Ikka tõmban imelikke ligi
Hommik algas poiste juures alasti pannkooke tehes. Sellegipoolest jooksin pidevalt vannitoa vahet, et end taas märjaks kasta. Muidu on Indias võimatu köögis askeldada. Ja tõesti – iga väiksemgi riideese oleks liigne. Olin siis ideaalpruut, kes köögis paljalt kokkab ja ega Harsh väga pahandanudki.
Pärastlõunal, kui tema tööle läks, otsustasin mina endale kehvade akude müünud mehega vaidlema minna ja siis ta vingus näoga tunnistaski, et kaks tükki neist pole jah kõlblikud ja lubas ekspertiisi saata. Eks näis, kas midagi tagasi ka saan, sest mingeid paberjälgi ju pole ja nüüd on nii raha kui patakad tema käes. Aga eks ma siis võtan hirmuäratava Harshi appi. Minu meelest on nii naljakas, et S teda nii hirmsaks peab, et teda pimedal tänaval pelgaks. Ta pole üldse hirmus ju:D
Seejärel läksin koju kõiki nelja kuu jooksul ostetud suveniire sorteerima, et tekiks taas ülevaade, kellele juba kingitused olemas on. Ei tahaks kogemata kedagi ilma jätta ka. Aga selgus, et peaaegu kõik on olemas.
Õhtul pidin viimaks välja minema ühe tüübiga, kellega terve kuu vaid telefonis vestelnud. Kõik sai alguse valeühendusest. Vast rääkisin ka, kuidas keegi mulle ühel taimetoitlase nädala unisel hommikul helistas ja liha pakkus. Nüüd viimaks saime kokku plaaniga kuhugi sööma minna. Muidugi liha.
Aga selgus, et see tüüp oli üsna veider. No muidugi. Mida ma siis ootama oleksin pidanud. Ma koperdan ju alati veidrike otsa. Juba esimesest hetkest, mil teda nägin, tekkisid kerged kahtlused, sest mind kõnetas viiekümnenda eluaasta lähedale jõudnud vuntsidega mees, kel seljas ruuduline särk ja peas nokamüts. Filmides on nemad alati sarimõrvarid.
Seejärel sõitsime ühe kesklinna restorani juurde. Ta palus mul mõne minuti ratta juures oodata ja käis sõna otseses mõttes jooksuga seal ära. Aga me ei läinudki sisse. Hoopis sõitsime edasi. Kuhugi väga kahtlasesse kohta mööda kõveraid pimedaid tänavaid.
Kui küsisin juba üsna kategooriliselt, et kuhu ta mind viib, sain vastuseks, et mul pole põhjust muretseda. Ta ei teeks mulle kunagi liiga. Arvake kolm korda, kas see pani mu vähem või rohkem muretsema. Muidugi alles siis hakkasidki õiged alarmkellad mu peas tööle. Aga ma ei öelnud midagi, sest lugesin ta väikestest vihjetest välja, et ta tahab mingi sõbra juurest läbi minna vms. Otsustasin siiski, et kuhugi majja sisse ma temaga koos ei lähe. Aga siis keeras ta ootamatult motika ringi ja sõitsime tagasi restorani. Ma ei kommenteerinud juhtunut mitte kuidagi, aga kergendus oli suur tagasi tuttavatele tänavatele jõudes.
Restoran oli korralik ja toit väga hea. Ka tüüp ise hakkas ohutum tunduma, aga ta rääkis muudkui alkoholist ja sellest, kuidas tema vanemad ei luba tal oma talus juua ning ta siis salaja krundi piiri taga joomas käib. Aga et ta ei joo üldse ju palju. Ometi kutsus ta mind iga kell enda talle liha sööma ja jooma ja plaanis pärast minu tagasi koju viimist ka sõpradega viskitamiseks kokku saada. Terve restoranis oleku aja tõmbles ta kahtlaselt, nii et mul tekkisid omad kahtlused, aga ei julgenud küsida ka, kui mitu viskit tal juba hinge all olid. Kuigi kuulsin teda ühe telefonikõne ajal korrutamas, et not a sip. Ehk võis oletada, et ta oli veel kaine, aga ei jõudnud uut shoti ära oodata.
Kui ta mind koju viis, olles lasknud järelejäänud toidu mulle kaasa pakkida, et mingit raiskamist ei oleks, olin hirmust, mitte palavusest higine ega julgenud rattal järske liigutusi teha. Et äkki ongi täis ja teeme õnnetuse. Samuti oli mul hea meel, et talle oma täpset kodu kätte ei näidanud ja küsimustele, millal taas kohtume või talle külla lähen, andsin umbmääraseid vastuseid.
Kohe pärast temaga hüvasti jätmist helistasin Harshile ja ta küsis, et kas ma olen hull või ning palus enam kunagi mitte nii teha. Aga ma ju ei plaanigi kunagi nii teha. Lihtsalt olles üksi võõral maal pean kogu aeg erinevaid riske võtma ja valima, keda usaldada. Hommikuks oli ka Mudit mu seiklustest kuulnud ja sõimas mu sõnumite teel hullu moodi läbi. Sõnu valimata. Ja samas öeldes, et hoolib minust väga.
Esialgu vihastasin ta väljendusviisi peale. Et miks ta lihtsalt ei küsi, kas kõik on okei. Aga ei, tema sõimas ning segaseks teismeliseks bitchiks. Pidin mitu korda sügavalt sisse hingama, et ise täiskasvanulikuks jääda ja mitte samamoodi vastata. Lisaks võin ma ju naiivne olla, aga bitch – väga vähestel inimestel on õigus mind selles süüdistada.
Hommik algas poiste juures alasti pannkooke tehes. Sellegipoolest jooksin pidevalt vannitoa vahet, et end taas märjaks kasta. Muidu on Indias võimatu köögis askeldada. Ja tõesti – iga väiksemgi riideese oleks liigne. Olin siis ideaalpruut, kes köögis paljalt kokkab ja ega Harsh väga pahandanudki.
Pärastlõunal, kui tema tööle läks, otsustasin mina endale kehvade akude müünud mehega vaidlema minna ja siis ta vingus näoga tunnistaski, et kaks tükki neist pole jah kõlblikud ja lubas ekspertiisi saata. Eks näis, kas midagi tagasi ka saan, sest mingeid paberjälgi ju pole ja nüüd on nii raha kui patakad tema käes. Aga eks ma siis võtan hirmuäratava Harshi appi. Minu meelest on nii naljakas, et S teda nii hirmsaks peab, et teda pimedal tänaval pelgaks. Ta pole üldse hirmus ju:D
Seejärel läksin koju kõiki nelja kuu jooksul ostetud suveniire sorteerima, et tekiks taas ülevaade, kellele juba kingitused olemas on. Ei tahaks kogemata kedagi ilma jätta ka. Aga selgus, et peaaegu kõik on olemas.
Õhtul pidin viimaks välja minema ühe tüübiga, kellega terve kuu vaid telefonis vestelnud. Kõik sai alguse valeühendusest. Vast rääkisin ka, kuidas keegi mulle ühel taimetoitlase nädala unisel hommikul helistas ja liha pakkus. Nüüd viimaks saime kokku plaaniga kuhugi sööma minna. Muidugi liha.
Aga selgus, et see tüüp oli üsna veider. No muidugi. Mida ma siis ootama oleksin pidanud. Ma koperdan ju alati veidrike otsa. Juba esimesest hetkest, mil teda nägin, tekkisid kerged kahtlused, sest mind kõnetas viiekümnenda eluaasta lähedale jõudnud vuntsidega mees, kel seljas ruuduline särk ja peas nokamüts. Filmides on nemad alati sarimõrvarid.
Seejärel sõitsime ühe kesklinna restorani juurde. Ta palus mul mõne minuti ratta juures oodata ja käis sõna otseses mõttes jooksuga seal ära. Aga me ei läinudki sisse. Hoopis sõitsime edasi. Kuhugi väga kahtlasesse kohta mööda kõveraid pimedaid tänavaid.
Kui küsisin juba üsna kategooriliselt, et kuhu ta mind viib, sain vastuseks, et mul pole põhjust muretseda. Ta ei teeks mulle kunagi liiga. Arvake kolm korda, kas see pani mu vähem või rohkem muretsema. Muidugi alles siis hakkasidki õiged alarmkellad mu peas tööle. Aga ma ei öelnud midagi, sest lugesin ta väikestest vihjetest välja, et ta tahab mingi sõbra juurest läbi minna vms. Otsustasin siiski, et kuhugi majja sisse ma temaga koos ei lähe. Aga siis keeras ta ootamatult motika ringi ja sõitsime tagasi restorani. Ma ei kommenteerinud juhtunut mitte kuidagi, aga kergendus oli suur tagasi tuttavatele tänavatele jõudes.
Restoran oli korralik ja toit väga hea. Ka tüüp ise hakkas ohutum tunduma, aga ta rääkis muudkui alkoholist ja sellest, kuidas tema vanemad ei luba tal oma talus juua ning ta siis salaja krundi piiri taga joomas käib. Aga et ta ei joo üldse ju palju. Ometi kutsus ta mind iga kell enda talle liha sööma ja jooma ja plaanis pärast minu tagasi koju viimist ka sõpradega viskitamiseks kokku saada. Terve restoranis oleku aja tõmbles ta kahtlaselt, nii et mul tekkisid omad kahtlused, aga ei julgenud küsida ka, kui mitu viskit tal juba hinge all olid. Kuigi kuulsin teda ühe telefonikõne ajal korrutamas, et not a sip. Ehk võis oletada, et ta oli veel kaine, aga ei jõudnud uut shoti ära oodata.
Kui ta mind koju viis, olles lasknud järelejäänud toidu mulle kaasa pakkida, et mingit raiskamist ei oleks, olin hirmust, mitte palavusest higine ega julgenud rattal järske liigutusi teha. Et äkki ongi täis ja teeme õnnetuse. Samuti oli mul hea meel, et talle oma täpset kodu kätte ei näidanud ja küsimustele, millal taas kohtume või talle külla lähen, andsin umbmääraseid vastuseid.
Kohe pärast temaga hüvasti jätmist helistasin Harshile ja ta küsis, et kas ma olen hull või ning palus enam kunagi mitte nii teha. Aga ma ju ei plaanigi kunagi nii teha. Lihtsalt olles üksi võõral maal pean kogu aeg erinevaid riske võtma ja valima, keda usaldada. Hommikuks oli ka Mudit mu seiklustest kuulnud ja sõimas mu sõnumite teel hullu moodi läbi. Sõnu valimata. Ja samas öeldes, et hoolib minust väga.
Esialgu vihastasin ta väljendusviisi peale. Et miks ta lihtsalt ei küsi, kas kõik on okei. Aga ei, tema sõimas ning segaseks teismeliseks bitchiks. Pidin mitu korda sügavalt sisse hingama, et ise täiskasvanulikuks jääda ja mitte samamoodi vastata. Lisaks võin ma ju naiivne olla, aga bitch – väga vähestel inimestel on õigus mind selles süüdistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar