Kirjad Kahele Triibule 40

Vau, juba 40. kiri sulle, mu kallis. See number on sama suur kui su isa vana, aga selelst olulisem on, et on aeg taas kirja panna mõned read elust sinuga. Ma tahan sinuga uhkustada :)

Sa oled vist maailma kõige sotsiaalsem väikelaps. Beebiks sa vist enam ei kvalifitseeru. Kõik suured "esimesed" on ju seljataga. Sul on meie aias mitu sõbrannat, näiteks sinust seitse aastat vanem Svea, kes viimasel ajal sind märgates kohe rõõmukisa ja jooksuga meie juurde tuleb ning naeratus su näol ei jäta kahtlustki, et ka tema meeldib sulle. Koos hullate te pikalt ja ennast unustavalt. Ta tassib sind ringi, teeb kiigel hoogu ja lohiseb sulle liumäel, käest kinni, järele. Sina, jalad ees, ja tema, pea ees. Ta aitab sind rohkem kui peaks ja kannab hoolt selle eest, et sul oleks alati hea. Lisaks saab teil üksteise seltskonnas palju nalja, mis siis, et sa isegi veel rääkida ei oska. Näiteks üks teie viimase aja lemmikmänge on see, kus sina kiigud ja Svea teeskleb, et sa hooga lükkad ta eemale või pikali. Sa naerad end hingetuks selle peale. Eile ühines selles ja teistes mängudes ka üks Svea klassivend ja nii tore oli näha, kuidas ka suured poisid sinu seltskonda naudivad. Ta lausa ütles, et sa oled nii armas ning tassis sind samamoodi süles. Seda ei kuule just tihti suurte poiste suust.

Vahel ma kardan, et sa oled lapseröövlite unistuste tegelane, sest sa oled nii julge ja rõõmus ning naudid uusi olukordi ja seltskonda. Eelmisel nädalavahetusel märkasid sa näiteks ühte onu, kes oma seltskonna laste rõõmuks seebimulle puhus. Neid lapsi see väga ei huvitanud, aga sinust sai talle tänulik publik ning varsti otsustasid sa üldse selle võõra onu kõrval istet võtta, üldse märkamata, kus on su ema ja isa. Täna aga mänguväljakul istusid sa lihtsalt ühe väikese tüdruku ema kõrvale maha ja ignoreerisid tüdruku armukadedust. Sul oli ju kõik hästi.

Sa oled hästi julge beebi, kes tuleb üksi alla kõrgetelt liumägedelt, mille osas sinust palju vanemadki lapsed kõhklevad ja tagatipuks sa naerad ning ronid taas üles.

Ja sa oled liitunud meie liftimusidega. Meil su isaga on ammusest ajast armas traditsioon koos liftis sõites musi teha, sest see on justkui meie kissing booth. Ju see on ka sulle silma jäänud, sest nüüd, kui sa juhtud meist ühe süles olema ja on liftimusi aeg, siis sa lased meil teha üksteisele musi ning siis teed omalt poolt ka kummalegi meist vähemalt ühe musi. See on maailma kõige armsam asi! Palun ära  kasva sellest kunagi välja. Või vähemalt mitte nii pea.

Samas me näeme ka, kuidas sa muutud aina kangemaks ja testid, kas jonnimisest on kasu oma tahtmise saamisel. Me küll püüame mitte järele anda, aga ju see vahel ikka töötab, sest sa kasutad seda tehnikat hoolega. Täna olime tunnistajateks veel eriti selgele jonnile, kus sa pressisid pisaraid ja hõõrusid silmi, ise samal ajal jälgides, kuidas me nüüd reageerime. Ühel korral ma teesklesin sulle vastuseks ka jonnimist ja sa hakkasid naerma. Äkki me peame sinuga sama tegema hakkama?

Sa teed ka pahandust, nagu igal võimalusel sekunditega söögilauale ronimine ja seal täiskasvanute asjadega maiustamine või teiste laste sikutamine ja liumäest alla lükkamine. Meie saame ka su lööke, näpistamist ja hambaid viimasel ajal tunda, aga loodetavasti on see mingi kiiresti mööduv faas.

Enamasti oled sa siiski väga mõnus tegelane ja mulle nii meeldib su päikeseline iseloom ning vali kogu südamest tulev naer. Mulle meeldib, kuidas sa uurid ja avastad. Mulle meeldib, kuidas sa oled aina iseseisvam. Mulle meeldivad ka su musid ja kallid. Mulle meeldivad su tugevad reaktsioonid ja see, kuidas sa aina rohkem asju märkad. Nüüd on su lemmikuteks linnud, koerad ja helikopterid. Sel nädalal aga avastasid sa enda jaoks ka sipelgad. Mulle meeldib, kuidas sa poed voodis kaissu ja nüüd on su isa see, kes ei taha, et sa meie juurest ära koliksid enne uuesti kiilanemist. Mulle meeldib su ootusärevus, kui telefon kutsub ja sa tead, et varsti näeb mõnda vanaema. Ma armastan su sasipead, siidist nahka ja tihtipeale pudrust nägu. Mulle meeldib kõike uuesti sinu perspektiivist kogeda, nii et kui ma vahel olen laisk, siis tuleta mulle meelde, et tegelikult on tore koos sinuga mööda treppe ronida või köögipõrandal istuda ja sügavkülma ust korduvalt avada ja sulgeda.

Armastusega,
Emme

Muu

Ära edasi loe! See võib tekitada imelikke unenägusid.

*
*
*

Ma olen lehm! Või vähemalt tunnen end kui üks selline. Terve mu imetamiskogemus siiamaani on olnud meeldiv. Ei olnud erilisi raskusi valu ega koguste poolest mul kunagi. Ei olnud ka lekkekaitsmeid vaja. Kuulasin vaid imestusega, kuidas sõbrannad räägivad, et piima võib lausa purskama hakata. Aeg läks ja olin üsna kindel, et minuga seda ei juhtugi. Miks siis peaks nüüd veel juhtuma, kui enam mingit piimapaisugi pole!? Aga siis... Kusagil 14. kuu pealt ja nüüdseks mitu korda juba olen olnud ootamatult tunnistajaks, kuidas üks tegelane mu nibudest lihtsalt piimajoa välja näpistab. See käib nii ruttu, et kui ma pilgutaksin, siis ei näekski. Aga nii mitu korda ma seda ette ka kujutada ei saa ju!? Et siis jah. Imetajaks olemine on üks huvitav asi ja igal ühel isemoodi. Mul ei olnud selle osas mingeid erilisi eesmärke ega nõudmisi iseendale. Tahtsin kindlasti proovida ja arvasin, et oleks hea vähemalt üheksa kuud Triibut võimalusel rinnaga toita, aga nüüd me siin oleme - kuusteist kuud hiljem ja mul on ikka üks tissisõltlane. Mind kusjuures üldse ei häiri ka, kui ta just väga kõvasti ei vääna ja eriti nüüd, kui ma öösiti magada saan ühe nohiseva nunnu kaisus. Samas kolme kuu pärast peaks ta juba minema lasteaeda ja siis oleks vist küll kõigi huvides, kui ta enam ei tissitaks.

Emaks olemisest

Täna oli minu kolmas emadepäev. Või teine. Või viies. Oleneb, kuidas lugeda. Kuna me elame Rootsis ja siin on see päev veidi teisel ajal, siis saame me seda igal aastal lausa kaks korda tähistada. Ja sel aastal ei julgenud Lemmik Eesti emadepäeva küll ära unustada. Ainult andis veidi nuputada, kuidas hommikusööki voodis maimiku kõrvalt korraldada.

Triibu otsustas mind tähtpäeva puhul eriti vara äratada, aga samas ei saaks vist ka paremat põhjust olla emadepäeval vara ärkamiseks kui see, et su laps vajab sind või tahab su tähelepanu. Ta sõi kõhu täis või veidi vähem tühjaks ning siis võttis Lemmik temaga tegelemise üle, et mina saaksin edasi magada. Kahekesi käisid nad varahommikul ka poes mulle lilli ostmas ja tõid koju veidi kurvameelsed valged roosid, aga vähemalt siiski lilled! Ehk järgmisel korral toovad nad midagi muud kui matuselilli. Kogu selle varajase toimetamisega tuli Triibul ka uni varakult peale ja kella kümneks, kui ta muidu ehk alles uinuks, oli juba pikk uni seljataga ning issil valmis pannkoogid Nutella, banaanide ja maasikatega, mida me siiski laua taga süüa otsustasime. Triibu pidi küll ilma Nutellata hakkama saama, aga see-eest pistis hiljem pea terve karbi maasikaid üksi nahka. Vanaema vaatas kaamerast pealt ja muudkui imestas, kui palju tema kõhtu mahub.

Muidu oli ka hästi tore päev. Käisin sõbrannale üllatuskinki jahtimas ja sain seega veidi omaette olla ning siis kohtusime taas ühel uuel mänguväljakul, kus ootasid juhuslikult ees ka meie toredad naabrid ja nende 8-aastane tütar, kellel on Triibuga juba praegu hästi armas suhe. Triibu siis muudkui haakis ennast naabritüdrukule ja tema sõbrannadele sappa ning ei lasknud end maha raputada. Ega nad väga ei püüdnudki. Lõpuks hoopis tegid kõik talle kiigel hoogu ja naabritüdruk lükkas ka terve tee tagasi koju Triibu käru. Kõik olid rahul. Seejärel toimetasime veel kingituse selle uue omanikuni ning tegime enne suuremat vihma mõned ilupildid õues. Avastasime, et me kodust kiviviske kaugusel on looduslikult väga ilus naturaalse kivimüüri taustaga ja samblase murukünkaga koht, kus sai väga mõnusaid pilte suurema vaevata. Ma natuke tahaksin neid ka näidata, aga need, kes mind isiklikult tunnevad, leiavad ka sotsiaalmeediast pilte.

Aga ma tahtsin ju tegelikult kirjutada emaks olemisest. Ühest küljest olen ma sellega harjunud, et nüüd on meil üks väike armas inimene kodus ja edaspidine elu keerlebki tema ümber. Poodi tagasi teda viia ei saa. Teiselt aga ei suuda ma ikka veel alati uskuda, et mul on nüüd oma laps. Ainult see on selge, et kui miski on kadunud, siis on nüüd palju rohkem paiku, kust seda tuleks otsida. Samas leidnud oleme ka palju - rõõmu ja armastust eelkõige ning teadmise, et meil vedas Triibu iseloomuga. Ma ei hakka siin ajama seda üsna levinud juttu, et ma ei kujutaks oma elu enam ilma lapseta ette. Kujutan küll. See tõenäoliselt ei erineks kuigi palju sellest, mis oli enne. Aga mulle meeldib, et meie elus on nüüd uus faas ja palju tingimusteta armastust.

Kirjad Kahele Triibule 39

Mu pisike!

Sa õpid muudkui uusi asju. Enam ei piisa näiteks söögitoolis püstiseismisest ja seal tantsimisest. Nüüd õppisid sa ka meie toolidele ja sealt edasi söögilauale ronima. Leiame su sealt iga kord sekunditega, kui meie tähelepanu hetkeks hajub ja oleme unustanud söögitoolid pikali panna.

Sa saad ka jutust aina rohkem aru, ning tundub, et kohati oskad ka erinevas kontekstis oma arusaamu rakendada, aga mitte alati. Näiteks kui sa proovid mõnda geomeetrilist klotsi meie juhendamisel panna ühte auku, siis vahepeal võid sa keerata selle aukudega kasti teise külje ette, aga proovid klotsi ikka samasse nurka, kuigi auk on ju teise kujuga. Samas on su issi sulle selgeks õpetanud "otsas" kontseptsiooni koos vastava käte üles tõstmise liigutusega. Seda teed sa siis, kui keegi ütleb ükskõik mis keeles "otsas" või "kõik", aga ka siis, kui ise avastad, et sai söödud viimane amps või näiteks ei vedele nähtaval enam ühtegi teatud sorti mänguasja. Ka siis, kui mõni tegevus läbi saab, teed sa oma "kõik" liigutust ja see on üliarmas.

Me proovime käia iga päev sinuga ikka õues ka mängimas. Ilmad on ju olnud üsna mõnusad ja sa naudid aina enam liulaskmist, liivakasti ning isegi kiikumist, rääkimata seltskonnast. Me ostsime sulle ka palli, mida sa vahelduva eduga togid ja loobid ning hommikuti mulle voodisse tood. Ja liulaskmises lähed sa aina julgemaks. Ma ei tea, kas mõni teine sinuvanune veel sama hulljulgelt kõrgest lainetega liumäest üksi alla tuleb ja mööda järsku kallakut tagasi üles läheb. Vahel ei hoia sa kinnigi ning mõnikord proovid istuli liugu lasta, aga see ei tule sul veel päris hästi välja ja lõpuks vajud ikka pikali ning ehmatad. Samas ükspäev tulid sa kogemata kõhuli ja pea ees alla, nagu suured poisid. Korraks oli küll hämming, aga ei mingit nuttu.

Ka une osas oleme me suuri edusamme teinud ja see on uskumatu, kui ruttu ma olen magamisega taas ära harjunud. Kui enne võisid sa öö jooksul korduvalt ja korduvalt ärgata ning piima nõuda, siis paari nädalaga jõudsime me sinna, et kui sa ka ärkad, siis üldiselt tuled sa lihtsalt rohkem kaissu ning uinud taas. Ainult siis oled kurb, kui avastad, et oled üksi või kui hommik hakkab lähenema ja sul on selgelt kõht tühjaks läinud. Ma küll tahaks, et sa magaksid vähemalt kuue-seitsmeni, aga on päevi, kus sa juba kell viis kategooriliselt tissi nõuad ja siis end tunniks või paariks imema unustad. Aga sellegipoolest, beebide mõistes magad sa läbi öö ja see võttis vaid 14 kuud! Minu respekt inimestele, kes mitu last väikeste vahedega saavad, aga mina unistan nüüd küll juba unest ja veinist, mida mõlemat ma ka vahel endale veidi luban siiski.

Aga see kiri pidi ju sinust ja sulle olema! Mis on veel hästi tore, on see, et sa saad aina rohkem jutust aru. Näiteks vastad sa enamasti kas-küsimistele nii, nagu sa teaksid, mida need tähendavad ja tood meile vastava palve peale oma saapad. Kui küsin, kas sa tahad õue minna, siis hakkad sina ka mingit õue-laadset sõna kordama rõõmuga. Paar nädalat tagasi korrutasid sa muudkui tia-tiia või tio-tiiu. Sel nädalal kuuleme me muudkui "oi-oi-oi'd". Ja see on nii armas. Sul ei ole veel väga selgeid sõnu, aga sa kasutad üsna õigesti aitäh'i ja anna't, ütlev vahel emme ja pappa ja siis see õue-sõna. Ehk midagi veel, mis mulle meelde ei tule. Ahjaa, täna ütlesid sa paar korda "kaka", millest oleks palju abi, kui sa seda õiges kontekstis kasutama õpiksid, eeldatavalt enne kakamist.

Sa ronid ja traageldad kogu aeg ringi ning kriimud ja muhud on su pidevad kaaslased. Viimasel ajal oleme isegi verd paar korda näinud, aga kui esimene nutt möödas, jätkad sa samas vaimus.

Sa teed ka selgelt meelega pahandust ja pahandad ise aina häälekamalt, kui me sulle "ei" ütleme, mis sest, et see on enamasti vaid su enda ohutuse huvides.

Samas saab sinuga aina rohkem kaisutada, kallistada ja musisid jagad sa ka lahkelt soovi korral ning vahel niisamagi.

Ma olen ka sinu kasvatamise reeglite osas vabamaks muutunud. Sa sööd koos meiega üsna tihti pitsat või burgereid ja varastasid mult üks päev isegi sinapise hot dog'i ära ning tagasi ma seda enam ei saanud. Sa oled saanud proovida meega teed, müslit jogurtiga ning natuke isegi alkovaba siidrit, kuigi ma ei plaaninud nii pea sinuga koos jooma hakata. Põhiline on vist, et sa tahad sama, mida meiegi, aga gaseeritud jooke ja šokolaadi me sulle siiski ei anna. Pead leppima peamiselt vee ja vahel piima-mahlaga ning oma beebisõbralike puuviljaste magustoitudega. Küll sa ka jõuad hiljem rafineeritud suhkrut kogeda.

Sa oled super tugev. Seda me näeme sinu ronides, aga ka siis, kui sa tahad midagi, mida me ei taha hetkel. Näiteks lükkad sa mind voodis buldooserina, kuniks saad ligipääsu tissidele. Mis siis veel saab, kui sa suuremaks kasvad!? Ka Eros talub üsna vapralt su üsna rohmakaid lähenemiskatseid. Nokia küll sind enamasti ligi ei lase, aga karistab see-eest kõigi eest taas igale poole ja eelkõige sinu asjadele pissides.

Aga aitab nüüd küll. Mul on aeg sulle kaissu pugeda ning magama jääda.

Armastusega,
Emme

Blond italiano

Et kõike algusest alustada, pean liikuma tagasi minu ja Lemmiku suhte neljanda aastapäevani. See on meil ainuke selline päev, mida me ka väikestviisi tähistame. Kui tavaliselt olen mina see, kes kingitusi teeb ja tema see, kes saab, siis sel aastal oli täpselt vastupidi ja mind isegi hoiatati ette mingite plaanide osas, mis võivad mulle meeldida või mitte ja et ehk ta hangib endale samasuguse. Lisaks broneeriti minu soovil sinna restorani laud, kust aasta tagasi meid ilma broneeringuta minema saadeti.

Igatahes, minu sisemine laps oli kergelt põnevil saabuva kingituse osas. Romantik minus mõtles isegi, et äkki on tegu ühe erilise sõrmusega, kuigi realistlikum pool ütles, et minu praktik vaevalt sellise sammu teeb. Ja reaalsus oli veel kummalisem. Mulle kingiti midagi, mis näitas, et ta hoolib ja kuulab, aga sõrmusest oli asi kaugel. Nimelt kingiti mulle DNA-test või õigemini kirjalik lubadus see huvi korral ära tellida. Ja siis ta sealsamas restoranis telliski - ühe endale ja teise mulle.

Tema tulemused olid täpselt nii igavad, kui ta vist kartis - suur osa Skandinaaviat ja kümmekond protsenti Soomet ka. Minu tulemused aga andsid end kauem oodata ja üllatasid veidi. Nimelt olen ma ca 60% balti päritolu, tervelt 30% soomlane, 5% Lõuna-Itaalia või Kreeka päritolu ja ülejäänud osas Skandinaavlane. Kuhu aga jäid ajalooliselt loogilised vene ja saksa päritolu - ma ei tea. Ma olen üsna kindel, et vähemalt isa poolt ja mitte väga kaugelt peaks minus olema vene verd. Samas pole mul aimugi, kust see Soome tuleb ja veel rohkem kui ühe vanavanema jagu koguses. Isegi Lemmikul oli vähem ju. Ja kõige huvitavam oli see Lõuna-Itaalia või Kreeka. Täiega tahaks teada, kes mulle need geenid pärandas. Ma pole üldse kuulnudki sellisest suguharust.

Nüüd aga on üsna selge, miks meie laps nii täiuslik linalakk on. Sündis ta ju lausa ilma ripsmete ja kulmudeta ning ma ausalt öeldes siiani ei tea täpselt, mis nägu ta on, sest ta kulmud on lihtsalt nii heledad, et on võimatu öelda, mis kujuga nad on ja minu meelest kulmud on nii suur osa välimusest. Mul on alati mu enda kahe karva pärast nii kurb olnud. Loodetavasti Triibu omad muutuvad siiski vanusega tugevamaks ja joonistuvad selgemalt välja. Minu tumedatest juustest ja silmadest päris ta ainult kuju ja Lõuna-Euroopast ehk vaid oma sotsiaalse iseloomu.

Te ei kujuta ettegi, kui popp poiss Triibu on. Ka sotsiaalse distantseerumise ajal, mida küll lapsed õues mängides ignoreerivad, on ta justkui kogu hoovi suuremate lemmik elus nukk. Ja seda naudivad nad kõik. Triibu on küll tähelepanust veidi segaduses, aga teda tõmbab kui magnetiga teiste poole ja noh... teistele meeldib naerusuine beebi, kes ei võõrasta. Täna saime meie näiteks samal ajal rahulikult aias õhtust süüa ja 17-kraadist kevadilma nautida. Meid unustatakse sellistes situatsioonides täiesti ära, kui just vahepeal ampsu küsima ei tulda.

Me oleme aina enam veendunud, et lasteaiast saab tema kuningriik ja aasta seitsmekuuselt aeda minek ei ole tema jaoks liiga vara. Ta juba praegu igatseb nii väga seltskonda ja siis on hea, et vähemalt õhtuti pärast mu tööpäeva lõppu, kui meid mõlemaid ilusa ilmaga õue kisub, ootab me oma hoovis tavaliselt ees trobikond teisi lapsi. Mul aga on rõõm vaadata, kui ilusasti nad koos mängivad ja kui hoolivalt suuremad temaga käituvad. Teistest beebidest on Triibul aga suva, kui läheduses on ka suuremaid lapsi või täiskasvanuid, kellega oma keeles vadistada.

Meie mereröövel

Räägi veel, et me hüüdnimesid ei kasuta, aga meie lapsest on saanud tõeline toalillede ja kasside hirm ja kui ta ühel õhtul magamamineku ajal mööda voodit, mängunuga hambus ringi rallis, siis ei saanud ma mitte piraatidele mõelda.

Samas on tal praegu ka hästi armas aeg. Mitte kunagi varem pole ta nii palju ise kaissu ja sülle roninud. Lisaks on talle hakanud meeldima raamatute lugemine ja ta toob meile neid pidevalt. Või kui mitte raamatuid, siis näiteks jalanõusid. Aga tõsiselt rääkides, mulle väga meeldib ta vast leitud raamatute armastus. Mina olin ka lapsena suur lugeja. Nüüd aga kuidagi on raamatud unustuste varju jäänud. Loen siis vähemalt lapselegi ja tõlgin vabas vormis käigu pealt rootsikeelseid eksemplare. Ainult riimidega on raske. Samas tema issil pole veel lootustki samamoodi eestikeelseid raamatuid ette lugeda ja ka aru saada. Hea, kui silbid kokku saab.

Ma väga loodan ka, et meie laps ei päri lugemisraskusi oma isapoolselt suguvõsalt, sest lugemine võib olla tõeline mõnu. Või siis piin, kui tähed su silme ees ringi hüppavad. Elu iroonia, et minusuguse grammar nazi elu armastuseks sai düsleksik.

Mis veel - Triibu saab selgelt aina rohkem asjadest aru. Me ei olnud registreerinudki, et tegelikult ütleb ta isaks aitähile ja emmele ka ammu juba anna ja ei ja nüüd midagi jahi-laadset. Täna näiteks tõestas ta, et ta teab ka, mis asi on sokk, rääkimata sellest, kuhu see käib.

Kui ma küsin talt, kas ta tahab piima, siis vastuseks saan ma kogu tema keha hõlmava noogutuse ja häälitsuse. Nii selge on see nõusolek. Üldse tundub, et nüüd saab temaga vestlusi pidada. Ta justkui reageeriks meie küsimustele üsna üheseltmõistetava mõminaga ja vahel ka vastaks meile oma sõnadega. Aru me küll sellest eriti ei saa, aga tore on ikka dialoogimustrit arendada. Nii see kõne tulebki. Ja tuleb selgelt aina rohkem ka rootsi keeles. Ütle talle tsau või hejdå, vastuseks lehvitatakse kas või seljatagant ja tihti mõlema käega.

Ta teab, mis on lamp, kes on kass ja kuidas teha pai, aga vahel otsustab pigem teha ai. Sarnased sõnad ju ka. Ta annab ja toob asju, kui piisavalt kannatlikult seletan ja vahel ka siis, kui ma ei teadnudki, et midagi tahan.

Ta tahab olla aina meie moodi. Näiteks viimastel päevadel on ta emme kombel teed juua proovinud. Taimeteed siis ja tundub, et talle väga meeldib. Või meeldib talle mesi. Ei kurda kuuma üle ega midagi.

Me oleme nüüd kaheksa ööd ka taas unetrenni teinud. Ma ütlen unetrenni ja mitte unekooli, sest me ei harrasta lapse traumatiseerimist hüljatustunde tekitamisega. See idee lihtsalt ei tundu mulle üldse vastuvõetav. See-eest aga hakkas meie trenn taas seekord täiesti planeerimatult ja väga loomulikult.

Nimelt Triibu sai sünnipäevaks kõrrega Star Warsi joogipudeli, mis siiani kasutult seisis, aga nüüd kui ta nipi kätte sai, siis ta mõnuga trimpab sellest. Võtsime selle ühel õhtul voodisse kaasa ja siis kuidagi ma otsustasin proovida, mis saab, kui ma talle öösel piima ei anna. Jah, ta ärkas miljon korda ja ma lasin tal hästi kaisus olla, korrates, et meil on uneaeg ja praegu ei sööda. Hommikul jälle. Eks ta mõnikord protesteerib kõvemini ja keskmiselt korra öösel on suurema protestiaktsiooniga maha saanud. Siis ta proovib lausa magamistoast lahkuda ja ühel ööl kella kolme paiku, kui me Lemmikuga täiesti surnud olime, ärkasime me ühel hetkel selle peale, et meie laps ei olnudki voodisse tagasi tulnud, vaid hoopis mängis üksi pimedas elutoas - joogiklaasidega, mille me sinna unustanud olime.

Avastasin, et uuesti aitab tal magama jääda ka see, kui ta saab mulle käe põue panna ja tisse katsuda. No mis siis ikka. Mu valutundlikkus seal on nagunii kadunud. Las väänab ja kaisutab. Mind üllatas aga, et piisab sellestki ja päris piima ei ole vaja. Lisaks on ta viimastel päevadel mitu korda pärast piima saamist haaranud veel veepudeli järele. Kas nii see võõrutamine toimubki?

Enesekaitseks olen hakanud ka öösiti kandma Lemmiku XL t-särke, sest siis on suurem tõenäosus, et Triibu ise teed rinnani ei leia ja noh, mul vähem kahju, kui ta kaeluseid venitab ka. Viimased paar ööd aga on meie mõlema nohu kiuste väga hästi läinud. Ta küll ärkab siiski, kuid uinub taas pea kohe muside, selgituste ja mõnikord mõne veelonksu abil. Eile, kui ta mingi ime läbi esmakordselt supermähkmest läbi pissis ja seda juba öösel kella kaheks ning piima saamata, kartsin ma küll, et kuidas ma ta veel pärast mähkmevahetust tagasi magama saan. Lisaks oli ta pea mu kõhul ja ma muudkui aevastasin, nii et laps hüppas. Aga ei midagi. Uni tuli.

Üleüldse see on mingi lapsevanemaks olemise paradoks, millest ma enne ei teadnud - kuna ööd on hakitud, siis hullult tahaks magada, aga samas, kuna ööd on hakitud, siis tahaks vaid, et nad ometi läbi saaks ja uus päev algaks. Öösel üleval olla on jätkuvalt kuidagi eriti nõme, kuigi nüüd juba on vähe neid asju, mis mu und segavad. Jah, hüppan automaatselt lapse vajaduste peale, aga kui ta niisama näpistab või mul sõna otseses mõttes peas istub, siis otseselt ei sega.

Et jah, mereröövlist jõudsin oma jutuga päris kaugele, aga ma tahtsin ka need muud asjad kirja saada nüüd, kus poisid und ootavad. Milline luksus! Kui palju kuid ma ainuisikuliselt sobisin magamaminekuks ja nüüd on asjad vähemalt pooleks. Lisaks on mu kaasa palju parem kodumajandamises, kui mina eales olnud olen. Tegeleb lapsega, teeb süüa, viib prügi välja ja hoolitseb tööpäevadel ka minu lõunasöögi eest, iganädalastest pannkookidest rääkimata. See elu sobib talle nii hästi ja mina naudin taas töötegemist ning oma aju profesionaalses kontekstis kasutamist. Kui aga tööpäev läbi saab, siis piisab vaid ühest toast teise jalutamisest ja algabki mu mänguaeg me mereröövliga.

Imelikest hellitusnimedest

Öeldakse, et heal lapsel on mitu nime. Nii meie omalgi. Kui ma ise arvasin, et hakkan teda Ossuks kutsuma, siis tegelikkuses me ametlikke hüüdnimesid ei kasuta üldse. Kui, siis on ta kallis või musi. Mõnikord ka Pätu. Harva midagi muud. Meie lähedased aga on hakanud teda millegipärast nupsikuks kutsuma. Ma ei tea, kust see tuleb, aga mulle see päris meeldib. Samas kriibib mu kõrva kuidagi väga, kui talle Ollu või Olku öeldakse. Olku on minu jaoks ühe väga kindla inimese hüüdnimi ja teistele see enam ei sobi.

Ma olen siin pikalt möelnud, et rootslaste hellitusnimed on kummalised. Ja nad on ka. Kus veel nunnusid tegelasi magusninadeks või musikurkideks kutsutaks!? Või beebisid vanamemmedeks ja vanapapideks ristitaks ja seda armsaks peetaks. Aga samas, mis me, eestlasedki paremad oleme!?

Mõelge nüüd ise väljenditele nau vigurvänt või võrukael. Mida need üldse tähendavad? Kust need tulevad? Võimatu on neid tõlkida ka.

Ja noh, kõrvitsaks ma oma last ka kutsuda ei tahaks, nagu ameerikamaal populaarne paistab olevat.

Ehk me jääme siis meie viimase aja Eggbelly'de juurde. Vähemalt on inside joke.

Ikka pole piisavalt kaugel

Eilsega sai läbi mu maailmatuma pikk töö üleandmise või seekord pigem ülevõtmise periood - viis kuud, mil keskmiselt korra päevas ikka oma asendaja peale vihastasin. Võiks ju arvata, et see on luksus, kui on nii kaua aega uuesti töösse sisse elada. Meil oli mitu kuud aega ka enne, kui ma Triibuga koju jäin. Kunagi varem ei ole mul olnud rohkem kui kolme päeva aega, et töö üle võtta. Või noh... praegu meenus, et eelmises töökohas oli ka vist ca kuu aega, aga reaalset üleandmist oli ehk paari koosoleku jagu. Nüüd aga oleks võinud olla nii mõnus sujuv üleminek mõlemas suunas ja eriti veel, kuna ma alustasin uuesti osalise koormusega, aga sain jälle kord kogemuse, et ka siis, kui saad ise kaasa rääkida enda asendaja väljavalimises, on paari intervjuu põhjal nii lihtne ämbrisse astuda. Kes siis ei oska paar tundi hästi käituda!?

Igatahes see tatina veniv periood peaks nüüd läbi olema. Ma oleksin ausalt eelistanud ilma abita vettehüppamist praegusele, sest see inimene on minu meelest täiesti mürgine tüüp. Selline, kes peab end ilmeksimatuks ja kõigist teistest targemaks ning paremaks. See, kellele meeldib enda kasuks muidugi liialdada ja asju must-valgena kirjeldada. See, kes võib viie minuti jooksul silmagi pilgutamata iseenda jutu vastupidiseks keerata. See, kes käitub sinu asendajana sinuga kui sitt ülemus ülevalt alla vaadates. See, kes armastab üle kõige õiendamist stiilis "ma ju ütlesin sulle". Ja see, kellele meeldib end serveerida ohvrina, kuid kel pole samas probleemi isegi oma ülemuse kohta valetada.

Ja siis täna sattusin ma kogemata peale sellele, kuidas ta mitme kolleegi käest ametlikult kiita ja vast ka preemiat oli taas saanud. Kas tõesti olen mina siin see väiklane pool? Mul igatahes kihvatas jälle. Ma nii lootsin, et see aeg saab ju ühel päeval mööda ja siis läheb meie kummagi elu edasi omasoodu, kuni selgus, et ei lähe ta midagi. Uss tegi endale uue sooja pesa meie firmasse. Kui ma esimest korda kuulsin selle variandi võimalikkusest, ütlesin ma oma ülemusele otse, et kui ma pean jätkama temaga koostööd, siis ma pigem otsin endale uue töö. Jah, see ei ole lihtne. Olen seda kogenud. Aga kusagilt läheb piir, mil asi pole enam väärt kangelase mängimist. Stress tuleb koju kaasa, viib une ja närvirakud ühes.

Ma tean, et ma ei ole ise ka täiuslik. Mul ei ole ka probleemi seda tunnistada, aga ma ei arva, et ma olen kõigist teistest parem. Ma arvstan võimalusega, et mina olen eksinud, aga kui keegi teine näitab mulle päevast päeva, et ta on uss, siis on ju raske seda mitte uskuda. Ma näen, et ka mõlemad meie vahetud ülemused ei ole just tema suurimad fännid. Samas nad jäävad diplomaatiliseks ja tõenäoliselt need, kellele ta meeldib, ei pea temaga nii koos töötama nagu mina olen pidanud. Eks näis, kui rahul nad nüüd olema saavad.

Mul on veel väike lootus, et tema uues rollis ei pea me nii tihedalt koostööd tegema ja ehk see jääbki tal taas ajutiseks rolliks, aga ma kaalun ka tõsiselt loobumist tööst, mis mulle meeldib ja asub mu kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, hetkel mitte sedagi. Samas ka distantsilt töötades suudab ta mind närvi ajada ja kui vähegi võimalik, siis ma väldin teda, sest koostöö temaga on hullem kui koostöö mitte tegemine.

Kas kellelgi on häid kogemusi inimusside tõrjega?

Kirjad Kahele Triibule 38

Tere, mu kallis!

Ma saatsin su just issiga magama, et tulla ise arvutiga mängima. Mitte, et ma niigi palju aega ekraanide taga ei veedaks, aga ma siiski tahaksin jäädvustada, mis meie elus toimub ja mida ägedat sa õppinud oled.

Meie elu on jätkuvalt üsna kodune, aga sina paistad siiani veel eluga rahul olevat. Sinuga saab nüüd tagaajamist mängida, aga komistad ja kukud sa meil ikka nii regulaarselt, et sinikad su otsaees vahetavad vaid kohti. Vahel on mul hirm, et meile kutsutakse lastekaitse. Sind ennast ei paista kukkumised pikalt häirivat.

Kahekümne esimesel märtsil avastasime, et sul punnitab esimene suur mälumishammas ja selle väike valge serv oli juba lõikunud. Varsti sa alles näed, kui palju sellest ja ta sõpradest kasu on. Seni aga käid sa sügavkülmast meile kotti külmutatud beebiporganditega toomas ja nõudmas, et me sulle neid annaksime. Anname ka ja nii sa söödki neid rõõmsalt ja jäätunult. Lisaks on tagasi kasutuses puuviljalutid, kuhu sulle külmutatud maasika ja banaani tükke paneme. Muidu aga oled sa jätkuvalt üks vapper väikemees, kes mingi hambatuleku valu üle ei kurda.

Kuskil nädala eest õppisid sa ära ka lõpuks kõrrest joomise. Selleks oli vaja vaid isetehtud puuviljajogurtit, mida me siis rõõmsasti jagasime. Nüüd läksid kasutusse ka kõik su kõrrega joogipudelid ja üldse on sul keskmiselt söögi kõrvale käepärast neli erinevat jooginõud plus meie omad, kust sa vahel piima või mahla lonksata saad.

Umbes samal ajal kõõrest joomise algusega otsustasime me alustada ka potitreeninguga. Ma tean nüüd, et paljud alustavad juba varem, aga sinu puhul ei oska ma siiani aru saada, millal sa täpselt pissile tahad. Ometi vähem kui ööpäevaga, kui olime sind mõned korrad potile tõstnud, oli ka tulemus käes. Esimene potipiss, mida su issi mind uhkelt tööasjade juurest eemale vaatama kutsus. Oi, me olime rahul ja kiitsime sind, olles ise täiesti teadlikud, et ju see oli üks õnnelik õnnetus.

Järgneva nädala jooksul sai sind sinna potile ikka korduvalt tõstetud. Ikka nii, et kui oli aeg mähet vahetada ja tahtsime ka ise pissida, siis istusime koos, aga rohkem ei ole sa sinna potti midagi teinud. Küll aga õnnestus meil kogemata üks kassidest ära potitreenida, sest ühel hommikul vaatas sealt vastu meile kollane laik ja sina ju ise veel WC-sse meil ei saa üksi. Noh, vähemalt keegigi käib potil.

Sel nädalavahetusel said sa ka esimesi kordi üksi suurest liumäest alla lasta. Emana küll muretsesin veidi, aga mingil hetkel ei olnud mul võimalik sind korraga ülevalt toetada ja alt püüda, nii et lasin sul lihtsalt kõhuli, jalad ees, minna. Ja oi, kui tubli ja õnnelik sa olid. Nüüd oleme mitmeid kordi veel proovinud ja sa väga ilusasti hoiad nii oma pead üleval. Istukil aga ma veel ei julge sind väikestestki liumägedest alla lasta, sest nii on hoopis raskem sul oma keha kontrollida.

Sa oled jätkuvalt aga üks julge beebi. Üksi sulle hetkel õues olla ei meeldi, aga kui seal juhtub olema ka teisi lapsi ja eriti suuremaid lapsi, siis on hoopis teine lugu. Sa hiilid lausa nende juurde ja lähed neid näpuga torkima või riietest haarama. Pole harv, et keegi ka nutma hakkab, aga me loodame, et sinust siiski ei saa seda kiusupunni, kes kellelegi ei meeldi. Samas ei taha sa üldse aru saada veel sellest, et ka teistel võib valus või ebamugav olla. Õnneks suuremate laste seltskonnas oskavad teised end paremini sinu eest vajadusel kaitsta ja tihti ka neile meeldib sinuga suhelda.

Sa oled jätkuvalt ka üks tantsulõvi. Nüüd aga on pepunõksutamised asendunud jalgade tatsumise ja loopimisega, mida sa istudes teed. See on nii armas ja ühtlasi naljakas. Sinuga saab iga päev nii palju nalja.

Ahjaa, nüüd saan ma sind ja issit eggbelly'deks kutsuda, sest ükspäev me kuidagi kuulsime üksteist valesti ja teie perekonnanimest sai eggbelly, mis tundub nii armas ja sobiv hetkel. Olgu siis teil ka ühine hüüdnimi.

Ole sama lahe laps edasi!

Armastusega,
Emme

Eriline aeg

Imelik on seda küll avalikult välja öelda, aga meie pere jaoks on see koroonaviiruse olukord hetkel üsna mõnus. Saame me ju kõik kauem kodus olla. Ärge saage valesti aru, mina olen kodust töötanud juba kolm nädalat kahe erandliku päevaga.

Alguses jäin ma haigeks, aga ma ei usu, et see koroona oli või on, sest ma olen siiani ainus, kes köhas ja nohus, aga päris terve ka veel ei ole. Tavaolukorras oleksin ma end vast kontorisse vedanud või maksimaalselt paar päeva kodust töötanud, aga nüüd, kui inimeste hirm aina kasvas, tundus targem teiste meelerahu huvides eemale hoida. Ise ei saanud ma midagi rahulikult vedeleda ja puhata, vaid töötasin hoopis kodust voodist ja tegin lausa ületunde. Kui ma olin arvanud, et beebi kõrvalt kodus töötamine on võimatu ka siis, kui Lemmik lapse eest hoolt kannab, sest ta nõuab ikka minu tähelepanu ka, siis tegelikult on läinud päris hästi. Triibu justkui unustab ära, et ma seal suletud magamistoa ukse taga olen. Samas aga saame me ka lõunaajal üksteist näha ja mõnikord ka muidu hetkeks, kui tal igatsus peale tuleb või muidu kurb meel on. Ja just sellepärast ma arvan, et pole paremat aega pandeemiaks, kui see, kui sul on väike laps ja su partner on nagunii lapsehoolduspuhkusel, kuigi ka mina eelistaksin mitte igapäevaselt mõelda nii traagilistele asjadele, nagu selle viiruse levikuga kaasnevad.

Eelmisel nädalal, kui ma kontorisse naasesin, saingi ma seal olla vaid kaks vajalikku päeva, et olla kohal mõnel koosolekul, milles oli mul vastutav roll ja seejärel soovitati meil kõigil juba koju minna ja võimalusel jääda. Nii imelik oli kolleegidega hüvasti jätta ja poolnaljatades öelda, et näeme sügisel. Nüüd aga tundub, et ehk saab sellest naljast tõsi. Enam meid igatahes kontorisse ei lubata, kui just pole hädavajadust ja ka esimesed kolleegid on nakkusekahtlusega. Mitte, et me kinnitust sellele saaks, kui nad just nii haigeks ei jää, et haiglaravi vajaksid ja seega ka testitud saaksid.

See testimise teema on üldse selline, et ma ei oska seisukohta võtta, kas peaks massiliselt testima või mitte. Ühest küljest ju oleks hea, kui meil kõigil oleks realistlikum pilt sellest, kui paljudele see päriselt külge hakkab ja kui raskelt seda põetakse. Samas kui testid ka peiteajal midagi ei näita, siis on ju raske teada, kes on päriselt haige ja kes mitte ning arstidel on niigi ülekoormus.

Rootsi on praegust olukorda võtnud teiste riikidega võrreldes väga rahulikult. Alles nüüd hakatakse suuremaid lapsi koduõppele suunama ja vaikselt vist liigub sulgemisetrend ka algkooli poole. Nägin mingit uudise pealkirja, et x-ametite esindajate lapsed on ka edaspidi kooli oodatud. Seega teised vist mitte.

Mina pistan oma nina hetkel kodust välja vaid paar korda nädalas, et end veidi sirutada, jalutada lapsega või osta hädavajalikku. No ei ole me veel professionaalsed etteplaneerijad ja hulgi ostjad, kuigi tegin ka üle pika aja suure netitellimuse toidule ja nüüd on meil üht-teist siiski olemas. Samas värsket kraami peab ju ikka jooksvalt ostma või keegi siin külmutab ka piima ja salatit? Kas see üldse toimiks?

Triibu on siiski saanud oma väikeste sõpradega veidi suhelda. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil lausa kolm perekonda pannkoogihommikul, aga muidu on mu lemmikpoisid käinud ühekaupa playdate'idel kodudes. Suurtesse mängutubadesse hetkel meid ei kisu ja nüüd on neist osad suletud ka. Samas oma trennikaardi võin vist korstnasse kirjutada, sest nemad on jätkuvalt lahti. Mina lihtsalt ei taha hetkel rühmatrenni minna. Eriti, kuna minu omas reaalselt katsutakse üksteist ja aeletakse maas. Üldiselt on see lõbusam kui kõlada võib. Minu teada võib siin jätkuvalt kuni 500 inimesega üritusigi korraldada.

Me pidime sel nädalal minema Russell Howardi stand-up'i vaatama ja see kontserdipaik jälgiski täpselt seadust, lubades nüüd üritustele kuni 499 inimest. Ma saan neist majanduslikus mõttes aru, aga see tundus kui nõme nali. Õnneks meie välismaise aristiga üritus lükati täiesti edasi. Muidu oleksime me ise sellest loobunud. No ei tunne ma end turvaliselt nii suure seltskonnaga kinnises ruumis pikalt ninapidi koos istudes.

Eile jalutasime pikalt sõpradele külla ja isegi kallistasime üksteist, kujutage ette. Samas teel möödusime ägedast mänguväljakust, mis oli rahvast puupüsti täis ning kohal olid isegi food truck'id. See tundus jälle liiga palju mu jaoks antud olukorras, kus kodumaal inimesed kummikinnastega poes käivad.

Ma ei tea, mis siin õige lahendus on ja ise ma väga seda haigust ei karda. Küll aga saan ma aru vajadusest igasugust haigestumist vältida, et arstide töökoormust ise mitte suurendada ja veel hullem - kellegi surma eest vastutada. Seega olen tänulik, et mul on võimalik töötada kodust ja kuigi tööd on hetkel meeletult palju, siis hea, et on. Praegu, kui meie töökohad veel kuuldavalt ohus ei ole, on meil võimalik pakkuda ise teistele abi ning toetada kohalikke väikeseid söögikohti, et nemad ka selle aja üle elaksid. Me räägiksime justkui sõjast, kuigi sellist hirmu mul veel ei ole. On lihtsalt teadmatus ja mõned kahtlaseks muutunud reisiplaanid. Siiani on meiega aga kõik hästi.

Lapsevanemate võidujooks parema tuleviku nimel alga!

Tegelikult algas see juba ammu ja ma ei räägi siinkohal arendavate mänguasjade kokkuostmisest, mida ma ka nagunii teen. Meie tulevikuplaneerimine algas juba enne Triibu sündi ja reaalseteks tegudeks sai see siis, kui Triibu oli seitsmepäevane ja sai omale isikukoodi. Siis kohe pani Lemmik ta lasteaedade järjekorda, sest see oli esimene ja ka viimane aeg, et oleks lootust saada koht soovitud lasteaeda või vähemalt ühte viiest meie soosikust.

Tol hetkel olid meie teadmised veel siiski üsna poolikud ja mina nii ametis uue elukorraldusega harjumisega, et ma isegi ei vaadanud, kuhu ja mis ajaks Lemmik Triibu täpselt registreeris.

Sügise saabudes tegi ma veel nii palju ettevalmistusi, et käisin külas kõigis meie piirkonna lasteaedades, kaasas pikk nimekiri küsimustega mind huvitavatel teemadel, mille vastused hiljem värviliseks tabeliks koondasin. Juba külaskäikude põhjal oli selge meie favoriit ja seda valikut toetasid ka tuttavate kiidusõnad. Teised panime paremusjärjekorda juba mu tabeli põhjal. Aga siis selgus tõsiasi, et meie lemmikkohta pole meil lootustki sisse saada. Registreerusime küll absoluutselt esimesel võimalusel, aga järjekorras olime ikka viiekümnendad kuni kahekümnele kohale, kuhu ka võetakse eelisjärjekorras neid, kel vanemad õed-vennad seal juba ees. See pole aga ainus kategooria, mille alusel eelisjärjekorda saab, aga muud pole nii olulised hetkel. Igatahes, ma olin päris kurb, kuid püüdsin paratamatusega leppida. Lisaks ega teised kohad nüüd ka nii kehvad ei olnud.

Nüüd talve lõpus aga hakkasime me kuulma siit ja sealt, kuidas tuttavatele on lasteaiakohti pakutud ja osadele ka meie soosiklasteaedadesse. Mu peas hakkasid häirekellad kergelt lööma, sest meiega ei olnud keegi veel ühendust võtnud ja ometi me tegime kõik õigesti. Veel õigemini oleks saanud teha vist vaid siis, kui oleks lapse varem sünnitanud, aga sellel on ka oma miinused. Igatahes, hakkasime vaikselt uurima, mis värk on. Esiteks selgus, et me olime alguses omast tarkusest avaldanud soovi lasteaiaga septembrist alustada, nagu Eestis kombeks. Viga! Suur viga!

Kui ma hakkasin lugema meie omavalitsuse lasteaiareegleid lõpuks, siis seal oli küll kirjas, et järjekord ei muutu ka siis, kui otsustame muuta lasteaiaga alustamise aega, mis minu loogika kohaselt tähendab, et vahet pole, kas august või september. Kui me oleme järjekorras viiendad ja võetakse viis uut last, siis koha saame me ikka. Reaalsus aga on midagi muud, nagu ma nüüd aru saan ja ma ei saa ikka veel aru, kuidas rootslased oma eelisolukorras laste üle veel arvestust peavad. Helistasime ka omavalitsusele, et nõu küsida ja nemad soovitasid ka ikka igaks juhuks augustiks soovi avaldada. Et muidu täidetakse augustis, kui hooaeg traditsiooniliselt algab, rühmad ära ja siis septembris võid sa ju esimene olla, aga kui kohti pole, siis pole. Riik küll garanteerib mingi koha kusagil, aga see võib olla juba kaugel ja kui õnnestub saada koht näiteks oma paremusjärjestuse viiendas lasteaias, siis tõenäosus vahetada oma päris lemmiku vastu on üliväike ning nõuab uuesti järjekorraga liitumist. Ehk siis ma hakkasin vaikselt närvi minema. No ok. Mitte nii vaikselt.

Eile, kui me siis muutsime Triibu septembrilapsest augustilapseks võtsime me ühendust ka oma paremusjärjestuse teise lasteaiaga, et uurida, kui kaugele me nende järjekorras liikunud oleme. Siis selguski, et septembriks oleme me esimesed, aga kui me reaalselt tahame kohta saada, siis neil on hetkel veel kolm perekonda, kes ei ole öelnud, kas nad siiski tahavad nende lasteaeda tulla ja meie saatus sõltub nendest. Neil on aega viis päeva otsustada. Mulle aga hakkas tunduma, et me oleme rongist maha jäänud ja nüüd hakkamegi igapäevaselt oma pisikest kuhugi linna teise otsa viima ja tagasi tooma selle asemel, et ta teel tööle kodust mõnesaja meetri kaugusel olevasse lasteaeda poetada. Ja selliseid on meil neli.

Täna aga juhtus ime. Või mingi kapitaalne error. Me enam ei tea. Igatahes saime me järsku sõnumi, et kui soovime, ootab Triibut koht me absoluutses lemmiklasteaias. Ma olin nii õnnelik, et kilkasin tänaval töölt koju jalutades. Olime nädalavahetusel käinud lasteaedade mänguväljakuid testimas ja ka selles osas oli me lemmik teistest peajagu üle. Ma tahaksin ise käia lasteaias, mille hoovis on lisaks tavapärastele atraktsioonidele suured kivid, mille otsa ronida, muru ja mäed, mängukohvik, Sherwoodi mets ja palju muud. Meie esimese alternatiivi hooviks on pisike asfalti ja kunstmuruga kaetud ala, kus kõige noorematele on üldse vaid aedik palja liivakastiga. Kurb lihtsalt. Me oma koduaed on palju etem.

Nüüd aga selle juurde, miks me ei julge täna siiski tähistada. Rääkisin ühe tuttava emaga, kelle laps on sama vana ja samade lasteaedade järjekorras. Nemad olid eelmisel nädalal võtnud vastu koha meie teise koha lasteaias, sest neile öeldi konkreetselt, et esimese lasteaia rühm on juba komplekteeritud. Nad küll otsustasid uuesti järjekorda astuda, aga vähemalt oli neil kindlustunne, et koht on olemas ja selle teise koha rektor on nii tore. Täna aga olid ka nemad saanud pakkumise meie kõigi lemmiklasteaeda. Kuidas??? Ma alguses mõtlesin, et ehk on see lasteaiavärk siiski paras õnneloos ja kui teised piirkonna lasteaiad asusid värbama varem, siis ehk nõrgema närviga tegelased võtsid vastu esimese pakutud koha ning seega kukkusid me lemmiklasteaia järjekorrast välja või siis selle lõppu. Aga kui too lasteaed on siiski juba täis broneeritud, siis mille arvelt meile kohti pakutakse praegu ja kuidas see kõik lõpeb - ma ei tea. Igatahes me kas kukume väga valusalt või lõime tõenäosusteooriat ja seega jääks ära üks stressiallikas ka tulevikus, kui me peaksime veel lapsi saama, sest nad saaksid eelisjärjekorras juba meie lemmik lasteaeda. Ja sealt eelisjärjekorras edasi seotud heasse põhikooli ja siis juba vastavalt oma huvidele edasi keskkooli ja ülikooli ja kas või presidendiks.

Kirjad Kahele Triibule 37

Mu kallis,

Jälle on nii palju juhtunud.

Esiteks su kõndima õppimine on nii äge! Sa küll alustasid üsna tasa ja targu, aga nüüd üllatad meid iga päev sellega, kui palju sa järjest samme teed või vahepeal näiteks peatud või keerad end ümber. See kõik nõuab juba tõsisemat koordinatsioni ja enam ei ole su jooksusammud ainult justkui kukkumise vältimine ja zombijooks, käed üleval. Seda muidugi esineb ka. Millalgi eelmisel nädalal õppisid sa ise ka end maast püsti ajama - ilma abivahenditeta. Kõigepealt ajad sa pepu upakile, jalad sirgu ja siis tõukad enda käed ka maast lahti. Ja siis, nagu ka muude asjade puhul viimasel ajal, kui sa endaga rahul oled, hakkad sa plaksutama ning vaatad ootusärevalt, kas meie ka sind kuidagi kiidame ja märkame. Märkame küll, mu kallis, ja rõõmustame koos sinuga.

Sa oled üks tohutu mürgeldis. Vastlapäeva puhul ronisid sa üles väga järsku kaldega ja libedast kaubanduskeskuse liumäest ja troonisid ainsa beebina seal tipus koos endast palju vanemate lastega. Mõni neist hoiatas teisi, et nad sulle kogemata haiget ei teeks, aga tegelikult oskad sa ise ka enda eest juba üsna hästi seista.

Kodus ronid sa ka igale poole ja oled seetõttu muhkude ning sinikatega pidevalt kaetud. Lisaks võitlusarmid kaklustest Erosega, aga sa ise alustad tavaliselt. Samaa ei ole sul mitte mingit ohutunnetust ja vahel on meil su vanematena sind õudne kõrvalt vaadata. Iga kord ei õnnestu meil ka õnnetusi ära hoida. Veel meeldib sulle end selg ees kuhugi korduvalt heita. Kui veab, on su taga pehme tekk või diivan. Kui mitte, siis minu põis, puusakont või kõva sein. Samas õnnetused ei hoia sind eemal korduskatsetest.

Sulle meeldib viimasel ajal kõiki üsna tugevalt patsutada. Ma ei kutsuks seda löömiseks, sest sa ei tundu sellega proovivat otseselt haiget teha, aga vahel on täitsa valus meil kõigil. Juustest sikutada ja hammustada oskad sa ka, aga neid oskusi praktiseerid vähem.

Samas oled sa vahel meeletult armas. Näiteks kui sa tunned end häbelikuna, siis paned sa oma pea mu õlale. Või teed küsimise peale mahlaseid musisid. Teinekord aga hoopis pakud armulikult oma otsaesist, et me saaksime sinna musi teha. Sulle jätkuvalt meeldib magada meie küljes - ühte või teistpidi. Vahel näen ma seetõttu unes, et mind kägistatakse, sest sa reaalselt surud mu kõrile. Teinekord aga leiad sa mõne armsama poosi. Näiteks paned oma pea vastu minu oma või kolid kaenlaauku.

Me muutsime jälle kõvasti su magamiskorraldust. Esiteks eemaldasime me oma voodilt jalad ja sinu omalt taas ühe suvel sinna lisandunud seina, sest vangisolemisega sa ära ei harjunudki ja kõrgelt oskad sa ka üsna ilusasti alla tulla, jalad ees. Seega tundus mõistlikum lasta sul seda lihtsalt veidi kontrollitumates ja turvalisemates tingimustes teha. Nüüd lähed sa vahel lausa ise oma voodisse, mis on ikka meie oma vastas ning teinekord uinudki sa ise seal. Ma ei pea sind enam enne oimetuks tissitama, kuigi tissisõber oled sa ikka.

Viimased kümmekond päeva oleme me ka üsna kõvasti vaeva näinud, et vabaneda su öösiti (loe: öö läbi) söömise harjumusest. Esimene õhtu läks täiesti aia taha. Teisel ööl jäid sa issiga meie tuppa ja mina magasin külalistetoas ja me saimegi hakkama nii, et sa sõid enne uneaega ning uuesti alles kella nelja paiku ning seejärel taas alles hommikul. Ma tahtsin seda harjutamist teha võimalikult pehmelt, aga ei kujutanud samas ette, kuidas ise unesegasena sind endast öösel eemal hoida ja seetõttu valisime me variandi, kus ma magasin teises toas. Kolmas öö olid sa hästi kuri ja jaurasid keset ööd kolm tundi, nii et ma tulin tagasi meie tuppa magama, aga see ka ei aidanud.

Neljandal ööl sain ma esimest korda üle aasta vist viis tundi jutti magada. Sama juhtus ka viiendal ööl ning kuuendal lausa kuus tundi. Ma olin nii üllatunud ja puhanud. Seejärel pakkis issi mu külalistediivani kokku ning ma tulin tagasi meie tuppa, aga edasi on meil läinud üle küngaste ja kändude või kuidas see eestikeelne väljend oligi... Mõni öö on mul rohkem jaksu ning sa uinud taas ilma söömata. Teinekord pole mul aimugi, mis kell on ja sa saad oma tahtmise, sest ma ei jaksa lihtsalt üleval olla ja võidelda sinuga.

Selge aga on see, et juba praegu magad sa pikemalt ja paremini, olgu selleks siis meie voodite muutus või söömise muutus või hoopis see, et olude sunnil oleme me hakanud magamistoa ust kinni hoidma õhtuti, kui ainult sina magad. Mulle küll ei meeldi sind niimoodi üksi jätta, aga sa hakkasid magamamineku ajal magamistoast põgenema ning röökima, kui me seda ei lubanud. Seega nüüd on nii, et uneajal ütled sa head ööd oma teisele vanemale kusagil mujal toas, misjärel sina ja üks meist suurtest läheb magamistuppa ning sulgeb enda järel ukse. Seda sa hetkel aktsepteerid, aga mingit edasi-tagasi käimist mitte. Kui issi julgeb tulla magamistuppa ja siis proovib taas ära minna, siis kuulevad su protesti kõik naabrid. Sama juhtub siis, kui sa ootamatult mind märkad.

Muide, sa saad lõpuks Nokiat paitada. Tal on innaaeg ning ta on erakordselt lahkes tujus. Nägin sind ükskord isegi oma pead tema peale toetamas ja isegi mulle ei ole see tavaliselt lubatud.

Sinuga on igatahes huvitav ja meil on jätkuvalt väga hea meel ning hämming, kuidas nii äge väike inimene küll meie juurde sattus.

Armastusega,
Emme

Beebiga Kuubale

Panen kirja veidi meie reisimuljeid, aga seekordne postitus tuleb vist tavapärasest informatiivsem ja palju pikem, sest kui ma ise otsisin enne reisi infot selle kohta, kuidas seal riigis beebiga reisimine võiks käia ja kui lihtne või keeruline olla, siis isegi ingliskeelses ei olnud eriti infot. Nüüd on mul oma kogemus ja ehk on sellest kellelegi teisele kasu.

Meie plaan oli võtta aastase rõõmurulliga, kes samas vihkab autosõitu, ette kahenädalane Kuuba reis, kus nii kohale kui ka tagasi tulemiseks tuli teha kolm lendu, mis võtsid aega pluss-miinus 20 tundi. Otsustasime püsida tuntud turistimarsruudil, aga käia vaid Havannast ida pool ja mitte hakata pendeldama mõlemale poole, et külastada ka populaarset Vinales'i, sest lugesin hoiatusi, et teed on seal kehvad ja sõitmine võtab aega. Lisaks on rendiautod väga kallid ja kuna me plaanisime pikemaid otsi teha vaid korra iga paari päeva tagant, siis eriti mõttetud. Kuubas pidi aga olema veel ka selline reegel, et kui juhtuma peaks inimohvritega õnnetus, siis venib puhkus kohe palju pikemaks - kuni aastapikkuseks, sest enne koju ei saa, kui kohtuveskid on jõudnud kõik läbi närida. No ja kes tahaks riskida võõral maal vanglas ootamisega!? Niisiis meie valisime bussid ja taksod, aga sellest hiljem.

Meie kahenädalane veebruarikuine reis kulges marsruudil Stockholm-Amsterdam-Panama-Havanna-Trinidad-Playa Giron-Varadero-Havanna-Panama-Pariis-Stockholm. Lendasime ilma puhkepeatusteta.

Broneerisime ette ära kõik majutuskohad, ajasime juba Rootsis korda, turistikaardid (viisad), ostsime reisikäru, mis ei ajanud pangakontot lõhki ja sääsevõrgu, sest lugesin, et ühes me plaanijärgses sihtkohas on palju moskiitosid.

Natuke närveerisin ka. Ega lapsel ei löö sünnipäevaks saadud vaktsiinide kõrvalnähud just reisi ajal välja? Kuidas reageeritakse kuuetunnisele ajavahele ja 22-tunnisele reisile kolme lennukiga, aga selle osas pakkusin, et toriseb rohkem elukaaslane. Kas meid peedistatakse kaua keset ööd Havanna lennujaamas, nagu olin kuulnud, et võib juhtuda? Eriti, kui on selline situatsioon nagu mul, et elukohariik erineb kodakondsuse riigist. Püüdsin isegi Rootsi kodakondsust sepärast taodelda, aga ootan seda siiani edasi ilma igasuguste vahepealsete update'ideta. Kuidas muuta kohapealsed auto- ja bussisõidud beebile võimalikult turvaliseks, oli üks mu suuremaid muresid. Olin taaskord lugenud, et seal on isegi turvavöödega kehvasti. Lisaks ei julgenud lasta lennujaama pagasipostel oma hälli retsida. Vaatasin küll valmis häid kasutatud toole ainult reisi jaoks, aga lõpuks ei hakanud ostma ja vedama veel ühte rasket asja teades, et seda üsna tihti kuhugi nagunii kinnitada ei ole.

Kust leida kvaliteetset beebitoitu jms oli veel üks mu küsimusi. Õnneks Triibu sööbki juba parema meelega meie toitu, nii et me võtsime kaasa vaid käputäie püreesid peamiselt sinnalendude üleelamiseks. Etteruttavalt võin öelda, et aeg-ajalt nägime poodides beebipüreerid, aga siis äpselt ühte sorti korraga ja kes teab mis koostisega. Käisin neist kaarega mööda.

Ootusi meil sellele reisile eriti ei olnud. Väga palju ette ei googeldanud ka, et mida täpselt kus kindlasti tegema ja nägema peaksin. Tahtsin lihtsalt seda väga teistsuguse ühiskonnakorraldusega riiki kogeda. Olen aastaid mõelnud, et tahan külastada Kuubat enne, kui see väga palju muutuda jõuab, aga nüüd on mul selle mõtte pärast häbi, sest teised peavad ju elama neis tingimustes iga päev. Meie jaoks aga on see vaid ajutine seiklus. Muutused on kohalike jaoks positiivsed. Igatahes põhimõtteliselt teise maailma otsa minek tundus nii teistsugune ja põnev aga seega veidi hirmutav ka.

Muideks, vahetult enne meie reisi oli sealkandis ookeanis korralik maavärin ja Kuuba sai tsunaamihoiatuse, mis pani küll hetkeks me reisiplaanid veidi kahtluse alla, aga õnneks ei saanud tõeks. Küll aga räsis Kuubat paar aastat tagasi kõvasti orkaan Irma, nagu kohapeal teada saime.

Meie reis algas hästi vara - hommikul kella kuuese lennuga. Minul aga ei tulnud sellele eelneval ööl tunde und, nii et võtsin pika teekonna ette üsna magamata seisus. Postel oli õnneks parem uni.

Mis me kaasa võtsime? Lapsele igaks päevaks body ja poole vähem pükse. Sest rohkem lihtsalt ei leidnud mugavaid. Lootsin, ta väga ei rokasta ega leki kusagilt, sest pesemisvõimalustele me väga ei panustanud sel reisil. Lisaks paar pidžaamat ja pusa, ports sokke, paar mütsi, uv riided ja ujumismähkmed. Käputäis mänguasju. Valikusse jäid sensoorne raamat, üks auto, kõristi, baby banana, vedamisloom, kaks näpunukku ja üksteise sisse käivad topsid. Iseendale võtsime poole vähem asju. Lisaks soovitatud vetsupaber igaks juhuks, snorgeldusvarustuse, asendamatu Flyclicki ja uue käru, nagu te juba teate.

Tagant järele tean, et mõni body oleks võinud ka vähem olla, aga üldiselt oli hea, et oli varuks. Kohapealt oli üsna keeruline leida meie lapse suuruses riideid. Lapse lemmikuteks osutusid aga vaid üksteise sisse käivad topsikud ja nt veepudelid. WC-paber oli ka hea soovitus. Meist jäi küll enamik sellest Kuubale maha - kasutamata kujul - aga oli kohti, kus muud paberit lihtsalt ei olnud.

Kõige suuremaks küsimuseks said mähkmed. Kodus oleme me viimased 11 kuud eranditult riidest mähkmeid kasutanud. Eestis käies ka. Kuuba pesemisvõimalusi - eriti ringi reisides - ei teadnud ja sealset poevalikut ei usaldanud. Seega raske südamega ostsime kaasa kolm pakki Liberosid. Teised emmed, kuidas te seda haisu talute? Mul oli juba reisile eelneval ööl praegu raske, et teine haises  kaisus.

Tagant järele olen taas meie valikuga rahul. Väga turistikates kohtades küll müüdi mingeid mähkmeid, aga olin kuulnud, et need pole nii head, kui meil kodus. Lisaks pidasid ühekordsed jalas pikemalt vastu kui riidekad, kordagi lekkimata ja see muutis igasugused pikad sõidud palju mugavamaks. Kodus aga kasutame juba riidekaid edasi, sest siinsetes tingimustes ei ole ka hullu veidi tihemini vahetada või lekete tagajärgi koristada. Meil üle jäänud riidekad sai omale hotelli basseinipoiss, kellel kodus kuu vanem preili ja ta oli väga õnnelik me pakkumise üle.

Esimese lennu elasime ilusasti üle. Triibu küll jorises juba enne õhku tõusmist, aga polnudki tegelikult hullu sel lennul. Lennuki võikud maitsesid ka. Ainult turvavööd ei meeldi talle.

Kui jõudsime Panamasse, oli kodus kel jubal palju, aga meil siiani kiiskas päike näkku. 11-tunnine lend Oliveriga oli puhas rõõm. Sõi, suhtles naabritega, pani miljon korda veepudelile korki peale. Mängisime sudokut ja solitaire'i. Jalutasime ringi vaid paar korda.

Lõpuks jõudsime kohale umbes südaööks ja Eesti aja järgi siis hommikuks, ise üsna magamata ja laps ka vähese unega. Kuuba nagu Indiagi tundub olevat kontrastide maa. Huvitavaid asju hakkas juba lennujaamas juhtuma. Nt WC-s ootasid meid ees peened sensoritega seadmed ja suur paberihoidik, aga ei lehtegi paberit. Olles oma asjad siiski aetud saanud, oli ukse taha tekkinud järjekord paberinutse käes hoidvatest naistest. Süsteem oli üsna samasugune nagu Riia bussijaamas veel viis aastat tagasi. Üks tädi jagab paberit vastavalt ette tellimisele ja küsib münte abi eest kraani käima jooksutamisel.

Teine naljakas koht oli passikontroll, kus paluti magaval beebil otse kaamerasse vaadata. Õnneks sobis lõpuks ikka niisama talle otsa vaatamine ka.

Muidu tundus tore. Päike paistis. Inimesed olid sõbralikud. Rääkisime kehakeeles ja üksikute Hispaania sõnadega, mis oli alguses küll väga keeruline, sest rootsi keel trügis kogu aeg vahele ja mu hispaania keel oli nii roostes.

Liikudes ajas tagasi, siis otsustasime Kuubal ööbida suures osas riikliku loaga kodumajutustes. Nii näeb rohkem kohalikku elu ja ega need hotellid ka siin eriti paremad pole. Peaasi, et toas konditsioneer ja riigi õnnistus on. Muidu võib ootamatult palmi alla tõstetud saada.

Meie esimene ööbimiskoht oli väga äge. Ainult pidime kogu kraami pidevalt mööda kõrgeid kitsaid treppe neljandale korrusele tassima. Tasuks oli me imeline ookeani, kindluse ja vanalinna vaade ning täiesti ok tuba. Puhas ja ruumikas. Oma vannituba koos sooja vee ja korraliku survega. Välja arvatud siis, kui vesi paagist otsa saab. Internet käis ka vaid korraks külas.


Kodumajutused pakuvad tihti soovi korral ka süüa. Meie hommikusöök oli täitsa okei. Igale maksjale suur puuviljataldrik, sai ja praemunad. Triibu sai ka kõhu täis.

Meie esimese päeva plaan oli niisiis leida transport ja tutvuda Havanna vanalinnaga, kus ka ise ööbisime. Seda soovitan küll soojalt. Öö hind ehk veidi kallim, aga transpordilt säästab raha ja eriti beebiga aega. Linnas nägime turistimassi vaid paaril tänaval. Mujal oli rahulik, välja arvatud igasugused sisseviskajad ja sigarimüüjad. Elukaaslane vastas viimastele iga kord, et vaid Triibu suitsetab ning läksime sõpradena lahku.

Kuubalased armastavad palavalt beebisid. Või vähemalt meie rõõmsameelset linalakka, kes ristiti jogurtibeebiks. Kõik tahaksid temaga jutustada, teda paitada jne. Lasen Triibul ise oma piirid seada. Restoranides lõbutavad ettekandjad ja kelnerid rõõmuga teda või on see pigem vastupidi. Vist mõlemat. Igatahes siis saavad lapsevanemad ka ise süüa.
Triibu sööb ka. Kõike, mida meiegi. Erandiks magus, alkohol ja väga vürtsikad asjad. Kaasa toodud beebibüreed olid juba peaaegu otsas nagunii.

Üllatavalt raskeks osutus toidupoodide leidmine ja isegi vee ostmine. Esimesel päeval ei õnnestunudki. Teisel päeval õppisin neid paremini tuvastama. Ka kõige suuremad poed on ilma reklaamsiltideta nõukalikult tühjad asutused. Siinsest seltskonnast vist vähesed mäletavad, aga tühjadest lettidest kuulnud vast ikka olete.

Enamik poode on nii elutoa suurused. Seal on täiesti tühju lette ja teisi, kus mõned kauasäilivad asjad reas.

Lõpuks leidsime ka ühe suure poe, kus oli isegi lihatooteid - suure leti peal kolm kunstiliselt paigutatud viilutatud singi pakki ja chorizo vorstid metallpurgis. Ma ei suutnud tuvastada, kust saadakse muna, leiva- või piimatooteid. Juurikaid-puuvilju ka poest ei leia naljalt. Kui joppab, leiad suvaliselt tänavalt käru pealt selliseid asju müüva tüübi ja lased end õnnelikult pügada, et laps banaani saaks. Muide, sibulamüüjad olid seal omaette kärudega ja neid nägin rohkem kui midagi muud.

Esimesse päeva mahtus ka hop on, hop off bussisõit. Tegime terve tiiru jutti ja nägime rohkem, kui muidu jõudnuks. Triibu sai samal ajal süles magada, kui oli enne teinud veidi mu süles akrobaatikat igati ilma turvavarustuseta.

Havannas on hästi palju ilusaid sammastega maju, aga ka väga palju lagunenut. Ka vanalinn ei olnud erandiks. Seda ümbritseva merevaatega promenaadi, Maleconi, ääreski on loodus hooneid armutult purenud. Seekord olla süüdlaseks orkaan Irma. Ometi elatakse ka seal akendeta majades edasi oma igapäevast elu. Muide, me esimene päev oli nii tuuline, et vastu kallast peksid väga mitme meetri kõrgused ookeanilained. Vaatepilt oli vapustav, aga ujuma seal ei kipu

Suure osa oma kahest päevast Havannas veetsimegi vanalinnas jalutades. Uus Beemoo reisikäru on end igati ära tasunud. Ma nimelt ei tahtnud maksta neeru hinda kiidetud Yoyo eest ja leidsin hoopis ühe mõistlikuma hinnaga isendi, mis küll ei mahu käsipagasisse, aga on suure kaarvarju, korralike rataste ja täislamavasse panemise võimalusega. Need olid minu jaoks olulisemad. Ja ma ei kahetse me valikut. See sõidab ilusasti ka kõige auklikumatel teedel, kus kõnnitee iga saja meetri tagant üles kaevatud on või lihtsalt käru laiust ära ei mahuta. Samas liiklust ei ole linnas palju ja vanu autosid on tõesti igal pool. Isegi meile tuttavaid Ladasid.

Meie esimese päeva missioon oli organiseerida endale transport Trinidadi. Valikus olid turistidele suunatud Viazul bussid, aga Viazuliga asjaajamine on nii segane. Nende pileteid saab ka netist ette osta, aga ainult teatud aja ette ja väikeses koguses. Meie soovitud reisikuupäevast hüppasid nad üldse üle ja emaili teel suhtlemisest abi ei olnud. Niisiis olimegi kohapeal viimasel hetkel teadmatuses, kuidas edasi liigume. Takso variant on ka, aga see on kas jõhkralt kallis - 250+ eurot - või tuleb taksot võõrastega jagada. Meile sobis ka see viimane variant ja me kodumajutuse peremees lubas proovida meile leida ühe sellise, aga läks hoopis kodust ära. Me ei tahtnud tervet päeva kulutada tema järele ootamisele. Oletasin, et ju on kõik korras, aga õhtul selgus, et nüüd peame palvetama, et siiski bussile kohad saame, sest tema meile ja me suurtele kohvritele transporti ei leidnud. No tore.

Teise päeva hommikut alustasime seega taas stressiga, et kuidas me siis Trinidadi saame. Võtsime takso bussijaama, kus elukaaslane seisis pool tundi erinevates sabades, sest milleks meile korralik märgistus. Et siis avastada, et bussipiletite ostmiseks on passe vaja ja neid muidugi meil kaasas ei olnud. 250 cuci eratakso eest ei tundunudki enam nii kohutav. Meie linna takso juhil aga hakkas vist meist kahju ja ta leidis ise meile selle shared taxi - collectivo, nagu seda siin kutsutakse. Lisaks saime veidi kauem magada ja need tulevad ööbimispaika järele. Hinnavahet ka bussiga eriti ei olnud. Takso on nagu pirukaauto ja mikrobussi ristsugutis, ainult et väga vana. Sellegipoolest on seal telekas, mis küll hetkel ei töötanud ja laes led tuled. Meie suured kohvrid olid usu ja peene nööriga katusele paigutatud, aga jõudsid ka kohale.

Ma enne ei rääkinud, aga me teise päeva linnatakso oli sama vana kui mu elukaaslase vanaema - 92aastane, nii et neile mõlemale võib mõned kulumisjäljed andeks anda. Nt sel lahtisel roosal iludusel vajus üks uks aeg-ajalt pärani lahti. Mis siis veel tutvavarustusest rääkida. Aga soe tuul ja päike nägu paitamas olid päris mõnusad. Oliver jäi taas süles magama ja mina nägin välja nagu vana joodik oma uue punase ninaga. Naised, olge targemad ja kreemitage end isegi, kui te ei tea, et kohe lahtise autoga pikema sõidu ette võtate.

