Täna hakkasid Tartus jõulud

Ametlikult kohe

Terve linn on ära ehitud ja keset raekoja platsi seisab üks hiiglaslik kuusk. See oli tglt juba eile seal, aga mina - osav nagu ma olen - suutsin sellest mitte midagi nägemata mööda minna. Ju mul on vaja erksaid ja vilkuvaid tulesid asja tähelepanemiseks;)

Mulle on väiksest peale meedinud kõik need värvilised tuled, mis jõulude ajal linna kaunistavad ja kuused ja kuuseehted. Kõik nad toovad naeratuse näole. Ma lihtsalt jumaladan jõuluaega ja nüüd hakkan vaikselt isegi lund taga igatsema, kuigi samas soe võiks ikka edasi olla.

Kas ma raekoja kelladest olen valrem rääkinud? Mul on siiani ahvivaimustus neist, sest iga kord, kui kell saab 6 või 12, hakkab raekoja kell tundide lugemise asemel laulma üht lahedat laulukest. Täna oli ikka üsna suur üllatus, kui minu rõõmuks hoopis jõululaulu raekojast kostma hakkas. Siiani kummitab: taas sajab valget lund väljas... ja toas on ehteks haljas puu... Kõiki sõnu kahjuks ei mäleta enam, aga ikka meeldib ja ikka kummitab.

P.S mind nimetati just naljahambaks ja ma ei tea, kas see meeldib mulle või peaks ma solvunud olema, et mu parim sõbranna mind oma isikliku naljahambana tutvustab.

Enivei. Ma lähen nüüd edasi ennast hulluks ajama. Õigemini hispaania keele õps tegi pool tööd ära. Meil on nüüd igas järgmises tunnis kas töö või osaeksam või lihtsalt mingi suuline vastamine ja prantsuskeele õpetaja plaanib panna viimase töö täitsa viimasele tunnile, mis tähendab, et ma ei saagi tulemust teada ka siis, kui jõuan seda tööd tegema üldse, sest mul on samal päeval hispaania keele eksami esimene osa. Kaks kuradi kreisit nädalat ootab ees, nagu karta oligi. Ja juba praegu on palju õppida. Järgmine nädal on siiski üle kõige. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean oa kohustused siia kirja panema (ka meeles pidamise huvides).

Nädalavahetusel tuleb õppida sotsioloogia eksamiks ja inka suureks testiks ja inka intervjuu pähe - üle kahe A4 meditsiinilist juttu pähe. Viimased kaks asja tuleb ära teha esmaspäevaks.

Teisipäeval on hispaania keeles luuletus pähe ja prantsas veel üks jutuke vaja kirjutada.

Kolmapäeval on sotsioloogia eksam, mis tähendab teisipäeval ennast hulluks õppimist ja millalgi tuleb inka 40lk erialast kirjandust ka läbi lugeda ja kokkuvõte teha ja presentatsioon ette valmistada, sest see on mul vaja neljapäeval ära vastata. Kas ma mainisin juba, et lisaks sellele on neljapäeval, kui ma nüüd just midagi sassi ei aja, teine pool hispaania keele viimasest kontrolltööst? Ja reedel on meeda grupitöö esitamise tähtaeg. Hullumaja või mis?

Juba haletsengi ennast, sest õppida on nii palju ja Tallinna sõpru tahaks ka näha. Eile rääkisin üle tüki aja Anduga veidi pikemalt kui kaks sõna. Seekord ei olnudki minu msni monoloog vaid ja Incuga jõudsime jälle pervertsustes uuele tasemele. Temaga on see hea, et ma saan rääkida absoluutselt kõigest ja tean, et ta ei vaata mind ikka imelikult. Temaga polegi vist midagi, mis oleks liiga isiklik või intmmine. Muidugi me ei räägi tema ja Sillu suhte detailidest. Ma ei tahakski seda. See oleks isegi minu jaoks juba liiga perversne ja see oleks ka nagu Sillu privaatsuse rikkumine. See, mis me iseendast räägime, on ju oma valik, aga teiste salajasi asju ei tohiks nii avalikustada olenemata sellest, et me kõik omavahel väga head sõbrad oleme. Võib-olla ka just selle pärast. Enivei tglt ma olen jumala rahul, et Kats ja Inc ja Sillu ja Andu ja Annika ja Marko ja Sten ja Andrus ja vanemad jt mul olemas on. Mida ma nendeta küll teeks? Vähemalt kaht-kolme neist on ikka korraga pidevalt vaja.

Nüüd ma lähen panen tarka;)

Tsauks

Mia

Veel kaks päeva kojusaamiseni

Hey hey

Täna olin tubli ja jõudsingi kõik õpitud, mis plaanis oli. Nüüd olen jälle graafikus. Ainult sellest on kahju, et trenni ei jõudnud, aga selles on osaliselt süüdi ka laiskuseuss minus. Ma luksun praegu nagu lollakas millegipärast ja Kats ei saa naeru pidama, aga mis teha!?

Kuna kooliga on hetkel kõik korras, siis jõuan jälle tähelepanu pöörata oma sõpradele. Nimelt kaks inimest ajavad mind praegu närvi. Üks sellega, et temast on nii harva kuulda. Ma ei tea, kas ta väldib mind või mis? ja teine sellega, et (ära nüüd solvu, kui seda loed, aga mul on nii öök ees juba sellest jamast) laseb ühel tüdrukul endaga pidevalt mängida ja keeldub uskumast, et see mäng ei vii kuhugi. Lihtsalt siis, kui plikal jälle igav hakkab, mõtleb ta, et oi. Otsiks õige Steni üles. Vähemalt mina saan asjast nii aru. Ja ta teeb Ttenile nii palju haiget ja Sten teeb tema pärast nii palju lollusi ja mulle üldse ei meeldi sellised inimesed, kes teiste tunnetega mängivad. Aga nagu üks mu teine sõber ütles - eks napakad leiavad ikka üksteist üles ja seda Sten on selle plika pärast. Plika põhjendust ma ei tea, sest ma ei tunne teda eriti, aga ma ei taha ka tunda, teades kõike, mida ma tean. Mu sõbrad räägivad ju mulle. Ma saan aru, et armastus ajab inimesed hulluks, aga nagu kammooon! See ei ole normaalne.

Tglt mul on üks selline eriti ebastabiilne sõber veel, ainult et tema kiiks on 16-aastased ja nooremad. Ise on ta 42 ja ta pole mingi tüüpiline pedofiil. Kuna ta ei suuda enam normaalselt suhelda omavanustega, siis ta on leidnud tee noorte tüdrukute juurde, kes tunduvad ka kohati täiskasvanulikumad kui tema ise, kuid erinealt täiskasvanud naistest on neil teda vaja kasvõi sponsorina. Päris naised saavad ise ka endaga hakkama. Need nn lapsed aga kasutavad teda lihtsalt ära ja ta ei saa aru, kui palju jama ta endale nii kaela tõmbab ja üleüldse mul on kõrini teiste probleemide lahendamisest. Ma ei jaksa. Ma tahaks kõigepealt oma elu korda saada. Muidu on oht, et katus sõidab pealt.

Vähemalt see on hea, et varsti saab koju, kuigi ma pean seal vist terve aja õppima, aga väike lootus on, et näen oma sõpru ka. Ongi teistest viimasel ajal kuidagi vähe kuulda olnud ja juba iseenesest päris kodus olemine on stressi maandav ja mõnus. Ma väga loodan, et ma saan kodus magada erinevalt viimastest päevadest siin. Muidu ma lihtsalt ei jaksa õppida. Niigi on raskusi juba, aga nädalavahetus saab eriti kreisi olema. Still... I can't wait.

Täna oli üks lahe asi ka. Kuna Kats ei suutnud õigel ajal ärgata ja raamatukokku õppima minna, pidin ise selle tee ette võtma - jälle - et sotsioloogia referaadi materjali tuua ja teel sinna jäi mulle ette üks mees, kes keset Tartu kesklinna seisis tee ääres ja mängis saksofoni. Taustaks tuli maki pealt vaikselt mingi beat ka. Ta mängis minu meelest väga hästi ja mulle meeldis. Mõnus oli kuulata. Selline hästi siiras tundus see lugu tema esituses. Ühesõnaga - ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tugeva emotsiooni ja energialaengu sain sealt.

Homme on jälle kool, nagu tavaliselt, ja ma kardan, et saan prantsuskeele töö kätte. See läks vist väga metsa, sest ma ei jõudnud uuesti õppida selleks ja kõike ei osanud. Artiklid läksid küll täitsa lampi. Loodame parimat, aga nüüd mu küüned valutavad juba kirjutamisest. See vist on märk, et aitab. Niisiis ma lähen.

Head õhtut!

M

Olen väike no-hik. Ja-jaa:D

Nüüd korrake seda Olen väike sebra viisiga. Ja ongi nii, et juba kaks päeva õpin täiega. Kohe nii, et eile unustasin isegi siia kirjutada, aga selle eest vist veel surmanuhtlust ei saa.

Täna õppisin päeval kella kahest õhtul poole 10ni. Päris kreisi või mis!? Kõigepeal oli prantsuskeele praktikum ja töö ning siis läksime kursaõega raamatukokku inka jaoks intervjuud tegema plastilisest kirurgiast ja siis kohustuslikus korras filme vaatama, et tunnid täis saada. Siis sain korraks koju, et vahetada riideid ja tormasin edasi meedia grupi koosolekule, mille põhimõtteliselt maha maganud olin. Õnneks sellega veel aega on, aga ma tõesti ei kujuta ette, kuidas kõige muuga valmis jõuan õigeks ajaks ja KUIDAS MA MAJANDUSE KT POSITIIVSELE TULEMUSELE TEEN??? See viimane tundub eriti võimatu ülesanne olevat ja see on veel materjalidega töö. Mis küll päris eksamil saab?

Ühte asja pole ma siiani rääkida jõudnud. Kui Kats sellest kuulis, oli tal tõsiselt kahju, et ta sellel ajal Tallinnas oli. Nimelt ma suutsin ukse lahti tõmmata ja ise jalaga sellele ette astuda nii, et see jala taha kinni jäi. Siis võtsin hooga veel ühe sammu ja panin peaga vastu ust. Tehke järgi, kui julgete! Aga that's typical me:D

Ega mul polegi eriti rohkem midagi öelda seekord. Niisiis kalli-musi-pai
Mia

Tartu bussiliiklus on ikka täiesti omaette klass:D

Täna ärkasin jälle alles peale kella kahte. Seda seepärast, et ma ei jää enam öösel kuidagi magama. Täna ka tõusin umbes pool kolm öösel uuesti üles, lõikasin varbaküüned lühikeseks ja tegin akna lahti. Alles siis tuli uni. Magasin lõunani nii, et aken oli terve öö lahti ja mul ei olnudki külm. Enne aga olin voodis vähkrenud kuskil poolteist tundi.

Ärgates planeerisin kohe õppima hakata, aga hoogu võttis maha e-mail inka õpetajalt, kus ta käskis mul essee uuesti reeglite kohaselt teha, aga ma vist ei oska. Keskkoolis ei pidanud me mingeid reegleid järgima. Pidime vaid arutlusel objekti plussid-miinused välja tooma ja poole valima. Nüüd on mingid konkreetsed ülesehituse küsimused. Päh! Ja psühholoogia essee pole ka ni lihtne ülesanne kui ma arvasin. Mul nüüd esseede koha pealt pabin sees.

Kusagil poole viie ajal õhtul andsin alla ja otsustasin endale Tartu bussisüsteemi selgeks teha ning Lõunakeskusesse sõpru vaatama minna. Sinna saamine oli veel üsna lihtne kuigi kallis lõbu, võrreldes pealinnaga, aga see süsteem ise on täiesti jabur. Küsisin bussijuhi käest, millega ma sealt tagasi saaks, millele tema vastas omakorda küsimusega, et mis kell ma tahan? Nagu wtf??? Ma olen kuulnud, et siin ei saa kunagi ühe bussiga sihtkohta ja tagasi ka. That's scary. Tagasi tulles soovitas üks tüdruk mul buss nr 32 peale minna. See pidi kindlalt kesklinna viima, aga ega ta isegi rohkem ei teadnud. Ma pidin naerukrambid saama kui see "buss" peatusesse tuli. Tallinnas küll marsasid nii ei nimetata ja seal ei sõida need ka linnaliinidel.

Sõpru oli aga lahe näha. Tahaks juba Tallinnasse. Tahaks teisi kallikesi ka näha üle pika aja. Mõna ma pole suvest peale näinud ja ega ei olegi nii lihtne kokku saada, kui autot ei ole.

Seekord... lõppude lõpuks pean ära mainima ka ühe fakti, mille kogu aeg ära unustan ajaks, kui blogima hakkan. Nimelt MUL SAI REEDEL, 17. NOVEMBRIL AUTOJUHILUBADE KÄTTESAAMISEST 1 AASTA. Jeee. Oleks nüüd auto ka. Siis oleks mul nende lubadega midagi teha. Muidu ainult raiskavad ruumi rahakotis.

Ilusat õhtut kõigile!
Mia

P.S. Kas ma ütlesin juba, et Katsi täditütrel sündis eile minu nimekaim Marie Mia?

Head reeturid ei tulnudki täna

Õhtust!

Pikk päev seljataga (tglt mitte nii pikk - alles kell üks ärkasin) ja kaks koolitöödki tehtud. OK, OK. Üks ja pool, sest meedia koha pealt jooksis juhe kokku. Mis asjad siis tegelikult üldse on kanali põhivaldkonnad, programmid ja rubriigid? Kõik on justkui tuttavad sõnad, aga sõna taga pole hetkel minu jaoks ühtegi sümbolit. Õnneks Dakil vist on ja ta oli nõus mind aitama ka. Suur aitäh sulle juba ette, kui sa seda siin lugema peaks! Selles mõttes on väga hea, et blogimaailm on ajakirjanikke täis.

Täna pidid Katsu ja Ziilike ja Olku ja Kiku ja vist Ervin ka mulle küll tulema. Asi oli ammu kokku lepitud ja nad ise tahtsid. Isegi kellaaeg oli kokku lepitud. Pidin selleks ajaks kõik ära õppima ja puha, aga siis kui me katsuga kohta välja mõelda püüdsime, hakkas Ziilike tagataustal vinguma, et kõht on tühi, magada tahaks jne ja siis nad otsustasid, et lähevad ikka töölt otse magama ja soovitasid mul homme neid Lõunakeskusesse vaatama minna. Yeah, right. Läheks küll, kui aega oleks ja ma Tartus bussiga liigelda oskaks, aga ma üritan ikkagi, sest tglt tahaks neid väga näha. Ma soovitan teistelgi homme Lõunakeskusest läbi hüpata, sest seal on homme viimast päeva selline lahe asi nagu Skyjump, mille pärast nad üldse Tartus ongi. Minge proovige seda!

Tegin jälle head. Ma olen nagu kerjuste suursponsor. Seekord oli kodupoe ukse ees põlvili üks mees, kes oli küll joodiku nägu, aga tal oli kutsu kaasas. Kuidas ma sain talle mitte raha anda? Ta lubas mulle, et ei joo seda maha, vaid ostab isegi kutsule süüa. Parem oleks, kui ta ei valetanud mulle.

Hull koduigatsus on praegu, aga üks vana psühholoogiatudengist sõber räägib mulle, et see on normaalne. eks ma katsun üle elada veel järgmise nädala ja üleüldse - vaheajani on jäänud kolm nädalat.

Kallid-musid-paid

M

Aga mina tegin midagi head

... ja nüüd olen üsna rahul endaga. Tglt oli see juba eile, aga siis oma haletsuse keskel unustasin selle täitsa ära.

Nimelt joosteks hispaania keele ja prantsuse keele praktikumide vahel raamatukokku inglise keele pärast üht filmi vaatama, otsustasin enne poest läbi käia ja midagi süüa kaasa võtta. Poe ukse peal aga tormasin kiiruga mööda ühest vanamemmest, kes hästi haleda häälega palus natukene raha. Selleks ajaks aga, kui ta lause lõpetatud sai, olin ma juba mööda läinud. Ma kuulsin teda küll ja kahju hakkas. Tädi tundus selline tore ja korralik - puhtad riided, rääkis eesti keelt vahelduseks ega olnud joodiku moodi. Mul hakkas temast kahju ja mõtlesin endamisi, et käin poes ära ja siis kassas tshekkan, kas mul sularaha on.

Tavaliselt mul pole ja seekord oli vaja veel koopiate tegemiseks ka pappi jätta. Ma olen lihtsalt Siili sõber - vihje kaardimakse reklaamile (neile, kes ise välja ei mõelnud). Hullult kiire oli ka, aga kassas oli nagunii hästi pikk saba ja üliaeglane tädi - nad ajavad mind nii närvi tavaliselt - enivei... mul oli üllatavalt palju sularaha. Läksingi siis ja andsin tädile 20EEKu. Pole just palju, aga vaene tudeng peab ise ka kuidagi ära elama. Tädi hakkas igati tänama ja mul oli hea enesetunne terveks õhtuks.

Niisiis see pole lihtsalt ütlemine, et tee teisele head, saad sajakordselt tagasi. Mul ei seisa need ütlemised kunagi täpselt meeles, aga mõte jääb samaks.

Tänasest
Ärkasin ebanormaalselt vara - pool üheksa, sest täna pean meedia grupitöö pärast terve päev ETV-d vaatama. Polegi nii hull, kui ma kartsin. Niisiis hommik algas 8:45 Terevisiooniga. Umbes poole pealt jäin ikka uuesti magama, aga point sai ära nähtud. Väljas olen täna käinud vaid korra - meedia kontrolltööd tegemas ja siis poes toiduvarusid täiendamas või hankimas. Kuidas võtta... süüa polnud enam midagi peale üksikute kuivainete. Isegi ketsup hakkab otsa saama.

KT läks, nagu läks. Eks mõne punkti ikka saan ja rohkem polegi vaja, sest sain täna tagasi eelmise nädala seminaritöö, mille pärast hullult pabistasin. Oma meelest kirjutasin kokku suure jama, aga õnneks hindajad nii ei arvanud. Sain 7 punkti 7st:) Niisiis tänase seisuga on koos 53 punkti vist vajalikust 55st, mis tuleb kätte saada, et aine edukalt läbida. Kusjuures veel on võimalus 70 punkti juurde teenida KT, grupitöö ja äärmisel vajadusel eksamiga, kui vajalikku punktidearvu täis ei saa. See tegi tunde päris heaks, et mul selline seis on. Enam läbi ikka ei kuku oma ainukest erialaainet. Ja siiani ma tean ainult üht teist inimest ka, kes selle essee 7/7st sai ja tema ei loe, sest ta saab alati max punktid. Ms Perfect Student. Aga mul pole põhjust kade ka olla või mis!?:P

ETV-st tuleb ka lahedaid asju. Nad näitavad muumitrolle jälle ju:) Ma pole seda multikat nii ammu näinud... ma pole üldse Lasteekraani väga ammu näinud... igatahes avastasin, et see on ikka üks ülinunnu multa;) Laenasin Getu sõna. Iseenesest naljakas, sest tavaliselt õpivad 4-aastased suurtelt inimestelt uusi sõnu ja väljendeid. Mina aga õpin 5-aastaselt:D

Ülivanasid Õnne 13 kordusosasid vaatasin ka... põhimõtte pärast, et teen seda ülesannet korralikult. Allan oli seal nii noor ja sile poiss ja Aare oli Morna uustulnukas. Laur sebis teda. See on eriti naljakas, sest kodus käies vaatas emps üht uutest osadest, kus isegi Pille oli Lauri juba maha jätnud ja Aare ja Pille südamesõbrannad. Elu on seep!

Ühe asja oleks peaaegu unustanud. Täna rääkisin Temaga. Rääkisin kõik ära, mida ma viimane kord tema juures käies mõtlesin ja tundsin. Ma ei teagi, mida tema täpselt arvab või tunneb, aga vähemalt ma pole tema eest oma tundeid varjanud.

Nüüd tagasi TV-d vaatama. Wish me luck!;)

Ciao

Maria

Miks lahkuminekud nii imelikud on?

Täna helistas Tema mulle.

Ma ei saanud algul arugi, kellega tegu on, sest Ta helistas võõralt numbrilt ja levi oli ka kehva. Ta oli omale rate kõnekaardi teinud. See osa ajas naerma mind ja natuke palju mõnitasin teda sellepärast, aga ma muutungi õelaks haiget saades ja natuke ma tema pärast ikka sain ka haiget.

Ta helistas tegelikult sellepärast, et oli tahtnud minuga kokku saada, aga mina ei saanud siis, kui temal aega oli ja tema siis, kui ma tagasi helistasin. Lahkuminekud on naljakad. Vale sõna. Pigem nagu tragikomöödiad. Varem oli meil üksteisele nii palju rääkida ja huvitav oli teineteist kuulata ka, kuigi vahel ausalt ei viitsinud, sest tahtsin edasi rääkida enda elust ja sellest, mis minuga peale meie viimast kohtumist juhtunud oli ja rääkida oli alati nii palju olenemata ajavahest, mis meie kahe kohtumise vahele jäänud oli. See võis olla paar päeva või paar tundi. Ikka oli nii palju teineteisele öelda. Tahtsime ju teineteist läbi ja lõhki tundma õppida ja võimalikult kiiresti. See mulle meeldiski Tema puhul, et me olime ühesugused lõvid. Mõlemad üsna enesekesksed ja jutukad, mõlemad hästi uhked, uhkemad, kui tegelikult endale kasuks tuleb, aga koos oli meil üsna hea. Muidugi oli asju, mis tema puhul häirisid mind ja kindlasti vastupidi ka, aga ma ei tahtnud mitte sellest kirjutada.

Miks juhtub nii, et vahetult peale lahkuminekut ollakse kui võõrad? Nagu polekski üksteisele millestki rääkida. Enam ei ole mingit tahtmist oma mõtteid ja tundeid teineteisega jagada ja samas nagu tunnen ma sellest puudust. Üks inimene, kellega sain kõigest rääkida, jälle vähem. Huvitav, kas see läheb ajapikku mööda, nagu Incu puhul läks? Ma loodan siiski, et nüüd olen ma ise vanem ja Tema on nagunii veelgi vanem. Loodan, et suudame käituda veidi täiskasvanulikumalt ja ratsionaalsemalt, samas mitte loobudes lapsemeelsusest ja lapsikustest, ja hakkame sama hästi läbi saama ning teineteist uuesti usaldama siiski rutem kui mitme aasta pärast, sest sellest oleks väga kahju. Vähemalt minul. Võib-olla on tema oma uue tüdrukuga nii õnnelik, et ei mõtle üldse enam minule? Aga samas... tema helistas ju.

Asi vist ongi usalduse reetmises. Ju me mõlemad saime haiget. Meie lahkuminek toimus ju nii kähku, et nüüd ei tea, mida teineteiselt oodata ja kas tasub üksteist ikka usaldada? Võib-olla Ta kardab minuga rääkida oma praegusest elust kellegi teisega koos, sest ma saaks haiget? Võib-olla on tema kartusel põhjust. Ma ei tea ju ise ka.

Asi ei olegi selles, et mul ikka veel tema vastu tundeid oleks. Ei ole. Vähemalt mitte selliseid nagu varem, nagu suvel, kui me tuttavaks saime. Haiget teevad pigem täitmata jäänud lubadused ja nüüdseks tähenduse kaotanud sõnad nagu: ma olen nõus sind ootama, kuni sa 30 saad. Võib-olla kauemgi. Ma poleks üldse osanud oodatagi, kedagi sinusugust kohtan ja veel nii ruttu. Mul oli plaan nüüd veidi noorust nautida, aga sina muutsid kõik. Jne

Ma kinkisin talle sünnipäevaks kunagi peale pikka mõtlemist kümme allkirjastatud lubadusekaarti, mille ta võis ise ära täita oma soovidega. Mina olin nõus neid kõiki täitma. Reaalselt teostatavaid vähemalt. Tema soovid ei olnud üldse isekad. Ma panen need siia kirja, kuigi need enam ei kehti vist.

1. Ei räägi endast halvasti!

2.Ütle mulle kohe ja otse, kui ma midagi valesti teen!

3.Aita ja õpeta mind, et ma saaksin sulle parem mees olla! - nagu kui armas saab olla!?

4.Räägi mulle alati, kui sul on midagi südamel!

5.Ära ole palun nii kange! Anna vahel järele ka!

6.Jää alati iseendaks, et (nimi) oleks alati olemas see sama armas, huvitav, energiline, rõõmus, hakkaja ja veel tagatipuks ka imeilus Maria!

Ta ei jõudnudki kõiki oma soove ära kasutada. Ma oleks olnud nõus palju isekamate ja seksistlikumate unelmatega. Nii on/oli isegi veelgi raskem. Aga nüüd on see unelm läbi ja minu nenendest omadustest pole vist kuigi palju järgi jäänud. Isegi nägu on punnilisemaks läinud ja hing norutab erinevate eluraskuste all. Kas minust saab kunagi kellegi teise jaoks see ÕIGE? Ma loodan küll. Ma loodan, et see juhtub kodus, kui koolist puhkust saan. Ei jaksa ära oodata, ausalt ja igasuguste tarkade horoskoopide lubadused, et ma saan rikkaks ja õnnelikuks oma 30ndates ei lohuta eriti. Sinna on ju nii kaua aega. Kas ma pean siis niikaua üksik ja õnnetu olema?

Okey. Aitab nüüd enesehaletsusest. See ei vii kuskile.

Ühe huvitava telefonikõne sain veel täna. Andruselt. Tal on homme sünnipäev ja ma oleks vist jälle maha maganud. Igatahes, ta kutsus mind endaga Hiiumaale kaasa täna ja kohe. Ütles, et tahab sünnipäeva hommikul ärgata ja näha mind enda kõrval. Ja meist kumbki ei mõtle seda seksuaalselt. Me oleme lihtsalt sõbrad. Ma oleks läinud ka, et ta üksi ei peaks oma sünnipäeval olema, aga homme on juhtumisi minu eriala seisukohalt kõige olulisem kontrolltöö ja kas ma õpin praegu selleks? Oh ei! Siiani mõtlen, et oleks ikka võinud minna. Küll ma kuidagi õigeks ajaks ennast tagasi toimetanud oleks. Siis ma poleks kindlasti üldse õppida saanud, aga siis oleks mul ka parem põhjendus, kui et lihtsalt ei viitsi, ei taha, ei oska, ei jaksa.

Tänaseks kõik. Sry, kui kellegi tuju alla viisin kogemata.

M

Dijhunkjgdhbi vfgbn äpgofn ükä

Umbes nii näevad täna tähed mu silme ees välja. Selles süüdistan kahte asja: esiteks seda, et ma vist olen ikkagi haige. Täna ei maganud korralikult ösel ja hommikul ei suutnud ärgata. Uni läks lõpuks ära alles peale kella kolme, nii et jah. Kooli täna ei jõudnudki. See-eest aga lugesin siin meedia kontrolltöö materjali, kuni mõistus enam ei võtnud ja tähed hüppama hakkasid, mida nad osaliselt siiamaani teevad.

Paha olin ka. Sõin natuke rämpstoitu, kuigi poleks tohtinud. Natuke võiks enne jõule ikka alla võtta, sest siis jõulude ajal tuleks võib-olla ainult samad kilod tagasi, mitte ei tuleks veelgi juurde. Aga äkki ma olen tubli ja suudan tädi Mare küpsetistele vastu panna? Ise ka ei usu tglt...

Polegi eriti rohkem midagi põnevat rääkida, sest mu elus ei toimu hetkel midagi põnevat. Isegi see oli parem, kui liiga palju actionit oli. Põnevaid mõtteid ka pole. Ainult kool ja õppimine. Nii tüütu. Nüüd tuli vähemalt Kats korraks koju. Selle võrra on vast huvitavam.

Ahjaa... Üks asi veel. Teate seda ütlemist, et õnnetused ei tule kunagi ühekaupa? Nüüd ütles teine auto ka üles. :D Huvitav, kas läheb kahe auto ostmiseks? Nüüd üritan leida midagi kerget lugemiseks.

Kallid-musid-paid

Mia

Nektariinid ja mandariinid:D

Täna räägin oma lemmikpuuviljadest. Minu jaoks tähendab suvi alati nektariine ja mandariinid käivad jõuludega kaasa. Ühedki jõulud pole õiged ilma jõululõhnata, mis tähendab minu jaoks mandariinide lõhna ja võimalusel ka apelsine, kuhu on torgitud nelgitükikesi sisse. Ma ei tea, kuidas neid nimetama peaks. Need väiksed pruuni värvi asjad, noh.

Kuna Eestis lähevad kauplused jõulude tõttu äksi täis juba novembri alguses kui mitte varem, siis müügile on jõudnud juba ka mandariinid, mis annab mulle jälle uue põhjuse rõõmustada. Ma võiks neid vist lõpmatuseni süüa. Täna ka. Kõht on juba punnis ees ja süda kergelt paha, aga mandariinid on lihtsalt nii vastupandamatud.

See aasta saavad jõulud olema vist hoopis teistsugused kui varem. Muidugi ma lähen jõuluks koju ja see main thing - jõuluõhtu veedetakse üheskoos kaheteistkümne suure ja väikse sugulasega. Nii on see alati olnud ja lodoetavasti ka jääb. Mulle meeldivad traditsioonid. Aga ikkagi on see aasta erinev, sest kool on läbi ja kõik mu klassikaaslastest sõbrannad läinud oma teed. Varem tegime üksteisele alati kingitusi ja see oli nii lahe. Ma ei tea, mis see aasta saab. Mina olen nõus sedagi traditsiooni jätkama, sest mulle meeldib teistele kingitusi teha, aga ei me ette tea, kuidas kõik välja kukub.

Tegelikult mulle väga meeldivad jõulud ja kik nendega seonduv. Paljud räägivad, et jõulud on muutunud liiga kommertslikuks ja minetanud oma algse mõtte, aga mis sellest halba on, kui poed kaunistavad oma aknaid? Me ise kaunistame ju ka oma kodus jõulude eel, kuigi veidi hiljem kui poed seda tegema hakkavad. Igatahes, mind küll jõuluvanad kaubamajades ja laulvad päkapikukujud ei sega. Pigem nad meeldivad mulle. Ja kes käsib hästi palju raha podidele jõulude pärast ära viia? On ju nii palju võimalusi oma lähedastele teada anda, mida nad mele tähendavad. Selleks ei pea ilmtingimata teemanteid kinkima või mõnda riidepoodi tühjaks ostma. Aitab ka väiksest meenest või enda kaunistatud piparkoogist ja sõnumist jõuluõhtul, mis annaks teada, et keegi mõtleb meile. Ja mulle meeldivad jõululaulud. Mulle meeldib jõulude ajal koos oma perega olla ja mulle meeldib isegi traditsiooniline kohustus salm või lauluke pähe õppida, et kingitusi lunastada.

Aitab jõuludest tänaseks. Arvatavasti jõuan ma veel neist rääkida - kingituste otsimisest ja saamisest jne. vahepeal küsiks, kas te seda Citroeni reklaami olete näinud, kus hani pilvede vahel edasi lendab ja oma elust räägib? Minu meelest see on nii armas. Eriti see koht, kus ta kummardab ja lestad ette sirutab samal ajal ise kommenteerides, et tahaks isegi uut Citroeni, aga jalad ei ulatu pedaalideni. Nagu nii armas reklaam ja mõte ka. I'm a sucker for commercials. Ma ei tea miks, aga mulle mõjuvad ja meeldivad sellised väikse kiiksuga reklaamid. Minu meelest hea reklaam peabki tekitama vaatajas mingisuguse emotsiooni. Ükskõik siis, kas positiivse või negatiivse. Muidugi positiivne oleks reklaamitava toote või teenuse pakkuja seisukohalt parem, aga mõlemad variandid on etemad kui reklaamid, mis mingit muljet ei jäta ja mis niimoodi mööda lähevad, et arugi ei saa, mida nad sellega müüa tahtsid.

Ja siis ma tahtsin veel kirjutada muusikast, sest teine asi lugemise kõrval, millest ma puudust tunnen kõvasti, on minu muusika. Lihtsalt aeg venib ja venib ning ma ei saa ühtki itimeest nii kaugele, et nad minu lugudekollektsiooni koduarvutist läpakasse ümber tõstaks, aga kunagi saabub ka see päev ja siis ma vist küll olen nõus suudlema maad selle tarkpea jalge ees, kes mu muusika mulle tagasi annab.

Mul on veel nii palju kirjutada. Ärge pange pahaks. Te ei pea edasi lugema. Alguse asi, teate. Mul on lihtsalt nii palju asju, mis vajavad hingest välja pääsemist. Mida ma siis kuulan? Mõne arvates rämpsu ja jama, aga mulle meeldib paljuski raadiomuusika ja muu selline, mille järgi tantsida saab. Samas R'n B, hip-hop, trance, hard metal ja igasugune tehniline arvutiga tehtud muusika pole üldse minu rida. Minu jaoks iga mp3 tähisega lugu või õigemini fail ei tähenda veel muusikat. Muusika eeldab meloodiat ja sõnu, millele saab vastavas tujus kaasa laulda. Peale tantsumuusika meeldivad mulle ballaadid. Võtke või jätke, aga mulle meeldivad siiamaani sellised BSB-laadsed bandid. Siiski lemmikuteks on hoopis naissoost ballaadide lauljad Hannah ja Amity Dry, kelle originaalautogrammiga plaadid said isegi Austraaliast tellitud. Muidugi on ka erandeid teistest muusikastiilidest, mis mulle meeldivad,, nii et ei saa öelda, et ma kuulan AINULT seda või teist stiili ja muu ajab öökima. On lugusid, mis ajavad öökima ning võtavad tantsuisu ära ja on lugusid, mis vastupidiselt tekitavad vastupandamatu soovi tantsida. See või juhtuda ja on juhtunud ka kaubanduskeskuses lettide vahel jalutades. Tantsimine on üks mu lemmiktegevusi ja mul on üsna ükskõik, kas tansin üksi, sõbrannadega, kallimaga või võõrastega ja mul on ka ükskõik, kus ja millal ma seda teen ning, mida teised sellest arvavad. See on minu moodus end lõdvaks lasta. JA MULLE MEELDIB KA LAUA PEAL TANTSIDA!!! Vot selline tibi olengi ja muusika ning tants on mänginud minu elus alati suurt rolli. Juba 6-7 aastastena laulsime sõbrannadega Eesti popbandidele kaasa nende kassette kuulates ning mängisime suuri staare. Mikrofonideks olid siis telekapuldid ja deodorandipudelid. See polnud üldse oluline. Peaasi, et laulda sai. Laulmas käisin ka mitmed kooris ja olen sattunud suure publiku ees ka üksi laulma.

Teismeeaga saabus aga ebakindlus oma võimekuse suhtes ja kohati tundub mulle tänapäevalgi, et ma ei oska üldse laulda, aga see meeldib mulle ikkagi ja omaette laulan tihti. Siiski väike lootus jääb, et minu laulmine päris klaasikriipimisena teistele ei kosta, kuigi paar karaokekogemust, mis mul siiani on, küll väga hästi pole läinud, aga see selleks. Jälle üks mu uus parasiitfraas.

Mida ma siis veel peale Amity ja Hannah'i kuulan?
Kindlasti Nicklebacki
Michelle Branchi
Viimasel ajal ka Suzanne Vega - Luka't ja Dixie Chicks'e
The Suni nagu ka pool Eestimaad:D
Eesti 90ndaid a la Mr.Happyman, keda laupäevalgi kuulamas käisin, Best B4'i, 2QS'i, Code One'i jms
Bon Jovi'd
Bryan Adams'it
E-Type'i
Coolio - Gangstas Paradise'i
Jarabe de Palo't
JoJo'd
Madonna't
Pink'i
isegi Paris Hilton'it vahel
Rihanna't
Jessica Simpson'it
Mandy Moore'i
Daniel Bedingfield'i
Britney vana loomingut
Christina Aguilera vana ja täitsa uut loomingut, vahepealset mitte
Alanis Morrisette'i
Meredith Blake'i
Smilers'it
Terminaator'it
Alsou'd
Black Velvet'it



Ja paljusid muid asju veel. Kuulge. Mul on vanas arvutis üle 1000 loo, mida ma pole mitu kuud kuulnud ja hetkel tõesti ei suuda rohkem peast välja mõelda neid. Teinekord jätkan, kui mul sama igav on.

Tänaseks aitab!
Bye
M

Kuidas saada miljonäriks?

Easy

Tehke kaltsuäri. See oli meie äriplaan, mis täna lõpuks valmis sai. Vähemalt targa iPlanneri järgi on meie 0 kroonise omakapitaliga üles ehitatud ettevõte väärt 2,5 milli. Nagu jee=). Ma nüüd hoian hinge kinni, et kaitsmine hästi läheks.

Preagu avastasin, et mu emps võib vahel ikka väga julmalt otsekohene inimene olla. Nimelt ta põrkas täna linnas kokku mu lapsepõlvesõbrannaga, kes on kogu aeg üsna ülekaaluline olnud. Viimased ajal on ta mitmeid imagomuutusi teinud. Kui küsisin empsilt, et milline ta välja nägi, arvates, et ta kommenterib soengut või küüsi vms, sain vastuseks: ikka paks nagu tünn. Siiani kergelt shokeeritud, aga naerukrampides. Vot siuke mamps on mul.

Mul on tunne, et ma hakkan haigeks jääma. Täna ei saanud kuidagi üles ja terve öö nägin unes, et mul on palavik ja kraadin ennast. Krt küll. Jälle jõi majanduse seminaris käimata. Ma kardan, et kukun eksamil läbi. Pea valutab ka, aga neid solgi maitsega gripiteesid veel sisse suruma ei hakka.

See nädal saab eriti imelik olema. Esiteks on megapalju õppida ja teiseks Katsi ka pole. Ma olen täitsa üksi. Ma ei mäleta, kas ma olen seda juba öelnud, aga savi. Ma lähengi nüüd tagasi õppima või vähemalt õppimisplaani koostama järgnevateks nädalateks, et kõigega õigeks ajaks valmis saada, mis saab suhteliselt raske olema. Tuleb pingeline kuu ja energiavarud on üsna otsakorral ja kõigele lisaks nõuab üks tuttav, et ma talle hispaania keelt ka õpetama hakkaks, mille vastu pole mul midagi, aga millal? MILLAL? Kui vaid saaks aega tagasi keerata... kasvõi nädal aega. Parem veel juunikuuni. Siis ma võib-olla mõtleks hästi järgi ja ei otsustaks kohe edasi õppima minna, vaid jätaks veidi aega endale lihtsalt elamiseks.

Tglt on mu elus positiivseid asju ka. Nimelt mul pole koolis veel ühtki võlga ja puudumiste arv on ka kontrolli all ning juba nelja nädala pärast algab vaheaeg. Jess. Saab vahelduseks oma päriskodus ka oll rohkem kui kaks-kolm päeva. Siis saab mõni asi ära ka tehtud. Üks hea asi ootab veel ees. Minu nunnu auti läheb vist see nädal remonti. Ma hoian mõlemat pöialt peos, et võimalikult vähe jamasid avastataks ja see ikka korda saaks. Ma ei taha uut autot! Mulle meeldib minu praegune väga hästi, aitäh. Kui õnnestub, siis panen siia üles pildi oma musist:D. Wish me luck! Noh. Sain vist hakkama. Pilt pole päris seal, kuhu ma teda tahtsin, aga küll ma õpin. Enivei. Kujutage teda nüüd ette külgvaates nii, et antitiib korralikult paistab ja teise numbrimärgiga, sest see enam ei kehti. On ju ilus!?

Noh. Pealt poolt on ta ikka veel nii ilus, aga kapoti alt nagu well-done roastbeef. Ahjaa... pidin ju õppima minema. Nüüd lähen tglt ka.

Tsauks,

M

Ralli tikk-kontsadel

Just sellega eile õhtul tegelesingi umbes 12 tundi. Kui te küsite, kas mu jalad ei valuta, siis JAH, krt küll. Täna tahaks ratastooli, aga kokkuvõttes oli see seda väärt ja mu saapad on lihtsalt nii nunnud. Kuigi Sten vadleks vastu mulle praegu, siis minu meelest annavad ilusad jalanõud ikka üldpildile nii palju juurde.

Et mis ma siis tegin eile? No, kõigepealt magasin. Kaua. Mida muud ikka laupäeva hommikul teha? Siis õhtupoole sain Steni ja Riffiga linnas kokku. Käisime Viru Keskuses uudistamas. Ma nüüd maakas ju. Meil seal nii suuri poode pole ju:D

Seejärel jõudis Aivar linna ja läksime neljakesi kinno. Sees aga jagunesime, sest Sten ja Riff ei tahtnud Saag III näha. Meie tahtsime Aivariga ja läksimegi seda vaatama. Pärast oli mul nii paha olla, sellised õudusvärinad sees. Ma ei julgenud eile korrakski üksi jääda, sest õudukates juhtuvad ju halvad asjad just siis, kui üksi jäädakse. Tglt oli see hea film. Siis käisime Patricus söömas ja edasi Parlamenti.

Tantsisime vahelduva eduga kella viieni. Üht vana tuttavat nägin seal ka täitsa juhuslikult. Nimelt, minu üllatuseks, kandideerib ta Miss TTÜ tiitlile ja kandidaadid käisid end seal reklaamimas. Lahe oli näha teda üle pika aja. Kahju, et rohkem tuttavaid polnud.

Lõpuks väsisime nii ära, et tahtsime lihtsalt magada ja kuna Aivar ei olnud suutnud endale ööbimiskohta mureteda, siis pidime ikka meie pisikeses kodus lõpetama. Siia saamisega aga oli suuri raskusi, sest ma elan nüüd nii kaugel kesklinnast ja kuna polnud kordagi siia taksoga tulnud, siis valmistusin megaarveks. Pealegi, mul polnud enam ka ühtki taksonumbrit moblas. Vana varastati ju ära ja kõik andmed läksid koos sellega. Suutsin kuidagimoodi peast tuletada oma lemmiktaksojuhi telefoninumbri ja lootsin õnnele, et ei aja keset ööd mõnd suvalist inimest üles. Aga mul vedas ja vedas veel nii, et sain üliodavalt ka koju. Hea, et veel on inimlikke taksojuhte ja see mees meeldib mulle eelkõige sellepärast, et temaga on alati millestki rääkida ja mina suudan temaga absoluutselt kõigest rääkida. Mul pole tglt kellegagi rääkimisega probleeme.

Nüüd jõudis minu jaoks hommik kätte ja Aivari saatsin ka koju ära. Te aga ei kujuta teegi kui mõnusalt tänane hommik algas, kui see välja arvata, et Aivar ajas mu liiga vara üles. Selle tegi ta aga täiega heaks jalamassaažiga, mida mul tol hetkel väga vaja oli. Krt. Ega nüüdki massaažist ära ütleks. Nii võiksid kõik hommikd alata, aga eriti peale karmi ööd kontsadel.

Veel mõned tunnid ja ei jää omalgi muud üle, kui jälle Tartu poole suunduda.

Kalli-kalli

Mia

Jälle üks Marko juures minu Indrekute ja Markode maal:D

Tere taas!

Täna on mul hea tuju, sest kuigi ma pidin tund aega Tartus ootama bussijaamas niisama, sest kõik bussid olid välja müüdud, siis kokkuvõttes läks kõik hästi ja pareminigi veel. Kõik eesmärgid, mis mul tänase suhtes olid, ka täitusid.

Juba hommik algas hästi. Nimelt mul oli viimane meedia seminar, mille kodutöö - esseega olen ma viimased paar päeva maadelnud. Nüüd sai see ära antud ja ka paar vana tööd tagastati. Viimaks. Ühe töö parandamine võttis aega ei rohkem ega vähem kui poolteist kuud. See-eest aga sain selle töö näol oma esimese A. Kuijutae nüüd ise ette kui õnne junnis ma hetkel olen.:D

Tglt oli see AB. Õppejõud kirjutas juurde, et kuigi väga hea, on viga selles, et ma ei kirjutanud endast. Ülesanne oli analüüsida kolme oma perekonna erineva põlvkonna esindaja teabeväljade erinevusi. Et siis mina, ema, vanaema või poeg, isa, vanaisa. Kuna minul aga vanaisa pole, siis ei oleks see ahel kuidagi välja tulnud. Leidsin neile kolm muud meessoost sugulast, sest nad tahtsid ühest soost inimesi.

One way or another... selle töö sain A ja eelmise seminaritöö sain ka 3/3st. Super!

See oli aga ainult hommik ju. Edasi sain lõpuks juuksuris käidud, kuigi täna Tallinna tipptunnile jäin 45 minutit hiljaks, aga ta oli nõus veel mu juukseid pügama.

Järgmisena sain isegi korraks Steni ja Riffiga kokku. Polnudki viimast ammu näinud, kuigi ta tuli ka Tartusse õppima. Sellegi poolest pole olnud aega uues kodulinnas eriti tihti kohtuda. Tallinnas tuleb see meil paremini välja millegipärast:D

Ja siis... peapõhjus, miks ma koju tulin... käisin Linnahallis selle sügise uut muusikali - Fame'i vaatamas ja see oli üks paremaid tantsu-laululisi etendusi, mida ma olen näinud. Raudselt senistest Linnahalli muusikalidest parima koreograafiaga.

Ahjaa... uuest Markost pidin rääkima ju:D Silly me. Kui mul palju mõtteid peas on, siis läheb nende vahel trügimiseks, kes enne mu peast välja saab ja siis kaotajad kipuvad meelest ära minema. Niisiis see Marko on mu koolivend, kellega täna bussis tuttavaks saime. Ta oli mu pinginaaber:D. Polegi ammu nii lõbusat bussisõitu olnud. Me rääkisime peaaegu kõigest. Ma jõudsin isegi rääkida, kuidas ma oma auto maha põletasin. Miks inimesed alati selle peale hullupööra naerma hakkavad? Aru ma ei saa. Tglt naeraks ise ka vist nii jabura asja üle, aga ikkagi... juba teine inimene täna.

Aga... Indrekute ja Markodega on see teema, et neid on mu elus väga mitmeid ja nad kipuvad mängima üsna suurt rolli ka. Eriti Indrekud, aga viimasel ajal tekib Markosid ka nagu seeni peale vihma;)

Nimelt minu keegi-ei-tea-kus-olev isa on Indrek; minu üks lasteaiakaaslane ja parimaid sõpru on Indrek, minu üks esimesi poisse on Indrek. Nüüd on ta üks mu parimaid sõpru, kellega räägime asjadest, mis kõigi teistega tooks puna mu näkku, aga tema ja ta pervertse mõttelaadiga olen ma nii ära harjunud, et vastan juba samaga. Nüüd said tähtsamad Indrekud otsa. Üks Markodest on aga viimati nimetatud indreku parim sõber ja peale möödunudkuist kotivargust saime mina ja Kats tuttavaks kahe toreda tüübiga, kes keset ööd meie näljahäda leevendasid. Aitäh neile! Rahvas, arvake nüüd, mis nende nimed olid. Saate kolm korda pakkuda:D:D:D, aga pole vist nii palju eksimisvõimalusi vaja, kui te eelnevat lugesite. Siis üks mu eksi paremaid ja minu meelest lahedamaid sõpru on Marko, vana klassivend kandis seda nime ja ka see koolivend, kellega täna tutvusime on Marko. Aitab naljast. Varsti või õigemini ongi juba teistel üsna raske aru saada, millisest Incust või Markost ma räägin parajasti.

Ühe hea uudise sain ka täna. Nimelt Aivar - üks vana tuttav - tuleb mulle ikkagi homme külla. ME pole nii ammu kohtunud ja nüüd viimaks. Läheb klubitamiseks. Tema nägemise üle on mul küll siiralt hea meel ja Siirit oli ka lahe näha üle pika aja. Nüüd aga lähen tuttu. Silmad vajuvad kinni lihtsalt.

Kalli-musi-pai

Maria

Hunnik väljendamist vajavaid mõtteid...

Kuna täna ei juhtunud midagi muud põnevat peale metsiku õppimise, siis kirjutan kõigest muust läbisegi, mis mu pead ummistab. Teen omamoodi ruumi;)

Ma hakkasin mõtlema jälle pikemalt oma suhetele ja masohistlikele kalduvustele. Miks mulle pahad poisid meeldivad? Ma ju tean, et saan varem või hiljem haiget. Ja kui satubki teele mõni hea poiss, siis hakkab veidi igav ja ma hakkan ise tülisid provotseerima seda endale kohe teadvustamatagi. Selle lõigu jätan nüüd pooleli ja hüppan veidi teisele teemale, sest mõte jooksis kinni.

Mul on olnud juba pikemat aega paar põhimõtet meeste osas.

EI lühematele. EI noorematele. EI kahepalgelistele ja ülbikutele. Eriti rohkem tingimusi ei olegi.

Aga mis nüüd teha, kui on mängu tulnud üks veidi noorem tegelane, kes on ajaga üsna kalliks saanud. Kas vanusevahe on ikkagi kõige tähtsam või hakkaks ma häbenema temaga koos olemist, kartma teiste kriitikat? Ma ei tea. Temaga on aga seotud kaks teistki raskendavat asjaolu. Esiteks kaugus ja kaugsuhetest on mul hetkel küll, tänan ei. Teine probleem on tema armukadedus. Mina ei ole eriti armukade, aga vahel harva lööb ikka kadeduseuss välja. Tema on aga vägagi armukade. Piisab sellest, et ma tantsin kellegi teisega ja ta läheb endast välja. Minu puhul on see aga alles väga väike patt.

Mul on väga palju meessoost sõpru ja tuttavaid ja olgem ausad, mulle meeldib flirtida. Purjus peaga saab vahel ka lollusi tehtud. Mingid moraalinormid mul siiski on. Nimelt ma ei magaks kunagi kellegi teisega samal ajal, kui ühe inimesega koos olen. Aga ikkagi. Mu endine oli rahulikum selles suhtes. Ükskord näiteks sain temaga kokku endal ülakehal kolm maasikat kolmelt erinevalt inimeselt. See aga oli lihtsalt nali. Mu sõbrad kiusasid mind ja mina ei suutnud neid eemale ka lükata. See ajab siiani naerma. Eksiga elasime selle väga rahulikult üle, sest ta teadis, et ma ei petaks teda ja nagunii räägin kohe kõik välja, millega hakkama saan. Sellele uuele aga ei saaks vist rääkida kõigest või mis uus ta ongi.

Meie vahel ei ole midagi peale keemia. Tema vist tahaks ja minagi..., aga kõik minu suhted saavad otsa üsna ruttu, paari kuuga. Ma ei taha, et jälle nii läheks ja ma olen parem õnnelik nii nagu praegu isegi kui see pole täiuslik elu. Jah. Saaks küll parem olla, aga kui kauaks? Argpüks olen, vat.

Kuna ma täna juba nagunii risti-põiki läbisegi kõigest kirjutan, siis pöördun tagasi armukadeduse juurde. Eelmise poisi/mehega oli nii, et ta oli hiljuti lahku läinud tüdrukust, kellega nad kolm pikka aastat koos olid. Tüdruk oli temaga sama vana. Mina olen kolm aastat noorem. Tüdruk oli olnud selline korralik nagu minagi enam-vähem. Ei joonud kangemat kraami ega muud sellist. Esimene kord aga kui meid kokku lasti lõppes lugu sellega, et ta oli maani täis ja seda selle pärast, et ei suutnud oma armastatut minuga koos näha. Ju tal olid veel tunded Tema vastu. Mul oli kahju temast ja natuke hale ka - mehe pärast jooma hakata. Kammooon.

Nüüd aga olen ära tõestanud, et ega ma isegi parem pole, sest Temal on uus naine, kes on minust veel 3-4 aastat noorem ja oi kui kuri Tema ema on:D. Võib-olla olen praegu ebaõiglane, aga mul pole Temast kahju. Ise teab. Ise mässab lapsega. Minul tema vastu enam tundeid pole, aga krt. See oli löök alla poole vööd. Igatahes ma sain teada, et ma pole üldse tugevam või parem inimene, kui see Tema eks.

Enamikul paaridel on vist oma laul. Lugu, mis neile midagi tähendab, neid ühendab. See ei peagi ametlikult kokku lepitud olema, aga need lood lihtsalt mängivad suhtes oma rolli. Minul on olnud nendeks kõige jaburamaid lugusid. Selle eksiga oli Rihanna - Unfaithful. Nagu kui hull lugu saaks veel olla teid ühendavaks looks? Kes laulaks koos truudusetusest ja üksteisele haiget tegemisest? Lihtsalt see oli vahepeal üks mu lemmiklugusid, kuigi ei puudutanud meie suhet Temaga. Tema tõmbas selle mulle, sest ma tahtsin ja hiljem avastasin, et ta on omale ka selle helina telefoni tellinud. Nii see läkski.

Alati, kui kuulen mõnda neist lugudest, siis hakkan mõtlema sellele inimesele, kes tolle lauluga seotud on ja nostalgitsen veidi. Eriti veider on siis, kui juhtud samal ajal kellegi teisega tantsima. Nüüd aga oligi nii, et oli üks reede õhtu. Ma läksin vabatahtlikult appi tööle üritusele, mida Tema korraldas. See oli üks noortedisko.

Kuna mul nagunii oli sinna kanti asja ja ka see õhtu vaba, siis läksin hea meelega. Seal aga oli Tema oma uue tüdrukuga koos. Imelik oli vaadata neid tantsimas, sest Tema on 1.90 ja tüdruk mingi 1.55 vms. Aga see selleks... maitse asi. Mina tantsisin sõbrannaga ja kohalike tüüpidega. Siis aga ühel hetkel, kui ma baaris olin tööd tegemas ja üks neist, kellega tantsinud olin, seal mulle külge lõi, lasti äkki Seda Lugu. Nii halb oli olla, sest ma küll ei näinud, aga olen üsna kindel, et nad tantsisid selle järgi. Kuna ma ei olnud üksi, siis ei saanud välja ka näidata, kuidas see haiget tegi. Imelik, et selline väike asi mõjub eks!? Päeval, kui me lahku läksime ma isegi ei nutnud, ei röökinud ta peale ega midagi.

Nüüd siis lõid tunded pea kohal kokku nagu merelained. Ööbima pidin ka Tema pool. Eriti irooniline oli see, et ajal, kui tema oli väljas Uuega miilustamas, vedelesin mina Tema suuuures voodis ja lohutasin sõbrannat, kes oli ka just maha jäetud. Sõbranna tahtis juua. Midagi kanget. Niisiis helistasime Temale, et kas me võime autos oleva Vana Tallinna ette võtta? Muidugi polnud tal selle vastu midagi. Ta teadis vaid sõbranna murest. Kuna auto võtmed olid tal kaasas, siis tuli ta isiklikult koos Uuega korraks koju ja tõi autost meile joogi ära.

Elu on naljakas eks! Sel ööl jõime Tema kodus Tema ostetud jooki Tema pärast ja ta ei saanud arugi, et mul midagi viga oleks olnud. Ei saa siiani ja mina talle ka rääkima ei lähe. Nüüd aga oleme me tema eksiga täpselt võrdsed. Võib-olla oleme tõesti nii sarnased selle tüdrukuga, kui Tema väitis!?

Okey. Ma läpetan enne, kui mu hala raamatu mõõtmed võtab.

Nagu Stennu ütleb: olge tublid ja armastage üksteist. Ja mind ka plx!

Au revoir

Mia

Ennast hulluks ajamas

Õhtust!

Ma nüüd üritan end kohe kahel rindel korraga hulluks ajada. Eelkõige koolis, kus mul on korraga sada asja teha ja neid tuleb iga päev juurde. Mul pole õrna aimugi, kuidas kõigega õigeks ajaks valmis saada ja ka muud elu elada. Ju siis jääb viimane mõneks nädalaks täiesti ära. Loodetavasti sellest piisab, et kõigega hakkama saada. Hetkel on meedia seminaritöö pärast juhe väga koos ja täna sain kaks mitte just väga head uudist. Nimelt äriplaan, mida me majanduses grupitööna teeme, peab juba esmaspäevaks valmis olema. Meil oli aga täna alles esimene kokkusaamine ja me saime kamba peale vist vaid pool lehekülge plaanist tehtud. Õnneks sain Karlalt näidistöö ehk siis tema enda eelmise aasta töö. See vast aitab veidi. Nagu äriplaanist veel vähe oleks, anti meile täna inglise keeles ülesanne essee kirjutada järgmiseks laupäevaks, nii et jälle on kõik korraga. Järgmisel nädalal on mul siis äriplaan, meedia kontrolltöö, essee, võib-olla meie avatud uste päev ja meedia grupitöö enda osa ära tegemise tähtaeg. Tundub fun nädal tulevat.:S

Ka reedeks on vaja meedias essee ära teha, mis ei ole sugugi lihtne, sest sellel esseel on palju suurem kaal võrreldes eelmiste seminaritöödega ja mul jooksis hirmust juhe täiesti kokku ja msn ka jamab. Ei saa emmelt ka abi küsida.

Reede saab ka teises mõttes kreisi olema. Sain lõpuks Siirile helistatud, aga tal pole siis aega, kui mul teda vaja on. Viimaks surus ta mind poole viieks teiste klientide vahele, aga minu seminar lõpeb siin alles 13:15. LÄheb alles jooksmiseks. Seekord lähen vist tõesti Tallinna, käed taskus. Aga ma lihtsalt ei taha mõne Tartu juuksuri juurde minna ega ka mitte ühegi teise Tallinna juuksuri juurde, kui aus olla. Ma lihtsalt usaldan teda ja tema maitset ja olen nõus selle eest maksma ka täpselt nii palju kui ta küsib ja seekord ma arvan, et ka ka küsib. See oleks ainult aus. Varem hoidsin ma Getut, tema üliarmast tütart, aga nüüd elan ma ju 200km eemal ja see on täiesti välistatud. Siis tegi ta alati mulle tasuta soenguid, aga teda lihtsalt ära kasutada ka ei tahaks.

Polegi täna rohkem midagi põnevat rääkida ja üsna vässu olen ka, et niisama mulli ajada.

Niisiis ciao.

M

Väike kokk:D

Õhtust, blogi ja teised ka!

Täna oli üsna tavaline päev. Kodu-kool-pood-kodu. Minu tänane marssruut. Ainus ebatavaline asi oli see, et ma sain prantsuse keeles isegi aru õpitavast. Seda ei juhut nii tihti, kui peaks/võiks. Tglt oli üks asi veel. Kuna ma otsustasin, et aitab igasugusest rämpstoidust. Hakkan korralikult sööma. Isegi emps heitis juba ette, et ma olen Tartus paksuks läinud. Ei tahaks, aga peab tunnistama, et tal on õigus. Niisiis püüan ennast parandada. Tagasi tänase juurde:

Siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis TEGINGI TÄNA ISE SÜÜA. Nullist. Peaaegu. Tegin kana curryriisiga. Riis oli tglt valmis. Tuli vaid üles soojendada, aga ikkagi. Ka seda tegin pannil, mitte mikros. Toit tuli päris hea, kui arvestada fakti, et unustasin kanafileed tampida ja ta seetõttu keskelt veidi vintske jäi. Rahul olen ikka endaga. Võite vist juba eelneva jutu puhul oletada, et ma pole just eriline kokk.

Kogu ülejäänud õhtu olen maadelnud meediaõpikuga. Mina ei saa aru, mida õppejõud selle puhul nii väga hindavad ja miks seda kiidavad. See on paras hiina keel. Kujutage nüüd ette õpikut, mis on vähemalt B5 formaadis ja tihedalt täis kaheksase fondiga kirja. Isegi jooniseid pole. (tglt mõned üksikud siiski kogu raamatu peale on). Nüüd korrutage see jama 500 leheküljega. Kas te nüüd saate aru, miks mul iga viie kuni kümne lehekülje järel silmad kinni vajuvad ja ma pean magama vähemalt tund aega, et oleks energiat uuesti alustada.

Tegelikult tahtsin ma veel ühest asjast rääkida. Oma nimest siin. PrincessPerfectOne. Ega ma päris nii ego ka pole. See on lihtsalt üks esimesi nimesid, mis pähe torkas ja sellel on minu oma nimega ka seos. Kunagi uurisin oma nime tähendust ja avastasin, et hästi paljudes keeltes tähendab see kibeduse merd vms - Sea of Bitterness. See aga pole päris see, mis mulle meeldiks. Veel leidsin tähendusi nagu Courage - julgus ja egiptlase jaoks tähendab minu nimi Seda täiuslikku - The Perfect One. Väike egobuust, aga mulle sobib, sest ma olen üsna edev inimene. Isegi kui ma tavaliselt esialgul pabistan, siis tavaliselt mulle meeldib laval olla, esineda, kõnesid pidada, meeskondi juhtida, korraldada grupitööd jne. See on ka peamiseks põhjuseks, miks otsustasin õppida seda, mida õpin. Ajakirjandust ja suhtekorraldust, nimelt.

Nüüd aga aitab minust. Praegu on C.S.I. aeg:D Et siis... gotta go.

Homseni,

M

Gentlemen aren't extinct yet:D

Just nii.

Ma tegin täna sellise meeldiva avastuse või tegi üks noormees mulle üllatuse. Võtta võib mõlemat pidi.

Peale seda, kui ma olin mingi viis tundi kulutanud kodust kooli minekuks ja enne ühikasse kohvrit ära tooma tulin, siis sain ukse peal kokku ühe ingliskeelt kõneleva mehega, kes mulle viisakalt ukse avas. Seda aga juhtub ka eesti meeste seltskonnas. Tolle tüübi tegi aga eriliseks see, et kohe kui uksest sisse saime, võittis ta mu kohvri, et see trepist üles kanda. Millegipärast oletas ta, et ma neljanadal korrusel elan. Ju lootis kangelast mängida või midagi. kahjuks pidin talle pettumuse valmistama, sest elan ainult teisel. Meeldiv kogemus oli ikkagi. Mul tekkis naeratus näole.

Päev möödus edasi tavaliselt. Käisin igavlesin inkas, lugesin veidi raamatut edasi, aeroobitsesin üle pika aja ja nii mõnus oli. Koju jõudes aga tegi mulle hullult nalja see, et täpselt samas kohas - fuajees trepikoja ukse ees - kohtusin selle sama noormehega. Seekord oli tema rohkem hädas ja mina sain aidata. Nimelt ootas ta seal nagu truu koer peremeest, et keegi tuleks ja ta sisse laseks. Ta oli võtme tuppa unustanud. Minul on aga alati hea meel aidata.

Ahjaa... Poes käisin ka. Tegin koopiaid ja komistasin ülinunnu kalendri otsa. Saigi see ka ära ostetud ja isegi veidi ette täidetud. Mul on täielik kalendrimaania. Vahepeal oli see lihtsalt hädavajalik tarbeese, sest mul ei püsinud enam kõik mu sada kohustust meeles. Nüüdki on sellest abi, aga kuna mul pole enam nii palju asju kogu aeg teha, siis ei ole otsest vajadust ka neid sinna kirja panna. Siiski meeldib mulle kõik planeeritud üritused ja ka osad improvisatsioonid sinna kirja panna. See on justkui kronoloogia, mille abil vajadusel saan meelde tuletada, mida millal teinud olen. Näiteks, kui ma peaks kunagi alibit vajama, siis on sellest kasu vast.

Nüüd aga lõpetan tänaseks. Neli päeva veel, kuni Tallinnasse saan ja Fame'i vaatama läheme Katsiga. Kui veab, õnnestub mul lõpuks Siiri juurde juuksurisse ka enne etendust minna.

Kalli-kalli

Maria

Õpib nii, et pea valutab

Kas keegi võtaks mu peavalu ära? Paluuun! Ja siis võiks juba ühtlasi minu eest meedia õpiku ka läbi lugeda. Mina ise olen kahe päevaga 36lk loetud saanud ja päris mitu korda end magama uinutanud sellega.

Enivei... tänaseks vist aitab õppimisest. Ma olen nõus juba ükskõik mida muud tegema. Võib-olla see on ka üks põhjus, miks me empsiga täna katse-eksitus meetodil kõigest kodus olevast kooki tegema hakkasime. See on peaaegu söödav:D See oli ühtlasi nagu quality-time meie jaoks:D

Tglt minu pead vaevab veel üks mõte või paar. Miks on nii, et kui keegi tunnistab üles, et tal on sinu vastu tunded, siis tekib kas kerge härdushetk või lihtsalt tahtmine joosta vastassuunas ja telefon nädalaks kapipõhja peita? On üsna suur tõenäosus, et sina teda ei taha. Samas aga, kui sinul tekivad tunded kellegi vastu, siis tema ei saa arugi. Võib juhtuda, et nii tekib armukolmnurk või lihtsalt on mängus ajafaktor. Algul on sul keegi teine ja tema nutab. Pärast on tema kellegi kolmandaga õnnelik ja sina nutad vaikselt patja.

Teine asi, millest ma aru ei saa, on fakt, et kui sul on keegi, siis kohe ilmub veel paar teist, kelle pead sa kogemata sassi oled ajanud. Kui sa aga vaba oled, siis on järsku kõik kuhugi kadunud. Mina ei tea. Kas see on kellegi nõme nali või mis?

Hetkel nii igatsen kellegi järgi, kes lihtsalt oleks mu kõrval, kellega saaks kõigest rääkida ja kes vajadusel lihtsalt hoiaks kõvasti ümbert kinni. Ma lihtsalt armastan seda tunnet. Vastu talve on nii kurb, kui pole kellelegi kaissu pugeda.

Ei tahaks enda ega ka lugejate tuju ära rikkuda. Niisiis rohkem kurbadest asjadest ei räägi. Tahaks laulda. Ümiseda kaasa BSB vanadele hittidele või mõnele muule kurvameelsele ja ilusale. Hetkel lähevad imalad poistebandid väga hästi peale. Siiski pean selle asjaga kannatama, kuni jään üksi. Seltskonnas ei sobi ju. Ka väikses sõpraderingis.

Tänaseks kõik. Vist...

Bye

M

Ah jaaaa... Head isadepäeva!

Ja juba jäigi üks päev vahele, aga seda sellepärast, et elu on liiga huvitav

Tere kõigile!

Mul on nii hea tuju:D

Ma olen kodus oma sõprade ja pere keskel. Nii hea tunne on. Kui ma eile koju jõudsin, siis ei läinudki eriti kaua aega, kuni Inc helistas ja kutsus mind Margo ja Kaido sünnale kaasa. Kuna mul nagunii midagi paremat teha ei olnud, siis otsustasin minna. Nagunii ma tahtsin Incu, Sillut ja Markot näha. Nende nimel olin nõus ka natuke aega Margot välja kannatama.

Margoga on nimelt selline lugu, et tal on kohutav vajadus iga kord mind kohe norima hakata. Ma ei tea, kas tal tõesti pole midagi targemat teha või mis?

Niisiis saimegi Incu ja Markoga kokku, käisime Sillul järel ja siis poes end elkoga varustamas. Siis mõnda aega munesime Incu pool nagu tavaliselt ja kuskil kella poole 12 paiku suundusime siis sünnipäevale.

Seda peeti Marguse pool tema pisitillukeses kodus, aga see selleks. Sisse astudes, tegi mulle nalja see, et ühes pisikeses toas istusid reas kümmekond poissi/meest ja mitte üht naissoost isikut. Sellised poistepeod on mind alati natuke naerma ajanud.

Seadsime ennast mugavalt sisse, sulandusime seltskonda ja Margo jõudis paar korda võõramates inimestes minu kohta halba arvamust levitada ühe kahemõttelise hüüdnimega, mida ma siinkohal mainima ei hakka. Veel. Tglt ta ei mõtle seda halvasti, aga enamik saab aru ikka nii. Kõik õiendasid temaga ka sellepärast. Paras talle! Mulle meeldib, kui teised minu poolt on, aga samas, kellele ei meeldiks?

Jaanusega sai nalja. Kuna ta on jälle kord oma naisest lahus, siis tuli ta mulle mingit iba ajama ja nähes, et mul on roosad sokid, ütles, et need on kõige seksikamad asjad ühe naisterahva juures ja et igal naisel peaks roosad sokid olemas olema. Siiani ajab naerma.

Kuna me jõudsime nii hilja sinna, võrreldes teistega, kes olid juba kell kaheksa joomist alustanud, siis jäi sünnipäev meie jaoks üsna lühikeseks, sest kutid tahtsid klubisse minna. Meie omad aga blokkisid. Inc ja Sillu tahtsid koju minna ja kutsusid mind ka. Marko jälle ei tahtnud nendega liituda ja mina ei tahtnud ka tuvikesi segama hakata. Kuna Jaanus ja Co läksid juba ees klubisse ära, siis ma ei viitsinud neile üksi järgi ka minna. Otsustasin hoopis Annika juures maanduda.

Ära minnes sain aga veel kord, kõht kõveras, naerda. Kuna Margus elab 7. korrusel, siis otsustasime liftiga alla minna - mina, Marko ja kaks kutti veel. Ma ei mäleta, kes need olid enam. Enivei, alla jõudes lasi Marko need teised kaks liftist välja. Mulle aga pandi käed ette. Me olime juba üles minnes kakelnud selle üle, kas ta tohiks erinevaid lifti nuppe vajutada või ei. Nüüd ta otsustas, et siiski tahab teada, mis juhtub, kui stop nupule vajutada. Kuna mina teda takistada ei suutnud, siis nii ta tegigi. Liftiuksed läksid kinni ja ka lift ei liikunud enam edasi ega tagasi. Meil mõlemal olid naerukrambid, sest lift jäi kinni ja välja me kuidagi ei saanud. Ka uste kangutamine ei aidanud. Lõpuks hakkas lift siiski uuesti tööle ja saime välja. Teised juba mõtlesidki, kuhu me kadusime. Meiega juhtunust teistele rääkides, saime kõik veelkord naerda. Marko on ikka nii loll. Heas mõttes:)

Kuna ma ööbisin Annika pool, siis jõudsin alles nüüd koju. Mul on plaan veidi õppida ka täna, nii et seekord jätan blogimise pooleli ja püüan targaks saada.

Kalli-musi-pai

Mia

Nännännäääää

Täna ma veidi uhkustan.

Ma sain hispaania keele töö kätte. Selle sama, mis mulle täielik üllatus sisuliselt oli. Tuleb välja, et mul ei läinudki nii halvasti, kui ma arvasin. Ma sain B/C :D

Siiski mitte A, aga parem kui puhas C või D, nagu mu pinginaabrid said. Endal ka häbi praegu, aga ma olen rahul, et mul neist paremini läks. Tahaks ikkagi üks kord A ka saada. Siiani ei ole veel kordagi õnnestunud, aga aega on. Kolm kuni viis aastat.

Täna oli prantsuse keel ka nagu tavaliselt. Hispaania ja prantsuse keel ongi mul alati samal päeval. Vahe on aga selles, et kuigi ka hispaania keel on raske, siis see mulle meeldib. Prantsuse keele pärast aga võitlen iga kord iseendaga, kas minna või mitte; kas rääkida õpetajaga ära tulemisest või mitte. Katsun siiski veel vastu pidada. Krdi kahju oleks 4st AP-st loobuda.

Ma kohe ei saa muidu, kui pean ennast kiitma selle eest, kui tubli täna olin. Ma võtsin end kokku ja tegin isegi seminaritöö ära meedia tunni jaoks. Nüüd siis see ka seljataga, õhtu käes ja Kats läks ka Tlna ära. Istungi üksi meie ühikatoas ja vaatan Nannyt.

Ootan juba homset, sest siis on reede ja ma saan koju. Jesss. Tahaks juba kõiki musikesi näha ja ausalt öeldes pesu vajab ka pesemist hädasti. Ainus miinus selle nädalavahetuse juures on see, et üks musike, keda ma väga ootasin, ei tulegi Eestisse ja selle pärast olen kurb, aga küll ta varem või hiljem tuleb ka, ma loodan. Väga.

Nüüd aga aitab tänaseks.

Hasta pronto!

Mia

Elu esimene ristimine seljataga

Hola, mis amigos!:D
Täna oli minu jaoks esimene kord ristitud saada. See retsimise osa tehti meie erialal juba paar kuud tagasi ära, aga täna oli lihtsalt fun tutvumisõhtu koos rebasevande andmisega ja puha. Valiti ka Ms Sisemine Ilu, kelleks sai mu kursaõde Karin:D. Mitte, et ta välimusel midagi viga oleks. Lihtsalt võitis võistluse. Palju õnne talle!:D Veel sai üht-teist toredat ja totakat tehtud. Näites kurgiokajon. Meie õppekorralduse spetsialist annetas oksjonile purgi hapukurke. Ossaa, milliseks rabamiseks nende pärast läks. Fun oli vaadata.

Mina aga olin täna justkui Tuhkatriinu. Pidin kella 12ks kodus olema. Mitte, et mu tõld muidu kõrvitsaks muutuks ja kleit räbalateks, aga mu tõld hävis juba eelmisel nädalal ja meil vahatatakse täna ühikas põrandaid. Just meie korrusel. Kujutage ette! Niisiis mul ja osadel meie kursuselt veel oli valida, kas tulla koju enne kl 12 või peale kl 4. No mul hakkas ka asi rohkem nelja poole kalduma. Sain täna ühe kursaõega lähemalt tuttavaks. Annega nimelt. Mu ema nimi on ka Anne, muide:D Pidime koos Club Tallinnasse minema. Õigemini läksimegi. Tema loovutas veel enne oma pudeli rummi ja Cola, aga see oli küll puhas raiskamine, sest keegi ei kontrollinud kotte uksel ja pidu oli nii jama, et tulime suhteliselt kohe tulema. Sain joosta nii, et hing paelaga kaelas tagasi ühikasse. Napilt jõudsin. Siiski tuli tatsata üle juba seebise põranda. Mu lemmik küünevii lsai ka rikutud maha kukkudes. Sellest on veidi kahju.

Aga üks lahe asi oli ka klubis. Nimelt põrkasime kokku ühe teise kursaõega. Kui küsisin, miks teda ristimisel polnud, tegi ta suured silmad ja küsis, kas see oli täna vä???:D Päris palju sai naerda selle üle, aga tglt ega ta nii paljust ka ilma ei jäänud. Ma ootasin ausalt öeldes veidi rohkemat. Eriti uusi tuttavaid ka ei saanud. Küll nägin mõne näo ära, kes orkutist-msnst tuttavaks juba saanud.

Nüüd aga C.S.I. ja uneaeg. Ma lihtsalt ei saa enne magama minna. Mul ja Katsil mõlemal on sõltuvus .See on justkui unejutt meile, ainult et nii põnev, et me ei jää kunagi selle ajal magama.

Ilusaid unenägusid kõigile!
Kalli-musi-pai
M

Katsun järjepidev olla:D

Ma olen nii palju kordi üritanud hakata päevikut pidama. Siiani küll paberkandjal, aga alati on need üsna varsti pooleli jäänud. Siiski ma ei kahetse nende pidamist, sest hiljem on nii huvitav lugeda, milline inimene ma mingil eluperioodil olin. Nüüd ma siis üritan jälle. Teine päev jutti. Hea märk:D

Seekord kirjutan eesti keeles, nagu vist juba aru saite. Mul lihtsalt on nii kopp ees võõrkeeltest. Vähemalt tänaseks. Kui keegi teine pakub end välja vabatahtlikuks minema minu eest hispaania keele kontrolltööd tegema, mille sisu on alati üllatus, ja seejärel kohe prantsuse keelega maadlema hakkama, siis olete väga teretulnud.

Ei tglt...

Ma ei taha täna enam viriseda. Aitab kah. Kokkuvõttes oli üsna huvitav päev. Avastasin eile enda jaoks lühijutud ja -raamatud netist ja kaks päeva olengi süvenenud välja mõeldud tegelaste eludesse. Soovitan soojalt Mari-Leen Lemberi blogi-raamatuid. Muy bien!

Mul on seda hetkel nii väga vaja. Ma olen juba üsna kaua igatsenud hea ilukirjanduse järgi, sest TÜ raamatukogus ma pole siiani veel sellise soft readingi peale sattunud, aga samas, ma olen seal vaid kaks korda käinud ka. :D Võib-olla seal siiski on midagi ilma ülemäärase koguse võõrsõnadeta ja teadusliku tekstita. Sellest lihtsalt saab üsna ruttu siiber, kui seda päevast päeva lugema peab. Eks ma kunagi otsin.

Niisiis. Nüüd te teate. Ma olen igavene laiskvorst ja väldin hetkel õppimist igal võimalikul viisil. Kuna midagi tarka ka otseselt teha ei ole, siis istungi arvutis. Võib öelda ka, et ma elan siin, kuigi häbi on tunnistada. Aga see selleks...

Meil käisid täna Katsi sugulane ja tema parim sõber külas. Nendega oli päris lahe. Taneliga on alati lahe koos olla. Minu meelest on ta lihtsalt igati väärt inimene. Andrust nägin täna esimest korda, aga ta paistis ka OK olevat. Nende külaskäik pani mind aga veel rohkem oma vanu sõpru taga igatsema. Ma poleks kunagi osanud arvata, et teise linna õppima minemine nii raske võib olla. Kas te kujutate ette, mis tunne on ühel hetkel lihtsalt asjad kokku panna ja ära minna? Meie Katsiga just nii tegime.

Algul oli küll lahe. Mõtlesime, et saab kodust eemale, uued sõbrad, ägedad peod, võimalus õppida seda, mida ISE tahad. Sittagi! Enam ma küll nii vaimustuses ei ole. Ma vis ttundun hetkel hirmsa vingujana, kuigi ise ei tahaks endast küll nii mõelda, aga hetkel pole lihtsalt kuigi palju asju minu elus, mille üle rõõmustada. Ma siiski loodan, et kõik läheb paremaks ja varem või hiljem peavad ju ilmad ka jälle ilusaks minema. Eks!?

Täna on tüüpiline teisipäev. Juba tahaks koju. Selle kodust ära tulemisega ongi nii, et nüüd on koduigatsus nagu väikesel lasel. Koju jõudes ja emaga näägeldes aga tahaks jälle tagasi. Miks inimene ei või õnnelik olla sellega, mis tal on? Mina kaasa arvatud. Ja teine oluline faktor - sõbrad. Me oleme ju ikka veel kõik üsna lähedased, aga mitte enam nii ja see on loomulik, sest mina olen siin ja nemad seal. Selge see, et nende elu läheb edasi ja minu oma ka. Nemad näevad üksteist ikka tunduvalt tihemini kui mina neid ja aja möödudes kerkib esile aina rohkem asju-jutte nende ühistest tegudest ja mälestustest, mis minusse ei puutu. Sellest on kahju. Ei tahaks neid kaotada.

Ja uues linnas sõprade loomine ei olegi nii lihtne kui algul tundus. Ma olen muidu selline tüüp, kes üsna kergelt teistega jutule saab, aga seekord on millegipärast teisiti. Ma ei tea, kas asi on minus endas või selles, et paljud klammerdusid juba esimestel ülikooli päevadel kellegi teise külge ja leidsid nii liitlase, teised aga tulid siia juba vana seltskonnaga. Mina hoidsin vanade tuttavate ligi, aga need sattusid kõik olema sellised, kelle pool klassi tuli ka ühes. Mina olen oma kooli omadest sel erialal üksi ja Kats ka. Ma usun, et me mõlemad oleme väga õnnelikud selle üle, et siiski kokku jäime. Siiski meil ju juba üle kaheksa aasta ühist ajalugu.

Et siis Katsist. Tema on minu pinginaaber olnud suuremas osa ajast alates viiendast klassist. Vahepeal oleme ka kakelnud ja erinevates seltskondades liikunud, aga sõbrad oleme ikka algusest peale olnud. Nüüd oleme toakaaslased ühikas ja Naljatades tutvustame ennast teistele tihti ka abikaasadena:D Me lihtsalt tunneme üksteist väga hästi ja teame teinetesest kõike. Nii rõõme kui muresid. Koos on tehtnud nii mõnigi lollus, nutetud krokodillipisaraid poiste pärast ja naerdud nii, et kõhulihased valutavad. Et siis tema on üks mu lemmikinimesi ja Kats. Kui sa seda lugema juhtud, siis aitäh sulle, et sa mul olemas oled. Kalli-musi-pai.

Tulles tagasi minu juurde...

Ma ei tea kust alustada. Päevik - eriti avalik - on justkui eluloo kirjutamine. Vähemalt minu meelest. Aga kuidas kirjutada KÕIKE olulist võimalikult kiiresti ja väheste sõnadega? Kuidas tema oma elust kokkuvõtet kui see alles poole peal on? Kui keegi oskab mind kuidagi õpetada, laske käia. Aga tglt, ma olen piisavalt uhke inimene ega talu eriti seda, kui teised inimesed mind õpetama tulevad. Õpetajad välja arvatud.

Homme üritan siis oma elulugu kuskilt otsast alustada ja pooleli jäänud teemasid edasi harutada. Nüüd aga hakkan ka filmi Kutt, kus mu auto on? vaatama. See oli päris hea, nii palju kui ma mäletan.:D

Ciao,

M

So here I go...

Good morning/evening/afternoon everyone. I have like no clew who's reading this or even if anyone is reading this, but that isn't really important after all.

It's Monday afternoon here. I'm sitting in my room in Tartu in the middle of the day, because I really really didn't want to go to my english class. English with our teacher and economics on the same day is just too much to handle. But I promise, I'll be better on Wednesday and go to english class then.=D

Today started out almost perfectly if I don't count waking up at 6.45AM and breaking someone else's fridge. I don't know whether to laugh or cry, but I end up breaking many things lately. My car, for example. It burned down a week ago. Still noone knows why. I'll you about that later. I'm just too tired to talk about that right now. Hello! Noone should ever have to wake up at 6.45AM, but I had to, because I wanted my ex to bring me and my step-brother back to Tartu.

I really didn't feel like taking a bus. They are always so cold and it takes about three hours to get from Roela to Tartu, even though it's only aprox. 100km away. These buses just stop in every village on the way. A friend of mine calls those buses "Get to know your homeland" buses. =D. It still makes me laugh.

So wouldn't you prefer a car if you could get to Tartu by car with a half of the time? So anyway... I finally got back to Tartu from my realtives' place, where I went to see my new three-weeks-old relative, who's just unbelievably cute and today I even managed to go to my economics lecture. I'm really proud of myself.=D

That's enough of me for now. If anything as crazy as breaking up with his/her boyfriend/girlfriend, having your purse stolen, almost getting kicked out of the dormitory and burning your car down in ONE MONTH has happened to anyone of you too, let me know. It would cheer me up to know that I'm not the only one with so many problems at once. :)

Hugs and kisses;)
Ciao