Eilsest peale on nii külm, et duši all käimine on piin, konditsioneer paneb värisema, otsisin välja sokid ja pusa ning täna istun tööl täiskomplektis – pikad püksid, T-särk, pintsak, sokid, sall ja tossud. Ei tea, kuidas ma veel Eestiga taaskohanema peaksin. Magasin ka riietega ja tatsasin kodus karvaste pehmete sokkidega. Arvasin, et sokke ei hakkagi siin kunagi vaja minema. Aga nüüd jäätun.
Eilne õhtu oli ka imelik ja tuli šokolaadi peal üle elada. Kurb, et siinmaal on keskmise suurusega šokolaad kallim kui rikšasõit ühest linnaotsast teise. Olin õnnetu, sest Harsh helistas ja keelas mul endaga kohtuda, sest ta on haige ja veendunud, et teeb minu ka haigeks. Suure jonni peale nõustus ta korraks mu kontori juurest läbi sõitma tingimusel, et ma talle isegi mitte pihta ei lähe. Ütlesin küll, et mind ei huvita. Isegi, kui jään haigeks. Aga ikkagi… need viis minutit temaga, mille jooksul ta jõudis salapära tekitada möödunud nädalavahetuse üle ja hirmutada mind, et läheb suure tõenäolisega terveks nädalaks koju selle nõbu kihluspeole, kui see asi kindlalt ära otsustatud saab. Olen jah armukade. Roheline kohe kadedusest. Tahaks ju, et ta minuga ka aega veedaks. Lisaks oli ta selgelt haige, aga ma ei saanud midagi teha tema heaks. Ta ei lasknud.
Seega läksin koos Tushaga koju, teades, et ees ootab õhtusöök ühe tuttavaga ja olin saanud temalt just ka kutse tema venna pulma. Seega on põhjust kiiresti kostüümid valmis lasta teha, aga meie teenija jääb iga päev aina rohkem hiljaks, mistõttu jään mina tööle hiljaks ja kohe raudselt pole aega mõõtude võtmiseks. Enivei, sõitsime külma kiuste kiirelt koju, ostsin hunnikus šokolaadi, et mitte enesehaletsusest pisaraid valada ja jäin õhtusööki ootama. Aga siis sain sõnumi, et sorri. Pole võimalik seekord.
No ok. Kolmas õhtu järjest kodus. Üsna sürr juba. Kõik teised tahavad kogu aeg minuga kohtuda peale selle inimese, kelle pärast ma kõik teised kohtumised ära jätaksin. Arvatavasti just seetõttu, et ta teab seda. Et tema käes on võim ja otsustusõigus. Aga vähemalt sain terve õhtu jooksul korduvalt rõdule joosta, et pulmarongkäikudest pilte ja videoid klõpsida, kuni ühel hetkel läks asi tõeliseks diskoks üle tee. Nii tahaks seda pidu kord lähemalt näha.
Vingu vahele midagi positiivset ka. Unustasin rääkida teile kihluspeo kõige muljetavaldavamast osast. Nimelt oli seal paar korraliku kaameraga tüüpi. Ja ühel hetkel avastasin, et tüüp, kes jättis mulje endast kui palgalisest profist, tegutses vaid vasaku käega. Paremat lihtsalt polnud. Ja vot see on imetlusväärne tahtejõud. Kahjuks ei saanud teda pikemalt jälgida, et selgusele jõuda, kuidas ta täpselt raske paremakäelistele mõeldud aparaadiga ringi käib. Sest vaevalt, et siinsed fotograafid saaksid lubada endale kaamera vasakukäeliste jaoks ümberehitamist. Ja kuidas ta stabiliseerib aparaati. Või zoomib? Selle kõrval tundub fokusseerimisprobleemiga Valentina oma pildistamisjonniga üsna teisejärguline. Igatahes väga imetlusväärne tahtejõud. Ja kui selgub, et ta veel oma töös hea ka on… wow.
Eilne õhtu oli ka imelik ja tuli šokolaadi peal üle elada. Kurb, et siinmaal on keskmise suurusega šokolaad kallim kui rikšasõit ühest linnaotsast teise. Olin õnnetu, sest Harsh helistas ja keelas mul endaga kohtuda, sest ta on haige ja veendunud, et teeb minu ka haigeks. Suure jonni peale nõustus ta korraks mu kontori juurest läbi sõitma tingimusel, et ma talle isegi mitte pihta ei lähe. Ütlesin küll, et mind ei huvita. Isegi, kui jään haigeks. Aga ikkagi… need viis minutit temaga, mille jooksul ta jõudis salapära tekitada möödunud nädalavahetuse üle ja hirmutada mind, et läheb suure tõenäolisega terveks nädalaks koju selle nõbu kihluspeole, kui see asi kindlalt ära otsustatud saab. Olen jah armukade. Roheline kohe kadedusest. Tahaks ju, et ta minuga ka aega veedaks. Lisaks oli ta selgelt haige, aga ma ei saanud midagi teha tema heaks. Ta ei lasknud.
Seega läksin koos Tushaga koju, teades, et ees ootab õhtusöök ühe tuttavaga ja olin saanud temalt just ka kutse tema venna pulma. Seega on põhjust kiiresti kostüümid valmis lasta teha, aga meie teenija jääb iga päev aina rohkem hiljaks, mistõttu jään mina tööle hiljaks ja kohe raudselt pole aega mõõtude võtmiseks. Enivei, sõitsime külma kiuste kiirelt koju, ostsin hunnikus šokolaadi, et mitte enesehaletsusest pisaraid valada ja jäin õhtusööki ootama. Aga siis sain sõnumi, et sorri. Pole võimalik seekord.
No ok. Kolmas õhtu järjest kodus. Üsna sürr juba. Kõik teised tahavad kogu aeg minuga kohtuda peale selle inimese, kelle pärast ma kõik teised kohtumised ära jätaksin. Arvatavasti just seetõttu, et ta teab seda. Et tema käes on võim ja otsustusõigus. Aga vähemalt sain terve õhtu jooksul korduvalt rõdule joosta, et pulmarongkäikudest pilte ja videoid klõpsida, kuni ühel hetkel läks asi tõeliseks diskoks üle tee. Nii tahaks seda pidu kord lähemalt näha.
Vingu vahele midagi positiivset ka. Unustasin rääkida teile kihluspeo kõige muljetavaldavamast osast. Nimelt oli seal paar korraliku kaameraga tüüpi. Ja ühel hetkel avastasin, et tüüp, kes jättis mulje endast kui palgalisest profist, tegutses vaid vasaku käega. Paremat lihtsalt polnud. Ja vot see on imetlusväärne tahtejõud. Kahjuks ei saanud teda pikemalt jälgida, et selgusele jõuda, kuidas ta täpselt raske paremakäelistele mõeldud aparaadiga ringi käib. Sest vaevalt, et siinsed fotograafid saaksid lubada endale kaamera vasakukäeliste jaoks ümberehitamist. Ja kuidas ta stabiliseerib aparaati. Või zoomib? Selle kõrval tundub fokusseerimisprobleemiga Valentina oma pildistamisjonniga üsna teisejärguline. Igatahes väga imetlusväärne tahtejõud. Ja kui selgub, et ta veel oma töös hea ka on… wow.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar