Julgusest ja julgusetusest

Viimaks võtsin end kokku, et ülemusega rahaasjadest rääkida. Teised taganesid isegi taktitundeliselt uksest välja. Mõnes mõttes läks paremini kui oodanuks. Samas jälle poleks ma eluski arvanud, et ta julgeb mulle silma vaadates põhjendada seda, kuidas juba kaks kuud tagasi antud lubanud mu palka väärilisemaks tõsta pole siiani jõustunud väitega, et aga tema pole mu vahepealseid töötulemusi näinud. No vabandage väga. Kelle süü see on, kui teda võimatu tabada on, ta kordagi ise huvi tundnud ei ole ja mina, loll, seda usalduseks pidasin. Ma võiksin ju vabalt päev otsa niisama siin raamatut lugeda, kui tööandja mulle tööd ei taga, sest see on tema kohustus. Selle asemel aga olen ise endale ülesandeid otsinud, aidanud itimehi, sest nemad küsivad nõu ja usun, et minust ongi kasu olnud ja vahel teinud kaasa ka tobedaid ülesandeid, mis mu ametliku töö juurde üldse ei kuulu. Jah, vahel ongi augud töös – vahel on need vajalikud, vahel mitte – aga kõik, mida mult on palutud, on ju saanud esmajärjekorras kiirelt tehtud. Ma ei ole sugugi vähem väärtuslik kui ükski siinne ametlik töötaja. Ja erinevalt neist, ma tunnen süümekaid, kui midagi teha ei oska või ei saa, sest teiste taga ootama pean. Ei tea, kaua ma jaksan veel kena inimene olla. Aga ütlesin talle ka, et asjad on nüüd nii, et kui kiirelt midagi ei muutu, siis ma ei saa endale enam Indias elamist lubada. Ta lubas vähemalt meie puhkuse välja maksta ning rääkis midagi oma abikaasaga, kes ametlikult meie firmaosa eest vastutab, kommenteerides mulle vaid, et too ajab kõik korda. Loodetavasti siis kõigi jaoks rahuldavalt. Tegelikult mulle ju meeldib Indias.
Õhtu veetsin koduselt. Tegime Tushaga süüa ja sõin näljast isegi sibulat. Seejärel jäin üksi ja kasutasin võimalust lihtsalt raamatut lugeda. Üldiselt olen ma sellise vaba hetkeni jõudes juba nii väsinud, et üle viie lehe edasi ei liigu. Silmad vajuvad lihtsalt kinni ja mõte ei jõua kohale. Aga eile oli mul palju aega telefoni kontrollimise vahepeal, sest Harsh oli muidugi lubanud hiljem helistada ja ma juba tean, et see pole nende lubaduste hulgas, mida ta peaks. Aga lootus sureb viimasena. Ja seekord jonnin. Eks näis, millal talle taas meelde tulen. Ise ei kavatsegi helistada. Las siis puhkame teineteisest veidi. Saab tema oma sõpradega aega veeta ja mina ka. Kuigi hetkel eelistan üksindust allesjäänud tuttavatele.