Emad on kõikjal ühesugused

Eile pani nii muigama see, kuidas tööl end edukalt kehtestav Tusha emaga maid jagades taas väikseks väetiks vinguvaks teismeliseks muutus. Ja eks me vist kõik muutume, jäädes alatiseks oma ema lasteks. Jäävad püsima ka vaidlused teemadel koristamine, suhted, raha kulutamine (loe: raiskamine) jne.

Lisaks veel selged tunnusmärgid sellest, kuidas emad tunnevad, et neid ei ole enam vaja - mis ei ole tõsi!!! - ja peavad oma rollid ümber defineerima laste pesast välja lennates. Ja ikka tahaks ju veidi neid veel paremaks, targemaks ja ilusamaks kasvatada. Ikka tahaks neid veidi mõjutada ja tund, et asjad on kontrolli all. Ja kõige enam tahaks, et neid ennast ära ei unustataks. Olete ju kõik näinud/kohanud suhtlemisvaeguses vanainimesi. Püüdke siis neid mõista ka.

Aga eilne oli lihtsalt liiga klišee klišee otsas. Kõigepealt vaidlus selle üle, kas kahekümnendate keskele jõudnud noor neiu on laps või täiskasvanu ja milliste tegevuste jaoks peaks ta veel vanemate nõu ja luba küsima. Samuti muud teemad, kuidas oleks õigem elada. Mida peaks sööma. Kas on ikka põhjust enda figuuriga rahul olla. Kas juba hakkab mõni sobiv isane silmapiirile ilmuma. Kust see uus käekott tuli? Jne jne jne. Ja siis vaikus ja puhisemine ning filmi vaatamisele iga mõne sekundi tagant vahele rääkimine.

See ajab vahel ikka väga närvi, sest kui on selge, et keegi tahab keskenduda filmi vaatamisele ega ole seda hakanud just keset intensiivset vestlus tegema, siis las ta vaatab filmi ära. Küll jõuab hiljem edasi arutada nende õigest elamise meetodite üle. Aga ma tean täpselt, mis tunne see on, kui iga kord vahetult peale play nupu vajutamist jälle pausile panema pead, sest keegi sõidab kõvahäälse ja dialoogi eeldava jutuga sisse.

Üritasin siis vahekohtunik olla. Mõlema vaatenurki üksteisele selgitada. Ja nostalgitsesin. Ning värisesin veidi hirmust eesootava suhtes, sest paistab, et see sakutamise kogus kasvab, kui regulaarselt natuke sakutada ei õnnestu. Seitsme kuu jagu sakutamist korraga kätte saada oleks aga liig ühele juba oma tiibu sirutavale suurele lapsele. Aga samas ma hakkan nagu aru saama ka juba selle tagamaadest. Mitte, et see midagi muudaksvõi kergemini seeditavaks teeks.

Isa oleks uhke

Eile oli taaskord hästi töine päev. Õhtul nägin lõpuks jälle koju tulnud Tusha ema, kes meil kõhud head ja paremat täis söötis ning siis olin lubanud välja sõitma minna ühe tuttavaga. Aga mida ma oodata ei osanud, oli see, et mina motikat juhtima pean. MINA!
Alguses sõitsime linnast välja. Ta tahtis mulle mingit uhket multiplexi näidata ja mind paneb siiani imestama, et linnas, kus elab mitu miljonit inimest, on ka mitu multiplexi, aga ükski neist ei vääri oma nime. Sest kõigis neis on vaid kuni kolm saali. Kammoon. Meie pisikeses alla poole miljoni elanikuga pealinnas maal, kus kinoskäimine pole üldse nii suur osa kultuurist, on mitu kordades suuremat kobarkino.
Igatahes, rääkisime veidi juttu. Ta oli seekord häbelik ja see muutis mind ka kohmetuks. Kohati pidi ikka väga pingutama, et jututeemasid leida. Samas teiste inimestega ei ole seda enamasti. Ja see tuttav tahtis ise väga minuga kohtuda ja omaette aega veeta. Tegin puust ja punaseks, et mul on püsipartner ja ma ei kavatse selles suhtes mingeid muutusi esile kutsuda. Selgus aga, et tema peab igasugust vastassoo esindajatega aja veetmist date’imiseks. Ja pidas end üsna pahaks poisiks seepärast, et paljude erinevate tüdrukutega väljas käib. Ütles ka, et oma tüdrukut teistega välja ei laseks, aga hetkel ei taha ka ühte ja ainsat ise. Üsna koomiline minu jaoks.
Selgitasin siis mõiste sõprus tähendust ning kohtumise ja kohtingu vahet. Ta jälle ei toonud mulle pulmakutset, kuigi pärast jälle ütles, et ma kindlasti pean tulema. Aga keegi siin ei jaga eriti detaile. Sama lugu on ka selle naisülemuse pulmaga. Mina ja Tusha saime ülemuse loa kahel päeval viiest osa võtta ja kõik teised peavad tööl olema. Aga keegi ei täpsusta, mis toimub või millal täpselt. Eile sain ajaküsimusele vastuse, et lõunasöök on pärastlõunal kella kümne ja kaheteistkümne vahel. No kuidas seda mõista?
Tagasi õhtu juurde, palusin end normaalsel ajal koju viia ja tee peal ta küsis, kas ma oskan kaherattalistega sõita. Ütlesin enda meelest üsna selgelt ei. Aga tema püüdis mind ikka veenda proovima. Lõpuks ütlesin jah, sest kaua ma seda soovitud tegevust ikka edasi lükkan. Olime eraldatud kohas, kus vähe liiklust. Tundus ideaalaeg. Ja nii me siis vahetasimegi kohad.
Erilisi instruktsioone ma ei saanudki. Lihtsalt, et kuidagi jalaga vahetatakse käike, pidurid on nagu jalgratastelgi ja kusagil parema käe juures on gaas. Ja siis juba sõitsime. Või tuigerdasime. Mina kiljusin. Eriti, kui selgus, et minu kõvem klammerdumine käepidede külge tõi kaasa masina kiiremini edasi mineku. Ah et sedasi antaksegi gaasi. Värisesin paarsada meetrit ratta peal ja tema tegi ikka suurema osa tööst ära, sest ma ei saanud pimedas arugi, kuidas miski käib, aga adrenaliin oli laes koju jõudmiseni. Vähemalt sain selle paarisaja meetriga hamba verele ja koju jõudes helistasin kohe Harshile, et öelda, et nüüd ta peab mulle päriselt õpetama, kuidas sõita. Ei pidanud väga raske olema. Aga hirmus põnev on küll. Just nimelt hirmus ja põnev korraga.

Jaburusest ja napakusest

Bürokraatiast juba rääkisin. Mingi lõpliku lahenduseni ei jõudnudki. Nüüd räägin õhtust ka.
Kõigepealt tegin Harshile selgks, et pikemalt ta minu eest peitust mängida ei saa. Ta andiski kohe alla ja lubas mul enda heaks vaid nii palju teha, et pidin talle maitsetut taimset toitu viima. Läksin siis jälle meie tavasöögikohta, sest ühtegi paremat mõtet ei tulnud pähe ja lootsin, et ehk nad teevad take awayd ka.
Tegidki. Tellisin siis mingi veidra kanasupi, mille täpsemat olemust mulle kirjeldada ei suudetud. Lisaks veg biryani and endale tavapärase võileiva. Lootsin lihtsalt elusalt supiga poiste juurde ka jõuda pärast. Ahjaa. Palusin endale ka ühe sidruni anda ja nad vist pidasid mind napakaks, aga sidruni ma sealt restoranist kaasa sain.
Seejärel põrkasin korraks kokku ühe kolleegiga ja kohtasin veel üht huvitavat karakterit. Juhtus midagi ootamatut ja sattusin peaaegu ausa inglise keelt kõneleva rikšajuhi otsa. Lobisesimegi terve tee. Selgus, et ta oli viisteist aastat Saudi-Araabias mingi klienditeeninduse supervisorina töötanud ja nüüd tagasi kodus. Ta üritas mulle küll selgeks teha, et hindi on kerge ära õppida, aga temal oli inglise keele õppimine küll palju etemalt läinud kui mul hindi. Natuke pahandasin, kui ta üritas mulle selgeks teha, et ma lasin tal linnast välja sõita ja see on kallim, aga seda mitte teadnud välismaalast ta ei röövi. Vaidlesin vastu, aga tippisin siiski veidi, sest harva saab rikšajuhiga siin linnas lausa vestelda.
Õhtu veetsime koduselt kahekesi. Tema oli ikka voodis, kuigi teise tuppa kolinud Muditi säästmiseks. Sõi pika hambaga taimetoitu ja ütles, et seda asja pole ta vähemalt kümme aastat puutunud. Ega ta rohkem kui paar ampsu sellest toidulaarist kinni pistnudki. Aga ok. Ta on haige. Kuigi nägi veidi parem välja. Eelmine kord oli ikka päris õudne. Vaidlesime veel selle üle, kes kus magama hakkab, sest ta on millegipärast veendumusel, et kui ärkvel olles suudab mu organism tema haigust tõrjuda, siis magades mitte. Ja mina olin veendunud, et see haigus mind ei murra. Sisetunne selline. Ähvardasin vastu ööd koju minema hakata, kui ta jonnib ja lõpuks sain oma tahtmise. Ma ei oska lihtsalt temaga ühes kohas olles mujal magada. Ei oskagi öelda, kumb hullem oleks üle elada. Kas see või haigus.
Hommikul kasutas ta viimaks oma haige olemist ära. Nõudis teed ja sooja sööki. Mul oli lihtsalt hea meel, et midagigi tema heaks teha saan. Mitte, et ta jälle üle paari ampsu söönud oleks. Aga vähemalt nõudmised läksid jaburamaks, mis tema puhul tähendab normaliseerumist. Ta tõi mu veel ise tööle ja veedab ehk veel ühe päeva kodus magades. Lubas helistada kohe, kui midagi vajab, sest mu süda ei jäänud muidu rahule teda üksi jättes. Loodan, et siiski kõik on hästi.

Alati saab rohkem karva lõhki ajada

Tänane päev on olnud täis bürokraatiat. Ma ei jõua ikka veel ära imestada, kui keeruliseks asjad siin ajada võib.
Alustades algusest, turistidel on kohustus end Indias kahe nädala jooksul vastavas jaoskonnas registreerida, et politsei neil silma peal hoida saaks ja kadumise järel oleks vähemalt ideid, kust otsida. Ärikatel – nagu mina:D – on teised reeglid. Nõutakse teisi dokumente ja võib siin vabalt lebotada 180 päeva ilma ennast bürokraatiaga vaevamata.
Nüüd aga on nii, et mu 180 päeva saab kuu aja pärast täis ja ma tahan tagasi tulla ju alles veebruari alguses. Anti mulle ju aastane viisa ja ma ei osanud kahtlustadagi, et selle osas veel kuidagi sitta keerata annab. Aga annab jumal idee, annab ka võimaluse. Refereerimata siinkohal ühelegi konkreetsele usundile.
Üritasin ju kohe siia saabudes registreerima minna, aga saadeti tagasi põhjendusega, et mõne kuu möödudes arutame seda teemat edasi. Nüüd siis on kulunud kolm päeva teiseks vooruks. Kõigepealt googeldamist. Asjaosalistele linkide saatmist. Mitte, et nad lugeda oskaks, mis lingitaval lehel kirjas on. Aga kõik korrutavad, et ära muretse ja pole probleemi. Aga see on siin selline popp sõnakõlks. Üritasin siis ülemusele selgeks teha, mida mul vaja võib minna, sest juhendid jätsid palju õhku. Ta nõustus isegi minuga kaasa tulema ja karjus aiesecarite peale, et need end liigutaks minu heaks veidi. Raamatupidaja hoiatas ka, et lasku ma kähku jalga. Muidu nad peavad hakkama makse maksma. Ülemus aga ütles, et päris nii need asjad pole, aga ega nad makse ei maksa küll. Siin on mingid maksuvabad miinimumid, aga ma ei oleks väga üllatunud, kui mingid pettused ka ikka mängus oleksid.
Aiesecarid lubasid suurejooneliselt mu ülemusele, et kõik paberid on olemas. Mulle öeldi vaid, et võta pass kaasa. Mõned tunnid hiljem öeldi, et võta kõik olemasolevad dokumendid kaasa. Ja viimaks, kui täna politseijaoskonda läksime, selgus, et paberid ei ole veel valmis ja ma oodaku kümme minutit, kuni nad need kusagilt organiseerivad. Sain tund aega keset jälle palavat peatänavat jalga vastu maad toksida. Ja ega erilist mõjuvat selgitust ega põhjendust ei tulnudki.
Vahepeal juhtus veel midagi kummalist. Ootasin ühe poe ees, kuni selle tore omanik pakkus mulle tooli. Keeldusin ja küsisin hoopis vett. Tal oligi. Üks ainus kallis pudel. Ja kuna meil kummalgi ei olnud täpset raha, lubas ta mul osa teinekord maksta. Aga siis avastasin, et pudeli kork ei ole õigesti suletud. Tema väitis, et ju on lihtsalt defekt, aga ma ei ole nii kindel. Pudel nägi ka juba kahtlaselt pleekinud ja vedelik kollakas välja. Vahetasin tagasi raha vastu.
Kohe, kui politseijaoskonda jõudsime, sain veel koopiaid teha ja mult küsiti iseenesest mõistetavalt, kas mul on viis fotot kaasas. No tere tore. Ma käingi ju kogu aeg terve fotoalbumiga ringi eks. jagasin siis nendega ka rahvatarkust, et mittehindud ei kanna kogu aeg posu fotosid kaasas ja olen siin oma viimasedki ootamatult ära andma pidanud. Küsisin siis, miks nii palju vaja on. Peaks nagu tegu itimaaga olema ju. Tehku üks digiklõps. Aga ei. Nemad tahavad viit koopiat mingist avaldusest ja igal neist peab värvifoto olema. Mustvalge passikoopia kahjuks ei sobi. Oleks võinud neile nalja pärast värvilise teha.
Politseijaoskonnas koheldi meid väidetavalt nagu tõhke ja kirjutati täiesti ennenägematu nimekiri dokumentidest, mida mult tahetakse. Iga nimekirjas olijat on võimalik sajal erineval moel tõlgendada muidugi. Defineerige ise, mis on request letter või agreement letter. Who requests what? And who agrees on what? Ja millises formaadis. Poisid käskisid mul ka tervest passist välja arvatud tulevikuviisadeks mõeldud tühjad lehed koopiad teha. Ülim totrus jälle. Passikoopia tähenda minu kogemuste kohaselt alati koopiat pildiga ja põhiandmetega leheküljest.
Seejärel tulime tagasi meie kontorisse, kus poisid jänesteks digimuutusid, aga pärast igale ülemusele kaebamist anti meile üks kabinet vallutamiseks ja tore ülemus pani nad tööle. Mina täitsin ankeete ja nemad leiutasid teisi pabereid. Igaüks neist kajastab muidugi erinevaid andmeid selle kohaselt, kuidas neile parem tundus. Nad suutsid ka business visa valesti kirjutada. Ja kõigi lahtrite mõttest ma aru ei saanudki. Naerma ajas, kui pidin korduvalt kirjutama, et sündisingi sellise imelikuna – eesti kodakondsusega.
Käisin veel kiiruga pilte tegemas, mis ei sujunud ka just ideaalselt ning kõigest kolm päeva või viis tundi hiljem oleme lausa poole peal. Yay. Ma ei taha India vanglasse minna. Väidetavalt on nüüd kõik paberid koos. Aga ma ei usu. On hulk üksteisele vasturääkivaid dokumente lihtsalt. Palju õnne sellele, kes neist lõpuks mõtte välja lugema peab!
Aga vähemalt eilne õhtu oli lõbus. Jalutasin pikalt. Käisin poes. Vihastasin, et Tusha oli terve päeva kodus ja ei viitsinud isegi üle tee minna, et enda ära söödu asemele uus sai osta samas, kui mina juba ma ei tea mitmendat korda käe otsas kaugelt poest toidukraami tassida sain.
Ja siis vahetasime Harshiga mingi sada naljakat sõnumit. Kohe täitsa naljakas oligi. Kuidas tema väidab, et mina olen totu ja mina luban talle peksa anda ja tema pakub välja diili, et kui tema kasutab vaid ühte sõrme minuga kaklemiseks ja mina võin teha mida iganes ning kui ta ikka võidab, võib ta teha ja küsida, mida iganes soovib. Ja vastupidi. See oli lives palju naljakam. Uskuge. Aga nüüd keskendun veidi jälle päris tööle.

Vennanaine:D

Eile oli… piip piip PIIP päev jälle. Miski ei sujunud, nagu võiks. Kuigi töö osas olin hästi produktiivne. Samas isegi lõunasöök ja kõik sellega kaasnev oli üks igavene pettumuste jada. Koht, kuhu minna tahtsime ja tihti käime, haises nagu avalik peldik. Aga siis avastasime oma suureks rõõmuks uue sama keti esinduse. Ja kurvastuseks, et ka ühe keti kohvikud võivad erineda niivõrd palju, et uus näeb välja küll sada korda parem, aga on täielikult taimetoitlastele orienteeritud. Urr. Nii tahtsin liha.
Meie kontori hiir on ka tagasi. Sain paar korda kiljuda ja üks kolleeg põgenes selle peale lausa tulist jalu ruumist välja. Üks teine aga küsis mult vaid naeruga pooleks, et kas oli isane või emane. Uue naerupahvaku põhjustas minu vastus, et kust mina tean. Ei näidanud ta mulle oma privaatjuppe. Aga ma ei mõista, miks minu hirm otse minu suunas tormava hiire suhtes on naljakam kui kolleegide kiljudes põgenemine.
Ja Harsh on ikka haige, aga vähemalt eile lubati teda vaatama minna tingimusel, et igal ajahetkel vähemalt viie meetri kaugusel püsin. Yeah, right! Käisin siis paarist poest läbi ja ostsin häid asju kaasa. Temale neid suhkrukeerde, mida ta vastu igasugust loogikat ja oma magusavihkamist armastab ja endale piisavas koguses kvaliteetset šokolaadijäätist. Ja siis läks jälle jamaks.
Poe nurga pealt on alati raske millegipärast rikšat saada, kuigi neid on seal lademetes. Aga kõik nad üritavad sind igal võimalikul viisil petta. Mingil hetkel tuli üks inglise keelt kõnelev noormees mulle abi pakkuma ja kui ta ka nägi, et isegi kohaliku keele rääkimine ei aita ausat hinnakokkulepet saavutada, siis pakkus, et viib mu sõbra motikaga ise ära. Ja kuna mul oli juba väga kiire, sest teised plaanid hakkasid selga jooksma, võtsin selle riski ja istusin uue inimese motikale.
Tüüp ise oli hästi tore. Avastasime, et oleme mõlemad olnud aieseciga seotud ja õppinud ka sama eriala. Tema õpib hetkel magistriastme massikommunikatsiooni. Ma siis kasutasin võimalust, et küsida, kuidas sellel erialal karjääri tegemisega siin maal on, aga tema vastus ei andnud küll mingisugust lootust. Igatahes, ta viskas mu MS hostelini ja siis sain jälle külavahel kottpimedas jalutada. Sellest, kuidas lõpuks Harshi juurde jõudsin, ei räägi ma talle vist mitte kunagi. Ei viitsi kakelda. Ja eile oli meil nii vähe aega koos olemiseks, et ei raatsinud seda tõesti veel vaidlemisele või moraaliloengu kaela saamisele kulutada. Kuigi eks tal oleks selleks ka õigus olnud. Aga elu ei ole alati must-valge.
Kohale jõudes selgus, et ta on ikka täitsa siruli palavikuga ja ma ei suutnud kuidagi kokku lepitud distantsi hoida. Oleksin mida iganes teinud, kui teadnuks, kuidas aidata. Aga ta ei lasknud. Saatis mu kogu aeg kraani alla seebiga käsi ja nägu pesema. Ja keeldus igasugusest söögist. Nii imelik on näha teda sellise haavatavana, kui ma olen harjunud, et tavaliselt seisab tema minu eest. Imelik rollivahetus. Ja kuigi ta ütles, et ma ei muretseks ja rääkis, et hiljemalt paari päeva pärast on ta jälle terve nagu alati varemgi, on mul seda raske uskuda. See idioot on kaks päeva kodus magades veetnud ja ikka veel pole arsti juurde läinud. Sundisin teda lubama, et täna kindlasti läheb.
Natuke nalja sai ka. Kuulsin vahendatud kuulujutte ta kodukülast. Kuidas kõik naabrid susisevad ja spekuleerivad selle üle, et Harsh tuli koju goriga. Et kes ta on. Hetke naljakaim teooria on, et mina olen ta venna tulevane, kes toodi koju tutvustamiseks ja Harshi jagu on ta nõbu, keda ka enam-vähem samal ajal nende juures näha sai. Naersin pisarateni ja tema ka. Sest kui nad veel tõde teaksid… aga ok. Olgu neil lõbus. Meil on ju ka. Harsh naerab, et rikkusin ta hea poisi maine jäädavalt ära:D Muidugi tegi talle nalja ka mu nädalavahetuse armukadedushoog ning vihase sõnumi korduv üle lugemine. Aga ta seletas mulle enam-vähem ära, miks läks, nagu läks ja mu sisetunne ütleb, et kuni mu armukadedus talle nalja teeb, ei ole mul tegelikult selleks põhjust.
Järgmisena oli plaan ühe tuttavaga õhtusöögile minna, sest ta pidi mulle eelmise korra ärajäämise heaks tegema. Sain muidugi jälle India aja tavaajale järgijõudmist oodata, aga viimaks tuligi mulle järgi auto kahe ilusa inimesega. Tundus naljakas, et tal oli tüdruk kaasas. Olenemata sellest, et meie vahel ei ole ega tule midagi romantilist ja ta teab, et ma ei ole päris vaba ja kohe kindlasti mitte huvitatud uuest suhtest.
Varsti selgus, et nad on sõbrad ja kolleegid ja just käisid koos Ahmedabadis proovis, lootes saada osa kuulsas üleriigilises teleshows. Norisin siis neid, et kas kohtusin oma esimeste telestaaridega. Aga tüdruk oli väga elevil minuga tutvumisest. Tahtis kindlasti midagi varsti koos teha. Selline ameerikalik suhtumine, et we must do something soon together!!! Naersin ja vahetasime numbreid. Eks näis. Aga seejärel viisime minuga sama vana neiu koju, sest India 23-aastane neiu paneb vanemad muretsema, kui ta veel kella kümneks kodus ei ole. Ja ise läksime kuulsasse hiina restorani õhtustama.
Õhutasin teda ka pulki proovima, aga ta ei saanud nendega kohe ühtegi ampsu söödud ja andis alla väga varsti. Toit aga oli suurepärane nagu eelmisel korralgi, kuigi kanatükid austrikastmes on minu jaoks natuke kummaline kombinatsioon. Tema valik. Aga maandus otseloomulikult ka minu taldrikul. Sõime. Saime paremini tuttavaks. Mul ei lubatud jälle enda eest maksta. Ja siis viis ta mind koju. Läksime lahku lubadusega varsti jälle midagi koos teha. Lisaks korrati veel üle, et I must definately come to his brother’s wedding. Ja lähen ka hea meelega. Usun, et iga pulm on siin ka veidi erinev ja oleks tore võimalikult paljusid näha. Aga kahjuks Harsh keeldub minuga kaasa tulemast. Eks näis, kas võtan kellegi teise.
Hommik oli ka tore. Magasin sisse, sest mu telefoni äratus ei hakanud jälle tööle. Aga vähemalt sain meie teenijaga lühidalt vestelda, kuigi mu eelnevas unenäos rääkis ta inglise keelt ja see sujus palju paremini. Igatahes, mõõte ikka veel ei võetud, aga mul paluti mitte muretseda sellepärast, kas esimene pluus nädala pärast valmis on või mitte. Loodan parimat. Ja siis ootas minu rõõmuks taas maja ees mind juba tuttav rikšajuht. Seega väga palju tööle hiljaks ei jäänudki. Mitte, et eriti vahet oleks, sest meil ei ole taaskord elektrit.
Ahjaa, vastu ööd mõtlesin välja vist ka ideaalplaani, mida koos Sandraga Indias teha ja kuhu minna. Seega ei saa jõuluks koju ikka põgeneda ja ülemused peavad välja mõtlema, kuidas mu viisaasjad korda ajada.

Koli veel soojale maale. Nii krdi külm!

Eilsest peale on nii külm, et duši all käimine on piin, konditsioneer paneb värisema, otsisin välja sokid ja pusa ning täna istun tööl täiskomplektis – pikad püksid, T-särk, pintsak, sokid, sall ja tossud. Ei tea, kuidas ma veel Eestiga taaskohanema peaksin. Magasin ka riietega ja tatsasin kodus karvaste pehmete sokkidega. Arvasin, et sokke ei hakkagi siin kunagi vaja minema. Aga nüüd jäätun.
Eilne õhtu oli ka imelik ja tuli šokolaadi peal üle elada. Kurb, et siinmaal on keskmise suurusega šokolaad kallim kui rikšasõit ühest linnaotsast teise. Olin õnnetu, sest Harsh helistas ja keelas mul endaga kohtuda, sest ta on haige ja veendunud, et teeb minu ka haigeks. Suure jonni peale nõustus ta korraks mu kontori juurest läbi sõitma tingimusel, et ma talle isegi mitte pihta ei lähe. Ütlesin küll, et mind ei huvita. Isegi, kui jään haigeks. Aga ikkagi… need viis minutit temaga, mille jooksul ta jõudis salapära tekitada möödunud nädalavahetuse üle ja hirmutada mind, et läheb suure tõenäolisega terveks nädalaks koju selle nõbu kihluspeole, kui see asi kindlalt ära otsustatud saab. Olen jah armukade. Roheline kohe kadedusest. Tahaks ju, et ta minuga ka aega veedaks. Lisaks oli ta selgelt haige, aga ma ei saanud midagi teha tema heaks. Ta ei lasknud.
Seega läksin koos Tushaga koju, teades, et ees ootab õhtusöök ühe tuttavaga ja olin saanud temalt just ka kutse tema venna pulma. Seega on põhjust kiiresti kostüümid valmis lasta teha, aga meie teenija jääb iga päev aina rohkem hiljaks, mistõttu jään mina tööle hiljaks ja kohe raudselt pole aega mõõtude võtmiseks. Enivei, sõitsime külma kiuste kiirelt koju, ostsin hunnikus šokolaadi, et mitte enesehaletsusest pisaraid valada ja jäin õhtusööki ootama. Aga siis sain sõnumi, et sorri. Pole võimalik seekord.
No ok. Kolmas õhtu järjest kodus. Üsna sürr juba. Kõik teised tahavad kogu aeg minuga kohtuda peale selle inimese, kelle pärast ma kõik teised kohtumised ära jätaksin. Arvatavasti just seetõttu, et ta teab seda. Et tema käes on võim ja otsustusõigus. Aga vähemalt sain terve õhtu jooksul korduvalt rõdule joosta, et pulmarongkäikudest pilte ja videoid klõpsida, kuni ühel hetkel läks asi tõeliseks diskoks üle tee. Nii tahaks seda pidu kord lähemalt näha.
Vingu vahele midagi positiivset ka. Unustasin rääkida teile kihluspeo kõige muljetavaldavamast osast. Nimelt oli seal paar korraliku kaameraga tüüpi. Ja ühel hetkel avastasin, et tüüp, kes jättis mulje endast kui palgalisest profist, tegutses vaid vasaku käega. Paremat lihtsalt polnud. Ja vot see on imetlusväärne tahtejõud. Kahjuks ei saanud teda pikemalt jälgida, et selgusele jõuda, kuidas ta täpselt raske paremakäelistele mõeldud aparaadiga ringi käib. Sest vaevalt, et siinsed fotograafid saaksid lubada endale kaamera vasakukäeliste jaoks ümberehitamist. Ja kuidas ta stabiliseerib aparaati. Või zoomib? Selle kõrval tundub fokusseerimisprobleemiga Valentina oma pildistamisjonniga üsna teisejärguline. Igatahes väga imetlusväärne tahtejõud. Ja kui selgub, et ta veel oma töös hea ka on… wow.

Rassismist

Vahel ma ikka üllatun selle üle, kui tihti inimesed kõik vaid nahavärvile taandavad. Ja kuidas üldistatakse. Ei jaksa enam üllatuda ega tea ikka, kuidas reageerida, kui keegi küsib, kust ma pärit olen ja kuuldes, et Põhja-Euroopast või Eestist hakkavad kohe rääkima, kuidas nende lehmalellepoeg USAs elab või mõnes teises riigis töötab. Tore ju, aga mida ma selle peale ütlema peaksin ja kuidas see minuga seotud on? Kogu ülejäänud maailm ei asu ju ühes kohas ja me kõik – välismaalased siis – ei tunne tingimata teineteist.
Teinekord ajab masendusse ka see, kuidas keegi üldistab, et me kõik oleme ühtemoodi. Olgu siis head või halvad. Aga kõik pannakse ühte patta.
Samamoodi ajab mind närvi, kui keegi mu kaasmaalastest kõik teisest rassist inimesed või teise rahvuse esindajad ühtmoodi halvaks tembeldab. Mäletan siiani, kuidas üks tuttav julges mu sünnipäeval paar aastat tagasi vinguda, et kui ta oleks teadnud, et sinna mingid „murjanid“ – tema sõna – kutsutud on, oleks ta ise tulemata jätnud. Veel hullem, et nad samade naiste poole vaatasid ja kui naine enne tõmmu poisi poole vaatas või lähemalt uudistas, siis muutus too ka räpaseks. Kui ta oleks seda otse mulle öelda julgenud, oleksin talle kohe ust näidanud.
Ja eriti häbi on mul, kui oma lähedased – ka pereliikmed – kõiki ühe mütsiga löövad või rassipuhtusest räägivad. See teeb lausa haiget. Ja kui siis keegi minu kirjut sõprusringkonda kritiseerib. Või minu meestevalikut… ei, teil ei ole selleks õigust. Vähemalt mitte nii tühiste tunnuste põhjal. Kui näete, et olen enda kõrvale valinud mingi jobu, siis ehk kunagi olen teile tänulik selle välja ütlemise eest. Aga keelata mul mõnele teise rassi esindajale mehele minna vms? Ei tule kõne allagi! Ultimaatumite esindaja kaotab ise minu puhul tavaliselt.

Kvaliteetmeeste kasvatamisest

Mul on tunne, et alati, kui mina mõnest vastassooesindajast lahku lähen, on nad järgmises suhtes paremad ja targemad ja ehk ongi see põhjuseks, miks järgmised suhted neil reeglina ka palju pikemad on.
Aga kui emme ei õpeta ja issi nippe ei jaga, siis esimesed tüdruksõbrad ju peavadki ise selle töö ära tegema. Vihjama, et lillede kinkimine aitab kõige vastu. Ja et kingituse tegemiseks ei peagi olema erilist põhjust. Et ei ole ilus teist ootama jätta ja tühju lubadusi jagada. Et ei tohi teist tähelepanuta jätta nii kauaks, et ta igasuguseid paranoilisi ideid genereerima jõuda hakkab. Et seksuaalne võrdõiguslikkus ei tähenda, et mehed ei võiks/peaks vahel džentelmenilikult käituma. Et naistel on tujud ja sellega on kasulik leppida. Et naised tahavad asju rohkem läbi rääkida. Et seks ei käi reeglina tunnetevabalt. Et kui pidevalt sõpru temakesele eelistad, siis tuleb paratamatult kodusõda. Jne jne jne.
Aga samas olles õpetaja rollis, ei saa ise neid uusi oskusi nautida. Olgu vihjed kui peened tahes. Kui siis mees käsu peale lilli toob, ei suuda ja õnne ja üllatust teeselda. Või, targemad, ehk oskate nõu anda? Mida siis teha, et mitte lihtsalt järgmisele naisele ideaalmeest kasvatada?
Ja ma kujutan ette, et paljud tahaksid mulle nüüd loengut pidada, kui vale on püüda kedagi muuta. Ma ei tahagi ju inimese iseloomu muuta. Aga kaaslasega arvestamist võiks veidi. Ja te vast teate ise ka, et kui meeste armastus pidavat kõhu kaudu käima, siis naised sulavad romantiliste üllatuste ja kingituste taustal.

Nädalavahetuse headest ja veadest

Laupäeva mahtus päris palju toredaid asju. Hommikul ootas postkastis kiri Suurelt Ülemuselt, et na hindavad mind väga ega taha kuidagi liiga teha ja öelgu ma, mis mind jälle rõõmsaks teeks. Ütlesingi siis. Lubadus kohe tagasi kirjutada päädis kirjaga viis minutit enne tööpäeva lõppu, kus lubati 20-protsendilist palgatõusu. Tundub vägev eks. Tegelikult mitte. Kuigi mõte oli ju kena. Aga minu kulude katteks on vaja minimaalselt 40-protsendilist. Ja niisuguse summa talle vastukirjas välja tõingi. Eks näis, mis nüüd saab.
Õhtul pidime midagi Harshiga tegema. Kuna ta oli lubanud oma erakordselt vabal päeval Ahmedabadi oma nõbu juurde minna ja kohe siis kutsikasilmadega minu reaktsiooni jälginud, siis ma ei öelnud midagi. Lisaks lubas ta ju kohe tagasi jõudes ehk kell seitse helistada.
Tundes teda juba üsna hästi ma ei oodanudki kõnet enne kaheksat, aga kui ka poole kümneks polnud temast midagi kuulda, siis hakkasin ise üritama teda kätte saada. Kõik selleks, et kuulda, et ta on surmväsinud. Lasin tal siis rahulikult koju magama minna. Tundus algusest peale paratamatusena, et laupäev on tollele neiule mõeldud. No ok. Nad ei kohtu ju nii tihti.
Nüüd siis käidi välja idee pühapäeval lõunale minna alustuseks. Mina aga planeerisin enda pühapäeva üsna täis. Sain Piyushi nõusse kohe hommikul minuga vanalinna shoppama tulema, sest mul oli vaja kaasa kohalikku eksperti, kes aitaks sobivad asjad õige hinnaga üles leida. Aga ta ajas mu ruttu vihale, sest vanalinna asemel tassis mind esialgu ikka kallitesse butiikidesse, kus mul sai esimesest pilgust selgeks, et minu meelega kaasa võetud väikse rahaga ei anna midagi ära teha. Lõpuks olin täitsa kuri juba. Ja minu maitse on kallis ka. Müüjad muudkui kandsid ette uusi kangaid, millest vaid üksikud sobivad tundusid ja nende hind oli ka alati vähemalt kaks korda kõrgem meie etteantud hinnaklassist. Aga müüjad peavad ikka alati proovima.
Viimaks avastasime, et samas poes, mille ees eelmisel nädalal üks tädi igal möödumisel mu kätt suruda tahtis – nagu nüüdki – on ikka tõsine allahindlus.
Aga vahetult enne sinna jõudmist algasid suuremad jamad. Vanalinna peatänavatel on alati väga raske teed ületada. Seekord olin keset teed ja võimetu sammugi üheski suunas astuma, sest ees paarikümne sentimeetri kaugusel mu varvastest oli buss täiskiirusel möödumas ja seljataga vastassuunaline liiklus. Üritasin siis hästi liikumatult olla ja urisesin, et jalakäia siin üldse inimene ei ole. Saingi lõpuks omal nahal tunda seda, kui vähe siin kaasinimestest hoolitakse. Üks selja tagant mööduv rikša vaevus nina minust mööda keerama, et siis arvatavasti masin jälle algsesse suunda pöörata ja ühtlasi tagaratastega üle minu sõita. Röögatasin muidugi. Aga oli hilja ja jalad juba puruks. Õnneks üsna kergelt katki. Piyush siis väitis, et tema üritas mulle katet teha, aga ma ei liikunud. Pidin bussi alla hüppama või? Paigal seisvale inimesele otsa sõitmine on ikka ülim arrogantsus.
Komberdasime hirmunult – või vähemalt mina – siis sinna poodi, kus Piyush mu jalad kipitava desinfektandiga üle tupsutas ja asusime sarisid valima. Leidsin kaks väga ilusat. Kollakas-oranži ja sinise. Mõlemad efektvärvid. Ja seekord otsustasin roosat vältida.
Seejärel suundusime tagasi väiksematele tänavatele, kus isegi tema varem käinud ei ole. Nägime nii palju imekaunist arhitektuuri. Olin nii kuri enda peale, et kaamerat kaasa ei võtnud ja nüüd pean leidma võimaluse tagasi minna. Oli veel natuke eriline päev ka. Ühes vanalinna templis taasetendati kahe jumaluse pulmi, aga me ei jõudnud seda ära oodata. Oli ju vaja veel osta alusseelikuid kiiremas korras, sest kõik muud detailid lubas meie nooruke teenija olematu raha eest mulle valmis õmmelda. Ja siis pidin, nui neljaks, isadepäeva kingitused siiski leidma. Leidsin ka. Ja väga odavalt, sest ei olnud võimalik lihtsalt rohkem kulutada. Avastasin, et olin kaasa võtnud isegi planeeritust veel väiksema rahasumma. Ühe viiesajase asemel oli haruldane viiekümnene, mida alles hoida tahtsin.
Viimane peatus oli lillepood, kust ostsime abielluvale ülemusele kauni buketi ja siis oligi aeg koju minna kihluspeoks riietuma. Imeliku päeva jätkuks käisin kodutrepil kõhuli ja kraapisin veel siit-sealt nahka maha, aga lilled jäid vähemalt terveks.
Tegin ka kiire tiiru puuviljamüüjate juurde, sest olen nüüd ainus, kes saab ja peab kuidagi leidma aega toidu ostmiseks. Ja siis läks lahti sobivate riiete leidmine. Olin hoidnud hinges õhkõrna lootust, et ehk suudab teenija mulle paari tunniga traditsioonilise kostüümi valmis õmmelda, aga ei läinud läbi pühapäeval. Siis tahtsin valgeid teksasid kanda, aga hästi ei julgenud, teades, et valgel on siin seos matustega. Viimaks siiski kuulsin mitmest allikast, et kui valge juures mingit värvi ka on, siis on täiesti aktsepteeritav.
Valisin välja sobivad riided, tegin näo pähe ja jäin ootama, mis Tusha valmis saab. See juhtus aga alles siis, kui üritus lõppema pidanuks ja ma olin nii kuri, et tema pärast ehk oma ainsast võimalusest kihluspidu näha ilma jään. Õige koha üles leidmine võttis ka omajagu aega, aga õnneks asjad toimuvad siin alati veidi vabamas graafikus ja mõned kolleegid jõudsid kohale veel tund aega hiljem. Kaasa arvatud Suur Ülemus perega, kellele ma hetkel hästi otsagi vaadata ei julgenud.
Pruut aga nägi kogu tseremoonia vältel ülimalt kurb välja, mis mulle mõistmatuks jäi. Peig ju lausa säras. Aga õnneks, kui imelikud rituaalsed tegevused läbi said, sai noorpaari mõlemat osalist naermas näha. Soovisime õnne, sõime veidi kohalikke snäkke ja tulime üsna varsti ära.
Olin päeval korraks Harshiga rääkinud, et kuulda, et täna on nõbu hoopis tema juures. Ei teadnud, kas olla armukade või mitte, aga ikka ei muutu loogiliseks, kuidas eelmisel päeval nii haige olnud neiu nüüd vastukülastust tegema tuli. Harsh pakkus välja, et me võiks siis pärast neiu lahkumist õhtust süüa, aga ma olin nüüd juba tõsiselt kuri. Ok, veetku üks päev temaga, aga kuidas oleks, kui vähemalt vahel veedaks ka terve päeva minuga? Vähemalt ühe päeva nädalavahetusest? On see siis nii palju tahetud? Ma ei luba end kellegi ees tagaplaanile suruda. Isegi, kui neil on mingi ajalooline side ja lähedus – kui süütu tahes Harshi poolt. Vähemalt võrdset kohtlemist ootaks. Asjale pani punkti see, kui ka õhtusöögist midagi välja ei tulnud ja enam ei vaevunud ma isegi varjama seda, kui pahane ja solvunud ma olen.
Ta vabandas ja ütles ise, mis valesti tegi, põhjendades õhtusöögi ära jäämist oma viirusliku palavikuga. Milline jama. Mis ajast palavik viiruslik haigus on? Palavik on infektsiooni tunnuseks, eks S? Ja infektsioon võib olla viiruslik, bakteriaalne või seeneline. Kas ma panen väga võssa? Aga tema pole ka arsti haridusega. Aga ok. Haigus on haigus. Kuri olin, et ta mind jälle oma kõnet ootama jättis. Ütlesin talle ka, et ei tea, kas olla kurb või rõõmus selle üle, et olin ise piisavalt tark kodus õhtust söömaks tema kõne ootamise asemel.
Seega õhtu veetsime kuri olles ja koos Tushaga Sõprade vanu osi vaadates.

Kohe tõsiselt töine päev

Tegin tööd kõigi kolme meie grupi firma jaoks. Üritasin kandilisi asju ümmargustesse aukudesse toppida. Vaheülemus käis iga natukese aja tagant minu juures, arvatavasti kontrollima, kui stabiilne olen, sest nad tegelikult vist ei taha minust ilma jääda. Suurt Ülemust nägin ka korraks, aga ta ei öelnud isegi mitte tere. Ja mina sain mõistatada, mida see nüüd siis tähendab. Aga midagi hästi toredat juhtus ka. Nimelt mu kõige esimene otsene ülemus – naine, kes end pulmadega seoses töölt lahti võttis – tuli eile külla ja kutsus mind homseks oma kihlustseremooniale ja muidugi pulma ka. Olen üsna kindel, et loobun hetkel pigem Lõuna-Indiast kui sellest. Ja nüüd olen elevil. Kõvasti põhjust ilus sari endale osta ja valmis õmmelda lasta ja võimalus seda kanda ning mitte totter välja näha. Ja homme lähen ja üritan nende kultuuri tippsündmuste jadast maksimaalselt osa saada.
Õhtul pärast tööd sain pikalt jälle Harshi oodata, kuigi ka Nishal oli valmis mind oma uue hetke turu kõige kallima motikaga kuhugi ära viima. Ja siis ootamise käigus sain jälle uue tuttava, kes tundus tore ja nii ma siis andsingi talle vastu tahtmist oma numbri. Ja ta helistas ka kohe samal ööl, kuigi ma ei ole tegelikult huvitatud veel ühest sõbrast, kes mind pidude ja alkoholiga meelitada püüab. Tegelikult ma ei tahtnud talle üldse numbrit anda ja ütlesin, et ta võib mulle enda oma jätta. Aga siis ta toksis oma numbri minu mobiili ja tegi endale sujuvalt vastamata kõne. Edasi ei saanud ma enam midagi päästa. Ise olen loll, ma tean. Aga ma ei oska ilusti ei öelda.
Ahjaa… tänaseks oli postkastis kummaline kiri suurelt ülemuselt sisuga, et hindavad mind küll ja ma öelgu, mida ma tahan. Et võtab siis kohe kiiresti ühendust. Ma nüüd siin mõtlen siis. Väärt olen ma selgelt rohkem oma kuludest, aga põhikulude katmine on mu miinimumnõue.

Nii armas

... on hommikuti, kui tööle kiire ja ähvardab reaalne hilinemisoht, uksest välja astudes näha, et täna ei tulegi muretseda rikša leidmise pärast, sest maja ees juba ootab mitmendat päeva järjest üks tore juht ja piisab sõbralikust peanoogutusest tervituseks - ta juba teab, kuhu minna ega kemple tasu üle.

Kui asjad lähevad kurjaks...

Viimaks olin nii kuri, et saatsin Suurele Ülemusele värisevikäsi ultimaatumit sisaldava kirja kõigi kaebustega öeldes, et kui veel täna palka välja ei maksta, siis jääb viimaseks tööpäevaks. Ühe koopia saatsin ka. Vaheülemusele, kes mu üsna kohe pärast seda enda juurde kutsus, et küsida, kuidas mul läheb. Natuke tobe küsimus. Aga üritasin oma tundeid kontrolli all hoida, kuigi suunurgad juba kiskusid allapoole enesehaletsusest.
Igatahes, paari minuti pärast oli palk käes ja kui te teaksite, kui naeruväärse summa pärast ma siin ikka võitlema pean, siis oleksite vist ammu ära tulnud. Suur Ülemus pole siiani mulle midagi öelnud, aga vähemalt kolme teise inimese käest olen kuulnud, et ta sai selle kätte küll ja ehk nüüd muutub midagi. Ta vist hakkab aru saama, et asi on naljast kaugel ja firma jooksebki inimestest tühjaks väga kiiresti. Korterikaaslane üritas ka eile lahkumisavaldust sisse anda, mille peale ülemus olla öelnud, et küll maha rahuneb ja et ta sai aru, et me mõlemad oleme ärritunud või midagi. Aga ei võtnud seda tõsiselt. Kuigi peaks.
Igatahes, hetkel veel jään ootama ja lootma, et äkki asjad lahenevad mulle sobival viisil. Õhtu oli toredam. Sain tema proovisõitu töökaaslase uue äkilise kaherattalisega ja seejärel juba ootas ees mulle järgi tulnud Saurabh, sest Harsh ei olnud kättesaadav. Läksin siis ta parima sõbraga sööma ja hiljem sai meist kolmik. Harsh pani mind meelega nõmedasse olukorda, sest ma olin palunud tal hästi ilusti Saurabhile öelda, et ta ei oska laulda ja peaks pigem kitarrimängule keskenduma. Tema aga tahtis, et mina seda julmalt toredale poisile näkku ütleksin ja kui ma siis ikka ilusti ütlesin, süüdistas mind valetamises. Jobukakk siuke on ta vahel. Ma ju ei tahtnud talle haiget teha. Pigem just, et vältida hilisemat haiget saamist. Aga ta paistab siiski veendunud olevat, et on laule just tema häälele. Nojah.
Enivei, veetsin õhtu poistega, sain rahuldada jälle oma kaisus olemise vajadust ja siis pidin ta tööle saatma. Harsh rebiski end minu käte vahelt lahti ja siis läksime Saurabhiga taas Rajasthani jäätist sööma. Mind ikka üllatab, kuidas ma pidevalt kohalikele suurepäraseid kohti tutvustada saan. Sest nad tõesti ei tea. Vähemalt leidsin uue sõbra, kes on nõus minuga iga kell sinna tagasi minema maailma kõige sõltuvusttekitavamat ja erilisemat jäätist sööma. Ja sellega panimegi õhtule punkti.

Iga päev, kui ei lähe töölt otse koju, ootab ees mõni seiklus

Nii eilegi. Oli päev otsa asjalik ja kui selgus, et Harsh läheb varem tööle, siis otsustasin ühe sõbraga välja õhtust sööma minna. Kuna ta sai hiljem vabaks kui mina, tegin aega parajaks Fatehgunj’i jalutades ja on juba üsna iseenesest mõistetav, et sel teekonnal pimedas autoallajäämist kartma pean ja loodan sellele, et ehk valgenahka märgatakse öises linnas paremini. Ja alati märkabki keegi. Alati hakkab mõni auto kõrval sõitma ja küüti pakkuma. Ja enamasti pakuvad abi ka kaherattaliste omanikud. Seekord jälitas mind pool teed üks ruudulises särgis tüüp, kes veidi maad minust ette sõitis ja siis jälle järgi ootas. Midagi ütlemata. Ma siis mängisin ka lolli ja pimedat.
Sõin teepeal mitmes kohas jäätist. P.S. Siin võib milkshake ollagi piimakokteil ja mitte sisaldada jäätist. Kui tahad jäätisega, visatakse üks pallike joogi sisse.
Lõpuks tuli sõber mulle järgi ja viis mu hoopis teise kohta sööma, kuigi mul oli isu jälle Goodies’i club sandwich’i järele. Non-veg, of course. Ma ei tea, miks ma kogu aeg viimasel ajal nii muna kui kana vajan. Aga nii on.
Läksime hoopis INOXisse, kus pidi ootama mind näha tahtev Suvia ja siis viidi mind MacDonald’sisse. Oi kui eriline. Tegelikult oli ka seekord, sest wrapi vahel serveeriti mulle huvitavaid objekte, aga olgu. Kõigil juhtub äpardusi. Lihtsalt tegin kerge märkuse ja katkestasin söömise. Muidu vist ei olekski end enam üldse liigutada jaksanud pärast neid jäätisi ja tervet einet, mida Laith mind sööma sundis.
Sattusin ootamatult ka mingi suhtedraama keskele, sest selgus, et meid ootas ees hoopis kolm tüdrukut, kellest kaks eemale hoidsid ja üks Laithi pärast pisaraid vajas. Vahepeal käidi omaette juttu rääkimas ja lõpuks oli Laith ka närvis ja kutsus teda bitchiks. Aga pärast jälle oli kõik ok. Tüdrukute maffia karistas teda veel mõnda aega ja minu süda sai rahu, et vähemalt mina probleemiks pole.
Koos läksime veel korra jäätist sööma, sest ma tahtsin Rajasthani jäätiseputkani jalutada kõhu tühjemaks saamise nimel. Aga jalutada mul ikka ei lastud. Jäätisesöömisele järgnevalt sain end tunda nagu tõeline teismeline, sest läksime sealt tagasihoidliku putka eest prestiižse kohviku ette seisma. Just, ette, mitte sisse. Sest seal käivad coolid inimesed hängimas. Isegi, kui ei raatsi raha tegelikult kohvikus kulutada. Oh edevust, oh tobedust!
Viimaks viidi mind koju ja jõudsin napilt enne, kui ilm jälle hulluks läks ja õues torm möllama hakkas. Teil on erakordne lumi, meil vihm. Naljakas, et vihm teeb sügisel nalja eks:D

Julgusest ja julgusetusest

Viimaks võtsin end kokku, et ülemusega rahaasjadest rääkida. Teised taganesid isegi taktitundeliselt uksest välja. Mõnes mõttes läks paremini kui oodanuks. Samas jälle poleks ma eluski arvanud, et ta julgeb mulle silma vaadates põhjendada seda, kuidas juba kaks kuud tagasi antud lubanud mu palka väärilisemaks tõsta pole siiani jõustunud väitega, et aga tema pole mu vahepealseid töötulemusi näinud. No vabandage väga. Kelle süü see on, kui teda võimatu tabada on, ta kordagi ise huvi tundnud ei ole ja mina, loll, seda usalduseks pidasin. Ma võiksin ju vabalt päev otsa niisama siin raamatut lugeda, kui tööandja mulle tööd ei taga, sest see on tema kohustus. Selle asemel aga olen ise endale ülesandeid otsinud, aidanud itimehi, sest nemad küsivad nõu ja usun, et minust ongi kasu olnud ja vahel teinud kaasa ka tobedaid ülesandeid, mis mu ametliku töö juurde üldse ei kuulu. Jah, vahel ongi augud töös – vahel on need vajalikud, vahel mitte – aga kõik, mida mult on palutud, on ju saanud esmajärjekorras kiirelt tehtud. Ma ei ole sugugi vähem väärtuslik kui ükski siinne ametlik töötaja. Ja erinevalt neist, ma tunnen süümekaid, kui midagi teha ei oska või ei saa, sest teiste taga ootama pean. Ei tea, kaua ma jaksan veel kena inimene olla. Aga ütlesin talle ka, et asjad on nüüd nii, et kui kiirelt midagi ei muutu, siis ma ei saa endale enam Indias elamist lubada. Ta lubas vähemalt meie puhkuse välja maksta ning rääkis midagi oma abikaasaga, kes ametlikult meie firmaosa eest vastutab, kommenteerides mulle vaid, et too ajab kõik korda. Loodetavasti siis kõigi jaoks rahuldavalt. Tegelikult mulle ju meeldib Indias.
Õhtu veetsin koduselt. Tegime Tushaga süüa ja sõin näljast isegi sibulat. Seejärel jäin üksi ja kasutasin võimalust lihtsalt raamatut lugeda. Üldiselt olen ma sellise vaba hetkeni jõudes juba nii väsinud, et üle viie lehe edasi ei liigu. Silmad vajuvad lihtsalt kinni ja mõte ei jõua kohale. Aga eile oli mul palju aega telefoni kontrollimise vahepeal, sest Harsh oli muidugi lubanud hiljem helistada ja ma juba tean, et see pole nende lubaduste hulgas, mida ta peaks. Aga lootus sureb viimasena. Ja seekord jonnin. Eks näis, millal talle taas meelde tulen. Ise ei kavatsegi helistada. Las siis puhkame teineteisest veidi. Saab tema oma sõpradega aega veeta ja mina ka. Kuigi hetkel eelistan üksindust allesjäänud tuttavatele.

Ilm läks hulluks

Pärast järjekordset kuuma päeva – mitte, et ma kurdaksin võimaluse üle novembris plätudega ringi paterdada – pääsesin napilt hiigelpostri ja puu alla jäämisest, sest maal, kus kunagi kergematki tuult ei kohta, liikusid oksad tormilikult ja nii need asjad mulle lahtises trepikojas kallale tulidki. Hea oli, et olin viimase sammu võtta jõudnud. Eelmisel astmel oleksin veel pihta saanud. Nüüd jäi vaid üllatus, et mis krt see oli…
Kui õue jõudsin, läks asi veel hirmsamaks, sest tänavalampidest lõi sädemeid ja hetkega oli kogu peatänav pimedam kui külavahetee poiste kodu juures. Rääkisin parasjagu Harshiga telefonis juttu, kui mure tema haigestumise pärast moondus mureks enda ohutuse pärast ja nii ma jälle seal lõpetasingi. Ostsin pimedas üht-teist süüa kaasa ja sain hiljem kiita, et oskan muna ja saiaga ümber käia. Kolmas katse oli juba täitsa okei jah.
Tööl tunnen aina enam, et töötan itifirma heaks. Lugege mu ametikirjeldust. Asi on üsna kaugel sellest. Ja kogun julgust, et ülemusega rahaasjadest rääkida. See ei ole enam üldse aus ega naljakas. Aga iga kord, kui mina valmis olen rääkimiseks, on tal tuba rahvast täis ja nii ma seda teha ei taha. Tänane väljasõit lükati homsele. Ehk siis… kuigi ega seal lihtsam temaga omavahele jääda pole.
Eilne õhtu oli veel selles mõttes imelik, et rääkisime tulevikust ja sain kõvasti enda emotsioone kontrollida. Ei tea, kuidas tema küll nii ratsionaalseks jääda suudab. Minu jaoks ei ole kõik nii paratamatu. Õhtu lõppes aga ootamatult. Ta tunnistas, et püüab laulu kirjutada, aga viis on, sõnad ei tule. Ja siis sai sellest sujuvalt kuidagi meie koos kirjutamine. Ma küll ei tahtnud tema esimesse laulukirjutamisse sekkuda, aga ei suutnud end tagasi hoida ka mõtete ajalehe servale kritseldamisest. Seega midagi sai kirja. Aga ma ei ole üldse rahul. Vähemalt protsess oli tore.

Bürokraatiast vol xxx

Laupäeval olin üllatunud, kui Tusha ütles, et tema arvas, et mulle ei meeldi Indias ja ma ei jõua ära oodata, millal siit minema saan. Ja mina ei osanud midagi enda kaitseks öelda, kuigi tõsi ta on, et siin on asju, mis mulle ei meeldi. Aga samas, kui need oleksid ülekaalus, siis oleksin ammu koju läinud ju.
Täna siiski pean veidi veel vinguma. Sondeerisin natuke pinda oma tuleviku suhtes ja üritasin elulookirjeldust ühele ka siin tegutsevale suurfirmale saata. Aga ei saanudki hakkama. Neil on nimelt terve ports vorme erineva taustaga inimeste jaoks, aga ükski neist ei sobinud täpselt mulle. Samas kohati on nad oma võimalike valikute nimekirjad ülipikaks ajanud.
Nüüd aga selgus, et on võimalik end kuulutada vaid diplomiomanikuks või magistrandiks. Baka pole aga üldse valikuvariant. Naljakas. Kui siis üritasin end kord ühte, kord teise valikusse mahutada, selgus, et see lihtsalt pole võimalik. Esiteks, kui kandideerin Indias, siis olen raudselt hindu ja siin nimekirja mahtunud asutuses õppinud eks. Või parimal juhul võin olla Indias õppinud soomlane.
Ei ole võimalik ka enda keskmist hinnet kirja panna, sest see ei mahu siinsesse süsteemi ja mis teha, kui meie keskkoolides ei ole spetsialiseerumist kitsamale valdkonnale alati? Ei õnnestu seal vormis tõtt rääkida ja ühelegi relevantsele mailiaadressile otse ligi ei lasta. Kui siis pärast iga paranduskatset viskas uuesti ette errori ja käskis veel midagi muuta, olin lõpuks nii kuri, et panin akna x-ist kinni ja kõik. Ei jama rohkem selle firmaga.

Koristamismeetoditest

Olen vast üht-teist ennegi maininud, aga see teema on väärt omaette postitust.
Tolmutamine:
Võib leida inimesi väikse rebitud ajalehetükiga iluasjade vahelt tolmukihti laiali hõõrudes. Vähemalt töö juures. Kodused teenijad tolmu üldjuhul ei võta. Ei teagi, kes seda tegema peaks. Ise? Raskesti usutav.
Autopesu:
Enim levinud viisiks on mingi kaltsuga auto peksmine. Nagu klopiks vaipa vms.
Põranda puhastamine
Pehmete kõrtega naturaalluud imelühikese varre otsas on igas kodus olemas. Tihti ka rohkem kui üks, et siis teenijad mõnuga nendega küürutada saaksid. Harjumuspärast põrandaharja pole ma siin veel kohanud. Pesemiseks kõlbab iga kalts.

Ja mäletate, mida ma rääkisin kuldse templi kohta, kus kaks tegelast vähemalt viiemeetrist märga kaltsu mööda maad lohistasid. Nii põhimõtte pärast, et nagu oleks pesnud või midagi...
Nõudepesu
Siin kasutatakse ühte naljakat rohelist seepi ja kuigi mõnes kodus leiab ka käsna või mõne nutsaku, siis meie köögis tahaks iga kord öökima hakata, sest nõusid pestakse meeste vanade sokkidega. Ülimalt isuäratav kombinatsioon eks. siinkohal võiks veel rääkida nalja sellest, kuidas mõni aeg tagasi naabrid oma teenijast ilma jäid ja kui kõik nõud mustaks saanud olid, väljas söömas käima hakati, sest ega koduperenaine saa ju ise mõnda taldrikut ära pesta. Tragikoomiline.
Tualeti puhastamine
Seda tavateenijad ei tee – liiga alandav. Käib kas eraldi tegelane või siis tuleb poti nühkimine endal ette võtta kummalise harjaga, mille küljes pikad paksud kummist harjased. Ja kui ma ütlen pikad, siis peaks vist lisama pildi, aga mul ei ole veel. Ümmarguse kapinuppu meenutava käepideme küljest kasvavad välja ligi poolemeetrised silikoonitaolisest materjalist jämedad jurakad.
Riietepesu
Vahenditeks mingi karm sinine seep ja plastikharjastega käsihari. Vahel töötab, vahel mitte. Üsna korralik protsent riietest saab pesemise tagajärjel hullemaks muudetud ja läheb ära viskamisele. Kahjuks. Pesumasinaid näeb ka vahel, aga inimtööjõud on odavam ja neid eriti ei kasutata. Meie teenija juba vihkab päevi, mil juhtumisi mitu meist on laari pesu musta pesu hunnikusse koondanud.

13-14. november

Laupäevast pole eriti midagi rääkida. Käisin tööl. Pärast kaklesime Tushaga, sest ma ei tahtnud ootamatult jälle mingit blufil põhinevat ülesannet kaela võtta. Seejärel jätsime tööelu kõrvale ja läksime talle vesipiipu ostma. Osa siin müüdavaist on väga ilusad. Üleni metallist ja graveeringutega nagu vanaaegsed vaasid, aga ma ei ole kindel, kas neid kasutada oskaksin. Nuusutasime elu eest vesipiibutubakaid ja viimaks valisime sobivad asjad välja. Saime veel natuke allahindlust, sest omanikul hakkas meist kahju ja ta leppis selle rahasummaga, mis meil hetkel sulas välja käia oli. Kena temast.
Kojusõit oli ka koomiline. Tegime kogemata pika tiiru slummides, kus teed olid nagu krossirajal ja mul tunne nagu vesternides saloonihärgadel, mis sind maha visata üritavad, aga sina ei tohi järgi anda ega ka kusagilt kinni hoida. Ühel hetkel pidime siiski ringi pöörama ja terve tee tagasi tulema, sest ümbrus muutus aina kahtlasemaks ja tundus, et võime nii raudtee kõrval Suratini välja sõita, ülesõidu kohta leidmata. Õnneks siiski jõudsime ühes tükis koju.
Kodus vaatasime tema 900 fokusseerimata Singapuri pilti – palun andke mulle märku, kui teid samamoodi piinama peaksin hakkama – ja panin neile piibu valmis. Viimane Valentina siinne õhtu mööduski piibutossu sees ja pooleks naerdes, sest me muudkui küsisime, kas ta ikka pakkis kõik kaasa oma üliraskesse kohvrisse. Selgus, et aknalaual ootas mind siiski seksikas kingitus – tema kantud aluspesu. Saime jälle selle lesbiteema üle naerda. Et kui juba sellised „kogemata“ maha ununenud kingitused… üksik sokk oli ka:D
Pühapäev oli toredam. Selle esimene pool möödus Garfieldi rütmis: magades, süües, magades ja jälle süües. Nägin ka imelikke unenägusid sellest, kuidas olen samas kaalus, aga üheksa kuud raske ja kuidas V ja T mind vantsiks kutsusid, sest pidin suur ja kohmakas olema. Enne väga vihaseks saamist jõudsin õnneks üles ärgata. Järgmisena pesin veidi end ja pesu ja siis pidin Harshi poole minema. Saurabh on ka viimaks Jaipurist tagasi, nii et kõik sõbrad olid seal koos. Aga sinna saamine osutus parajaks seikluseks. Kõigepealt maadlesin rikšajuhtidega. Esimene ei tahtnud kuuldagi midagi õiglasest summast. Teine ütles, et tule aga peale, aga jättis meelde vaid vahepeatuse nime ja siis lõppsihtkohta jõudes pani käed palvetajalikult kokku, et talle täie rauaga rohkem maksaksin. Kokku lepitud rahasummat keeldus vastu võtmast. Vihastasin ja panin raha tagapingile. Ise aga tulin tulema. Nalja teevad või. Ma ju tean nüüdseks kodulinna hindu.
Järgmise pooltunni veetsin nurudes, et Harsh minuga vanalinna shoppama tuleks. Tema muidugi pani vastu, et ootame parem õhtuni, kuni enam palav ei ole. Aga ma ju ei tahtnud jälle tervet päeva raisku lasta. Viimaks sain ta teiste toel ikka välja ja läksime isadele kingitusi ostma. Et vähemalt natukenegi isadepäevatunnet tekitada. Neil siin oli aga hoopis lastepäev. Naljakas eks. ja see on üheksa kuud pärast Valentini päeva, nagu mulle öeldi:D Ju siis põhineb statistikal.
Isadele kahjuks seekord selliseid kingitusi, nagu oleksin tahtnud, ei leidnud. Aga üht-teist siiski ostsin. Ja Harsh lubas täna välja uurida, kust tegelikult mu soovitud objekte saab.
Õhtu oli jälle kummaline. Kõigepealt nägin teda – magusavihjakat – kamaluga suhkrumaiustusi vitsutamas. Seejärel ajasid poisid mu igavusest hulluks tehes asju, mida ma ei tee ja vesteldes hindis ligi kaks tundi. Lõpuks haarasin oma mobiili ja astusin lihtsalt uksest välja plaaniga veidi värsket õhku hingata ja ümbruskonnas ringi jalutada. Aga siis umbes kahe minuti pärast sõitsid Harshi sõbrad minust mööda ja veel minut hiljem helistas paanikas Harsh. Sain pika loengu kaela sellest, kui ohtlik on üksi õhtul väljas olla ja kuidas siinsed kõige julgemadki naised nii ei tee. See ei lugenud midagi, et ma ju ei läinud kaugele ja ainult oma külavaheteel jalutasin. Või et kui ta oleks arvesse võtnud, et mind ei saa kuigi kaua müürilillena kohelda, siis poleks ma läinudki. Tegelikult tahtsin ka veidi selle peale mõelda, mida esimest korda helistanud isa ütles. Ta tegi jälle rassistlikke märkusi ja ma olin ära unustanud, et ta selline olla võib. Julgesin Harshi jutu sees mainida. Kuidas ta saab kedagi kritiseerida, kes minu heaks nii palju teinud on? Nii kitsarinnaline ei saa lihtsalt olla.
Igatahes, Harsh ähvardas Muditile ära rääkida, kui rumal ma jälle tema meelest olin, aga lõpuks veensin teda seda mitte tegema. Kasu ju sellest poleks. Võimalik aga, et kahju, sest võiksin temperamentsele talle sitasti öelda ja siis hiljem peaksin kahetsema. Sest nüüd tean, et tema sõimab vaid siis, kui tõeliselt hoolib ja teisiti reageerida ei oska.
Ööseks jälle koju ei jõudnud…

Mehed on siin hullud!

Eile pärast pikalt tööl igavlemist pidin lõpuks oma remondist tagasi tulevate akude järele minema või uued saama, aga selgus, et neid muidugi veel ei ole ja jälle lubati, et homme ja ma nii armastan iga päev eraldi sealt poest läbi käimise kohustust. Sest ega mul polegi midagi paremat oma vabal ajal teha eks.
Olin lubanud ka ühe tuttavaga kohvile minna. Siiani ei tea, miks ta nii väga minuga kohvitada tahtis. Me õieti ei tunnegi teineteist. Aga kuna ta tundub üsna intelligentne ja tore inimene olevat, siis mängisin kaasa. Ta jäi hiljaks. Nii palju, et kaalusin otsa ringi pööramist ja koju minemist, sest õues oli ka hullumeelselt palav tema järele oodata.
Aga kokkuvõttes oli tore õhtu. Jõime ühes kohvikus päris kohvil põhinevat jooki nimega Garfieldi frappe. Seejärel läksime ühte kuulsasse restorani sööma, kus ma varem käinud ei ole ja tema püsikliendiks on. Toit oli muidugi hea ja restoran jälle all you can eat stiilis, aga mul oli olnud raske lõunasöök ja ikka veel polnud kõht tühi. Eriti peale seda kohvijooki.
Ootasime rõõmuga fuajees laua vabanemist ja rääkisime juttu, aga avastasin, et temaga on keeruline rääkida, sest kuigi tema jutt oli suuresti minu-keskne ja iga lause algas minu nimega, ei tahtnud ta tegelikult üldse vestelda. Tal oli lihtsalt kuulajat vaja või pidas ta mu juttu ligia rumalaks. igatahes mul ühtegi lauset lõpetada ei lastud. Vähemalt söök oli hea. Alustasime vürtsise kanasupiga, millele järgnes hulgaliselt lihahõrgutisi ja siis magustoiduvoor. Kahjuks aga ajas isegi mõte lihast mind eile oksele. Nii et enamus jäi söömata. Siiski pigistasin üht-teist magusat sisse ja pärast pidime pikalt jalutama, et veidigi kergem hakkaks. See aga pani kontsakingadesse pressitud jalad valutama ja andis moskiitodele võimaluse minu kallal maiustada.
Viimaks saatis ta mu rikša peale, mille juht mu mainitud landmark’i juures resoluutselt maha viskas ja ikka rohkem raha kasseeris. Hakkasin siis vihast vahutades kodu poole jalutama, aga taaskord hakkas keegi motikaga kõrval sõitma ja rääkima, kuidas öö on täis monstereid ja lasku ma tal end koju sõidutada. Et tema on sõber. Ma jäin endale kindlaks, aga ta jalutas mu kõrval ränirahnu stiilis ratast edasi liigutades, kuni oma hoovi keerasin, alla andmata.
Eriti friiki oli see, et ta ütles, et oli mind koos sõbraga pargis jalutamas näinud. Kas tõesti jälitas ta mind sealt koduni? Ja nüüd siis tahtis, et laseksin tal end koju viia või läheksin temaga veerandtunnikski kuhugi midagi sööma. Seda pärast teada saamist, et ma kurguauguni õhtusööki täis olen. Ja muudkui korrutas, et pliis pliis pliis pliis luba mul end koju visata. Ei aidanud poisssõbra ega tema keelu mainimine. Vahel on india mehed ikka haledad jobud.

11. november

Üleolekust
Pidevalt tuleb igasugustest asjadest püüda lihtsalt üle olla, aga vot eile… eile tundsin end mitmel korral tõesti teistest üle olevana.
Hommikul paluti mul nimelt ootamatult eksamit pealt vaadata ja mitte üks tudeng ei julgenud minu juuresolekul spikerdada. Improviseeringu protsendist hoolimata suutsin enda meelest ka üsna autoriteetseks jääda. Äge tunne oli, pean tunnistama. Vahel võib ju seda endale lubada ka, mu meelest. Ja oli tore näha, et paljud tudengid olidki kõvasti õppinud ning küsisid muudkui lisapabereid pikemate vastuste kirja panemiseks. Loodan, et enamus neist ka õigesti vastas.
Õhtul olin jälle pjedestaalile tõstetud. Tegin tudengitega viimast ringi viisaintervjuuharjutusi. Sain küsida neilt ootamatuid küsimusi ning korrigeerida vastuseid. Aga see oli palju lõbusam, sest pärast rääkisime jälle mõnusamas õhkkonnas elust ja olust Euroopas ja andsin endast parima, et neid maha rahustada suure elumuutuse osas.
Pärast ületunnilist tööpäeva läksime Valentinaga koju ja talle vürtse kaasa ostma. Avastasin isegi üht-teist põnevat, mida nüüd kodus katsetama hakkan ja öö veetsin poiste pool. Sundisin Harshi endale järgi tulema, sest mul oli vaja Muditi arvutisse sisse murda ja tema pidi veel hiljem tulema. Rääkisime ka viimaks näost näkku mu kummalisest teisipäevaõhtust ja mulle tundub, et ta tõesti hoolib minust, aga usaldab ka ja tahab anda vabad käed ise tegemiseks, kogemiseks ja otsustamiseks. Ja mida aeg edasi, seda lähedasemaks saame. Naerame koos ja vajadusel nutame. Pühime pisarad ära ja naerame edasi.
Aga eile oli naljakas veel see, et tema ütles ka, et Mudit hoolib minust väga ja soovitas talle rohkem tähelepanu pöörata, kui kolmekesi oleme. Temaga rohkem rääkida. Aga minu meelest ei ole probleem minus. Pigem tema muutub siis kinnisemaks ja omavahel lähevad nad kiirelt hindile üle. Kuidas ma saaksingi siis võrse partnerina vestluses osaleda? Aga olgu, üritan jälgida, et ta ikka teaks, et ta on mulle ka oluline sõber.