Üleolekust
Pidevalt tuleb igasugustest asjadest püüda lihtsalt üle olla, aga vot eile… eile tundsin end mitmel korral tõesti teistest üle olevana.
Hommikul paluti mul nimelt ootamatult eksamit pealt vaadata ja mitte üks tudeng ei julgenud minu juuresolekul spikerdada. Improviseeringu protsendist hoolimata suutsin enda meelest ka üsna autoriteetseks jääda. Äge tunne oli, pean tunnistama. Vahel võib ju seda endale lubada ka, mu meelest. Ja oli tore näha, et paljud tudengid olidki kõvasti õppinud ning küsisid muudkui lisapabereid pikemate vastuste kirja panemiseks. Loodan, et enamus neist ka õigesti vastas.
Õhtul olin jälle pjedestaalile tõstetud. Tegin tudengitega viimast ringi viisaintervjuuharjutusi. Sain küsida neilt ootamatuid küsimusi ning korrigeerida vastuseid. Aga see oli palju lõbusam, sest pärast rääkisime jälle mõnusamas õhkkonnas elust ja olust Euroopas ja andsin endast parima, et neid maha rahustada suure elumuutuse osas.
Pärast ületunnilist tööpäeva läksime Valentinaga koju ja talle vürtse kaasa ostma. Avastasin isegi üht-teist põnevat, mida nüüd kodus katsetama hakkan ja öö veetsin poiste pool. Sundisin Harshi endale järgi tulema, sest mul oli vaja Muditi arvutisse sisse murda ja tema pidi veel hiljem tulema. Rääkisime ka viimaks näost näkku mu kummalisest teisipäevaõhtust ja mulle tundub, et ta tõesti hoolib minust, aga usaldab ka ja tahab anda vabad käed ise tegemiseks, kogemiseks ja otsustamiseks. Ja mida aeg edasi, seda lähedasemaks saame. Naerame koos ja vajadusel nutame. Pühime pisarad ära ja naerame edasi.
Aga eile oli naljakas veel see, et tema ütles ka, et Mudit hoolib minust väga ja soovitas talle rohkem tähelepanu pöörata, kui kolmekesi oleme. Temaga rohkem rääkida. Aga minu meelest ei ole probleem minus. Pigem tema muutub siis kinnisemaks ja omavahel lähevad nad kiirelt hindile üle. Kuidas ma saaksingi siis võrse partnerina vestluses osaleda? Aga olgu, üritan jälgida, et ta ikka teaks, et ta on mulle ka oluline sõber.
Pidevalt tuleb igasugustest asjadest püüda lihtsalt üle olla, aga vot eile… eile tundsin end mitmel korral tõesti teistest üle olevana.
Hommikul paluti mul nimelt ootamatult eksamit pealt vaadata ja mitte üks tudeng ei julgenud minu juuresolekul spikerdada. Improviseeringu protsendist hoolimata suutsin enda meelest ka üsna autoriteetseks jääda. Äge tunne oli, pean tunnistama. Vahel võib ju seda endale lubada ka, mu meelest. Ja oli tore näha, et paljud tudengid olidki kõvasti õppinud ning küsisid muudkui lisapabereid pikemate vastuste kirja panemiseks. Loodan, et enamus neist ka õigesti vastas.
Õhtul olin jälle pjedestaalile tõstetud. Tegin tudengitega viimast ringi viisaintervjuuharjutusi. Sain küsida neilt ootamatuid küsimusi ning korrigeerida vastuseid. Aga see oli palju lõbusam, sest pärast rääkisime jälle mõnusamas õhkkonnas elust ja olust Euroopas ja andsin endast parima, et neid maha rahustada suure elumuutuse osas.
Pärast ületunnilist tööpäeva läksime Valentinaga koju ja talle vürtse kaasa ostma. Avastasin isegi üht-teist põnevat, mida nüüd kodus katsetama hakkan ja öö veetsin poiste pool. Sundisin Harshi endale järgi tulema, sest mul oli vaja Muditi arvutisse sisse murda ja tema pidi veel hiljem tulema. Rääkisime ka viimaks näost näkku mu kummalisest teisipäevaõhtust ja mulle tundub, et ta tõesti hoolib minust, aga usaldab ka ja tahab anda vabad käed ise tegemiseks, kogemiseks ja otsustamiseks. Ja mida aeg edasi, seda lähedasemaks saame. Naerame koos ja vajadusel nutame. Pühime pisarad ära ja naerame edasi.
Aga eile oli naljakas veel see, et tema ütles ka, et Mudit hoolib minust väga ja soovitas talle rohkem tähelepanu pöörata, kui kolmekesi oleme. Temaga rohkem rääkida. Aga minu meelest ei ole probleem minus. Pigem tema muutub siis kinnisemaks ja omavahel lähevad nad kiirelt hindile üle. Kuidas ma saaksingi siis võrse partnerina vestluses osaleda? Aga olgu, üritan jälgida, et ta ikka teaks, et ta on mulle ka oluline sõber.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar