Eile oli… piip piip PIIP päev jälle. Miski ei sujunud, nagu võiks. Kuigi töö osas olin hästi produktiivne. Samas isegi lõunasöök ja kõik sellega kaasnev oli üks igavene pettumuste jada. Koht, kuhu minna tahtsime ja tihti käime, haises nagu avalik peldik. Aga siis avastasime oma suureks rõõmuks uue sama keti esinduse. Ja kurvastuseks, et ka ühe keti kohvikud võivad erineda niivõrd palju, et uus näeb välja küll sada korda parem, aga on täielikult taimetoitlastele orienteeritud. Urr. Nii tahtsin liha.
Meie kontori hiir on ka tagasi. Sain paar korda kiljuda ja üks kolleeg põgenes selle peale lausa tulist jalu ruumist välja. Üks teine aga küsis mult vaid naeruga pooleks, et kas oli isane või emane. Uue naerupahvaku põhjustas minu vastus, et kust mina tean. Ei näidanud ta mulle oma privaatjuppe. Aga ma ei mõista, miks minu hirm otse minu suunas tormava hiire suhtes on naljakam kui kolleegide kiljudes põgenemine.
Ja Harsh on ikka haige, aga vähemalt eile lubati teda vaatama minna tingimusel, et igal ajahetkel vähemalt viie meetri kaugusel püsin. Yeah, right! Käisin siis paarist poest läbi ja ostsin häid asju kaasa. Temale neid suhkrukeerde, mida ta vastu igasugust loogikat ja oma magusavihkamist armastab ja endale piisavas koguses kvaliteetset šokolaadijäätist. Ja siis läks jälle jamaks.
Poe nurga pealt on alati raske millegipärast rikšat saada, kuigi neid on seal lademetes. Aga kõik nad üritavad sind igal võimalikul viisil petta. Mingil hetkel tuli üks inglise keelt kõnelev noormees mulle abi pakkuma ja kui ta ka nägi, et isegi kohaliku keele rääkimine ei aita ausat hinnakokkulepet saavutada, siis pakkus, et viib mu sõbra motikaga ise ära. Ja kuna mul oli juba väga kiire, sest teised plaanid hakkasid selga jooksma, võtsin selle riski ja istusin uue inimese motikale.
Tüüp ise oli hästi tore. Avastasime, et oleme mõlemad olnud aieseciga seotud ja õppinud ka sama eriala. Tema õpib hetkel magistriastme massikommunikatsiooni. Ma siis kasutasin võimalust, et küsida, kuidas sellel erialal karjääri tegemisega siin maal on, aga tema vastus ei andnud küll mingisugust lootust. Igatahes, ta viskas mu MS hostelini ja siis sain jälle külavahel kottpimedas jalutada. Sellest, kuidas lõpuks Harshi juurde jõudsin, ei räägi ma talle vist mitte kunagi. Ei viitsi kakelda. Ja eile oli meil nii vähe aega koos olemiseks, et ei raatsinud seda tõesti veel vaidlemisele või moraaliloengu kaela saamisele kulutada. Kuigi eks tal oleks selleks ka õigus olnud. Aga elu ei ole alati must-valge.
Kohale jõudes selgus, et ta on ikka täitsa siruli palavikuga ja ma ei suutnud kuidagi kokku lepitud distantsi hoida. Oleksin mida iganes teinud, kui teadnuks, kuidas aidata. Aga ta ei lasknud. Saatis mu kogu aeg kraani alla seebiga käsi ja nägu pesema. Ja keeldus igasugusest söögist. Nii imelik on näha teda sellise haavatavana, kui ma olen harjunud, et tavaliselt seisab tema minu eest. Imelik rollivahetus. Ja kuigi ta ütles, et ma ei muretseks ja rääkis, et hiljemalt paari päeva pärast on ta jälle terve nagu alati varemgi, on mul seda raske uskuda. See idioot on kaks päeva kodus magades veetnud ja ikka veel pole arsti juurde läinud. Sundisin teda lubama, et täna kindlasti läheb.
Natuke nalja sai ka. Kuulsin vahendatud kuulujutte ta kodukülast. Kuidas kõik naabrid susisevad ja spekuleerivad selle üle, et Harsh tuli koju goriga. Et kes ta on. Hetke naljakaim teooria on, et mina olen ta venna tulevane, kes toodi koju tutvustamiseks ja Harshi jagu on ta nõbu, keda ka enam-vähem samal ajal nende juures näha sai. Naersin pisarateni ja tema ka. Sest kui nad veel tõde teaksid… aga ok. Olgu neil lõbus. Meil on ju ka. Harsh naerab, et rikkusin ta hea poisi maine jäädavalt ära:D Muidugi tegi talle nalja ka mu nädalavahetuse armukadedushoog ning vihase sõnumi korduv üle lugemine. Aga ta seletas mulle enam-vähem ära, miks läks, nagu läks ja mu sisetunne ütleb, et kuni mu armukadedus talle nalja teeb, ei ole mul tegelikult selleks põhjust.
Järgmisena oli plaan ühe tuttavaga õhtusöögile minna, sest ta pidi mulle eelmise korra ärajäämise heaks tegema. Sain muidugi jälle India aja tavaajale järgijõudmist oodata, aga viimaks tuligi mulle järgi auto kahe ilusa inimesega. Tundus naljakas, et tal oli tüdruk kaasas. Olenemata sellest, et meie vahel ei ole ega tule midagi romantilist ja ta teab, et ma ei ole päris vaba ja kohe kindlasti mitte huvitatud uuest suhtest.
Varsti selgus, et nad on sõbrad ja kolleegid ja just käisid koos Ahmedabadis proovis, lootes saada osa kuulsas üleriigilises teleshows. Norisin siis neid, et kas kohtusin oma esimeste telestaaridega. Aga tüdruk oli väga elevil minuga tutvumisest. Tahtis kindlasti midagi varsti koos teha. Selline ameerikalik suhtumine, et we must do something soon together!!! Naersin ja vahetasime numbreid. Eks näis. Aga seejärel viisime minuga sama vana neiu koju, sest India 23-aastane neiu paneb vanemad muretsema, kui ta veel kella kümneks kodus ei ole. Ja ise läksime kuulsasse hiina restorani õhtustama.
Õhutasin teda ka pulki proovima, aga ta ei saanud nendega kohe ühtegi ampsu söödud ja andis alla väga varsti. Toit aga oli suurepärane nagu eelmisel korralgi, kuigi kanatükid austrikastmes on minu jaoks natuke kummaline kombinatsioon. Tema valik. Aga maandus otseloomulikult ka minu taldrikul. Sõime. Saime paremini tuttavaks. Mul ei lubatud jälle enda eest maksta. Ja siis viis ta mind koju. Läksime lahku lubadusega varsti jälle midagi koos teha. Lisaks korrati veel üle, et I must definately come to his brother’s wedding. Ja lähen ka hea meelega. Usun, et iga pulm on siin ka veidi erinev ja oleks tore võimalikult paljusid näha. Aga kahjuks Harsh keeldub minuga kaasa tulemast. Eks näis, kas võtan kellegi teise.
Hommik oli ka tore. Magasin sisse, sest mu telefoni äratus ei hakanud jälle tööle. Aga vähemalt sain meie teenijaga lühidalt vestelda, kuigi mu eelnevas unenäos rääkis ta inglise keelt ja see sujus palju paremini. Igatahes, mõõte ikka veel ei võetud, aga mul paluti mitte muretseda sellepärast, kas esimene pluus nädala pärast valmis on või mitte. Loodan parimat. Ja siis ootas minu rõõmuks taas maja ees mind juba tuttav rikšajuht. Seega väga palju tööle hiljaks ei jäänudki. Mitte, et eriti vahet oleks, sest meil ei ole taaskord elektrit.
Ahjaa, vastu ööd mõtlesin välja vist ka ideaalplaani, mida koos Sandraga Indias teha ja kuhu minna. Seega ei saa jõuluks koju ikka põgeneda ja ülemused peavad välja mõtlema, kuidas mu viisaasjad korda ajada.
Meie kontori hiir on ka tagasi. Sain paar korda kiljuda ja üks kolleeg põgenes selle peale lausa tulist jalu ruumist välja. Üks teine aga küsis mult vaid naeruga pooleks, et kas oli isane või emane. Uue naerupahvaku põhjustas minu vastus, et kust mina tean. Ei näidanud ta mulle oma privaatjuppe. Aga ma ei mõista, miks minu hirm otse minu suunas tormava hiire suhtes on naljakam kui kolleegide kiljudes põgenemine.
Ja Harsh on ikka haige, aga vähemalt eile lubati teda vaatama minna tingimusel, et igal ajahetkel vähemalt viie meetri kaugusel püsin. Yeah, right! Käisin siis paarist poest läbi ja ostsin häid asju kaasa. Temale neid suhkrukeerde, mida ta vastu igasugust loogikat ja oma magusavihkamist armastab ja endale piisavas koguses kvaliteetset šokolaadijäätist. Ja siis läks jälle jamaks.
Poe nurga pealt on alati raske millegipärast rikšat saada, kuigi neid on seal lademetes. Aga kõik nad üritavad sind igal võimalikul viisil petta. Mingil hetkel tuli üks inglise keelt kõnelev noormees mulle abi pakkuma ja kui ta ka nägi, et isegi kohaliku keele rääkimine ei aita ausat hinnakokkulepet saavutada, siis pakkus, et viib mu sõbra motikaga ise ära. Ja kuna mul oli juba väga kiire, sest teised plaanid hakkasid selga jooksma, võtsin selle riski ja istusin uue inimese motikale.
Tüüp ise oli hästi tore. Avastasime, et oleme mõlemad olnud aieseciga seotud ja õppinud ka sama eriala. Tema õpib hetkel magistriastme massikommunikatsiooni. Ma siis kasutasin võimalust, et küsida, kuidas sellel erialal karjääri tegemisega siin maal on, aga tema vastus ei andnud küll mingisugust lootust. Igatahes, ta viskas mu MS hostelini ja siis sain jälle külavahel kottpimedas jalutada. Sellest, kuidas lõpuks Harshi juurde jõudsin, ei räägi ma talle vist mitte kunagi. Ei viitsi kakelda. Ja eile oli meil nii vähe aega koos olemiseks, et ei raatsinud seda tõesti veel vaidlemisele või moraaliloengu kaela saamisele kulutada. Kuigi eks tal oleks selleks ka õigus olnud. Aga elu ei ole alati must-valge.
Kohale jõudes selgus, et ta on ikka täitsa siruli palavikuga ja ma ei suutnud kuidagi kokku lepitud distantsi hoida. Oleksin mida iganes teinud, kui teadnuks, kuidas aidata. Aga ta ei lasknud. Saatis mu kogu aeg kraani alla seebiga käsi ja nägu pesema. Ja keeldus igasugusest söögist. Nii imelik on näha teda sellise haavatavana, kui ma olen harjunud, et tavaliselt seisab tema minu eest. Imelik rollivahetus. Ja kuigi ta ütles, et ma ei muretseks ja rääkis, et hiljemalt paari päeva pärast on ta jälle terve nagu alati varemgi, on mul seda raske uskuda. See idioot on kaks päeva kodus magades veetnud ja ikka veel pole arsti juurde läinud. Sundisin teda lubama, et täna kindlasti läheb.
Natuke nalja sai ka. Kuulsin vahendatud kuulujutte ta kodukülast. Kuidas kõik naabrid susisevad ja spekuleerivad selle üle, et Harsh tuli koju goriga. Et kes ta on. Hetke naljakaim teooria on, et mina olen ta venna tulevane, kes toodi koju tutvustamiseks ja Harshi jagu on ta nõbu, keda ka enam-vähem samal ajal nende juures näha sai. Naersin pisarateni ja tema ka. Sest kui nad veel tõde teaksid… aga ok. Olgu neil lõbus. Meil on ju ka. Harsh naerab, et rikkusin ta hea poisi maine jäädavalt ära:D Muidugi tegi talle nalja ka mu nädalavahetuse armukadedushoog ning vihase sõnumi korduv üle lugemine. Aga ta seletas mulle enam-vähem ära, miks läks, nagu läks ja mu sisetunne ütleb, et kuni mu armukadedus talle nalja teeb, ei ole mul tegelikult selleks põhjust.
Järgmisena oli plaan ühe tuttavaga õhtusöögile minna, sest ta pidi mulle eelmise korra ärajäämise heaks tegema. Sain muidugi jälle India aja tavaajale järgijõudmist oodata, aga viimaks tuligi mulle järgi auto kahe ilusa inimesega. Tundus naljakas, et tal oli tüdruk kaasas. Olenemata sellest, et meie vahel ei ole ega tule midagi romantilist ja ta teab, et ma ei ole päris vaba ja kohe kindlasti mitte huvitatud uuest suhtest.
Varsti selgus, et nad on sõbrad ja kolleegid ja just käisid koos Ahmedabadis proovis, lootes saada osa kuulsas üleriigilises teleshows. Norisin siis neid, et kas kohtusin oma esimeste telestaaridega. Aga tüdruk oli väga elevil minuga tutvumisest. Tahtis kindlasti midagi varsti koos teha. Selline ameerikalik suhtumine, et we must do something soon together!!! Naersin ja vahetasime numbreid. Eks näis. Aga seejärel viisime minuga sama vana neiu koju, sest India 23-aastane neiu paneb vanemad muretsema, kui ta veel kella kümneks kodus ei ole. Ja ise läksime kuulsasse hiina restorani õhtustama.
Õhutasin teda ka pulki proovima, aga ta ei saanud nendega kohe ühtegi ampsu söödud ja andis alla väga varsti. Toit aga oli suurepärane nagu eelmisel korralgi, kuigi kanatükid austrikastmes on minu jaoks natuke kummaline kombinatsioon. Tema valik. Aga maandus otseloomulikult ka minu taldrikul. Sõime. Saime paremini tuttavaks. Mul ei lubatud jälle enda eest maksta. Ja siis viis ta mind koju. Läksime lahku lubadusega varsti jälle midagi koos teha. Lisaks korrati veel üle, et I must definately come to his brother’s wedding. Ja lähen ka hea meelega. Usun, et iga pulm on siin ka veidi erinev ja oleks tore võimalikult paljusid näha. Aga kahjuks Harsh keeldub minuga kaasa tulemast. Eks näis, kas võtan kellegi teise.
Hommik oli ka tore. Magasin sisse, sest mu telefoni äratus ei hakanud jälle tööle. Aga vähemalt sain meie teenijaga lühidalt vestelda, kuigi mu eelnevas unenäos rääkis ta inglise keelt ja see sujus palju paremini. Igatahes, mõõte ikka veel ei võetud, aga mul paluti mitte muretseda sellepärast, kas esimene pluus nädala pärast valmis on või mitte. Loodan parimat. Ja siis ootas minu rõõmuks taas maja ees mind juba tuttav rikšajuht. Seega väga palju tööle hiljaks ei jäänudki. Mitte, et eriti vahet oleks, sest meil ei ole taaskord elektrit.
Ahjaa, vastu ööd mõtlesin välja vist ka ideaalplaani, mida koos Sandraga Indias teha ja kuhu minna. Seega ei saa jõuluks koju ikka põgeneda ja ülemused peavad välja mõtlema, kuidas mu viisaasjad korda ajada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar