Veel kaks päeva kojusaamiseni

Hey hey

Täna olin tubli ja jõudsingi kõik õpitud, mis plaanis oli. Nüüd olen jälle graafikus. Ainult sellest on kahju, et trenni ei jõudnud, aga selles on osaliselt süüdi ka laiskuseuss minus. Ma luksun praegu nagu lollakas millegipärast ja Kats ei saa naeru pidama, aga mis teha!?

Kuna kooliga on hetkel kõik korras, siis jõuan jälle tähelepanu pöörata oma sõpradele. Nimelt kaks inimest ajavad mind praegu närvi. Üks sellega, et temast on nii harva kuulda. Ma ei tea, kas ta väldib mind või mis? ja teine sellega, et (ära nüüd solvu, kui seda loed, aga mul on nii öök ees juba sellest jamast) laseb ühel tüdrukul endaga pidevalt mängida ja keeldub uskumast, et see mäng ei vii kuhugi. Lihtsalt siis, kui plikal jälle igav hakkab, mõtleb ta, et oi. Otsiks õige Steni üles. Vähemalt mina saan asjast nii aru. Ja ta teeb Ttenile nii palju haiget ja Sten teeb tema pärast nii palju lollusi ja mulle üldse ei meeldi sellised inimesed, kes teiste tunnetega mängivad. Aga nagu üks mu teine sõber ütles - eks napakad leiavad ikka üksteist üles ja seda Sten on selle plika pärast. Plika põhjendust ma ei tea, sest ma ei tunne teda eriti, aga ma ei taha ka tunda, teades kõike, mida ma tean. Mu sõbrad räägivad ju mulle. Ma saan aru, et armastus ajab inimesed hulluks, aga nagu kammooon! See ei ole normaalne.

Tglt mul on üks selline eriti ebastabiilne sõber veel, ainult et tema kiiks on 16-aastased ja nooremad. Ise on ta 42 ja ta pole mingi tüüpiline pedofiil. Kuna ta ei suuda enam normaalselt suhelda omavanustega, siis ta on leidnud tee noorte tüdrukute juurde, kes tunduvad ka kohati täiskasvanulikumad kui tema ise, kuid erinealt täiskasvanud naistest on neil teda vaja kasvõi sponsorina. Päris naised saavad ise ka endaga hakkama. Need nn lapsed aga kasutavad teda lihtsalt ära ja ta ei saa aru, kui palju jama ta endale nii kaela tõmbab ja üleüldse mul on kõrini teiste probleemide lahendamisest. Ma ei jaksa. Ma tahaks kõigepealt oma elu korda saada. Muidu on oht, et katus sõidab pealt.

Vähemalt see on hea, et varsti saab koju, kuigi ma pean seal vist terve aja õppima, aga väike lootus on, et näen oma sõpru ka. Ongi teistest viimasel ajal kuidagi vähe kuulda olnud ja juba iseenesest päris kodus olemine on stressi maandav ja mõnus. Ma väga loodan, et ma saan kodus magada erinevalt viimastest päevadest siin. Muidu ma lihtsalt ei jaksa õppida. Niigi on raskusi juba, aga nädalavahetus saab eriti kreisi olema. Still... I can't wait.

Täna oli üks lahe asi ka. Kuna Kats ei suutnud õigel ajal ärgata ja raamatukokku õppima minna, pidin ise selle tee ette võtma - jälle - et sotsioloogia referaadi materjali tuua ja teel sinna jäi mulle ette üks mees, kes keset Tartu kesklinna seisis tee ääres ja mängis saksofoni. Taustaks tuli maki pealt vaikselt mingi beat ka. Ta mängis minu meelest väga hästi ja mulle meeldis. Mõnus oli kuulata. Selline hästi siiras tundus see lugu tema esituses. Ühesõnaga - ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tugeva emotsiooni ja energialaengu sain sealt.

Homme on jälle kool, nagu tavaliselt, ja ma kardan, et saan prantsuskeele töö kätte. See läks vist väga metsa, sest ma ei jõudnud uuesti õppida selleks ja kõike ei osanud. Artiklid läksid küll täitsa lampi. Loodame parimat, aga nüüd mu küüned valutavad juba kirjutamisest. See vist on märk, et aitab. Niisiis ma lähen.

Head õhtut!

M