Egole lisatud jälle 10 punkti:D

Hey hey

Mul on nii palju rääkida. Ma olen ise nii elevil praegu, aga katsun keskenduda ja teemasid ükshaaval arendada.

Värskemad uudised

Sain just kauaoodatud meedia tulemused. Nii kontrolltöö kui kanalianalüüsi ja ka lõpliku hinde. Sellepärast särangi. Ma sain A. Minu esimene suur hinne on A ja mitte lihtsalt A, vaid ma olen aine läbinud parima tulemusega. Nüüd ma võin heas tujus uude aastasse edasi minna, sest ainus erialane aine, ainus aine, mis mulle midagi tähendab, on läbitud paremini kui 117 teist inimest seda teha suutsid. Screw you eliitkooli võsukesed. Ei midagi isiklikku. Lihtsalt enam ma end küll teist kehvemaks ei pea. Kusjuures isegi see KT, mida ma oma meelest üldse ei osanud, hinnati 18,5 punkti vääriliseks. Poolteist punkti alla maksimumi nii, nagu koondhinnegi. Juhhuuuuu veelkord.

Tsentrifuugireziimil läbi kõhugripi

Eile või õigemini üleeile oli siis see päev kui see hull murdja kõhugripp mind kätte sai. Tunni aja jooksul mõtlesin, et ma suren ära. Muudkui higistad ja oksendad ja istud potil, sest kõht nii kohutavalt valutab ja siis järsku enam ei ole palav. On hoopis nii külm, et vahet pole, kas oled kahe teki all või poolpaljalt õues akna all. Ikka värised. Ma valmistusin juba kõige hullemaks, sest tean, et teised on istunud kolm päeva potil okseämber nina all, sest aeg-ajalt tuleb mõlemast otsast midagi välja ja tagasi end ei hoia. Õnneks minul läkski suurem piin ühe tunniga üle ja ma olen väga õnnelik selle üle. Juba selle ajaga ma käisin ringi nagu zombi ega osanud kuidagi olla. Niiiiiii paha oli lihtsalt. Süüa ka ei julgenud, aga õhtul suutsin juba empsi tehtud kohupiimakooki vitsutada ja täna läks vürtsine pada ka alla. Nämm..... Loodame, et selle jamaga on nüüd ühelpool lõplikult ja see ei riku mu aastavahetust ära. Ma pigem istun kodus teleka ees kui potil hetkel, kui aasta vahetub, aga tglt plaanin siiski midagi sõpradega teha.

Raamatutest...

Mu vaheaeg pole üldse kujunenud selliseks lustimiseks ja lillepeoks nagu arvasin, aga sellest pole ka väga hullu. Olengi saanud välja puhata ja lugeda palju. Kõigepealt lugesin ühte osa raamatute triloogiast nimega "Targutaja". Autor on Susan Mallery. Ta on kirjutanud kolm hästi armast ja südamlikku raamatut kolmest õest ja nende püüdlustest õnne poole. Ma lihtsalt ei saa neid lugedes naeratust näolt pühkida. Emps vaatab ka imelikult juba, aga mis siis.

Vahepausiks: mu kasuisa vaatab praegu tulemuste faili ja üritab mle selgeks teha, et teab poolte mu kursusekaaslaste vanemaid oma TÜ aegadest.:D:D:D Kõik on võimlik ju...

Aga tulles tagasi selle raamatu juurde... Sain sealt mõtte, et kõik valivad omale kaaslase eluks oma vanemate järgi, aga kuidas MINA KUI ISATA KASVANUD LAPS OMALE MEEST OTSIMA PEAKS??? No ma ei tea... Kui see on õige, siis ma jään väga hätta. Mul on kogu aeg olnud nõrgem kujutis meestest kui tervetest peredest pärit sõbrannadel. Jah. Mul on küll meessoost sõpru ja on olnud ja poisssõpru, aga ikkagi... Ma ei mõista nii paljusid asju, ma kardan:(

Teine raamat, mida ma lugesin, on "Maailma esimene filmistaar" (W.J. Mann), mis põhineb Florence Lawrence'i elulool, aga kus on lünki täidetud kujutlusvõimega. Üsna huvitav ja õpetlik raamat. Tavaliselt ma vihkan vanast ajast rääkivaid romaane, aga seekord sattus kätte huvitav eksemplar naisest, kes elas üle saja aasta vanaks, aga valetas ikka oma täpse vanuse kohta naiselikult häbelikkusest. Proovige ise nii vanaks elada, kui selle raamatu kangelane ja sama ergas nng teravmeelne püsida. Ühesõnaga... soovitan.

Täna oleks vist ka õige aeg aastast kokkuvõtteid teha ja lubadusi anda edaspidi parem olemise kohta, sest homme ma nagunii ei jõua selleni, ükskõik siis, kus ma lõpetan. Niisiis...

On olnud suurte muutuste aasta. Kool sai hõbemedaliga lõpetatud ja ülikooli ammu välja valitud erialale sisse astutud. Oma auto sain ja juba sellest ka ilma jäin. Üks tõsisemaid suhteid minu jaoks saabus ja suri. Võib-olla see siiski oli vaid suvesuhe, kuigi tahaks loota, et siiski tähendas meile mõlemale rohkemat. Üks väga mõttetu kaugsuhe oli ka, aga siiski mu elu pikim suhe - 6 kuud. See algas uusaastaööl ja lõppes jaanipäeval. Võb vist öelda, et pööripäevadel ma vahetangi mehi. Siis sai alguse see lühem kuid suurem suhe. Võib öelda, et sel aastal oli üks mu elu õnnelikemaid suvesid. Pärast sai Tartusse koltud ja üle elatud üks väga raske periood. Ma pole kindel, kas see veel läbigi on, aga parem oleks. Nii ei jaksa kaua. Ma tunnistan ise ka, et mul on olnud seal kohanemisraskusi, aga seda pole kunagi varem juhtunud. Ma ei saa aru, miks siis nüüd teisiti on. Aasta esimesest poolest pole aga eriti midagi kirjutada. Esiteks sellepärast, et ma ei mäletagi eriti midagi. Teiseks kulus kevad kooli edukaks lõpetamiseks. Muutuste aasta on nüüd kohe-kohe läbi. Huvitav, mis edasi saab.

Soovin juba ette ära head uut aastat kõigile. Soovin teilegi seda, mida oma sõpradele sõnumis: Liblikaid kõhtu, kommi suhu, kallistavaid käsi ja kedagi, kes muhu peale puhub.

Kalli-musi-pai

Maria

Kodused jõulud

Seekord olen veetnud suurema osa pühadest üksi kodus oma House'i sõltuvust välja arendades. Varsti saavad netis olevad osad otsa. Tuleb karm võõrutusravi, ma kardan.

Niisiis käisin just Steniga väljas pimedas metsas jalutamas ja tähti vaatamas - esimest korda õues üle kolme päeva. Jubedalt ahistab auto puudumine. Pooli asju ei õnnestu teha, sest bussid käivad nii harva. Ma ei tea, kas ma kunagi sellega lepin, kui arvestada seda, et varem ma elasin kohast, kus maksimaalselt veerandtunniste vahedega buss linna läks ja sõit kestis ka poole vähem aega. Sama teema on vist Tallinnast Tartusse kolimisega. Ei tahaks küll ühtki tartlast välja vihastada, aga Tartu on ikka väikelinn võrreldes pealinnaga ja ma ei taha oma vanadest sõpradest ka lahti lasta. Aga sellest teemast olen ma juba väsinud. EI viitsi mõelda. Pead vaevata.

Kuigi mina pole kolm päeva toast välja saanud, on siin mitmeid külalisi käinud. Isegi Katsu käis eile esimest korda meil. Enne oligi naljakas see, et ei Kats ega Katsu pole siinn käinud samas kui nende mehed - Mauks ja Ziilike on. Nüüd pole ainult Kats mul külas käinud. Ta ähvardaski ju alles siis tulla, kui meil kõik valmis on.

Katsu ja Ziilike kinkisid mulle hästi ilusa massiivse südamekujulise kaelakee. Ta oleks küll võinud lilla asemel roosat värvi olla, aga see selleks. Nagunii mulle meeldib see sulanud metalli pool rohkem.

Täna sain targemaks. Mina olen osavam, ägedam ja parem. Sten on targem. Nüüd lähen vaatan midagi harivat ETV-st. Sellega seoses tuli meelde, et tahaks juba oma kanalianalüüsi tulemusi teada, aga tundub, et õppejõududel on savi, mida meie tahame.

Bye

M

Green Christmas

Vähemalt see mulle aknast paistab. Roheline muru igal pool... Tglt üldse ei häiri. Saingi eile õues oma ilusaid kingi testida. Lumega oleks see üsna võimatu ja täitsa võimatult ebamugav olnud.

Nüüd on siis suurem osa jõuludest läbi ja täitsa hästi möödunud. Mina olen igatahes rahul. Muidugi on alati algul imelik see sugulastega kogunemise osa. Sellised piinlikud vaikusehetked, kus ei oska kohe üksteisega millestki rääkima hakata ja siis räägitakse üldjoontes kõigi elust. Peaküsimus on muidugi: kuidas sul läheb seal...?

Süüakse ka piiritutes kogustes. Seekord õnnestus mul endale väike taldrik hankida ja kohe peale põhirooga lauast lahkuda, nii et liiga ei teinud endale. Viimaks jõudis aeg nii kaugele, et hakkasime etteasteid tegema ja siis jagasime mina ja Annu kingitusi. See ongi mu lemmikkoht jõuluõhtul. Kinkide kätte andmine, mitte saamine. See on teisejärguline ja võib ka pettumuse valmistada. Kinkide jagamine ja tegemine aga mitte kunagi. Positiivseks teraapiaks pean seda.

Õnneks kingitused olid ka üsna toredad. Sain vajalikke asju nagu mälupulk ja uus juhtmeta hiir ja kingad-kotid, mis juba päev varem kätte sain. Mis eriti tore oli, oli see, et kõik lapsed, kellele kingitusi tegime, olid väga rahul. Jube lahe oli, kui Karla tuli minu juurde küsima, et kas mind võib tänada telekakaabli eest. Ise naeris täiega, aga tal oli seda tõesti vaja ja keegi teine seda ei teadnud. Ise aga on ta liiga laisk, et seda ostma minna.

Annule meeldis tema kell ka väga nagu mullegi ja siis tuli välja, et pudelikujuline küünal Jukule läks ka õigesse kohta. Ta on küünafanaatik talviti. Tema pärast ma kartsin kõige rohkem, sest ta on väga pirtsakas. Mulle meeldib teha kingitusi hingega nii, et need ka saajale meeldiksid, mitte teha lihtsalt kohustusest midagi.

Nõme on aga see, et kõik kolm peale minu suitsetavad. Miks nad rikuvad oma tervist nii noorelt ja millegagi, mis pole üldse meeldivgi. Arusaamatu ja kurb.

Nüüd aga lähen teen midagi eriti mittevajalikku. Täna võib laiselda ja vaid endale mõelda, ma loodan. Nagunii olen üksi kodus. Emps on tööl ja kasuisa läks tagasi oma koju.

Ciao

Lõpuks ometi üks korralik kinga- ja kotipood Tallinnas

Mu emps tahtis mle ju jõuluks kotti kinkida, aga sobivat pole üldse kerge leida. Mitu päeva otsisime. Täna siis viimases hädas leidsin Ülemistelt ühe superpoe. Väljusin sealt kahe koti ja imeilusa kingapaariga. Sinna ma lähen raudselt tagasi kui mu arvel - ükskõik kummal - jälle raha on. Hetkel on isegi krediit otsas, sest ma tegin viimaks selle kahetonnise jõulukingituse ära. Niisiis need jõulud on mle 4000kr maksma läinud, aga pole hullu. Ma usun, et mu sõbrad on seda väärt.

Incuga läksin täna tülli, sest kui ma hommikul päkapiku mängimisega temani jõudsin, sisi ta jobu ütles, et tema küll minu pärast üles ei ärka. Nagu ma oleks talt midagi väga suurt palunud. Vihastasin muidugi. Sõitsin ikka tema juurde ja helistasin hästi pikalt, aga keegi ei võtnud vastu. Siis lootuses, et koer mind ära ei söö, läksin tema aeda ja panin kingituse trepi äärele ja ise tulin tulema. Mingi kümne minuti pärast helistas tema aga tagasi ja ütles, et ta oli pesema läinud ja ma olen hea jobu, aga tema on ka, et algul nii ütles. Muidu ma oleks veel helistanud ja oodanud.

Täna olin tõeline liiklusmaniakk ka ju. Liiga elevil vist. Igatahes mul õnnestus käik sisse jätta ja vastu Katsu maja aeda veereda kasuisa autoga, punase tule alt läbi sõita ja kõrvalteelt peateel olijatele ette sõita. ASjalik päev, ma ütleks.:D Tglt oli endal ka natuke hirm. Tavaliselt ma ikka nii ohtlik ei ole.

Ega siis muud midagi. Kuulsin just, et Kati pere oli kinkidega rahule jäänud. Robin vb v.a.

Nüüd jään veelkord jõule ootama.

M

Personaalne shoppaja

That's me :D

Täna ärkasin vara*:D Siis aeti üles ja kamandati Kati perele kasuisa asemel kingitusi ostma. Käisingi siis: valisin välja, ostsin ära ja lasin pakkida. Viisin pakid veel Habajale kohale ka ja tõin ühtlasi auto ära. Nüüd ma paar päeva pole jalamees ja Anduga leppisin ka ära. Niisiis homme läheb ikka Raplasse sõiduks.

Annut nägin täna marsapeatust otsides. Algul ei tundnud äragi. See peaks ütlema, kui ühtne suguvõsa meil on. <:

Aga häid jõule kõigile! Või ma juba soovisin seda? Mulle paluks kellukesi kinkida. Ma olen hull nende järgi juba aastaid.

M

Kõik on nii sassis

Nii hinges kui ruumis - tuba on ka natuke sassis, aga see pole üldse oluline. Ka päevad on sassis ja see on emme süü, sest tema alustas. Hommikul. Ta oli täitsa kindel, et täna on neljapäev, aga ei ole ju. KOlmapäev on siiski või mis? Selles mõttes on minu jaoks ka neljapäev, et teisipäevane eksam tundub nii kauge minevik. Kohe räägin, miks maailm nii sassis on.

Täna oli ju nii hea päev. Muidugi sain ak veidi turtsuda, aga enamus ajast hüppasin ja särasin. Tuju läks ära alles poole üheksa paiku, kui olin kooli jõulushowl ja hakkasin ära tulema, sest see oli ka pettumus, võrreldes eelmiste aastate glamuursete üritustega. Seekord tehti Tuvikesi ja Batmäni järgi. Nagu wtf? Mis neil jõulude ja jõulurahuga pistmist on? MUlle pole kunagi Wremja stiilis naljad peale läinud, kuigi Tuvikestel oli ka aeg-ajalt ikka koht minu õhtuses menüüs.

Teistele tõin lahkumise ettekäändeks selle, et tahan täna koju ka saada ja kui hiljem lähen, siis muutub see tõenäosus väiksemaks. Nii ju ongi ka, kuigi peale kella üheksat ikka mõned bussid veel käivad.

See etenduse värk oli siiski tühine asi, aga enne ära minemist ütles Sillu mulle, et ta ei tule reedel koos minuga Raplasse, vaid läheb hommikul perega. Muiduig mulle ei meeldinu see, sest ma tõesti ei oska sinna üksi minna, aga ma saan temast aru ju ka, et ta tahaks päeva koos perega maal veeta.

Siis aga ütles Andu ka, et temagi läheb teise seltskonnaga. Siis minski kihvatas sees. Krt. Kas mina siis ei olegi sobiv seltskond!? Ma suutsin veel naljaga öelda, et Andu kardab mind, aga tema vastas jah ilma naljata, aga pigem selles stiilis, et ma pole sobiv seltskond. Edasi me kahjuks vaielda ei jõudnud, aga küll jõuab.

Mina ei taha ega oska ka ju üksi minna. Nad ajasid mul kontserdiisu ära. Suur tänu küll neile. Ma organiseerin meile auto ja sunnin seetõttu kasuisa terve nädalavahetuse siin olema ja siis nemad teevad nii. Hetkel olen Andus ikka väga pettunud. Ta on üldse viimasel ajal siuke kahtlane ja mossitab pidevalt minuga koos. Kui ma ei kutsu teda kuskile ega saa kokku, on halb, kui olen nõus midagi koos tegema, siis saan eriti külma vastuvõtu. WTF? veelkord...

Siis aga sain koju ja sain Steniga jälle ühe õppetunni. Sellest ma pikemalt ei kirjuta, kui et tuju läks veel halvekas ja lisaks on süümekad, et nüüd siis saab Riff ka minu pärast vastu päid ja jalgu. Ma tahtsin ju ainult head, aga nagu mulle täna öeldi: teistele ei tohi head teha.

Nüüd räägin headest asjadest. Äkki läheb tuju ka paremaks!?

Hommikul olin asjalik. Käisin tõin Kaare juurest TTÜ TK-st omale õpiku ära ja siis tõestasin endale ja kõigile teistele ka, et ma olen kiirshoppaja - tunni ajaga sain kõik jõulukingid ostetud ja tõenäoliselt jääb neid ülegi, aga pole viga - ma jätan hea meelega ülejäägid omale:P

Igatahes üks tund=u -1000kr minu arvelt. Veidi rohkemgi, aga shoppamine teeb mulle alati hea tuju ja mulle meeldib eriti teistele kingitusi teha. Ise ma ei oskagi enam nagu eriti midagi oodata. Tahaks teistele head meelt teha.

Ma ei ostnudki tglt eriti kalleid asju - enamasti (jõulu)ehteid, aga seda sellepärast, et ma ei suutnud välja mõelda, miad keegi tahta võiks. Siis saavad lihtsalt nunnusid asju. Ise sain ka nunnu kella, mida ma tõenäoliselt hakkan kandma kui aksessuaari mitte praktilist asja.

Aga ikkagi olen hullult rahul, et sain kõik kingid kiiresti ära ostetud. Siis ajasin ühe teatud auto panga eest ära ja tõin empsile eriliselt vääraka eritellimusel tehtud öökapi ära. Ma ei usu, et ma sellega lihtsalt aja jooksul kohaneks. Kohaneks ma kehvasti kleebitud äärega, mitte imevidinaga, mis isegi meistrimeest naerma ajas.

Koju jõudes ootasid mind eest emps, Mare ja Ilmar. Sai veidike sugulastega smalltalki aetud, aga tglt mle meeldib tädi Mare. Ilmariga me nii suured sõbrad pole, aga mul on kõrini juba kõigi küsimustest, et kuidas mul läheb seal Tartus. Pole nagu midagi eriti head vastata. Läheb lihtsalt. Kuidagi. Tallinnas läheb paremini. Aga kontserdi vaheajal, Uffi, Kala ja Maipuuga oli isegi üsna huvitav elust ja oludest rääkida.

Kuna emps tahtis täna mu imeilusa tualettlaua lahti monteerida, aga meil võtit ei olnud, siis ta käis ülevalt naabritelt seda laenamas. Nendelt samadelt, kellest eile rääkisin. Tagasi viima seda võtit saadeti mind, et ma ka naabritea "tuttavaks saaks". Ega mul polndki midagi selle vastu, aga see, mis edasi toimus oli veidike hirmutav, imelik, huvitav ja ootamatu.

Mind kutsuti sisse ja siis see onu hakkas oma oskusi minu peal kasutama. Mul läksid käed higiseks ga külmaks ja rinnus hakkas soe ja pitsitas. Ma ei tea, kas seda tingis pingeline olukord ja ootusärevus või tema/nende võimed. Igatahes ta andis mulle palju uusi mõtteid. Ainus, mille peale alles õhtul tulin, mis mind kahtlema pani, oli tema õpetussõna, et ära usalda kedagi ja usu vaid neid, kes on oma lubadusi täitnud. Samas eeldab ta, et kõik tema patsiendid, keda ta terveks teeb, temaga 100% koostööd teevad. Kas see siis ei nõua usaldust??? Tema jutu järgi võib usaldada elus vaid ühte inimest. Kas siis tema on nende kõigi jaoks see üks? Hämmingu koht.

Aga mida ta veel rääkis? T ütles, et mul on vaid üks hea sõber. Teised tahavad mind maitsta ja Andrese nime kuuldes, kui ma protesteerisin, et mul on head sõbrad, ütles, et tglt on tema ka paha. Siis rääkis ta, et ma näen praegu asju mustvalgelt. Kunagi leian tõelise armastuse, keda praegu kohtlen nagu midagi vähetähtsat, ja koos hakkame maailma värviliselt nägema. Mul pidi väga palju ahvatlusi olema, aga need pidid siis ka ära kaduma. Ma pidin olema süninud hoopis 6 minutit enne kl 12 mitte 00.10, sest siis sain ma hinge ja ema rinnast hakkas piima voolama. Selle eksituse annaks ma küll arstidele andeks, sest kindlasti oli sünnitusel olulisemaidki asju jälgida, kui seda, millal piima erituma hakkas. Ma kaotan tõenäoliselt kunagi lapse, aga saan ikka kolm last, keda toidan. Mehed pidid elu lõpuni lapseks jääma, nii et mul saab olema neli last. Head ei tohi teistele teha. See ei jää karistamata. Tegema pean kõike iseenda heaks. Kindalsti oli neid mõtteid veel, aga mul ei tule kõik praegu meelde. Paningi igaks juhuks kirja, et mitte ära unustada. Kunagi on äkki lootust kontrollida. Neile mõtetele kulus terve tund, aga ma usun, et ma ei kaotanud küll midagi.

Siis käisime emmega jõulutoitu ostmas ja mulle kotti otsimas. Edutult.

Nojah. Ongi kõik. Rohkem põnevat täna ei juhtunudki. Thank God.

Ilusaid unenägusid kõigile!

Maria

Tallinlased on hullud või lollid; naiivsed või nahaalsed.

Või siis kõik need kokku.

Täna oli siis lõpuks hispaania keele eksami põhiosa. Selleks pidin ärkama kell kuus hommikul üles, et jõuaks veel dushi alt läbi ja Tartusse õigeks ajaks. Millegipärast aga mu telefon ei helisenud ja ma ärkasin alles kell seitse, kui ema kontrollima tuli, et kaugel ma omadega olen. Siis läks tormamiseks, sest ma pidin 7.15 uksest välja astuma, et jõuda kodust 7.29 bussi peale, et saaks veidi paremasse kohta, kust saaks edasi 54 peale ja bussijaama. Bussijaamast Tartusse, Tartust tagasi bussijaama, kui eksam tehtud, bussijaamast mingi trammiga linna ja terminalist lõpuks 29ga koju. Kokku tuli kuskil 420km. Ajaliselt 8h ühistranspordis. Hull või mis!?

Aga ma tahtsin lähemalt rääkida sellest trammisõidust. Mul mängis terve tagasitee player peas, aga ikka kuulsin iga paari minuti taga või tiheminigi trammisireeni, sest mõni loll üritas kas autoga või jala trammi eest läbi lipsata. Nad üldse ei arvesta sellega, et esiteks segavad nad nii trammiliiklust, aga teiseks ohustavad oma elu ja vara, sest kui jalakäija kukub libeda ilmaga rööbastel, sisi tal pole aega enam püsti tõusta ja eest ära minna, ning kui auto sureb välja, siis saabki ta veidi kompaktsem olema. Kurb küll, aga oma riks ja vastutus.

Aaaaaaaaaaaa...

Ühest asjast tahtsin veel rääkida. Paar kuud tagasi oli selline juhus, et olin kodus ja uksel kohtusime mina ja ema mingite naabritega, keda ma varem näinud polnud. Elementaarsest viisakusest ütlesin tere neile. Ikkagi naabrid ju. Kasulik on häid suhteid hoida. Aga siis see mees ütles mulle millegipärast: hingesugulane. Siis läksime igaüks oma teed. Me emaga veel natuke imestasime selle üle, aga eriti kaua pead ei vaevanud.

Eile aga tuli ema selle mehe abikaasaga koos linnast koju ja siis nad olid rääkinud sellest kohtumisest, et see naine ja tema mees olid kaua mõelnud, miks ma nii tuttav tundun, kuigi teadsid, et kohtunud me pole ja siis see naine ütles, et tema mees on sensitiiv ja oli mulle hingesugulane öelnud sellepärast, et tema tundis ära, et KA MINUST SAAB KUNAGI SENSITIIV. Mul on siiani suu natuke lahti. Ei oska midagi arvata, aga ei tahaks skeptiliselt neid hulluks ka tembeldada. Ma tõesti ei tea ju, mis kunagi saab. Never say never! Katsun siis end positiivselt meelestada, aga imelik, et ma kuskilt mujalt tarkadelt kunagi midagi taolist kuulnud pole.

Piripill

Miks ma vahel nii emotsionaalne olen? See pole ju normaalne, kui ma Vapraid ja ilusaid vaadates vesistama hakkan, sest Bridget kaotas lapse ja Üksinda kodus2 ma-ei-tea-mitmendat-korda-vaadates lõpupoole ka härdaks läksin!?

Mul peaks ju vanust piisavalt olema, et mitte nii kiiresti iga asja peale nutma hakata. Igatahes sry, et ma siuke pidur olen, et nädalavahetustel kunagi õigeaegselt ja regulaarselt ei blogi, aga ma kasutan hea meelega juhust ja naudin pigem oma sõprade seltskonda. Nad on mul nii nunnud. Armastan ja kallistan teid.

Eile käisime Andu pool tema tehtud pizzat söömas. Ma tõesti ei tea ühtki teist poiss/meest, kes viitsiks küpsetada pizzat ja vahvleid ja juurde pakkuda sadat erinevat jäätist ja puuvilju jne. Superpoiss. Mul on jube kahju, et mul tema vastu suuremaid tundeid ei teki. Temast saaks supermees. Supermees, kellel on terve riiulitäis kokaraamatuid, mis mind muigama pani.

Nüüd õpin jälle ja kuna ma ei suutnud õigel ajal üles ärgata ei eile ega täna, siis karistuseks ei läinud täna kauaoodatud Moeturule. Õppisin hoopis hispaania keelt.

Teate, mis on naljakas? Mu täitsa metsa läinud sotsi test oli väärt 13 punkti 15st:D Ma ei saa siiani aru, kuidas. Eelmine kord õppisin kaks päeva ja sain vaid 10 punkti. Nüüd sain kahe tunni õppimise järel 13 punkti. Õppimine on tõesti mõttetu. Vähemalt hetkel tundub nii.

Lõpuks teeks oma jõulusoovide nimekirja ära. Kui keegi tahab mulle midagi kinkida, siis palun mitte kinkida söödavaid ja praktilisi asju. Aitäh. Tglt ma ei tahagi nii väga midagi, pole vaja eriti midagi ja neid, mida on, ei saa poest. Siiski panen kirja mõned mõtted/soovid/ideed.

Ma vajan autot(ükskõik siis, kas vana saab korda või uut, aga A.S.A.P.)

Ma vajan mälupulka(võimalikult suurt)

Ma vajan suurt kosmeetikakotti

Ma tahan käekotte (pigem ka suuri praegu)

Ma tahan bluetoothi otsikut arvutile

Ma tahan kedagi, kes armastaks mind rohkem kui kedagi teist. Tingimusteta(, sest ainuke, kes mind armastab, tahaks seda mitte teha:( .)

Ma tahan häid sõpru ja töökohta

Rohkem ei tulegi pähe. Kui välja mõtlen, siis ütlen-kirjutan.

Ciao,

M

Trenn peaks ju head tegema!?

Aga miks mul siis igalt poolt täna nii valus on?

Ega see esimene kord pole, kui lihased haiged on, aga täna on isegi käimisega raskusi. Endal on ka halenaljakas. Käisin eile üle paari vahele jäänud korra jälle trennis ja seekord oli nii karm, et isegi korralikumad kohalkäijad oigasid. Õnneks ma tean juba kogemuste puhul, et see läheb üle, aga nõme on ikkagi.

Täna olin täitsa asjalik. Muidugi alles peale seda, kui voodist püsti sain. Täna magasin jälle nii, et pea seal, kus jalad käivad ja vastupidi, sest ma ei saanud und. Nii aga lõpuks tuleb. See on nüüd kahe katsetusega ära tõestatud.

Miks ma siis tubli olin? Sest hispaania keele eksami sõnade osa oli väga lihtne. Ma arvan, et sain nende kahekümne sõna kirjutamisega üsna ilusti hakkama peale seda, kui olin 11 lehekülge keerulisemaidki väljendeid pähe tuupinud. Miks ma üldse vaevusin? Ei tea. Lohutan end sellega, et mul on sellest ju hiljem kasu, kui ma neid kohe jälle ära ei unusta nagu tavaliselt peale eksameid materjalihunnikuga mu peas juhtub. Pea lihtsalt vabastab ruumi.

Prantsuse keele suuline arvestus läks ka enam-vähem. Muidugi puterdasin ja sain ohtralt kasutada sõna: oui, aga tehtud see igatahes sai ja paari minutiga, nagu lubatud, erinevalt teistest, keda seal 15 minutit kinni hoiti. Ju ta avastas minu vastamise ajal, et tal hakkab kiireks minema. No mulle sobis ka see kiirvestlus.

Teemad olid muidugi naljakad, sest me rääkisime prantsuse keeles minust ja Siirist ja hispaania keelest ja minu erialast ja õppejõududest ja kus ajalehes nad töötavad jne. Karta on, et ma ei osanud end eriti hästi prantsuskeeles väljendada, aga mis teha? Kuidagi sain hakkama. Ma ei peagi ju veel prantsuskeeles oskama öelda, kuidas on "vabakutseline".

Nüüd on mingid mõttetud tunnid, millega pole tõesti midagi teha. Üks kursaõde tuleb ka alles umbes tunni aja pärast linna ja enne me ei saa hakata presentatsiooni tegema. Eks ma siis ootan siin kannatlikult ja arendan edasi oma Solitaire'i sõltuvust. Kas teadsite, et see on prantsuskeelne sõna ja tähendabki midagi seoses üksindusega? Ma täpselt ei mäleta enam.

Õnneks laadisin eile oma läpaka head muusikat täis ja nüüd kuulangi Shania Twaini, Tony Braxtonit ja hispaania keelset hea muusikat.

Praegu on kiusatus edasi laiselda, aga mul on laisklemisest ka kõrini. Homme saab koju. Seal on vähemalt midagi teha. Alternatiiv laisklemisele on aga see, et ma lõpetan lõppude lõpuks oma noortemagistritöö ära, mis juba juunikuust peale seisab selle taga, et ma ei viitsi ühe targema inimesi soovitusi korralikult vormistada. peaks ennast ikka enne jõule kätte võtma. Eriti arvestades seda, et mulle meeldib mu teema: Õpime läbi mängu ja tähtaeg oli tglt kevad 2006. Muidugi keegi ei torgi mind ka eriti, et ma selle lõpuni teeks, aga ma tahan ja ma tean, et sellest on kasu.

Rääkides kasust, siis ma olen nüüdseks seda USA asja veel seedinud ja mõelnud sellele, miks ma tahaks või ei tahaks seda teha. Manager pakkus välja minu jutu põhjal, et ma tahaks head teha. Mina mõtlesin nüüd välja aga, et head saab ka muud moodi teha. Ma tahaks kasulik olla, aga see raamatute pähemäärimine ja ukselt uksele käimine ei ole ju vajalik. Kasulikke lasteraamatuid leiab palju suurema valiku raamatupoodidest.

Minule meeldib küll ise omale poest sobiv eksemplar välja valida ja ainult vajadusel küsin nõu müüjalt. Tihti lähen isegi selle peale poest ära, kui müüja liiga pealetükkivaks muutub. Kellele seda õige vaja on? Shoppamine peaks ju puhkamise ja lõõgastumise aeg olema. Sealne põhisihtgrupp - kodused emad - shoppab ju ka kõige rohkem. Küll nad siis leiavad oma poe üles ja minu närvid ning liigesed jäävad terveks. Või siis koputab keegi teine nende uksele minu asemel. Igal juhul nad ei kaota midagi.

Muidugi tahaks USAs ära käia, aga aega on ju. Niikaua leian midagi muud kasulikku teha ka kodumaal.

Väikestest asjadest...

Muidugi väiksed asjad pole nii tähtsad ja määravad kui suured, aga kui väikesed asjad paigast ära on, siis see hakkab ikkagi ju üldpilti häirima. Saate aru, mida ma öelda püüan?

Võib-olla tõest ma olen pealiskaudne inimene, nagu üks tüüp mulle kunagi heast peast näkku ütles, ilma et ta minust midagi teakski. Hetkel mind igatahes väga häirib see, et ma unustasin viimane kord kodus käies meigieemaldaja maha. Jälle! Katsi ju ka pole see nädal. JUbe lahe on küll iga hommik pandakaruna ärgata ja uut ka osta ei raatsi. Ju siin tuleb mängu see tudengite kokkuhoidlikkus. Teine apsakas oli see, et ma panin kodust ära tulles automaatselt tossud jalga saabaste asemel, aga need otsustasid eile ära surra. Ninaots irvitab täiega ja lumelörtsiga oli nii väga külm ja märg.

Tegin ka eile seda Tarot kaartide testi, mida Mari-Leen ja osa inimesi veel oma blogidesse riputanud olid, aga mul ei õnnestunud seda siia panna. Millegipärast lasi see programmifail ainult ühe rea endast paste'ida:( Enivei. Ma olen täht selle kohaselt.

Kuna ma seda siia üles panna ei saanud, siis panen vahelduse mõttes siia midagi muud ilusat - meie ainsa kodulooma. Õigemini küll kodulille, aga ta on väga visa, kui arvestada seda, et me eriti ei kasta teda. Mitte meelega. Lihtsalt ununeb ära.

Siin ta nüüd siis on:

On ju ilus? Mulle igatahes meeldib. Kohe uhke emme tunne tekib. Nüüd aga lähen hispaania keele eksamiks valmistuma. Mul on vaja 11 lehekülge sõnu pähe õppida. Homseks. Ja siis veel prantsuse keele suuliseks eksamiks õppida, mis on kaks tundi peale hispaania keele eksamit, aga ma korraga ei taha õppida. Järelikult jääb homseks.

Ilusaid unenägusid kõigile teile, kellel jätkub ka und vabalt kella kaheni päeval!

Mia

Loll blond

Nojah. Viimase kahe päeva jooksul on kaks inimest mind lolliks blondis tembeldanud. Üheks neist oli üks võõras tädi, kes mind ei tunne ja keda mina ei tunne, aga kohe oli vaja mõnitama hakata. Nojah. See loll blond on siiamaani päris vihane ja Stenile teadmiseks: see, kui sa mle loll ütled, on ainult naljakas. See, kui sa mind Sirliga võrdled, on tõsiselt ebaaus, aga eks sa ise tead. Kõik inimesed on asendatavad, nagu öeldakse. Eks püüa siis mind ka asendada. Said jälle ühest sõbrast lahti. Raudselt pole sa ise selles süüdi eks!?

Täna pidin siis selle USA raamatutemüügi manageriga vestlema minema. Mul polnud üldse plaanis minna peale eile kuuldud hirmujutte. Hommikul aga kui helistasin talle, suutis ta mind nõusse saada, et ma tuleks saaks temaga ikka kokku ja ütleks talle näkku ka, mis need miinused on, mis mind tulemast takistavad ja mina ei oska ju EI öelda. Niisiis saigi jälle kaks tundi ära täidetud.

Seal aga avastasin, et mul on tõsine hirm selle suhtes. Seal pole ju eriti palju garantiisid ja algsed omakulud on päris suured. Ma ei tea, kas ma olen valmis selleks. Ma olen alati olnud üsna enesekindel inimene ja üle keskmise edukas ka oma tegemistes ja iseseisev ja ekstravert ja hea kohanemisvõimega ja hea suhtleja, aga nüüd ma ei tea. Viimane sügis on mind kuidagi ebakindlaks muutnud. Safetynet on ära kadunud ja ma tean, et loota pole kellelegi peale iseenda. Muidugi sõbrad ja pere aitavad kui vaja, aga üldjuhul tuleb ikka ise oma eluga hakkama saada.

Tglt tahaks ju küll USAsse minna, maailma näha. See oleks hea proov selleks, kui ma veidi hiljem vabatahtlikuks näiteks Hispaaniasse noortetööd tegema läheks.

Igatahes siiani oli miinuseid rohkem, aga siis rääkisin Martiniga, kes ise eelmine aasta käis ja tema suhtumine oli väga positiivne, kuigi ta juba nädal peale alustamist pooleli jättis ja kuskilerestorani tööle läks, sest tagasi ka kohe tulla ei tahtnud, aga tal olid tervislikud põhjused.

Nüüd ma siis jälle olen kahevahel: minna või mitte?

Emps ütles ka kõva eiiiii, aga samas mõlemad nad kasuisaga soovitavad mul välismaal mõnda aega elada. Mida siis teha? Täelik dilemma on hetkel, aga neil on halb ajastus ka. Nad tahavad a la iga kahe päeva tagant minuga mingeid intervjuusid teha, aga MUL EI OLE PRAEGU SELLISEKS VÕIB-OLLA ASJAKS AEGA. Kool eelkõige ikka. Õnneks kohe-kohe on kõik. Ja siiiiiiiiiiiiiiiis tuleb see kaua kardetud SESS.

Mõne päeva pärast saab koju ka jälle ja seekord kavatsen ma oma sõpru ikka ka näha ja midagi funi nendega koos teha. Ootama jäädes...

Mia

Kill koll - Sten on loll!

Tglt ka noh. Oled ju. See ei ole aus teiste suhtes, mida sa teed (rõhudes meie süütundele). Ma tõesti ei jaksa enam. Anna andeks, aga ma pole ka mingi superinimene.

Tglt ka... üks mees tapab mu ego, teine tuju. Kuhu me nii küll jõuame? Vähemalt jõudsin täna hommikul eksamile, kuigi poole ööni ühega kalli inimesega puid ja maid jagasin. Ja infotundi jõudsin ka. Hunnik lillede ja liblikate juttu, mille alusel isegi mingi ankeedi täitsin ja homme peaks veel mingi privaatvestlus olema, aga ma blokin vist, sest mulle rääkisid teised pärast igasugu koledaid asju selle organisatsiooni kohta. Nad pidid ka seadusega pahuksis olema. Emps ütles ka eiiiiiiiiiiiii. Niisiis USA jääb vist seekord ära.

Nüüd aga tuttu. Homseni!

Maria

Pumah-kapuhh!

Ei ole veel lolliks läinud. Ärge muretsege. Lihtsalt pea ei võta enam majandust. Kolm päeva olen üritanud teda meelitama mõningaid majanduse asju meelde jätma. Pumah on ka majanduse mõiste, mille tähendust ma kahjuks enam ei tea. Ainus, mis naerdes meelde jäi oli see, et majanduses tuleb rõõmu maksimeerida. Väga huvitav majanduslik eesmärk:D

Tglt mul on juba suhteliselt hullud süümekad, et ma mitu päeva midagi kirjutanud pole. Ise ju lugesin küll vahepeal teiste omi, aga juhtus nii, et ei tekkinud sobivat momenti ja aega ka polnud. Mida sa ikka kirjutad, kui keegi pidevalt seljataga seisab eks!? Mitte et ma kedagi luuramises süüdistaks vms, aga lihtsalt kodus on teisi inimesi ka.

Nüüd aga on aega ja päris palju kirjutada. Mul nüüd käib sisemine võitlus, mida öelda ja mida mitte. Kõike ei jaksa ega maksa ju. Igatahes neljapäeval läks hästi. Sain inka ära vastatud ja kusjuures see hullult nõudlik õps, kelle soovidest ma aru ei saa, kirjutas mu töö peale Good vocabulary. Huhuuu. Päris uhke olin. Ja la guitarra vastamine läks ka muy bien. Üldse üsna tore päev oli. Õhtus olin natuke pettunud, aga sellest ma ei kirjuta.

Plaan oli kogu kodus käigu aeg õppida, aga nagu tavaliselt, tegelikkus kujunes teistsuguseks. esimese ja viimase päeva magasin ja vedelesin niisama. Ainult laupäev oli karm koolipäev ja aru ikka eriti ei saa. No mis teha? Julge hundi rind on rasvane. Nii lähengi homsele eksamile vastu.

Nagu tavaliselt, pühapäeva õhtu veetsin Tln-Trt bussis. Seekord aga õnneks mitte üksi, sest kasuisa viskas mu bussikasse ära ja kohe, kui uksest sisse sain, põrkasin tema pojaga kokku. Hullult naljakas oli. Nii napilt läksid nad üksteisest mööda. Huvitav, millal nad üldse viimati kohtusid? Tema õpib ju ka Tartus kuigi mitte ülikoolis vaid kutsekas.

Enivei, sattusime kõrvuti istuma. Küll üle vahekäigu, aga nii oligi mugavam muliseda. Mu teine naaber oli ka väga armas. Ei. Seekord ei olnud tegemist ühegi Incu või Markoga. Tema nimi oli Shužik vms. Ma ei saanud päris täpselt aru. Ta üritas terve sõidu aja mulle lähemale tulla. Küll toksas ninaga, siis tegi väga nunnusid nägusid, aga keegi ei lasknud teda minu juurde. Ju too kartis, et see oleks ebaviisakas ja jätaks temast halva mulje. Siiski vahepeal tegi Shužik pätti. Siis aga tiriti ta tagasi. Ometi õnnestus tal mu käsi limpsida ja mul oli ainult lõbus. Tema vastu polnud mul küll midagi. Shužik on taksikoer, te vasakule mõtlejad!:D

No mina oleks temaga küll hea meelega rohkem mängunud, aga peremehe käsk peabki peale jääma. Jube nunnu oli ta igatahes.

Kui mul midagi tarka pähe tuleb, siis kirjutan veel. Praegu aga. Ööd!

M

Sotsioloogia eksam ja La Guitarra

Täna tegin sotsi eksamit. Eilsest õppimisest oli kahjuks vähe kasu, sest õpitud mõistete hulka ei kuulu "korrelatsioon", mille kohta enamik küsimusi käis. Aga see selleks. Edasi andsin end saatuse kätesse. Otsustasin, et lähen magama ja äratust ei pane ning kui ärkan üles enne inka tundi, siis see on mu saatus ja kui ei siis ei.:D

Ei ärganud... Põhimõtteliselt magasin päeva maha, aga õhtu veetsin suht kasulikult - õppides. Jälle! :(

Praegu õppisin hispaania keele luuletust pähe. Ma ei saa aru, miks ma pean ka ülikoolis neid pähe õppima??? Pooltest sõnadest aru ei saa ja aega tõlkida pole.

Nüüd aga harjutamise mõttes loen/kirjutan teile selle luuletuse:

La Guitarra

Empieza el llanto

de la guitarra

Se rompen las copas

de la madrugada

Empieza el llanto

de la guitarra

Es inutil

callarla

Es imposible

callarla

Llora monotona

como el agua

como el viento

sobre la nevada

Es imposible

callarla

Llora por cosas

lejanas

Arena del Sur cailente

que pide camelias blancas

Llora flecha sin blanco

la tarde sin manana

Y el primer pajaro muerto

sobre la rama

Oh guitarra!

Corazon malherido

por cinco espadas

P.S Kui keegi oskab ära tõlkida terve luuletuse sisu, mitte üksikud kontekstist välja võetud sõnad otsetõlkes, siis oleksin väga tänulik.

Viielisest kolmeliseks

Läbi keskkooli olin ma ikka nelja-viieline, mõni üksik kolm ja kaks ka vahel, aga kooli sai isegi medaliga lõpetatud. Nüüd ma ei jõua pooltesse loengutessegi ja järjest olen saanud kaks D-d, mis ongi kooli mõistes 3+ vms... Veidi masendav, aga õnneks need hinded ei loe, sest antud ainetes läheb kirja nagunii vaid arvestatud või mitte arvestatud.

Teine asi on veel. Ma olen armukade hetkel üsna põhjuseta Katsi peale, sest ma pole kunagi ennast mingi megailusaks tüdrukuks pidanud, kuigi midagi väga viga ka vist ei ole, aga üsna raske on olla parim sõbranna inimesele, kellesse kõik tema "sõbrad" varem või hiljem ära armuvad, tahab ta seda või ei. Eriti karmid on need perioodid, kui ise üksi olen. Ja siis tundub elu nii ebaõiglane, aga ma lohutan end sellega, et kunagi tuleb ka minu prints valgel hobusel:P

Tglt ma ei mäletagi enam, mis mind täna sellest mõtlema või kirjutada tahtma pani. Oli üks roheline hetk.

Teine asi, millest ma mõtlen täna, on kevadsemester. Ma avastan järjest oma tunniplaani plusse. Nüüd on lootust tööle minna kasvõi põhikohaga ja jätkata paari muud tegevust, mis Tartusse kolimise tõttu pooleli jäid. Väga tahaks laste ja noortega edasi tegeleda, aga ju ma saan ka:D Aga first things first. Katsuks kõigepealt selle semestri edukalt ära lõpetada ja kõik oodatavad ainepunktid kätte saada. On ikka vaeva ka nähtud nende nimel.

Homme on sotsi eksam, milleks olen õppinud kuskil 2,5 tundi ja aega jäi ülegi:D Nüüd võiks ju veel midagi õppida, aga mitte ei viitsi. Võitlen endaga veel.

Homseni,

M

Juhhuuuu

Heihopsti!

Ma sain eile õhtul teada, et kevadsemester tõotab muy bien tulla. Kool hakkab olema ainult esmaspäevast kolmapäevani. See aga tähendab rohkem aega Tallinnas sõprade keskel ka võib-olla õnnestub ka tööle minna. Isegi tahaks nüüd juba jälle. Ainus asi, millest kahju on, et hispaania keele ajad ei sobi enam.:(

Mulle väga meeldib see keel. Üks päev heideti mulle ette, et miks ma tahan prantsuse keele pooleli jätta? See pidi nii romatiline olema ju. Yeah, right. Pigem lihtsalt peenutsev. Muidugi on lahe, et nüüd saan aru ingliskeelsete Hollywoodi filmide vahele põimitud prantsuskeelsetest väljenditest, aga külm ja kole keel on see minu arust ikkagi.

Hispaania keel seevastu aga on soe ja kirglik ja seda on mõnus rääkida. Homme saangi seda rohkem praktiseerida üht teksti jutustades. Kes teab? Äkki õnnestub saada ka õppejõuga mingile kokkuleppele järgmise poolaasta osas, et siiski mingis formaadis edasi õppida. Ma ei tahaks ju nüüd pooleli jätta. Juba on saanud 1,5 aastat sellega vaeva näha ja siis see oleks nagu maha visatud aeg.

Trenniga on ka veidi jama, sest kui mul saab olema võimalus juba kolmapäeva pärastlõunal koju minna, siis ma ei tea, kas viitsin siis vaid trenni pärast õhtuni passida. Aga võib-olla hakkan siiski kord nädalas neljapäeviti hispaania keele pärast siin passima!? Ma pole veel otsustanud ja vaatab, mis õppejõud arvab.

Täna oli ka suhteliselt edukas päev. Juba öösel sain midagi kasulikku tehtud. Nimelt sain oma hispaania keele inka filoloogist pinginaabrilt parandustega essee tagasi. Üldjoontes ta kuulutas mu töö vastuvõetavaks. Saatsingi siis selle pärast veel väikseid omapoolseid kohendusi õppejõule tagasi, aga see oli järjekordne pettumus, mille juurde tulen pärast tagasi.

Üritasin ka üsna vara magama minna, aga ma ei tea, miks ma enam siin - Tartus - magada ei saa. Jälle nihelesin voodis niisama kella kolmeni. Huvitav, kas see on koolistressi tagajärg või mis? Muidugi eile olin veel kevadise tunniplaani pärast ka elevil.

Hommikul vedasin end suure surmaga juba kell üheksa millegagi üles, et vähemalt ühte majanduse seminari jõuda. Tõeline iseloomukasuvatamine käis, aga siiski õnnestus seminari jõuda. Mõttetu oli küll, aga makro tundub siiski veidi arusaadavam olevat, kui mikroökonoomika. Pärast tulin magasin kodus kaks tundi.

Päev jätkus inka praktikumiga. Täna pidime nii intervjuu ära tegema ühe kursaõega kui viimase kontrolltöö läbima. Ma jõudsin küll õppida peamiselt vaid intervjuu materjali pähe ja see läks vist ka üsna hästi. Kahjuks ei saa sama öelda töö kohta. See oli päris kirves. Loodan, et E ikka saan. Siis jääb vaid home reading assignment ja ongi üks mõttetu aine läbitud.

Koju jõudes sain halva uudise - õps oli kuskil keset ööd mu essee tagasi saatnud ja seda D-vääriliseks hinnanud, kõik mu mõtted ja töö maha laitnud. Vähe ei ajanud närvi. Mul pole kunagi essee eest keegi nii halba hinnet pannud. Enamasti 5-4d keskkoolis. Ja siis ta veel naeratas teadmatuses minule tunnis näkku. Urrrrrgh. Kohe tükiks ajaks rikkus mu tuju ära.

Ma hakkan vist tudengiseeruma. Täna õppisin homseks tööks ja jutustamiseks, ülehomse eksami peale veel ei mõtlegi. Aega on ju:D:D:D

Okey. Nüüd on mul C.S.I. seanss. Ärge segage!:D

A. Muide Neljapäeval saan tallinna juba ja oma musikesi näha. Huvitav, millal me küll meedia grupitöö valmis saame, kui täna pole keegi nägugi näidanud? Kell tiksub...

Homseni või midagi...

Mia

Seitsme maa ja mere taga...

elab Miake. Ehk siis kodus olen (veel)..., aga mitte kauaks kahjuks. Kodus olles on alati nii, et kuna ma nüüd teistest nii kaugel elan, siis saan nendega koos olla maksimaalselt kaks päeva ja pühapäev läheb alati tühja - üksi kodus istumisele, sest ma ei jõuaks nagunii välja magada, siis midagi asjalikku linnas teha, tagasi koju ja siis jälle linna minna, et Tartu bussi peale end vedada. There's just not enough time.

Seekord oli veel õppimise faktor ka ja õppida on palju nagu teate ja mul pole kaugeltki kõik tehtud, mis peaks olema, nagu vast juba arvata võisite. See-eest nädalavahetus ise on suhteliselt korda läinud. Ma olen pidur olnud ja ole isegi võtnud endale nii palju aega, et vahepeal siia kirjutada. Niisiis hakkan nüüd otsast peale.

Reedel sõitsime kursaõega koos ühe bussiga Tallinna, aga võite arvata, et kõrvuti istuda meil ei lastud. Tänapäeval on inimesed nii kurjad, et keegi pole nõus kohta vahetama või vajadusel mujale istuma, kuigi ruumi on. Hullult palav oli ka. Ma tundsin, kuidas vesi juba voolama hakkab igalt poolt ja samas üks tibi mu kõrval istus jopega. Nagu wtf???

Teine asi, mis mind seal häiris oli see, et - ma ei taha nüüd halvasti öelda, nii et andke andeks, aga - kõige ees istusid bussi peal mingid tõsiselt alaarenenud lapsed. Ma arvan, et nad olid sealt kurtide koolist, mille suhtes mul on neist natuke kahju, aga nad ajasid mu närvi. Mul oli nii palav ja kiire ja kõirini Tallinna ummikust ja need suutsid viimase poole tunni jooksul rääkida viis korda sellest, kuidas Tartu buss uuest aastast veidi teist teed pidi linna sisse sõitma hakkab. No võib-olla see oli ka kellegi jaoks intrigeeriv teema, aga nad rääkisid sellest nii kõva häälega, et terve buss kuulis ja üks nende seltskonnast küsis ikka peale iga uut lauset: ah? mida? Kas see ei aja siis närvi v? Me kõik pidime ka siis ju uuesti kuulma sama juttu ja veel kõvemini. Lõpuks ma hoidsin käsi kõrvade ees juba. Muud ei jäänud üle.

Kui me lõpuks tlna bussijaama jõudsime, oli mul ära läinud igasugune isu edasi bussiga liikuda. Niisiis ajasin kasuisa auto ära ja käisin sellega korraks kodus. Muidu poleks ma vist küll jõudnud koju sööma ja tagasi linna AIDSi vastu võitlemise päeva heategevuslikule kontserdile, mis oli iseenesest jama, aga ma käisin seal koos ühega oma Annikatest, keda ma polnud üliammu näinud ja see oli lahe. Pärast saime ka Andrusega kokku ja kuna meil oli teda oodates nii külm hakanud, otsustasime minna jõuluturule glögi jooma, aga kahjuks olid kõik putkad juba selleks ajaks suletud. Lõpetasime hoopis Kloostri aidas, kus pakuti nii kanget glögi, et võttis seest soojaks ja silmad märjaks.

Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks mängisid seal tol õhtul muusikat ka Universaali Arno ja Peeter ja neid oli nii lahe näha üle pika aja. Mingil hetkel, kui me toitu ootasime, tuli üks naine minu juurde ja pani mulle käe õlale, ütles tere. Mul läks tükk aega enne, kui sain aru, kellega tegu oli ja siiani on raske uskuda, sest ta oli nii muutunud. Ka tema ütles, et mina olen teistsugune, aga ta oli näinud, kuidas ma Arnoga juttu rääkimas käisin ja 2+2 kokku pannud. Niisiis tegemist oli ka ühe vana universaalikaga, aga ta läks töölt ära juba üle aasta tagasi. Kahjuks. Jube lahe oli teda näha ja universaalikaid üldse. Nad on nagu üks suur ja sõbralik pere.

Edasi tegime igasugu mõttetusi, alustades sellest, et käisin elus esimest korda seksbutiigis, mitte poes. Tehke vahet! Me läksime sinna sellepärast, et Andrus rääkis mulle, et mu kunagise sõbranna ema oli sinna tööle läinud, mis oli iseenesest juba väga naljakas, aga see koht peaks talle ideaalselt sobima, sest kuigi ta on juba üle 40, käitub ta ikka nagu 20 ja möllab iga nädal klubides erinevate meestega. Mul on ta tütrest tõsiselt kahju ja nüüd ei julge too enam ka sellest rääkida, kus ta ema töötab. Vähemalt saab see naine nüüd oma tähelepanu nälja rahuldatud, ma loodan. Enivei... reedel pidi hoopis ta paariline tööl olema ja Andrus tahtis toda tibi näha. Muidugi see naine oli mu sõbranna emast poole noorem. Me mõtlesime, et läheme sisse hästi asjaliku näo ja jutuga, mitte ei vaata niisama arglikult ringi, nagu enamus külastajaid tegema pidi. Läksimegi siis - ¤"-aastane Andrus ja kaks tibi, kes olid isegi müüjast nooremad. Huvitav, mis mulje talle küll jääda võis? Grupiseks?:D

Igatahes meil oli lõbus ja ära tulime sealt helendavate kondoomidega ja mingisugustega veel, kuhu peale oli kirjutatud: Max Love, mida Andrus hääldas nii naljakalt, et ma kuulsin selle asemel hoopis Paks loom. Sellega sai nalja muidugi:D

Kuna meil ei olnud tglt kellelgi neid kondoome vaja, mõtlesime need rohkem vajajatele annetada. Esimesena jäid meile ette muidugi Eesti Politsei esindajad, aga neile kondoome kinkida me siiski ei julgenud, sest kartsime niimoodi öösel trellide taga lõpetada. Iseenesest oleks ikkagi huvitav olnud, aga ma lubasin emale, et tulen ööseks koju.

Vahetult peale seksbutiigi seiklust, kus oli ka igasuguseid põnevamaid asju kui kondoomid, muide, põrkasime Katsu ja Kiquga kokku ja ühe nende sõbraga ka, keda ma kohe äragi ei tundnud. Rääkisime neile ka oma õhtust. Said veidi naerda. Viimaks viisime Annika koju ja läksime edasi autot pesema, sest Andruse auto oli nii must, et ma ei tahtnud katsudagi seda. Ma polnud ka kunagi seda sellisena näinud. Reedeni...

Rääkisime veel poole ööni maja ees autos juttu ja siis viimaks sain tuttu.

Hommik tuli raskelt ja hilja. Siiski suutsin veidi õppida - 2,5h lugesin läbi 15lk ingliskeelset sotsioloogia jura. Siiani ei saa veel kõigest aru. Peale seda tuli üks teine kursaõde meile, kes oli päevaks mehe auto saanud ja tahtis nüüd sõitu harjutada. Nagunii pidime koos inka intervjuud tegema ja sisi tegimegi... veidi. Mul oli lihtsalt aega vaid kuskil pool tundi, sest pidin Anduga kinno minema lõpuks Saatan kannab Pradat vaatama ja kursaõde oli lasnamäe vahel ära ka eksinud. Keerutas kuskil Mustakivi kandis mingi tund aega. Õnneks jõudsin kõigega õigks ajaks valmis ja isegi kinno ei jäänud hiljaks. Film oli lahe, nagu ma arvasingi. Andu küll eriti vaimustuses ei olnud, aga mis mina sinna teha sain?

Edasi saime Incu ja Markogua kokku. Ma polnud neid ka nii ammu näinud ja hull igatsus oli juba, mis siis, et nad kolmekesi mind alati norivad ja nokivad, kuni ma solvun. Siis jäle vabandavad, öeldes, et ei mõelnud midagi halba. AInult sellest oli kahju, et Sillut ei olnud seekord linnas. Teda oleks ka tahtnud näha, aga tal oli mingi sugulase sünnipäev. Vahel mul on tunne, et ANdu hoolib siiski temast rohkem kui Inc, sest tema teadis täpselt, kus Sillu on, aga Inc pani mööda. Muidugi inimeste prioriteedid on ka erinevad ja ega see nii tähtis ei olnudki. Enivei... nendega oli fun.

Käisime macis üle pika aja rämpsu söömas ja siis läksime päris poodi. Ma kaotasin nad silmist ja kohtusime alles poe ees peale sulgemist. Nad küsisid mult kohe, et kumba ma tahan - punast või kollast? Jutt käis suurtest kallitest puldiga autodest, mida nad ostnud olid. On ikka lollakad, aga kallid mulle. Sain tükk aega südamest naerda. Mul polegi varem ellist autot olnud. Nad tahtsid võdu sõita nendega, aga sellest ei saanud kahjuks eriti asja, sest autodel oli sama sagedus ja me segasime üksteist tahtmatult.

Autod aga ammendasid end suhteliselt ruttu. Efasi ajasime niisama lolli juttu ja need kolm üritasid mind ära rääkida, et ma nendega lollusi teeks. Ei õnnestunud:D Kes teab? Võib-olla oleks nad edukamad olnud, kui me pea poleks meeletult valutanud ja naisteprobleem on ka. Pärast vaatasime veel koos pornokat 3+st:D:D:D See oli jälle üsna uus kogemus minu jaoks. Ma ei tea, kas nad tõesti vaatavadki neid alati, kui võimalus tekib? Tüdrukud küll mitte. Mõttetu ju.

Viimaks otsustasime, et iga roju peab ikka oma koju minema ja mind toodi essana ära. Teepeal käisime veel kurikuulsas Staabis, kus Inc ja Andu mingit sibulaga rõvedust sõid ja pärast kahetsesid. Aga minu emme tegi ise keeksi. Mis te arvate, millest ma täna toitunud olen, ah?:P

Nüüd mu käed valutavad juba kirjutamisest. Ehk aitab kah? Kõik olulisem on kajastatud. Varsit Tartusse ka. Tsau

M

Täna hakkasid Tartus jõulud

Ametlikult kohe

Terve linn on ära ehitud ja keset raekoja platsi seisab üks hiiglaslik kuusk. See oli tglt juba eile seal, aga mina - osav nagu ma olen - suutsin sellest mitte midagi nägemata mööda minna. Ju mul on vaja erksaid ja vilkuvaid tulesid asja tähelepanemiseks;)

Mulle on väiksest peale meedinud kõik need värvilised tuled, mis jõulude ajal linna kaunistavad ja kuused ja kuuseehted. Kõik nad toovad naeratuse näole. Ma lihtsalt jumaladan jõuluaega ja nüüd hakkan vaikselt isegi lund taga igatsema, kuigi samas soe võiks ikka edasi olla.

Kas ma raekoja kelladest olen valrem rääkinud? Mul on siiani ahvivaimustus neist, sest iga kord, kui kell saab 6 või 12, hakkab raekoja kell tundide lugemise asemel laulma üht lahedat laulukest. Täna oli ikka üsna suur üllatus, kui minu rõõmuks hoopis jõululaulu raekojast kostma hakkas. Siiani kummitab: taas sajab valget lund väljas... ja toas on ehteks haljas puu... Kõiki sõnu kahjuks ei mäleta enam, aga ikka meeldib ja ikka kummitab.

P.S mind nimetati just naljahambaks ja ma ei tea, kas see meeldib mulle või peaks ma solvunud olema, et mu parim sõbranna mind oma isikliku naljahambana tutvustab.

Enivei. Ma lähen nüüd edasi ennast hulluks ajama. Õigemini hispaania keele õps tegi pool tööd ära. Meil on nüüd igas järgmises tunnis kas töö või osaeksam või lihtsalt mingi suuline vastamine ja prantsuskeele õpetaja plaanib panna viimase töö täitsa viimasele tunnile, mis tähendab, et ma ei saagi tulemust teada ka siis, kui jõuan seda tööd tegema üldse, sest mul on samal päeval hispaania keele eksami esimene osa. Kaks kuradi kreisit nädalat ootab ees, nagu karta oligi. Ja juba praegu on palju õppida. Järgmine nädal on siiski üle kõige. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean oa kohustused siia kirja panema (ka meeles pidamise huvides).

Nädalavahetusel tuleb õppida sotsioloogia eksamiks ja inka suureks testiks ja inka intervjuu pähe - üle kahe A4 meditsiinilist juttu pähe. Viimased kaks asja tuleb ära teha esmaspäevaks.

Teisipäeval on hispaania keeles luuletus pähe ja prantsas veel üks jutuke vaja kirjutada.

Kolmapäeval on sotsioloogia eksam, mis tähendab teisipäeval ennast hulluks õppimist ja millalgi tuleb inka 40lk erialast kirjandust ka läbi lugeda ja kokkuvõte teha ja presentatsioon ette valmistada, sest see on mul vaja neljapäeval ära vastata. Kas ma mainisin juba, et lisaks sellele on neljapäeval, kui ma nüüd just midagi sassi ei aja, teine pool hispaania keele viimasest kontrolltööst? Ja reedel on meeda grupitöö esitamise tähtaeg. Hullumaja või mis?

Juba haletsengi ennast, sest õppida on nii palju ja Tallinna sõpru tahaks ka näha. Eile rääkisin üle tüki aja Anduga veidi pikemalt kui kaks sõna. Seekord ei olnudki minu msni monoloog vaid ja Incuga jõudsime jälle pervertsustes uuele tasemele. Temaga on see hea, et ma saan rääkida absoluutselt kõigest ja tean, et ta ei vaata mind ikka imelikult. Temaga polegi vist midagi, mis oleks liiga isiklik või intmmine. Muidugi me ei räägi tema ja Sillu suhte detailidest. Ma ei tahakski seda. See oleks isegi minu jaoks juba liiga perversne ja see oleks ka nagu Sillu privaatsuse rikkumine. See, mis me iseendast räägime, on ju oma valik, aga teiste salajasi asju ei tohiks nii avalikustada olenemata sellest, et me kõik omavahel väga head sõbrad oleme. Võib-olla ka just selle pärast. Enivei tglt ma olen jumala rahul, et Kats ja Inc ja Sillu ja Andu ja Annika ja Marko ja Sten ja Andrus ja vanemad jt mul olemas on. Mida ma nendeta küll teeks? Vähemalt kaht-kolme neist on ikka korraga pidevalt vaja.

Nüüd ma lähen panen tarka;)

Tsauks

Mia

Veel kaks päeva kojusaamiseni

Hey hey

Täna olin tubli ja jõudsingi kõik õpitud, mis plaanis oli. Nüüd olen jälle graafikus. Ainult sellest on kahju, et trenni ei jõudnud, aga selles on osaliselt süüdi ka laiskuseuss minus. Ma luksun praegu nagu lollakas millegipärast ja Kats ei saa naeru pidama, aga mis teha!?

Kuna kooliga on hetkel kõik korras, siis jõuan jälle tähelepanu pöörata oma sõpradele. Nimelt kaks inimest ajavad mind praegu närvi. Üks sellega, et temast on nii harva kuulda. Ma ei tea, kas ta väldib mind või mis? ja teine sellega, et (ära nüüd solvu, kui seda loed, aga mul on nii öök ees juba sellest jamast) laseb ühel tüdrukul endaga pidevalt mängida ja keeldub uskumast, et see mäng ei vii kuhugi. Lihtsalt siis, kui plikal jälle igav hakkab, mõtleb ta, et oi. Otsiks õige Steni üles. Vähemalt mina saan asjast nii aru. Ja ta teeb Ttenile nii palju haiget ja Sten teeb tema pärast nii palju lollusi ja mulle üldse ei meeldi sellised inimesed, kes teiste tunnetega mängivad. Aga nagu üks mu teine sõber ütles - eks napakad leiavad ikka üksteist üles ja seda Sten on selle plika pärast. Plika põhjendust ma ei tea, sest ma ei tunne teda eriti, aga ma ei taha ka tunda, teades kõike, mida ma tean. Mu sõbrad räägivad ju mulle. Ma saan aru, et armastus ajab inimesed hulluks, aga nagu kammooon! See ei ole normaalne.

Tglt mul on üks selline eriti ebastabiilne sõber veel, ainult et tema kiiks on 16-aastased ja nooremad. Ise on ta 42 ja ta pole mingi tüüpiline pedofiil. Kuna ta ei suuda enam normaalselt suhelda omavanustega, siis ta on leidnud tee noorte tüdrukute juurde, kes tunduvad ka kohati täiskasvanulikumad kui tema ise, kuid erinealt täiskasvanud naistest on neil teda vaja kasvõi sponsorina. Päris naised saavad ise ka endaga hakkama. Need nn lapsed aga kasutavad teda lihtsalt ära ja ta ei saa aru, kui palju jama ta endale nii kaela tõmbab ja üleüldse mul on kõrini teiste probleemide lahendamisest. Ma ei jaksa. Ma tahaks kõigepealt oma elu korda saada. Muidu on oht, et katus sõidab pealt.

Vähemalt see on hea, et varsti saab koju, kuigi ma pean seal vist terve aja õppima, aga väike lootus on, et näen oma sõpru ka. Ongi teistest viimasel ajal kuidagi vähe kuulda olnud ja juba iseenesest päris kodus olemine on stressi maandav ja mõnus. Ma väga loodan, et ma saan kodus magada erinevalt viimastest päevadest siin. Muidu ma lihtsalt ei jaksa õppida. Niigi on raskusi juba, aga nädalavahetus saab eriti kreisi olema. Still... I can't wait.

Täna oli üks lahe asi ka. Kuna Kats ei suutnud õigel ajal ärgata ja raamatukokku õppima minna, pidin ise selle tee ette võtma - jälle - et sotsioloogia referaadi materjali tuua ja teel sinna jäi mulle ette üks mees, kes keset Tartu kesklinna seisis tee ääres ja mängis saksofoni. Taustaks tuli maki pealt vaikselt mingi beat ka. Ta mängis minu meelest väga hästi ja mulle meeldis. Mõnus oli kuulata. Selline hästi siiras tundus see lugu tema esituses. Ühesõnaga - ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tugeva emotsiooni ja energialaengu sain sealt.

Homme on jälle kool, nagu tavaliselt, ja ma kardan, et saan prantsuskeele töö kätte. See läks vist väga metsa, sest ma ei jõudnud uuesti õppida selleks ja kõike ei osanud. Artiklid läksid küll täitsa lampi. Loodame parimat, aga nüüd mu küüned valutavad juba kirjutamisest. See vist on märk, et aitab. Niisiis ma lähen.

Head õhtut!

M

Olen väike no-hik. Ja-jaa:D

Nüüd korrake seda Olen väike sebra viisiga. Ja ongi nii, et juba kaks päeva õpin täiega. Kohe nii, et eile unustasin isegi siia kirjutada, aga selle eest vist veel surmanuhtlust ei saa.

Täna õppisin päeval kella kahest õhtul poole 10ni. Päris kreisi või mis!? Kõigepeal oli prantsuskeele praktikum ja töö ning siis läksime kursaõega raamatukokku inka jaoks intervjuud tegema plastilisest kirurgiast ja siis kohustuslikus korras filme vaatama, et tunnid täis saada. Siis sain korraks koju, et vahetada riideid ja tormasin edasi meedia grupi koosolekule, mille põhimõtteliselt maha maganud olin. Õnneks sellega veel aega on, aga ma tõesti ei kujuta ette, kuidas kõige muuga valmis jõuan õigeks ajaks ja KUIDAS MA MAJANDUSE KT POSITIIVSELE TULEMUSELE TEEN??? See viimane tundub eriti võimatu ülesanne olevat ja see on veel materjalidega töö. Mis küll päris eksamil saab?

Ühte asja pole ma siiani rääkida jõudnud. Kui Kats sellest kuulis, oli tal tõsiselt kahju, et ta sellel ajal Tallinnas oli. Nimelt ma suutsin ukse lahti tõmmata ja ise jalaga sellele ette astuda nii, et see jala taha kinni jäi. Siis võtsin hooga veel ühe sammu ja panin peaga vastu ust. Tehke järgi, kui julgete! Aga that's typical me:D

Ega mul polegi eriti rohkem midagi öelda seekord. Niisiis kalli-musi-pai
Mia

Tartu bussiliiklus on ikka täiesti omaette klass:D

Täna ärkasin jälle alles peale kella kahte. Seda seepärast, et ma ei jää enam öösel kuidagi magama. Täna ka tõusin umbes pool kolm öösel uuesti üles, lõikasin varbaküüned lühikeseks ja tegin akna lahti. Alles siis tuli uni. Magasin lõunani nii, et aken oli terve öö lahti ja mul ei olnudki külm. Enne aga olin voodis vähkrenud kuskil poolteist tundi.

Ärgates planeerisin kohe õppima hakata, aga hoogu võttis maha e-mail inka õpetajalt, kus ta käskis mul essee uuesti reeglite kohaselt teha, aga ma vist ei oska. Keskkoolis ei pidanud me mingeid reegleid järgima. Pidime vaid arutlusel objekti plussid-miinused välja tooma ja poole valima. Nüüd on mingid konkreetsed ülesehituse küsimused. Päh! Ja psühholoogia essee pole ka ni lihtne ülesanne kui ma arvasin. Mul nüüd esseede koha pealt pabin sees.

Kusagil poole viie ajal õhtul andsin alla ja otsustasin endale Tartu bussisüsteemi selgeks teha ning Lõunakeskusesse sõpru vaatama minna. Sinna saamine oli veel üsna lihtne kuigi kallis lõbu, võrreldes pealinnaga, aga see süsteem ise on täiesti jabur. Küsisin bussijuhi käest, millega ma sealt tagasi saaks, millele tema vastas omakorda küsimusega, et mis kell ma tahan? Nagu wtf??? Ma olen kuulnud, et siin ei saa kunagi ühe bussiga sihtkohta ja tagasi ka. That's scary. Tagasi tulles soovitas üks tüdruk mul buss nr 32 peale minna. See pidi kindlalt kesklinna viima, aga ega ta isegi rohkem ei teadnud. Ma pidin naerukrambid saama kui see "buss" peatusesse tuli. Tallinnas küll marsasid nii ei nimetata ja seal ei sõida need ka linnaliinidel.

Sõpru oli aga lahe näha. Tahaks juba Tallinnasse. Tahaks teisi kallikesi ka näha üle pika aja. Mõna ma pole suvest peale näinud ja ega ei olegi nii lihtne kokku saada, kui autot ei ole.

Seekord... lõppude lõpuks pean ära mainima ka ühe fakti, mille kogu aeg ära unustan ajaks, kui blogima hakkan. Nimelt MUL SAI REEDEL, 17. NOVEMBRIL AUTOJUHILUBADE KÄTTESAAMISEST 1 AASTA. Jeee. Oleks nüüd auto ka. Siis oleks mul nende lubadega midagi teha. Muidu ainult raiskavad ruumi rahakotis.

Ilusat õhtut kõigile!
Mia

P.S. Kas ma ütlesin juba, et Katsi täditütrel sündis eile minu nimekaim Marie Mia?

Head reeturid ei tulnudki täna

Õhtust!

Pikk päev seljataga (tglt mitte nii pikk - alles kell üks ärkasin) ja kaks koolitöödki tehtud. OK, OK. Üks ja pool, sest meedia koha pealt jooksis juhe kokku. Mis asjad siis tegelikult üldse on kanali põhivaldkonnad, programmid ja rubriigid? Kõik on justkui tuttavad sõnad, aga sõna taga pole hetkel minu jaoks ühtegi sümbolit. Õnneks Dakil vist on ja ta oli nõus mind aitama ka. Suur aitäh sulle juba ette, kui sa seda siin lugema peaks! Selles mõttes on väga hea, et blogimaailm on ajakirjanikke täis.

Täna pidid Katsu ja Ziilike ja Olku ja Kiku ja vist Ervin ka mulle küll tulema. Asi oli ammu kokku lepitud ja nad ise tahtsid. Isegi kellaaeg oli kokku lepitud. Pidin selleks ajaks kõik ära õppima ja puha, aga siis kui me katsuga kohta välja mõelda püüdsime, hakkas Ziilike tagataustal vinguma, et kõht on tühi, magada tahaks jne ja siis nad otsustasid, et lähevad ikka töölt otse magama ja soovitasid mul homme neid Lõunakeskusesse vaatama minna. Yeah, right. Läheks küll, kui aega oleks ja ma Tartus bussiga liigelda oskaks, aga ma üritan ikkagi, sest tglt tahaks neid väga näha. Ma soovitan teistelgi homme Lõunakeskusest läbi hüpata, sest seal on homme viimast päeva selline lahe asi nagu Skyjump, mille pärast nad üldse Tartus ongi. Minge proovige seda!

Tegin jälle head. Ma olen nagu kerjuste suursponsor. Seekord oli kodupoe ukse ees põlvili üks mees, kes oli küll joodiku nägu, aga tal oli kutsu kaasas. Kuidas ma sain talle mitte raha anda? Ta lubas mulle, et ei joo seda maha, vaid ostab isegi kutsule süüa. Parem oleks, kui ta ei valetanud mulle.

Hull koduigatsus on praegu, aga üks vana psühholoogiatudengist sõber räägib mulle, et see on normaalne. eks ma katsun üle elada veel järgmise nädala ja üleüldse - vaheajani on jäänud kolm nädalat.

Kallid-musid-paid

M

Aga mina tegin midagi head

... ja nüüd olen üsna rahul endaga. Tglt oli see juba eile, aga siis oma haletsuse keskel unustasin selle täitsa ära.

Nimelt joosteks hispaania keele ja prantsuse keele praktikumide vahel raamatukokku inglise keele pärast üht filmi vaatama, otsustasin enne poest läbi käia ja midagi süüa kaasa võtta. Poe ukse peal aga tormasin kiiruga mööda ühest vanamemmest, kes hästi haleda häälega palus natukene raha. Selleks ajaks aga, kui ta lause lõpetatud sai, olin ma juba mööda läinud. Ma kuulsin teda küll ja kahju hakkas. Tädi tundus selline tore ja korralik - puhtad riided, rääkis eesti keelt vahelduseks ega olnud joodiku moodi. Mul hakkas temast kahju ja mõtlesin endamisi, et käin poes ära ja siis kassas tshekkan, kas mul sularaha on.

Tavaliselt mul pole ja seekord oli vaja veel koopiate tegemiseks ka pappi jätta. Ma olen lihtsalt Siili sõber - vihje kaardimakse reklaamile (neile, kes ise välja ei mõelnud). Hullult kiire oli ka, aga kassas oli nagunii hästi pikk saba ja üliaeglane tädi - nad ajavad mind nii närvi tavaliselt - enivei... mul oli üllatavalt palju sularaha. Läksingi siis ja andsin tädile 20EEKu. Pole just palju, aga vaene tudeng peab ise ka kuidagi ära elama. Tädi hakkas igati tänama ja mul oli hea enesetunne terveks õhtuks.

Niisiis see pole lihtsalt ütlemine, et tee teisele head, saad sajakordselt tagasi. Mul ei seisa need ütlemised kunagi täpselt meeles, aga mõte jääb samaks.

Tänasest
Ärkasin ebanormaalselt vara - pool üheksa, sest täna pean meedia grupitöö pärast terve päev ETV-d vaatama. Polegi nii hull, kui ma kartsin. Niisiis hommik algas 8:45 Terevisiooniga. Umbes poole pealt jäin ikka uuesti magama, aga point sai ära nähtud. Väljas olen täna käinud vaid korra - meedia kontrolltööd tegemas ja siis poes toiduvarusid täiendamas või hankimas. Kuidas võtta... süüa polnud enam midagi peale üksikute kuivainete. Isegi ketsup hakkab otsa saama.

KT läks, nagu läks. Eks mõne punkti ikka saan ja rohkem polegi vaja, sest sain täna tagasi eelmise nädala seminaritöö, mille pärast hullult pabistasin. Oma meelest kirjutasin kokku suure jama, aga õnneks hindajad nii ei arvanud. Sain 7 punkti 7st:) Niisiis tänase seisuga on koos 53 punkti vist vajalikust 55st, mis tuleb kätte saada, et aine edukalt läbida. Kusjuures veel on võimalus 70 punkti juurde teenida KT, grupitöö ja äärmisel vajadusel eksamiga, kui vajalikku punktidearvu täis ei saa. See tegi tunde päris heaks, et mul selline seis on. Enam läbi ikka ei kuku oma ainukest erialaainet. Ja siiani ma tean ainult üht teist inimest ka, kes selle essee 7/7st sai ja tema ei loe, sest ta saab alati max punktid. Ms Perfect Student. Aga mul pole põhjust kade ka olla või mis!?:P

ETV-st tuleb ka lahedaid asju. Nad näitavad muumitrolle jälle ju:) Ma pole seda multikat nii ammu näinud... ma pole üldse Lasteekraani väga ammu näinud... igatahes avastasin, et see on ikka üks ülinunnu multa;) Laenasin Getu sõna. Iseenesest naljakas, sest tavaliselt õpivad 4-aastased suurtelt inimestelt uusi sõnu ja väljendeid. Mina aga õpin 5-aastaselt:D

Ülivanasid Õnne 13 kordusosasid vaatasin ka... põhimõtte pärast, et teen seda ülesannet korralikult. Allan oli seal nii noor ja sile poiss ja Aare oli Morna uustulnukas. Laur sebis teda. See on eriti naljakas, sest kodus käies vaatas emps üht uutest osadest, kus isegi Pille oli Lauri juba maha jätnud ja Aare ja Pille südamesõbrannad. Elu on seep!

Ühe asja oleks peaaegu unustanud. Täna rääkisin Temaga. Rääkisin kõik ära, mida ma viimane kord tema juures käies mõtlesin ja tundsin. Ma ei teagi, mida tema täpselt arvab või tunneb, aga vähemalt ma pole tema eest oma tundeid varjanud.

Nüüd tagasi TV-d vaatama. Wish me luck!;)

Ciao

Maria

Miks lahkuminekud nii imelikud on?

Täna helistas Tema mulle.

Ma ei saanud algul arugi, kellega tegu on, sest Ta helistas võõralt numbrilt ja levi oli ka kehva. Ta oli omale rate kõnekaardi teinud. See osa ajas naerma mind ja natuke palju mõnitasin teda sellepärast, aga ma muutungi õelaks haiget saades ja natuke ma tema pärast ikka sain ka haiget.

Ta helistas tegelikult sellepärast, et oli tahtnud minuga kokku saada, aga mina ei saanud siis, kui temal aega oli ja tema siis, kui ma tagasi helistasin. Lahkuminekud on naljakad. Vale sõna. Pigem nagu tragikomöödiad. Varem oli meil üksteisele nii palju rääkida ja huvitav oli teineteist kuulata ka, kuigi vahel ausalt ei viitsinud, sest tahtsin edasi rääkida enda elust ja sellest, mis minuga peale meie viimast kohtumist juhtunud oli ja rääkida oli alati nii palju olenemata ajavahest, mis meie kahe kohtumise vahele jäänud oli. See võis olla paar päeva või paar tundi. Ikka oli nii palju teineteisele öelda. Tahtsime ju teineteist läbi ja lõhki tundma õppida ja võimalikult kiiresti. See mulle meeldiski Tema puhul, et me olime ühesugused lõvid. Mõlemad üsna enesekesksed ja jutukad, mõlemad hästi uhked, uhkemad, kui tegelikult endale kasuks tuleb, aga koos oli meil üsna hea. Muidugi oli asju, mis tema puhul häirisid mind ja kindlasti vastupidi ka, aga ma ei tahtnud mitte sellest kirjutada.

Miks juhtub nii, et vahetult peale lahkuminekut ollakse kui võõrad? Nagu polekski üksteisele millestki rääkida. Enam ei ole mingit tahtmist oma mõtteid ja tundeid teineteisega jagada ja samas nagu tunnen ma sellest puudust. Üks inimene, kellega sain kõigest rääkida, jälle vähem. Huvitav, kas see läheb ajapikku mööda, nagu Incu puhul läks? Ma loodan siiski, et nüüd olen ma ise vanem ja Tema on nagunii veelgi vanem. Loodan, et suudame käituda veidi täiskasvanulikumalt ja ratsionaalsemalt, samas mitte loobudes lapsemeelsusest ja lapsikustest, ja hakkame sama hästi läbi saama ning teineteist uuesti usaldama siiski rutem kui mitme aasta pärast, sest sellest oleks väga kahju. Vähemalt minul. Võib-olla on tema oma uue tüdrukuga nii õnnelik, et ei mõtle üldse enam minule? Aga samas... tema helistas ju.

Asi vist ongi usalduse reetmises. Ju me mõlemad saime haiget. Meie lahkuminek toimus ju nii kähku, et nüüd ei tea, mida teineteiselt oodata ja kas tasub üksteist ikka usaldada? Võib-olla Ta kardab minuga rääkida oma praegusest elust kellegi teisega koos, sest ma saaks haiget? Võib-olla on tema kartusel põhjust. Ma ei tea ju ise ka.

Asi ei olegi selles, et mul ikka veel tema vastu tundeid oleks. Ei ole. Vähemalt mitte selliseid nagu varem, nagu suvel, kui me tuttavaks saime. Haiget teevad pigem täitmata jäänud lubadused ja nüüdseks tähenduse kaotanud sõnad nagu: ma olen nõus sind ootama, kuni sa 30 saad. Võib-olla kauemgi. Ma poleks üldse osanud oodatagi, kedagi sinusugust kohtan ja veel nii ruttu. Mul oli plaan nüüd veidi noorust nautida, aga sina muutsid kõik. Jne

Ma kinkisin talle sünnipäevaks kunagi peale pikka mõtlemist kümme allkirjastatud lubadusekaarti, mille ta võis ise ära täita oma soovidega. Mina olin nõus neid kõiki täitma. Reaalselt teostatavaid vähemalt. Tema soovid ei olnud üldse isekad. Ma panen need siia kirja, kuigi need enam ei kehti vist.

1. Ei räägi endast halvasti!

2.Ütle mulle kohe ja otse, kui ma midagi valesti teen!

3.Aita ja õpeta mind, et ma saaksin sulle parem mees olla! - nagu kui armas saab olla!?

4.Räägi mulle alati, kui sul on midagi südamel!

5.Ära ole palun nii kange! Anna vahel järele ka!

6.Jää alati iseendaks, et (nimi) oleks alati olemas see sama armas, huvitav, energiline, rõõmus, hakkaja ja veel tagatipuks ka imeilus Maria!

Ta ei jõudnudki kõiki oma soove ära kasutada. Ma oleks olnud nõus palju isekamate ja seksistlikumate unelmatega. Nii on/oli isegi veelgi raskem. Aga nüüd on see unelm läbi ja minu nenendest omadustest pole vist kuigi palju järgi jäänud. Isegi nägu on punnilisemaks läinud ja hing norutab erinevate eluraskuste all. Kas minust saab kunagi kellegi teise jaoks see ÕIGE? Ma loodan küll. Ma loodan, et see juhtub kodus, kui koolist puhkust saan. Ei jaksa ära oodata, ausalt ja igasuguste tarkade horoskoopide lubadused, et ma saan rikkaks ja õnnelikuks oma 30ndates ei lohuta eriti. Sinna on ju nii kaua aega. Kas ma pean siis niikaua üksik ja õnnetu olema?

Okey. Aitab nüüd enesehaletsusest. See ei vii kuskile.

Ühe huvitava telefonikõne sain veel täna. Andruselt. Tal on homme sünnipäev ja ma oleks vist jälle maha maganud. Igatahes, ta kutsus mind endaga Hiiumaale kaasa täna ja kohe. Ütles, et tahab sünnipäeva hommikul ärgata ja näha mind enda kõrval. Ja meist kumbki ei mõtle seda seksuaalselt. Me oleme lihtsalt sõbrad. Ma oleks läinud ka, et ta üksi ei peaks oma sünnipäeval olema, aga homme on juhtumisi minu eriala seisukohalt kõige olulisem kontrolltöö ja kas ma õpin praegu selleks? Oh ei! Siiani mõtlen, et oleks ikka võinud minna. Küll ma kuidagi õigeks ajaks ennast tagasi toimetanud oleks. Siis ma poleks kindlasti üldse õppida saanud, aga siis oleks mul ka parem põhjendus, kui et lihtsalt ei viitsi, ei taha, ei oska, ei jaksa.

Tänaseks kõik. Sry, kui kellegi tuju alla viisin kogemata.

M

Dijhunkjgdhbi vfgbn äpgofn ükä

Umbes nii näevad täna tähed mu silme ees välja. Selles süüdistan kahte asja: esiteks seda, et ma vist olen ikkagi haige. Täna ei maganud korralikult ösel ja hommikul ei suutnud ärgata. Uni läks lõpuks ära alles peale kella kolme, nii et jah. Kooli täna ei jõudnudki. See-eest aga lugesin siin meedia kontrolltöö materjali, kuni mõistus enam ei võtnud ja tähed hüppama hakkasid, mida nad osaliselt siiamaani teevad.

Paha olin ka. Sõin natuke rämpstoitu, kuigi poleks tohtinud. Natuke võiks enne jõule ikka alla võtta, sest siis jõulude ajal tuleks võib-olla ainult samad kilod tagasi, mitte ei tuleks veelgi juurde. Aga äkki ma olen tubli ja suudan tädi Mare küpsetistele vastu panna? Ise ka ei usu tglt...

Polegi eriti rohkem midagi põnevat rääkida, sest mu elus ei toimu hetkel midagi põnevat. Isegi see oli parem, kui liiga palju actionit oli. Põnevaid mõtteid ka pole. Ainult kool ja õppimine. Nii tüütu. Nüüd tuli vähemalt Kats korraks koju. Selle võrra on vast huvitavam.

Ahjaa... Üks asi veel. Teate seda ütlemist, et õnnetused ei tule kunagi ühekaupa? Nüüd ütles teine auto ka üles. :D Huvitav, kas läheb kahe auto ostmiseks? Nüüd üritan leida midagi kerget lugemiseks.

Kallid-musid-paid

Mia

Nektariinid ja mandariinid:D

Täna räägin oma lemmikpuuviljadest. Minu jaoks tähendab suvi alati nektariine ja mandariinid käivad jõuludega kaasa. Ühedki jõulud pole õiged ilma jõululõhnata, mis tähendab minu jaoks mandariinide lõhna ja võimalusel ka apelsine, kuhu on torgitud nelgitükikesi sisse. Ma ei tea, kuidas neid nimetama peaks. Need väiksed pruuni värvi asjad, noh.

Kuna Eestis lähevad kauplused jõulude tõttu äksi täis juba novembri alguses kui mitte varem, siis müügile on jõudnud juba ka mandariinid, mis annab mulle jälle uue põhjuse rõõmustada. Ma võiks neid vist lõpmatuseni süüa. Täna ka. Kõht on juba punnis ees ja süda kergelt paha, aga mandariinid on lihtsalt nii vastupandamatud.

See aasta saavad jõulud olema vist hoopis teistsugused kui varem. Muidugi ma lähen jõuluks koju ja see main thing - jõuluõhtu veedetakse üheskoos kaheteistkümne suure ja väikse sugulasega. Nii on see alati olnud ja lodoetavasti ka jääb. Mulle meeldivad traditsioonid. Aga ikkagi on see aasta erinev, sest kool on läbi ja kõik mu klassikaaslastest sõbrannad läinud oma teed. Varem tegime üksteisele alati kingitusi ja see oli nii lahe. Ma ei tea, mis see aasta saab. Mina olen nõus sedagi traditsiooni jätkama, sest mulle meeldib teistele kingitusi teha, aga ei me ette tea, kuidas kõik välja kukub.

Tegelikult mulle väga meeldivad jõulud ja kik nendega seonduv. Paljud räägivad, et jõulud on muutunud liiga kommertslikuks ja minetanud oma algse mõtte, aga mis sellest halba on, kui poed kaunistavad oma aknaid? Me ise kaunistame ju ka oma kodus jõulude eel, kuigi veidi hiljem kui poed seda tegema hakkavad. Igatahes, mind küll jõuluvanad kaubamajades ja laulvad päkapikukujud ei sega. Pigem nad meeldivad mulle. Ja kes käsib hästi palju raha podidele jõulude pärast ära viia? On ju nii palju võimalusi oma lähedastele teada anda, mida nad mele tähendavad. Selleks ei pea ilmtingimata teemanteid kinkima või mõnda riidepoodi tühjaks ostma. Aitab ka väiksest meenest või enda kaunistatud piparkoogist ja sõnumist jõuluõhtul, mis annaks teada, et keegi mõtleb meile. Ja mulle meeldivad jõululaulud. Mulle meeldib jõulude ajal koos oma perega olla ja mulle meeldib isegi traditsiooniline kohustus salm või lauluke pähe õppida, et kingitusi lunastada.

Aitab jõuludest tänaseks. Arvatavasti jõuan ma veel neist rääkida - kingituste otsimisest ja saamisest jne. vahepeal küsiks, kas te seda Citroeni reklaami olete näinud, kus hani pilvede vahel edasi lendab ja oma elust räägib? Minu meelest see on nii armas. Eriti see koht, kus ta kummardab ja lestad ette sirutab samal ajal ise kommenteerides, et tahaks isegi uut Citroeni, aga jalad ei ulatu pedaalideni. Nagu nii armas reklaam ja mõte ka. I'm a sucker for commercials. Ma ei tea miks, aga mulle mõjuvad ja meeldivad sellised väikse kiiksuga reklaamid. Minu meelest hea reklaam peabki tekitama vaatajas mingisuguse emotsiooni. Ükskõik siis, kas positiivse või negatiivse. Muidugi positiivne oleks reklaamitava toote või teenuse pakkuja seisukohalt parem, aga mõlemad variandid on etemad kui reklaamid, mis mingit muljet ei jäta ja mis niimoodi mööda lähevad, et arugi ei saa, mida nad sellega müüa tahtsid.

Ja siis ma tahtsin veel kirjutada muusikast, sest teine asi lugemise kõrval, millest ma puudust tunnen kõvasti, on minu muusika. Lihtsalt aeg venib ja venib ning ma ei saa ühtki itimeest nii kaugele, et nad minu lugudekollektsiooni koduarvutist läpakasse ümber tõstaks, aga kunagi saabub ka see päev ja siis ma vist küll olen nõus suudlema maad selle tarkpea jalge ees, kes mu muusika mulle tagasi annab.

Mul on veel nii palju kirjutada. Ärge pange pahaks. Te ei pea edasi lugema. Alguse asi, teate. Mul on lihtsalt nii palju asju, mis vajavad hingest välja pääsemist. Mida ma siis kuulan? Mõne arvates rämpsu ja jama, aga mulle meeldib paljuski raadiomuusika ja muu selline, mille järgi tantsida saab. Samas R'n B, hip-hop, trance, hard metal ja igasugune tehniline arvutiga tehtud muusika pole üldse minu rida. Minu jaoks iga mp3 tähisega lugu või õigemini fail ei tähenda veel muusikat. Muusika eeldab meloodiat ja sõnu, millele saab vastavas tujus kaasa laulda. Peale tantsumuusika meeldivad mulle ballaadid. Võtke või jätke, aga mulle meeldivad siiamaani sellised BSB-laadsed bandid. Siiski lemmikuteks on hoopis naissoost ballaadide lauljad Hannah ja Amity Dry, kelle originaalautogrammiga plaadid said isegi Austraaliast tellitud. Muidugi on ka erandeid teistest muusikastiilidest, mis mulle meeldivad,, nii et ei saa öelda, et ma kuulan AINULT seda või teist stiili ja muu ajab öökima. On lugusid, mis ajavad öökima ning võtavad tantsuisu ära ja on lugusid, mis vastupidiselt tekitavad vastupandamatu soovi tantsida. See või juhtuda ja on juhtunud ka kaubanduskeskuses lettide vahel jalutades. Tantsimine on üks mu lemmiktegevusi ja mul on üsna ükskõik, kas tansin üksi, sõbrannadega, kallimaga või võõrastega ja mul on ka ükskõik, kus ja millal ma seda teen ning, mida teised sellest arvavad. See on minu moodus end lõdvaks lasta. JA MULLE MEELDIB KA LAUA PEAL TANTSIDA!!! Vot selline tibi olengi ja muusika ning tants on mänginud minu elus alati suurt rolli. Juba 6-7 aastastena laulsime sõbrannadega Eesti popbandidele kaasa nende kassette kuulates ning mängisime suuri staare. Mikrofonideks olid siis telekapuldid ja deodorandipudelid. See polnud üldse oluline. Peaasi, et laulda sai. Laulmas käisin ka mitmed kooris ja olen sattunud suure publiku ees ka üksi laulma.

Teismeeaga saabus aga ebakindlus oma võimekuse suhtes ja kohati tundub mulle tänapäevalgi, et ma ei oska üldse laulda, aga see meeldib mulle ikkagi ja omaette laulan tihti. Siiski väike lootus jääb, et minu laulmine päris klaasikriipimisena teistele ei kosta, kuigi paar karaokekogemust, mis mul siiani on, küll väga hästi pole läinud, aga see selleks. Jälle üks mu uus parasiitfraas.

Mida ma siis veel peale Amity ja Hannah'i kuulan?
Kindlasti Nicklebacki
Michelle Branchi
Viimasel ajal ka Suzanne Vega - Luka't ja Dixie Chicks'e
The Suni nagu ka pool Eestimaad:D
Eesti 90ndaid a la Mr.Happyman, keda laupäevalgi kuulamas käisin, Best B4'i, 2QS'i, Code One'i jms
Bon Jovi'd
Bryan Adams'it
E-Type'i
Coolio - Gangstas Paradise'i
Jarabe de Palo't
JoJo'd
Madonna't
Pink'i
isegi Paris Hilton'it vahel
Rihanna't
Jessica Simpson'it
Mandy Moore'i
Daniel Bedingfield'i
Britney vana loomingut
Christina Aguilera vana ja täitsa uut loomingut, vahepealset mitte
Alanis Morrisette'i
Meredith Blake'i
Smilers'it
Terminaator'it
Alsou'd
Black Velvet'it



Ja paljusid muid asju veel. Kuulge. Mul on vanas arvutis üle 1000 loo, mida ma pole mitu kuud kuulnud ja hetkel tõesti ei suuda rohkem peast välja mõelda neid. Teinekord jätkan, kui mul sama igav on.

Tänaseks aitab!
Bye
M