses muidugi häbenes mind, aga siis otsustas, et mina ja just mina pean temaga mängima ja õues müttama. Muidu pidi see üldse keelatud tegevus olema, aga hea tädi lasi lapsel mudas mütata.

Seejärel käisime kiirelt Ahmedabadi kohe valmis saavat campust vaatamas ja selgus jälle, et maailm on ikka tõeliselt väike. Kuidas muidu saab meie campuse majas, mis minu firma osanikule kuulub, asuda ka mu korterinaabrite firma peakorter?:D Nagu India mingi väike koht oleks.

Seejärel nägin meie firma kontorit, kus veetsingi kogu päeva ja kuulasin hirmuga, et mind plaanitakse tõsiselt Ahmedabadi ümber kolida. Küsiti vaid, kas tunnen end nende seltskonnas hästi. Aga keegi ei tulnud selle pealegi, et võib-olla ma ei unista suuremasse linna kolimisest ega suurematest elamiskuludest. Neil ei tulnud pähe küsidagi, kas ma tahan kolida või mitte. Hakati lihtsalt mulle elukohta valima. Aga ma tõesti ei taha taas kolida. Olen leppinud kõigi linnasiseste kolimistega, aga mitte kõigist kallitest kolme tunni kaugusele. Mul ei ole midagi selle vastu, kui kahe linna vahel pendeldan vajadusel, aga ma ei taha kolida. Selline stsenaarium ei tulnud mulle mõttessegi. Mõtlesin küll läbi, et mis siis, kui Harshiga lahku läheme või mis siis, kui kuue kuu pärast koju lähen. Ükski stsenaarium aga ei sisaldanud minu otsekohest lahkumist.

Nalja ka. Atul küsis täiesti tõsiselt, kas plaanin Harshiga abielluda. Küsisin, kuidas ta üldse selle peale tuleb? Me ju alles saime tuttavaks. Vastu küsiti, et aga kuidas ma siis tean, et tahan temaga midagi enamat kui sõbrad olla. Kaks väga erinevat maailmapilti said taas kokku. Aga ma ei jaksa kõiki häid poisse ära rikkuda. Isegi kui ta on äge ja saadab mulle ka teiselt poolt klaasseina või minu kõrval istudes sõnumeid. Või laulab vaid mulle oma telefonile BSB As long as you love me’d kaasa. Selle kõige kõrval on tal ka ärritavaid omadusi. Niisama sõber võib ta olla küll. Tal on nagunii plaanis veel selle aastanumbri sees abielluda kellegagi. Hetkel pole seda kedagi veel leitudki. Aga sitkus viib sihile eks.

Ahjaa, Piyush ületas end jälle. Saatsin talle lihtsa sõbrapäeva sõnumi, aga millegipärast jõudis neid kohale kaks. Tema siis küsis vastu, et kas esimene oli sõpruse jaoks ja teine tähistas soovi sõprust upgrade’ida. Öäk. Öäk. Öäk. Esiteks ei ole ta üldse minu maitse ja teiseks ei austa ma teda enam. Ja miks ta ei või selgetest sõnadest aru saada, et ma ei taha temaga romantilist suhet?

Muideks kõik ootavad, et ma sünnipäevaks midagi korraldaksin. Aga ma ei jõudnud isegi oma alkoholiluba välja võtta. Ja ma ei tunne end üldse nii rikkana, et mingit pidu korraldada. Samas uudis minu lähenevast sünnipäevast muudkui levib. Hetkel mõtlen, et lülitan siis telefoni välja ja peidan end kuhugi ära. Siinsetes tingimustes ei oska ma kookigi küpsetada.

Täna siis jälle oli selline päev, kus ei teadnud poolt tundigi ette, mis saama hakkas. Kui muutus juba väga ebatõenäoliseks, et tagasi oma linna jõuan, läksin julmalt kontorihoone alumise korruse kaubamajja hädaabiriideid ostma. Üsna edukalt ka, kusjuures. Vaid üks paar ebasobivaid pükse tuli kaasa, aga proovin homme vahetada.

Hetke seisuga lähen koju tagasi homme või ülehomme. Homme selgub. Ehk siis pakin jälle kõik asjad igaks juhuks tööle kaasa. Täna sain tunnistajaks olla ka siinkandi viimase viie-seitsme aasta suurimale vihmale. Vesi on põlvini. Kujutage ette Duukri tänavat suurimate uputuste ajal. Üsna hea tunne oli, et mind ootas büroohoone parkimismajas mugavustega auto ja ka koduhoone, kuhu taas ööbima tulin, asub kõrgemal platvormil.

Sõin siinse perega Põhja-India pärast õhtusööki – ahjus küpsetatud kohevaid chapatisid mingi oavärgiga ja siis sain tõeliselt head magustoitu. Midagi meie pasha-laadset. Plaanin selle poest üles otsida ja edaspidi ainult sellest ja suuvärskendajatest toituda:D Ütlesin juba Harshile ka, et kui mind koju tagasi tahab, siis muretsegu palju seda kraami. Tema norib vastu, et kui ma šokolaadi ei too, siis uksest sisse ei lasta. Mitte, et ta šokolaadi sööks. Ja Sandy on ikka kes teab, kus. Rumal tüdruk. Loodan, et temaga on siiski kõik hästi.

Nüüd aga mängin peitust siin majas 24h kohal olevate noorte meesteenijatega. Mul kästi väga ettevaatlik olla, et nad mu paljast ihu ei näeks. Vastasel juhul pidi olema oht, et lähevad hulluks. Ja nüüd ma tahaks teada, kuidas see hulluks minemine välja võiks näha:D Aga ok. Ei kiusa neid ega teid rohkem ja lähen tuttu. Head ööd imelisest kummalisest Indiast!

2. august

Eilseks ööks jõudsime Atuliga Banswarasse. See on siis üks väiksem linna Rajasthani osariigis, kus pidi palju MBA-huvilisi ootel olema. Tegelikkuses jälle oleme hoopis meie ootel.

Sõit siia oli juba üsna koomiline. Tulime jälle tavabussiga, sest muud varianti ei olnud. Võtsin end kokku ja ei vingunud isegi siis, kui kurvis toolilt põrandale libisesime. Ega siis, kui asjad aknast sajavast vihmast märjaks said. Aga kuna seltskond oli mõnus, siis väga hullu ei olnudki.

Hotell on ka enam-vähem. Muidugi pidin kisa tegema, et tualettpaberit saada. See siin ei kuulu mitte iga hotelli standardvarustusse, aga vastu ööd siiski võluti kusagilt välja poolik rull. Muidu aga on tuba täitsa ok. See, et voodilina on veidi plekiline või et tekiks on katteta fliis, kuulub lihtsalt India juurde ja tuleb üle elada.

Hommik tuli ruttu ja raskusteta. Ma ei vaja isegi enam ventilaatorit uinumiseks. Konditsioneerist rääkimata. Loobusin meelega mõlemast, et kõik mu eile märjaks saanud riided ära kuivaksid, aga kahjuks ei läinud nii hästi. Seega on minu tuba siiani nagu pesumaja – riided igal pool. Ise istun Atuli toas ja ootame klientidemurdu. Millegipärast arvan, et jälle üle kahe inimese ei tule. Ja jälle kord on edasised plaanid muutunud. Kuigi originaalis või vähemalt eilse õhtu seisuga pidin ööbima täna ühe Ahmedabadi bossi juures ja siis homme linna ning meie campusega tutvuma, siis nüüdse plaani kohaselt sõidame siit ära hoopis öise bussiga ja edasise kohta ei tea ma midagi. Väga ei hooli ka. Siin ei ole lihtsalt mõtet närvitseda iga pisiasja pärast. Loodan vaid, et rohkem riideid mustaks ei tee, sest siis ei ole enam midagi selga panna.

Loodan veel veidi selle linnaga tutvuda enne, kui jälle edasi liigume. Hetkel aga vaatame midagi Tõehetke-laadset, kus paarike küsimustele vastab ja iga vastusega teineteisele haiget teeb. Väga julm. Aga need inimesed on ise valinud selle saatuse. Rikuvad oma elu ära raha pärast.

Naljakas. Täna isegi on tööd. Inimesed tulevad gruppidena nõustamisele. Olen pidanud ka üksi nõustama, aga keelebarjäär on päris tugev. Ja olen vist ka veidi hirmuäratav olen siinsete inimeste jaoks. Igatahes, on huvitavam kui eelmistel päevadel, aga samas tunnen ikka veel, et raske on olla hea konsultant täiesti võõras süsteemis. Kõigeks ei ole võimalik valmistuda. Paljude asjadega on ka veel nii, et kord nii, kord naa.

P.S. Olen hakanud armastama India suuvärskendajaid. Nad segavad mingit piparmündist kraami aniisiga ja söövad seda pärast põhisööki. Kui nad seda eelroana serveeriks, siis ma vist ei söökski. Täna on veel selline päev ka, et mõte india toidust ajab öökima. Mis siis veel lõhnast rääkida. Ja peaaegu alati selgub sööma minnes, et mida iganes ma ka ei tahaks ja ükskõik kui lihtne seda teha ei oleks – seda ikka ei saa. Täna näiteks keeldusid nad mulle pastat tegemast. Et polevat õiget kokka kohal. Halloo. Kallake posu makarone sooja vette, pange juustu vms peale ja ma olengi õnnelik. Aga ei. Nii väga tahaks juba eesti-pärast võrdlemisi tervislikku ja tasakaalustatud toitu. Mitte, et india toit halb oleks või et mulle eksperimenteerida ei meeldiks, aga küllastumus tekib vahepeal. Annaks keegi kasvõi kalapulki. Või makarone. Nurrun juba röstsaia peale. Ja katsetan kohalikke Coca-Cola tooteid. Enivei. Kunagi näete pilte ka. Loodetavasti jõuame täna valgel ajal linna peale ja kaamera akud lubavad mõne pildi ka teha. Nad on nii pekkis, et lae kaua tahad – ikka on paari pildi pärast ees kiri – vaheta patareisid. Aga nüüd veel viimased pingutused ja siis linna ja siis pikale bussisõidule, mil Atuliga voodit jagame. Nad uurisid, et kas elan üle duubelvoodi. Arvata on, et mina elan, aga nemad ise?:D Viimase jupi ööst magan hetke andmete kohaselt Ahmedabadi Suure Ülemuse juures. Kohtun ta perega ja mulle tehakse ehk lubatud linnatuur.

1. august

Head sõbrapäeva!

Täna on Indias sõbrapäev. Keegi ei suuda mulle seletada, kust see traditsioon tegelikult pärit on, aga siin peetakse seda üsna suurelt. Irooniline on see, et mu telefon ei uputagi nunnudest sõnumitest nagu argipäeviti ja ainsad saabunud sõnumid on hoopis huvitavatelt inimestelt. Ju nii ongi parem. Ju täna on tõeliste sõprade päev.

Igatahes, magasin sisse. Mitte, et väga vahet ei oleks olnud. Siin on pidevalt nii, et pean kähku-kähku midagi tegema ja siis selgub, et järgmine samm on – take a rest. Nagu mida perset? Kuna tööd ei ole, siis molutame niisama hotellitoas ja ootame, millal mehed tagasi tulevad. Tahaks juba selgusele saada, mis edasi toimuma hakkab. Check out on ka ammu tehtud, aga sellest pole midagi. Tundub, et pool meie seltskonnast sõidab öösel Jaipuri ja mina ja Atul läheme Banswadasse vms. Keegi ei tea, millal.

Õnneks sain vähemalt aega veidi üksi ringi jalutada. Tegin tiiru ümber hotelli ees asuva järve. Nägin villasid ja slummipiirkondi. Kuna otseloomulikult algasid päevad ootamatult, siis olin sunnitud poodi otsima ja üsna imelik on võõraste meeste abi küsida, et nad aitaks sul hügieenisidemeid osta. Müüjad on ka enamasti mehed ja enamus ei räägi inglise keelt. Niisiis aitas mind hädast välja üks pereisa ja hiljem transportis mu autoga tagasi hotelli. Ta kutsus mind ka oma perega linnast välja piknikule kaasa, aga sai aru, et ma pean kohe ära minema. Muidu ehk oleksin läinudki. Toredad inimesed olid.

Nagu näete, inimesed on väga sõbralikud. Kõik tahavad tere öelda. Piisab pilgust minult, et neil tuju hea oleks. Üsna imelik on olla pidevalt ainus kahvanägu. Aga samas see tähelepanu on meelitav. Mulle vist päris sobiks kuulsuse elu. Aga mulle meeldib, et minu linnas võtavad inimesed asja veidi rahulikumalt. Ei katkesta kõiki oma tegevusi lihtsalt minu jõllitamiseks vms. Siin ja Ahmedabadis ka üllatavalt jooksevad lapsed lausa järgi mulle või tahavad kätt suruda. Üldiselt ma ju ei pahanda, aga mulle ei meeldi väga, kui inimesed põhjuseta minuga pilti teha tahavad. Kui tegu on kellegi tuttavamaga, palun väga. Aga lihtsalt niisama… ma ei näe sellel mõtet. See on nii võlts.

Muidugi suutsin õues ootamatult alanud paduka kätte jääda ja seekord oli kaasas võõras kaamera. Ma olin juba väga hirmul, et lõhun veel ühe ära ja ei saa sinna midagi parata, aga õnneks see hakkas tuppa jõudes siiski tööle. Loodetavasti ongi kõik korras.

Nüüd tahaks süüa, aga tahame mehed ära oodata. Muidugi lõunasöögiaja magasime juba maha. Aga mul on nälg. Ja siin on üldse toiduga nii naljakas. Näiteks nende jaoks on normaalne süüa hommikuks rasvaseid pannkoogi sugulasi ja praekartuliroogi. Või ubasid tomatikastmes. Või ühte jälki pudrulaadset ollust. Täna piirdusin ma euroopalikuma tomati-kurgi võileiva ja röstitud moosisaiaga, aga proovisin siiski ka seda kartuli-pannkoogi asja. Nimed ei jää mulle ikka veel meelde.

Vahepeal sain ka Suurelt Ülemuselt imeliku sõnumi tööülesannetega. Siiani ei saa aru, mida või kuidas ta tahab või kuidas ta üldse ette kujutab, et mina osasid asju teen, aga ta ei ole ka täpsustavale küsimusele vastanud. Niisiis ma ei viitsi põdeda. Pall on tema käes. Nüüd ootan siis mehi ja seda, et mu taskus olnud raha ja muud asjad ära kuivaks. Kuivad ja puhtad riided hakkavad otsa saama ja mul on ees veel mitu päeva. Samas ega rohkem riideid poleks mu kaasa võetud kotti mahtunud ka, aga eks näis, kas üritan pesu pesta või shoppan veidi kusagil.

Kuna mu telefoni Inbox on alati täis, siis iga päev teen raskeid valikuid, mida ära kustutada. Ja see on tõeliselt raske, sest suur osa alles hoitud sõnumeid seostub minu jaoks mingite kindlate heade mälestustega. Aga tänu Temale on seal ka väga palju ilusaid valesid. Ma ei saa kunagi teada, millised just nimelt. Võib-olla kõik. Aga hakkan vaikselt jõudma punkti, kus suudan neidki vähehaaval kustutada. Enam ei tee see nii palju haiget. Enam ei tee ka mu enda naiivsus nii palju haiget. Võib-olla oligi selleks vaja, et kellegi teise leiaksin. Kellegi, kes paneks mind end taas oma kestas hästi tundma. Kedagi, kellele meeldin just sellisena nagu olen. Kedagi, kes ei taha, et ma muutuksin. Isegi mitte tema enda pärast. Ta ei ole isegi armukade. Naerab vaid ja soovitab mul tähelepanu nautida. Nii naljakas, kuidas ta mind mõistab ja aktsepteerib. Ta kutsub mind sweetie’ks ja baby’ks ja see viis, kuidas ta seda teeb… sulan siin. Hulk stiliseerimata uitmõtteid jälle, nagu näete. Aga ma tean juba praegu, et kui kunagi koju naasen, siis ei ole see enam see ja mina ei ole enam see sama inimene. Ei ole juba praegu. Olen tugevam, hingelt rikkam. Ausalt öeldes ei ole ma enam kindel, kas ja millal tagasi tulen.

31. juuli

Pärast kohutavat bussisõitu ja teist veidi luksuslikumat, aga ülimalt pikka sõitu, on tõeline taevas, kui üle kuu aja sooja dušši alla minna saad.
Hotell on tõeliselt luksuslik Swaroop Vilas. Googeldage. Meie tuba avaneb imeilusasse siseaeda. Üritan laenatud fotokaga hiljem pilte ka teha. Tuba on konditsioneeritud lausa külmaks ja esimest korda oli eile öösel ka õues külm – kakskümmend kaks kraadi. Siin on peaaegu et haudvaikus, mis on tõeliselt teretulnud vaheldus eilsele bussireisile, mil bussijuht kogu aeg kõrvulukustavat signaali andis. Mul olid närvid nii püsti, et tahtsin talle kallale minna signaali kuritarvitamise eest, aga siinmail on autode peal sildid „Palun anna signaali, ok“. Magasin superhästi päris teki all, aga olin ärgates ikka väsinud. Seega alustasin hommikul vannitoa ukse lammutamisega ning olin õnnelik, et toas üksi ei olnud. Muidu ehk oleksingi vannituppa jäänud. Või vähemalt kuni uni kadunuks ja mõistus taastuks. Nüüd siis ootame esimesi nõustamishuvilisi ja loodame, et vahelduv vihm neid ära ei hirmuta. Naljakas on see, et sõin hommikust, aga ikka on nälg. Ei tahtnud imelikult palju ka süüa, sest see seltskond siin sööb harukordselt mõõdukalt. Aga mul jäid eile põhimõtteliselt kõik söögikorrad vahele ja asendusid snäkkidega. Üritasin õhtul Harshi norida, et juba ostavad mulle teised mehed jäätist tema asemel, aga kahjuks sõnumid ei läinud läbi.
Nii mõttetu päev siiani. Kell hakkab kaks saama ja mitte ükski kella kümnest kaheteistkümneni planeeritud intervjuudest ei ole veel aset leidnud. Nüüd ootame, et need mõned huvilised enne nelja välja ilmuksid. Vähemalt magasin julmalt hommikusöögist siiani. Ja ikka olen väsinud. Aga vähemalt ei hoidnud end asjatult vägisi ärkvel.
Sain just ühe hüvastijätusõnumi. Keegi tahtis personaalselt mulle head aega öelda ja teatada, et lahkub Indiast, aga loodetavasti kohtume veel. Närvi ajav osa on see, et ta ei kirjutanud nime alla ja ma ei suutnud oma telefonist seda numbrit üles leida. Ja ma ei saa ju vastu kirjutada, et kes sa oled. Oletan, et oli Nhung, aga ei ole kindel.
Oeh. Ilm on ilusaks läinud ja saan aias paljajalu kõndida ning nüüd blogi kirjutada. Midagi targemat nagunii teha ei ole. Ahmedabadi meeskond on nii uhke, et neil on kõik palju paremini korraldatud, aga ma ei usu, et lukshotellidega reis teise osariiki ära tasub vaid maksimaalselt mõne intervjuu pärast. Intervjuu ei garanteeri ju veel liitumist ka. Tahaks linna peale minna. Loodetavasti läheme kell neli lõunat sööma ja siis välja. Kaua me ikka toas asjatult ootame. Seal on külm ja pime ja ma tunnen end päev päevalt India kliimaga õues aina paremini. Loodetavasti peab tehnika ka vastu. Ja loodetavasti teised päevad on edukamad. Ma ei tea, miks nad intervjueeritavatega konkreetseid aegu kokku ei lepi. Või oleks see Indias mõttetu nagunii?
Igatahes, täna tegime kaks intervjuud. Ma ei pea eriti midagi rääkima ja seega ei saa ka meie kampust üldse reklaamida. Oleks ka väga veider lihtsalt vahele segada. Ja ikka ilmneb informatsioonilisi erinevusi. Ja ma ei suuda ka mitte vastu vaielda, kui oman teistsugust teavet. Samas tihti on nii, et kõik on ikkagi sõnastamise küsimus, aga ka nii keeruliseks aetud, et oma inimesed on seda erinevalt tõlgendanud ja nüüd võibki erinevatest allikatest erinevaid asju välja lugeda.
Unustasin teile eilsest geograafianaljast rääkida. Minu jaoks on see naljakas, aga nad teavad ise ka, et neil on kontoris ülisuur laelamp, mille peal vigaste siltidega maailmakaart. Ja need pole väiksed vead. Lõuna-Ameerika on kuulutatud Ameerikaks, Põhja-Ameerika Venemaaks, Venemaa Hiinaks, London ja UK asuvad mõlemad eraldi ja kusagil euroopa maismaal. Gröönimaa on Green Land. Hea, et nad vähemalt India õigesse kohta panna oskasid. Aga ma ei saa aru, kuidas üks immigratsiooniga tegelev firma sai üldse sellise töö vastu võtta. Väga halb reklaam ju. Nüüd nad peavad selle ikka välja vahetama. Naljanumber.
Tänane päev oli igatahes pettumus. Oletasin, et tuleb tihe tööpäev, aga tegelikult ju molutasime ja siis lubatud linnatuur kujutas endast jalutuskäiku pimedas ümber ühe tiigi paduvihma ajal ja siis Big Bazaari külastust. Ainus huvitav elamus oli tänaval maisitõlvikute küpsetamise jälgimine. Poisid ostsid meile ka küsimata tõlvikud ja on vist siiani solvunud, et keeldusin seda suhu panemast. Aga kuidas nad aru ei saa? Pool rahvast keelab mul restoraniski liha süüa ja nemad tahavad, et ma sööks midagi, mida küpsetatakse räpasel pannil pesemata kätega vihma ajal õues tuha sees. Nagu tõsiselt. Ma ei saanud viisakusest oma tervisega nii palju riskida. See, et toitu küpsetati, ei garanteeri ju veel midagi. Võib-olla nemad on tõesti nii immuunsed siinsete bakterite suhtes, et jäävad terveks, aga me ei ole võrdsetel positsioonidel. Ootasin ka välja sööma minemist, aga pärast kallite šokolaadikommide, mil pole Indiaga midagi pistmist, ostmist tulime tagasi hotelli ja nüüd loodan, et millalgi tuuakse süüa. Lõunasöök oli küll hea ja hommikusöök ka ok, aga täna on mul millegipärast tappev nälg. Ja ma oleksin ikkagi tahtnud mitte room service’it kasutada, vaid kusagil mujal õhtustada, aga nüüd nad vist ei julge enam üldse minu pärast väljas süüa. Et ei saa kontrollida toidu värskust, öeldi mulle. Nojah. Mida iganes. Loodan homme hommikul kasvõi pooleks tunniks hotelli territooriumilt minema pääseda, et kasvõi mõned pildid teha ja veidigi ümbrust näha. Hotell on küll ilus, aga ma ei saagi muidu midagi Udaipurist teada ja kes teab, kas ja millal siia uuesti satun.
Viimaste uudiste kohaselt sõidame siiski homme Jaipuri. Eks näis. Minu jaoks pole väga vahet. Loodan lihtsalt, et reisime valgel ajal ja näen veidigi indiat. Nii tahaks, et mul oleks natukenegi aega päevavalges üksi ringi käia. Nii tahaks väikestesse tänavapoodidesse ilma, et peaks stressama, kas mu kaaslased on surmani tüdinenud või lihtsalt eelistaksid steriilseid kaubamajasid. Aga India ei ole ju see koht, kuhu keegi steriilsete kaubamajade järele tuleb. Neid on kodus piisavalt. Lihtsalt tänavatoitu üritan vältida. Kookosed olid piisavalt eksootilised. Mais ja tänavalt – tänan, ei. Kõik olid kadedad ja ütlesid, et mul saab sellel reisil nii lõbus olema. Oleks vaid nii. Tahaks kodulinna tagasi.
Õhtu lõppes päris toredasti. Vaatasime Atuliga India’s Got Talent’it ja muid sarju, proovisime kõiki šokolaade ja siis vastu ööd, kui restoran juba ametlikult kinni oli, läksime õhtust sööma. Olime juba valmis tühja kõhuga jääma, kui põrkasime kokku selle hotelli omaniku või kellegi muu tähtsaga, kes ütles, et tema hotellis peavad külalised süüa saama millal iganes nad tahavad ja nii siis pididki restorani töötajad meie pärast pikemalt tööl olema.
Söögiga sai ka nalja. Olen siin ainus lihahimuline, mis tekitab mulle pidevalt süümekaid, aga tellisin ikka magushapu kana. Muidugi ei vaevunud keegi mulle ütlema, et täpselt selle ilma ühegi lisandita saangi. No tore. Nokkisin siis pehmeid liha- ja ananassi tükke kastme seest, kuni kõht täis sai ja siis veel rääkisin pikalt Harshiga, kes on kodus haige. Meile mõlemale hullult meeldib vaielda, nii et seda me tegimegi. Tema kodus voodis ja mina hotelli aias pidevalt muru sisse vajumas. Ja siis saabus tõeliselt rahuliku unega öö.

30. juuli

Printsist kerjuseks ja tagasi

Tänane öö oli jälle üsna kesine. Ei saanud ju raisata väga aega magamisele, kui oli selge, et nüüd mitu päeva üldse ei kohtu ja kaissu ei saa. Muidu on see aga elukaaslasega sebimisel suureks plussiks.
Suutsin keset ööd ka vihastada, sest Sandy käitub nagu täielik titt. Ta tahtis on sõpradega mõneks päevaks reisima minna, aga selle asemel, et siis firmast korralikult luba küsida, lasi ta lihtsalt keset ööd jalga – jah, see sama enda varjugi kartev neiu – ning saatis mulle sõnumi, et mina tema eest valetaksin ja ütleksin, et ta on haige, sest ta varem natuke kaebas kõhumurede üle. Nüüd aga ei tahtvat tema üksi tööl käia, kuna mina olen ära ja Katharina kodus haige ja tema vajab aiesecareid enda eest hoolitsema. Huvitav, kas tal on kodus lapsehoidja või? Ta oli eile tööl nutnud lausa, kuni ta koju toimetati. Ja nüüd siis see… väga väga lapsik ja vastutustundetu. Keeldusin valetamast ja käskisin tal ise ühendust võtta mõne ülemusega. Ei tea, kas ta tegi seda või mitte, aga minu lause peale, et Katharina tuleb ka homme tööle, reageeriti sõnumiga Katharinale, et plaanimuutus ja minnakse hoopis kuhugi külasse, et siiski homme koos meiega tööle jõuda. Huvitav, kas ta hüppas rongist maha või? Olen jah sarkastiline, aga ma olen tõsiselt kuri. Ise ei julge luba küsida ja samas tegemata ka ei jäta, kuid siis palub mul valetada näkku inimestele, kellele ma ei taha valetada ja kellega veel kaua koos töötama pean.
Igatahes… täna õhtul pidin siis esialgul Ahmedabadi ja siis Udaipuri töö asjus sõitma, aga juba kell kaksteist astus ülemus tuppa sisse ja küsis, kas ma olen valmis. Ju kusagil maailma otsas oli siis õhtu ja sellest piisas. Õnneks olin ja kohe kupatatigi mind minema. Anti kaasa mõned telefoninumbrid ja üks kolleeg viis mu bussi peale. Oleksin siiski pidanud enesealalhoiuinstinkti kuulama ja sellest bussist keelduma, aga ma ei teagi, kelle süü see nüüd oli, et ligi kolm tundi kohutavas konditsioneerivabas bussis loksusin. Kujutage ette vanu Ikarusi, aga sada korda mustemana ja bussijuhti, kes süüdimatult roolis suitsetab. Ja see oli ka ootamatu, et ise oma reisi eest maksma pidin. Halloo. See ei käi ju ärietiketi juurde. Ma ei reisinud seekord lõbu pärast. Ja siis buss pani mu maha mingi x-maja juures. No tore küll. Õnneks jätkus veel telefoniakut, et sundida võõraid mu Ahmedabadi kontaktiga kohalikus keeles suhtlema ja seletama, kus ma siis ikkagi olen. Muidugi jäin ka järgmisest bussist maha ja pean nüüd vist teistele üksi järele sõitma. Siin aga olid kõik kurjad, et mind ühiskondliku transpordi peale pandi ja rohkem sellist nalja juhtuda ei tohiks. Edasi on vaid luksuslikud hotellid ja veidi tööd ning lausa planeeritud aeg, et mina saaksin vaatamisväärsustega tutvuda. Ahmedabadi kontori tegevdirektor kutsus mind ka esmaspäeva õhtuks oma koju külla ja käskis teisipäeva vaba hoida, et siis mulle siin oma linna näidata. Nad tahaksid mind üle lüüa Barodalt. Eks näis, mis saab. Ütlesin, et tõenäoliselt peab ta minu üle Suure Ülemusega kaklema. Ja mitte, et mul midagi selle suure linna vastu oleks – ma ei ole siin ju veel üldse ringigi vaadata saanud – aga nüüd oleks juba väga kurb jälle kolida ja seekord kõigist juba armsaks saanud inimestest rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. Kui aga selline nali siiski juhtuma peaks, siis ainult juhul, kui mu palka kõvasti tõstetakse. Harsh naerab juba praegu, et meil on võimatult väike palk ja suurlinnas on elu kindlasti veel kallim. Siinne boss aga juba ütles, et kui ma tahan, siis ta aitab mul siin püsiva elamisloa saada ja nii edasi:D Et nad tahavadki minusugust korralikku tüdrukut. Huvitav, miks ta arvab, et ma korralik olen? Isegi tol hetkel istusin krõnksus, jalgupidi tema ilusa tooli peal.
Aga jah… elu on naljakas. Ootan nüüd siin ülemuse kabinetis, mis edasi saama hakkab. Kaifi konditsioneeri ja täis söödetud kõhtu. Sõin suures koguses sibulat, sest polnud valikut ja nad tõid mulle külma kohvijoogi. Tahaks veel jäätist. Hommikul Harsh tõi meile enne, kui mu tööle viskas. Nii tobe, et ma ei tohi teda avalikult isegi hüvastijätuks suudelda. Aga kodus teavad nüüd kõik meist. Isegi roosamanna Sandy arvas ära ja tuli eile minu juurde jutuga, kas tohib mulle isikliku küsimuse esitada.

29. juuli

Midagi, mida meenutada
Täna pidime koos Katharina ja nelja teise inimesega Modasasse seminarile minema, aga kuna Katharina jäi haigeks, siis läksin üksi koos teiste tuttavamate ja võõramate kolleegidega. Ja võib-olla oligi hea. Põhimõtteliselt sõitis välja koos minuga juhtkond ja saime paremini tuttavaks. Tüüpdialoog täna minu ja Suure Ülemuse vahel:
Maria, kui vana sa oled?
- Järgmisel kuul 23.
See on väga hea aeg abiellumiseks.
Või et sa jääd siia nii kauaks. Pead kindlasti india meestele võimaluse andma.
Või et me registreerime su abielust huvituvate inimeste portaali:D

Nojaa… päris naljakas oli lõõpida. Ainult vahetule ülemusele, kes nüüd mulle kangest Väikest My’d meenutab, tunnistasin, et been there, done that.
Igatahes, hommikul tuli kolleeg mulle rolleriga koju järgi ja selgus, et elame naabersocietites. Ja et Suur Ülemus elab põhimõtteliselt kaks kvartalit edasi. Hommik algaski sealt uhest elamisest kerge einega. Mulle öeldi, et see on ka minu kodu, kuhu alati pöörduda võin. Hästi armas neist. Alguses tundusid nad ju nii kõrged ja kauged. Nüüd enam mitte.
Ja täna võtsime hea auto. Mul on nii hea meel, et firmal selle kokku pressitud vana bussi kõrval ka konditsioneeritud mahtuniversaal on. Nii andis täitsa üle elada selle pika sõitmist täis päeva.
Esimene peatus oli väikelinn nimega Dakor, kus asub üsna erakordne Krishna tempel, mida me ka külastasime. Enne veel suutsime firma autoga rikšat rammida, aga keegi ei teinud sellest numbrit. Nojah. Tagasi teema juurde. Kõik algas jälle kingade eemaldamisest. Sellele järgnes mingi lilledest kinni hoidmise ja loitsimise rituaal, mille järel meid templisse sisse lasti. See oli üsna sarnane kodulinnas nähtud Krishna templile, aga tema tähendus on suurem. Nimelt asub Dakori templi kõrval üks imeilus tiik, millest usutakse Krishna pärit olevat.
Templis sees vedas vahetu ülemus kui ainus naiskaaslane mu käeotsas altari ette õnnistust saama ja see oli hullem kui rokkkontsert. Kõik need väiksed tagasihoidlikud hindunaised ei ole üldse mitte ohutud, kui asi Krishna õnnistust puudutab. Mind suruti nii kinni teiste vahele, et hirm hakkas. Ülemus sai välja ja mina ei saanud millimeetritki enda soovitud suunas liikuda veel mitu minutit.
Järgmisena vaatasime kõrgele paigaldatud peeglisse, kas selja taha jävast uksest paistab jumal, seejärel tegime templi ümber paljajalu auringi ja saime väikse annetuse eest püha vett pähe määrida. Juua ma ei julgenud. Täna on minu kõht ka jälle veidi imelik, aga pean positiivseks jääma, sest homme sõidan siiski mina Udaipuri. Aga hiljem räägin. Mulle tehti veel punane täpp otsa ette ja siis liikusime edasi.
Niisiis… käisime veel mingeid gotasid söömas ja siis sõitsime Modasasse. Inimesed olid toredad. Valmistasin veel rohkem elevust kui Barodas, mis on Modasa kõrval suurlinn. Eriti midagi vaadata ei olnud. Peale kaamelite. Ja seminar tundus isegi veel vähem läbi mõeldud olevat kui eelmise nädala pidu. Aga sain vähemalt teada, et Suur Ülemus on minuga väga rahul ning kõik mu ettepanekud kiideti heaks. Lahe. Selgus ka, miks Katharina reisile minema pidi minu asemel. Sest neil lihtsalt pidi mind siin vaja minema ja kuna Ahmedabadi tüübid on ise päris kõvad marketingimehed, siis Katharinal piisanuks lihtsalt ilus olemisest. Nüüd aga jääb ta siiski tervise huvides kodulinna ja reis tehti ka ümber ainult Udaipuri reisiks, et liigseks rapsimiseks ei läheks. Järgmiseks nädalaks on plaanis veel palju reise ja ka siis nüüd Jaipur. Eks näis, kas ja kes sinna läheb. Lahe oleks, kui me kõik saaksime minna. Kuigi usun, et sinna satuksin kunagi muidu ka. Ja veidi on kahju, et ma nüüd Joy Ja Rickiga Udaipuri ei lähe, aga nagunii selgus, et olen liiga vajalik praktikant, et mulle vabu päevi praegu anda. Nojah. Tundub, et Delhi reis võib nagunii ära jääda, aga loodan siiski veel vanade sõpradega aega veeta enne, kui nemad ka koju minema peavad. Mina aga tunnen end aina rohkem siin kodus. Valmistun homseks viietärnihotellide reisiks minimaalse eelinfo põhjal. Puhkan. Mõtlen, kust kaamerat laenata reisiks.
Aga jah. Ma olen väsinud nüüd. Seega võin kokkuvõtlikult öelda, et tore päev oli ka suutsin end ka oma vahetu ülemuse korraldatud pulma kutsuda:D Saab huvitav olema. Pean lihtsalt 9nda detsembrini vastu pidama. Nii lahe oli näha teda avanemas ja lihtsalt tüdrukutejuttu rääkimas.

28. juuli

End teiste kingadesse panemisest ja muust ka
Täna on olnud jälle üsna intensiivne päev. Tööl tunnen end aina enesekindlamana, julgen rohkem iseseisvalt teha, soovitada ja nõuda. Tööd jätkus ka hommikust õhtuni ja mõned asjad leidsid positiivse lahenduse.
Aga natuke kuri olen ka. Hea uudis on see, et mina ja Katharina läheme homme teise linna, Modasasse tooteseminarile eurooplasi mängima. Kahju on aga sellest, et nad võtavad kolmest praktikandist kaasa kaks. Mida Sandy arvama/mõtlema peab? Ma saan aru, et ta on veel noor ja naiivne ja ülimalt tagasihoidlik isegi Joyga ning ka tema inglise keel on kehvake. Aga ikkagi. Kas ta siis ei vääri võimalust midagi teistsugust kogeda? Või on asi puhtalt tema rassis?
Samas olen ma veidi pettunud, et ammu lubatud Udaipuri ja Jaipuri reisi kohta selgus täna, et see toimub reedest esmaspäevani, aga Suur Ülemus ise ei lähe – läheb hoopis Ahmedabadi meeskond ja nad võtavad millegipärast kaasa Katharina minu asemel. Mina ja Sandy pidime saama võimaluse minna mõni teine kord. Nii et seis on 2:1:0 Katharina kasuks ja Sandy kahjuks. Ja Katharina tõesti on tark ja kiire taibuga ning tema inglise keel on isegi parem kui minu oma, aga ta ei tunne end veel üldse kindlalt ei toodete ega kellegi esindamise koha pealt. Ega minagi veel päris kindel ei ole, aga ma olen siiski veidi kauem siinses supis ujuda püüdnud ja sellele reisile pidin minema mina. Nojah. Ju siis Katharina näeb rohkem inglane välja oma hallide silmade ja kahvatu nahaga. Bossid isegi ei tunne teda, kuid täna saime avaliku kiidukirja mõlemalt ülemuselt. Kõigest, mida nad öelda tahtsid, küll aru ei saanudki, aga vähemalt ollakse rahul ja see on alati hea. Me üritame töötada nii, et saaksime ka ise endaga rahul olla.
Õhtul olin veel natuke kuri. Kuna Muditi vanemad on siin, siis käime kõik kikivarvul. Ta teatas mulle viimasel hetkel, et Rick ja Joy ei tohi külla tulla ja ma olin tõeliselt kuri, sest teised olid juba teel, aga siis läksime hoopis pitsat sööma ja oli tore õhtu nagunii. Välja arvatud see, et suutsin üldse mitte tahtlikult neid Piyushi jälestama panna. Ise pole ma ju veel mingit otsust langetanud. Aga koju jõudes selgus, et külalised oleksid okei olnud, aga tema sai aru, et nad vajavad öömaja ja meil polnud enam vabu madratseid.
Enivei… õhtu ja öö on olnud täis actionit. Katharina jäi haigeks. Käisime isegi sobivat haiglat otsimas esmaabi saamiseks, aga mida iganes talle seal tehti – sellest polnud eriti kasu, sest pool viis tuli ta mind üles ajama – tal oli jälle väga paha. Nüüd Harsh paneb teda minu voodisse magama ja kuna ma vist ehmatasin oma une veidi ära, siis lõpetan siin enne pooleli jäänud blogi.
P.S. Unustasin rääkida, et mul käisid külas vietnami chickid, kellega koos esimestel päevadel elasin. Imelik küll, aga nende kuus nädalat saabki juba täis ja homme sõidavad nad minema. Ja mul on veidi kurb. Aga samas ka hea meel, sest olen selgelt neid mõjutanud. Eilseks oli ka Hue jala peal mandy päike. Siin kutsutakse hennat manduks millegipärast.

27. juuli

Sest kellegagi pidi see ju juhtuma
Nii ta mind narrib praegu. No olgu. Ma ei pahanda, sest see on sõbralik ja tegelikult on meil koos meeletult hea. Nüüd tuleb leida tasakaal ja kodurahu säilitada. Täna õnnestus meil esimest korda viiekesi koos olla. Sandy otsustas aga samal ajal, klapid peas, oma arvutis istuda. Nojah, tema valik. Hiljem otsustas ta siiski ka meiega suhelda ja see oli nii naljakas meie kõigi jaoks. Nii roosa ja teemast mööda oli see kõik, aga me saame aru. Ta on veel väga noor ka ja temast oli väga vapper siia üksi tulla. Katharina puhul aga selgus, et tema on üllatavalt vana. Mitte küll Christiani kategoorias, aga juba kahekümnendate keskel. Veider, et aasta pärast võin sama öelda. Vähemalt kahekümnendate teise poolde ei kuulu ma veel kaua.
Aga see selleks… Tänane hommik algas veidralt. Olles magamata, ei saanud arugi algul, kas ma näen illusioone, aga oma tuppa ümber kolides nägin oma voodi peal süstlanõela. Siiani on müstika, kuidas see sinna sai. Õnneks oli sellel kork peal ja seega mingit otsest ohtu ei olnud. Paha tunne aga ikka. Ja siin ikka juhtub kummalisi asju. Sandy riided läksid kaduma ja minu käterätik on läbimärk, kuigi mina pole seda üle kaheteistkümne tunni kasutanud. Maja on inimesi täis ja ma väga ei imesta, kui näiteks ühe majanaabri külas olev isa oletas, et see tema tarbeks on vannituppa pandud. Samas oma rätikut jagada ei tahaks.
Tööl oli päris pingeline päev. Palju oli teha ja selgus, et Katharina on mulle inglise keeles vägagi võrdne vastane. Kohati tugevamgi. Õhtul võtsin end kokku ja läksin esmakordselt oma esimesest kodust läbi. Tahtsin oma päikeseprille ja ka esimesi sõpru näha enne, kui nad koju tagasi minema hakkavad. Nad on kogu oma kuuenädalase praktika jooksul kolm korda paariks tunniks tööl käinud ja see on ju hale jama. Inimesed näevad vaeva ja kulutavad raha, et siin midagi ära teha, aga neile ei anta selleks võimalust. Vägev on see organiseerimine siin. Igatahes loodan, et nad tulevad mulle veel külla enne, kui lahkuvad. Ja sama ka teise kodu korterinaabrite puhul.
Täna pidime tööl alla kirjutama mingile paberile, mis väitis, et nüüdsest septembrini ei saa me mitte päevagi puhata, aga hiljem kompenseeritakse see meile. Kirjutasin alla, erinevalt lühiajalistest praktikantidest, aga ma pole päris kindel, kas tahan seda lubadust pidada. Palju nad ikka võidavad mu 24/7 kohalolekust? Pigem andku mulle paar päeva puhkamiseks ja sõpradega reisimiseks.
Nojah. Aga nüüd vabandage mind lühikese jutu pärast, kuid ma ei jaksa enam ärkvel olla. Bye!

26. juuli 2010

My services are extremely expensive, but my friendship is priceless.
Et jah. Oli pikk tööpäev. Esimesed seitse tundi olid täiesti mõttetud ja siis läks taaskord hästi kiireks. Neil vist käibki nii. Et kõike tehakse viimasel hetkel. Ja siis vaba aja arvelt. Nojah. Täna ma ei pahandanud. Saingi hea vabanduse jooga selleks korraks vahele jätta. Mitte jooga pärast. Sellepärast, et ma ei tea, kuidas ma seda inimest enam kunagi päriselt usaldama peaksin. Täiskasvanute vahel juhtub igasuguseid asju, aga vägivallaga või haavatut isendit ära kasutada ei tohi mitte kunagi.
Igatahes, pesin terve õhtu pesu. Ma vihkan pesu pesemist juba masinaga, aga käsitsi on sada korda hullem ja ma igatsen oma pesumasinat ning kodust kuivatit. Sõbrad kõik naeravad, et mis ma, loll, seda ise teen. Aga ma olen ka muidu loll ja kui ise ei teeks, siis oleks puhta vaene. Või vähemalt nii ma arvan. Äkki koos kohalikega elades ei oleks asi nii hull. Isegi ülemus küsis muuda sõnumite vahepeal, kas ma tema pesu ka peseksin, kui ta maksaks mulle? Ja siis kutsus „naljaga“ filmi vaatama. Usun, et nali sai sellest alles pärast viisakat keeldumist. Aga see selleks…
Elu on ikka huvitav ja maailm kirju. Kõige peale siit kaugest nurgast vaadates tõden seda ikka ja jälle. Aga nüüd… head ööd!

Nädalavahetuse seiklusjutud

Kummaline kakskümmend neli. Või kolmkümmend kuus. Või nelikümmend kaheksa.
Siin on alati midagi kummalist. Lõppematu jada. Lõppematu seiklustekarussell.
Rääkisin ju teile sellest naljakast erilisest siduvast ööst. Noh… järgmise öö veetsin juba kusagil mujal. Läksime pärast tööd Piyushiga välja, plaaniga midagi Euroopa suvelikku süüa teha, sest India toit hakkab juba selgelt üle viskama. Söön mõne ampsu ja seegi käib suus ringi. Liiga palju korraga saanud, vist.
Enivei, Piyush siis kasutas oma erinevaid tutvusi, et saaksime ka kell üheksa laupäeva õhtul vajalikud asjad kätte. Tema sõbrad tänavalt andsid meie tasuta juurikaid. Te ei tea, kui teistsugused võivad välja näha lihtne kurk või sidrun:D
Seejärel tegime tiiru ühes suuremas poeketis, mille esindus ka meie kodu lähedal asub, aga kuna Gujarat on väga taimetoitlastekeskne, siis isegi supermarketid ei müü liha. Tore, eks? Liha saab kusagilt imelikematest kohtadest piiraatud aegadel. Seega kasutasime ära ühte tema hotellitutvust, et hankida juba marineeritud ja meie saabudes grillile visatud liha. Ei tahtnud mitte nad meile seda toorelt kätte anda. No ok. Ma pole suurem asi kokk nagunii, te teate.
Suundusime siis tema juurde. Mina „kokkasin“ ehk panin asjad ilusti taldrikutele ja tema segas viinakokteile. Sõime, rääkisime juttu, siis õpetasin talle seda energiamassaaži, sest mul tekkis idee proovida seda ka näiteks tema joogaklassis. See on lihtsalt nii mega asi, mida jagada ja nüüd ta arvab sama. Kuulasime head muusikat, jõime ja ühel hetkel tõmbas ta mu tantsima.
Tantsisin siis viisakalt loo lõpuni, pissihäda trotsides, ja siis kimasin vetsu, kus ühtlasi Harshile sõnumi saatsin, et ta mulle järgi tuleks. Olukord kiskus imelikuks, aeg hiliseks ja mina olin kuidagi liiga purjus kolme kokteili kohta. Ok, olin neid julgustükina kiiresti joonud, aga ikkagi.
Kohe, kui vetsust välja sain, helistas Harsh mulle öisest ajast hoolimata tagasi ja oli valmis kohe tulema, kui aadressi annan. Aga ma ei tea ju seda ja Piyush läks sekundi pealt nii närvi, et pidin kõne katkestama. Ma vihkan igasuguseid selliseid suhteteemalisi arusaamatusi. Ei olnud ma ju lubanud ööseks jääda. Ei olnud üldse midagi lubanud. Ei olnud tahtnud teda kuidagi ära kasutada ja võtnud tema abi vastu alati tema nõudmisel, sest muidu ta oleks solvunud. Olin ka temaga rääkinud sellest, kuidas tulin Indiasse isiklikult ja erialaselt arenema, mitte suhet otsima ja kuidas mulle ei meeldi, kui sõprus ära rikutakse. Ja ikkagi arvas ta, et äkki on lootust.
Niisiis ta hakkas esitama ultimaatumeid, et võib mind ise koju viia või võin Harshi oodata või võin talle vastu jalutada. Et kõik variandid on lubatud. Aga kõik oli absoluutsetes kategooriates. Nagu lõplikud valikud. Kaasnesid süüdistused, et miks kellegi kõne pärast ta kohe maha jätan? Ja et ma polnud enne poole sõnagagi rääkinud plaanidest ära minna või järgmise päeva kohustustest. No tõesti… ma küll ei näe põhjust, miks India tüüp peaks eeldama, et ööseks tema juurde jään – eriti nende kultuurikontekstis – ja ei näinud põhjust ka teda oma järgmise päeva argistesse plaanidesse pühendada. Igatahes, situatsioon kiskus väga käest ära ja ühel hetkel ta jalutas ruumist minema. Ei olnud vabanduseks ei hiline aeg ega see, et ma olen purjus ja võõras kohas ning ei taha rikšajuhte nii usaldada. Samas tema ise oli ju ka joonud ja ma ei tahtnud joobes juhiga sõita. Paluda korterikaaslasel endale järgi tulla tundus kõige kindlam plaan. Tol hetkel ta ju oligi lihtsalt üks neist inimestest, keda olin otsustanud usaldada. Sama käis ka Piyushi kohta. Nüüd ma enam ei tea.
Igatahes, edasi juhtus kõik väga kiiresti. Stressitase oli hästi kõrge ja mul hakkas paha. Üritasin minna vetsu ja oksendasingi kõik välja. Kahel katsel. Vahepeal toimetas ta mu voodile pikali ja hakkas mind mingi vietnamisalvilaadse asjaga määrima. Ta oli tõeliselt ehmatanud. Ma ei saanud päris hästi aru miks, sest kindlasti on ta ka enne näinud liiga purjus inimesi.
Ma olin nii purjus ja väsinud ja tujust ära ja see ei teinud asja paremaks, et ta siis poolteadvusetut mind suudles (ise pärast ka imestades, et ta kedagi just oksendamast tulnud suudelda tahtis) ja siis väidetavalt mu pisara ära jõi ja siis mind igalt poolt selle salviga määrida püüdis. Ka kohtadest, mis mulle kui eurooplasele ebamugavust põhjustasid, aga ma olin liiga läbi, et võidelda. Ja samas ta ju oli selgelt kuulnud, et ma ei taha suhet – lihtsalt sõprust – ning ma ei saagi aru, kas ta enda meelest tegi mulle head või lihtsalt kasutas juhust ära.
Ei tea… selles öös oli palju segast. Eriti hulluks läks asi siis, kui sain aru, et olin kukkunud, mu peas oli kohutav muhk ning mul ei olnud sellest mingit mälestust. Siis hakkas hirm ja hakkasin lohutamatult nutma. Nutsin end pandakaruks ta õla peal ja muudkui kordasin lauset: Palun vii mind koju!
Ta ei viinud. Aga ta suutis mu maha rahustada ja magama panna. Pärast seda kui olin veel keset ööd kanajääke söönud, sest kõik oli ju välja tulnud ja mul taas nälg. Enne magama jäämist veel hakkasin kaineks saama ja seekord rääkides ta kuulas ka mu argumente. Et see polnudki midagi isiklikku. Muidugi ta venitas ikka mu koju viimisega maksimaalselt ja tegi selle öö mulle ebamugavaks kohatu massaažiga, aga vähemalt viis ta mu lõpuks turvaliselt koju. Tundsin end sekundi pealt nii palju paremini. Sain dušši alla ja võtta seljast laenuks saadud riided. Enda omad olin kuidagimoodi täis oksendanud. Ometi jõudsin ju vetsu.
Terve eilse päeva veetsin Harshiga ja nii hea oli taas temaga koos. Ja ma tean, kui rumal see on, aga me otsustasime proovida, kuhu see kõik viib. Vedelesime niisama. Rääkisime. Suudlesime tunde. Käisime korraks paduvihmaga motikaga majapidamispoes. Ostsin lõpuks triikraua, sest nii tahaks kleite kanda. Triikisin siis mitu tundi kahte kleiti ja kõrvetasin käe peale armi muidugi ka. Lisaks hiigelmuhule peas. Öösel magasime jälle üksteise kaisus. Viimane võimalus vist. Või eelviimane mõneks ajaks. Mis on ka mõnes mõttes hea, sest asjad liiguvad liiga kiiresti. Vähemalt minu jaoks. Ja mulle tõesti meeldib temaga koos olla. Aga mulle meeldib ka prantsuse kutt. Ja täna sain pika kirja koduselt viimaselt peikalt, kes rääkis, kuidas ei suuda mitte mulle mõelda ja et teised naised ei tõmba enam üldse ja et viis-kuus kuud ei olegi nii väga pikk aeg. Ja et miski tema sees seoses minuga sunnib teda juba luuletusi kirjutama. Et jah. Elu on üks krdi karussell.

24. juuli

Tänane öö oli päris huvitav. Harsh tuli koju ja hakkasime jälle juttu rääkima. Mõlemad olime üliväsinud, aga und ka ei tulnud ja väga huvitavad teemad olid. Üsna üllatav oli kuulda, et 25-aastane modernne noormees tunnistab, et tal ei ole kunagi ühtegi füüsilist suhet olnud. Ja siis me rääkisime elust ja olust ja kõigest muust. Temaga on hästi lihtne rääkida. Ei mingeid piinlikke vaikushetki. Alguses tundus mulle just vastpidi, et pigem hakkan Muditiga läbi saama, aga nüüd selgb, et saan mõlmaga ülihästi.
Mingi hetk otsustasime, et jään ööseks poiste tuppa. Siis saame rääkida juttu nii kaua, kuni ära kukume. See aga juhtus kõigi tema katsete, mis sisaldasid ka mingit ägedat näomassaaži, kiuste alles vastu hommikut. Arvan, et leidsin väga hea sõbra.
Aga vastu hommikut läks pisut keeruliseks. Ta tahtis enne mind ärgata, et minu julmast äratustehnikast pääseda. Ja siis ärgates teatas, et tahaks mind suudelda. Ja siis me rääkisime peaaegu kuni minu tööle minemiseni sellest, miks see ei ole hea mõte. Miks mina ei ole hea mõte. Ja me ei jõudnud ikkagi ühisele arusaamale. Aga ta loodetavasti siiski respekteerib üldjoontes mu soovi elukaaslaste, töökaaslaste ja koolikaaslastega sõbraks jääda. Muidu on ta ju väga äge inimene. Aga see oleks liiga keeruline. Ta ei ole harjunud Euroopa normidega ja mina ei ole harjunud India omadega. Ja ainus, mida ma suutsin mõelda, oli… Ooops, I did it again!

23. juuli

Ei saa me läbi alkota
Täna siis oli esimene päev, kui kolmekesi praktikantidega minu firmas töötasime. Jälle oli naljakas tunda end milleski veel uuematest inimestest kodus olevamana. Aga ok. Tööst pole väga midagi rääkida. Õpetasin uusi praktikante välja, kui oma töö otsa sai ja õhtul pidi olema see firma üritus. Suhteliselt suur läbikukkumine, aga ma sain vist oma ülesannetega üsna hästi hakkama ja sain ka põhimõtteliselt esimest korda nõustamist proovida. See oli fun, kuigi ikka veel koperdasin.
Teised arvasid, et mul läks hästi ja et tüübid olid tõeliselt huvitatud programmist. Tegelikult aga olid nad huvitatud minust ja hoopis Kanadasse immigreerumisest. Vähemalt üks neist tundis veidi huvi ka meie kommunikatsioonimagistri vastu. Nii et meil on midagi ühist. Aga pärast ametliku osa lõppu, kui kõiki järsult ja ebaõnnestunult tantsuplatsile paluti, hakkasid nad uurima hoopis, kus ma elan ja kauaks jään ja kas ma tahan neile külla minna. Nojah. Nad olid toredad, aga ma jääksin üsna ruttu neile vahele sellega, et ma ei ole UK-st ja see peaks töine suhe olema. Muidu ei ole mul ju midagi uute sõprade vastu. Lihtsalt, ma tahaks tööasjad sõprusest lahus hoida.
Kui ebaõnnestunud pidu kokku pakiti, jäin Muditi ootama, et ta mind mööda minnes koju viiks. Teised tüdrukud läksid shoppama. Nad on veel kultuurišokis. Võib-olla mina olen ka, aga ma vähemalt proovin nagu kohalikud käituda. Proovin usaldada. Niisiis läksime kahekesi koju. Ja jõime viskit, kuni ta ära minema pidi. Ta juba plaanis reisi edasi lükata, et rohkem aega minuga veeta, aga ei õnnestunud.
Nüüd olen üksi, aga vähemalt annab see võimaluse blogida. Tema sõitis vanematekoju, aga ta on päris äge ja tundub, et see on süütu flirt. Läheb täpselt nii kaugele, kui mina luban. Fun osa oli see, kus ta ütles, et kui paneb ühe teatud loo mängima, pean temaga tantsima. Ja see oli päris lõbus. Õpetasime üksteisele uusi standard- ja ladinatantsude samme:D
P.S. Tüdrukud tulid just koju ja nägime sisalikku vannitoa seina peal:)
Nad hakkavad ka aru saama minu skeptilisusest kohalike aiesecarite suhtes, aga samas Muditi usaldan. Usun, et meist saava päris head semud. Temaga on lõbus. Ja teate, mis on kõige kõige parem osa? Mulle tundub, et mu süda on jälle terve. Tulin jälle suurest jamast välja tugevamana kui enne. Ja tõestasin endale, et kohanen üsna hästi. Teised tüdrukud on kergetest ebamugavustest nii šokeeritud, et räägivad, et tahaksid koju tagasi minna. Mis on jabur. Minu jaoks on India olnud pigem positiivne üllatus ja ma ei kahetse üldse siia tulemist. Ainult nädala alguses tõeliselt haige olles tahtsin koju. Samas usun ka, et kui kodutöö sihtriigi kohta on tegemata, siis ei ole ka õigust vinguda. Loe, kust tahad, igal pool peaks olema piisavalt infot India plusside ja miinuste kohta. Steriilsust pole keegi lubanudki. Ja Põhja-Euroopalikkku täpsust ning korrektsust pole ka mõtet oodata. Valed on muidugi ka siin koledad ning lühikeste jalgadega, aga kõik oleneb sellest, kuidas ise asjadesse suhtuda. Positiivsus aitab palju. Ja sõbralikkus. Ja naeratus.

22. juuli

All’s well that ends well, right!?
Eile päev oli jälle väga töine. Vahel tundub, et ma olen ainus, kes tähtaegade pärast muretseb. Seega tegelesime alles eile turundusplaaniga. Kõik on ikka veel väga kohutav, aga mis teha. Mul on piinlik, et seda jama minuga seostatakse, aga ma ei jaksa lõputult vastu vaielda oma turundusmagistrist kolleegile. Eriti kuna muidu oleme me ju head sõbad ja ma ei taha tülli minna temaga. Aga ta ei tundu just väga palju teistest targem. Jah, ta saab aru, miks ma vahel pisarateni naeran mõnda kolleegide inglise keelset väljendit kohates. Aga see ei tee temast eksperti ei turunduses ega inglise keeles. Ei ole ka mina ekspert, aga nähes üht nurjumist teise järel, on mul lihtsalt kahju sellest, et mul ei lasta aidata.
Ühesõnaga õhtu oli hommikust targem. Kuigi olin surmväsinud, otsustasin ikka kena prantsuse kutiga välja minna. Ja see oli kogu päeva parim mõte. Mul oli väga tore ja tema sõnul tal ka. Kõik sai alguse sellest, et Tusha viis mu kokkusaamispaika. Sõitsime autoga nagu tõelised naised. Kiljudes hirmust, kas ikka mahume motikaterivi vahelt läbi pärast ühte valepööret. Tagant juba sõideti kinni ka ja ainus valik oli edasi minek.
Igatahes, mahtusime läbi ja saingi Emmanueliga kokku. Saate aru? Tal on firma autojuht. Neil kõigil on. Ja firma maksab kinni ta lukskorteri. Maksaks ka terve tema tö ajal hotellis elamise, aga ta ei tunne end ka hästi autojuhti ööpäev läbi rakkes hoides või liigselt raha kulutades.
Igatahes… kõigest õiges järjekorras. Väiksest keelebarjäärist olenemata oli meil tore. Tundub, et ta räägib täis peaga paremini inglise keelt või oli tookord nii kõva müra, et ma ise ei pannud vigu tähele. Vahet polegi. Käisime vanalinnas jalutamas. Ta autojuht viis meid sinna:D Ta viis mu sama järve äärde, kus just Piyushiga käinud olin. Ja siis väikestesse odavatesse pudipadipoodidesse, mida vist kogu vanalinn täis on. Ja ikka veel ei oska ma vanalinna minna. Jabur. Ostsin jälle ühe käevõru. Palusin tal kui kauem siin olnul minu eest kaubelda, aga alghind oli 10Rs-i. Me ei hakanud isegi proovima. See ei saa ju veel odavam olla. Või saab?
Pärast viis ta mu imelisele juurviljaturule. Turg ise polnudki nii imeline, kui selle paleelik esikülg. Raudselt ei suuda ma seda kõigest hoolimata ikkagi teinekord ära tunda. Aga olen väga tänulik talle, et ta mulle kohalike meelispaiku näitas. Viimaks ometi. Neid, mida turist ei näe.
Ja seejärel läksime õhtust sööma. Ühte vähestest kohtadest, kus olen juba käinud. Juhuslikult:D Läksime siis sama hotelli teise restorani, mille nimi on Thali ja millel on hea süsteem. Nad toovad sulle väga paljusid asju natukene. Ja siis toovad muudkui juurde. Ma ei jaksanud ühtegi asja lõouni süüa. Maitsesin vaid. Ja tema ei lubanud mul millegi eest maksta. No ok. Usun, et ta ei jäänud sellepärast palju vaesemaks. Ta vist teenib siin ka euroopa palka. Ja armastab Indiat. Ega taha koju minna.
Terve õhtu käitus ta ülihoolitsevalt. Mul oli isegi kahju, et ma juba seal järve ääres enne käinud olin ja ta mulle sellega muljet avaldada ei saanud. Aga õhtu lõppedes läksime tema juurde, sest kumbki meist ei tahtnud veel teisest lahku minna.
Tema kodu on mega. Sisekujundaja kätetöö. Kaks magamistuba. Tohutult ruumi ja luksust. Ja ta elab seal üksi arvates, et ei vääri seda kõike, aga tegelikult nautides. Plaanin sinna veel sattuda. Ei tohiks ka väga raske olla, sest me juba rääkisime, et seda võiks teha ja toda jne. Huvitav, kas see oli date? Ma ei teagiD: Rumal mina.
Viimaks otsustasin siiski koju minna. Ta oli tõeline härrasmees, kes pakkus, et saadab mu lausa rikšaga koju, aga ma ei lubanud. Ei tahtnud, et ta liiga palju minu pärast pingutaks. Ei tahtnud teda ära kasutada. Jõudsin ju ise ka ainult ühel korral teega eksides koju ja tegin rikšajuhi õnnelikuks, sest mul oli nii hea tuju ja ma ei viitsinud hinna üle vaielda.
Kui koju jõudsin, siis selgus, et vahepeal on veel kaks praktikanti siia laekunud ja end ülemisele korrusele sisse seadnud. Mudit tegi kutsikanägu ja mina tegin kurja nägu, sest ta oli ju lubanud mulle ülemise korruse toa minu valikul kaks päeva tagasi. Niisiis olin vastik ja lihtsalt võtsin esimese õigusega ikka täpselt selle toa, mida tahtsin. Tegelikult olen nagunii suurema osa ajast poiste toas. Üksi on ju igav. Üldjoontes on aga uued praktikandid toredad. Nad ütlesid, et ma tundun olevat juba nii hästi kohanenud, aga tegelikult on see ju illusioon. Ega minagi tea veel kuigi paljut. Lihtsalt veidi rohkem kui nemad. Ja kui tavaliselt varjavad kohalikud oma kehaga mind teed ületades, siis täna aitasin mina neil teed ületada. Igatahes, tunnen jälle üldjoontes, et olen oma elemendis ja elu on ilus.

21. juuli

Esimene öö siis oma uues kodus seljataga. Konditsioneeriga kulus magamiskott täitsa ära. Hommikul ärkasin suhteliselt vara solidaarsusest, sest poisid peavad veel varem tööle minema. Sättisin siis end rahulikult valmis ja otsustasin jala tööle minna. Oli see alles rumal mõte. Ma ei pea praegu Google Mapi kõige usaldusväärsemaks, aga mu kodutee on lubatud 2-3 kilomeetri asemel 5,2km pikk. Jalutasin peaaegu tund aega lootes muudkui, et järgmise nurga tagant paistab õige tänav, aga see juhtus alles mõni minut enne tööpäeva algust. Kohale jõudes olin taas end läbimärjaks higistanud ja selle päeva trenn oli tehtud. Üldse tundub, et elan nüüd natuke rohkem Siberis kui enne. Lähedal poode ei ole. See eest on lehmad, lambakarjad ja isegi pühvlid. Jälle kord rumal mina vaatas täna hommikul tööle minnes, et lahedad mustjad lehmad, mille peale korterinaaber Harsh naerma hakkas ja rumalat haris.
Aga tagasi eilse juurde. Oli jälle pikk tööpäev ja ma ei jaga jälle ööd ega mütsi sellest, mida mult tahetakse. Nokitsesime taas igasuguste sloganite, artiklite ja standardkirjade kallal. Vaikselt hakkab närvi ajama minu toimetatud või kirjutatud tekstide taas vigaseks toimetamine. Töötame Tushaga koos, tema valdkonnaks siis eelkõige turundus ja minu omaks ajakirjandus/kirjutamine ja kuigi ta tunnistab, et ei oska kirjutada, ei tähenda see vähenenud isu tekste toimetada. Kohati ikka hoian end väga tagasi, et siiski meeskonnamängija olla. Muidu saame ju väga hästi läbi, mida näeb ka Priyanka, kes on nüüd millegipärast tagasi tõmbunud. Ja mulle ei meeldi ka ilusad reklaamvaled. Siin on ikka üsna teistsugused standardid kui Euroopas.
Igatahes, pärast pikka päeva läksin joogasse. Ootasin maja ees Piyushi, kui keegi ütles: „Tere, Maria!“ Üritasin hoolega bluffida, et tean, kellega tegu, aga üsna varsti sain tema jutust ka selgust. Oli see töökaaslase poisssõber, õigemini kihlatu, kes mind mõni aeg tagasi rikša peale pani ja veel peenraha andis. Ja jälle selgus, et üks kolleeg abiellub detsembris.
Igatahes, sellele järgnes jälle üks wow-koht. Too tüüp oli siin koos sõbraga, keda mulle ka tutvustati. Muidugi ta nimi on mu mälust juba kui peoga pühitud. Nägin ta käel üht religioosset käevõru, mis siinsetele meestele omane lisaks niidiribadele ja küsisin selle tähenduse kohta. Öeldi, et see on jumal. Või õigemini selle peal on ühe jumala nimi. Informatsioonile järgnes küsimus, kas tahan seda käevõru omale. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud õieti ei ega jah öelda, aga omale ma selle sain ja kätte pidin ka kohe panema. Tekitas muidugi sõprades kohe küsimusi. Aga tõesti, osa siinseid inimesi on väga lahedad. Kui nad pidevalt külge lüüa ei püüaks. Nüüd hakkab mulle tunduma, et ka Piyushil poleks midagi selle vastu, kui meist midagi muud saaks. Aga ma tõesti ei otsi suhet ja kuigi me oleme juba praegu väga head sõbrad, ei tunne ma sellist keemiat.
Õhtust siis. Piyush tuli mulle tutt-uue autoga järgi, sest olin ta eelmises autos üllatunult maininud, et tal polegi turvavööd. Sebastian oli selle ukse küljest lahti tõmmanud:D Ja nüüd tuli ta esimest korda uue autoga mulle järgi. See lõhnas veel tuttuuelikult ja pooled asjad olid alles plastikkatte all:D Ta oli selle tegelikult juba kuu aega tagasi ostnud, aga nii kiindunud enda vanasse autosse, et alles nüüd minu pärast võttis kasutusele. India mehed, ma ütlen:D
Võtsin siis osa tema joogatunnist. Päris tore oli ja tõesti magasin pärast väga hästi. Samas oli ka üks koht, kus mu tuju täiesti nulli vajus, sest olin kogu kambast ainuke, kes lootoseasendisse ei paindunud. Kammoon. Ma ei tea Eestis vist enam mitte kedagi, kes seda teha suudaks. Ja nemad muudkui surusid peale, et pean sellega juba esimesel korral hakkama saama. Kui ma siiski ei saanud ja valu tõttu alla andsin, siis öeldi, et järgmine kord ikka saad. Eks ma siis proovin.
Pärast trenni oli mul tappev nälg, aga kõik, kes olid plaaninud välja sööma minna, hüppasid alt ära. Läksime siis Piyushiga kahekesi kaua avatud restorane otsima, sest kell oli märkamatult 11 saanud. Leidsimegi midagi, aga ma ei ole ikka kindel, kui hea valik see oli, kuigi tema pidas seda turvaliseks. Kohalikud annavad siin erinevatele toidukohtadele erinevaid hinnanguid. Ja eilse õhtu toit oli siiski liiga raske ja vürtsine, et ma end hästi tunneks oma lõputute kõhuhädadega. Täiega oleksin lihtsalt toorsalatit ja vett tahtnud. Viimaks viis ta mind koju, kuigi olin öelnud, et ta ei pea, sest ta elab linna hoopis teises otsas ja ma oleksin vabalt võinud rikša võtta. Aga ta oleks solvunud. Samamoodi nagu ta taaskord ei lasknud mul söögi eest maksta. Aga ta ei luba mul end süüdi tunda.
Juba jõudis ta mind ka tänaseks välja kutsuda, aga mul on natuke plaanis selle kena prantsuse kutiga kokku saada ja talle rätik tagasi anda. Piyushiga plaanin nagunii veel sada käiku ette võtta, aga täna teeksin hea meelega pausi. Läheb veidi liiga intensiivseks ja ma ei taha talle vale muljet jätta. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja.
Õhtul istusin jälle natuke poiste toas, aga läksin üsna varsti tagasi alla. Nad jälle blokivad tubade valiku koha pealt, kuigi mulle lubati, et ma saan valida ja nemad ise ka esimesel päeval ütlesid, et pole probleemi. Aga nüüd selgus, et Moditi vanemad tulevad järgmisel nädalal päris mitmeks päevaks meie juurde ja ma tõesti ei tea, kas see tähendab, et ma ei tohi poistega isegi samal korrusel viibida? Ja pean end oma kodus kammitsema. Nõme. Aga muidu tunduvad nad toredad.

2o. juuli

Ikka nagu Ameerika mägedel
Olingi peaaegu kogu öö üleval. Tegin tööd. Pesin voodipesu ja olin tänulik, et varem ei teadnud, kui must see on. Vastu hommikut õnnestus veel tunnike magada ja siis söömata tööle piinlema. Kogu aeg iiveldas. Korra pidime isegi sõites auto kinni pidama. Mitte, et õues või lahtise uksega parem kui konditsioneeriga autos oleks. Niisiis tegin terve hommiku hingamisharjutusi, sõin uusi rohtusid, värisesin 22 kraadi käes ja hõõgusin samal ajal. Mitte miski ei aidanud ja ma vihkan sellist abitust. Otseloomulikult kulmineerus see kõik koos pingelise päevaga minu üliemotsionaalseks muutumisega. Istusin õues trepil, sest igal pool mujal oli liiga külm, kuigi just natuke aega varem oli olnud iiveldama panevalt palav ja pisarad muudkui voolasid. Kui boss mind sööma kutsus ja pidin tunnistama koos põhjusega, miks ma süüa ei saa, siis muidugi muutusin jälle vesiseks ja ta saatis mu koju hullumeelsest päevast hoolimata. Ütles, et tervis tuleb esimesena.
Kõik siinsed tuttavad käskisid osta koju piimatooteid ja puuvilju seedehäirete puhuks, kuigi Eestis vist just vastupidi keelataks need esimesena ära ja sunnitaks saia sööma vms. Igatahes, kuulasin sõna, nägin veel kurja vaeva, et koduvõtmeid saada, sest Sebastiani seljakott varastati nädalavahetusetripil koos kõigega ära ja ta oli hommikul minu võtit laenanud, sest ma pidin viimasena koju jõudma. Sain lõpuks Joy võtmed ja ostsin megahead jäätist esmakordselt. Jälle üldse mitte odav lõbu, aga nende muud piimatooted on veel kahtlasemad. Rikšajuht püüdis mind veel röövida pärast järjekordse linnatuuri tegemist, aga vaidlesin temaga pikalt teemal, et ma ei ole ei idioot ega turist ja kui masin näitab 39Rs-i, siis isegi koos inflatsiooniga ei ole see 150Rs-i. Lõpuks võitsin ja maksin 60. Tõenäoliselt jäi ta ikka kasumisse.
Kuigi käsk oli piimatooteid süüa – eriti nämm jäätis püsis isegi sees – ja siis magama minna, ei tulnud sellest plaanist eriti midagi välja. Kuna aiesecarid olid kuulnud, et mina ja paar õhtusöögil viibinud inimest veel on rivist väljas, siis uuriti järgi, kas olen enam-vähem okei ja hakati mind keset seda hullumeelset päeva kolima. No tore küll. Mitte, et ma eriti lähemale oleksin saanud. Lihtsalt jäin oma suure vaevaga organiseeritud küüdist ja korterikaaslastest ilma. Aga uus kodu iseenesest on täitsa ok. Kui see välja arvata, et siin ei ole veel midagi. Ikka veel vaidlen ka selle üle, millise toa ma meie kahekordses majas saan.
Elama hakkab meid siin vist kuus – kaks kohalikku, kellest üks on aiesecis ja neli minu firma praktikanti, kellest esimene peaks täna saabuma. Plussiks on aga see, et kohalikud oskavad asju kohalike hindadega hankida ja ehk õnnestub neilt midagi õppida. Hetke plaan on lähima kuu aja jooksul paigaldada nii vee puhastaja, gaas; parandada külmkapp ära, koristada korralikult vannitoad ära – selgus, et tavateenijad seda ei teegi, sest see on kõige alumise kasti meeste töö. Nende, keda isegi ei puudutata. Äge osa on see, et me vist saame ka koka. Ma ei taha teada, mis see kõik maksma läheb, aga kaldun arvama, et mitte oluliselt rohkem kui väljas söömine. Pigem ikka vähem.
Niisiis sain uut kodu mingi tunnikese nautida, kui üks korterikaaslane – Modit – tööle pidi minema ja küsis, kas tahan ka linna kaasa tulla. Mul oli küll plaan Piyushiga kohtuda, aga ma ei saanud teda kätte. Sellegipoolest läksin linna, lootuses, et ehk ta siiski helistab lähiajal. Ilma võtmeteta tühjas kodus ka istuda ei tahtnud.
Läksin siis linna ja Piyush helistaski peaaegu kohe, aga me ei läinud planeeritud alkoluba tegema. Läksime hoopis vanalinna. Ma siiani ei saa aru, kus see täpselt on või mida nad vanalinnaks peavad. Igatahes, nägin nende paleesid ja kohtuhooneid. Sõitsime vesirattaga järvel, mille keskel kõrgub Shiva kuju otsekui New Yorki vabadussammas. Jõime tänaval meie silme all lahti raiutud kookoste seest kõrrega kookospiima. Ma ei oleks eluski arvanud, et need suured rohelised asjandused ka kookosed olla võivad. Käisime pudipadi kvartalis, kust saab juba normaalsema hinnaga ehteid ja muud kraami. Saatsime rongi peale Piyushi onu ja nägin jälle India kurvemaid külgi. Mööda rongiplatforme sõitis madala lavatsi peal ringi väike, jalgadeta poiss. Selliseid asju on alati tohutult kurb pealt vaadata, aga kõiki kerjuseid ei jaksa ma ka järjele aidata. Tagasiteel siiski andsime lastega emadele mõned mündid. Ma küll ei tea, mida nad nende eest saavad. India ei ole tegelikult üldse odav. Isegi mitte puuviljade koha pealt.
Vastu ööd istusime veel Piyushi kontori katuseterrassil, ajasime juttu ja jõime mingit seedimisele hästi mõjuma pidavat alkoholi. Ja siis ta viis mu koju. Halvasti alganud päev lõppes väga hästi. Ma olin küll lõppväsinud, aga ei tahtnud magama minna enne teise korterinaabriga korralikult tuttavaks saamata. Niisiis liitusin nendega kitarrisaatel laulmises. Tore oli. Ja magasin ka poiste toas, sest neil on konditsioneer. Väga aus, eks. Aga ok. Nende üüritud maja ja meie elame siin nende armust või nii… Muidugi rääkisime veel poole ööni juttu ja hommikul olin jälle laip. Võiksin kõigest palju pikemalt kirjutada, aga pole aega ega jaksu hetkel. Eilsest kirjutan loodetavasti täna. Lihtsalt väga pikad päevad on olnud jälle.

19. juuli

Kõik jälle pahupidi
Igatahes… unustasin teile rääkida sellest, et siinsed autod laulavad tagurdades. Eile kohtasin ühte, mis mängis lambadat. Üsna naljakas oli.
Tänane päev on täis vist ainult häid uudiseid. Teen viimaks tööd, mida teha tahtsingi. Kui mind ja Tushat hommikul Suure Ülemuse kabinetti kutsuti, olime vist mõlemad veidi hirmul, aga selgus, et ta tahtis, et meie kaks – tema oma turunduse ja mina oma ajakirjanduse taustaga järgmise kuu-pooleteise turundusplaani paika paneksime. Mis täpselt kuidas kuhu. Samuti tuleb meil teha järjekordne presentatsioon meie toodetest, mille kohta ikka veel iga päev midagi uut teada saan ja last but not least. Uus koduleht on väljas, aga see pole kaugeltki veel korras. Seega tuleb meil kõik kolm ülesannet koos sisu loomise ja toimetamisega homseks õhtuks valmis saada. Pisut palju, kas te ei arva? Suur ülemus lubas meil webmasterite peale karjuda, kui nende töö tulemused meie ootustele ei vasta. Nende kuuldes.
Tegime täna jupike üht, jupike teist, aga ikka tundub, et upume ülesannetesse. Ja samas suurema osa ajast olen ju siiani igavlenud ja ise endale ülesandeid paluma pidanud. Aga ok, ei vingu. Teen seda ju mõnuga. Lihtsalt kardan väga, et ei jõua kuidagi kõike homseks õhtuks valmis. Kui pean ka telemarketingi inimestele skriptid ette kirjutama ja ajalehte ostetud artiklid looma, siis ei saa sellest ajast kuidagi jätkuda. Nagunii tuleb veel kõiki fakte topelt kontrollida, sest peaaegu alati on need vigased. Ja tänase kontrollimise käigus sattusin ka viirustega nakatunud ülikooli kodulehe peale. Veel üks fun fakt. Loodetavasti sain Kaspersky kõik kollid kätte.
Kuigi mul oli täna hästi kiire töölt lahkumisega, olime sunnitud hoopis ületunde tegema. Ahjaa… nägin jälle ahve. Seekord nad tõesti istusidki töökoha kõrval asuva maja verandal ja katusel ja lihtsalt chillisid. Tusha vaatas vist küll, et olen ma alles imelik. Et miks nii tavalisest asjast vaimustun. Aga see ju ei ole tavaline.
Igatahes… pärast tööpäeva pidime minema sellele pidusöögile. Suutsin tellida kausitäie konte lambaliha nime all ja pidin seda ootama üle tunni aja, sest nad unustasid mu ära või andsid mu toidu kellelegi teisele vms. Ok. Kui on lõbus, siis nagunii nälga ei tunne. Ometi oli mul väga nälg mu kahest lõunasöögist hoolimata – kiire päeva tõttu ei olnud mul aega õigel ajal ülemust üles otsida ja tema mind ka ei otsinud. Ja siis kurtsin, et olen näljane lihtsalt mööda minnes itipoistele. Ja juba hakkas pihta minu nuumamine. Neil on plaan mind paksuks sööta enne, kui Eestisse tagasi tulen. Et ikka kõik näeksid, kui hästi siin külalisi koheldakse. Aga jah… nad on toredad ja toit on enamasti mega. Anyway… umbes minut pärast seda, kui olin söömise lõpetanud, tuli ülemus mind sööma kutsuma ja see, et ma juba söönud olin, ei olnud mingi vabandus. Tuli lõunasöök number kaks. Näkitsesin siis natuke chapatit ja asusin taas tööle.
Ja õhtul… tuli pommuudis. Hakkan homme vist taas kolima. Nii kurb kui see ka ei ole. Meil kõigil on kahju. Minu asemele tuleb see eilne äge brasiilia tüdruk ja mina lähen kuhugi töökohale lähemale eramajja. Kui veab, saan oma toa ja edaspidi tulevad sinna ka teised minu firma praktikandid, kes peaksid varsti laekuma. Muidugi ei tea ma millestki eriti midagi. Wali lubas mulle sõnumi saata selle kohta, mis toimuma hakkab, aga mul on tegelikult ju juba kogu nädalaks plaanid tehtud. Homme alkoholiluba tegema ja võib-olla turule, ülehomme koos kena prantsuse poisiga linna peale, neljapäeval viimaks ometi joogasse, reedel töökoha uute tudengite peole, laupäeval ehk ka kuhugi ja pühapäeval, kui õnnestub Ahmadabadi reisile. Ja ma ei saagi aru, kas siia nädalasse peaks mahtuma ka Rajasthani reis või mitte. Ei saa mitte üksteisest aru.
Ahjaa… selgus, et Tusha on ainult 23 ja tal on samuti imelik, et tema kui õppejõu jalgu puudutatakse ja teda madamiks kutsutakse. Ütlesin, et mina küll kunagi seda tegema ei hakka. Mul ükskõik, kas ta on õppejõud või mitte. Ma arvan, et meist saavad sõbrad. Pealegi suurem osa mu poisssõprugi on olnud temast vanemad:D
Aga jah… homseid seiklusi ootama jäädes.
Memory overload. Tänasel unekontol on 2+ tundi ja kipun arvama, et nii jääbki. Lihtsalt liiga palju on kahtlaseid asju. Ülekoormus tööl, mis paneb minusuguse perfektsionisti märatsema. Teadmatus, kus järgmise öö veedan ja üsna suur hirm aiesecaritega maja jagamise ees. Teate küll neid varguste kõlakaid. Ja muidugi veel see, et mu kaamera on kellegi kolmandast isikust eksperdi käes kes teab kus ja mis seisus. Liiga kallis mänguasi, et lihtsalt sellest loobuda. Kell on 3.34am ja proovin nüüd veidi tööd teha.
Yay. Olen vist jälle haige. Supikogu tuli tervikuna välja ja uni on kui peoga pühitud. Ei saa aru, kas higistan, sest siin on alati palav või sellepärast, te midagi on valesti.

18. juuli

Päev, mida meenutada
Tänane päev oli üdini positiivne. Sain nii palju näha ja teha ja ausalt, ma ei teagi, palju selle kõige peale raha kulus. Seda igasuguse petmiseta, kusjuures. Või noh…enam-vähem.
Juba hommik algas hästi, sest Wali pidas kinni oma lubadusest ja viis meid Baroda muuseumi ning loomaaeda. Muidugi tund aega kokku lepitust hiljem, aga see on India mõistes üsna täpne.
Muuseumis oli päris vägevaid eksponaate nii Indiast kui Egiptusest kui ka Euroopast. Mul oli veidi kahju, et Wali juhtimiselt sealt lihtsalt läbi tormasime, aga sellegipoolest nägin mõningaid asju esmakordselt. Egiptuse muumiat näiteks. Või sinivaala hiiglaslikku skeletti. Ja nägime ka kohalikke vääriskive ning loomatopiseid. Muidugi kuulus asja juurde räige diskrimineerimine, sest muuseumikülastus on välismaalasele kakskümmend korda kallim kui kohalikule. Loomaaed oli õnneks kõigile 10Rsi, aga seal polnud ka kuigi palju vaadata. Ja süsteem oli naljakas. See koosneb kolmest eraldi asetsevast osast – igasse sisenedes rebitakse su piletijäänuk veel kord pooleks. Enne loomaaeda minekut käisime aga veel vett ostmas. Sain teada, et on täitsa ok osta siin hermeetiliselt kilekottidesse pakitud vett. Lihtsalt hammustad otsa lahti ja imed paki tühjaks. Fun.
Loomaaia kõige huvitavam osa oli valged paabulinnud ja viimaks ometi – metsikud ahvid. Nad istusid vangistatud ahvide puuride peal või lebotasid puu otsas, justkui narrides neid õnnetumaid eksemplare. Et ha haa. Teie olete seal, meie oleme vabad tegemaks mida iganes pähe tuleb. Wali väitis, et eile oli tema kontori juurde tulnud ligi viiskümmend ahvi ja need elukad pidid vahel kurjaks saama ja hammustama. Aga ma olin ikkagi õnnelik neid nähes. Nüüd aga loodan veel näha metsikuid krokodille ja elevante, kuigi osa inimesi väidab, et tänaval jalutavad elevandid on müüt. Aga loomaaias nad neid ka ei pea. Seega ei saa nad väga rariteetsed olla.
Pärast väsitavat ekskursiooni ülimas palavuses viis Wali meid sööma mingisse kohalikku söögikohta. See ei näinud just tervisekaitsenõuetele vastav välja, aga riskisime viisakusest. Nagunii oli Walit enne hoiatatud, et meie kriteeriumid on kohalik, maitsev, mitte väga vürtsine ja ohutu. Niisiis Wali tellis meiel süüa. See oli Nylon Khaman vms – üks väheseid asju, mida siin jälestan. Selgus, et ka teistel käis see suus ringi ja Wali oli tellinud tohutu koguse. Nüüd oli ta ainus, kes seda sõi. Õnneks tellis ta meile siis ka samosasid, mida ma armastan ja need olid täitsa head. Näljahäda rahuldatud, läksid meie teed lahku. Jätsime hüvasti Wali ja meiega kaasa tulnud uue brasiilia tüdrukuga, kes jääb siia isegi kauemaks kui mina – yay – ja suundusime koju duši alla.
Kiire dušš ja riietevahetus ning suundusime taas välja, sest olin lubanud Rickile seda uhket ülikoolihoonet näidata. Muidugi üritas rikšajuht meiega veidi tuuritada või oli lihtsalt tumba-jumba, aga viimaks jõudsime kohale. Ega siis kohe ei võinud minu suunamisi kuulda võtta. Kahjuks aga olid väravad suletud ja sisse saada polnud lootustki. Rick arvas ikka, et see on räpane, sest seal oli veidi sodi maas, aga ma jään oma arvamuse juurde, et see on mega.
Jalutasime siis veidi ringi sealses odavas shoppamispiirkonnas, astusime sisse kingitustepoodi ja enne veel, kui jõudsime midagi välja valida, jooksis hiir üle mu jala. Arvake, kuidas ma reageerisin. Kõik kohkusid igatahes:D Sellegipoolest tegime paar ostu. Järgmisena sattus ette tänavamüügipiirkond ehetega. Joy oleks kade:D Sain kauplemist harjutada ja üsna mõistliku hinnaga kaks paari jalakette ja siis suundusime taas koju. Jälle pesema. Võimatu on olla pesemata, aga ega sellest pesust ka kauaks kasu ei ole. Otsustasime veidi kodus kuumuse eest peidus olla ja vaatasime üht filmi, aga siis avastasin hulga vastamata kõnesid oma telefonist. Me kumbki polnud midagi kuulnud. Igatahes helistasin Piyushile tagasi ja ta kutsus meid kaasa Iskoni templisse siin samas lähedal, kus on pühapäeviti alati grandioossed usuüritused. Muidugi kasutasime juhust midagi kultuurset näha.
Kõik algas kingade eemaldamisest templi hoovis. Sees juba käis mingi rituaal. Ma ei saanud lõpuni aru, keda või miks nii austatakse, aga rahvas oli ekstaasis ja meil oli tore. Juhtlaulja eeskujul lauldi mantraid nagu need oranžid tüübid tallinna tänavatel ja meid pritsiti püha veega. Käisin ka koos Piyushiga pühamehelt nänni saamas ja sõin ära saadud tüki puulehte. See pidi imesid tegema. Eks näis. Loodetavasti mitte uut kõhuhaigust. Aga ma lihtsalt pidin proovima. Kohtusime mõningate Piyushi sõpradega ja saime tunda kuulsusestaatust, kui kohalikud lapsed tulid kätt suruma ja vanemad küsisid luba oma lapsi koos meiega pildistada. Ühel hetkel pandi mulle lausa beebi sülle ja see oli äge mulle ka.
Igatahes, selgus, et olime samas templis, millest kolleeg mulle rääkis. See, mille juures on söögikoht ja siis PIyush ostis meile hunniku näidistoite – samosasid ja muid taimseid kartuliasju. Mingid kotletid olid ka – punased ja südamekujulised. Ja mingi käkk jogurtis. Kõik väga head. Ja ta ei lubanud meil millegi eest maksta. Sain ka võimaluse osta kohalikust poest omale Gita – hinduismi piibli, millest just enne rääkisime, sest väga tahaks aru saada siinsest jumalate süsteemist. Nüüd on mul see võimalus. Andsin neile ka oma telefoninumbri, sest see poemüüja lubas mind teavitada kõigist nende templi põnevamatest üritustest. Magasime just maha kõige suurema – ainsa päeva aastas, mis nende jumal Vishnu vms – tuleb ise välja inimeste juurde ja inimesed veavad tuhandete kaupa üht suurt dekoreeritud vankrit tema kujuga. Sellest on kahju. Aga jah. Sellega päev veel ei lõppenud. Korraks tulid sinna mind vaatama ka need kaks kutti, kellega esimestel päevadel kohtusin ja pitsat söömas käisin, aga nad vist veidi ehmatasid, et peavad oma valget neiut kellegagi jagama. Seega lasid nad ruttu jalga. Aga kõik hoiatavad mind, et ma ei tohiks inimesi siin automaatselt usaldada ja seega on parem, kui keegi tuttav veel koos minuga on. Ja Piyush on mega. Teda usaldan küll. Ricki ka.
Edasi läksime teeäärsesse putkasse teed jooma – imestan siiani, et Rick julges – ja siis Sayaji baugi parki taaskord jalutama. See oli ka tore. Õhtul on seal päris mõnus ja see on tõeliselt ilus koht. Hommikune mulje ja õhtune mulje samast kohast on ikka veidi erinevad. Ja ma ei imesta, et see kohalike hulgas väga populaarne on.
Oi, unustasin. Vahepeal jõudsime veel külastada mingit käsitöönäitust, kust sain lõpuks 10-20Rs-i eest kõrvarõngaid ja oma esimese õlasalli. Jälle ma ei mäleta selle kohalikku nime. Kardan, et mind hakatakse siin ülikuks pidama, sest mulle ei jää enamus nimesid ja nägusid probleeme, aga sel pole ülbusega midagi pistmist. Arvan, et kõik võtab lihtsalt veidi aega. Aga nüüd vähemalt saan veel mõningaid kodust kaasa võetud riideid kanda. Enamus asju olid seal siiski liiga kallid, nii et Piyush lubas meid mõni päev turule viia. Ootan huviga. Turg on koht, mida juba algusest peale külastada tahan. Tundub, et temast võib tulla hea sõber ja usaldusisik siin ja tema joogatrenne ootan ka huviga. Homme siis peaks olema mingi välismaalaste õhtusöök või pidu. Eks näis, mida see endast kujutab.
Hetkel aga lugesin oma sõnumeid ja nii palju häid mälestusi kerkis esile. Siinsed nunnud sõnumid ülemuselt ja tuttavatelt panevad ka muigama. Ja mu telefoni mälumaht saab kogu aeg täis. Olen jõudnud punkti, kus ei taha enam peaaegu ühtegi sõnumit ära kustutada. Kui mõni äge sõnum veel juurde tuleb, siis ei olegi enam bufferruumi. Aga ma ei ole nõus paljutähendavatest sõnumitest loobuma. Mida teie sellises olukorras teinud olete? Sõnumeid lugedes mõtlen vahepeal isegi Temale andestamisele, aga see oleks vist väga rumal. Enne peab ikka väga palju muutuma. Ja mina pean lõpetama naiivne olemise. Teisiti on maailmas väga raske. Aga ma ei taha küünikuks ka muutuda. Usun ikka veel karmasse – et olles ise hea ja avatud uuele, tiivad kannavad ja kõik saab alati korda. Aga nüüd – head ööd! Loodetavasti teil on kõik hästi seal seitsme maa ja mere taga. Kirjutage mulle. Ma armastan postkastist emailide avastamist ja neile on ka kergem vastata.

16. juuli

Tähtsad ninad koos
Täna siis oli see suur turundusstrateegia koosoleku päev. Terve hommiku aeti meid koosoleku ruumist minema ja kutsuti tagasi, kuni lõpuks kõige kõrgemad bossid otsustasid, et mina ja see uus turundusõppejõud puutume ka asjasse ja me võime samuti koosolekust osa võtta.
Niisiis meil oli mammutkoosolek. Kohal olid ka teiste harukontorite tähtsad ninad ning PR-agentuuri esindaja. Pool ajast vaieldi minu jaoks arusaamatute asjade üle – proovige ise pidevalt india inglise keelt dešifreerida. Ei ole just kõige lihtsam ülesanne. Igatahes… mul on täitsa oluline roll nende strateegias. Olen nüüd ülikooli rahvusvaheline esindaja, guru:D Mida iganes.
Sain natuke targemaks. Vähemalt tean nüüd, kuidas Indias asjad käivad, kuigi kõike õigeks ei pea. Natuke halva mulje jättis see, et suure PR firma esindaja koostab slaidshow kursiivkirjas tekstiga. Halloo. Alati halb mõte, kui pilti peab ekraanilt mitte paberilt jälgima. Aga muidu oli huvitav. Sain esimest korda näha, mismoodi tahetakse, et me kliente nõustama hakkaks. Ahmadabadis on üks väga karismaatiline turundustüüp, kes demonstratsiooni tegi ja üaari päeva pärast peaksin ise samaks võimeline olema. Põhimõtteliselt juba olengi, aga ikka veel ilmneb nii palju valeinfot ja vastuolusid ning jamaks läheb siis, kui keegi tahab sügavamasse diskussiooni langeda India hariduse teemal. Sellest ei tea ma ju mitte midagi ja hoogle ka ei aidanud targemaks saada. Neil on juba nii palju minu jaoks võõraid lühendeid. Õnneks kuus kuud on pikka aeg. Loodan, et lihtsalt ühtegi tehingut oma teadmatuse tõttu pekki ei keera. Samas kuni kõigil on erinev informatsioon ja tehnika, ei ole ka teised minust paremas seisus. Mina olen lihtsalt tõsiselt vaeva näinud asjade süstematiseerimise ning aktualiseerimise nimel. Kusjuures, pean hea meelega tõdema, et minu tööd tunnustatakse juba praegu. Tänagi tegin oma vabast tahtest hulga parandusi veel ühes brošuuridehunnikus. Vahel tõesti tundub, et olen siin kõige suurem turundusekspert. Võib-olla välja arvatud see karismavend.
Täna oli ka lõunasöök teistmoodi – see telliti meile kõigile mingist Lõuna-India restoranist ja see oli üldjoontes vastik. Pooli asju ei osand ma ka kuidagi süüa. Ainult wokilaadne asi oli ok. Ja hommikustest snäkkidest magussoolased kartuliribad maisiga. Või vähemalt ma arvan, et tegu oli sellise kombinatsiooniga. See oli tõsiselt hea. Aga nüüd on mul mammutnälg. Varsti lähemegi Rickiga kuhugi välja sööma. Teised põrutavad jälle reisima. Aga mina käin ju kuus päeva nädalas tööl. Nii tahaks seapraadi. Või vähemalt kala. Tegelikult kala on siin isegi võimalik hea tahtmise korral saada. Aga suuremaid loomi (lammas välja arvatud) mitte ja hetkel oleme vaid kanaga piirdunud. Lähen nüüd liha jahile.
Nii. Söömas käidud. Jäin jälle tükk maad vaesemaks. Siin kandis on väga suurepärased restoranid, aga ma pean vist loobuma koos teistega söömas käimisest, kui ei taha, et rahadega kitsaks läheb. Aga mulle nii meeldib nende teenindus ja need roosilehe-sidrunilõigu-vee kausikesed, mis pärast sõrmede loputamiseks tuuakse.
Unustasin enne rääkida, et läksin täna lõpuks apteeki. Aitab naljast. Apteeker muidugi ütles ka kohe, et söetablettidega ei jõua ma kuhugi ning kirjutas mulle kaks komplekti rohtusid, mis peaksid minu seest selle infektsiooni välja viima. Kusjuures uskumatu, aga ma juba tunnen erinevust. Üle pika aja käisin wc-s ja ei tundnudki vajadust seal pikemalt aega veeta. Vabandust, kui kellelgi nüüd süda pahaks läks.
Aga tüütu on see, et homme hommikul jälle ei saa autoga tööle. Mul ei ole küll midagi jalutamise vastu, aga rikšahindade vastu on küll.
Täna õhtul restoranist tagasi jalutades nägime veel midagi kuumalist – lehma jooksmas. Üsna varsti selgus ka selle kummalise nähtuse põhjus. Teda ajas tagasi veoautokastitäis mehi, kes ei andnudki enne alla, kui lehm kasti aetud sai. Huvitav, miks teda kinni püüda taheti? Kas ta on haige või vägivaldne või midagi veel kummalisemat? Loodetavasti ei tahta talle haiget, aga Rick oli päris kindel, et tehakse. Muideks, ta suutis mind täna üllatada ka. Esiteks iseenda ja Hollandi usklikkuse koha pealt ja teiseks selgus, et tal on passis kolm ristinime, aga tema päris nimi on Rick. Ehk siis Hollandlased ei kasuta oma passinimesid. Veider. Loogiline oleks ju see, et vähemalt üks su kolmest nimest on ka päriselt kasutusel. Ja neil on hoopis teistsugused viisatüübid kui meil.