Mida veel...

Vaatasin, et jälle on kuidagi väga pikk paus kirjutamisse jäänud. Kusjuures, ma ei kirjuta, aga samas mõtlen üsna igapäevaselt, et voh! Selel asja tahaks küll siia jäädvustada. Ja siis lükkub see edasi ning ununeb. Nüüd olen ametlikult üks neist blogijatest, kellest Märt eelmisel aastal rääkis, kes kirjutavad harva, kuid oma meelest sisukamalt ja tegelikult mitte. No olgu. Proovime seda mõtet ümber lükata.


Vaata, mis ma eelmisel nädalavahetusel SEB suvepäevadel tegin. See oli ka suvepäevade kõige ägedam osa. Sain kaks korda oma neljast katsest mänguloomale südamesse ja kaks korda lasin tehniliselt õigesti loomast mööda. Ilgelt uhke olen enda üle. Ületasin end ja oma hirme haiget saada selle käigus. Ja juba sain täiesti üllatavast kohast kutse uuesti laskma tulla. Loodetavasti saan ka sinna minna kunagi.

Mis veel?
Praktika sai läbi. Pikendasime seda enam-vähem maksimumini, aga ikka sai läbi varem ,kui oleksin tahtnud. Kui algul oli igav ja tegevusetu, siis nüüd oli põnev ja tegemist rohkem kui vaja. Ja viimasel päeval ilmus lõpuks minu super persoonilugu ja siis hakaks sadama pakkumisi ka edaspidi koostööd teha või ka ühte inimest tema tegevuses väljaspool seda töökohta aidata. Ma olen juba põnevil. Tahaks ju lõpuks ometi hakata päriselt erialast tööd tegema.

Viimane nädalavahetus oli fun. Veetsin selle Reijo, Sassi, Erki, Alexi, Tuksi, Otti ja ühe välismaalasega. Muidugi, vahetustega. Ainult Reijoga olin kogu aeg koos reedest pühapäeva õhtuni. Ja tore oli. Tegime turistile sauna ja grilli Eesti moodi. Ja teise öö veetsime Aegviidu kandis järve ääres lageda taeva all magades ja mul ei olnudki külm. Esimest korda mu õues ööbimiste karjääri jooksul. Kahe poisi vahel oli isegi palav. Kui vaid putukad oleksid ka midagi või kedagi muud söögi pähe tarvitanud. Veidi alasti ujumist ja päevitamist ja... no mida veel võiks hing tahta?

Ja eile käisime Otti sõjaväes vaatamas. Tüüp on nii kiilakas:D Ja nägin esimest korda ta ema ja õde. Toredad, aga niiiii tagasihoidlikud. Ja Alexit nägin jälle. Nüüd on vist meie selle aasta nägemiste limiit täis ka:D Vaene mees, ta oli nii haige. Kujutage ette - see mees sai ka päikse käes piste. Ma arvasin, et tema tõmmuduse astmega on see võimatu. Loodus kavaldas meid üle siiski jälle.

Tegelikult tahaksin veel rääkida tati eri vormidest ja kinganumbritest 41 ja 42. Aga see jääb vist teiseks korraks, sest mul hakkab siin kiire. Mul on kolmepäevane puhkus, mis kulmineerub hambaarsti külastusega kohe varsti. puhkus, my ass, ma ütleks. Aga ülejäänu oli tõesti megatore. Kui vaid perverte siin maailmas vähem ringi hiiliks:P

Laevaprintsess ära nähtud

Mina sain ka kutse eilsele SEB kliendiüritusele Baltic Princessil, mis alles kolmandat päeva Eestis oli ja tore ning huvitav oli. Laev ise tundus tõesti väga suur ja ilus, süüa sai ka hästi ning meie seltskonnal vedas, sest sattusime sööma õigel ajal. Paljud pidid aga pikkade järjekordadega maadlema. Ning siis sain rohkem tuttavaks osade töökaaslastega, kelle puhul varem vaid nime ja näo kokku panin. Käisime enamuse ajast koos ühe Mariga ringi ja kuna seal müüdi heategevuse nimel odavalt jooke, siis käisin muudkui küsimas, et mulle midagi head/huvitavat/ilusat/sinist tehtaks ja õppisin häid uusi asju tundma. Kirjutan siia ka üles enda ja teiste meeleheaks, et hea asi on 4cl mingit rohelist siirupit, mille nime ma ei tea, ca 2cl viina ja ülejäänud klaas tuleb täita jää ja Sprite'ga. Ma kohe kindlasti lasen seda endale teha teinekordki.

Mis oli veel tore - nägin üle pika aja Angeelikat seal. Poleks oodanudki. Ta oli tglt mind ka õllekal näinud, aga polnud kindel olnud ja ei tulnud ligi, aga õnneks kohtusime niigi. Kahju lihtsalt, et Ats oli õllekal, aga laevapeol mitte. Muidu oleksin teda ka äkki näinud. Ja see oli ka veider aga samas äge, et sattusin vahepeal istuma ühe oma õppejõuga samasse lauda. Tekkis tähtis tunne. Nagu ma oleksin ka keegi.

Ma tõesti tunnen, et see praktika annab mulle üht-teist juurde. Võib-olla küll mitte nii palju, kui lootsin töömahult, aga ma näen päris elu ja see ongi oluline. Täna otsustasin ka oma töölepingut seal veidi pikendada.

Ega rohkem midagi...

Tegelikult võisk kirjutada vene noormeestest. Minu meelest jagunevad nad kaheks - tõelised nõmekad ja täisgentlemanid. Viimasel ajal olen kolme teise grupi esindajaga tuttavaks saanud ja neis on midagi erilist, teistsugust, kui eesti noormeestes. Nad oskavad muljet avaldada ja panna naise tundma end naiseliku, õrna, haavatava ja samas kaitstuna.

Võllahuumor "Tunne Eestit" teemal

Ausalt tahaks teada, missugune vend kunagi Eestis kohanimesid välja jagas. Tal oli ikka väga kick-ass huumorimeel.

Eile näiteks sõitsin Mäo risti kaudu Rakverre ja teele jäi silt: Loobu 24. No ise teate, kuhu rõhu panete eks. Meie naersime igatahes pisarateni. Vähemalt alati juhatavad sildid su sinna, kui eksid ära või tahad niisama alla anda.
Muide, seal on jõgi ka - neile, kes tõesti enam ei viitsi/jaksa/taha.

Veel eilseid avastusi:
Robin... seesama pisike Robin, kes mulle rinnuni oli, on mul üle pea kasvanud.

Sam on ka nii suur, aga ikka armas musi. Algul ol häbelik. Ei julgenud sõnagi öelda, aga kohe sirutas käe pehme kilpkonna poole, mida hoidsin. Aga pärast oli juba nii sõber. Tuli minu juurde, kui midagi muud kartis ja kalli tegi ja toppis mulle kommi suhu, mis enam endale ei mahtunud.

Pärast sain Svea ja Aivariga kokku. Hiljem ka Anni ja Kairiga ning nägin korraks üht Aimarit ja tema tüdrukut, kelle suhtes ka üks nali välja tuli, aga ok. Hoian saladust:)

Tükk aega mõtlesime, mida teha ja lõpuks otsustasime Võsule ujuma ja O kõrtsi tantsima põrutada. Alasti. Väga mõnus oli. Kuigi ves tundus ikka külm.

Eile oli ka selles mõttes naljakas päev, et puutusin kolm korda politseiga kokku. Kaks korda mõõdeti lihtsalt kiirust ja kaks korda hoidsin hinge kinni, sest spidomeeter näitas veidi rohkem kui pidanuks, aga teha polnud enam midagi. Õnneks nad ei pdanud vajalikuks mind karistada. Siis olin juba kindel, et kui on kaks, tuleb ja kolmas, ja öösel väiksel teel Võsult Rakvereni tegigi patrull lauskontrolli. Päris naljakas oli. Mina olin ainsana autos kaine ja kõik peale Aivari olid püksata. Autodokumendid aga old pagasnikus, mis tähendas, et Aivar pidi otsima minema, aga kuna tal läks väga kaua, siis politsei ootas, et ma leiaksin load üles, küsis vaid, et kas on minu auto ja käskis meil edasi sõita. Nad ei viitsinud mind isegi puhuma panna, kuigi algul tulid varustusega minu juurde. Ju neil oli ka naljakas autotäit püksata tüdrukuid näha. :)

Hommik tuli rahulikult. Sain välja magada ja torti ja muud head süüa. Rikkusin veidi rezhiimi, aga mis siis. Ainus, kellele see liiga teeb, olen mina ise.

Kontoriroti elamused

Ma ei viitsi enam vabandada ja põhjendada, miks kirjutamises nii pikki pause pean. Asi ei ole ajas. Selle aja ju ikka leiaks. Asi on viitsmises ja jaksamises.

Enivei, vahepeal sai üle elatud Õllesummer ja ka kaks kolmandikku mu erialasest praktikast.

Õllesummer oli nagu õllesummer ikka, ainult et veidi igavam ja kehvema kassaga. Ei teagi, mis seda põhjustas. Ja see oli ka hull, et pidin jooksma kolm päeva ühelt töölt otse teisele. Magada sain vahepeal umbes viis tundi, siis läks energiajook sisse ja ma ju ei joo tavaliselt neid ning lasin jälle nagu orav rattas. Sel hetkel oli isegi hea omadus, et praktikal on oodatust tükk maad igavam, aga ma saan aru küll, et see pole tegelikult kellegi süü. Kui on tegevust, siis on väga huvitav ja tore, aga vahepeal on lihtsalt palju asju, mida ei saa või pole mõtet mulle paariks nädalaks selgeks õpetada. Kasutegur on lihtsalt liiga väike.

Lahe on see, et turunduses on ka kolm noort poissi praktikantideks. Nendega saan hästi läbi ja vahepeal saab isegi nalja ja see on ka äge, et minule kehtivad kõik samad soodustused, mis teistelegi. Nt mind liideti ka kohe suvepäevadel osalejate hulka ja sain ka tiimisärgi ja igasugu muud nänni möödaminnes ning mind võeti kaasa ka osakonna puhkuseeelsele uhkele lõunasöögile eile. Ma kogu aeg kardan, et mind need eelised ei puuduta ja siis keegi ütleb jälle, et aga muidugi. Aga ma lihtsalt ei taha mingeid lootusi endas ette tekitada.

Ja eile oli olenemata sellest lõunasöögist üsna nõme päev. Kõik läks valesti. istusin isegi vale bussi peale kodubussi asemel ja avastasin alles Mähe teel aja siis sai mõnuga jalutada ja orienteeruda. Vähemalt oli ilus ilm. Loodetavasti tuleb täna tore päev. Näen oma kolme väikest lemmiksugulast ja Rakvere sõpru. Mul ei tule hetkel rohkem midagi tarka meelde, mida siia kirja panna, nii et teine kord...

Sellega paneks küll kõik fotojahid kinni

Jaanipäeval Viimsis. It says it all!

Veidi muusikast

Nagu juba enne mainisin, on mul praegu külas üks poolakas, kes tuli siia Muusikaakadeemia katsetele ja ööbib minu juures kohe mitu päeva. Olen püüdnud olal nii hea host, kui suudan ja eile õhtul vedasin ta linnast välja Haapsalu Kuursaali Väikest öömuusikali vaatama. Mõtlesin, et tal kui muusikul on eriti huvitav vaadata, millega Eesti esirindlased hakkama saavad ja seda ju Nele-Liis, Lauri Liiv, Jaanika Sillamaa ning Mikk Saar on, aga mul oli pärast nii häbi, et ta sinna vedasin.

Mu vanemad olid ka huvitatud sellest kontserdist ja läksimegi neljakesi, aga kõik alates piletite broneerimisest eelmisel õhtul internetis vedas viltu. Lauljad ise olid ju head, aga tänu kõigele muule jäi paha maitse suhu nii otseses kui kaudses mõttes.

Ja siit tulevad ving ja hala. Olge valmis või minge ära. Kõigepealt, läksime varakult kohale ja avastasime ikkagi, et kuigi hoone ei oleks tohtinud veel lahtigi olla, oli saal üsna täis ja meilt küsiti ukse peal, kas meil on laud reserveeritud. No tere tore! Sellest ei olnud kusagil mingit juttu. Piletilevi rääkis nummerdamata kohtadest. Kuidas see info reserveeringutega kokku käib? Palun seletage mulle! Ja siis meid juhatatigi lauda, kust ma vaid võimendeid nägin. Päris kallis hind oli sellise vaate kohta. Mõtlesin, et no ok. Olen teine kord lihtsalt targem, kui tegelmist on mõne kuursaali üritusega, aga sellegipoolest ootasin, et edasi läheb kõik hästi. Koht tundus ju peen ja mõtlesin, et nii ongi. Vähemalt kunagi, kui seal käisin, oli. Nüüd aga oli maja lagunenud ja majaümbrus kaetud prahiga. Lootsin, et vähemalt teenindus on hea, sest tegemist oli üritusega, kus kõik istusid laudades ja kus ka söödi. Ja siis saidki suurem osa nalju alguse.

Menüüst ei olnud eriti midagi valida, aga mõtlesime, et see on eriürituse teema. Karol, meie külaline, tahtis teed ja menüüs oli kirjas, et nad pakuvad Gurmans' teid. Küsisin siis ettekandjalt, et milliseid on valida ja ta ei reageerinud üldse. Ta vist ei teadnudki, millega tegu. Igatahes, tagasi tuli ta kuuma vee ja ühe Tetley kotikesega. Ei tea küll, kelle jaoks see gurmaanlus on.

Teised kõik tellisid mahla ja saate aru? See asutus ei osta isegi mitte Aurat ega muud sellist sisse (muide, neil polnud isegi gaasita vett, kuigi menüü seda lubas). Nad serveerisid mingit Rõngu solki. Minu nö apelsini mahl oli tõesti sõna otseses mõttes solk. Mina seda juua ei suutnud.

Peedu tellis kohvi ja ei tema ega ka Karol ei saanud oma joogi juurde ei suhkrut ega koort. Mõtlesime, et ju tüdruk on uus ja lihtsalt unustas. Kui ta jälle lähenes, küsisime suhkrut ja chick ütles lihtsalt, et võtke. See on laua otsas. See oli võõra seltskonna nina ees. Huvitav, kudias ta seda ette kujutas, et me suhkrut jagame ja lihtsalt võtame selel nende käest ära? See polnud mingi tehase söökla ju. Või siiski? Oleks see suhkur siis laua keskelgi olnud. Ja koor jäi ikka kaugeks unistuseks.

Me tellisime ka vahuveini ning sellega sai omakorda nalja. Chick tuli ja lajatas selle lihtsalt keset lauda. Mürtsuga! Me kõik ehmatasiem ja siis hakkasime naerma. Nii ei tehta ju! Vähemalt meie teada, aga Haapsalus siiski.

Lõpuks tuli toit. Tellisime praeg ja saime mingid kümme korda kümme sentimeetrit mahutavusega taldrikukesed, kus oli veidi mingisuguseid makarone ning lihapuru - tellisime pasta sarapuupähklite ning suitsukanaga.

Viimane üllatus oli see ,et "restoranis", kus on laual valged linad, ei ole olemas salvrätikuid. ma juba mõtlesin, et kaks varianti. Kas pühin suu linasse puhtaks või võib selel raha eest nõud kaasa võtta. No mida te minust mõtlete? Muidugi, ma ei teinud kumbagi, aga sain eile sellest üritusest väga kehva elamuse ja oli väga häbi, et Karoli sinna vedasin. Ka muusika kõlas seal saalis kuidagi valesti, aga see võis olal tingitud ka minu kohast või sellest, et esitatud muusikalihitid olid julmalt kontekstist välja tiritud. Aga ok. Ving lõpeb siin.

A Walk to Remember

Ma ei mäleta, kas olen varem ka sel teemal kirjutanud, aga nüüd kirjutan igatahes. Vaatasin ükspäev jälle seda filmi. Kolmas kord vaatasin ja kolmas kord nutsin ka pool filmi ajast kõva häälega. Ma lihtsalt ei saa seda teisiti vaadata. Kuigi Mandy Moore pole minu meelest suurem asi näitleja ja mida enam vaatan, seda enam selles veendun, oskab ta väga ilusti laulda ja filmi sisu on nii meeletult ilus ja kurb ja kuigi ma olen seda filmi korduvalt näinud, loodan ikka iga kord, et nüüd tuleb õnnelik lõpp. Aga ei tule. Aga väga soovitan vaadata seda. Ma ei nuta ühegi teise filmiga nii palju. Ma nutan üldse väga väheste filmidega. Sellega ja Rohelise miil'iga ja Pay It Forward'iga ja Medicopteri nende osadega, kus Gaby sureb. Enamasti jäävad psarad silma siiski pidama ja korraks on raske neelata, aga need mõned asjad mõjuvad kuidagi teisiti. ei teagi, mis nad nii eriliseks teeb. Aga vaadake ja mõelge ise.

Ökopesupesemine

Ma tahtsin seda juba mitu päeva tagasi kirjutada, aga praegusel ajal ei saa väga tihti ega pikalt arvutile ligi. Mul on üks poola noormees külas ja mul pole õrna aimugi, kas Poola käib siin suure või väikese tähega, aga mõttest saate ikka aru ju.

Enivei, pidin ise pesu pesema ja esimese laariga sain väga edukalt hakkama ja ega teisegagi midagi väga viltu ei läinud. Asjad jõudsid masinasse. Taskud kontrollisin ka üle. Keerasin õiged kraadid ja asjad peale ning läks! Kas keegi pani tähele, milline etapp mul vahelt ära jäi? Mina ise küll ei pannud enne, kui pesumasin juba lõpetama hakkas. Ema küsis järsku, et kas ma pesupulbrit ka panin. Öfkoors not! Nii andekas olengi:D Aga pesu tuli üsna puhtalt tagasi ja keskkonnale tegin ka kerge teene. Kas ma olen ainus selline andekas?

Ma olen tegelikult elus, ausõna!

Sandra tegi mulle eile märkuse, et ma ei ole 16 päeva midagi kirjutanud. Tänaseks siis juba seitseteist. Ma tean. Vabandusi ei ole, aga toon siiski mõned välja. :D

Kõigepealt ma olin kaks nädalat kinni laeva peal, kus oli väga tore, aga elu koosnes magamisest ja söömisest, lisaks mõned istumised erinevate seltskondadega ja mõned ekskursioonid maa alla ehk laeva põhja, kuhu tekimeeskond ehk igasugused kombekates mehed kõiki uusi neiusid vedama pidid. Aga seal ei olnud eriti wifit ja blogimisest ei saanud kohe üldse asja.

Olengi nüüd olnud kolm nädalat põhiliselt meediavaba. Noh, ok. Olen lugenud maile ja kindlasti nii mõnigi on mind ka msn-s märganud, aga eriti rohkem pole viitsinud-jõudnud-tahtnud.

Nüüd olen juba paar peäva kuiva maa peal olnud, aga õiget puhkust pole veel olnud. On olnud kaks poolikut lebotamise päeva ja see on ka kõik, kuid töö raames ja ka peale tööd on olnud tore ja lausa haruldane nädal. Ma olen kokku saanud nii mitme praeguse ja endise sõbraga, keda kes teab, kui ammu näinud ei olnud ja nende kõigiga oli tore. Noh, Reijoga on alati tore. Käisime eile koos Raplas Annika lõpetamisel. Tahtsin minna talle õnne soovima, aga pärast oli üsna igav ja ebamugav. Annikal oli muidugi kirie, sest teha oli palju ja sõpru, kelle vahel tähelepanu jagada, veelgi rohkem. Aga enamik oli üks kamp ja tundis end ka ilma Annikata hästi. Ma ei ütle nende kohta midagi halvasti. Nad olid väga toredad. Aga ma ei viitsinud eile lihtsalt väga smalltalk'i panna.

Ja siis veetsin ühe päeva Indrekuga, KM puhvriks kaasas. Veidi imelik oli, aga isegi võrdlemisi normaalne, kui arvestada, et me põhimõtteliselt terve aasta üksteise eluga kuidagi seotud olnud pole. Paistab, et tal läheb ka ilma minuta tema elus hästi ja olen minagi hakkama saanud ju.

Ja ühe õhtu või õigemini jupi ööd veetsin Steniga Pirital jalutades ja pilte klõpsides. Sain sel nädalal julgustükiga hakkama ja ostsin omale neti teel uue ja korraliku digikaamera. Olen väga rahul, kuigi algul oli hirm küll, et äkki maksin raha ära ja kaup ei tulegi. Tuli küll. Julgen kõigile soovitada digipood.ee'd.

Täna olime emaga asjalikud. Ta juba terve nädala on jälle mööbeldamise tujus ja vaid sellest räägibki. Täna siis käisime mööda mööblipoode ja nagu ikka - sai ka mitu asja ostetud. Üksi ei suuda ta praktiliselt kunagi midagi välja vaadata ja ka ära osta. Me saie täna imeilusa vanauue kummuti ja antiikse välimusega lambi ja homem saame kätte ühe sahtlitega pingi ja veel tahaks antiikse välimusega pinki, millel istudes kingi jalga panna ning diivanit, mis ei näe üldse superkena välja, aga millesse täna ära armusin. Aga räägitaksegi ju, et keegi ei saa oma tundeid kontrollida:D Mina ihaldan nüüd üht viieteisttuhendest ülimõnusat asja. Nii väga, et olen nõus ka oma varsti laekuva palga sinna alla panema. Kui ema paneks ülejäänu, siis saaksime sügisel täismugava diivani omale. Ja küll me saame ka. Ma lihtsalt pean emale selgeks tegema, kui väga meil seda vaja on:D Mis sest, et kallis. Te ei tea, kui mugav see on.

Kõik on hästi. Või peaaegu kõik. Ma olen Sandra pärast mures ja ta teab ise ka, miks. Ma vist ikka peaksin ühte tüüpi sõimama. Ja mul on ka CHRiga seoses mure. Aga ma ei taha oma pead sellega vaevata. Läheb, nagu läheb.

Ühesõnaga, olen elus. Kindlasti kirjutan millalgi jälle siia.

Merekaru

bibNonii. Ja hakkaski uus elu täie hooga pihta ja muidugi on sellel nii plusse kui miinuseid. Ma vist kirjutan neist läbisegi, sest nii on nad ka tegelikkuses.

Kõigepealt, töö on täitsa mõnus. Ei midagi kaela murdvat, samas hea trenn ja põhimõtteliselt on alati midagi teha. Lodoetavasti kaotan mõne kilo ära selle kahe nädalaga.

Siinne ülemus meeldib mulle ka. Ma ei saanud algul arugi, et olin ülemusega kohtunud, sest siinne ülemus on mees. Siuke sajaga sarkastiline või vähemalt irooniline mees. Temaga saame täitsa hästi läbi ja ega teistelgi töökaaslastel midagi väga viga ei ole. Mõned mulle päris meeldivad, aga muidugi, mina olen kõige noorem ja pole teistega vist väga palju ühist. Aga ausalt öeldes, meeldis mulle Superstar'i õhkkond rohkem. Seal oli siuke soe tunne pidevalt ja mõnusad naljad. Siin ajavad osa inimesi mulle kerge hirmu nahka, aga võib-olla - loodetavasti see muutub, kui aeg veidi edasi läheb. Ja juba alates tänasest ehk minu teisest päevast ei ole ma enam kõige uuem olija. Üks kena mees tuli ka täna:P

Üks suuuuuuuuuuurimaid miinuseid peale selle, et ma teen praktiliselt tasuta tööd ja kõik teised siin teenivad topelt nii palju mitte sugugi raskema töö eest, ei ulatu meil wifi kajutini ja ka ühisruumis parima leviga on ühendus megaaeglane. MSNi ei lase mind üldse. Brr... peab vist jälle hakkama e-maile saatma teate-küll-kellega. See oligi lahedam tegelikult.

Tahate nalja teada? Minu jaoks see tegelikult ei ole naljakas. Mul on täitsa lahe toanaaber, aasta noorem ja kolm päeva kogenum Tallinki suhtes ja arvake ära, mis tööd tema siin teeb? Seda, mida mina tahtsin ja mille kohta mulle öeldi, etnad suveks sellele ametipostile töötajaid ei võta. Arvake nüüd veelkord, kas ta tuli siia suveks või ei, kas ta räägib sõnagi soome keelt või ei, kas tal on tibakegi vastavat haridust ja töökogemust või ei? Aga tal on üks asi - tuttavad ees. Ainult nii vist jõuabki siin kusagile.

Veidi veel headest asjadest. Minu ülemus laseb mul hommikul ja õhtul töölt poppi teha, sest nagunii nad maksavad vaid 10,5 tunni eest. Ja mul polnud aimugi, kas ma saan maha vahepeal või ei, aga ma võtsin eile südame rindu ja küsisin. Ja minu ülemus ütles, et temagi poolest, kui vaid õigel ajal tagasi olen. Ei mingit lubaküsimist, nagu reeglid ette näevad.

Ma algul ei teadnud, kas tahan kohe esimesel õhtul Ragnariga kokku saada või ei, aga siiski otsus kandus esimese õhtu kasuks. Pidin minema oma bossile teada andma, kui minna tahan, aga kui ma siis läksingi tipa-tapa alandlikult ta kabinetti, selgus, et tema on oma päevale juba punkti pannud. Mul oli kerge paanika juba. Et R jääbki ootama. Aga teised müüjad soovitasid siis mingi teise tähtsa tegelase poole pöörduda, aga oh imet! Ka tema oli juba magama läinud. Lõpuks rääkisin mingi hoopis tundmatu tegelasega, aga samas, nad kõik on minu jaoks tundmatud. Igatahes, ta lubas mul minna ja andis igaks juhuks info telefoninumbrid ja muud juhised kaasa ning soovitas ka soome ametnikud lihtsalt surnuks rääkida, sest Soome poolel peab ka stuff läbima check-in'i ja neile pidi olema väga raske tõestada, et töötan laeval, kui mul meremehe passi pole. Ma siis pabistasingi ja nõudsin kohe R-ilt kahte asja: 1)et ta minuga hommikul kella seitsmeni tegeleks, sest ma ei pidanud varem laevale pääsema ja 2)et ta tuleks hommikul ise neid surnuks rääkima, sest minu soome keele teadmised on liiga sügaval peas ja ma pole neid veel taasavastanud eriti.

Muidugi, paljuski ol ijälle deja vu. Ta ei jõudnud sadamasse vastu, aga seekord helsitas mle iga mõne minuti tagant, et seletada, kus ta on ja millal jõuab. Aga jälle. Mina. Tema. Sama laev. Sama sadam. Väga paha tunne oli. Seekord siiski sada korda parem tunne, kui mullu suvel.

Otsustasin talle vastu jalutama hakata ja muidugi tõmbasin kohe mingi imeliku tüübi külge. Ta oli rumeenlane ja rääkis minuga ka vist rumeenia keeles. Mis sest, et ma aru ei saanud. Mis sest, et meil ühtegi ühist keelt ei olnud. Aga ära ka ei läinud. Ma ootasin juba meeleheitlikult, et R tuleks ja mu ära päästaks, kuigi see tüüp oli veel väga vähe imelik võrreldes minu tavalisega.

Viimaks R tuligi. Taksoga, sest ta ei suutnud minu sadamat üles leida. No ma ei saa aru, Helsingi ei ole nüüd ju nii suur linn ka. Aga kui ta tuli, siis ta tõesti sai mu suu lahti. Ta tuli talle eritellimusel tehtud ülikonnas. Väga kena vaatepilt oli. Ainult mul oli enda pärast läbi, sest mul polnud aega dushi allagi minna ja pead pesta ning ma olin väga casual. ja tema siis säras.

Muidugi, meil tekkis veel sekeldusi. Põrkasime mingite ta tuttavatega kokku, kellest ühe ego ta eelmisel õhtul riivanud oli ja siis see tahtis kohe väga asja füüsiliselt ära lahendada. Ma läksin eemale kohe alguses, sest nad ei meeldinud mulle ja ma olin tõmmanud R-il suitsu susut ära, et see ära visata. Läksin ühtlasi prügikasti otsima.

Ja siis ootasin. Ja ootasin ja ootasin. Ootasin, kuni mul jälle külm oli ja siis juba kartsin, sest nad läksid mu silmapiirilt välja mingi putka taha ja ma kartsin, et vähemalt üks neist tuleb verselt tagasi. Ja kuulsin ka mingit matsu. Ja mu tuju muudkui langes, sest mulle ei meeldinud, et ta mul nii kaua üksi oodata lasi ja ta oli ise ka närvis, kui tagasi tuli ja rääkis mulle siis, et see ärritunud tüüp ol iteda noaga ähvardanud lausa. Ja siis ta oli tükk aega paranoiline. kartis, et nad tulevad meile järgi.

Ei tulnud. Hoopis igasuguseid teisi elueksperte tänavailt hakkas meile ligi tikkuma. Kes küsis suitsu, kes tundis minu vastu huvi. Lõpuks sõime mingi ilgelt kalli tänavaburksi ära ja suundusime tema koju. Nii imelik, et ma tema juures varem käinud ei ole ja ta ise ütles ka, et nüüd olen üks vähestest välja valitutest, kes on nii tema Eesti kui Soome kodu näinud. Ja tema pole mul ka kunagi külas käinud.

Igatahes, koju me jõudsime. Kell oli nii palju ja hommikul nii vähe, et ma ta isa ja kasuemaga ei kohtunudki ja võib-olla oligi parem. Kuulsin R-i hommikul kasuemaga rääkimas ja juba siis tundus ta ebasümpaatne. Me rääkisime praktiliselt terve öö juttu ja ei teagi, kas magasime tunni või kaks. Ärkama pidime mõlemad vara a siis ka tööle minema. Ta lootis, et jõuab veel tagasi koju magama, aga ma arvan, et mina sain lõpuks temast kauem magada.

Hommikul läksin tööle nagu hunnik õnnetust. Mitte ainult sellepärast, et meil oli vaid üks öö aja tasa tegemiseks, vaid ma nägin õudne välja. Läksin öösel tema pool magama kammimata märgade juustega. Mul ei olnud ei hambaharja ega meiki kaasas ja ka puhast pesu mitte, mistõttu käisin vist esimest korda elus ringi ja ka magasin vaid teksadega, ilma pesuta. Täitsa paljas ka olla ei tatnud öösel ju. Ei tahtnud teda sellisesse olukorda panna.

Aga pean nüüd lõpetama. Millalgi jälle. Ciao!

Hullumaja päev

Ma ei tea. Täna on planeedid valesti või midagi muud hullu lahti.
Vahet pole, et olin peale normaalset ööd sama väsinud, nagu tavaliselt nelja tunni une järel.

Juhtus hoopis hullemaid asju.

Nt see, et kui sain KMi peale mitmetunnist kemplemist nõus õue ja mere äärde minema, juhtus lausa uskumatu nali. Maja välisuks oli rikki läinud ja me olime konkreetselt luku taga. Avastasime, et majal on ka tagauks, aga selle võtit ei olnud meil mitte ja KMi ema ei teadnudki, et majal ka teine uks on:D Ja neil on nagu ilgelt kõrged aknad ka. Või õigemini, kõrgel. Hüpata ei julgeks ja lapsel ka ei lubaks.

Leidsin koridori seinalt avariitelefoni numbri. Vastu võttis mingi tädi, eks alustas lausega, et on esimest peäva vigases eesti keeles ja lubas kellelegi teisele helistada. Peale veel ühte minupoolset kõne sellele liinile, helistas mulle üks mees tagasi ja ütles, et aga see, kuhu ma helsitasin, ei ole nende numbergi ja kohe kindlasti ei halda nemad seda maja, kus ma luku taga olen? No krt. Selle numbri pealt mina temani jõudsin ja miks see silt siis maja seinal oli ah? "Tore onu" või ma ei tea ka... vb oligi tore onu käskis mul lukuabisse helistada. Yeah, right. Maksa veel mingi võõra maja luku mahamurdmine ja uue panek ka kinni.

KM nägi sisi keldris redelit ja tegi ettepaneku aknast siiski minna. Ja kuna ükski esimese korruse naaber ka ust koputamise peale ei avanud, et ma abi saaksin küsida, siis vedasingi selle suure ja pinnulise ronimisvahendi tuppa. Ja muidugi siis, kui redel oli tuppa taritud, tuli mingi mees postkastist oma ajalehte võtma. Küsisin sisi talt abi ja ma ei tea, mis võtted ta kasutas - vist midagi telepaatilist - aga ta sai peale mõningast pusimist ukse lahti ja sisi läks kruvikeerajat tooma, et edasi nõkerdada või parandada, oam sõnul. Mina olin muidugi tänulik, aga ei olnud tore jälle jõuharjutusi teha redeli tagasiviimiseks. Noh, vähemalt ei pea ma täna põdema, et olen paar kommi ära söönud. Need kalorid on ette ära põletatud.

Läksime siis randa ja olime praktiliselt ainsad inimesed seal. Kui tahate teada, miks, mõelge, mida täna päeval aknast välja vaadates nägite. Rannas ei olnud etem. Oli see pluss megatuul. Aga laps nõudis ujuma. Kooriski end ujukate väele ja pani vee poole ajama. Muideks, see esimene vesi oli väga mõnus, aga andsin talle suure rätiku ikka ümber ja sisi ta paterdaski seal nagu mingi linnupoeg, kuni rätik läbimärjaks sai ja sundisin teda koju minema.

Siis tuli poekäik ja seejärel tänase päeva kõige õudsem hetk. Üks laps tahtis mu auto alla jääda. Nagu tegelt ka. Mul on siiani shokk. Te mõtlete kindlasti, et ma olen mingi kohutav inimene. Aga mina jälle ei suuda välja mõelda, mida mina valesti teha võisin. OK. Kohe räägin. Sõitsime KMiga postkontori poole, sest ma olin lubanud CHRile ühe kirja oma käekirja näidisega saata vanamoodsal teel ja selle nüdü rannas valmis vorpinud. Olin veel kaks minutit varem mõelnud, et huvitav, kuidas küll mul on siiani õnnestunud täiesti jamadevabalt või vähemalt politseid ja sanktsioone sisaldavate jamade vabalt läbi saada, erinevalt paljudest mu kallitest, kui... mul on natuke mälulünk seal, aga väga lähedal sõidutee peal ning siiski kõnnitee ääres nägin kõndimas ühte ligi 8-9 aastast neiut. Mõtlesin, et ju ta valmistub üle tee minema, nagu paljud inimesed, kes väga täpselt reegleid ei järgi, aga olenemata sellest, et minu auto pidi tal peaaegu kõrval olema, astus ta siis paar diagonaalset sammu - ma ei oska seda seletada. Midagi üle tee ja teega paralleelselt jalutamsie vahepealset, väikse nurga all. Ta nagu poleks kuulnud üldse, et mu auto läheneb ja mul juba oli pidur all ning väike kiirus, sest valmistusin pöördeks, aga ta astus ikka edasi ja nii lhäedale, et ma vajutasin ehmatusega pidurid plokki, aga kuulsin, et midagi auto siiski külgemisi riivas. Siis ta sai vist ise ka aru, et jama on ja ehmatas end ühe sammu eemale, aga avastas vist, et läks õnneks ja läks, naeratus näol, mu auto eest ja IKKA valest kohast üle tee. Mul oli küll paanika, et äkk ita sai viga, aga kuan ta jalutas ära, siis ei osanud ma ka midagi muud teha, kui edasi sõita. Väga õnnelik õnnetus oli. Ainsad kanantajad olid auto värv ning vist nii minu kui lapse närvid. Ma veel tükk aega mõtlesin, et kas mu taga olev auto helistab politseisse ja kaebab minu peale, aga ta vist ei teinud seda. Väga ehmatav kogemus oli. Mulle ei mahu siiani pähe. Savi sellest värvist, aga et keegi tõesti niimoodi ete astuda võib üldse midagi aru saamata... appi. Ma oleksin võinud täiesti tahtmatult põhjustada kellegi surma ju.

Ja mis teil täna head juhtus?

Aga mina müüsin end ise orjaks

Eile!

Üsna teadlikult, aga siiski õhkõrnas lootuses, et see pole nii.

Nimelt, käisin eile tegemas oma meremeeste tervisetõendit ja peale kolme tundi uuringuid läksin siis firma peakontorisse end vormistama. Ja mis siis selgus? Minu palk hakkab olema nii väike, et ma ei jugle kellelegi öeldagi. See on brutoma väiksem kui mul varem halvematel aegadel neto on olnud. No tõsiselt armas.

Aga ma kirjutasin lepingule ikkagi alla, sest ma olin juba end igati torkida lasknud ja mul ei ole küll kavatsust see tuhandekroonine tõend ise tagant järgi kinni maksta. Ju siis töötan kaua suudan ja loodan, et sobib. Aga kogumisemõte, mis mul selle tööga seoses oli, jääbki nüüd vist vaid mõttetasemele.

Ühesõnaga. Alandav oli. Ja kurb. Ja mina olen nüüd üsna õnnetu. Aga loodame, et sellega on ka nii, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Äkki on jälle lahe seltskond vähemalt ja nad lihtsalt peavad mind laskma vähemalt mõnel ööl laevast maha.

Ainult üks asi... õigemini üks inimene hoiab mind praegu masendusse langemast. Sest ta on nii armas. Ja mis selle teisega saab... ma ei tea. Ta on ka armas ja ta pingutab nii väga, aga... ma ei ole seda veel enda jaoks päris selgeks mõelnud. Loodetavasti laheneb kõik ise ja talle jääb keegi teine silmapiirile. Aga imelik on see, et ma pole kunagi arvanud, et minust saab üks neist, kes kuangi kaaluvad välismaalasega suhte loomist. Mis sest, et olen ennegi Eestis maabunud välismaalastega kohtamas käinud. Aga nüüd on ju veel hullem. Oh, magus piin!

Vasakpoolsusest

Nüüd on siis asjad lõplikult selged!
Ma olen üleni vasak.

Seda tean juba pikemalt, et oma poliitilistelt vaadetelt olen vasakpoolne ja ma eelistan ka igas teises mõttes vasakut paremale, aga et ka loodus mulle seda ette kirjutab... no seda poleks küll arvata osanud.

Aga vot nii on. Käisin eile meremeeste tervisetõendit tegemas ja lasin end igate pidi uurida ja torkida. Pissisin isegi purki ja pidi nselle purgiga siis ringi jalutama. Üsna alandavad võtted. Huvitav, kas nii üritatakse jonni murda?

Igatahes. Lisaks mu poliitilistele vaadetele ja sellele, et isegi mu vasak rind on ilusam kui parem - võite ise kontrollida - on mul ka vasak kõrv täiuslik ja parem pole seda mitte. Mulle pole kunagi varem kuulmisuuringuid tehtud ja nüdü siis selgus, et kuulen täitsa hästi, aga paremat kõrva on mingil eluperioodil tabanud mingi haigus ja see on veidi kehvem. Minu teada mul pole kunagi korralikek kõrvahaigusi olnud. Aga nojah.

Ja kõigele lisaks... võite kolm korda arvata, mida CHRi perekonnanimi tähendab. No see on lausa naljakas. Ma võiks siis juba vasakukäeline ka olla. See on ka ainsana puudu siit kompotist.

It's raining men!

Aga ma ei karju "Halleluuja!"

Pigem hoian oma pead kinni ja mõtlen, mis nüüd saab.

Peale põhimõttelislet pooleteist aastast vaikust on jälle käes periood, kui kõik järsku avastavad, et on olemas üks lahe chick nimega Maria. Ja nüüd ma siis pean valima või?

Mõnes mõttes on lahe üks kord ka Katsi tavaolukorras olla ja teada, et ma ei ole tühi koht teiste jaoks, aga samas on nõme ka.

Kas ma sellest rääkisin, kuidas me üks öö Ragnariga tund aega telefonis rääkisime kõigest ja mitte millestki? Sain teada, et Soomest ei ole sugugi odavam Eestisse helistada kui nt Hispaaniast. Ja minu telefoniarved kasvavad ka muudkui CHRi ja CouchSurfingu külaliste pärast. Ma ei taha oma tulevastele arvetele mõeldagi.

Enivei, Ragnar Ragnariks. Tema vist oli, on ja jääb, aga asja temast ikka ei saa. Praegu on minu dilemma keskmes hoopis CHR ja Christopher, minu uus tulevane töökaaslane.

CHR on mission impossible ja me mõlemad teame seda. On küll hästi kurb ja kõik muu klapiks, kuigi ega mulle ei meeldi küll, et ta itivend on. Ma kunagi mõtlesin, et ma ei taha ühtegi itivenda ega ühtegi ühtegi ehitajat ja nüüd on korraga põhimõtteliselt mõlemad. CHR oleks täiuslik, kui meid ei lahutaks üksteisest neljatunnine lennukisõit ja Christopher on millegipärast veendunud minu täiuslikkuses või selle läheduses mind veel õieti tundmatagi.

Täna siis oli see päev, kui püüdsin kõigi meeste suhtes aus olla. Kaasa arvatud Manu, argentiinlane, kes ka varsti Eestisse tuleb ja kellele ka liiga hea mulje olen jätnud vist. Rääkisin täna neile üksteisest. Manust küll teistele mitte, aga polnud ka põhjust. Argentiina on ju veel kaugemal kui Hispaania. Aga ta on ka hästi armas inimene.

Praegu aga sunnib mind keset ööd kirjutama see, et sain veidi aega tagasi mingi viieminutise vahega kaks armsat Head ööd! sõnumit nii CHRilt kui ka samade nimetähtedega Christopherilt. No mida teha? Mina olen üsna kindel, et kummastki ei saa asja, kuigi praegu on fun, kuid ühe osas ei taha mina alla anda ja teises osas on teine järeleandmatu. No mida teha? Ja kas kuidagi nii ei saaks, et mõni mees oleks ka igaks küljest sobiv? Ma ei ütle täiuslik, sest hakkan juba leppima täiusliku puudumisega, aga ma nii tahaksin, et oleks keegi, kes sobiks mulle nii geograafilistel, emotsionaalsetel kui ka kehakeemilistel põhjustel.

Ah. Jama on, ühesõnaga. Ideid?

Meremees

Nüüd olen mina siis ka meremees. Või midagi sinna poole. Või midagi sinna poole püüdleja poole...

Heippa!
See on sõna, mida täna kõige rohkem kuulsin.
Marten. Kaisa. Kristjan. Annika.
Need on nimed, mida täna kõige rohkem hüüdsin.

Käisin täna proovipäeval. Ühes teatud laevafirmas. Ma ei mäleta, kas olen selle nime mianinud, aga hetkel ei kavatse igatahes täpsustada.

Hommikul saime hulga võõrastega laevafirma peakontoris kokku. Ebaviisakas sekretär saatis meid mõne külma sõnaga mingi ümmarguse laua taha istuma ja ootama. Enne konfiskeeris veel dokumendid ära.

Istusime siis nagu kukununnud seal väikses toas ümber laua. Osa luges lehti. Mina sodisin oma kalendrit. Oli ju vaja ka tähtis olla:D Lõpuks tuli üks tore tädi meile firmast rääkima ja siis saatis meid kohaliku arsti juurde. Enne tuli veel täita ära mingi terviseajalugu näitav iksikeste tabel.

Läksime siis kambaga arsti juurde ja kuna ukse taga oli igav, sisi hakkasime juttu rääkima ja enam ei olnud igav. Lõbus oli. Arsti juures käik oli ka nii mõttetu, et ta ei kontrollinud kellelgi ühtegi tervisenäitajat ning minult küsis nt hoopis, kus mu kodutänav asub ja mida ma õpin ja kui ütlesin, et tahan Austraaliasse edasi õppima minna, siis ütles, et tema on seal elanud ja käskis mitte väga kauaks jääda.

Edasi ei olnudki enam palju vaja, et meie laeva peale minevast kambast üks ühtne team saaks. Meid oli kaks müüjat, kaks kaksikutest koristajat ja üks laotööline. Teine oli ka. Kusjuures, mu kunagise sõbranna isa, keda ma kaua ära ei tundnud ning kes vist mind ära ei tundnudki, aga ta oli kuidagi nii liimist lahti ja imelik, et me kõik hoidsime temast eemale. Mul on natuke häbi, sest ma vist tean, mis ta selliseks muutus ja see ei olnud alkohol või midagi muud, milles ta iseennast süüdistada saaks.

Enivei, meil oli nii lahe. Üsna palju oli enne laevale saamist lihtsalt ootamise aega ja me kasutasime seda ära tutvumiseks. Lõpuks olime kõik nii, et kui KUI me ühte laeva ja ühte vahetusse ei saa, siis me ei tea, mis saab. Koos oli nii tore.

Me sattusime Kaisaga paari ja meid pandi taxfree poesaali tööle. Muudkui panime laeva värinaga paigast vibreerunud pudeleid tagasi sirgesse ritta, sõime kommi katkistest pakkidest ja panime asju õigetele kohtadele tagasi, aga meil oli tore. Vähemalt esialgu oli huvitav. Ainus, mis mind segas, oli see, et meil polnud aega üldse kaubaga tutvuma ja siis juba hakkasid poodi sisse vajuma igasugused kliendid. Kaasa arvatud soomlased, kes küsisid mult asju, millest ma aru ei saanud ja mille asukohta ei teadnud ka siis, kui sõnast aru sain. Ja sisi ma muudkui palusin neil oodata ja käisin targematelt küsimas või neid kutsumas. Aga üldiselt oli mõnus õhkkond ja ma väga loodan, et me jääme Kaisaga kokku. EI tahaks jälle uut laeva, uut meeskonda ja uut partnerit.

Muide, me saiem selleks korraks nii ilusa kajuti kahe peale. Kohti oli neli, aga meid kaks ja seal oli lausa kergelt antiikses stiilis peegellaud ning tool. Hästi armas oli. MItte lihtsalt plastik ja metall. Ja me ei olnud kuskil maa all, vaid kuuendal korrusel, kus ongi suurem elu.

Päev läks nii kiiresti, et me ei saanud arugi, kui olime juba sihtkohas ja kui olime tagasi. Ma ei jõudnud Soomes isegi aknast välja vaadata. Kõige kiirem aeg oligi siis, kui rahvas vahetus. Meil oli vaja ju jälle pood kaubaga täita ning korda seada. Siis tulid ka absoluutselt kõik rohkem ja vähem osalised appi.

Ja meie laopoiss, Christopher on ikka ... ma ei teagi, mis. Iseloomult ta mulle meeldib, aga tal on must minevik ja ma natuke kardan teda. Ja samas me saame hästi läbi. Ja samas Kaisale ei meeldi ta enam üldse peale oma musta mineviku üles tunnistust. Ja veits labased naljad on ka. Nt palus ta mul pidevalt kükitada, et ilusat vaadet imetleda. Aga seda ta siiski ei saanud.

Aga üldiselt. Tahaks juba tööle. Meie kambal on kõigil suvel sünnad ka. Kahju, et laeval tööl oleku ajal tähistada ei tohi. Ka vist mitte peale tööpäeva lõppu. Aga oma pris sünnipäeva tahaksin siiski täitsa vabaks saada, et CHR ja teised siia tulal saaksid. Sandra juba paanitseb, et kas ma ikka saan. Mina ei viitsi aga pabistada. Nagunii ei saa ma hetkel selles suhtes midagi teha.

Lühidalt BSBst ka.
See oli viimase aasta parim kontsert.
Muusika oli hea.
Poisid olid kenad.
Show oli super, eriti koreograafia.
Tundus, et ka esinejad ise nautisid seda, mida tegid.
Super!!!
Mitte nagu mingi Enrique, kes oskab ka laulda ja näeb hea välja, aga kelle kontserdil küll muid lisaväärtusi polnud.

Aga nüüd tsau!

Epiloog

Juba lennujaamas kohvrit, mis siiski ei ületanud kaalupiirangut, ära andes, oli mul paha tunne, et kuna kindlustus katab vaid 5000, siis Murphy teeb nii, et selle kohvriga juhtub midagi.

Ja täitsa lõpp, kui õigus mul oli. Kaks tundi peale õiget aega Tallinnasse jõudmist see paha tunne aina süvenes. Ja süvenes siis, kui hakkasime kohvreid ootama ja Sandra oma tuli, aga minu oma ei paistnud kusagilt, kuigi me olime need koos ja ühes kohas ära andnud. Siiski, lootus veel jäi, sest kuigi lint jäi seisma, ei olnud mina ainus, kes seal veel tühjade kätega passis. Ootasime veel.

Mõne aja pärast pandigi lint jälle jooksma. Ja tuli veel kohvreid. Iga kohver leidis üles oma õnneliku omaniku ja koos mindi minema. Koju. Ja siis seisin seal juba mina üksi. Tegelikult ka paar meest ühelt teiselt lennukilt, sest nemad olid juba nii meeleheitel, et ootasid teise lindi juures. Ja siis tuli juba mingi töötaja, kes ütles, et ei. Siit küll rohkem midagi ei tule. Ka lint jäi jälle seisma. Seekord lõplikult. Meil soovitati minna kaotatud pagasi infolauda. Siis läks veel palju aega enne, kui Sandra leidis üles vajaliku kviitungi ja vormistasime ära minu õnnetuse. No muidugi, kuna ma jäin juba käetkotist ilma, siis nüüd olin pakkinud kõik olulise kohvrisse. Kaasa arvatud kindlustuspoliisi ja politseitõendi. Avaldus tehtud, saime lõpuks ära minna. Tädi infolauas ütles veel väga külma häälega, et eks nad võtavad ühendust, kui midagi välja tuleb. Neile on vist tõesti kohvrite ärakaotamine loomulik tegevus. Nagu söömine. Või hingamine. Või pissil käimine.

Ma olin nii kuri ja jälle kord pääsesid mu silmist valla pisarad. Olen mina alles piripill, ma tean. Aga ma olin nii kuri. Ma peksin ka autos kätega kõiki läheduses asuvaid asju. See tundus lihtsalt nii ebaõiglane. Mul on vist mingi karmaerror. Kui me 2006 sügisel Katsiga Atlantises kulbis käisime, rööviti ju mind ja tema sai kõik tagasi. Kui mind BCN-s rööviti, siis Sandra minu kõrval jäi täiesti puutumata ja siis kohe otsa jälle. Jälle jäin mina oma asjadest ilma ning minuga kaasas olev isik pääses puhta nahaga. Ma ei tea, kas ma tõmban selliseid jamasid ligi või mis.

Pidin terve nädala hakkama saama ilma oma lemmikhambaharja, meigieemaldaja ja kogu kosmeetikata, telefonilaadijata ning ka kõik kingitused k.a. sulav shokolaad olid kohvris. Kohvris, mis polnud isegi minu oma. Seda nõmedam oli see ära kaotada. No aru ma ei saa. Lennuk jääb kaks tundi hiljaks ja ikka ei leita aega minu asjade peale tõstmiseks. Mismoodi? Või see tõesti kukkus maha? Sest kui see lõpuks õnneks siiski tagasi jõudis, siis ema sõnul oli see üleni must. Mida ta kohe kindlasti ei olnud siis, kui ta enda käest ära andsin ja lennujaama töötajate hoolde usaldasin.

Ok. See teema selleks. Õnneks on ta end nüüd ammendanud. Ainult, et ma ei leidnud ühte shokolaadi enam. Huvitav, kas kellelgi oli lennujaamas nälg või?

Järelloost veel nii palju, et nüüd on peaaegu kõik meie sealsed uued sõbrad maandunud ka meie msns, aga aktiivselt suhtlen neist vaid ühega. Ka Alfonso kirjutab vahel ja mingil ajvabal põhjusel armukadetseb. Ta julges mult küsida, et kas minu ja D vahel juhtus midagi intiimset. Mitte, et see tema asi oleks, sest meil temaga ei olnud ju mingi selline suhe, aga ei juhtunud, sest ma ei läinud Hispaaniasse meest otsima, aga sellegipoolest andis CS mulle SC. Ja ma veel ei tea, mis sellest saab, aga kohe, kui ma saan teada, kuidas mu töögraafik suvel jooksma hakab, siis paneme kõik paika. Me peame sel aastal Sandraga koos Suurupis sünnipäeva ja nad ähvardasin kõik nagunii meile külla tulla. Ühendame kaks meeldivat. Sandra tahab näha Walterit ja mina CSi.

Praegu on kõik veel mäng, sest mis ikka juhtuda saaks, kui meid lahutab tuhandeid kilomeetreid maad, aga see mäng on lõbus. Näiteks eile me jõudsime kokkuleppele, et kui mina saan 26 millegipärast, siis me abiellume ja Sandra saab meie lapse ristiemaks ja arutasime isegi, kas abielluda kirikus või riigiasutuses.:D Ja siis totakas Sandra kuulutas oma msns ametlikult kõigile meie "kihluse" välja. Nojaa. Aga nalja peab ju saama. Isegi kui naljas peitub terake tõde. Punkt!

Seiklusjutt vol 3

Sest ma tahaksin selle teema kaelast ära saada ja muudest juba hiljem minu jaoks oluliseks muutunud asjadest ka kirjutada.

Kuues päev:
Kuigi teised vaatasid mind nii, nagu ma oleksin peast põrunud, oli viies päev tegelikult täitsa tore - eriti tänu Aleksandrile ja enne ka Sandrale, sest üksi... ma ei tea, mis siis oleks saanud.

Kuuenda päeva pühendasime jälle shoppamisele ja la Ramblale eelkõige. Mina tahtsin enne ka osta uuesti mõned asjad, milest eelmisel päeval ilma jäin. See tundus küll tobe, aga samas ka ainus võimalus kilde kokku korjata, sest minult rööviti ju jupp minu minevikku. Siiski on mul sigahea meel, et suur osa pilte oli juba turvaliselt salvestatud Alfonso arvuti kõvakettale. Sealt me nad ka kuuenda päeva lõpuks kätte saime.

Hommikul siiski ei oodanud mind minu kott koos asjadega, nagu arvata võite, vaid mind äratas minu nina ees uue komplekti võtmetega vehkiv David. Ma isegi ei kuulnud, kuidas ja millal ta neid tegemas käis, aga ta julges meile veel ühe paari anda. Mul oli nii hea meel, et mul olid kotis vaid tema võtmed aga ei ühti vihjet sellele, mida need avavad. Vot see oleks jama olnud. Ja see oleks ka jama olnud, kui minu koti asemel oleks kotist ilma jäänud Sandra, sest tal olid sinna jäänud dokumendid ja lennupiletid ja märkmik aadressidega.

Shoppasimegi terve päeva ja kulutasime ma-ei-tea-kui-palju raha ära enne, kui David töölt tuli ja me välja pitsat sööma läksime. Ta tahtis meid viia ühte selle keti restorani, kus ta ise töötab ja seal me siis maadlesime hiiglaslike pitsadega ning alistusime üllatavalt heale roosale, kerge mulliga veinile. Mulle päriselt ka maitses see.

Ühel hetkel aga hakati restoranis tegema juba väga otseseid vihljeid, et on kojuminemise aeg, aga meie ei tahtnud veel tu-du-le minna. Jalutasime hoopis mödöa randa, kuni koperdasime ühe araabia vesipiibutamise koha otsa ja sinna me ka maandusime. Mõneks ajaks. Sandra ja David võistlesid, kumb on kõvem mees piibutama ja mina üritasin lihtsalt mitte ära külmuda ja jälgisin mööda maad siblivaid hiiri. Jah, PÄRIS hiiri. Mitte neid, kes arvuti küljes või puuris käivad. Metsikuid asunikke. Sadamaperemehi.

Ka peale peatust piibutelgis ei tahtnud me veel koju minna. David tahtis Musta lmbasse, aga me tahtsime midagi muud näha ja lõpetasime sealsamas Kennedy pubis, kus oli mõnusalt kodune muusika. Nemad jõid sangriat ja mina tahtsin rummi, sst kuigi sangria on väikses koguses hea, tahtis mul eelmisel õhtul juba teine klaas sama teed tagasi tulla ja isegi Barcelona hiiglamakange rumm koolaga oli parem. Ja selle suutsin ma probleemideta ära juua enne, kui teised kahepeale sangria kannuga lõpetasid. Siis tuli veel tequila ring, sest me polnud vist veel Davidi arvates piisavalt täis ja alles peale seda võtsime ette järjekordse pika jalutuskäigu koju. David tahtis võtta taksot, aga kuna ta ei lubanud meil praktiliselt midagi maksta ja ega me ei tundnud ka ennast väga rikkana, siis valisime tihti jalutamise.

Ka seekord jalutasime põhimõtteliselt kodutänavani, aga siis hakkas David põrkama ja jonnima, et ta tahab taksot. Me ütlesime, et võtku siis ja ta võttiski. Meie jalutasime edasi. Ta sõitis meile järgi, aga kui me ikka keeldusime, siis jäeti meid omapead. Ma korraks küll mõtlesin, et huvitav mis tujus ta meid kodus ees ootab, aga õnneks selle koha pealt ei tekkinud probleem.

Aga umbes pool minutit peale seda, kui D ära sõitis, hakkas meie kõrval sõitma üks teine auto kahe kutiga, kes samuti eriti ingliskeelt ei puhunud, aga nad suutsid meile ka kehakelega selgeks teha, et neile väga meeldiks, kui me nendega kaasa läheksime ja neil suhu võtaksime. Kasvõi oma kodus, kui seda eelistama peaksime. Jah, just. Muidugi me läksime kaasa, sest kuidas nii ahvatlevast pakkumisest ometi ära öelda?

Hispaania mehed on ikka üsna ilased. Nagu seegi, kes Sandrat tänaval kahele poole musitama tuli nagu nad kõik tervitavad ja siis keelega lähenes, kui mina käisin tänava nurga peal silte üles kirjutamas, et oskaksin tagasi D töö juurde tulla.

Ja siis langes maa peale öörahu.

Seitsmes päev:
David võitles oma bossi käest selle päeva vabaks, et näidata meile Tibidabo mäge ja sealset väga ilusat kirikut. Kirik oli tõesti ilus, aga mind ei võlu mitu korda ühe vaate nägemine tavaliselt. Mis siis, et seekord veidi kaugemalt. Ja mul oli külm ka seal kõrgel mäe otsas. Tore oli vaid kass, keda seal oma bocadillos peituva pekiga toitsime. Saime jälle uue sõbra.

Järgmine peatus oli l'Aquarium. See oli küll sama kallis kui loomaaed ja sisaldas ka vähm eksponaate, aga mul oli juba suva. Ma tahtsin lihtsalt midagi lahedat näha ja kuigi see Sandrale väga mõju ei avaldanud, meeldis mulle küll näha päris pingviine ning haisid ja raisid ujumas üle mu pea. Ja pisikesed merohobud. Ja kala, kes nägi välja nagu ogaline liblikas. Siis ma oleksin ka väga tahtnud oma digikat.

Siis sõime veel kuulsad Häägens-Daz'i jäätist või kuidas seda kirjutataksegi, aga see oli pallju kehvem seal levinud itaaliajäätistest. Ma olen hakanud väga selgelt eristama põhjamaade ja lõunamaade jäätisi maitse poolest. Lõunamaade omad on palju paremad kuidagi. Ma ei oska seda seletada. Seda peab ise proovima. Ja ei, see ei ole sama, mida da Vinci kohvik Eestis itaalia jäätise pähe pakub. See on ausalt öeldes crap.

Siis võtsime ette tee tattoosalongi - hoopis teise, kui see, kus meil aeg kinni pandud oli - aga me ei julgenud kohe minna. Sandra rääkis, et ma saan väga veriseks ja mina arvasin, et me võime pillima hakata jälle ning seega läksime enne läbi apteegist, et osta hooldusvahendeid ja nossukaid ning kodust, et panna selga midagi tumedat ja kehast eemale hoidvat ning juua midagi, et julgust jätkuks.

Läkski esimene tequila lubatud viiest alla ning sandra jõi jutiga ära mingi pool liitrit sangriat ja D võttis vist mõlemat ja midagi veel ning siis jooksime juba taasi salongi, sest see õhtu oli meie viimane võimalus ja Mont Juic'i maagilisi laulvaid ja värvilisi purskaeve töötamas näha ning me ei tahtnud hiljaks jääda.

Tegelikkuses aga ei hakanud keegi meist nutma. Mina sain omale nabaka ja D niburõnga. Sandra aga tegigi teoks oma unistuse tattoost ja ta püsis üllatavalt valuvaba näoilmega kogu selle aja, mis mul tema juures olla lasti. Ja ei mul ega D-l ei tulnud tilkagi verd. Umbes poole tunni pärast oli kõik läbi ja läksime. ise uhkust täis, purskkaevude juurde tagasi. Seal tegime veel pilte oma värsketest kaunistustest ja muidugi ka megavõimsast purskkaevust. Naljakas, kuidas kõik kõige paremad asjad on tasuta.

Sel õhtul me välja ei läinud. Jäime hoopis koju lõpuni viima oma lubadust viis tequilat ära juua. Sandra oli nõrk ja piirdus vaid sangriaga, aga ega ka mina väga mehiselt vastu ei pidanud. Selle õhtu kolmas tequila tahtis niiväga tagasi tulla ja ma juba tundsin refleksi, et nüüd kohe tulebki. Sinna samasse D magamistuppa, aga tuli hoopis täismehine krooks. No muidugi, teistel oli lõbu laialt. D vaatas mind umbes sama suurte silmadega ja naeris sama hullult nagu iga kord, kui me koos poes käisime ja Sandra keeras müüjale selja ja alati juhtumisi D-le näo, et võtta oma rinnahoidjast kui ainsast turvalisest kohast välja meie viimane pangakaart:D

Oih. Aga nüüd ma valetasin teile kogemata. Peale vit tequilat ja minu oi-oi kui täis jäämist selle kiire joomise peale läksime mina ja D siiski välja. Ma tahtsin vähemals ühe korra korralikult tantsida. Sandral oli jälle uus vabandus ja seekord ma nõustusin sellega, et ta jääb koju magama.

Me D-ga kraapisime kokku viimased rahad ja läksime alustuseks jälle vist mingisse iiri pubisse. D läks jooke ostma ja mina, münusalt svipsis, tantsisin pmaette nurgas. Ja siis järsku ei tantsinud enam omaette. Mind keerutas mingi teine mees. Ja siis järsku tundsin juba tema huuli oma kaelal. Olin siiski veel piisavalt täie mõistuse juures, et keerutasin end sujuvalt vabaks ja jalutasin D-le vastu, kes oli just joogid kätte saanud. D oleks vist temast hakkliha teinud nähes, et mulle tehakse liiga jälle ja see oli veel üsna süütu asi.

Me istusime mingite Rootsi vanatädidega ühte lauda ja uhkustasime oma rängastega. Mina kittusin veel ära, kuidas mind rööviti ja nemad ütlesid, et neil juhtus ka nii eelmine kord BCNs käies. Ju see on BCNi külastamise juures umbes sama kohustuslik element nagu Tartu tudengite juures üle kaarsilla käimine, mida ma ka ei plaani. Aga ka see seiklus juhtus ilma minu sooviavalduseta ju.

Sealt liikusime edasi mõnda klubi otsima, aga enne vele jõudsin ma Ramblal üksi valssi tantsida ja niisama lolli juttu ajada. Aga siis topiti meile kätte mingid allahindluse flaierid ja oligi otsustatud, millises klubis maandume. See oli siuke üsna pisike kahekorruseline maja, kus all mängiti r'n b-d ja hip-hop'i, üleval oli 80ndad, 90ndad ja muu pop. Algul olime all, pärast aga üleval.

Väga lõbus oli. Ma ei tea, palju ma D jalgadel tallusin oma pehmete jalgadega ja ma lausa rippusin ta küljes, sest nii tundus kuidagi kindlam. Me tantsisime vist ikka päris hullult. Või tema sõnade kohaselt mina tantsisin päris hullult:D Hah! Ma olen kainelt sama hull tantsuplatsil. ainult siis läks natuke pahasti, kui me hullult võimlesime ja ma oma peaga vastu mingi teisi chicki pead põrkasin nii, et ta prillid kuhugi maha lendasid. Aga see oli D süü rohkem, sest mina olin seljaga ja ta ei hoiatanud mind. Mind paneb siiani imestama, et ma ei saanud eriti värske rõnga tõttu istuda kägaras ega muud sellist, aga ma sain pärast painutada end kummaski suunas peaaegu maani.

Mingil hetkel siiski otsustasime ära minna. D arvas vist, et ma olen väga täis ja tegelikult olin ka üsnagi, sest ma tahtsin aeg-ajalt maha istuda ja tema muudkui sikutas mind jälle püsti ja toolidele. Aga maas ongi tegelikult ju magavam. Ma tegin seda teadlikult, mitte ei kukkunud. Mind lihtsalt väga ei huvita, mis mulje ma tantsides jätan, kuni endal lõbus on ja ongi nii, et up and down, left and right and around.

Kui õue läksime, oli hakanud vihma sadama. See oli põhimõtteliselt esimene kord sealviibides. Mind pani see üllatama, sest Sandra leidis enne reisi kuskilt statistika, et mais sajab seal üldse kõige rohkem - ca iga kolmas päev - aga pärast kuulsin, et seal pole juba neli aastat korralikult sadanud. No sel päeval oli küll täitsa korralik vihm, ette rutates.

Mina laulsin õues I'm singing in the rain'i, kuni üks võõras mees mulle vastu laulma hakkas. See oli eriti naljakas ja lahe. Ma nakatasin kedagi hea tuju pisikuga. Me jalutasime möda Ramblat tagasi koju. Ma jõudsin seal veel korra postiga tantsida ja siis proovisime hääldada nende poodide, millest möödusime, nimesid. Shiseido on ja jääb kõige raskemaks vist. David sai minuga päris kõvasti vaeva näha, et ma ikka koju ka jõuaksin ja kuni mina läksin kikusid pesema, jäi tema oma madratsil, jalad padja peal, magama ja norskama. Ta oli järgmisel päeval nii shokeeritud, kui me Sandraga nagu ühest suust kinnitasime, et ta ka tegelikult norskab päris häälekalt. Mina pidin ka norskama, aga vaikselt. Nõme ikkagi, aga no mis teha.

Hommik oli kurb. Viimane päev. Ja väljas kallas vihma. Jõudsime järeldusele, et BCN nutab, sest me peame lahkuma. Laskma üksteisest lahti. Vähemalt mõneks ajaks. Sel päeval käisime vaid minu itaaliakeelset raamatut ümber vahetamas. Kõik olime kuidagi pahas tujus. Kurb oli ju. Ja me vaikisime. Ja istusime kodus. Ja vaatasime pidevalt kella, et millal peaksime liikuma hakkama. Ja oli kurb. Ja oli veel kurvem.

Lõpuks jõudsidki kellaseierid sinnamaani, et pidime minema hakkama. D tuli meid saatma. Ta ootas isegi rongi ära. Mõned vägagi paljuütlevad kallistused ja oligi meie seekordne seiklus läbi. Lennujaamas ekslesime veel veidi ja ootasime hilinevat lennukit, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.

Veel üks ääretult kasulik asi

Ma/ mul:1.
2. On: vähe sõpru, aga veel vähem vaenlasi. Liiga vähe aega, et jõuaks kõige tegemist nautida. Võimalus üks järjekordne pisike ära hellitada. Liblikad.
3. Vihkan: inimesi, kes astuvad teistele peale, et ise paremasse seisu jääda.
4. Igatsen: CHRi, puhkust, BCNi jne
5. Kahetsen: et sain teada, kui väheoluline sõber ma mõne inimese jaoks olin, aga samas on hea meel ka.
6. Armastan: tantsida ja kirjutada ja suhelda ja oma perekonda ja sõpru ja...
7. Olen alati: tahtnud välismaale õppima või elama või tööle minna.
8. Ei ole: kunagi tahtnud proovida näiteks narkootikume.
9. Tantsin: nii, et teised saavad haiget, aga kaugemalt pealt vaatajatel on lõbus ja mul ka, enamasti.
10. Laulan: viimasel ajal pigem üksi autoga sõites. EI kannata enam väga avalikult laulda.
11. Nutan: kergemini kui tahaksin, aga mitte väga tihti.
12. Kaotan: tavaliselt tänu sellele, et ei taha üle laipade minna.
13. Tekitan segadust: nii kodus kui teiste ja enda peas ja EI KORISTA kuigi tihti, kui aus olla.
14. Peaks õppima: pesumasinat käsitlema ja mis vedelik siiski autos kuhu käib. Peale bensiini.

Kõige lemmikumad:
1. Päev: jõululaupäev, sest mulle meeldib kingitusi teha.
2. Number: 6 ja 21
3. Värv: türkiis, fuksia, pruun, kollane
4. Lill: päevalill, gerbera, hüatsint, liilia
5. Kuu: august
6. Laul: The Lighthouse nt
7. Söök: kana ja spagetid hiinapärases kastmes
8. Jook: apelsinimahl
9. Riideese: kampsun?

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka?- täitsa suure huviga
2. Hüppaksin benjit?- kohe väga tahaksin
3. Liugleksin?- jääl? Ma armastan seda
4. Elaksin maal?- kui, siis lühikest aega. Üldiselt piirdun vaid samanimelise planeediga.
5. Hüppaksin langevarjuga?- oooojaa. Oligi plaan seda sel suvel teha, aga enam ei ole kindel, kas jõuan.
6. Kõnniksin sütel?- jah
7. Tapaksin kellegi?- sääse
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?- jälle või? Vabalt! Mulle meeldivad uued tuttavad ja ka uusi toite proovida.
9. Laulaksin karaoket?- enam vist mitte. vähemalt mitte peaproovita:D või suure koguse alkoholita.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks?- ei, sest tuhanded aastad inimelu tõestavad, et lihasöömine ei ole halb.
11. Näitaksin punast tuld?- kui peab, siis peab.
12. Oleksin ellujääja?- vähemalt tahaksin olla
13. Paneksin kellegi nutma?- olen teinud seda. Mitte küll enamasti meelega.
14. Lööksin last- ei!
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?- Aga 20? Või aasta nooremaga? Kõike on tehtud.

Elulised faktid:
1. Kodulinn: see pisike, mida Eesti pealinnaks kutsutakse.
2. Haridustase: pool kõrgemat
3. Juuste värv: hispaanlaste jaoks blond, skandinaavlaste jaoks brünett.
4. Silmade värv: ümbert roheline ja seest pruun.
5. Kinganumber: 4 ja 0
6. Nahavärv: ka peale BCNi liiga valge
7. Keskmine nimi: Beibe vist:D
8. Tuju: hetkel segu liblikatest ja sessistressist
9. Vasaku-/ paremakäeline: kahjuks parema
10. Välismaal elanud?- veel mitte, aga küll jõuab

Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: CHR
2. Kus ma viimati käisin: WCs või Sandra pool või BSB kontserdil või Tallinnas või Barcelonas? Selles on küsimus!
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Proua Peatoimetaja
4. Viimati helistasin: Riinule
5. Kas ma naeran tihti? Vähem, kui võiksin
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?- no parem oleks!:D
7. Kas ma olen sentimentaalne?- ooooojaaa
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat?- Eesti tingimustes on seda raske mitte teha.
9. Kas ma olen sõbralik?- ise arvan küll nii
10. Eelarvamused: üritan neid mitte endale tekitada
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl?- oma kitsas ühikavoodis
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: The Nanny Diaries vist
13. Mida ma tegin eile südaööl?- Naersin, kõht kõveras, Sandra pool
14. Viimati küpsetasin: vastlapäeval kukleid ja mul on arm seda tõestamaks.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed?- Lühikesed
16. Kas kannan käevõrusid?- võrreldes käevõrude hulgaga, mida oman, praktiliselt mitte.
17. Ostan: asju kokku:D
18. Hetkel kuulan: kuidas mu arvuti vahelduseks normaalset häält teeb ja kuidas autod mööda sõidavad

Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: neid on nii palju ju
2. Suitsetan: mitte mingis olukorras
3. Olen rahul praeguse eluga?- mitte väga, aga alati võiks ju paremat tahta. Käib kül
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?- üldiselt aitas ikka keha kaasa
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: üldpikkus. No nagu tõsiselt. Ma ei suuda pikkadele meestele vastu panna:D
6. Kas mulle meeldivad raamatud?- Jah
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ei plaanigi hetkel, aga sai Katriniga kokku lepitud, et järgmisele BSBle läheme ka.
8. Kas ma tahan abielluda?- jah

Laura andis ja mina annaksin edasi Sandrale, Riinule, Mariale, Mari-Leenule ja kõigile muudele huvilistele.

Seiklusjutt vol 2

Hey.
Kell on 2:03am ja ma ei saa magada.
Mõtlesin, et kasutan siis aega ära ja kirjutan muljed Barcelonast lõpuni.

Viies päev:
Algas sellega, et mina kõndisin kikivarvul olles hirmul, et kas meid visatakse välja või mitte. Ma ei julgenud isegi dushi alla minna. Pesin vaid pea ära ja küsisin selleks ka enne luba.

David oli aga tegelikult maha rahunenud ning edasi oli Sandra see, kes mõtles, kas jääda või mitte. Mina olin jäämise poolt, kuigi olen kindel, et ka W juures oleks ok olnud, aga ma lihtsalt ei tahtnud hakata veelkord kolima. Lõpuks jäi Sandra ka nõusse ja edasi sujusid asjad juba paremini. Või noh... ilma host'i-poolsete tõrgeteta.

Sel päeval oli plaan külastada loomaaeda, mis pidi olema üks Euroopa - või oli see maailma - suurimaid ning seejärel tahtsime lõpuks pühenduda päevitamisele. Vähemalt mina tahtsin. Seiklesimegi siis üksi metrooga mööda linna ja jõudsime isegi õigesse peatusesse. Väljusime lausa loomaaia väljapääsust, aga mida me ei leinud, oli loomaaed ise. Igal pool postidel rippusid loomaaia reklaamid, aga mitte kuskil polnud vihjeid, kuhu suunda see jääda võiks ja see nn loomaaia väljapääs viis meid keset ühte parki.

Jalutasime siis ühes suunas ja teises. Käisime mitu korda edasi-tagasi. Vahepeal kallistasime päris palme ja tegime sellest pilti ning siis jõudis ka üks inglise keelt oskav kohalik meiega juttu ajama tulla juba. Tahtis kuskile drinkima minna, aga me ei võtnud vedu ja siis ta läks minema. Poor-poor guy:)

Lõpuks istusime ühe korraliku välimusega maja ja pargi vahel maha vist kuumaveetorule, et rahulikult kaarti uurida. Kogu ümbruskond tundus selline mõnus ja sõbralik. Kuni järsku sõitis üks rolleriga paks must mees minu juurde. Mõtlesin, et tuleb jälle flirtima nagu kõik teisedki, aga ei. See tüüp sõitis minuni, haaras mu sülest minu käekoti ja sõitis edasi kordagi tagasi vaatamata.

Ma olin täiesti shokis. Me olime ju kõiki "mängureegleid" järginud. Me hoidsime väga kõvasti kinni oma kottidest kesklinnas ja mind rööviti äärelinnas. Me ei käinud pimedatel tänavatel ja seal, kus vähe rahvast oli, kuigi ega ka röövimispaigas teisi väga lähedal polnud. Me ei patseerinud kahtlastel tänavatel. Me ei kandnud kaasas olulisi ja eriti väärtuslikke asju. Aga ikkagi tuli pauk ära.

See tüüp oli nii haaratud oma missioonist, et oleks peaaegu Sandral üle varvaste sõitnud ja Sandrat päästis vaid kiire reaktsioon. Ta ütles, et ei saanud algul arugi, et midagi muud halba juhtus ka. Ma hakkasin röökima oma vigases hispaania keeles ja mõni auto jäi seisma ka, aga ka vaid korraks, et näha, mida see hull plika kisendab ja sõitsid siis edasi.

Aga siis sõitis meie juurde üks hall auto ja sealt hüppas välja üks teine mees. Edasi oli nagu filmis. Tüüp lähenes väga kiirete sammudega ja tõmbas käigupealt oma politseimärgi välja, tutvustas end, rääkis, et elab seal samas ja nägi, mis juhtus ning helistas ka juba politseisse. Mina helistasin ka, aga minu hispaaniakeelse küsimuse peale, et kas ma saaksin ingliskeelse politseiliiniga ühendust, visati julmalt toru ära. Igatahes, see eriti tore politseinik, kellel oli tegelikult vaba päev, käskis meil oodata oma töökaaslasi ja asus ise oma isikliku autoga mind röövinud meest taga otsima.

Varsti tuligi auto kahe vormis politseinikuga ja nad olid ka väga toredad, kuigi nad inglise keelt ei osanud. Nad otsisid isegi välja meie saatkonna kontaktid, kuigi neist erilist kasu ei olnud. Saatkonnas ei vastanud keegi telefonile ning nagunii olid dokumendid alles. Politseinikud kuulasid lühidalt nutuse minu mure ära ja sõitsid minema.

Siis ma enam ei pidanud vastu. Ma olin pannud sekunditega kinni kõik oma pangaarved, sest mingil lollil põhjusel olid mul sel ja ainult sel päeval kaasas mõlemad pangakaardid. Ma imestan siiani, et mulle Hansapanga number ja lausa koos suunakoodiga sellises kriisisituatsioonis meelde tuli. Igatahes, helistasime Davidile, et rääkida, mis juhtus ja siis istusime lihtsalt sinna samasse muru peale maha, et veidi rahuneda. Siis ma vist küll nutsin juba päriselt. Mäletan Sandralt taskurätiku küsimist. Huvitav, kas kunagi tuleb üldse aeg, kui suudan ka oma kriisidest esimesi kordi rääkides mitte nutma hakata? Ma juba suudan olla rahulik ... või noh enam-vähem rahulik... läbi terve kriisisituatsiooni, kuid siis enam mitte, kui pean hakkama kellelegi enda olukorda kirjeldama. Kuidagi nii hale hakkab endast siis.

Igatahes, varsti peatus meie nina all jälle selle eriti toreda ja ka enam-vähem inglise keelt kõneleva politseiniku auto ning ta kutsus meid kaasa veel ühele otsiretkele mööda naabruskonda. Noh, vähemalt nägime kohti, mida muidu vist eluski näinud ei oleks. Kuna ka koos ei leidnud me kedagi, siis lõpuks viis ta meid ära lähimasse politseijaoskonda ja läks ise ära. Ma olen talle siiani nii tänulik, aga enam ei saa teda kuidagi tänada, aga ta tõesti oli musterpolitseinik. Huvitav, kui paljud meie politseinikud, vabal päeval niimoodi välja tuleksid? Aga tema ütles, et see on tema kodu ja tema mure ka, sest talle ei meeldi nende linna varaste pealinna maine. David hoiatas meid tegelikult juba enne reisi, et Barcelonas on palju vargaid ja sama tegid ka paljud muud tuttavad ning foorumitekülastajad. Ainult Alfonso ütles, et Barcelonas pole varasteprobleemi. Huvitav, kas ta ütleks ka praegu oma järgmistele võõrustatavatele sama? Vast mitte.

Politseijaoskonnas läks vist tunde. Muidugi, hakkasin jälle nutma, kui mingi valvelauaametnik küsis, mis juhtus. Siiski, suutsin end vist piisavalt arusaadavaks teha, et mult võtta kontaktandmed ja saata ooteruumi oma elu üle järele mõtlema. Mõtlesime siis Sandraga seal oma uue kogemuse üle.

Kõik teised ootajad olid nii mossis nägudega seal ruumis ja mõtlesid vist, et me oleme laksu all või midagi sest me suutsime ikka naerda, kõht kõveras. Lihtsalt, mul tuli järjest meelde, et peale digika, mälupulga, Davidi võtmete, mp3-mängija, paraja koguse sularaha, mõlema pangakaardi ja tutika telefoni, olid seal ka mu uued mustade kassidega kõrvarõngad, sõnaraamat ja mitu Barcelona raamatut, rannarätik ja juba korraks seljas käinud pesu. See oligi kõige naljakam, sest järsku sai röövijast pervert. No kes see muu ikka teiste musta pesu pärast nii palju vaeva näeb? See oli mul kotis, sest David käskis mul kohe hommikul ujumisriided selga panna, sest ka Barcelona linnasisestes randades ei pidanud olema riietumiskabiine. Nagu tõesti. MIKS NEID EI OLE???

Politsei jaoskonnas sain ka kõvasti keelt praktiseerida. Meie juhtumit registreeris üks mees, kes inglise keelest küll midagi ei mõiganud, aga vähemalt oli tema ka hästi tore. Kõige naljakam oli kirjendada oma lemmikkäekotti ennast. No ta ei saanud aru ühestki minu inglisekeelsest analoogist sõnale kortsuline. Lõpuks kirjeldasin oma kotti nagu väikest vana koera, mida see tõepoolest ka meenutas:D

Avalduse tegemine käis päris ruttu ja peale seda otsustasime, et ei lase sel tropil kogu oma päeva ka ära rikkuda ja otsime ikkagi loomaaia üles. Teel trammipeatusesse avastasime veel, et oleme nende särava m*nni - sry - läheduses ja tegimegi selle taustal pilte. No oleme seksituristid? - Oleme!

Seekord leidsime ka loomaaia üsna ruttu üles. Tuli välja, et me juba käisime sama maja ees, aga päris väravani ei jõudnud ja nad tõesti ei reklaami seda väga. Siis aga saime jällekord pettumuse osaliseks. Tuli välja, et loomaaia pilet maksis ca 16 eurot, mis on ikka väga kallis võrreldes Tallinna omaga ning avatud pidi ta ka olema veel vaid poolteist tundi. Pöörasime otsa ringi ja otsustasime külastada hoopis seda parki loomaaia ümber.

Me ei jõudnud vist sadat meetritki läbida, kui meid märkasid kaks pisikest tumedanahalist kutti. Mul oli jälle tõsine hirm, sest minu roosad prillid olid juba katki. Aga nemad olid hoopis sõbralikud. Kutsusid meid endaga kaasa randa ja mingile peole õhtul ja... aga me rääkisime ära, et mul pole enam käterätikutki ning on hoopis plaan külastada Ciutadella de Vila? parki. Nad jätsid hüvasti ning läksidki edasi, aga tulid siis tagasi teatama, et otsustasid koos meiega parki tulla.

Ja tulidki. Natukeseks. Piisavalt kauaks, et jõudsin ka neist ühe või paar pilti klõpsutada Sandra digikaga. Kõige rohkem kahju ongi mul selest, et poolte päevade pildid on puudu või siis on neid väga vähe, sest Sandra ei näinud kõige jäädvustamises nii suurt mõtet kui mina. Ja ka Alfonsot, kel kogu aeg kaamera kaelas, ei olnud ju enam meiega.

Varsti aga tulid need tüübid välja uue legendiga, et peavad hoopis minema koju sööma ja jätsid meid omapead. Ei olnud kurb. Ei olnud mingi vabastav hetk ka mitte. Jalutasime omaette ringi ja varsti helistas juba David, kelle tööpäev oli lõppenud või küsis ta end meie pärast varem ära. Ma ei mäleta. Igatahes, oli ta kümne minuti pärast koos meiega. Võttis takso ja tuli. Me oleksime vist oodanud vabalt ka tunde. Mina vähemalt. Tema juures ei kartnud ma kedagi või kui, siis teda ennast ta temperamendi pärast, aga see läks ka lõpuks täiesti üle.

Ta uuris siis veelkord, et mis juhtus ja milline see pätt oli. Mul oli nii piinlik, et ma mäletasin ülivähe ja mul ei tulnud pähe isegi numbrimärki vaadata. Isegi mitte, kas see oli valge või kollane ja see oleks ka juba otsinguid poole võrra kitsendanud.

Igatahes, kuulas ta siis minu kehva kirjenduse ära ja läks eemale, et võtta üks telefonikõne. Ma kuulsin vaid üksikuid seda tüüpi kirjeldavaid silpe. Tagasi meie jurde tulles, äratas ta meis lootust, et võib-olla on hommikuks kõik möödas ja ka asjad tagasi.

Siis läksime rannaäärde jäätist sööma ning seejärel tapas'eid proovima. Me valisime beebikaheksajalad. Need olid nämmad. Sandra valis sama - ma ei tea, miks - aga ta sai alles tükk aega peale sööma hakkamist teada, millega tegu oli.

Pärast läksime koju soojemaid riideid selga panema ja siis meie nõudmisel hakkasime otsima kohta, kust saaks sangriat jälle. Seda kohta, kuhu David meid algul viia tahtis, me üles ei leidnudki, aga me saime siiski oma sangria. Läksime tagasi Musta Lamba kõrtsi, kus esimeselgi õhtul käisime ja seal sai palju nalja.

Kuna tapas'te restorani kelner ignoreeris etiketireegleid ja lasi Sandral esimesena maitsta veini ja ka kallas temale esimesena, siis õhtu nali oli, et Sandra on mees. Ja Mustas Lambas sai temast Aleksander. Ta käitus nagu tõeline eesti mees. Räägis mehe juttu ja saatis musisid võõrastele naistele. Ja kui me koos wc-sse läksime, siis virutas ta mulle vastu tagumikku sellise laksu, et terve baar pidi minu kiljumist kuulma.

Päevale panigi punkti meie naerukrampides veedetud õhtu Mustas Lambas peale mida läksime koju tuttu.

Ma vist jätkan hiljem. Kuigi mul väga und ei ole, hakkab mu läpaka aku tähjaks saama ja seda piiksumist ei taha me keegi kuulda. Mu läpakas on nagu loom selle koha pealt.
Head ööd!

Seiklusjutu aeg

Nüüd üritan end koku võtta ja kirjutada ära kõik, mis vahepeal toimus.
Päris algus on eelmises postis.

Esimene päev:

Matkasime Alfonsoga kodumägedes ja klõpsisime palju pilte. Nägime palme ja kaktuseid ja papagoid. Pärast aga suundusime linnaga lähemalt tutvuma. Esimene peatus oli itaalia jäätise kohvik ja kohe teine oluline oli Sagrada Familia nimeline Gaudi pooleli jäänud imelike kirik. Tundub imelik öelda lihtsalt kirik millegi nii suursuguse kohta.

Veel hulk pilte hiljem suundusime Walteri, ühe Alfonso sõbra poole, kus terve nende kamp paar korda nädalas ühte totakat arvutimängu mängimas käib. Ei jäänud seegi reede neil vahele. Sandra oli ka nii hasardis. Tema lemmikmängu mängiti. Minu hasart kasvas rohkem, kui nad lõpetasid ja kõik koos linna peale läksime. Esialgu potsatasime ühte L'Ovella Negra ehk musta lamba nimelisse baari, mida kõik kohalikud armastavat paistavad. See oli ikka väga täis. Õnneks Hispaania erineb selle poolest Eestist, et inimesed ei karda istuda lauda, kus keegi juba ees on. Seega ei olnud vabade laudade puudumine meie jaoks probleem. Seltsis oligi segasem ja saime lauanaabritega ka tuttavaks.

Seal jõime oma elu esimest sangriat (mingi hea veinikoks) ja mõne aja pärast liikusime edasi ühte teise baari, mis polnud poolti nii meeldiv kui esimene. Seal oli kitsas ja nii suitsune, et ma pidin kogu aeg välja värske õhu kätte põgenema oma valutavate silmade pärast. Ja väljas luurasid väiksed mehikesed, kes üritasid mind veenda iseendale roose ostma. Si, claro! EI, see polnud hallukas.

Hästi huvitav oli see, et tolles tibatillukeses suitsuhaisuses baaris, kus kõndimagi ei mahtunud, tantsiti. Isegi meie sõbrad tantsisid ja neid oli nii lahe vaadata. Nad tegelikult ka nautisid seda. Mitte nagu eesti mehed, kes vaid kõrvale ja tagasi astuda oskavad/julgevad. Sõbrapoisikesed üritasid meid ka meelitada tantsima, aga me tükk aega ei läinud. Ma tegelikult ka ei tahtnud tansida nii väikses kohas, sest tavaliselt ma hakkan inimestele haiget tegema, kui end tantsupõrandal vabaks lasen. Lõpuks siiski ei pidanud ma enam vastu ja läksin Josue või kuidas teda kirjutatigi ning Walteriga salsatama ja merenquetama. Hah! Need pole üldse rasked tantsud. Nalja sai vähemalt palju.

Õhtu lõpuks oli Alfonso avastanud Sandra enda jaoks ja neiu ise oli nii parajalt purjus, et tükk tegemist oli tema koju saamisega. Noh, vähemalt saime mitu korda proovida taksoga sõitmist. Neil oli vist kodus ka lõbus, kui mina vannitoas aega veetsin.

Teine päev:

See oli vist see hommik, kui Sandra raputas mu üles suure ehmatusega, sest tal ei olnud enam und. Vaene tema küll. Pärast ei olnud enam mul ka.

Selle päeva plaan oli veel mõnda vaatamisväärsust külastada ja rannas käia ning õhtul koos juba vanade sõprade ja meie teise võõrustaja, Davidiga pidutseda.

Tegelikult aga pani Sandra hommikul palja jala otsa uued kingad ja siis veetsime mitu tundi talle mugavaid papusid otsides. Vahepeal ostsime ka kohaliku telefoni, sest millegipärast ei saa sealt ainult sim-kaarti osta või vähemalt nii mulle öeldi ja muidugi, ei tulnud ka mina kingapoest tühjade kätega ära. Ja kahe uue käekoti omanikuks sain ka. Kolmanda ostsin juba esimesel õhtul.

Kui lõpuks Sandrale ka mugavad JA ILUSAD plätud ostetud said, oli pool päeva küll möödas, aga suundusime linnast välja Sitgesi nimelisse väikelinna, sealsesse geiranda. Meie muidugi ei teadnud, et see geirand on ja mina ei saanud aru ka, sest pöörasin tähelepanu vaid oma seltskonnale, soojale liivale ja merele, kus sai ära tehtud selle aasta esimene ujumine. Pidime rannas Davidiga kokku saama ja kui ta tuli, siis ta küsis ka vaikselt Alfonsolt, miks ta meid geiranda tõi ja A oli ka nagu, et:... ??? misasja? Aga Sandra ütles ka pärast, etnägi kahtlaselt palju homoseksuaalseid paare seal. Minu jaoks oli see lihtsalt naljakas tagant järgi kuuldes. Oli gei rand või mitte... vahet ju pole.

Päev möödus jälle megakiirelt ja suundusime korraks koju riideid vahetama. Aga Sandra jäi kohe magama, ristseliti üle voodi:D Ma ei mäletagi, mida me Alfonsoga niikaua tegime. Vist vaatasime pilte ja rääkisime niisama juttu. Lõpuks ajasin Sandra üles plaaniga küsida, kas ta üldse tahab kaasa tulla klubitama ja tal oli nii paha olla. Ma ei saa siiani aru, miks. Igatahes, siis läks rabistamiseks. Talle tuli süüa anda ja ta pidi end korda tegema ja läks nii, et sinna klubisse, kus sõbrad ees ootasid, meid ei lastud. Jäime 9 minutit hiljaks. ÜHEKSA!!!

David tegi siis paar kõnet ja meie neli läksime ühte teise väiksemasse latinoklubisse. Seal oli ka täitsa tore. Kui see välja arvata, et valutavate jalgadega madalatest kingadest keelduv Sandra istus terve aja nurgas ja mängis mu uue telefoniga. Tantsisime paar tundi, kuni hommik tuli ja siis jalutasime palja jalu koju. Minu jalad olid tegelikult veel üsna heas seisus, aga Sandra omad mitte ja ma arvan, et ilma minuta oleks ta keeldunud palja jalu kõndimast. Nojah. Vähemalt on seal puhtad teed.

Kolmas päev:

Kolmas päev algas hilja. Saime vist alles kella kahest üles. Aga polnud ka väga hullu. Kui lõpuks üles ärgatud saime, ootas David meid Guelli pargis ja pärast käisime ka Mont Juic'il. Täitsa tore päev oli. Aga õhtul saime paraja ehmatuse osaliseks. David pidi tööle minema ja meie pidime uuesti A-ga kokku saama. Tol hetkel olime me veel üsna imikuarengustaadiumis ka ega osanud üksi liikuda. Meil ei olnud veel kaartigi. Ja A mobiil oli välja lülitatud. Mõtlesime, et äkki ta solvus jälle vms, aga otsustasime ikkagi koju sõita ja ta ukse taga oodata.

Õnneks vaid minuteid enne meie sinna jõudmist, proovisin uuesti talle helistada ja telefon kutsus. Suur jeeeeeeeeeeeee oli. Sel õhtul jäime tuppa. Sandra jäi magama jälle ja meie A-ga vaatasime kolme päevaga tehtud sadu pilte, lugesime kätelt elu- ja armujooni ja siis tegi ta mulle pikalt, küsimata, jalamassaazhi.

Lõpuks ärkas Sandra ka üles ja siis õpetasime Alfonso Gini mängima. Hästi lahe oli. Kuni tema pidevalt võitma hakkas. Siis enam ei olnud väga lahe, sest meil oli tingimus, et kolmekordne kaotaja peab jooma ära klaasi rummikoksi. Muidugi, meie Sandraga olime esimesed kaotajad. A läks rummi tooma ja tegi meile meie mõistes mingid ülilahjad koksid. Siis läks ta korraks tagasi kööki ja meil oli nii lõbus. Jõime mõlemad oma koksi hetkega põhjani. Tagasi tulles olid A-l niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suured silmad. Siis ta aga hakkas tingima, et järgmine koks tuleb kahe kaotuse kohta juba. Ja et nii ei läheks, nõudis, et me end paljastaksime. Päris kõva kauplemine käis selle üle. Ja muidugi, kui ta ise jälle kaotama hakkas, lõpetasime mängu ära.

Sel õhtul sai veel korra nalja. David oli saatnud mulle ühe sõnumi. Teate, kui sarnased sõnad on inglise keeles jalg ja toit? Ta tahtis teada, kas ma katalaani toitu sööksin, aga küsis midagi hooooooooooooooopis muud.:D

Neljas päev:

Mina ärkasin esimesena. Kuna meil kummalgi Sandraga polnud tulnud pähe kontrollida, kas üks teist dushigeeli ka kaasa võttis, siis suundusin nüüd nurgapoodi seda ostma. Täitsa mõnus oli siuke väike hommikune shopping ihuüksinda suuuuuuuuuuures linnas, mis tegelikult enam ei tundugi nii suur. Kõik sai jala läbi käidud. Üks hea asi selle reisi juures oligi palju jala liikumine.

Igatahes, kui ma mingi viieteist minuti pärast poest tagasi jõudsin, olid kõik üleval ja A teatas tõsiselt, et meil on sigakiire. Saime vist Davidist valesti aru ja meil oli mingi tunnike aega, et pakkida ja tema juurde ümber kolida. Igatahes, valmis me jõudsime. A jättis meid üksi ja ütles, et me helistaksime, kui jälle valmis oleme möllama. Et ta läheb teeb end korda.

Me panime asjad maha ja läksime koos Davidiga kesklinnaga tutvuma. Käisin tunnikese mööda pisipoode kiiresti ehteid kokku ostmas ja siis pidi David jälle tööle minema. Viimaks ometi meie kauaoodatud vabadus omaette linna nautida! Üritasime orienteeruda veidi ja ühtlasi kingitusi osta. Mina tahtsin ka midagi selga, sest aru ma ei saa, mis krdi pärast mul oli vaid paar pluusi kaasas ja üks oli juba kolmas päev seljas ning haises. Varsti helistasime A-le ka, et mis ta teeb nii kaua. Ja ma ei tea, kas see on neil mingi komme pidevalt plaane ümber teha või mis. Igatahes, ta ütles, et ei tule meiega välja enne õhtut.

Vähemalt õhtu osas ei mõelnud ta ringi. Läksime tema poole, et siis koos Port Veil?i nimelise sadamaga tutvuda ja seal veidi mõnusalt eestimaise alkoholi saatel lõõgastuda. Ei möödunud ükski õhtu kainelt. Ei sinnani ega ka edaspidi. Aga see õhtu oli päris õudne. Meil oli Davidiga kokkulepe, et anname talle teada, kus me öösel oleme. Lihtsalt, et ta ei muretseks. Ta rääkis, et tal on üks paha kogemus sellega. Ma olin talle öelnud ka, et oleme vast 12ks kodus. Üksi nagunii ei julgeks seal öösel väljas olla. Ei teaks, kuhu minna ka, mis sest, et sel päeval sai lõpuks kaart ostetud.

Igatahes, David helistas mingi 11 paiku ja küsis, kus oleme. Lasin A-l temaga rääkida ja ta pidi ka meiega liituma, aga kui ta kohale jõudis. Täitsa jube, kui kuri ta oli. Ta ütles praktiliselt kaks lauset. Ütles, et tal on Üks Probleem. Et me pidime helistama ja kodus olema. Ja et võime ööbida selle öö tema pool, kuid siis ta viskab meid välja ja tuiskas minema. Sandra oli nii shokis ja ega minulgi hea tunne sees polnud. A läks talle järele. Nad vaidlesid ikka väga pikalt. Nägin kaugelt, kuidas D edasi-tagasi kõndis ja ühe suitsu teise järel süütas. Lõpuks tulid nad tagasi ja D oli veidi rahulikum. Lubas meil isegi jääda. Aga Sandra keeldus kategooriliselt tagasi minemast. Ta ei tundnud end enam turvaliselt ja ma saan temast täitsa aru. See oligi täielik ülereageering. Me lihtsalt ei pidanud vajalikuks nii vara helistada ega arvanud ka, et meil nii kaua läheb.

Sandra tõusis püsti ja läks eemale ning A järgnes talle. Meie jäime D-ga asju selgeks rääkima. Ütlesin talle ka, et S ei taha enam tema juurde jääda. Pärast selgitasin ka, miks, aga siia ma seda ei kirjuta. A juba helistas Walterile, et kas too oleks nõus meid enda juurde võtma, kui selle öö Davidi juures ära magame ja David nõustus ise ööseks kodust ära minema, kui nii parem on. Pärast ta selgitas, et tal oli raske päev tööl ja lihtsalt mõõt sai täis. Ta muidugi vabandas Sandra ees ja lõpuks oli ka Sandra nõus siiski palmi all magamise asemel Davidi juurde tagasi minema ning ka D sai loa OMA KODUS magada.

Sandra jäi üsna ruttu magama. Ju selles oli oma osa ka teadmisel, et A käis välja just Walteri nime, sest see tüüp on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii Sandra maitse. Minu maitse küll mitte. Minu maitse on keegi hoopis teine. Me rääkisime D-ga veel pool ööd juttu. Ta rääkis mulle oma karmist elust ja siis vabandas magava Sandra ees oma temperamendi pärast vist seitsmes keeles. See oli nii armas ja nii naljakas. Kahju, et S ei mäleta sellest ise midagi.

...jätkub.