See uhke suksu viis meid peale bussijaama veel Fusterlandia nimelisesse kohta. Googeldage. See on nagu austusavaldus Gaudile. Terve kvartali jagu mosaiiki.

Nipp Kuuba reisi planeerijatele: jätke Havanna jaoks endale rohkem kui kaks päeva. Me planeerisime küll kolme, aga kuna linnadevaheline transport liigub siin enamasti hommikuti, siis meil jäi aega natuke väheks, et saaks linnale pihta ja lõõgastuda.

Sõit Trinidadi võttis üle nelja tunni, aga Triibu oli vapper. Esimesed kaks tundi magas, teised kaks andis endast parima, et kaasreisijate tähelepanu võita ja võitis ka. Tal on uus komme oma jalg kellegi suunas välja sirutada, et siis teda kõdistataks.

Vahepeal ei olnud meil paar päeva mingit internetti, mis tegi elu veidi keerulisemaks, aga polnud ka väga hullu. Trinidadis on üksikud kohad, kus on wifi. Mitte tasuta, vaid enne ostetud tund aega kehtiva kaardi alusel. Olin sellest varem ka kuulnud, et tuleb vaadata ringi, kus avalikus kohas paljud ninapidi telefonis istuvad. Et seal järelikult on internet.Korraga saab osta kuni kolm kaarti. Kaardi paroolidega logid sisse ja aeg hakkab jooksma. Nüüd tean, et tihti on majutuskohtades sama lugu ja ju oli ka meie esimeses peatumispaigas, aga me ei saanud omanikuga üksteisest aru. Esialgu ta vist jagas meiega oma internetti ja pärast me mõtlesime, et ta internet on taas katki, aga kui me oleksime teadnud, et tuleb osta netikaart ja kust seda osta, siis oleksime saanud oma kaardiga ise wifisse logida. See võõrustaja aga ei suutnud meile seda ingliskeeles selgeks teha ega väga proovinud ka.

Trinidad ise meeldis meile väga algusest peale. Kuidagi mõnusam vibe on seal kui suurlinnas. Sobib paremini puhkuseks beebiga. Kui Havanna kesklinn on neljakordseid lagunenud hooneid tihedalt täis pikitud, siis Trinidad on ühekordsete värviliste ja palju paremas korras hoonete linn. Siin pidi ka kõige rohkem vanu autosid olema, aga mina nägin Havannas neid kõvasti rohkem. Lisaks rõõmsamale arhitektuurile on siin heas mõttes kapitalistlikum suhtumine. Nägin kohe mitmeid puuvilja ja lihapoode. Supermarket oli ka, aga üsna tühi siiski. Leidsime isegi beebiasjade poe ja ostsime mälestuseks suht suvalised lühkarid Triibule. Samas vaid paari kvartali kaugusel kesklinnast leidsime ka suured majad ja hobused-kanad nende taga.

Kui toidupoed on lagedad, siis turistipoed kraami otsast otsani täis. Kahjuks suveniire süüa ei saa.

Arvan, et suurt rolli meie meeldiva kogemuse juures mängis meie sealne kodumajutus ja selle pererahvas. Meie mõnus pesa oli omaette sissepääsuga otse sisehoovist, kus saime julgelt käru hoida ja Triibu sai roomata. Silma pidi tal siiski peal hoidma, sest seal on trepid, mis talle hetkel hullult meeldivad. Treppidest ronima pidime aga vaid siis, kui katuseterrassile minna tahtsime. Seal serveeritakse soovi korral õhtusööki ja on ka odav kokteilibaar. Muide, see on vist ainus riik, kus kookose eest võidakse kolm raha röövida, aga rummi lisamine tõstab hinda vaid neljani.

Pererahvas tutvustas meile kohe, kust mida leida seal linnas. Lisaks olid pidevalt kohapeal olemas tasuta puuviljad, mida Triibu ise võtmas käis ning külmkapp täidetud hea ja paremaga viisakate hindadega. Isegi raha saai omanikuga ausa kursiga vahetada. Ta korraldas veel meile taksosid, hoidis Triibut, kui me sõime vms ja pakkus meile mõistlikke ekskursioone. Nii mõnus, et ei tahtnudki lahkuda. Kui keegi Trinidadi minemas on, siis soovitan öömaja Trinidad la bella.

Esimesel päeval jalutasime linnas ja saime esimest korda tõeliselt head sööki - meie öömaja omaniku suguaste restoranis. Polnudki scam. Linn on pisike ja rahulik. Teed tõeliseks proovikiviks kärule. No kõige jõhkramad munakivikad, mida suudate ette kujutada. Käru aga oli jätkuvalt vapper. Ise tahtnuks vahepeal ropendada.

Ühel päeval aga käisime rannas. Elus esimest korda veetsin terve aja varju all, aga päikese keeramisega põlesid ikka jalad ära, kui Triibu mu rinnal magas. Tema eest kanname õnneks paremini hoolt, ärge muretsege. Triibu oli pikas uv-kostüümis ja nautis päeva. Sai ju liivast kive ja konisid korjata ning suhu toppida. Emme on tal aeglase reaktsiooniga ja konivarud olid lõputud. Vesi oli ilusam - sinine kariibi meri - aga lained hirmutasid. Ka liiva piiril istudes tuli vahel vett näkku. Põnevam oli kaldal linde piiluda ja jälitada. Tore oli ka kaasa võetud topsikutega mängida ja lamamistoolil turnida. Meie saime veidi kordamööda snorgeldada. Ette jäid aga vaid üksikud läbipaistvad kalad. Meie lootused olid ühe teise koha peal. Tahaks ju uut varustust proovida.

Õhtupoole käisime taas linnas bussijaamaga tutvumas ja söömas. Triibu otsustas maksku mis maksab sõbruneda restorani bändiga ja flirtis pikalt tänuliku publiku - prantsuse penskarite turistigrupiga. Tal on mingi uus komme naeru kõvasti välja pressima hakata, kuni kõik teised ka naerma hakkavad. Las lõbutseb. Seda ju ei hakka ära ka keelama.

Mänguasjadest, mille kaasa võtsime, on enim kasutust leidnud üksteise sisse käivad topsikud. Neid saab ka nt voodi taha visata, et emme-issi ka end veidi liigutaks ja need taas ära tooks. Kaasas on veel üks närimismänguasi, aga muud pole väga vaja läinud. Kohalik kraam ja meie asjad on huvitavamad. Nt sai ta otse puu alt ühe naturaalse kõristi. Lisaks päästame pidevalt erinevaid mitte meile kuuluvaid pulte.

Wc-dest veel: on kohti, kus küsitakse ca euro ja vastu saad juba ees ootava kellegi teise pissi, ei mingit vett ega paberit. Mõnes kohas toimetati ämbritega ning polnudki võimalik ise enda järelt koristada. Ühes kohas käis seal töötav tädi lausa pärast külastust korraks potinuppu kohale panemas ja vett me eest laskmas. Muul ajal oli nupp aknalaual. Samas mingid lambikohad üllatavad paberiga - küll õhukese ja augulise aga pehmega. Kindlam on Euroopast oma paber kaasa võtta.

Viimaseks Trinidadi päevaks olime broneerinud jeebi safari mägedesse kohviistandusega tutvuma, koske vaatama ja tiiki ujuma. Ka matk kuulus asja juurde. Kartsime veidi, kuidas see beebiga olema saab, aga oli täitsa okei. Matk oli vaid kolm kilomeetrit ning kõhukotiga täiesti tehtav. Kohvi serveeriti siin sidruni ja meega ning kõrvale pähklivõi snäkki. Ja ujumine oli super. Meie jeep aga oli mingi suht suvaline neljaveoline takso.

Kui Trinidad jäi seljataha, siis järgmiseks ootas ees pisike koht nimega Playa Giron, mis on tuntud sukeldumise ja snorgeldamise poolest. Saime veel lahkused oma hostilt kingitusi ja nad jäävad vist Triibut väga igatsema. Gironis on väga vähe autosid ja palju tööhobuseid veel. Saime kohe ka jalgratta taksodega sõita. Veetsimegi oma päeva rannas lõõgastudes, kuigi snorgeldamisega õnne eriti polnud. Muide, seal on üks suur hotellikompleks rannas, kuhu pääseb sisse ca 15 euro eest ja ees ootab buffee lõuna ning valliga piiratud lapsesõbralik rannariba, aga minu meelest oli see betoonvall nii kole. Liikusime hoopis kõrval asuvasse avalikku Playa Coco randa, mis oli imeilus ja kuulduste järgi puhtam ka. Seal aga pidi olema mõtet ka snorgeldada, kuigi meil vist ei vedanud ja kuhugi kaugemale kaljusele alale ka ei hakanud beebiga ronima.

Mulle sobivad kõik kohad, kus on värsket kookost saada. Siin tuli oma aiast tasuta. Lisaks oli meie majutuskoht ka mingit sorti loomade varjupaik ja nende aias vudisid ringi väga sotsiaalsed kilpkonnad, kes tahtsid pidevalt mu jalgevahelt läbi pugeda. Valisime sellise koha, et lapsel oleks tore ka siis, kui meie ühepäevase külastuse ajal juhuslikult kole ilm peaks olema. Reaalsuses aga kupeldas me broneeritud koha peremees meid oma naabritele. Ei tea, kas tal olid toad otsas vms, aga teda nägime me vaid hetkeks pärast saabumist ja veidi enne lahkumist. Asemele saime me aga väga nunnu koha ja veel armsama pererahva - kõige kodusema kodumajutuse üldse. Jääme igatsema oma igakülgset poputamist Playa Gironis. Triibu leidis sealt omale uued vanavanemad.

Meie järgmine sihtkoht oli kõige turistikam koht üldse - rannalinn Varadero. Veetsime seal esimesed päevad taas ilma internetita, sest ei viitsinud lihtsalt kusagil päikese käes praadida neti pärast. Põrkasime seal aga kohe eraldatud rannas kokku suurema seltskonna teiste eestlastega. Nii jabur!

Varaderos on jälle imeilusad rannad ning suutsin kogemata valida meile öömaja kesklinna peatänavast väikese parkimisplatsi jagu eemale ja kvartali kaugusele rannast. Randa on seal muidugi palju. See ongi vaid üks paari kvartali laiune poolsaar, kus kogu üks külg on suvitajatele.

Liiv on seal mõnus ja kui kõige popimatest rannalõikudest veidi eemalduda, siis ka üsna puhas. Vesi sinisinine, aga lained olid karmid ja põhi hästi ebaühtlase kõrgusega. Iga samm oli üllatus. Mind ajas see närvi ja käisingi meie viie päeva jooksul seal vaid korra vees. Rannapuhkus missugune!

Varaderos aga oli ka palju hobukaarikutuure turistidele. Triibu hakkas aina rohkem hobustele osutama ning ühel päeval me siis tegie tiiru. Tema aga jäi loksumisega muidugi magama. Pärast sõitsime korra veel hobusega, aga seekord sellise rohkem massiveokiga, mis ka kogu me pagasi peale võttis ja ruumi jäi ülegi.

Varaderos müüakse nii rannas kui peatänaval kookoseid ja ananasse alkoga ja ilma. Pina coladad ananassi sees olid tõesti ägedad. Samas see oli ka ainus võimalus lapsele puuvilja osta, sest ühtegi muud puuvilja lähemal kui kõrvallinnas ei müüda - vähemalt me kaarikujuhi sõnul.

Samas siin Varaderos Kuuba parimad toidupoed. Leidsime isegi lapsele maitsestamata jogurtit ühest. On aga ka selliseid, kus on üks lett, üks riiul ja siis vähesed asjad seal peal hajutatult paigutatud. Peamiselt alko, mida on igas poes, ja konservid.

Poodidest veel: ühes poes on jogurtit, teises juustu, kolmandas vetsupaberit, neljandas lihakäntsakad peekoni nime all. Munadele oli Trinidadis suur eraldi pood. Lähim leivapood pidi Varaderos olemameist  11 kvartali kaugusel, aga meil vedas ja leidsime kodu lähedalt pitsarestost ka. Kümme minutit hiljem oli kõik läbi müüdud. Ma lõpuni ei õppinud Kuubal süüa ostma. Selline tunne, et kui midagi head näed, osta kohe ära, sest rohkem ei pruugi leida. Ahjaa. Leidsime lõpuks päris šokolaadi. Olime ka varem šokolaadipoode näinud, aga seal on olnud suvalised küpsised. Rariteetne kraam siin soojal maal. Lõpuks ostsime ka kohalikku Nutellat ja sõime seda leitud saiaga mitu päeva, kui nälg näpistas. Kohalike koolabrändidega saime ka sõpradeks, sest Cocat praktiliselt polnud.

Kuubal on igal pool kiiktoolid ning elu käib tänaval või tänavatasapinnal. Vabalt võid lahtistest ustest ja akendest kodudesse sisse piiluda.

Kohalikud kommertskeskused on suuresti vabaõhukeskused ja kohalike kogenemispunktid, kus on internet, söögikohad ja igasugust meelelahutust. Meile lähimas keskuses turiste eriti ei paistnudki, aga kohalikud mängisid seal paljajalu bowlingut, muusika möirgas ebatervislikult kõvasti ja kohal olid ka päevi näinud lõbustuspargi klassikud.

Viimasteks päevadeks kolisime kodumajutusest all inclusive kuurorti. Minu esimene kord. Tavaliselt ma väldin selliseid, sest igav, aga lapsega ja seiklusrikka reisi lõpetuseks on ikka kuradi mõnus. Me rõduvaade oli isegi reklaampiltidest parem imeilusa hotelli basseiniga sisehoovi ja taamal ookeanivaatega.

Hullasime terve päeva basseini ääres. Triibu paistis aga kogu ujumistundides õpitu ära unustanud olevat ja pröökas ka rahuliku lastebasseini peale. Ja seal olid aednikud, kelle käest kookoseid küsida.

Öösel tabas meid aga üllatusvihm - vannitoas. Unesegasena saime asjad kokku pakkida ja hotelli viimasesse ja vist kõige sitemasse tuppa kolida. Seal oli super niiske ja haises hallituse järgi. Ilusast ostetud vaatega toast ka enam ei haisugi. Hommikul suutis Triibu veel ühe klaasi peeneteks kildudeks korraldada ja rohkem laps põrandale ei saanud, sest olenemata lubadustest koristajat enne meeldetuletust ei saadetud ja siis ka nägin veel maas kilde. Viimased tunnid lubati meil siiski bussi basseini ääres oodata, Triibu sai uute fännidega hüvasti jätta ja asusime tagasiteele.


Me viimane kodu Havannas ei jäänud esimesele treppide poolest üldse alla, aga me olime tänulikud, et üldse sinna sisse saime. Jõudsime õhtul hilja ja meile antud aadressil ei paistnud ühtegi hoelli ega hosteli silti ning keegi ei reageerinud ka koputamisele. Palusime tänaval olnud ehituskuttidelt abi ja nemad helistasid broneeringul olnud kohalikule telefoninumbrile - meil endal oleks olnud röögatult kallis helistada. Igatahes, tundus, et telefon visati ära ja ehitusmehed tegid rahvusvahelist sümbolit, et see vastanu oli lollakas. Siis aga ilmus siiski keegu maja rõdule ja tuli viis meid hoopis ühe naaberhoone juurde. Ma ei tea, mis süsteem neil seal oli, aga saime oma toa kätte ja kustusime. Naljakas oli see, et suutsime nii esimese kui ka viimase öömaja samale tänavale broneerida.

Meie uhkes viimases toas olid viiemeetrised laed, aga ei ühtegi akent. Elasime üle ühe öö ka nii.

Teine katse Havannas meeldis meile kuidagi palju rohkem. Sattusime ilusamatesse kohtadesse. Soovitan seal suuresti vanalinna turistitänavate ja rannikul jalutamisega piirduda. Kõrvaltänavad on masendavad oma lagunenud ilusate vanade majadega.

Kuubalastel on igal pool puurilinnud. Meie Varadero esimese kodu kõrval oli lausa üks, kes vilistas catcallingu viisi. Tundsin end juba üsna ahistatuna :) Anyway, seal pidi olema mingi umbes selline reegel, et vabu linde puuri pista ei tohi. Kui tahad koju lindu, pead ta ise üles kasvatama. Ja nii nad siis ongi igal pool väikeste puuridega.

Süüa soovitan Havannas La Farmacia nimelises restoranis. Kui suurem osa Kuuba söögist on kehv itaalia köök, siis see oli üks pärlitest. Teiseks soovituseks on Trinidadis Trinidad 500. Ülejäänutesse tagasi ei läheks.

Kuuba ei ole just väga odav riik. Kohalikud teenivad küll väga väikeseid summasid, aga turistid maksavad nende kuupalga lõunasöögi eest. Eine kahele menüüst vabalt valitud pearoogade ja jookidega - vahet pole, kas alko või vaba - maksab ca 25-30 eurot. Iga vetsukülastus ka ca euro. Taksod alla 5 euro ei kunagi ka ühekilomeetrise sõidu puhul välja ei tule.

Lasime end ühel lahtisel vanal roosal Fordil lennujaama viia ja algas kodutee. Lennud möödusid ilusasti ja tagasitee oli ka veidi lühem. Esimesel Panama lennul oli meil hästi tore naabrineiu, kes Triibuga klappis - kes ei klapiks - ja me mängisime rõõmsasti terve aja.

Teine - kõige pikem - ehk öölend oli üsna ebameeldiv. Saime bloki esimese rea, kuhu saab need beebipesad kinnitada ja on palju jalaruumi, aga istmed piiretega ja vastikult kitsad. Ei leidnud kuidagi magamiseks mugavat asendit ja Triibu ei tahtnud seal pesas olla muidugi. Minul aga oli hirm, kui õnnestuski ta sinna magama saada, et ta ärkab vaikselt ja sajab sealt alla. Seega oli ta enamuse ööst mulle raskustekiks ja ma ise magasin vaid paar tundi. Teinekord olen targem ja pigem loobun pesast, et saada mugavamad toolid. Ahjaa, viimasel hetkel saime seal veel naabri ka, kuigi lennukis oli veel vabu kohti. Tüüp oli umbkeelne ja tegi kohe luba küsimata Triibust pilti, et sõbrale saata. Meie piiriks oli üks foto ja rohkem ta õnneks ei üritanud. Max ebamugav oli ikka seal tema valvsa pilgu all imetada.

Viimane lend oli osalt magamine. Ülejäänud aja pidin Triibut tegevuses hoidma, sest tema kannatus oli katkemas. Aga saime hakkama ja me beebi on siiski väga mõnus reisikaaslane.

Plaan oli, et beebi toitub reisil suuresti värskest kraamist - puu ja juurviljadest. Tegelikkuses ei olnud Kuubal vähemalt hetkel erilist valikut. Olid banaanid, papaiad, guavad, ananassid, vahel kurvameelsed arbuusid ja ühel korral leidsime ka pirne. Ise sõin ennast ananassiks. Kuuldavasti olla kuskil ka apelsine-mandariine, aga meie neid ei leidnud ja isegi apelsinimahla pähe - kui seda üldse oli - sai mingit magusat ja veega lahjendatud solki.

Hommikusöökideks oli alati mingi munaversioon, enamasti omlett, sai, imepisikesed juustukillud, vahel näpuotsatäis kurki või üsna õnnetuid tomateid. Ainus, mida neil oli rohkem kui siinpool sood, oli kakao. Seda oli kohe mitu-mitu marki poodides.

Juurikatest oli kõige levinum roheline paprika, mis minusugusele paprikavihkajale isegi maitses mitmes koosluses. Lisaks pea alati oad ja riis, mingi kartuli magusam sugulane ja sibul. Uhkes hotellis oli ka porgandi- ja mingit lehtsalatit.

Triibu sõi vahelduva eduga kõike seda ning veidi meie lihasid sinna kõrvale. Leidsime ka kaerahelbeid, et hommikul putru teha, aga need ei keenudki ühtlaseks massiks. Alla läksid samas ikkagi üsna edukalt. Suures osas elasime ka soojalde singi-juustu saiade peal kõik kolm ja need olid täitsa maitsvad samas, kui vahel sai mingit roosa looma vorsti, mille sisu jääbki mõistatuseks vist. Seega, kui keegi plaanib ka Kuuba reisi ja loodab eksootilise köögi peale, siis küsige oma vanematelt järgi, kui eksootiline elu nõuka ajal ikka oli ja võtke parem kaasa see, mille järele kindlasti igatsema hakkate.

Head ja halvad valikud me pagasis:
Parim abimees oli kärukonks, mille otsa kotte riputada ja oma koormat kergendada
Mul oli ka hea meel, et võtsime kodust kaasa kõik ihukeemia k.a päiksekreemid, mida nägime müügil vaid kõige turistikamas piirkonnas ühes poes. Kuna me sinna sattusime alles reisi lõpupoole, siis muidu oleksid küll kurvad lood olnud.
Kandelina/kott - aitas vajadusel matkata, last ohjata ja magama saada, autosõitudel teda veidi turvata, ise käsi puhata. Ma tõesti ei saaks olla suurem meie oma fänn.
Wetbagid - hoidsid toitu, mähkmeid, märgi ujukaid ja mida kõike veel vaja.
Vetsupaber - enamasti siiski sai väikse törtsu kaasa avalikes kohtades, aga kindel olla ei saanud ja juurde ka öömajas keegi ei toonud. Sooja maa reisi juurde kuuluvad aga tihti ka kõhuhädad.
Mõttetud olid pidžaamad, mida läks vaja alles viimastel öödel niiskes hotellitoas. Kolm neljast tulid kandmata tagasi.
Pusad/kampsunid - polnud kunagi nii külm, et lapsel pikkade varrukatega bodyst ei piisanuks
Sääsevõrk ja tõrjed - lugesin enne, et valmistuda teatud piirkondades moskiitodeks, aga nägime üksikuid ja sõid nad vaid mind.
Lapse lusikad - ta ei tundnud puudust, aga ise vahel kasutasime, kui muud polnud võtta.

Veelkord vetsujutte. Kui Kuuba on ka üks neist maadest, kus vetsupotti midagi visata ei tohi - ka mitte tualettpaberit - ja prügikasti keegi samas tühjendama ei kiirusta, siis võite ette kujutada, kui tore oli last pidevalt taga ajada, et ta vetsu sobrama ei läheks. Ja siis tagasiteel sattus meile eriti moodne lennuk, kus olid vastupidised sildid, et paberit palun mitte WCs prügikasti visata. Ajas ikka muigama küll ja nii hea on taas kodus meie normaalsuses olla.

Majutusest: leidsin kusagilt soovituse broneerida cubaaccommodation.com'i kaudu. Alguses seda proovisin ka. See on leht nagu need broneeringusaidid ikka, ainult, et osa protsesse käib tagataustal teistmoodi, kui arvata võiks ja kliendile paistab. Kui suudate end tihti korduma kippuva ja väheinformatiivse tekstiga suuresti hispaaniakeelsetest kuulutustest läbi närida ja piltide järgi midagi sobivat välja valida, siis valitud tuba kaob küll ära valikutest nagu broneering oleks tehtud, aga reaalsuses siis alles vahendusfirma võtab koha omanikuga ühendust, et kontrollida toa saadavust. Seega võite igaks juhuks arvestada, et võib minna paar katset ja paar päeva. Ka deposiit peaks käima lihtsasti krediitkaardi maksega, aga vähemalt ajal, mil meie broneerisime, see süsteem tegelikult ei töötanud ja saadeti vist arve, kui õigesti mäletan. Samas, kokkuvõttes tundub see olevat kõige suurema valikuga ja üsna odav variant.

Alternatiivideks on AirBnB ja suured hotellisaidid. Kasutasime nii esimest kui ka hotels.com'i, aga jälgisime, et külalistemajad oleksid nimega casa particular ehk siis riiklikult aktsepteeritud asutused vähemalt enda jutu järgi. Hotels.com'i kaudu broneeritud hostel oli aga ikka röögatult kallis võrreldes samal tänaval asunud teise meie külalistemajaga.

Infot saab ette piiratud koguses igast keskkonnast ja ilma igasuguse hispaania keele oskuseta võib Kuuba üsna keeruline olla. Nad reklaamivad ka igasuguseid asju, mis meie jaoks nii elementaarsed või kummalisedki võivad olla nagu telekas jne. Reaalsuses on kasu konditsioneerist ja külmkapist. Liftist või wifist pole mõtet unistada ja ka päevast päeva turiste võõrustavad kohalikud ei pruugi sõnagi inglise keelt osata. Osad said seal Google Translate'iga hakkama, aga suhtlus on oluliselt sujuvam, kui oskad vähemalt numbreid, tead sõnu nagu hommiku- ja õhtusöök, kana, kala ja liha, magama, kus on... WC, pood, internet.

Meie reisist on nüüd möödas täpselt nädal ja me maadleme jätkuvalt lennuväsimusega. Nimelt meie elu puhkuse ajal kujunes selliseks, et enamasti läksime kõik koos magama ja ärkasime ka kõik koos. Kuuba ajatsooniga kohanesime me kõik üllatavalt ruttu, aga nüüd on olukord teine ja ei aita see, et tänu meie magamisharjumuste muutusele, oli meie - täiskasvanute - jaoks ajavahe vaid ca kolm tundi, aga Triibu jaoks, kes läks tavapärasest ajast veidi hiljem seal magama, see isegi kuni kaheksa tundi ja nüüd talle meeldibki südaöö paiku paar tundi üleval istuda. Lodoetavasti enam mitte kauaks.

Kirjad Kahele Triibule 36

Mu kallis,

Aeg läheb nii armutult ja sina muudkui kasvad ning arened edasi. Mis on hea. Kuid aeg-ajalt igatsen ma seda päris pisikest beebit, kes tahtis kogu aeg minu süles olla. Üks päev näiteks mängisid sa pikalt omaette lausa teises toas ja lasid mul vajalikke asju teha.

Kuidagi märkamatult on ära kadunud ka mõned probleemsemad asjad nagu pidevalt piima välja ajamine ja pöidla imemine, kuigi me ei muretsenud nende pärast. Lihtsalt kusagil üheksakuusena sa enam ei oksendanud kogu aeg ja järsku oli meil lihtsalt palju kasutuid lappe. Pöial aga kadus iseenesest kes teab millal ära. Sa ei jäänuki seda teismeeani imema, nagu meid mitmed tuttavad hirmustasid. Sest sa oled väike aga normaalne ja äge inimene.

Sinu esimest sünnipäeva tähistasime me kolmes jaos. Õigest päevast ma juba kirjutasin. Sellele järgnes pidu pereringis, kus olid kohal su mõlemad vanaemad, rootsi vanaisa, onu pere, tädi oma uue peikaga ja su vanatädi. Sina, seltskonnahing nagu sa meil oled, pidasid vastu terve pika päeva, et ikka kõik külalised sinuga ja sina nendega mängida saaksid. Lisaks nautisid sa ise laualt erinevate toitude võtmist ja eriti muidugi hambaorkidega kinnitatud õunasiili küljest juustu ning viinamarjade korjamist. Mitte, et neid sinu jaoks ka turvalisemalt välja pandud poldud. Aga see selleks. Sinu ümber on palju toredaid inimesi, kellele sa kallis oled.

Teine pidu oli veel suurem ja seekord tähistasite üheskoos sina ja neli sinu sõpra, kes on sündinud peaaegu samal ajal sinuga. Üks lausa 14-minutilise vahega ja te mõlemad 14ndal kuupäeval. Ma harjutasin kaks nädalat teie jaoks beebisõbralike banaanimuffinite tegemist ning lisaks saite te - sünnipäevalapsed - oma tordi, mida võisite süüa nii palju, kui te tahtsite ja nii, kuidas te tahtsite. Kaks su sõbrannat ei tahtnud käsipidi tordis sobramisest midagi kuulda, aga sina ja sõbrants, kellega sa sünnikuupäeva jagad, maiustasite üsna mõnuga. Lisaks oli tulnud teile õnne soovima palju me ühiseid sõpru, aga kahjuks sul oli üsna paha tuju terve päeva. Seda juhtub harva ja ega me ei teagi täpselt alati, mis seda põhjustab. Igatahes, kõik ajas sind nutma ja sa oleksid vist eelistanud ainult minu süles olla.

Pärast sünnipäevapidusid ja sinu esimesi samme, lendasime me sinu ja issiga kolmekesi Kuubale. See oli päris paras seiklus, aga sina oled meil ju üldiselt väga mõnus kaaslane. Nii ka seekord. Proovin sellest eraldi kirjutada.

Nüüd oleme Rootsis tagasi olnud peaaegu nädala ja lõpuks hakkad sa oma tavalisesse unerütmi jõudma. Vahepeal panid sa ka kõndimise pausile ning asusid uuesti vaikselt harjutama alles koju jõudes. Hetkel on see tore faas, kus sa naudid minu ja issi vahel paterdamist, aga alles täna hakkasid üle viie sammu korraga tegema ja tasakaal paraneb sul minutitega. Täna suutsid sa kaks korda ka end ise maast püsti ajada ilma abivahenditeta ning seejärel oma jalul edasi liikuda.

Sulle on hakanud ka jalanõud rohkem huvi pakkuma. Enam ei aja nad lootusetult nutma. Mis on tore, sest alati ei saa paljajalu käia. Eile me siis harjutasimegi sinu soovil toas uute saabastega käimist ja paar korda oleme näinud ka sind issi tosse jalga proovimas, kuigi see sul veel väga hästi ei õnnestu.

Õnnestuvad sul aga paljud asjad - nt inimeste äravõlumine. Kas ma olen kirjutanud juba su tehnikast, kuidas sa vahel uues seltskonnas hakkad lihtsalt valjult naeru purssima, kuni kõik sind märkavad ja kaasa naerma hakkavad? Sa võiksid naeruteraapia sessioone läbi viia. Lisaks oled sa nüüd vett jooma õppinud. Õma topsiga pole mingit probleemi ja hea meelega harjutad ka lahtiste klaasidega, aga siis muutub see varem või hiljem käsipidi tassis solberdamiseks. Üldse meeldib sulle solberdada. Söögikorrad nt lõppevad meil regulaarselt kõige maha loopimisega või mööda lauda laiali ajamisega, kui kõht täis on saanud.

Sul on tekkinud uus armas mossitamise nägu, kus sa ajad su prunti ja nohised. Viimastel päevadel aga teed sa ka kalanägusid, põski sisse imedes, ja musihääli.

Ma kardan, et me magame su kiire arengu juures mõned verstapostid lihtsalt maha, aga teen endast parima, et sa saaksid kunagi kas või siit lugeda, milline sa olid väiksena.

Armastusega,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 35

Mu kallis,

Sinuga on nii huvitav.

Me jälgime koos sinu issiga heldinult, kuidas sa muudkui uusi asju teed ja oskad. Näiteks sööd sa aina edukamalt ise lusikaga. Sa kåll keerad lusika enne suuni jõudmist tagurpidi, aga üllatavalt tihti jõuavad viskossemad asjad ka suhu.

Sul on uus lemmikmäng, kus sa ulatad meile mõne soki või kinda, et me selle sulle kätte tõmbaksime. See teeb sulle nii nalja. Ja siis sa tõmbad selle taas käest ning kõik kordub taas.

Sa ronid igale poole - peale ja sisse.

Sa oled hakkanud meile rohkem päris musisid tegema, kuigi me peame ka alati su hammaste kogemiseks valmis olema.

Sa tuled vahel hetkeks kaissu.

Sa jooksed palju ringi oma käimisraamiga ja manööverdad vabalt, ise suurest õnnest hüsteeriliselt naerdes.

Sa matkid meid hoolega. Nt üks päev võtsin ma su ees laualt tolmu ja tõstsin hetkeks üles selle peal olnud klouni, et ka tema alt pühkida. Seejärel oli sinu kord tolmulappi valitseda ja ka sina tõstsid klouni, sest olid just näinud mind seda tegemas. Küll aga ei saanud sa vist veel päris hästi aru, milleks seda vaja oli.

Sa lased aina rohkem ja kauemaks tugedest lahti.

Sa mängid vapralt päev läbi issiga ja alles siis, kui ma koju jõuan, läheb sul kiireks minu sülle ja tisside juurde saamisega. Ma olen õppinud enne töölt lahkumist seal pissil käima, sest kodus sa mulle selleks aega anda ei raatsi. Sinu maksimum on see, kui ma saan saapad ja mantli ära pandud. Siis sa tuled mulle juba järgi nutuga. Usu, mina igatsen sind ka!

Täna hommikul üllatasid sa meid täiesti iseseisvalt diivani peale ronimisega ja premeerisid end mu kosmeetikakotis tuuseldamisega. Enam ei saa me sind üksi elutuppa jätta, sest lilled ei ela seda üle.

Ja täna õhtul... tegid sa iseseisvalt järjest 4-5 sammu. Su issi seda kahjuks ei näinud, aga me usume, et ju sa varsti teed neid rohkemgi. Ehk hakad sa Kuubal kõndima!?

Uhked emme ja issi - armastusega

Suur sünnipäev

Triibu saigi üheseks. Mõne jaoks see ehk ei ole midagi erilist, aga kui sul pole kunagi varem sünnipäeva olnud, siis on ikka eriline päev küll. Samas, see päev ei kujunenud üldse selliseks, nagu ma olin vaimusilmas ette näinud. Mitte, et mul oleks olnud väga konkreetne visioon, aga see polnud kohe kindlasti selline nagu tegelikkuses olema sai. Samas ehk oligi sellevõrra huvitavam ja erilisem. Kahju, et Triibu seda ise arvatavasti ei mäleta. Muidu saaks tema enda arvamust küsida.

Igatahes, ma olin mõelnud ehk selle päeva töölt vabaks võtta, aga siis selgus, et meil on terve fima aasta konverents samal ajal ja sellest polekski olnud väga hullu. Ma palusin Lemmikul end kohale sõidutada, et saaksime rohkem aega koos veeta ning õhtul oleksin ma püüdnud võimalikult kiiresti tagasi tulla, et enne Triibu uneaega taas kodus olla ja talle täielikult pühenduda. Muidugi kujutasin ma ette ka torti ja ilusaid fotosid jms.

Käputäis päevi enne sünnipäeva aga selgus, et me peame seal konverentsil lausa kahel päeval osalema ja lisaks on meile planeeritud ühine õhtusöök, millel oleks tore ja kasulik osaleda. Koht ise aga oli minu perspektiivist üsna ebamugav, nõudes mitme erineva transpordivahendi kasutamist ja tunde linna ühest otsast teise seiklemist, mis tähendab, et kui ma ka õhtuks koju oleksin tulnud, siis Triibu tõenäoliselt juba maganuks ja ka järgneval hommikul pidanuks ma varakult taas teele asuma. Ülimalt tüütu ja mitte aktsepteeritav Triibu esimesel sünnipäeval minu meelest.

Ka see variant poleks olnud okei, kui  ma oleksingi neist eemal ööbinud, sest me ei ole veel ühtegi ööd lahus veetnud ja ta sööb öösiti nagu loom. Ma ei tahtnud mingi tööasja pärast küll teda järsult rinnast võõrutada ja seda veel sünnipäeval, kui ta peaks olema tähelepanu keskpunktis ja saama, mida ta tahab.

Niisiis järgi jäi põhimõtteliselt üks variant - me kõik pidime konverentsikohas ööbima. Alguses polnud üldse kindel, et see võimalikuks osutuks, sest seal on ühekohalised toad ja mis kasu meil sellest oleks? Siis aga leiti siiski ka üks kahene tuba ja isegi beebivoodi ning lootus naases.

Õigel päeval ärkasime me vara, et siiski koos kooki süüa ja kingitusi avada. Või kingitust, sest ma ei suutnud ega suutnud leida seda kõige õigemat. Ma oleksin tahtnud midagi, mis oleks talle kohe kasutamiseks, aga jääks ka toredaks mälestuseks. Suvaline mänguasi ei sobinud ja neid tal jagub ka.

Igatahes, lugesin juba eelneval õhtul Lemmikule sönad peale, et ta paneks Triibu ilusasti riidesse ja teeks ka temast häid pilte - korraliku kaameraga. Hommiku saabudes aga selgus, et kaamera aku oli tühi ja see kestab tavaliselt terve igaviku.

Ma olin õhtul proovinud teha ka suhkruvaba beebisõbralikku banaanileiba koogiks ja miski asi tuli sealt ahjust välja ka. Triibu sõi päris isuga, sest see koosnes tema lemmikutest - jahust, kaerahelvestest ja banaanidest. Konsistentsilt oli see aga paras telliskivi ja meie maitse jaoks ka üsna mage, aga noh. Ise ma tahtsin suhkruvaba.

Hommikul siis sättisime kõik end valmis, Triibu sõi oma igapäevast putru ja seejärel puhusime kolmekesi ühte koogiküünalt, maitsesime kooki ja andsime üle ühe kingituse - ta sai ratastel Brio kaelkirjaku, mis kiigub ja liigub, on täispuidust ja nunnu ning elab loodetavasti aastakümneid, kui ta tahaks selle kunagi oma lastele edasi pärandada. Kindlasti pole see midagi unikaalset - eriti Rootsis - aga laps oli rahul. Tehtud said ka mõned telefonipildid, aga hämar valgus ja telefon pole just kõige lootustandvam kombinatsioon. Lisaks ma ei saanudki ühtegi pilti meist kahest koos, mille üle ma olen veidi kurb, aga õnneks teda on ees ootamas veel kaks sünnipäevapidu sel aastal ja seega saan ma ka koogitegemist harjutada veel.

Triibule aga tellisime me selle erilisema kingitusena ühe käsitööna tahutud sõrmuse. See pole veel jõudnud kohale, aga ega tema ju ei tea, mis päev see õige päev on. Veel mitte. Sõrmust ta nagunii veel kanda ei saa - esiteks sellepärast, et see peaks olema ta isale paras ja teiseks mahuks see hetkel talle kurku. Sõrmuse mõte aga tuli sellest, et Lemmik ise pole üldse ehtekandja, aga armastab oma vanaisa koolilõpusõrmust. Mulle tundus tore idee traditsiooni jätkata Triibule sõrmuse kinkimise näol ja kui ta suuremaks saab, siis saab ta seda kaelas või ka sõrmes kanda. Minu üllatuseks meeldis see mõte ka Lemmikule, kes ei pea muidu üldse kingitustest lugu. Ma tahaksin veel sinna midagi graveerida, aga ainult siis, kui tuleb mõni väga hea mõte.

Rääkides edasi sünnipäevast endast, siis konverentsihotelli check-ini ajaks tulid ka poisid kohale, olles enne veel arsti juures kaalumas käinud ja näinud, et pirtsutamisest hoolimata on ta taas üle poole kilo juurde võtnud ja nüüd 10kg piiri ületanud.

Me käisime koos tööõhtusöögi eelsel oma õhtusöögil, kus Triibu sai proovida planksteki, mis oli imeline, aga tema eelistas minu küpsetatud Camemberti murakamoosiga. Vahi snoobe :) Või oli asi selles, et mul ei õnnestunud talle ampsu andes moosi täielikult vältida.

Pärast meie tagasihoidlikku söömingut muidu inimtühjas kohalikus pubis, liikusime me hotelli vestibüüli, kus Triibu sai mu kolleegidega flirtida, Lemmik niisama nendega tutvuda ja meie Triibut taga ajada, kui tema igal pool vedelevaid küünlaid jahtis. Lisaks oli seal mingi kividega dekoratiivbassein, kus sai käsipidi sulistada. Kas pole mitte ideaalne kooslus väikelastele!? Meie suur suhtleja aga paistis rahul olevat kõigi oma "sünnipäevakülalistega" ja seejärel saabus poiste jaoks uneaeg ning emme läks pittu.

Plaaniliselt suurepäraselt tööõhtusöögilt naasedes ootas mind ees pärani silmadega Triibu, kes püüdis muudkui kõrgest voodist põgeneda ja eelistas pehmele madratsile vannitoa kahhelplaate ning muud sisustust, mida oleks hügieenilisem mitte näppida. Meil kulus paras ports aega, et taas uni üles leida ning öösel üks round veel, mis ei ole üldse temalik. Ta küll ärkab tihti, aga uinub tavaliselt ruttu, mitte ei nuta ega ürita põrandale sukelduda.

Sünnipäevajärgne hotellihommikusöök ehk kompenseeris õige päeva kiirustamise, sest taas oli seal tema päralt palju nunnutajaid. Assistendid isegi pakkusid välja, et teeme tööle lasteaia ja olid nõus teda vabatahtlikult hoidma. Triibu aga sai süüa igasuguseid uusi ja maitsvaid asju hotelli valikust ja vahel on näha, et ta on ikka rootslane ka, sest ta sõi kohe hooga siinset hapupiima Cornflakes'idega. Jälkus mu meelest, aga kui teistele maitseb...

Pärast hommikusööki läksid poisid oma asju ajama ja mina taas konverentsile. Ja nüüd on meil kodus üks enam mitte nulliaastane, vaid päris suur poiss, kes meid igapävaselt positiivselt üllatab, pidevalt midagi uut õpib ja paneb kukalt kratsima, et kuidas meil küll temaga nii vedanud on.

Kirjad Kahele Triibule 34

Mu kallis,

Ma ei tea, kaua ma veel sulle sellises formaadis kirjutan, aga sinu kasvamist ja ajas muutumist kavatsen ma kindlasti edaspidigi jäädvustada.

Mõne tunni pärast saad sa üheaastaseks. Samal ajal aasta tagasi olime me juba sünnitustoas ja oli selge, et nüüd sa siis tuledki. Ja sa tulid ja jäid ning võlusid meid ära.

Sa oled nii armas - nii hingelt kui välimuselt. Sinu naeratused koos silmade kissitamisega on maailma armsamad ja ära ei ütle ma ka sinu märgadest musidest.

Viimasel ajal oled sa hakanud püsti seistes asjadest vahel lahti laskma - nii viivuks, aga siiski ja sa oled balleti stiilis kükkide maailmameister. Ma võin su kus iganes maha asetada ja sa lihtsalt kükitad, kuni tunned end taas turvaliselt.

Vanaaastaõhtut tähistasid sa taas uue hambaga ning täna tuli tema paariline. Kiiresti on saanud kahest viis ja nüüd me alles näeme, mida sa suudad. Juba praegu haukad sa suuri ampse me võileibadest ning oled sama suur tacode fänn nagu meie.

Sulle meeldib nüüd teha suuga matsutamisliigutusi ja meil kõigil on nii naljakas. Lisaks oled sa täielik DJ oma uute muusikariistadega. Sul on täiesti selge, milline nupp mängib kõige pikemaid lugusid.

Viimasel nädalal, mil sa oled ainult issiga kodus olnud, olete te selgelt lähedasemaks muutunud. Nüüd küsid sa ka minu sülest tema sülle ning otsid teda mööda kodu taga. Ma ei tea, kas ma olen rohkem rõõmus või kade. Vist mõlemat. Samas ma ju tean, et see ei muuda kuidagi seda, mis sinu ja minu vahel on. Ööd veedad sa nüüd pea püsivalt üht või teistpidi minu küljes olles ja see on armas, kuigi vahel jäävad mu jäsemed nii kangeks, aga no kuidas ma saaksin su peale pahane olla selle eest, et ma sulle nii kallis olen!? Ei saa ega olegi.

Samas sa oled ikka paras pätu ka ja mulle see isegi meeldib. Ma aga ei ole kindel, mida teised sellest arvavad või kas me nüüd olemegi need vabakasvatuse vanemad, keda teised põlgavad. Loodetavasti siiski mitte, aga me tahame pakkuda sulle turvalist keskkonda, kus sa saad ise üsna vabalt asju avastada. Ka siis, kui see tähendab väikeseid tülisid ja müksamisi.

Sa oled nüüd õppinud kasse sabast sikutama ja patsutad neid kirglikult - kirglikumalt, kui neile meeldiks, aga õnneks sulle teeb jätkuvalt nalja, kui Eros sind hoiatavalt näksab, sest ma ei suuda seda alati ära hoida nagu ka kõiki su kukkumisi, kahjuks. Siis aga kallistame ja musitame ja räägime asjad läbi, kuni tuju taas parem saab.

Ma ei taha öelda, et sina oledki maailma armsaim laps, aga sa kohe kindlasti oled meie lemmik. Olen püüdnud siin leida sulle sünnipäevakingitust, mis seda hästi väljendaks ning jääks mälestuseks, aga eks sa kunagi anna teada, kas meil õnnestus millegagi märgi pihta tabada.

Armastusega,
Emme