Hommik algas üsna järsult. Harsh astus tuppa sisse ja lükkas oma venna veebikaameraga minu nina ette. Muidugi, parim aeg mind presenteerida on varahommikul, kui ma veel voodistki välja pole saanud, aga see selleks. Sõime rahulikult koos hommikust, jätsime vanematega hüvasti, tegime väikese tiiru tema kodukvartali ümber ja siis tehti mulle Ajmeri kiirekskursioon. Liiga ruttu jõudis kätte aeg taas rongi peale astuda ja ma üldse ei tahtnud teda lahti lasta. Kolm korda head aega öelda oli ka väga raske, aga nii see välja kukkus ja järgmised kaksteist ja pool tundi veetsin üksi kodu poole loksudes.
Õnneks mu naabrid olid kõik normaalsed inglise keelt kõnelevad inimesed, kellega vestlemine veidi aega sisustada aitas. Täitsin ka päevikut veidi edasi, kuni pisike vihik lihtsalt täis sai ja jälle igavusega võidelda tuli. Mingi hetk proovisin ka lugeda, aga kaasa võetud raamat, mille tagakaan muidugi vaimustusest karjuvaid kommentaare täis oli, hakkas mind üsna ruttu oksele ajama. Mitte, et ma jälkustest oleksin lugenud, aga põnev ka ei olnud ja stiil polnud minu maitse järgi.
Minu naabriteks olid viis meest. Jälle kord väideti, et mul on vene aktsent, aga sama reisifirmas töötav mees arvas esimese korraga ära, kust ma tegelikult pärit olen. Väidetavalt näojoonte järgi. Pakun, et tegelikult tal lihtsalt läks õnneks. Ma ei ole ju väga eestlase nägu. Panin neist osa häbenema sodi aknast välja loopimist ning edaspidi korjasid nad kõik ilusti kokku. Rääkisime Indiast ja Eestist, mõlema plussidest ja miinustest. Vahepeal uudistasin niisama metsikut Indiat, mis on ju väga maaliline. Mäed. Liivased alad. Põllud. Väikesed külad. Üllatuslikud templid. Modernsed majad. Jne jne jne. Pärast nii pikka istumist ei olnud enam üheski asendis mugav ja ma ei jõudnud ära oodata kodupeatusesse jõudmist, kust Piyush mu üles korjama pidi ja vabatahtlikult mulle süüa tuua lubas, sest muidugi ei söönud ma rongis midagi peale õuna, naabri poolt ostetud imemaitsva magustoidu Rabati ja paari kaasa võetud šokolaadi, millest ühe veel kerjavale poisikesele ära andsin, aga ta jäi ikka raha toiduks manguma. Enam ei ole mul eriti raske kõigile kerjustele „ei“ öelda. Unustasin teile rääkida, et sellel nädalal nägin rongides kahel korral ka transvestiite. Seekord naabrid lausa hoiatasid, et get ready… kohe läheb huvitavaks. Mul oligi huvitav ja naljakas, sest viimase reisi transs oli India kohta hiiglaslik mees, keda meik ja sari mitte ilusaks ei muutnud. Aga see, kuidas ta meeste nägusid katsuma hakkas ja väidetavalt vahel ka suguelundeid ründama pidi, muutis mehed nii lammasteks, et kõik andsid talle häbi vältimiseks vähemalt kümneka. Kurb, et antakse raha naisteriides elujõulisele mehele, kes võiks vabalt tööle minna ja kerjavaid lapsi ignoreeritakse.
Õhtu Piyushiga oli jälle kummaline. Ta oli toonud mulle oma ema valmistatud maiustusi ja pakkus välja, et võime tema konterkoju minna sööma. Sinna jõudes aga tahtis ta jooma hakata ja üritas mind ka jooma keelitada, aga ma ei tahtnud üldse. Ikka olen veidi umbusklik temaga hilistel tundidel seal kahekesi olemise suhtes ja eriti veel ei taha alkoholi võrrandisse lisada. Niisiis mina sõin ja tema jõi ja ma muutusin aina närvilisemaks, sest ei saanud Tushat kuidagi kätte ja me olime ju võtmed enne reisi koju jätnud, teades, et ta on tagasi enne meid. Öösel aga ei tahtnud naaberpere ka üles ajada, et nad mind sisse laseks.
Viskasin korraks pikali ja Piyush järeldas – jälle! – et jään ööseks sinna. Aga ma tahtsin ikka proovida koju minna, mistõttu surusin hambad tugevasti kokku ja lasin joogidel tal end ikka koju viia. Aga mulle üldse ei meeldi, kui kergekäeliselt siin juuakse ja juhtima asutakse.
Teel koju jõudsime jutuga jälle tagasi tolle ebameeldiva öö juurde. Õigemini tema jõudis, nagu peaaegu alati. Keegi, kellele midagi maininud olin, oli teda mu uimastamises süüdistanud ja nüüd ta haletses end, et kuidas nii. Ta ju pole selline inimene ja see rikub ta mainet ja käitus, nagu tõeline ohver. Mina pole teda kunagi enda minestamises süüdistanud. Aga ma ei hakka teda kunagi enam aumeheks pidama sellele järgnenud käitumise tõttu, kui ta haavatavas olukorras mulle ligi tikkus. Öäk!
Õnneks jõudsime vahejuhtumiteta koju ja Tusha oli siiski ka siin – lihtsalt oli oma mobiili Singapuri unustanud. Nii hea oli lõpuk jälle oma voodis magada.
Õnneks mu naabrid olid kõik normaalsed inglise keelt kõnelevad inimesed, kellega vestlemine veidi aega sisustada aitas. Täitsin ka päevikut veidi edasi, kuni pisike vihik lihtsalt täis sai ja jälle igavusega võidelda tuli. Mingi hetk proovisin ka lugeda, aga kaasa võetud raamat, mille tagakaan muidugi vaimustusest karjuvaid kommentaare täis oli, hakkas mind üsna ruttu oksele ajama. Mitte, et ma jälkustest oleksin lugenud, aga põnev ka ei olnud ja stiil polnud minu maitse järgi.
Minu naabriteks olid viis meest. Jälle kord väideti, et mul on vene aktsent, aga sama reisifirmas töötav mees arvas esimese korraga ära, kust ma tegelikult pärit olen. Väidetavalt näojoonte järgi. Pakun, et tegelikult tal lihtsalt läks õnneks. Ma ei ole ju väga eestlase nägu. Panin neist osa häbenema sodi aknast välja loopimist ning edaspidi korjasid nad kõik ilusti kokku. Rääkisime Indiast ja Eestist, mõlema plussidest ja miinustest. Vahepeal uudistasin niisama metsikut Indiat, mis on ju väga maaliline. Mäed. Liivased alad. Põllud. Väikesed külad. Üllatuslikud templid. Modernsed majad. Jne jne jne. Pärast nii pikka istumist ei olnud enam üheski asendis mugav ja ma ei jõudnud ära oodata kodupeatusesse jõudmist, kust Piyush mu üles korjama pidi ja vabatahtlikult mulle süüa tuua lubas, sest muidugi ei söönud ma rongis midagi peale õuna, naabri poolt ostetud imemaitsva magustoidu Rabati ja paari kaasa võetud šokolaadi, millest ühe veel kerjavale poisikesele ära andsin, aga ta jäi ikka raha toiduks manguma. Enam ei ole mul eriti raske kõigile kerjustele „ei“ öelda. Unustasin teile rääkida, et sellel nädalal nägin rongides kahel korral ka transvestiite. Seekord naabrid lausa hoiatasid, et get ready… kohe läheb huvitavaks. Mul oligi huvitav ja naljakas, sest viimase reisi transs oli India kohta hiiglaslik mees, keda meik ja sari mitte ilusaks ei muutnud. Aga see, kuidas ta meeste nägusid katsuma hakkas ja väidetavalt vahel ka suguelundeid ründama pidi, muutis mehed nii lammasteks, et kõik andsid talle häbi vältimiseks vähemalt kümneka. Kurb, et antakse raha naisteriides elujõulisele mehele, kes võiks vabalt tööle minna ja kerjavaid lapsi ignoreeritakse.
Õhtu Piyushiga oli jälle kummaline. Ta oli toonud mulle oma ema valmistatud maiustusi ja pakkus välja, et võime tema konterkoju minna sööma. Sinna jõudes aga tahtis ta jooma hakata ja üritas mind ka jooma keelitada, aga ma ei tahtnud üldse. Ikka olen veidi umbusklik temaga hilistel tundidel seal kahekesi olemise suhtes ja eriti veel ei taha alkoholi võrrandisse lisada. Niisiis mina sõin ja tema jõi ja ma muutusin aina närvilisemaks, sest ei saanud Tushat kuidagi kätte ja me olime ju võtmed enne reisi koju jätnud, teades, et ta on tagasi enne meid. Öösel aga ei tahtnud naaberpere ka üles ajada, et nad mind sisse laseks.
Viskasin korraks pikali ja Piyush järeldas – jälle! – et jään ööseks sinna. Aga ma tahtsin ikka proovida koju minna, mistõttu surusin hambad tugevasti kokku ja lasin joogidel tal end ikka koju viia. Aga mulle üldse ei meeldi, kui kergekäeliselt siin juuakse ja juhtima asutakse.
Teel koju jõudsime jutuga jälle tagasi tolle ebameeldiva öö juurde. Õigemini tema jõudis, nagu peaaegu alati. Keegi, kellele midagi maininud olin, oli teda mu uimastamises süüdistanud ja nüüd ta haletses end, et kuidas nii. Ta ju pole selline inimene ja see rikub ta mainet ja käitus, nagu tõeline ohver. Mina pole teda kunagi enda minestamises süüdistanud. Aga ma ei hakka teda kunagi enam aumeheks pidama sellele järgnenud käitumise tõttu, kui ta haavatavas olukorras mulle ligi tikkus. Öäk!
Õnneks jõudsime vahejuhtumiteta koju ja Tusha oli siiski ka siin – lihtsalt oli oma mobiili Singapuri unustanud. Nii hea oli lõpuk jälle oma voodis magada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar