november 10, 2010

3. november

Ärgates oli veidi parem. Igatahes magasin paremini kui V, kelle väitel olin talt muudkui tekki ära tõmmanud ja üle voodi laiutanud. Ise üritasin küll igal rohkem teadvusel oleku hetkel kontrollida, et talle liiga ei teeks, aga ju siis tegin ikka.
Ärkasime päriselt ka vara, korjasime oma kompsud kokku ja sõitsime metrooga Delhi akshardami, mis oli vägev. Hiiglaslik. Ülimalt detailne ja majesteetlik. Aga nalja sai ka nende ekstreemsete turvameetmete pärast. Pidime kõik asjad peale raha ja dokumentide ära andma, mis meile väga hästi sobis, sest kotid olidki rasked ja see tobe paabulinnulehvik jäi igal sammul ette.
Aga nalja sai sellepärast, et meil olid kaasas mõned küpsised ja vesiseks muutuma hakkavad banaanid ning algul lubati toiduesemed sisse kaasa võtta, kuid järgmises kontrollpunktis kugistasime naerukrampide vahepeal võidu banaane, sest edasi lubati toitu vaid kõhus millegipärast transportida. Tragikoomiline. Sest me ei suutnud välja mõelda ühtegi moodust, kuidas üleküpsenud banaanidega turvalisust ohustada. Nii me siis olimegi naerukrampides ja pühkisime silmist pisaraid.
Järgmisena oli plaanis visata kotid rongijaama ja teha tiir vanalinnas. Tahtsime külastada vähemalt India suurimat mošeed – Jama Masjid’di, kui punase kindluse jaoks aega ei jää, aga pakkide ära andmine oli kohutavalt keeruline. Käisime läbi mitmest infopunktist ja küsisime abi õige mitmelt inimeselt – kõik saatsid meid erinevatesse kohtadesse ja selle edasi-tagasi jooksmise tegid eriti ebameeldivaks meid vastu maad suruvad rasked kotid ning rahvamassid.
Olime juba alla andmas ja mul närvid krussis, kui üks teine reisija abi pakkuma tuli ja meid õigesse kohta suunas. Jaama töötajatest ei olnud iroonilisel kombel aga üldse kasu.
Seejärel ootas meid ees uus takistus. Mu kotti keelduti vastu võtmast, sest sellel polnud tabalukku. Ega siis midagi. Läksin lukku ostma, mida õnneks kohe pakihoiu kõrval müüakse. Vähemalt vahel suudavad nad ka loogilised olla. Hetkel ei häirinudki see iseendale äri genereerimine, sest nunnu väike lukk maksis 20Rs-i.
Nüüdseks olime ajakavast juba nii maas, et leidsime, et ega McDonald’sist läbi hüppamine kiireks lõunaks ka enam asja palju hullemaks teha ei saa. Lisaks tahtsin oma süsteemi cocaga desinfitseerima, sest austraallased väitsid, et coca on bakterite hävitamisel vähemalt sama tõhus kui viin. Pidime proovima.
Pärast lõunat jalutasime kõiki end sohvriks pakkujaid julmalt ignoreerides mošeeni, aga sattusime kogemata hoopis Delhi esikindluse juurde, nii et nägime lühidalt mõlemad ära. Vihastasin veel kord, sest 8h laadinud akudega kaamera keeldus ainsatki pilti tegemast. Seejärel selgus, et mošees on palve aeg ja hetkel ligi ei lasta ning kui siis lõpuks lasti, püüti igat pidi koorida. Inetu moslemitest. Sissepääs tasuta, aga kaamera 200, kingad ka midagi, selga sunnitud laenukleidi, mille kohustuslikkusest kusagil juttu ei olnud, pesemistasu jne. Ja kui ma siis avastasin, et olen ainus loll selle kittelkleidiga kogu mošee territooriumil, siis jalutasin maksmata ära, nagu V-gi enne mind. Lisaks küsiti mult selle eest kaks korda rohkem raha. Ei tea, kas mind peeti kaks korda räpasemaks või?
Pärast mõningat taasekslemist – enam kunagi ei lähe ma V valitud suunas – jõudsime tagasi raudteejaama, kus meie rong juba ees ootas ja valmistusime järgmiseks võrdlemisi lühikeseks sõiduks – kõigest viis ja pool tundi.
Tahtsin sõidu ajal ka siia kirjutamisega järje peale jõuda, aga mu naaber ei saanud vihjetest üldse aru ja sõitis oma küsimustega kogu aeg sisse. Jah, tõenäoliselt ta oligi täitsa tore inimene, kutsus esimeseks päevaks hoopis endale külla jne, aga piirdusin vaid viisakusvastustega, sest tõesti tahtsin kirjutamisele keskenduda ja V otsustas ka lugeda-magada. Naljakas, et suutsin endast siiski suhtleja tüübi mulje jätta ja minu vastuseid ahmiti kui habrast õhku. Pakkusin jutuainet kaugematele naabritelegi.
Viimaks jõudsime väga põnevil olles Jaipuri. Vaidlesime omajagu rikšajuhtidega, kes muudkui kokkulepitud hinda kergitada püüdsid ja meid sõpradeks kutsusid. Pole ma neile mingi sõber! Aga Jaipur jättis meile mõlemale kohe algusest peale väga hea mulje. Diwali tuledesäras linn oli nagu Euroopa jõulude eel. Igal pool võis näha midagi arhitektuuriliselt imelist – kui vaatasid vasakule, võisid midagi paremal pool maha magada. Muudkui ohhetasime ja ahhetasime.
Aga veel rohkem olin põnevil ju ees ootavate elevantide ja vähemalt seniste kontaktide põhjal ülitoreda hosti pärast. Kuid kohtudes ei osutunudki ta millekski nii eriliseks ja kuigi Jaipuri jaoks oli meil kõige rohkem aega planeeritud, ei jõudnud ikka teda eriti tundma õppida ja ka linna nii palju näha, kui tahtnuks. Aga ma ei ole selle linnaga veel lõpetad ja nüüd tean, et koos Sandraga siia tagasi tulles on meil mõlemal veel palju avastada.
Enivei, selgus, et lisaks hostile, kes meid pidevalt kellegagi segi ajas, aga muidu väga vastutulelik oli, ootas ees ka mitu teist külalist: veel üks iseseisvalt ja täiesti organiseerimatult ümbermaailmareisi lõpetav tüdruk Rootsist, teine tore aga kreisi juba kolmekümnendatesse jõudnud chick Malaisiast – esimene malaisialane, keda mul au tunda – ja üks ogaravõitu tädi Prantsusmaalt, kes India ja kodumaa vahet pendeldab ja end vist üsna maagiliste võimetega massöör-ravitsejaks peab. Lisaks veel meie hosti üliarmas ema ja õde, hiljem ka mõned peretuttavad.
Esimese õhtu veetsime kõik totaka aga heatahtliku prantsuse tädi üle imestades ja eelkõige teiste tüdrukutega tutvudes. Rootslane tundus vähemalt minu standardite järgi täitsa normaalne olevat, aga malaisialane muudkui üllatas oma elavuse ja otsekohesusega. Pisike ja pontsakas, aga väga ekspressiivse kehakeelega. Lisaks veidi pilves ja purjus ning varmas seda ka vagale pereemale tunnistama.
Enim üllatas ta mind oma elujanuga – kuidas ta moslemiriigist tulles oma vägivaldsest abielust välja rabeles, lapsi oma saatuses veel üldse ei näe ja uuesti abielluma keelitavat ema ignoreerib, kodus olles väljamaalasi võõrustab ja ise ka veel võimalikult palju maailmas ringi reisida tahab.
Ja ilma irooniata imetlen tema võimet tegelikult keelt väga hästi osates väheoskajatega basic English’i rääkida, lünki kehakeele ja lennult õpitud hindiga täita. Mina millegipärast ei suuda seda. Hindi ei hakka külge. Käte kasutamine ei ole kultuuriliselt omane ja inglise keele kasutus on muutunud üsna keeruliseks. Sellega seoses, V väidab, olles kuulnud mind emaga rääkimas, et mul pidavat täitsa ära tuntav eesti aktsent olema, aga see pidavat vähem erudeeritud kõrvale venelik tunduma. Ei usu ja ei mõista, kuidas. Aga siin peetakse meid tihti venelasteks ja õdedeks – sama suur müstika. Aga mind on ka inglaseks, skandinaavlaseks, ameeriklaseks, hollandlaseks, austraallaseks, sakslaseks ja hispaanlaseks tituleeritud. Võta siis kinni!
Paljude kõrvus kõlab Estonia nagu Austraalia ja märgitakse, et see asub Sloveenia kõrval, eks!? Aga üksikud üllatavad ka oma geograafia ja ajaloo teadmistega. Vihastan vaid siis, kui keegi meid ignorantsusest osaks venemaast nimetab. Et peaaegu Venemaa või naabrus muudab meid venelasteks. Ei ole ikka küll nii!
Ahjaa, olen vist jälle unustanud rääkida, kuidas lätlased – kes samuti varsti selle elevandifarmeri juurde liiguvad – meid oma poliitilise korrektsusega muigama panid, kui oma hääletuuni väga kontrollides väitsid, et V näeb välja palju rohkem nagu soomlane, aga eks see ta minu jaoks vast atraktiivseks muudabki. Aga eks kaks suure voodiga tuba jagavat neiut võivadki kujutlusvõime tööle panna.

Kommentaare ei ole: