november 12, 2010

8. november

Ärkasin pool kolm ehk täpselt kaksteist tundi pärast voodisse kukkumist ja tundsin ikka veel, et ei jaksa isegi käsi tõsta. Uimerdasin siis mõnuga, arvates, et olen üksi kodus, aga tegelikult oli Tusha vend ka. Nautisin normaalse temperatuuriga dušši, sest õnneks siin Gujaratis on vesi veel okei. Laadisin pilte arvutisse ja vedasin end toast välja alles õhtupoolikul, et veel enne sulgemisaega kaamera Canoni esindusse visata ja seal nüüdsete jamade pärast pröögata, aga see oli juba või ikka veel suletud. Sõin McDonaldsis hommikust pool kuus, aga toit ei tahtnud ikka veel alla minna. Otsisin meeleheitlikult taga kohta, kus saaks telefonile krediiti laadida. Nii lihtne ülesanne oli eile millegipärast nii võimatu. Tellisin Harshile, kes südaööl töölt tulema pidi, süüa ja peatusin lemmikjäätiseputkas, et Rajasthani jäätist nautida.
Pärast kõike seda võtsin rikša plaaniga poiste juurde minna, aga see oli ka paras seiklus. Meid hakkas algusest peale motikaga jälitama üks väidetavalt juhi sõber, kes mu meelega ebaviisakas olemisest hoolimata terve tee kaasa sõitis ja muudkui küsimusi esitas ühtegi korralikku vastust saamata. Ütlesin, et ta raiskab aega, sest mul juba on poisssõber ja tema muudkui võitis vastu, et ei, tema on minu sõber. Mina jälle, et ega ikka ei ole küll. Võib-olla juhi sõber, aga mulle on ta võõras ja mul on piisavalt sõpru. Õnneks napilt enne poiste juurde jõudmist otsustas ta teises suunas liikuda. Loll rikšajuht, et talle üldse ütles, kuhu ma teel olen. Seetõttu ei lasknud ma tal ka end päris ukse ette sõidutada ja jalutasin viimase teejupi. Ei tahaks, et samad tüübid teinekord mind lausa ukse taga ees ootaksid.
Õhtu oli tore. Läksime Muditiga shoppama ja selgus, et see sujub meil koos väga hästi. Talle meeldisid samad asjad, mis mulle ja ära ostetud need saidki. Mina aga olen enda üle nii uhke, sest ei ostnud endale midagi peale vajalike majapidamistarvikute ja puuduolevate toiduainete, sest tahtsin hommikul pannkooke üle pika aja teha.
Kui õhtu oli tore, siis öö oli veel parem. Ütlesin Harshile vist kümme korda, et armastan teda ja rääkisime jälle asju selgemaks kõige muu vahepeal. Igatahes, magama saime alles pärast viit varahommikul.

Kommentaare ei ole: