Eile oli taaskord hästi töine päev. Õhtul nägin lõpuks jälle koju tulnud Tusha ema, kes meil kõhud head ja paremat täis söötis ning siis olin lubanud välja sõitma minna ühe tuttavaga. Aga mida ma oodata ei osanud, oli see, et mina motikat juhtima pean. MINA!
Alguses sõitsime linnast välja. Ta tahtis mulle mingit uhket multiplexi näidata ja mind paneb siiani imestama, et linnas, kus elab mitu miljonit inimest, on ka mitu multiplexi, aga ükski neist ei vääri oma nime. Sest kõigis neis on vaid kuni kolm saali. Kammoon. Meie pisikeses alla poole miljoni elanikuga pealinnas maal, kus kinoskäimine pole üldse nii suur osa kultuurist, on mitu kordades suuremat kobarkino.
Igatahes, rääkisime veidi juttu. Ta oli seekord häbelik ja see muutis mind ka kohmetuks. Kohati pidi ikka väga pingutama, et jututeemasid leida. Samas teiste inimestega ei ole seda enamasti. Ja see tuttav tahtis ise väga minuga kohtuda ja omaette aega veeta. Tegin puust ja punaseks, et mul on püsipartner ja ma ei kavatse selles suhtes mingeid muutusi esile kutsuda. Selgus aga, et tema peab igasugust vastassoo esindajatega aja veetmist date’imiseks. Ja pidas end üsna pahaks poisiks seepärast, et paljude erinevate tüdrukutega väljas käib. Ütles ka, et oma tüdrukut teistega välja ei laseks, aga hetkel ei taha ka ühte ja ainsat ise. Üsna koomiline minu jaoks.
Selgitasin siis mõiste sõprus tähendust ning kohtumise ja kohtingu vahet. Ta jälle ei toonud mulle pulmakutset, kuigi pärast jälle ütles, et ma kindlasti pean tulema. Aga keegi siin ei jaga eriti detaile. Sama lugu on ka selle naisülemuse pulmaga. Mina ja Tusha saime ülemuse loa kahel päeval viiest osa võtta ja kõik teised peavad tööl olema. Aga keegi ei täpsusta, mis toimub või millal täpselt. Eile sain ajaküsimusele vastuse, et lõunasöök on pärastlõunal kella kümne ja kaheteistkümne vahel. No kuidas seda mõista?
Tagasi õhtu juurde, palusin end normaalsel ajal koju viia ja tee peal ta küsis, kas ma oskan kaherattalistega sõita. Ütlesin enda meelest üsna selgelt ei. Aga tema püüdis mind ikka veenda proovima. Lõpuks ütlesin jah, sest kaua ma seda soovitud tegevust ikka edasi lükkan. Olime eraldatud kohas, kus vähe liiklust. Tundus ideaalaeg. Ja nii me siis vahetasimegi kohad.
Erilisi instruktsioone ma ei saanudki. Lihtsalt, et kuidagi jalaga vahetatakse käike, pidurid on nagu jalgratastelgi ja kusagil parema käe juures on gaas. Ja siis juba sõitsime. Või tuigerdasime. Mina kiljusin. Eriti, kui selgus, et minu kõvem klammerdumine käepidede külge tõi kaasa masina kiiremini edasi mineku. Ah et sedasi antaksegi gaasi. Värisesin paarsada meetrit ratta peal ja tema tegi ikka suurema osa tööst ära, sest ma ei saanud pimedas arugi, kuidas miski käib, aga adrenaliin oli laes koju jõudmiseni. Vähemalt sain selle paarisaja meetriga hamba verele ja koju jõudes helistasin kohe Harshile, et öelda, et nüüd ta peab mulle päriselt õpetama, kuidas sõita. Ei pidanud väga raske olema. Aga hirmus põnev on küll. Just nimelt hirmus ja põnev korraga.
Alguses sõitsime linnast välja. Ta tahtis mulle mingit uhket multiplexi näidata ja mind paneb siiani imestama, et linnas, kus elab mitu miljonit inimest, on ka mitu multiplexi, aga ükski neist ei vääri oma nime. Sest kõigis neis on vaid kuni kolm saali. Kammoon. Meie pisikeses alla poole miljoni elanikuga pealinnas maal, kus kinoskäimine pole üldse nii suur osa kultuurist, on mitu kordades suuremat kobarkino.
Igatahes, rääkisime veidi juttu. Ta oli seekord häbelik ja see muutis mind ka kohmetuks. Kohati pidi ikka väga pingutama, et jututeemasid leida. Samas teiste inimestega ei ole seda enamasti. Ja see tuttav tahtis ise väga minuga kohtuda ja omaette aega veeta. Tegin puust ja punaseks, et mul on püsipartner ja ma ei kavatse selles suhtes mingeid muutusi esile kutsuda. Selgus aga, et tema peab igasugust vastassoo esindajatega aja veetmist date’imiseks. Ja pidas end üsna pahaks poisiks seepärast, et paljude erinevate tüdrukutega väljas käib. Ütles ka, et oma tüdrukut teistega välja ei laseks, aga hetkel ei taha ka ühte ja ainsat ise. Üsna koomiline minu jaoks.
Selgitasin siis mõiste sõprus tähendust ning kohtumise ja kohtingu vahet. Ta jälle ei toonud mulle pulmakutset, kuigi pärast jälle ütles, et ma kindlasti pean tulema. Aga keegi siin ei jaga eriti detaile. Sama lugu on ka selle naisülemuse pulmaga. Mina ja Tusha saime ülemuse loa kahel päeval viiest osa võtta ja kõik teised peavad tööl olema. Aga keegi ei täpsusta, mis toimub või millal täpselt. Eile sain ajaküsimusele vastuse, et lõunasöök on pärastlõunal kella kümne ja kaheteistkümne vahel. No kuidas seda mõista?
Tagasi õhtu juurde, palusin end normaalsel ajal koju viia ja tee peal ta küsis, kas ma oskan kaherattalistega sõita. Ütlesin enda meelest üsna selgelt ei. Aga tema püüdis mind ikka veenda proovima. Lõpuks ütlesin jah, sest kaua ma seda soovitud tegevust ikka edasi lükkan. Olime eraldatud kohas, kus vähe liiklust. Tundus ideaalaeg. Ja nii me siis vahetasimegi kohad.
Erilisi instruktsioone ma ei saanudki. Lihtsalt, et kuidagi jalaga vahetatakse käike, pidurid on nagu jalgratastelgi ja kusagil parema käe juures on gaas. Ja siis juba sõitsime. Või tuigerdasime. Mina kiljusin. Eriti, kui selgus, et minu kõvem klammerdumine käepidede külge tõi kaasa masina kiiremini edasi mineku. Ah et sedasi antaksegi gaasi. Värisesin paarsada meetrit ratta peal ja tema tegi ikka suurema osa tööst ära, sest ma ei saanud pimedas arugi, kuidas miski käib, aga adrenaliin oli laes koju jõudmiseni. Vähemalt sain selle paarisaja meetriga hamba verele ja koju jõudes helistasin kohe Harshile, et öelda, et nüüd ta peab mulle päriselt õpetama, kuidas sõita. Ei pidanud väga raske olema. Aga hirmus põnev on küll. Just nimelt hirmus ja põnev korraga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar