november 18, 2010

Iga päev, kui ei lähe töölt otse koju, ootab ees mõni seiklus

Nii eilegi. Oli päev otsa asjalik ja kui selgus, et Harsh läheb varem tööle, siis otsustasin ühe sõbraga välja õhtust sööma minna. Kuna ta sai hiljem vabaks kui mina, tegin aega parajaks Fatehgunj’i jalutades ja on juba üsna iseenesest mõistetav, et sel teekonnal pimedas autoallajäämist kartma pean ja loodan sellele, et ehk valgenahka märgatakse öises linnas paremini. Ja alati märkabki keegi. Alati hakkab mõni auto kõrval sõitma ja küüti pakkuma. Ja enamasti pakuvad abi ka kaherattaliste omanikud. Seekord jälitas mind pool teed üks ruudulises särgis tüüp, kes veidi maad minust ette sõitis ja siis jälle järgi ootas. Midagi ütlemata. Ma siis mängisin ka lolli ja pimedat.
Sõin teepeal mitmes kohas jäätist. P.S. Siin võib milkshake ollagi piimakokteil ja mitte sisaldada jäätist. Kui tahad jäätisega, visatakse üks pallike joogi sisse.
Lõpuks tuli sõber mulle järgi ja viis mu hoopis teise kohta sööma, kuigi mul oli isu jälle Goodies’i club sandwich’i järele. Non-veg, of course. Ma ei tea, miks ma kogu aeg viimasel ajal nii muna kui kana vajan. Aga nii on.
Läksime hoopis INOXisse, kus pidi ootama mind näha tahtev Suvia ja siis viidi mind MacDonald’sisse. Oi kui eriline. Tegelikult oli ka seekord, sest wrapi vahel serveeriti mulle huvitavaid objekte, aga olgu. Kõigil juhtub äpardusi. Lihtsalt tegin kerge märkuse ja katkestasin söömise. Muidu vist ei olekski end enam üldse liigutada jaksanud pärast neid jäätisi ja tervet einet, mida Laith mind sööma sundis.
Sattusin ootamatult ka mingi suhtedraama keskele, sest selgus, et meid ootas ees hoopis kolm tüdrukut, kellest kaks eemale hoidsid ja üks Laithi pärast pisaraid vajas. Vahepeal käidi omaette juttu rääkimas ja lõpuks oli Laith ka närvis ja kutsus teda bitchiks. Aga pärast jälle oli kõik ok. Tüdrukute maffia karistas teda veel mõnda aega ja minu süda sai rahu, et vähemalt mina probleemiks pole.
Koos läksime veel korra jäätist sööma, sest ma tahtsin Rajasthani jäätiseputkani jalutada kõhu tühjemaks saamise nimel. Aga jalutada mul ikka ei lastud. Jäätisesöömisele järgnevalt sain end tunda nagu tõeline teismeline, sest läksime sealt tagasihoidliku putka eest prestiižse kohviku ette seisma. Just, ette, mitte sisse. Sest seal käivad coolid inimesed hängimas. Isegi, kui ei raatsi raha tegelikult kohvikus kulutada. Oh edevust, oh tobedust!
Viimaks viidi mind koju ja jõudsin napilt enne, kui ilm jälle hulluks läks ja õues torm möllama hakkas. Teil on erakordne lumi, meil vihm. Naljakas, et vihm teeb sügisel nalja eks:D

Kommentaare ei ole: