Tänane päev on olnud täis bürokraatiat. Ma ei jõua ikka veel ära imestada, kui keeruliseks asjad siin ajada võib.
Alustades algusest, turistidel on kohustus end Indias kahe nädala jooksul vastavas jaoskonnas registreerida, et politsei neil silma peal hoida saaks ja kadumise järel oleks vähemalt ideid, kust otsida. Ärikatel – nagu mina:D – on teised reeglid. Nõutakse teisi dokumente ja võib siin vabalt lebotada 180 päeva ilma ennast bürokraatiaga vaevamata.
Nüüd aga on nii, et mu 180 päeva saab kuu aja pärast täis ja ma tahan tagasi tulla ju alles veebruari alguses. Anti mulle ju aastane viisa ja ma ei osanud kahtlustadagi, et selle osas veel kuidagi sitta keerata annab. Aga annab jumal idee, annab ka võimaluse. Refereerimata siinkohal ühelegi konkreetsele usundile.
Üritasin ju kohe siia saabudes registreerima minna, aga saadeti tagasi põhjendusega, et mõne kuu möödudes arutame seda teemat edasi. Nüüd siis on kulunud kolm päeva teiseks vooruks. Kõigepealt googeldamist. Asjaosalistele linkide saatmist. Mitte, et nad lugeda oskaks, mis lingitaval lehel kirjas on. Aga kõik korrutavad, et ära muretse ja pole probleemi. Aga see on siin selline popp sõnakõlks. Üritasin siis ülemusele selgeks teha, mida mul vaja võib minna, sest juhendid jätsid palju õhku. Ta nõustus isegi minuga kaasa tulema ja karjus aiesecarite peale, et need end liigutaks minu heaks veidi. Raamatupidaja hoiatas ka, et lasku ma kähku jalga. Muidu nad peavad hakkama makse maksma. Ülemus aga ütles, et päris nii need asjad pole, aga ega nad makse ei maksa küll. Siin on mingid maksuvabad miinimumid, aga ma ei oleks väga üllatunud, kui mingid pettused ka ikka mängus oleksid.
Aiesecarid lubasid suurejooneliselt mu ülemusele, et kõik paberid on olemas. Mulle öeldi vaid, et võta pass kaasa. Mõned tunnid hiljem öeldi, et võta kõik olemasolevad dokumendid kaasa. Ja viimaks, kui täna politseijaoskonda läksime, selgus, et paberid ei ole veel valmis ja ma oodaku kümme minutit, kuni nad need kusagilt organiseerivad. Sain tund aega keset jälle palavat peatänavat jalga vastu maad toksida. Ja ega erilist mõjuvat selgitust ega põhjendust ei tulnudki.
Vahepeal juhtus veel midagi kummalist. Ootasin ühe poe ees, kuni selle tore omanik pakkus mulle tooli. Keeldusin ja küsisin hoopis vett. Tal oligi. Üks ainus kallis pudel. Ja kuna meil kummalgi ei olnud täpset raha, lubas ta mul osa teinekord maksta. Aga siis avastasin, et pudeli kork ei ole õigesti suletud. Tema väitis, et ju on lihtsalt defekt, aga ma ei ole nii kindel. Pudel nägi ka juba kahtlaselt pleekinud ja vedelik kollakas välja. Vahetasin tagasi raha vastu.
Kohe, kui politseijaoskonda jõudsime, sain veel koopiaid teha ja mult küsiti iseenesest mõistetavalt, kas mul on viis fotot kaasas. No tere tore. Ma käingi ju kogu aeg terve fotoalbumiga ringi eks. jagasin siis nendega ka rahvatarkust, et mittehindud ei kanna kogu aeg posu fotosid kaasas ja olen siin oma viimasedki ootamatult ära andma pidanud. Küsisin siis, miks nii palju vaja on. Peaks nagu tegu itimaaga olema ju. Tehku üks digiklõps. Aga ei. Nemad tahavad viit koopiat mingist avaldusest ja igal neist peab värvifoto olema. Mustvalge passikoopia kahjuks ei sobi. Oleks võinud neile nalja pärast värvilise teha.
Politseijaoskonnas koheldi meid väidetavalt nagu tõhke ja kirjutati täiesti ennenägematu nimekiri dokumentidest, mida mult tahetakse. Iga nimekirjas olijat on võimalik sajal erineval moel tõlgendada muidugi. Defineerige ise, mis on request letter või agreement letter. Who requests what? And who agrees on what? Ja millises formaadis. Poisid käskisid mul ka tervest passist välja arvatud tulevikuviisadeks mõeldud tühjad lehed koopiad teha. Ülim totrus jälle. Passikoopia tähenda minu kogemuste kohaselt alati koopiat pildiga ja põhiandmetega leheküljest.
Seejärel tulime tagasi meie kontorisse, kus poisid jänesteks digimuutusid, aga pärast igale ülemusele kaebamist anti meile üks kabinet vallutamiseks ja tore ülemus pani nad tööle. Mina täitsin ankeete ja nemad leiutasid teisi pabereid. Igaüks neist kajastab muidugi erinevaid andmeid selle kohaselt, kuidas neile parem tundus. Nad suutsid ka business visa valesti kirjutada. Ja kõigi lahtrite mõttest ma aru ei saanudki. Naerma ajas, kui pidin korduvalt kirjutama, et sündisingi sellise imelikuna – eesti kodakondsusega.
Käisin veel kiiruga pilte tegemas, mis ei sujunud ka just ideaalselt ning kõigest kolm päeva või viis tundi hiljem oleme lausa poole peal. Yay. Ma ei taha India vanglasse minna. Väidetavalt on nüüd kõik paberid koos. Aga ma ei usu. On hulk üksteisele vasturääkivaid dokumente lihtsalt. Palju õnne sellele, kes neist lõpuks mõtte välja lugema peab!
Aga vähemalt eilne õhtu oli lõbus. Jalutasin pikalt. Käisin poes. Vihastasin, et Tusha oli terve päeva kodus ja ei viitsinud isegi üle tee minna, et enda ära söödu asemele uus sai osta samas, kui mina juba ma ei tea mitmendat korda käe otsas kaugelt poest toidukraami tassida sain.
Ja siis vahetasime Harshiga mingi sada naljakat sõnumit. Kohe täitsa naljakas oligi. Kuidas tema väidab, et mina olen totu ja mina luban talle peksa anda ja tema pakub välja diili, et kui tema kasutab vaid ühte sõrme minuga kaklemiseks ja mina võin teha mida iganes ning kui ta ikka võidab, võib ta teha ja küsida, mida iganes soovib. Ja vastupidi. See oli lives palju naljakam. Uskuge. Aga nüüd keskendun veidi jälle päris tööle.
Alustades algusest, turistidel on kohustus end Indias kahe nädala jooksul vastavas jaoskonnas registreerida, et politsei neil silma peal hoida saaks ja kadumise järel oleks vähemalt ideid, kust otsida. Ärikatel – nagu mina:D – on teised reeglid. Nõutakse teisi dokumente ja võib siin vabalt lebotada 180 päeva ilma ennast bürokraatiaga vaevamata.
Nüüd aga on nii, et mu 180 päeva saab kuu aja pärast täis ja ma tahan tagasi tulla ju alles veebruari alguses. Anti mulle ju aastane viisa ja ma ei osanud kahtlustadagi, et selle osas veel kuidagi sitta keerata annab. Aga annab jumal idee, annab ka võimaluse. Refereerimata siinkohal ühelegi konkreetsele usundile.
Üritasin ju kohe siia saabudes registreerima minna, aga saadeti tagasi põhjendusega, et mõne kuu möödudes arutame seda teemat edasi. Nüüd siis on kulunud kolm päeva teiseks vooruks. Kõigepealt googeldamist. Asjaosalistele linkide saatmist. Mitte, et nad lugeda oskaks, mis lingitaval lehel kirjas on. Aga kõik korrutavad, et ära muretse ja pole probleemi. Aga see on siin selline popp sõnakõlks. Üritasin siis ülemusele selgeks teha, mida mul vaja võib minna, sest juhendid jätsid palju õhku. Ta nõustus isegi minuga kaasa tulema ja karjus aiesecarite peale, et need end liigutaks minu heaks veidi. Raamatupidaja hoiatas ka, et lasku ma kähku jalga. Muidu nad peavad hakkama makse maksma. Ülemus aga ütles, et päris nii need asjad pole, aga ega nad makse ei maksa küll. Siin on mingid maksuvabad miinimumid, aga ma ei oleks väga üllatunud, kui mingid pettused ka ikka mängus oleksid.
Aiesecarid lubasid suurejooneliselt mu ülemusele, et kõik paberid on olemas. Mulle öeldi vaid, et võta pass kaasa. Mõned tunnid hiljem öeldi, et võta kõik olemasolevad dokumendid kaasa. Ja viimaks, kui täna politseijaoskonda läksime, selgus, et paberid ei ole veel valmis ja ma oodaku kümme minutit, kuni nad need kusagilt organiseerivad. Sain tund aega keset jälle palavat peatänavat jalga vastu maad toksida. Ja ega erilist mõjuvat selgitust ega põhjendust ei tulnudki.
Vahepeal juhtus veel midagi kummalist. Ootasin ühe poe ees, kuni selle tore omanik pakkus mulle tooli. Keeldusin ja küsisin hoopis vett. Tal oligi. Üks ainus kallis pudel. Ja kuna meil kummalgi ei olnud täpset raha, lubas ta mul osa teinekord maksta. Aga siis avastasin, et pudeli kork ei ole õigesti suletud. Tema väitis, et ju on lihtsalt defekt, aga ma ei ole nii kindel. Pudel nägi ka juba kahtlaselt pleekinud ja vedelik kollakas välja. Vahetasin tagasi raha vastu.
Kohe, kui politseijaoskonda jõudsime, sain veel koopiaid teha ja mult küsiti iseenesest mõistetavalt, kas mul on viis fotot kaasas. No tere tore. Ma käingi ju kogu aeg terve fotoalbumiga ringi eks. jagasin siis nendega ka rahvatarkust, et mittehindud ei kanna kogu aeg posu fotosid kaasas ja olen siin oma viimasedki ootamatult ära andma pidanud. Küsisin siis, miks nii palju vaja on. Peaks nagu tegu itimaaga olema ju. Tehku üks digiklõps. Aga ei. Nemad tahavad viit koopiat mingist avaldusest ja igal neist peab värvifoto olema. Mustvalge passikoopia kahjuks ei sobi. Oleks võinud neile nalja pärast värvilise teha.
Politseijaoskonnas koheldi meid väidetavalt nagu tõhke ja kirjutati täiesti ennenägematu nimekiri dokumentidest, mida mult tahetakse. Iga nimekirjas olijat on võimalik sajal erineval moel tõlgendada muidugi. Defineerige ise, mis on request letter või agreement letter. Who requests what? And who agrees on what? Ja millises formaadis. Poisid käskisid mul ka tervest passist välja arvatud tulevikuviisadeks mõeldud tühjad lehed koopiad teha. Ülim totrus jälle. Passikoopia tähenda minu kogemuste kohaselt alati koopiat pildiga ja põhiandmetega leheküljest.
Seejärel tulime tagasi meie kontorisse, kus poisid jänesteks digimuutusid, aga pärast igale ülemusele kaebamist anti meile üks kabinet vallutamiseks ja tore ülemus pani nad tööle. Mina täitsin ankeete ja nemad leiutasid teisi pabereid. Igaüks neist kajastab muidugi erinevaid andmeid selle kohaselt, kuidas neile parem tundus. Nad suutsid ka business visa valesti kirjutada. Ja kõigi lahtrite mõttest ma aru ei saanudki. Naerma ajas, kui pidin korduvalt kirjutama, et sündisingi sellise imelikuna – eesti kodakondsusega.
Käisin veel kiiruga pilte tegemas, mis ei sujunud ka just ideaalselt ning kõigest kolm päeva või viis tundi hiljem oleme lausa poole peal. Yay. Ma ei taha India vanglasse minna. Väidetavalt on nüüd kõik paberid koos. Aga ma ei usu. On hulk üksteisele vasturääkivaid dokumente lihtsalt. Palju õnne sellele, kes neist lõpuks mõtte välja lugema peab!
Aga vähemalt eilne õhtu oli lõbus. Jalutasin pikalt. Käisin poes. Vihastasin, et Tusha oli terve päeva kodus ja ei viitsinud isegi üle tee minna, et enda ära söödu asemele uus sai osta samas, kui mina juba ma ei tea mitmendat korda käe otsas kaugelt poest toidukraami tassida sain.
Ja siis vahetasime Harshiga mingi sada naljakat sõnumit. Kohe täitsa naljakas oligi. Kuidas tema väidab, et mina olen totu ja mina luban talle peksa anda ja tema pakub välja diili, et kui tema kasutab vaid ühte sõrme minuga kaklemiseks ja mina võin teha mida iganes ning kui ta ikka võidab, võib ta teha ja küsida, mida iganes soovib. Ja vastupidi. See oli lives palju naljakam. Uskuge. Aga nüüd keskendun veidi jälle päris tööle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar