Voodi alla pugemisest ja muust ka

Laupäev oli tööpäev nagu meil siin kombeks. Kohalikud ei saa arugi, et selles midagi mõistusevastast olla võiks. Aga mind ajab urisema, kui laupäeva õhtul kell seitse töölt lahkudes üheks päevaks head nädalavahetust soovitakse. Nädalalõpp on minu jaoks ikka vähemalt kaks päeva.
Seekord aga oli midagi oodata. Kõigepealt helistas Harsh, et öelda, et plaanis on viimase hetke sünnipäeva pidu Saurabhi olemasolu tähistamiseks. Hiljem helistas Saurabh ise ka, sest ma nurisesin vahendatud kutse üle. Aga kokkuvõttes oli tore.
Pidin end kildudeks mõtlema, et kingitus välja valida kiiruga. Siin ei saa ju lihtsalt toidupoest läbi hüpata ja pudel veini kaenlasse haarata. Õnneks aga tegi tort ja tuld purskav küünal ka sünnipäevalapse väga õnnelikuks. Olin ainus, kes üldse midagi tõi.
Saurabh rääkis kõigile, et mina olen ta ainus sõber ja tõin kooki ning mina pidin esimesed ampsud võtma. Hea, et niigi läks, sest järgnes jälle tordisõda. Kõigepealt määriti Saurabhi nägu valgevahuseks. Seejärel ajas Harsh teda mööda tuba taga, et veel kamalutäis kooki talle põue pista. Lõpuks olid kõik tordised peale minu, aga nii ei võinud ju asjad jääda.
Minu palumine, et mind puutumata jäetakse ei viinud kusagile. Viimases hädas pugesin minu ees oleva voodi alla. Imestan, et mahtusin. Teised aga pidid end pooleks naerma ja tõstsid voodi lihtsalt minu pealt ära. Ning siis määris Saurabh ainuõigusega minu ka koogiga kokku. Mis ei olnud eriti tore, sest vett ei olnud peaaegu üldse ja oli väga raske endist olukorda taastada. Ja süüa ei saanudki torti vist mitte keegi. Aga terve tuba oli selle jääke täis.
Ülejäänud õhtu oli tore. Uute inimeste jaoks olin jälle seltskonna kloun ning huviobjekt. Samas on nad kõik hästi toredad ning norivad üksteist sõbralikult. Nad isegi tantsisid ja te ei kujuta ettegi, kui naljakas on, kui india noormehed omavahel tantsivad. Just nagu noored kuked oleks geiklubisse sattunud. Tantsuplatsil muutuvad kõik kohe väga seksuaalselt liikuvateks olevusteks.
Nad tahtsid ka mind tantsima, aga ma ei suutnud minna. Pärast mõtlesin välja, et seepärast, et tantsimine on midagi väga isiklikku. Selleks peab end hästi vabalt tundma. Muidu ma ei suuda seda nautida. Tegelikult ma ju armastan tantsimist. Aga seal oleksin ma olnud tähelepanu keskpunktis. Pool rahvast oleks lihtsalt jälginud, mida hullu see tulnukas järgmiseks teeb. Nad on väga toredad, seda küll. Aga ma oleksin liitunud vaid siis, kui kõik oleksid tantsinud. Tore, et nemad ei karda tobedad näida üksteise ees. Aga ma pean enda käike siiski hoolikamalt läbi mõtlema.
Mõtlesin, et joon ka koos nendega natuke ja äkki tunnen end veidi julgemana. Jõin ära kaks puhast viskit. Ehk 3-4cl. Ja ma jäin nii täis. Jalatallad hakkasid tunnetust kaotama. Olen ikka väga out of practice. Kui koju jõudsime, siis Harsh lihtsalt naeris ja kallistas mind korrutades: purjus tüdruk, purjus tüdruk. Mida iganes. Tema juuresolekul olen vabalt mina ise.
Pühapäeva hommik oli mõnus ja rahulik, kuigi ärkasime enda kohta väga vara. Tööpäevale omaselt. Ma nii tahtsin sõita kuhugi linnast välja grillima, aga Harsh püüdis mulle selgeks teha, kui võimatu mõte see siinmaal on. Lõpuks läksime Chocolate roomi, kus tegime uue rekordi ja ei söönud midagi šokolaadist. Mina sain nautida hoopis itaaliapärast baguette’i tomati, basiiliku, oliiviõli ja mozzarellaga. Nii hea vaheldus. Ning seejärel pidi Vaibhav siia tulema. Harsh viis mu rongijaama ja andis teisele tegelasele üle. Enne keeldus lahkumast, kui ta välja ilmub. Mis on temast armas. Vaibhav tuligi peaaegu kohe ning vahetas Harshi välja, sest too väitis, et tahab koju tagasi magama minna. Tegelikkuses pakun, et ta lihtsalt tahtis anda Vaibhavile võimaluse minuga veidi omaette olla, sest ta ise saab ju üsna piisavas koguses tähelepanu.
Läksime temaga vanalinna. Arvan, et sealsetel püsielukatel on juba üsna naljakas, sest kolmas nädal järjest on näha seda valget neiut seal ning iga kord saadav teda erinev meesterahvas:D Mida iganes. Sundisin teda koos endaga igasugustele väikestele tänavatele kaasa tulema, sest ma tahtsin kohalikku suurepärast arhitektuuri üles pildistada nii palju, kui karjuva akuga kaamera lubas. Jälle hoiatas see mind sekund enne esimest korda pildi taskusse panemist.
Kannatasin Vaibhavi välja ligi viis tundi. Ta üritas küll end paremini üleval pidada ja tõi mulle isegi kingituse Taimaalt – lehviku, mis muundub ka mütsiks ja mida te mind mitte kunagi kandmas nägema ei hakka ja see on lubadus – aga lõpuks oli ta oma draamatsemise ning enesekiitusega ikka nii ärritav, et ma ei püüdnudki enam kena inimene olla ning saatsin ta tagasi kodulinna bussi peale.
Käisime koos ka lõunat söömas ning tarbisime ära paar suurepärast jäätist, kuni liikumine raskusi valmistama hakkas. Havmor’ist hakkas meie jutule vahele rääkima üks võõras ameerika aktsendiga tüüp kõrvallauast, kuni küsisin, kas ta tahab meiega liituda. Ei viitsinud enam oma tooli peal keerutada. Aga siis ta ütles, et ei taha segada. Vaibhav oli kurja nägu teinud. Aga see oli naerukoht, sest kui ta tegelikult ka nii tagasihoidlik oleks, siis poleks ta ju juba korduvalt meie jutu sisse kõrvalt lauast sekkunud.
Enivei, tahtsin kodust läbi käia, et end jälle ilusaks teha ja sain veel ühte pulmarongkäiku üles pildistada. Kuulasin ka naabri ukse taha liivapilti (Rangoli) maaliva Tusha kaebusi teemal, kuidas ema manipuleerib ja teda abielluma sundida üritab. Ta oli kohe nii kuri, et otsis võimalust kiiremas korras tagasi Austraaliasse minna. Kutsusin teda õhtuks koos meiega välja, aga ta keeldus siiski. Ju siis pole veel emast väga kõrini.
Õhtul olime jälle Saurabhi ja teiste poiste pool. Harsh oli imelik ja tahtis ainult magada, kohta valimata. Seega läksime Saurabhiga kahekesi taas Rajasthani jäätist sööma ning õhtusööki ostma. Ta ostis selgelt liiga palju chapatisid ning tahtis siis, et ma teda söömisel aitaksin. Harsh, kes oli palunud endale süüa tuua, keeldus toidust nüüd ja mina olin tahtnud vaid maitsta, sest kõht oli lõunasöögistki veel täis. Aga nüüd siiski tuli neid veidi aidata ja Harsh hakkas ka sööma pärast seda, kui esimesed lihaampsud talle titemamma kombel suhu toppisin. Kõigil oli jälle nalja kui palju. Enivei, siiski väga palju head kraami läks raisku, sest keegi polnud nii näljane. Ostsime palju, sest alati varem on puudu jäänud toidust.
Ja viimaks maandusin jälle Harshi pool. Esimene pool ööst oli ilus. Aga siis ta tegi mulle natuke haiget ega saanud sellest aru. Ma vihastasin ning jalutasin toast välja. Ta järgi ka ei tulnud. Ja ma otsustasin teises toas magada. Võib-olla olengi liiga jonnakas. Aga ta ei vabandanud isegi ja ma muutusin iga üksi veedetud hetkega aina kurjemaks, kuni matsin maha mõtte magamisest ja asusin vanu ajalehti lugema.
Lõpuks siiski tuli vist uni ja järgmine kord ärkasin kella kuue paiku tundes, et kõhus pole jälle kõik korras. Veel üks põhjus pahaks tujuks. Ja varsti pärast seda ärkas Harsh üles. Lõpuks ta siis avastas, et mind polegi ja tuli otsima. Sada alandlikku musi välja selgitamiseks, mis valesti on ja miks ma teises toas magan. Ja ega ta vist ei saanud lõpuni aru, kui kuri ma olin. Ikka veel. Aga ta oli lasknud mul kaua marineerida ka. Nüüd pidi ootama, kuni suudan talle andeks anda. Ei ole nii oluline, millega ta täpselt hakkama sai. Aga hommikuks oli kõik korras ja raske oli end ta kaisust taas välja rebida, et tööle minna. Otsustasingi siis rahulikult võtta, et jõuda selgusele, kas mu organism üldse võimaldab tööle minna. Aga otsustasin riskida.