Meie ainus upper-class reis
… ei olnud üldse luksuslikum tavaklassis veedetust. Voodid olid isegi koledamad ja nendel vedeles eelmiste reisijate koristamata prügi. Uhkes konditsioneeriklassis pidi olema võimalik ka oma elektritarvikuid laadida ja mu kaameraakud olid surmavarjus, aga loomulikult meie boksi pistik ei töötanud. Just avastasin, et ka Delhi-Jaipuri rongi sleeperclass’is on ilupistikud.
Enivei. Ebameeldivusi kompenseerisid veidi pehme padi, vetsupaber prilllauaga normtualetis ja veidi väiksem müratase. Magasime vahelduva eduga terve tee Delhisse, kus meid uus host ja lahtised plaanid ees ootasid.
Olin veidi mures, sest jälle ei lähe mu sõnumid alati läbi ja teda ei õnnestunud kuidagi tabada. Ja kui ma siis avastasin, et olin ta numbri valesti telefonisse toksinud, tahtsin pead vastu seina peksta, aga ka pärast viimaks õigele numbrile sõnumi saatmist ei tulnud mingit vastust. Jõudsin juba V-le rääkida, et õnneks on asjadel Indias kombeks ise laheneda, kuigi harva oodatud viisil, kui Delhi host ek pool tundi enne meie planeeritud saabumist tagasi helistas ja mu südamerütmi taas stabiilseks muutis, sest olin valmis juba igasugusteks seiklusteks. Igal juhul segaduses turismiinfot taga otsides ja seejärel seal tohutult plaane tehes aega raisates, kulus veel tunde „koju“ jõudmiseni.
Tahtsin vähemalt kaardi kohaselt raudteejaamast üle tee jäävale turule pilgu peale visata, aga algul ei suutnud seda leida ja pärast raskete kottidega meid alla ajada püüdvatest rikšadest umbes tee läbimist enam ei kutsunud. Suundusime otse metroojaama ja olime tõeliselt õnnelikud, et lätlased olid oma SmartCard’id meile pärandanud.
Ka meie Delhi host oli väga tore. Tal oli just sel päeval kolmekümnes sünnipäev, aga kulus ikka hulk vihjeid ja otseütlemisi enne, kui see meile kohale jõudis. Kuna ma olin nõrkemas soovist viimaks India veini proovida ja polnud sel päeval ka midagi peale snäkkide söönud, siis tellisime terve hunniku hiina toitu, mille iga osa sisaldas liha ja läksime veinipoodi jahile.
Tagasi tulime tükk maad vaesemana, aga õnnelikult, nii punase kui valge veini näidisega ja valge oli täitsa joodav, kuigi V arvas just vastupidi ja tagant järele kuulutas itaallane mõlemad umbes kümne dollari eest saadud kvaliteedilt üheeurosteks. Parem see, kui mitte midagi eks. ja mina olin rahul, sest sain jälle ühe linnukese kirja.
Õhtu jooksul astusid läbi veel mõned hosti lähimad sõbrad, veinist sai teiste jaoks viski ja meil kõigil oli tõeliselt lõbus. Rääkisime maast ja ilmast, seksist ja kultuurist ja poisid püüdsid meie koostatud plaadi järgi eesti ning itaalia muusikat eristada. See oli nende jaoks üllatuslikult raske. Magama saime muidugi tõeliselt hilja, aga see-eest uni tuli momentaalselt.
… ei olnud üldse luksuslikum tavaklassis veedetust. Voodid olid isegi koledamad ja nendel vedeles eelmiste reisijate koristamata prügi. Uhkes konditsioneeriklassis pidi olema võimalik ka oma elektritarvikuid laadida ja mu kaameraakud olid surmavarjus, aga loomulikult meie boksi pistik ei töötanud. Just avastasin, et ka Delhi-Jaipuri rongi sleeperclass’is on ilupistikud.
Enivei. Ebameeldivusi kompenseerisid veidi pehme padi, vetsupaber prilllauaga normtualetis ja veidi väiksem müratase. Magasime vahelduva eduga terve tee Delhisse, kus meid uus host ja lahtised plaanid ees ootasid.
Olin veidi mures, sest jälle ei lähe mu sõnumid alati läbi ja teda ei õnnestunud kuidagi tabada. Ja kui ma siis avastasin, et olin ta numbri valesti telefonisse toksinud, tahtsin pead vastu seina peksta, aga ka pärast viimaks õigele numbrile sõnumi saatmist ei tulnud mingit vastust. Jõudsin juba V-le rääkida, et õnneks on asjadel Indias kombeks ise laheneda, kuigi harva oodatud viisil, kui Delhi host ek pool tundi enne meie planeeritud saabumist tagasi helistas ja mu südamerütmi taas stabiilseks muutis, sest olin valmis juba igasugusteks seiklusteks. Igal juhul segaduses turismiinfot taga otsides ja seejärel seal tohutult plaane tehes aega raisates, kulus veel tunde „koju“ jõudmiseni.
Tahtsin vähemalt kaardi kohaselt raudteejaamast üle tee jäävale turule pilgu peale visata, aga algul ei suutnud seda leida ja pärast raskete kottidega meid alla ajada püüdvatest rikšadest umbes tee läbimist enam ei kutsunud. Suundusime otse metroojaama ja olime tõeliselt õnnelikud, et lätlased olid oma SmartCard’id meile pärandanud.
Ka meie Delhi host oli väga tore. Tal oli just sel päeval kolmekümnes sünnipäev, aga kulus ikka hulk vihjeid ja otseütlemisi enne, kui see meile kohale jõudis. Kuna ma olin nõrkemas soovist viimaks India veini proovida ja polnud sel päeval ka midagi peale snäkkide söönud, siis tellisime terve hunniku hiina toitu, mille iga osa sisaldas liha ja läksime veinipoodi jahile.
Tagasi tulime tükk maad vaesemana, aga õnnelikult, nii punase kui valge veini näidisega ja valge oli täitsa joodav, kuigi V arvas just vastupidi ja tagant järele kuulutas itaallane mõlemad umbes kümne dollari eest saadud kvaliteedilt üheeurosteks. Parem see, kui mitte midagi eks. ja mina olin rahul, sest sain jälle ühe linnukese kirja.
Õhtu jooksul astusid läbi veel mõned hosti lähimad sõbrad, veinist sai teiste jaoks viski ja meil kõigil oli tõeliselt lõbus. Rääkisime maast ja ilmast, seksist ja kultuurist ja poisid püüdsid meie koostatud plaadi järgi eesti ning itaalia muusikat eristada. See oli nende jaoks üllatuslikult raske. Magama saime muidugi tõeliselt hilja, aga see-eest uni tuli momentaalselt.
2 kommentaari:
Maria! ma nägin täna öösel unes, et sa olid blogisse kirjutanud nüüd uuesti ja ma siis lugesin..
kas pole mitte veider. ju ma siis tundsin puudust/muret :)
Aaw...
No nüüd laen tekstid üles nii kiiresti, kui ümber trükkida jõuan/suudan. Kolm veel ja siis arvutis õiget järjekorda ootavad.Kirjutan teid surnuks:D
Postita kommentaar