Kohe tõsiselt töine päev

Tegin tööd kõigi kolme meie grupi firma jaoks. Üritasin kandilisi asju ümmargustesse aukudesse toppida. Vaheülemus käis iga natukese aja tagant minu juures, arvatavasti kontrollima, kui stabiilne olen, sest nad tegelikult vist ei taha minust ilma jääda. Suurt Ülemust nägin ka korraks, aga ta ei öelnud isegi mitte tere. Ja mina sain mõistatada, mida see nüüd siis tähendab. Aga midagi hästi toredat juhtus ka. Nimelt mu kõige esimene otsene ülemus – naine, kes end pulmadega seoses töölt lahti võttis – tuli eile külla ja kutsus mind homseks oma kihlustseremooniale ja muidugi pulma ka. Olen üsna kindel, et loobun hetkel pigem Lõuna-Indiast kui sellest. Ja nüüd olen elevil. Kõvasti põhjust ilus sari endale osta ja valmis õmmelda lasta ja võimalus seda kanda ning mitte totter välja näha. Ja homme lähen ja üritan nende kultuuri tippsündmuste jadast maksimaalselt osa saada.
Õhtul pärast tööd sain pikalt jälle Harshi oodata, kuigi ka Nishal oli valmis mind oma uue hetke turu kõige kallima motikaga kuhugi ära viima. Ja siis ootamise käigus sain jälle uue tuttava, kes tundus tore ja nii ma siis andsingi talle vastu tahtmist oma numbri. Ja ta helistas ka kohe samal ööl, kuigi ma ei ole tegelikult huvitatud veel ühest sõbrast, kes mind pidude ja alkoholiga meelitada püüab. Tegelikult ma ei tahtnud talle üldse numbrit anda ja ütlesin, et ta võib mulle enda oma jätta. Aga siis ta toksis oma numbri minu mobiili ja tegi endale sujuvalt vastamata kõne. Edasi ei saanud ma enam midagi päästa. Ise olen loll, ma tean. Aga ma ei oska ilusti ei öelda.
Ahjaa… tänaseks oli postkastis kummaline kiri suurelt ülemuselt sisuga, et hindavad mind küll ja ma öelgu, mida ma tahan. Et võtab siis kohe kiiresti ühendust. Ma nüüd siin mõtlen siis. Väärt olen ma selgelt rohkem oma kuludest, aga põhikulude katmine on mu miinimumnõue.