Pühapäev on puhkepäev, esmaspäev on tantsupäev

Vähemalt enamiku jaoks. Kuna Riin oli end juba kaugelt siia vedanud, siis muidugi ei saanud me lasta tal kohe taas ära minna. Sandra aga pidi pühapäeval taas tööl olema ja seega meie kaks vedelesime mõned tunnid filme vaadates ning siis vedasime end taas vanalinna, sest Riin tahtis ükskord ka korralikult ja tormamata linna näha. Meil oli ka submission - teha endast imelikke pilte. Alustasime lausa kodubussipeatusest, tehes endast pildi lipuga reklaami taustal:D Hiljem sai veel lehepostkaste kallistatud ja ühe pildi peal on meiega koos isegi pissiv poiss. Ei, me ei ole perverdid:D Tulemuseks oli terve hulk jäädvustatud säravaid ilmeid.

Oli taas fun ja saime ka üle pika aja mingis vanalinna hiinakas pulkadega süüa. Tõestasin Riinule, et olen eestlase kohta täitsa osav hirmõhukeste pehmeks hautatud porgandiviilude kättesaamises:D Õhtul aga olime kolmekesi sisukad - vaatasime tunde kahe arvuti screensavereid korraga:D

Esmaspäeva meeldetuletamisega on mul praegu tõsiseid raskusi, aga me vist käisime McDonaldsis rämpstoitu hävitamas - S ja mina muidugi võistlesime, kes rohkem jaksab:D Ning koju jõudes plaanisime viimaks ometi isikliku tobeda tantsu valmis teha. Sandra nõudmisel sai vastavaks looks valitud Bloodhound Gang'i The Bad Touch:D Me siis mõni aeg viljelesimegi igasuguseid bad touch'e - Riin oli vahepeal naerust kõveras maas ja mina lõpuks poolalasti, sest veiniselt ja tantsuselt hakkab ju hullult palav. Ja nii me siis keskööl võtsimegi minu sünnipäeva vastu pesuväel.

Sandra oli seekord kõvasti pakkimisse panustanud:D Erinevatest Puhhi-teemalistest paberitest tulid üksteise järel välja nii musikujulised plaastrid kui Itaalia-raamat, küürimishari kui sädeluskäntsakas ja ärgem unustagem roosat Zac Efroni pildiga vihikut, millele ma alles rakendust otsin. Ehk peaks sinna kliendiintervjuudel märkmeid kirjutama?:D Öösel sai ka igasuguseid lugupidamist väljendavaid tooste öelda ning pulmamarsi saatel uus küürimishari vanale seltsiks viia. Just like any other day with us three:D

Teistmoodi pidu

Olen juba aastaid tahtnud oma sünnipäeval vanalinna fotojahti korraldada, aga alles nüüd avanes selleks võimalus. Ja seega tuli mul ühe lühikese õhtu ja hommikuga kokku panna jahimaterjal ning hilisem pidu. Käisin neli korda autovahet asju tassimas ja urisesin, sest nii tüütu oli seda kõike üksi teha. Lisaks hirm, et äkki ma ei jõuagi kõike õigeks ajaks valmis, aga kuidagi tuli siiski kõik välja.

Olime üsna väikese seltskonnaga, aga võimalus osaleda oli antud paljudele. See oligi minu plaan välja selgitamaks, kui palju on mul hetkeseisuga sõpru ja kui palju tuttavaid. Nothing shocking though...

Sandra sinna saamiseks pidi aga pingutama. Nimelt tuli ta pärast öövahetust kuidagi eriti hilja töölt ja ei tahtnud kuidagi ka magama jääda. Lõpuks aga jätsime ta mõneks tunniks omaette ja tagasitulles ei aidanud isegi raputamine teda taas teadvusele tuua. Ainus, mis töötas, oli mina ja Riin kõigest jõust Kungla rahvast röökimas:D Ja siis üritas uimane Sandra kuidagi end taas ärkvele ajada, aga teades teda, siis meid isegi ei üllatanud, et ta oli valmis pigem kõigil teistel enda järgi oodata laskma, kui jätma juuksed triikimata ja piirduda kerge meigiga. Noh, jah....

Ühel hetkel siis saatsingi sõbrad kummalistes paarides linna avastama lootusega, et nüüd on mul endal paar tundi aega muid asju ajada ja tõenäoliselt jõuan veel ka sõpru piilumas käia, aga juhtus nii, et minu hoolde usaldati väike sõbranna ja siis tuli asju tema tempos teha. Ma ei saa kurta, aga jõudsime koju napilt enne teisi. Ja parim nali oli see, et olin terve tee tagasi tassinud kaasas Reijo kingitud lille, aga kui ma siis kodupeatusesse jõudsin, sain teada, et mu imelikul tundel, et paberisse keeratud lille vars on kuidagi väga pehme, oli ka põhjus - olin juba ei tea kui kaua õrnalt vaid paberit kaasa vedanud. Ja teistel oli seda kuuldes nalja kui palju. Aga tundus, et neil oli ka muidu linna peal lõbus - nagu ma arvasingi. Veiko lausa lubas, et tänuks selle korra eest ja kui ma viitsiks veel kunagi hiljem talle ka 12-tunnise jahi korraldada, võin ma taas mõne ta peopaiga tualettpaberiga ära tapetseerida:D Oh aegu ammuseid:)

Õhtu oli ka tore. Tegime kõikvõimalikke jäätisekokteile ja ka vahuveini serveerisin peidetuna mahla sisse. Mängisime aliast ja ajasime vist nii ühe mu välismaalasest sõbra minema kahjuks. Ja kui mulle siis meelde tuletati, et võiksin parimatele jahimeestele auhinnad ka kätte anda, siis sai näha, kuidas õnnelikud Sandra ja Veiko oma uute kollaste kopaautodega läbi küpsisekausi rallit mängisid ja küpsiseid teisaldasid:D

Otse läbi virtsavee juhipositsioonile?

Hei-hei!

Olen ikka elus. Lihtsalt viimased nädalad on taas olnud üks tõsine tegevuste virr-varr, mil eriti kodus pole olnudki ja üksi üldse mitte.

Möödunud nädalast suurema osa veetsin tööasjus Tartus. Mitte nagu see midagi uut ja võõrast oleks eks, aga te ei tea, kui sürr oli oma kunagises kodulinnas vajaduste sunnil hotellis ööbida ja pealegi veel paigas, kus ma vist kunagi varem käinud ei ole ning kuhu ka iseseisvalt liikuda ei osanud. Hurraa taksodele! Veel midagi uut Tartu mastaabis.

Igatahes, käisin taas mööda kliente, lasin vasikatel oma sõrmed surisema imeda ja heldisin sellest, kui tore mõni tippjuht olla võib. Näiteks üks vanem härrasmees oli meie kohtumist nii tõsiselt võtnud, et küpsetas ise eelmisel õhtul meie jaoks seenepiruka. Minu meelest ütlemata armas liigutus olenemata sellest, et ma seeni ei söö ja püüdsin igati teda solvamata pirukat vältida.

Sain ka esmakordselt käia laudas, kus tuli jalutada läbi lehmauriini jõe ning kus ka heledad püksid omale pruunid plekid peale said. Jippikajee! Aga muidu oli väga huvitav ja minu meelest on piirkonnajuhtidel väga lahe töö.

Külastuste vahepeal oli meil ka suur firmaüritus, mille mina kokku panema pidin ja tuli väga hästi välja - võin uhkustada. Seal sain ka viimaste võõraste nägudega nimed kokku panna ning juba kommenteeriti, et ma tunnen end vist nende seltsis juba täitsa mõnusalt. Ja nii ongi. Eelneva õhtu "juhtide koosolek" suitsukala saatel neist ühe hotellitoas aitas ka kaasa:D Väga lahe seltskond on meie firmas. Samas sain juba ise toeks olla uuematele, kes samuti kohe ära märkisid, et meiega on tore. Mul oli muidugi töine päev ajal, mil teised lõõgastusid, aga sai palju tehtud ka ja tormasin end lausa higiseks selle nimel. Juht ma iiski veel ei ole, aga jälle tuli igasuguseid provokatiivseid ettepanekuid sel teemal.

Töö eest tasuks oli aga tore õhtu. Olin ammu tahtnud ühele kursaõele külla minna - nüüd aga selgus, et vahepeal on üht-teist toimunud ja nüüd kuulub tema juurde ka üks pisike armas olevus. Ja millal enne olen ma öelnud ei võimalusele titat ahistada!? Seega saimegi paar tundi paari aasta järel muljetada ja uue ilmakodanikuga tutvuda ning siis ootas taas unemaa.

Reede hilisõhtuks sain tagasi koju, kus algasid kibekiired ettevalmistused sünnipäeva(nädala)ks. Aga sellest tuleb vee mitu eraldi postitust.

P.S. Me viimasel ajal konkureerime Sandraga kõiges. Sellega seoses helistas ta mulle ka ühel Tartu-päeval, uhkusenoot hääles, et teatada, et nüüd oskab tema ka keelt rulli ajada:D

Vasikavaimustus

Sõna otseses mõttes. Neljapäeval oli siis esimene intervjueerimise päev, mil pidin suurkliendile külla minema ja oma ala eksperdiga silmitsi seisma. Põlved ikka värisesid küll, aga seda enam oli mul hea meel, et olin tulnud koos asjaliku kolleegiga, kes mind korduvalt kitsikusest päästis. Lisaks oli omavahel tore paremini tuttavaks saada ja see, et tema noorem laps minu vanune on, ei tekitanud ka suhtlemisel mingeid piire. Lõõpisime nii, et vähe pole.

Pärast kordades oodatust pikemaks kujunenud intervjuud sain katsuda loomi ja tore klient üritas mind enda juurde tööle meelitada - müügiargumendiks seal töötavate abiellumiseas noormeeste suur hulk. Kahjuks ei osutunud üksi neist mind kui ilmaimet vaadanud tüüpidest arvestatavaks. Aga loomad ise olid ägedad. Nägin ka meie tooteid lähemalt ja sain mitmesajaruutmeetrise sitabasseini äärel kõlkuda. Kõige-kõigemad olid muidugi vastsündinud vasikad, kes mind üldse ei kartnud, pai teha lubasid ja mind siis lakkuma hakkasid. Ma lausa sulasin ja jube raske oli end neist taas eemale sikutada. Ka pärast meeste korduvaid kutseid ja ähvardusi mind kättpidi ära tirida. Lõpuks kolleeg lubas, et toob mulle kontorisse ka ühe kingituseks, aga mind ei hirmutanud see mõte üldse. Lubasin talle latte piima ja lehmakommi anda ning kui ta tahab, siis minu poolest võib ta kõik me kontori sõnajalad ära süüa.

Kahjuks teisele intervjuule me ei jõudnudki, sest tüübi kannatus oli katkenud juba pool tundi pärast umbmäärase kohtumisajavahemiku läbi saamist. Selle asemel läksime siis hoopis teistele klientidele külla ja mul oli väga tore päev.

Päike lõõskas ja loodus kutsus. Käisime ka üsna harukordses maasööklas, mille eest mind juba uksel hoiatati ja kus prae mahlaklaasi hinnaga sai. Kõige šokeerivam oli aga siiski naise tualeti kraanikausi äärel paiknev suur pruun pesuseebi käntsakas, milletaolisi ma vist küll ligi kakskümmend aastat kohanud ei ole.

Järgmine peatuspaik oli kusagil Pärnumaal peres, kelle kaunis kodukohas kasvavad lisaks vissimuudele ka kanad, kassid-koerad ja jaanalinnud. Viimastega tegimegi tutvust pererahva ootamise ajal. Olime valmis mõelnud juba ka head alibid juhuks, kui mõnda kutsuvasse aeda raksu läheme ja vahele jääme, aga hiljem saime hoopis sõimata, et miks me ei läinud siis. Kes keelas. Klient lubas süüa kodumaiseid vilju palju kulub.

Sõingi ära selle suve esimese eesti õuna ja kõrvale lahke pererahva pakutud kohvi-kooki. Nii soe tunne jäi sisse ja saime ka kaubale, et mõni päev läheme tagasi intervjuud tegema.

Kolmas peatus oli taas ühe suurkliendi juures, kus ka kohe oma kolleegiga kokku põrkasime. Tundub, nagu meid oleks siin Eestis nii tohutult palju, aga eks Eesti ise ole üks väike koht ka. Sain tema müügibussi uudistada ja kellegi kliendi värskelt küpsetatud saiakesi nosida ning siis läksid meie teed taas lahku.

Kuna meil hakkas kahju mehest, kel veel pärast tööpäeva ametlikku lõppugi nelja kliendi külastamine ees ootas, siis tulime appi ja tegime ise ühe käigu veel. Ka seal peres kasvas vasikaid ja üks isend võttis mu lakkumise lausa nii tõsiselt ette, et sõrmi hoidis hallikas karvadega segatud lima koos ja püksidki said läbimärjaks, aga mis siis sellest. Mul oli tore ja teistel naljakas. Ainult armukadedad ja kaitsvad koerad tegid mind veidi murelikuks. Ja koju tagasi saingi juba kella kaheksaks.

Et siis kõik see üle äärte ajav energia maha ladida, haarasin rõõmuga Katsu ettepanekust veel vastu ööd randa jalutada. Saime taas veidi rääkida ning öösel tuli ülihea uni.

P.S. Sel nädalal vihjati ka, et minust võiks aasta pärast vabalt järelturu müügijuht saada ja minu üllatunud-kohkunud-austatud oleku miks-küsimusele tuli vastuseks vaid, et sest mehed austavad mind ja mitte igaüks ei suuda nende austust ära teenida. Aga eks elu näita, mis saama hakkab.

Kas siin jagatakse tasuta pille ehk folk?

Võtsin töölt paar päeva vabaks, et võib-olla viimast korda end rahvaüritusel nelja päevaga segaseks rabeleda. Ärge küsige. Ma ju tuntud masohhist. Niisiis seadsimegi neljapäeva hommikul oma sammud bussijaama poole, et koos paljude teistega üks kord aastas Viljandi ära rahvastada. Ärge saage valesti aru, see on armas väike linn, aga on hea, et see vahel ka rohkem rahvast ligi tõmbab.

Nagu arvata võis, ise me ühtegi kontserti ei näinud - isegi ei kuulnud - aga oli tore. Samas tundsin kolmandaks päevaks, et no enam ei taha. Enam ei tundu tore ja naljakas valutavatel jalgadel pool ööpäeva jutti püsti seista, vahel ehk minutiks pingiäärele toetudes ja saiakesi kolme jaona süües, sest pikemaid pause ei tekkinud ja ometi räägiti kehvast kassast. Kui palju hullem saaks siis töökoormus olla. Enim aga ärritavad mind idioodid, kes kõige üle virisevad. Kel on kahju välja käia ühte eurost müntigi, et oma lapse näole naeratus kutsuda ja kes kvaliteedi üle virisevad ilma, et oleks asju lähemalt vaadanudki. Samuti need, kes on jõudnud suureks kasvada vist kordagi ühtegi flööti katsumata ning järjekindlalt igal võimalikul valel viisil seda nüüd suhu topivad. Sellised asjad olid võib-olla alguses naljakad, aga üldiselt lihtsalt šokeerivad oma rumalusega. Vahel tundub, et inimesed üldse ei mõtle ka.

Samas on muidugi ka karjade viisi kenasid ja toredaid inimesi, kes käituvad sinuga viisakalt ja paistavad mõistvat, mida tähendavad need "peopäevad" meile. Nad huvituvad uutest ja põnevatest instrumentidest ning neile seletan ja näitangi asju rõõmuga. Isegi selliseid, mida enam vaadatagi ei tahaks, sest tean, et sadade kordade ette mängimise kasutegur on olnud ümmargune null - pole mitte ühtegi ostetud mitme päeva jooksul. Aga alati on üllatajaid, kes oma rahakotid alles viimastel päevadel üles leiavad ja siis kohati ka asjalikke asju kirevate asemel ostavad. Ja mul on hea meel, kui minu soovituse alusel keegi saab millegi suurepärase omanikuks. Sest ma nagunii ei promo kunagi asju, mis mulle ei meeldi. Ja ma usun, et kui pilli osta, siis võiks see siiski olla ehe ning kvaliteetne - mitte tingimata kõige kallim, aga tõenäoliselt kõige odavam ka asja ära ei aja.

Vahel kohtab seal ka tõeliselt huvitavaid ja kummalisi tüüpe. Näiteks pisikest kasvu mees, kes vaarus pillide kuhja all, mille ta enda külge korraga mängimiseks kinnitanud oli. Või noor karvane mees, kes ei saa parmupilli mängida, sest polnud hambaid, mille vastu seda toetada. Või kaks tüüpi, kellest üks parmupilli mängis samal ajal, kui teine dramaatilise tantsu taustal toitu suust välja ajas. Või vanapapi, kes tuleb kolmandal päeval minuga juttu rääkima ja ütleb, et ainult minu ja minu silmade pärast ta meie putkast korduvalt mööda käinud ongi ning kõige tipuks mulle suupilli loo esitab. Ei teadnud, kas olla meelitatud või punastada kohmetust tekitavast situatsioonist.

Muidugi külgelööjaid on teisigi, kuigi sel aastal hakkasin juba muretsema, et tohoh - kas neid ei tulegi või ei ole ma enam huviobjekt. Pigem tulidki meelitama vanemad isased. Aga see selleks. Mind nagunii ei huvita hetkel uued isased. Isegi mitte delikatessküpsis, kellest Sandra lähemalt rääkis. Aga minu meelest tema üles laetud pilt on nii mittemidagiütlev ja teda peab lihtsalt päris elus nägema, et aru saada, mis ta eriliseks teeb.

Muidugi saime ka ise Sandraga oma pillimänguoskusi täiendada ja end ületada lapseilaseid pille nõudmisel ise proovides ja oli ülimalt tore näha taas ülemust ja tema naist, kes meile suureks oli. Saime muljetada oma India kogemustest ning niisama ka jutustada, aga ega selleks eriti aega ei jäänud kõige muu kõrvalt. Ning ülemus oma sitarimänguga oli muidugi muljetavaldav.

Mõned hetked olid kohe nii hullumeelselt kiired, et meid oli leti taga kaks ja inimesi leti ees ridade kaupa üle üksteise õlgade kõõritamas. See muidugi tähendab, et on üsna suur oht millesti lihtsalt ilma jääda, aga me ei saa sinna midagi teha.

Ahjaa... kõige-kõigemast tüübist ma unustasin rääkida. Nimelt käis meie juures ikka ja jälle üks poiss, kel vist igav oli. Alguses vaidlustas ta minu väite ühe instrumendi nime ja eesmärgi kohta. Alusetult muidugi. Siis hakkas kõike muud läbi proovima ja hinna üle kauplema. Ta oleks oma raha eest ilusti ühe asja saanud, aga tahtis kahte ja ma ei näinud põhjust nii odava kraami puhul ka nii suurelt vastu tulla. Kuni siis tüüp küsis, kes ettevõtte omanikud on. Mul oli ikka karp lahti. Mõtlesin juba ta pikalt saata, aga juhatasin lõpuks ikka ülemuseni. Ja saate aru - väikemees läks ja kauples omale soovitud allahindluse välja. Andsin talle pillid sendikuhila vastu. Ta oli palunud mul enne oma raha üle lugeda ja nüüd - pange tähele - käskis mul taas kontrollida, kas ikka on õige summa. Ma pidin naerma purskama, sest ma ju teadsin, et tegu pole nii või naa õige summaga ja ülemus lihtsalt oli heas tujus ning põhimõtteliselt kinkis talle ühe vile. Igatahes, lootsin, et ta läheb ära, sest ta hakkas oma küsimuste ja kommentaaridega juba väga tüütuks muutuma ning samas ei saanud ma teiste klientidega tegeleda ega pääsenud nood kaubale ligi.

Aga ei! Ta tuli veel ja veel. Mingiks hetkeks oli ta kuskilt raha juurde hankinud. Või ehk oli see tal kogu aeg, aga ta lihtsalt ei tahtnud nii palju mulle välja käia. Nüüd siis tuli ta ja ostis kaks enda omaga sarmast flööti veel ja ütles ausalt, et kavatseb need kuskil kallimalt maha müüa.

Ma müüsin talle pillid ega suutnud enam seda kõike enda teada hoida. Ka teised imestasid, kui kummalise kujuga tegemist on. Aga ta tuli veel ja veel. Ta suutiski ühe flöödi kasumiga maha müüa ning edaspidi hakkas ta käituma nagu üks meist, klientidele ise asju soovitama ja nendega jutustama. Närviline, nagu ma viimasel ajal olen, sain juba päris kurjaks, sest mulle paistis, et enamik klientidest ei pidanud teda ei naljakaks ega kasulikuks ja ta lihtsalt segas. Aga õnneks rohkem temaga suuremaid seiklusi ei olnud - võib-olla seepärast, et korra tema poole jutu pealt vetsu jalutasin. Mind tõesti ei huvitanud enam, mida ta millestki arvab ja ilmselgelt ei olnud tegu enam naiivse väikse inimesega. Pigem ühe üksildase lapsega, kelle maneeridest võis arvata, et ta liigub rohkem vanainimeste seltskonnas.

Teine tore tüüp tuli õhinal meie juurde ja alustas küsimusega, kas siit saab tasuta pille. Kahjuks pidin talle pettumuse valmistama:) Aga muidugi oli ka palju väga armsaid lapsi ja võrratuid naeratusi, kui lapsele osteti mõni huvitav looduslik pill. Minu meelest on need tahtmatud naerunäod palju enamat väärt, kui vanemad välja käima pidid, aga kindlasti kõik ei nõustu minuga. Minust saab vist väga hellitav vanem kunagi ja kohe raudselt saab meie kodus olema palju eksootilisi naturaalseid instrumente.

Muide, ma olen nüüd täiesti veenudnud, et Sandra ümbruskonnas on keegi korraldanud massipsühhoosi ja neile kõigile sisendanud, et tal on sugulane nimega Henri. Nimelt olen kolme suve jooksul juba kaks korda mitu päeva tema toas elanud ja temast nii palju kuulnud, aga sellest kummitusest pole isegi ühtegi pilti väljas ja vahepeal tekkivad või kaduvad meesteasjad ei veennud mind. Ei veennud ka Sandra väide, et ta nägi aknast Henri kätt, sest ma ei näinud ühtegi kätt ja ta oli just enne seda üht võõrast poissi mulle Henri pähe serveerinud.

Järgmisel päeval üritasdi ka too poiss ja tema pruut mulle selgeks teha, et Henri on olemas ja et soovi korral võin teda ka kõrvaltuppa vaatama minna, aga mõni minut hiljem tulid nad ise häbenedes tagasi ja tunnistasid, et pole seal ühtegi Henrit. Ka Sandra välja pakutud DNA-test ei oleks mind veennud, sest tema plaan võtta toas rippunud hommikmantlilt välja kukkunud karvu ei oleks mind sugugi just Henri-nimelise tegelase olemasolus veennud ja nii ongi kaks folki müüdunud kummitusega koos elades, teda kordagi päriselt nägemata. Juba väga naljakas on:D

Et siis järjega täpselt nädala ajast maas õhtus, mil võtsin ka Sandra kaasa ja läksime tema ning Omariga linna peale. Jõin alustuseks ära oma esimese millimallika ja oi, see oli kole! Järgnes väga roosa kokteil Patrickus, mis asja nii palju paremaks tegi, kuigi ise suurem asi ei olnud.
Meil oli plaan lihtsalt mööda tänavat jalutada ja baare järjest ette võtta, aga Tonicus olid vaid oma töötajad kohal ja seega järgnes Nimega või Nimeta - jälle ma ei tea, kumb see on. Seal sai kõige paremaid kirjusid kokteile ning viimaks hakkasid need end ka tunda andma.

Juba parajasti lõbusatena pidime kohtuma mingite teiste Omari tuttavatega, kes tutvustasid meile ühte väga armsat sisehoovi peidetud söögi-joogikohta, kus iga tool isemoodi ja üks kiilas mees luulet loeb. Või luges. Aga sealt ajas meid vihm üsna varsti ära.

Meie viimaseks peatuseks oli mingi itaalia vinoteek, kus mulle ka kell üksteist süüa serveeriti. Nämmad mereelukad jahusoolikate vahel. Selgus veel, et ühel neiul meie kambast on sünnipäev ja teine tunneb Katsi - jälle see väike Eesti. Kolmas aga oli minuga lausa nimeni sarnane ja neljandal oli täpipealt sama veinide maitse:D Aga jutt täitsa jooksis ja mul oli tore. Sandra aga oli väsinud ja mossis ja arusaadav ka pärast öötööd ning mõnda tundi und. Seega läksid meie teed teistest juba keskööl lahku, kuigi meid igati ka mujale kaasa meelitada prooviti. Oleksin hea meelega läinud, kui poleks teadnud, et stardime varahommikul folgile. Jäime veel napilt viimastest bussidest maha ja jalutasime vastu ööd koju. Ja siis tuli veel asju pakkima hakata - pole vist vaja mainida, et hommik oli kole. Aga folk on omaette teema ja väärib ka eraldi posti.

Uued tuttavad on toredad

Ehk olen järjega teisipäevas. Nimelt sain siis sõnumi ühelt netituttavalt, et ta on viimaks Eestisse jõudnud ja tahaks minuga kokku saada. Samuti helistas Annika, et tema tahaks minna Kadriorgu pilte tegema ja nii ühendasin mõlemad üritused selleks õhtuks.

Enne tööpäeva lõppu hüppas veel ema läbi, et mulle soovitud varajane sünnipäevakingutus üle anda - aitäh emme! Sain sellise mikseri, mis sadat imet teeb, aga siiani olen vaid karpi näinud ja seegi on Annika auto pagasnikus:D Üldse on mingu hullem tehnikajamade nädal olnud. Minu arvuti viskas juba eelmisel nädalavahetusel kuumarabandusest vist sussid püsti ja pildi taskusse ning läks Kaarli juurde remonti. Võiksin ta juba ammu tagasi saada, kuigi poole tühjemana, sest tüüp kustutas üsna süüdimatult kõik mu filmid ära, sest "välisel kettal ei olnud ju nii palju ruumi ja neid saab alati uuesti tõmmata", aga nojah. Üritan oma raevu alla neelata, sest ikkagi suutis ta mu sõbra taas ellu äratada ja pidin vaid kuulama loengut Aasias kokku pandud asjade halva kvaliteedi kohta - aga mis ei oleks seal kokku pandud eks? - ja pean nüüd üritama tagasi saada kümneid mulle meeldivaid filme.

Samuti sai selgeks, et gaasiboileri remont on ikka hädavajalik ja organiseerisingi selle. Eesti Gaasi venekeelne onu teenis kümneminutilise nokitsemise eest ligi kuuskümmend eurot - eriti nunnu! Ja minu meelest ei saanud asjad ikka korda, aga kuna ma ei jõudnud teda terve päeva kodus oodata ja õige tunni sees ta välja ei ilmunud, siis jäi teda ootama Sandra, kes pahaimamatult tüübile lihtsalt raha andis ja ta ära lasi pikema kontrollita. Nojah, vaatame, kuidas nüüd seis on. Vähemat ainus vahepeal kodus veetud dušš tundus normaalsem.

Aga ma pidin tegelikult ju oma uuest sõbrast rääkima. Tema nimi on Omar ja ta on ümberpöördunud edukas Egiptuse ärimees, kes nüüd rohkem iseendale elada otsustas. Kohtusingi õhtul tema ja Annikaga ja mingil hetkel helistas Sandra ka, et ta tahaks meiega liituda ja ei saa aru, miks ma veel koju ei ole tulnud. Aga kuna meil oli kokkulepe, et ta helistab mulle (ei helistanud), kui tahab ühineda ja päeval tegi pigem nägu, et ei taha, siis ma lihtsalt läksin töölt otse. Ja parim kild oli see, kui Sandra siis mõtles meile järele tulemisele ja küsis mult: kus Kadri elab:D

Igatahes, meil oli tore õhtu. Jalutasime veidi pargis ja siis mere ääres (kus sain ta soolast vett maitsma:D) ning külastasime ka harjumatult inimtühja Lauluväljakut ning siis selgus, et Omar tuleks minuga täitsa hea meelega Dagö kontserdile kaasa ja nii leidsingi omale kaaslase ja see oli täpselt nii hea, kui ma arvasin või isegi veel parem. Kui see on võimalik. Igatahes Pirita kloostri varemed ja Dagö profid oli võimas kombinatsioon. Rokkisime poole ööni ja siis saime napilt viimaste bussidega koju. Muidugi eestlased istusid seal lava ees maas poole kontserdini erilist kaasaelamisrõõmu näitamata, aga kaasmaalased üllatasid mind positiivselt siis, kui oli vaja iseseisvalt üsna keerulisi leelotamisi Saatpalu ergutuste taustal teha. Saadi täiesti vapustavalt viisipäraselt hakkama ja seda kohe suurearvuliselt. St siis, et väga paljud laulsid kaasa ning lõpuks oli ikka kogu rahvas püsti ka ning jalad tatsusid ning suud liikusid vanade heade hittide taktis. Nüüd tean, et kunagi enam ei kahtle, kas nende kontserdile minna või mitte.

Kolmapäeva veetsin ka Omari ja teistega, aga sellest veidi hiljem. Mu õhtusöök vist kärssab juba ja nälg ka tapab.

Mõni päev on ikka no nii mäest üles, mäest alla

Eilne näiteks oli selline päev. Algas ta täiesti tavapäraselt, aga siis juhtus midagi ja sai selgeks, et minuga on midagi valesti. Kohe sellisel määral, et ei suutnud seda varjata ega ignoreerida ja siis juba käitusin nagu mingi hale tibi, kes tahab töölt reedel varem koju minna, sest tal on paha olla. Ja läksingi. Ise veel põdesin kogu loo pärast, sest kõik teised olid puhkusel ja mul oli ka nii palju tööd vaja veel sel päeval ära teha, aga kui ma siis õue jõudes põhimõtteliselt esimese põõsa alla oksendama läksin, sain aru, et ära tulemine oli õige otsus.

Pool päeva oligi paras piin. Kord külm, siis kuum. Lisaks tundus veel, et teatud organid tahavad igal sammul kehast välja kukkuda ja kõhus keeras ka muidugi. Terve keha oli imelik ja midagi selle vastu ette võtta ka ei osanud. Õnneks suutsin veidi magada ja pärast seda oli nii palju parem, et suutsin ka oma tööülesanded kuidagi ära teha.

Õhtuks oli juba nii viisakas olla, et sain Sandraga poodidesse kaasa minna, nagu olime kokku leppinud ja see osa päevast oligi kõige toredam. Tänu suurtele allahindlustele kulutasin ka üsna palju raha, aga sain kokkuvõttes väga mõistliku hinnaga mitmeid vaja minevaid asju.

Ja kõige ägedam oli taaskordne loomapoe külastus. Käin Kristiines tavaliselt ka seal müüdavaid tuhkruid vaatamas, sest nad on lihtsalt nii intrigeerivad. Seekord läks veel eriti hästi, sest üks töötajatest oli looma just puurist välja võtnud ja jalutas temaga ringi. Sain niisiis ka võimaluse talle pai teha ja mulle tõesti tundub, et üks neist energilistest vorstikujulistest loomadest võiks endalgi kodus olla. Või kaks. Et neil igav ei hakkaks.

Ja päris õhtu veetsime sooja teki all nunnusid filme vaadates ning nädalat veiniga ära saates.

Takjasõda ööklubis.

Ehk Maria läks Tannut kuulama. Reklaamitud ühisprojekt noorte sümfooniaorkestriga kõlas lihtsalt nii interigeerivalt, et vedasin end kohale kindlustundeta, kas üldse keegi lõpuks minuga liitub ja mõne aja olingi üksi.

Siis aga laekusid ka Annika ja co ning hiljem ka Katsu, kes seal koos mu teiste tuttavatega nagunii päev otsa tööl oli olnud, aga see selleks.

Kontserdile me halva ilma tõttu kauaks ei jäänud ja läksime hoopis Patrickusse õhtust sööma. Oligi mõte, et lähme siis istume kusagil, aga mingil hetkel hakkas meile mõlemale siiski tunduma, et võiks ikka kuhugi tantsima minna.

Mõningase kodutöö järel sai suund Überi poole võetud. Ma olengi seal varem vaid korra või kaks käinud, aga muusika oli täitsa okei - vähemalt esialgul.

Aga millest ma rääkida tahtsin, oli tegelt see, kuidas seal mingid tüübid kohe end meile külge kleepisid. Ei midagi erilist eks. Aga kui nagu üldse aru ei saadud, et me ei ole huvitatud enamast kui tantsimisest ja aina rohkem minu ruumi sisse tuldi, kuni jälle avastasin, et mu kott on minust kilomeeri kaugusele maha jäänud, siis lõpuks läksin päris närvi ega tahtnudki hästi tagasi tantsima minna.

Siis muidugi tuldi keelitama ja ühel hetke andsingi alla, aga siis ei vaadanud neile igaks juhuks isegi otsa enam, kuid lõdvaks ka lasta ei saanud, sest iga vähegi sensuaalsemat liigutust oleks kohe kutsena võetud. Siit siis tulebki minu dilemma - kuidas nautida pidu nii, et kogu aeg mingite takjatega võitlema ei peaks? Ja ärge öelge, et tantsige siis tüdrukutega omaette, sest üldjuhul pole meile selle vastu midagi, kui mõni noormees meiega ühineb. Aga selline külge kleepumine - eriti, kui ma ei ole huvitatud - oli enam kui liiast. Kuidas teie siis viisakalt nad ära saadate või sobivas kauguses hoiate? Aga vähemalt Katsuga oli tore üle pika aja koos aega veeta. Sai igasuguseid uudiseid kuulda jne. Ja muidugi pidu lõppes sellega, et kaks kukke ei mahtunud enam ühte ruumi ja veri voolas - jõudsn isegi napilt ohtlikust kohast eest ära, aga see pani ka viimase paugu peotujule selleks korraks.

Välk selgest taevast

Kuna eile oli tööl rahulikum päev, siis mõtlesin, et kasutan ära head võimalust ja proovin minna üle pika aja verd andma. Kontrollisin järgi ka, et neil on minu verd väga vaja ja valmistusin võitluseks teemal: see on tobe, et te ei luba mul malaariariigist tuleku järel terve aasta verd anda, sest mind on testitud, regulaarselt keemiat täis topitud ja üleüldse, varem piisas poolest aastast. Aastat aga ei pruugi enam kunagi jäädagi kahe India külastuse vahele ja nemad kaotavad ühe hea doonori. Ime siis, et paljud tõsised vereandmisfanatid valetavad neile oma kontrolltestis suurema headuse huvides.

Võin juba ette ruttavalt öelda, et kogu mu ettevalmistatud kaitsekõnest ei olnud üldse kasu, aga verd ei lubatud mul anda hoopis imelikumal põhjusel.

Kohe sinna jõudmisest peale hakkasid asjad toimuma ebastandardsel viisil. Nimelt saadeti mind registratuurist otse arstikabinetti, mitte tervisetesti täitma, aga ma olin nii rumal, et ei osanud mdiagi kahtlustada. Tetrist mänginud registratuuritöötaja, kes mind ise ei registreerinudki küsis veel, kas mul oli eelmine kord hemoglobiin madal ja siis kuulsin pealt kuidas ta mind õele punaseks nimetas.

Kui ma siis lõpuks arsti juurde sain, oli ikka täielik šokk, et minu eelmise korra (aasta tagasi) analüüsid on pannud mulle hepatiit C kahtluse. No kurat! Ma pole mingi joodik, narkomaan ega muu selline.

Õnneks uskusid ka nemad ise, et tegemist on valepositiivsega ja kordustest oli olnud nagunii negatiivne, aga ikkagi ei lubatud mul verd anda. Ei aidanud ka minu kinntus, et Indias testiti mul ka kõike võimalikku ja midagi ei tulnud välja ja et kuna tegin vahetult enne eelmist vereandmist vaktsiine, siis äkki on asi selles. Kõik! Mul on joon all ja nad teatavad mulle uue analüüsi tulemustest. Kui aga nüüd ka läbi kukun, siis olen mitmeks aastaks diskvalifitseeritud mingite mittespetsiifiliste markerite pärast.

Miks minuni aga juba aasta tagasi see info ei jõudnud, paneb kõige rohkem vihastama. Arst ütles vaid, et ju prooviti helistada, aga ei saadud kätte. No mingu persse! Miks nad siis mailiaadresse ka iga kord uuendavad? On üsna selge, et tol hetkel, kui üldse helistatigi, olin ma juba Indias ja kasutasin teist numbrit. Aga see on ju nii tõsine asi, et nad oleksid pidanud kasuma iga võimalikku viisi minu informeerimisest. Mõelge, kui mitut inimest ma aastaga tahtmatult nakatada oleksin võinud! Aga neile on tähtis vaid nende patsientide tervis, mitte good of all mankind.

Kahju, et ettevõttel, kuhu isegi väga tahtnuks tööle minna, on nüüd sellised kommunikatsioonierrorid ning muidugi mina tulin sealt ikka tõsiselt šokeerituna ära.

Hakata ehteärikaks või mitte?

Et siis tuli selline imelik ettepanek kelleltki tuttava tuttavalt Indiast, kes arvab, et just Eesti võiks olla see koht, mille kaudu Euroopa turule murda.

Otseloomulikult olen skeptiline. Esiteks, ma olen näinud lähedalt, kuidas Indias ka lugupeetud rahvusvahelistes ettevõtetes äriajamine käib ja minu maine on minu suurim vara. Teiseks, vihkan ma müügitööd. Samas aga armastan ma ehteid ja müügitoetustegevusi. Ja mul on juba töö, mis mulle meeldib ja millest ma loobuda ei taha. Eriti veel millegi võõra ja hetkel tundmatu-ebausaldusväärse nimel. Aga... aga see oleks ju jälle väljakutse ja teate ju küll, kuidas ma nendesse suhtun. Kui lahe oleks öelda, et tõin ise suure ettevõtte Eesti turule!

Ma arvan, et ma vist teen kõigepealt nende kohta tõsisemaid taustauuriguid. Siiani aitasin neil vaid sõbrale teene tegemise korral mõningad Eesti ehtemüüjad üles otsida.

Aga täna oli muidu ka tore päev. Sai tööl segadust selgemaks - oligi vaja leida mõistlik suur boss. Ja sain ka hulga asju õigete meesteni toimetatud, aga mõtlen õudusega, mis mu eile ja täna tellitud kaheksast telefonist saab. Esiteks tundub mulle endale nii absurdne osta kaheksa telefoni korraga - mis siis, et firmale ja ise ei saa ühtegi - aga nüüd tuleb need kuidagi turvaliselt ka uute omanikeni toimetada.

Sain ka ühe ägeda lehmakujulise mälupulga omanikuks. Tegime toreda Baltikumi bossiga vahetust - tema pakkus mulle seda pärast seda, kui oli lehma taguosa tagasi küsima tulnud ja mina andsin vastu meie pulga koos lehmakommiga.

Õhtul läksime Annika äkkotsuse peale kinno. Vahepeal päästsin veel kiiruga oma töö-pangakaardi ära, mille kogemata päeval ära blokeerisin ja kuna siis kohe polnud kinos midagi, siis jalutasime mööda poode, nagu Genialistide laulus. Ega ostnudki midagi, aga siis jäi mulle jalgu silt: india maiustused. Muidugi astuin ligi ja sain tuttavaks portsu krišnaiitidest India fännidega. Vestlesime päris pikalt ja mul oli tore, kuigi mind kergelt uude usku värvata prooviti. Aga ma arvan, et äkki lähengi mõnele nende loengule niisama enese harimiseks.

Ja siis naersime, kõht kõveras, vastikute bosside filmi üle.

Justinit tuntakse karvupidi

Ehk siis laupäeva ööst, mil millegipärast tekkis hirmus tahtmine üles leida üks Bieberi laul, mis minu meelest täitsa kuulata kannatas ja millele end korduvalt kaasa laulmas olin avastanud. Niisiis otsisin oma arvutist edutult seda, seejärel Google'ist ja Wikipediast ning kammisime ka terve Youtube'i soovituste nimekirja läbi ühe meeles oleva fraasi abil.

Isegi leidsime Justiniga seotuna sellise fraasi, aga see ei viinud kuskile. Kuni olime kõri auguni Justini uuemate ja varasemate paladega tutvunud ning viimases lootuses pöördusime tagasi arvuti enda teadmiste poole.

Ja te ei kujuta ette, kui naljakas oli, kui Riin kaks ja kaks kokku pani ja mõistsime, et otsisin hoopis Sandra teise lemmiku - Ericu lugu ja sellist fraasi, mida me otsisime, seal ei olnudki. Naersime ikka, kõhud kõveras, pisarateni. Ja sealt edasi läks arutluseks, miks need kaks meile nii sarnased tunduvad ja ma usun, et S tahaks mind maha lüüa praegu - aga nad on nagu must ja valge koer, kaks tilka vett. Ja nende põhiline kommunikatsioonisõnum on karvades.

Peost peoni

On olnud jälle ülimalt kiired ajad. Eelmisel nädalavahetusel leidsime siiski Aivariga päeva, et veidi ka päiksel enda peale paista lasta ja kõrvetasime end ettevaatusabinõudest hoolimata vähkideks.

Pühapäev kuulus laulupeole, mil sattusime juhuse tahtel presidendipaari naabriteks ja oli muidu tore, kuigi selliseid laule, mida oskaks kaasa ulguda, ei kuulnud.

Esmaspäev möödus töö ja autojamade tähe all. Nimelt taakord suri auto nii ära, et ei saanud seda üldse käima. Kui siis Rauno abiga talle jälle eluvaim hetkeks sisse puhutud sai, jooksin pettunult tagasi oma lemmikremondimeeste juurde. Seekord aga välistati mõlemad pähe tulnud võimalikud põhjused ning edasi läks lolli blondiini mõnitamiseks. Olin juba täiesti solvunud ega saa nõustuda, et nüüd järsku ongi selline asi minu auto puhul normaalne aga pidin sealt siiski vaid pirnivahetuse järel ära sõitma. auto pole ju koer, kelelga iga päev jalutama peaks.

Kogu nädala oli mul Sandra külas ja tööasjus tegelesin põhiliselt suvepäevade üle närvitsemisega. Nimelt oli viimane nädal enne suvepäevi ja mul tuli ikka kaubelda iga asja üle nagu mustlate või India kaupmeestega ja mul olid juba närvid täiesti püsti, sest mind püüti igal hetkel hullu moodi röövida ja suuresti see õnnestuski. Ma ei saa aru, miks nad mulle juba kuu aega tagasi detailidest rääkida ei võinud, kuigi ma korduvalt küsisin. Aga läbirääkimiste lõpptulemustest veidi hiljem.

Sandraga saime kahjuks üsna vähe koos olla. Esimesel õhtul istusime kodus, teisel jalutasime mu vana koduni, millega on sündimas drastilised muutused ja tegime palju pilte ja kolmas õhtu kuulus Õllesummerile.

Kahjuks olime vahetult enne Cranberries'i ärajäämise selgumist jõudnud just veel pileteid osta ja nüüd siis tuli Sandra ka hoopis kolmapäeval minuga õllekale kaasa.

Minul oli seal väga tore. Ajasin kõigiga lolli juttu. Nägin üle pika aja suureks kasvanud Getut ja Johnnyt, kes mind kohe õhku tõstis. Mingil hetkel ühines minu, Sandra ja Aivariga ka Katsu ja koos elasime Queeni kopeerijatele kaasa õhtu lõpuni, mil muidugi jalad valutasid ja häält enam ei olnud. Ja 2QS oli ka hea, kuid HU? valmistas pettumuse oma tümakaga.

Neljapäev kujunes lausa nii hektiliseks, et alles päeva keskel selgus, et saan siiski juba varem Rakveresse ettevalmistusi tegema minna, mistõttu Sandrat ma enam ei näinudki ja vahetuskaubaks tuli Rakverest siia Riin. Niisiis nemad olid paar päeva minu juures ja mina praktiliselt Riinu juures, aga see kujunes toredaks neljapäevaks.

Nägin korraks Svead ja põrkasin Rakvere Selveris kokku parkimismajas auto kapotil seisva ja asjatava Hartiga, kes kaugelt tere, Maria hüüdis ja keda ma esmapilgul äragi ei tundnud.

Õhtupoole käisin peokohta üle vaatamas ja seal fotosid tegemas ning siis korraldasin end üle aastate Jaagupisse väikseid sugulasi vaatama. See kujunes oodatust palju toredamaks, sest nägin ära kõik, keda tahtsin ja see, keda vältida soovinuksin, oligi õnneks kodust ära.

Minu üllatuseks tundis poiss mu kohe ära ja tuli kallistama. Tema positiivsest vastuvõtust piisas ka väikeõele minu väärtuse selgitamiseks ja nii tuli temagi ja pani oma pisikesed käed mulle ümber. Sealt edasi tassiti mind igale poole ja näidati ette ka kõige pisemad uuendused kuni lambipirnideni. Muudkui hüüti: look ja look! Ja nende ema pidi end pooleks naerma sellest ning ka seetõttu, et mind nii ruttu taas omaks võeti. Ülejäänud õhtu kaklesid nad selle üle, kes saab mu süles istuda või mu telefoniga mängida ning toorestest tomatitest said kõige lahedamad mängukannid, mida laua peal ringi nipsutada.

Enne pereisa kojutulekut läksin oma ööbimiskohta ja kui autosse istusin, tegi pisiprintsess nii dramaatilise žesti õlgadega ja hakkas nutma, et mul oli end tõeliselt raske sealt eemale tirida. Eks näis kas murran edaspidigi endale antud lubadust sinna mitte naasta. Nad ju oleksid seda väärt!?

Reede ja laupäev möödusidki suvepäevade tähe all. Mina ainsa korraldajana olin muidugi paras närvipundar. Eriti, kui saabumisajaks määratud tunnise vahemiku alguses saabus vaid paar peret ja ülejäänud hakkasid lisanduma alles mitme tunni pärast jupi kaupa. Seega tuli ajagraafikut veidi ümber teha, aga kõik tuli üsna hästi välja ja rahvas jäi rahule.

Õhtul metssea prae söömise ja kerge sauna-ujumise järel lootsin ka ise veidi lõõgastuda, aga tegelikkses päris vabaks end lasta ei suutnudki. Kui, siis pärast esimest kesköist rummi, mil veel vaid mõni kolleeg mulle lõkke äärde seltsiks jäi ja seal kolmekesi poole ööni kinni makstud puid põhimõtte pärast põletasime. Siis sai ka igasugust kägu ajada ja üksteist paremini tundma õppida. Mis siis, et neist paljudel minuvanused lapsed on.

Pärast mõnetunnist und saabus juba hommik, mil visati kirvest, kirjutasime üksteisele midagi mälestuseks seljale ja suundusime tsemenditehasesse ekskursioonile. Sellega suvepäevad lõppesidki ning ei möödunud kümmet minutitki, kui ideaalsest kõrvetavkuumast ilmast oli saanud padukas. Natuke oli isegi kahju meile järgenud tegelaste suvepäevadest, kus paistis olevat rohkem nii rahvast, raha kui korraldajaid. Aga mulle tundub, et meie väike seltskond - sest kohale ei ilmunud ka päris paljud kirjapannutest - nautisid kõike väga.

Kojusõit oli karm. Olin nii väsinud ja parasjagu hakkas tekkima pingelangus, et mitmel korral avastasin end liiklusohtlikest olukordadest ja kahjuks ei suutnud umbes kuuekümnekilomeetrisel jupil ka kusagilt kohvi leida, mistõttu alles Lasnamäel selleks peatuse teha sain ja kohe keele ära kõrvetasin.

Kodus ootas mind Koreast tagasi jõudnud Riin, kellega õudselt muljetada tahtnuks, aga laip, nagu ma olin, ei suutnud ma vist väga hea kaaslane olla. Jõime kohvi ja veini ja sõime ülihead bried, kõigele taustaks filmde vaatamine horisontaalasendis. Natuke siiski saime muljetada ka ja nalja sai eriti palju, aga Bieberist jne hiljem.

Kui minust jääb väheks...

Siis ühel hetkel hakkavad seda ka ülemused märkama. Ükskõik siis, kui tubli sa oled. Muidugi neile sobib see variant väga hästi, et suudan vajadusel ka mitme eest rabeleda oma aega väga hästi planeerides ja peaaegu mitte kunagi õigel ajal koju jõudes. Aga see-eest ma enam ei põe ka, kui hommikul kümme minutit hiljem jõuan. Ja see aitab hoida mu aju rakkes ning kurbi mõtteid mõtlemast.

Aga nad on jõudnud vähemalt iseseisvalt arusaamani, et kuna nüüd läheb ka ettevõttel paremini, siis ehk oleks aeg ressursse veidi otstarbekamalt kasutada ja mind mitte raisata lihtsamate tööde tegemisele. Ma saan ju täitsa hästi ka administratiivpoolega hakkama, aga nad usuvad nüüd, et oma erialale keskendudes suudaksin rohkem korda saata. Ei tea, kas suurt bossi ka selles veenda õnnestub?

Eks elu näitab, mis saab. Ja seda ka, mis minu eelkäijast pooleteist aasta pärast saab, kuigi ei tahaks talle kuidagi liiga teha.

Kuna mu ülemusel on viimane nädal ja muud asjad ka on kohutavalt kiireloomulisteks muutunud, siis ongi hästi pingeline nädal, aga kuidagimoodi olen suutnud siiski igaks õhtuks end jamadest välja kaevata. Ja homme on reede.

Olen veetnud ka mitu toredat päeva koos sõpradega ning eile oli esimene kord üle pika aja, kus lihtsalt rääkisime H-ga nagu vanasti ja meil oli tore ja lõbus. Norisime üksteist nagu polekski maailmalõpp käes. Isegi naersime. Ja ei kakelnud ega iroonisenud halvas mõttes. Kuigi ma ei ole kindel, et temast kunagi päriselt aru saama hakkan. Eriti sellest, kuidas ta saab pärast kogu seda aega nii tunda, nagu ta tunneb. Või ei tunne. Ja kõigist temas peituvatest vastuoludest. Ja kangusest. Jne jne jne. Aga ma pean ju vastu pidama.

Lugu sellest, kuidas Sandra mu identiteedi ära kaotas

Nimelt olen oma mõtetega ikka veel jaaniõhtus, mil viivuke enne koju minemist mingi suvaline tüüp juttu tegi ja siis kohe teatas, et räägin oma emakeelt aktsendiga. See kõlas niii veidralt, et ma ei teadnud kohe üldse kuidas reageerida. Ei olnud ju keegi teine varem samasuguse avaldusega lagedale tulnud. Seega otsustasin küsida rohkem arvamusi ja hõikasin sellekohase küsimuse Sandrale ja tema hetkekaaslastele. Need võõrad liitusid kohe aktsendiarvamusega. Sandra karjus esialgu "ei" aga siis veidi hiljem väitis, et ma ei räägi mitte ainult oma emakeelt nagu hea keeleoskusega venelane, aga ma rääkivat ka inglise keelt imelikult. Puiselt ja korrektselt ja samas nagu soomalsed. Mis on juba iseenesest väga vastuoluline väide.

Minu esimene kahtlus oli, et ehk on inglise keeles elamisest midagi külge jäänud, aga siis väideti, et olen alati imelikult rääkinud. No tore siis! Ma olin kohe päris kuri. Nagu mismõttes nad nii ütlevad? Ma oskan üldse vene ja soome keelt minimaalselt, kuigi mulle on just öeldud, et ma suudan väga hästi rääkida võõrkeeltes neile iseloomuliku intonatsiooniga. Samuti sain hiljuti kuulda, et ma räägin inglise keelt isegi kiiremini kui eesti keelt ja nii hakkavad just sõnalõpud kurku kinni jääma. Ja korduvalt olen kiita saanud erinevate riikide native english speakeritelt, kelle meelest räägin nende emakeelt suurepäraselt.

No võta siis kinni, mis toimub. Ja kõige hirmsam... kui neil on õigus, kes ma siis olen?

Esimene vorst ära järatud

On olnud üsna raske nädal. Küll lühem kui tavaliselt, aga päevad on olnud pikad. Sinna on mahtunud trenn ja Annika lõpetamine ja tööl lapse ekspluateerimine - mida ta küll ise nautis - ja nüüd ka jaanipäev.

Ma ei suutnud kuni viimase pooliku tööpäeva lõpuni välja mõelda, kas ja mida ma oma pühade tõttu vabade päevadega teha tahan. Olin juba nii pikalt järjest õnnetu olnud ning ka pikad toredad päevad masenduses lõpetanud, et idee kuskile koos poolvõõrastega jooma minna ja seal head nägu teha ei tundunud eriti ahvatlev. Kuni tuli mõte Sandra juurde maale tulla. Ma muidugi ei teadnud, kas see talle ja tema perele üldse sobiks, aga nüüd kirjutan seda posti Sandra isa arvutil.

Läks veel nii hästi, et saime tema õega koos Tallinnast maale loksuda, pidevalt okse ja naerukrampidega võideldes, sest Laura valis laia istekoha vetsuukse järel ningf siis iga kord, kui sealne kraam rohkem loksus, tahtis hais tappa - eriti viimasel pooltunnil.

Eilse veetsimegi nende maakodus grillides ja seejärel küla jaanipeol lõkke ääres juttu ajades. Vahele mahtus muljet avaldav kogus rummi ning selle suve esimene ise grillitud liha koos esimeste eesti maasikatega. Usun, et mul on seda eemalolekut väga vaja, sest ma ei jaksaks enam kaua ainult oma suhteprobleemidele mõelda.

Olen nutnud nii palju, et majapidamispaberit kulub rullide kaupa ja tuba upub kortsutatud taskurätikute merre, aga nüüd viimaks on selgus ja rahu ja hinge ravimine saab alata. Me ei ole enam Harshiga koos. Me loodame, et muidu eriti miski ei muutu, sest olles üksteisele nii tähtsad kui me oleme, ei taha me seda lähedust kaotada, aga ma saan vist temast aru ja hakkan aktsepteerima tema soove. Ma ei süüdista teda milleski ja ennast ka mitte. Pean vaid mõistma, et praegu ei ole meie jaoks lihtsalt õige aeg. Eks elu ja aeg näitavad, mis tulevikus saab. Kas me leiame jälle oma tasakaalu ja õnne või läheme kumbki siiski oma teed.

Seni aga ignoreerin teiste lähenemiskatseid, sest ma lihtsalt ei suuda veel edasi liikuda ja jaanipäev on paras harjutamisaeg selleks. Vana peikakandidaat kirjutas just, kuidas ta tahaks minuga taevas tantsida ja bla bla. Teised vanad on suutnud end ka värskelt ja mitte heas mõttes meelde tuletada. Aga täna tunnen jälle, et mind ei murra taas iga tuuleiil. Ja see on nii hea. Kergendus laskub.

Sest ma väärin seda

Olen praegu tõeliselt õnnetu. Enamusele see ei paista ja loodetavasti ei hakkagi paistma, sest endalegi üllatuseks suudan avalikult head nägu teha ja ka lähedastega, kui nad ei tea juba, et midagi valesti on, aga on.

Sel nädalavahetusel tunnen end eriti üksikuna, sest Annikal on kiire, Sandra on tagasi Tartus, Aivar pidutseb ka kusagil eemal ning ülejäänud paar lähedast ignoreerivad mind. Jõudsingi sinnamaale, et saatsin solvumisest Katsile ülimalt iroonilise sõnumi, aga kui vastust ei ole tulnud mitme tunni jooksul, siis ma ei tea, kas on mõtet seda üldse oodata.

Kõigil on oma elud ja suhted ja tegemised. Indias sain ju ka häid sõpru, aga nemadki on kaugel ja avastasin, et ka tehnoloogilistest lahendustest ei ole küllalt alati nendega ühendust saamiseks. Ja nüüd rapuvad vägevalt minu ja H suhte alustalad ning mul pole süüdistada kedagi peale enda. Muidugi võiksin kanaliseerida oma viha ka vähemalt kahe teise inimese suunas, aga sel poleks mõtet. Siis peaksin ise süüst puhas olema ja ma ei ole ju. Ja ma ei ole seda mitte vähe kahtsenud, aga tunnistasin üles, palusin korduvalt vabandust ja rohkem teha ei oska - tagasi seda ju võtta ei saa. See on kõik juba vana teema, aga tuli nüüd uues, vindi peale keeranud võtmes, tagasi ja tegi minu kallimale haiget. Kohe väga. Ja ma totaalselt mõistan, kui ta otsustabki ära jalutada, aga ma ei tea, kuidas siis edasi minna. Äkki üksildus ongi minu karistus. Ebatäiuslik olemise eest Aga ma nii tahaks, et kõik saaks korda, kuid mul on tunne, et ei saa ja see kõik on selgelt out of my hands. Lihtsalt veel üks mõra lisaks eelnevatele ning takistustelasule. Seetõttu ongi vist aus, et on ilus päikseline nädalavahetus ja mina mossitan üksi kodus. Mida muud mul ongi teha? Üksi olen nii või naa. Olen juba ligi nädala ennast haletsenud ja pole ka mingit motivatsiooni ennast kätte võtta ja pingutada - mille nimel? Kes hooliks? Ja nii ma siis ignoreerin trenni ja muid koduväliseid tegevusi ning söön vaid jäätist.

Tuhat ja üks postitust

Uue tuhande alustamine on jälle aega võtnud. Nüüd tagant järele ei olegi teab, mis lihtne meenutada, millega peaaegu kahe nädala jooksul hakkama olen saanud, aga eks ma proovi. Nt ülemöödunud nädalavahetusel käisime kalal. Plaan oli, et Annika ja mina päevitame ning Veiko ja Santz püüavad õhtusöögi kinni, aga reaalsuses vahetasime lihtsalt kolm korda kohta, ei saanud kala ega päevitust, kuid tore oli ikkagi. Ainus ärritav osa oli see, kui pidin hakkama ühe paneellinnaku elanike ees teist kaitsma, sest nende meelest on Lasnamäe nagu lagunenud ja paha Venemaa. Minu meelest ei anna nii üldistada ega ka üht paneellinnakut teisest eristada.

Õhtul jõime veel rummist kered surisema ja pühapäeval üritasin asjalik olla.

Möödunud nädal aga oli väga töine - pool sellest veetsin Eestis ennast tähtsaks tehes ja teise poole Lätis end tõeliselt rumalana tundes. Nimelt hakkame me kvaliteedisertifikaati taotlema ja olen tihedalt seotud selle protsessiga - seega oli ka nüüd Baltimaade tulevastele kvaliteedispetsidele ühine koolitus. Asja sisu jäi ikka segaseks, aga sai jälle uusi tutvusi luua ning I-tähega tüdrukute nimesid nägudega kokku panna. Eriti tore oli see, et elasime otse Daugava jõe ääres ja vaade oli nii mega. Viimasel õhtul ei raatsinud kohe kuidagi tuppa minna ja nii me siis istusimegi kahekesi ühe läti tehnikuga jõge piiraval müüril, õppisime üksteist tundma ning jõime salaja ülimalt maitsvat siidrit. Miks meil neid ilma gaasita ei tehta, ah?

Viimane nädalalõpp aga möödus Sandra ja Aivari seltsis. Kuna kuumalaine kestis pea poolteist nädalat, siis saime veel veidi pättust teha, koolatopsidesse rummi lisada ja siis nendega Stromkal, jalgupidi vees, mõnuleda. Mida veel võiks ühelt õhtult tahta, ah?

Pühapäeval käisin töökaaslase lapse sünnipäeval mänge tegemas ja see oli ka tore. Viimaks sai ka veidi jumet naale. Lisaks kuulen kolleegidelt aina enam, et olen tõeline leid ja nemad on minuga väga rahul. Juba vihjatakse ka, et hea meelega teeksid nad minuga ikkagi pikemas perspektiivis koostööd, kuid samas puhuvad muutuste tuuled ja ei või milleski kindel olla.

Kuigi töö on tore ja firma üsna hea, siis hetkel tundub, nagu rotid põgeneksid uppuvalt laevalt. Eks igal neist ole oma põhjus, aga veidi kõhe on ikkagi. Eile oli jälle üks tähtis rahvusvaheline koosolekupäev, kus ma igaks juhuks vagusi istusin, aga vähemalt sain ürituse korraldamisega hakkama. Ja täna pidin peaaegu nädalaga kogunenud argitöösse ära uppuma. Ainus motivatsioon seal pikemalt istuda oli, et kohe-kohe saan koju tulla ja oma kõige kallimaga üle pika aja rääkida, aga võta näpust. Tal on midagi jälle pahasti ja siis ta tõrjub mind. Ma saan tema motiivist aru, aga see ikkagi ei meeldi mulle.

Veeõnnetusest kosmoseni ja sealt politseni

Ehk on olnud jälle üks kummaline nädal. Esmaspäeval ja teisipäeval oli veel Sandra minu juures, aga kolmapäeval sain juba koju joosta paanikas korteriomaniku kõne peale, et uputan naabreid. Umessamamoodi nagu esmaspäeval, mil Sandra mu külalised luku taha pani, rääkisin juba sellest? Selles täiesti piisas ka mulle hirmu nahka panemiseks sest no kes tahaks kunagi sellist kõne saada? Enne kui pole olukorda ise näinud, ei tea ju ka, kui hulluks olukorraks valmistuda.

Seekord aga läks õnneks. Esmapilgul ei näinud ma üldse vett kuskil kuigi valmistusin juba oma tavaliselt põrandal vedelevat läpakat pesunöörile riputama. Õnneks oli keegi juba tellinud san-tehnikud ja jõudsime üheaegselt. Nemad siis uurisid ja puurisid ja lõpuks teatasid, et arvatavasti tuli vesi välja ühest pesumasina ühenduskohast, kus on õhuvahe. Isa jättis selle kunagi nii ja väitis, et kuna kalle on õige, siis võibki nii jääda. Nüüd aga - rohkem kui aasta pärast siia kolimist - juhtus selline ootamatu jama, et naabri lagi tahtis alla tulla. Sain jälle vene keelt praktiseerida nii ühe kui teisega ja siis tormasin poodi sularahaautomaadi juurde.

Selle käigus aga avastasin veel suurema õnnetuse. Nimelt vägistasin igat pidi oma auto käigukangi, aga see keelduski liikumast ja kiirest hetkest olenemata tuli mul san-tehnikute raha järgi jala minna. Ma ei julge veel hakata selle probleemiga tegelema, sest karta on, et tuleb pukseerida see parandusse. Persse. Ms mõttes pargin ühel päeval auto ära ja järgmisel korral on see lihtsalt katki läinud? Ilma, et enne võiks midagigi aimata.

Sama päeva kolmas piisk üsna täis karikasse oli interneti äraminek. Nüüd juba küll räuskasin. Et mismõttes kõik jamad nii korraga juhtuvad? Nett tuli aga õnneks tagasi ja H suutis mu maha rahustada. Muidugi käis protessi juurde ka paras pisaratevalamine, sest ta ikka veel arvab, et on parem mind igasuguste ebameelduvustega hirmutada. Mina eelistan neid variante teada, aga positiivseks jääda.

Eilne aga oli toredam. Tööl on nii kiired päevad, et ka õhtuti jääb mitu lauda mu poolikuid asju täis, aga midagi pole teha. Sel õhtul sai vähemalt end lõdvaks lasta ühe koostööpartneri uhkel juubeliüritusel. Eksklusiivsed toidud ja joogid ja kaks bändi. Põhiesinejaks oli lätlaste Cosmos, kellest küll mina midagi ei teadnud, aga paljud teised küll. Vaimustavad poisid, pean tunnistama. Päris tihti meelitasid naeratuse mu näole. Lisaks veel social mingle ja pidevalt klaase täitvad kelnerid. Mmm... kui vaid ilusat ilma oleks eilseni jätkunud. Pool pidu oli õues ja seega üsna külm. P.S. Olen vist kuidagi vahuveini talumatuse hankinud, sest mõlemal korral sel nädalal, kui seda pakuti, hakkas kohe kõht imelikult valutama. Üldse ei meeldi.

Tänase päeva suurim action pärast rütmitunnetuseta treeneri tundi oli ühele rikkis onule politsei kutsumine. Tegelikult jõudis temani enne mingi noormees, aga siis tal vist tuli paanika kallale ja ta palus mul endal politseisse helistada, väites, et tema ei saa, sest tal autos muusika mängib. Ei saa siiani aru, kuidas see midagi takistas.

Igatahes, ootasin siis selle tänaval vedeleva nutuse ja tatise, tõmbleva purjus vanamehega päris tükk aega politseinikuhärrasid. Mul lubati küll, aga ma ei julgenud teda lihtsalt üksi jätta. Ta oli lihtsalt nii õnnetu ning rääkis sõjast ja surmast. Mingi hetk üritas ta end ka püsti ajada, aga ega jalad eriti ei kandnud ja see tundus liiga riskantne seal kitsa kõnnitee peal. Ühel hetkel siiski saabus politseibuss ja mehed lähenesid kohe väljendiga: tere, (nimi)! Ju siis olin mina ainuke võõras seal kummalises tänavanurgal kohtunud seltskonnas. Aga vähemalt tänase päeva heategu sai tehtud.

Kultuurikümblusest

Alustades juba ülemöödunud nädalavahetusest, võin julgelt kinnitada nii endale kui teistele, et tegin õigesti, et Aivariga pärast eelmise aasta piinlikkushetke edasi suhtlesin. Võinuksin ju solvunult minema jalutada, aga kes siis oleks nüüd ilma igasuguste kommentaarideta mu tuba katvad täis nutetud ja nuusatud taskurätikud ära koristanud? Ma ei tea just palju selliseid mehi. Teine samalaadne hetk tekkis, kui õnnestus üle pika aja Achuga rääkida ja ta jutustas, kuidas oli just poes kindermune näinud ning mometaalselt mulle mõeldes kaks tükki ostnud. Kuna aga mind ei olnud, siis sai ühe omanikuks suvaline laps. Vot nii äge tüüp ta ongi!

Möödunud nädal ise oli jälle huvitav. Algas suurepärase tööalase võiduga, kui sain taas osa ühest tähtsast koosolekust, kohtusin järjest mitmete tööriiete pakkujatega ning siis sain veel tagatipuks suurepärase uudise, et mulle enim meeldinud puhkemaja oli nõus minu karmilt kokku tõmmatud hinnapakkumisega ja isegi jättis alles mõned asjad, millest valmistusin loobuma.

Muus osas oli lihtsam töönädal, sest mu kolleeg oli tagasi ja teisigi liikus palju kontoris ringi, mistõttu ei olnud ma hetkekski oma küsimustega üksi. Hakkasin tõsisemalt tööle ka meie uue kodulehega ja paistab, et asjad hargnevad soovitud suunas.

Sel nädalal pidid minu juurde laekuma ka uued külalised. Olin küll ju otsustanud, et rohkem kui korra kuus kedagi ei võõrusta, aga juba tol samal nädalavahetusel veetsin mitu tundi vene keelt praktiseerides ja kahele Peterburi noormehele Tallinnat näidates. Üks neist oli väga tore, aga teisest jäi sitamaitse suhu. Ta oli ära suutnud unustada kõik koolis õpitud inglise keele ega püüdnudki minuga suhelda. Terve aja ta käitus ainult kõrgilt nagu mingi ärahellitatud jõmpsikas ning pani mind tundma nagu ma ei oleks tema viisaka käitumise väärilinegi pärast kõiki minu püüdeid nende olemist mugavaks teha.

Nendest jäi alles ka üks nali, kui nad lubasid mind "lillede all" oodata ja mina siis mõtlesin, et misasja? Tavaliselt on lillede all surnud ju. Aga nemad olid hoopis Musumäel.

Põhikülalisteks oli aga paar Brasiiliast, kes siia päris kauaks jääda tahtis. Vastasin nende palvele üsna ausalt ja ees ootavaid ebamugavaid tingimusi kirjeldades, nii et kui ma õige päevani midagi ei kuulnud, siis eeldasin, et ju nad lihtsalt otsustasid ümber.

Olin ise Mäos koolitusel, kui sain järjest mitu hilinenud sõnumit, et nad ootavad mind kesklinnas. Tormasin siis koju - õigemini lektor viis ja alternatiiv oleks olnud üksi vihmase ilmaga hääletada või loota, et harvades bussides on juhuslikult vabu kohti - ja kukkusin koristama.

Vahepeal olin muidugi saatnud neile ka mitu informatiivset sõnumit, aga ühel hetkel sain toa korda ja ikka ei olnud neist midagi kuulda. Siis hakkasin juba muretsema ning hiljem selguski, et nad ei saanud ühtegi mu sõnumit kätte ja läksid kuskile hosteli end välja magama. Lubasid siiski järgmisel päeval minu juurde laekuda ja mulle see sobis, sest kuigi trenni jäi nüüd jälle nende pärast minemata, sain Harshiga veidi rääkida.

Neljapäeva õhtul nad tulidki siia ja kõik sujus algusest peale ülihästi. Saime suurepäraselt läbi ning nautisime üksteise seltskonda, head sööki ning kultuurikümblust. Tassisin neid ka vastavalt võimalustele mööda Tallinna ringi ning õhtud veetsime koduselt lauamänge mängides. Õppisin ära tohutult ilusa portugalikeelse sõna: obrigada, mis tähendab "aitäh". Nemad jällegi tahtsid õppida numbreid ning ühte korralikku sõimusõna. Eelistatavalt midagi emadega, aga kuna meil Eestis emasid tülidesse ei segata, siis piirdusin väljendiga "käi persse", millest kohe suur hitt sai.

Seda võis lausa igal pool kasutada. Minu lemmikuks sai nende tuletatud sõnapaar: käi persse - que merde! Kuigi viga polnud ka variantidel: üks, kaks kolm - käi persse ja hilisõhtusel teki alt kostval dialoogil: käi persse! Käi ise! Vabandan nüüd kokkuvõtlikult ropendamise eest.

Üks naljakamaid käike oli meil juuksurikülastus. Nimelt sooviti odavat viisi kõikide peakarvade eemalduseks ja nii lõpetasime Balti jaamas. Ma aga ei oodanud, et satun samasse salonig, kus mu ema pikalt käis ja kus isegi mõned korrad ligi viis aastat tagasi juuri värvimas käisin. Üllatuseks tundis juuksur mu ikka ära ja sain taas vene keelt harjutada. Kogu juukselõikamisprotseduur käiski läbi nelja keele: portugalist inglise keelde, et mina saaksin aru ja mina pidin siis panema teksti läbi eesti keele vene keelde, et juuksur saaks aru. Kuna mu vene keel pole just väga hea, siis ma ei imesta, et juuksur värises kui ütlesime, et ta poisi kiilaks ajaks. Ise ju ka kardaks, et sain valesti aru. Juuksuritädi külvas mu nüüd aga vene keelega paksult üle olenemata sellest, et sain ehk poolest aru ja lõpuks läksme ära sealt Cassio kiilana ja mina koos juuksuri kingitud roosidega.

Teine huvitav käik oli Patarei vanglasse, kus nüüd muuseum asub ja milles ma veel käinud ei olnud. Ausalt aga ootasin sellest rohkem.

Muidugi äratab see suur ja lagunev kindlus aukartust, aga mismõttes kuulutatakse asi muuseumiks ning korjatakse piletiraha nii, et ei viitsita isegi sodi maast kokku korjata ega WC-sid ja valgustust paigaldada. Kuidagi väga imelik oli ise tuletada, mis ruum üks või teine on, sest sildid küll asja selgemaks ei teinud ja näha jääke erinevatest aegadest, mis kuidagi vanglaga kokku ei lähe. Kõige kurvemad olid aga laga ja lammutuskola täis toad ning teised, mille eksponeerimisest ei saanud kohe üldse aru. Järgmine kord läheksin ainult giidi ja taskulambiga.

Ägedatest asjadest võib aga välja tuua veel vangla spookyd operatsiooniruumid ning üksikud kongid, kus sai brasiillasi šokeerida laval asetsevate avatud auk wc-dega.

Eelmisesse nädalasse mahtus veel üks suur uudis, rõõm ja õnnetus - kõik seotud sama teemaga. Nimelt sain endalegi üllatuseks sisse sinna Inglismaa ülikooli, kus on väga hea kommunikatsiooniosakond ja karm konkurents. Rõõmu aga ei jätkunud kauaks, sest teadsin küll, et stipile kandideerimise tähtaeg on väga lähedal, aga minu teadmiste ja plaani kohaselt pidin vaid mõne päeva jooksul jõudma kirjutada essee ja selle posti panna. Kui siis aga selgus, et mul tuleks kolme tööpäeva ning nädalavahetuse jooksul hankida uuelt inimeselt (soovitavalt õppejõult või tööandjalt) ametlikult blanketil ingliskeelne iseloomustus, tuua lagedale keeletesti, mida ma ei pidanud veel tegemagi, tulemused, kirjutada valmis oma essee ja jõuda need kõik ka selleks päevaks Inglismaale toimetada, siis pidin nutma hakkama. No ma tean, et sinna ülikooli saab kandideerida igal ajal ja ka stipiavalduse esitamiseks oli palju aega ning ma oleksin võinud juba lähemalt uurida, kuidas see käib, aga ma tegin kõike tähtaegselt ja nii kiiresti, kui praeguse elu jooksul võimalik. Ei ole aga võimalik hankida juba kolmandat inglskeelset CV-d. Eriti, kuna sellega oli nii kiire, taheti blanketti ja neid, kes seda vabalt inglise keeles kirjutaksid, on vähe. Otseloomulikult ei mäleta ka massülikoolis ükski lektor oma õpilasi, kui need just millegi väga erakordsega hakkama pole saanud.

Otsustasin siiski roomata oma bakajuhendaja ees, sest arvasin, et kui keegi üldse, siis just tema mäletab ja tunneb vähemalt mõningal määral mind. Kuulsin ka, et meie ülikoolis olla normiks, et kirjutad ise oma salastatud iseloomustuse ja siis, kui õppejõud rahule jääb, kirjutab ta lihtsalt alla. Arvasin, et kui praegusel kiirel bakatööde ajal üldse oma juhendaja nõusse saan, siis just nii lähebki. Aga samas, kuna meil ei tekkinud töö kirjutamise ajal just väga head klappi, siis võis ta vabalt mu lihtsalt persse saata.

Sain talt siiski kiire vastuse, et peaksin selle ise kirjutama ja et ta ei mäleta mind. Seda oli raske mitte isiklikult võtta, sest kui mitu juhendatavat tal ikka kahe aasta jooksul olnud on!? Aga mängisin kaartidega, mis mul olid ja kirjutasin uuesti, et kas ta siis on nõus põhimõtteliselt paberile vähemalt alla kirjutama. Vastust aga enam ei tulnud.

Nüüd ei olegi enam muud teha, kui üritan leida aja, et ikka need mõlemad esseed ära kirjutada ja proovin talle saata lootuses, et ta pilgu peale ja nime alla viskab ning need siis vähemalt blanketile printida palub, et kasvõi keegi mu sõpradest selle postiga Tallinnasse saata saaks.

Olen küll lootusetult üle tähtaja ning muidugi ka stipikomisjon ignoreeris mu ajapikenduse kirja, aga mul ei ole midagi kaotada, nii et püüan siiski ära teha ja ruttu ära saata. Sest äkki siiski juhtub ime?

Muidugi oleks nõme kohe jälle töölt ära tulla ja ma ei tahaks üldse, aga samas see võib olla once in a lifetime võimalus ja kui ühtegi pidi saaksin kokku raha, et sinna minna, siis ma ei saa ju seda tuulde lasta. Elu tundub siiski praegu väga ebaõiglane, sest jõudsin nii lähedale vaid selleks, et see võimalus kohe ära võetaks.