november 15, 2010

13-14. november

Laupäevast pole eriti midagi rääkida. Käisin tööl. Pärast kaklesime Tushaga, sest ma ei tahtnud ootamatult jälle mingit blufil põhinevat ülesannet kaela võtta. Seejärel jätsime tööelu kõrvale ja läksime talle vesipiipu ostma. Osa siin müüdavaist on väga ilusad. Üleni metallist ja graveeringutega nagu vanaaegsed vaasid, aga ma ei ole kindel, kas neid kasutada oskaksin. Nuusutasime elu eest vesipiibutubakaid ja viimaks valisime sobivad asjad välja. Saime veel natuke allahindlust, sest omanikul hakkas meist kahju ja ta leppis selle rahasummaga, mis meil hetkel sulas välja käia oli. Kena temast.
Kojusõit oli ka koomiline. Tegime kogemata pika tiiru slummides, kus teed olid nagu krossirajal ja mul tunne nagu vesternides saloonihärgadel, mis sind maha visata üritavad, aga sina ei tohi järgi anda ega ka kusagilt kinni hoida. Ühel hetkel pidime siiski ringi pöörama ja terve tee tagasi tulema, sest ümbrus muutus aina kahtlasemaks ja tundus, et võime nii raudtee kõrval Suratini välja sõita, ülesõidu kohta leidmata. Õnneks siiski jõudsime ühes tükis koju.
Kodus vaatasime tema 900 fokusseerimata Singapuri pilti – palun andke mulle märku, kui teid samamoodi piinama peaksin hakkama – ja panin neile piibu valmis. Viimane Valentina siinne õhtu mööduski piibutossu sees ja pooleks naerdes, sest me muudkui küsisime, kas ta ikka pakkis kõik kaasa oma üliraskesse kohvrisse. Selgus, et aknalaual ootas mind siiski seksikas kingitus – tema kantud aluspesu. Saime jälle selle lesbiteema üle naerda. Et kui juba sellised „kogemata“ maha ununenud kingitused… üksik sokk oli ka:D
Pühapäev oli toredam. Selle esimene pool möödus Garfieldi rütmis: magades, süües, magades ja jälle süües. Nägin ka imelikke unenägusid sellest, kuidas olen samas kaalus, aga üheksa kuud raske ja kuidas V ja T mind vantsiks kutsusid, sest pidin suur ja kohmakas olema. Enne väga vihaseks saamist jõudsin õnneks üles ärgata. Järgmisena pesin veidi end ja pesu ja siis pidin Harshi poole minema. Saurabh on ka viimaks Jaipurist tagasi, nii et kõik sõbrad olid seal koos. Aga sinna saamine osutus parajaks seikluseks. Kõigepealt maadlesin rikšajuhtidega. Esimene ei tahtnud kuuldagi midagi õiglasest summast. Teine ütles, et tule aga peale, aga jättis meelde vaid vahepeatuse nime ja siis lõppsihtkohta jõudes pani käed palvetajalikult kokku, et talle täie rauaga rohkem maksaksin. Kokku lepitud rahasummat keeldus vastu võtmast. Vihastasin ja panin raha tagapingile. Ise aga tulin tulema. Nalja teevad või. Ma ju tean nüüdseks kodulinna hindu.
Järgmise pooltunni veetsin nurudes, et Harsh minuga vanalinna shoppama tuleks. Tema muidugi pani vastu, et ootame parem õhtuni, kuni enam palav ei ole. Aga ma ju ei tahtnud jälle tervet päeva raisku lasta. Viimaks sain ta teiste toel ikka välja ja läksime isadele kingitusi ostma. Et vähemalt natukenegi isadepäevatunnet tekitada. Neil siin oli aga hoopis lastepäev. Naljakas eks. ja see on üheksa kuud pärast Valentini päeva, nagu mulle öeldi:D Ju siis põhineb statistikal.
Isadele kahjuks seekord selliseid kingitusi, nagu oleksin tahtnud, ei leidnud. Aga üht-teist siiski ostsin. Ja Harsh lubas täna välja uurida, kust tegelikult mu soovitud objekte saab.
Õhtu oli jälle kummaline. Kõigepealt nägin teda – magusavihjakat – kamaluga suhkrumaiustusi vitsutamas. Seejärel ajasid poisid mu igavusest hulluks tehes asju, mida ma ei tee ja vesteldes hindis ligi kaks tundi. Lõpuks haarasin oma mobiili ja astusin lihtsalt uksest välja plaaniga veidi värsket õhku hingata ja ümbruskonnas ringi jalutada. Aga siis umbes kahe minuti pärast sõitsid Harshi sõbrad minust mööda ja veel minut hiljem helistas paanikas Harsh. Sain pika loengu kaela sellest, kui ohtlik on üksi õhtul väljas olla ja kuidas siinsed kõige julgemadki naised nii ei tee. See ei lugenud midagi, et ma ju ei läinud kaugele ja ainult oma külavaheteel jalutasin. Või et kui ta oleks arvesse võtnud, et mind ei saa kuigi kaua müürilillena kohelda, siis poleks ma läinudki. Tegelikult tahtsin ka veidi selle peale mõelda, mida esimest korda helistanud isa ütles. Ta tegi jälle rassistlikke märkusi ja ma olin ära unustanud, et ta selline olla võib. Julgesin Harshi jutu sees mainida. Kuidas ta saab kedagi kritiseerida, kes minu heaks nii palju teinud on? Nii kitsarinnaline ei saa lihtsalt olla.
Igatahes, Harsh ähvardas Muditile ära rääkida, kui rumal ma jälle tema meelest olin, aga lõpuks veensin teda seda mitte tegema. Kasu ju sellest poleks. Võimalik aga, et kahju, sest võiksin temperamentsele talle sitasti öelda ja siis hiljem peaksin kahetsema. Sest nüüd tean, et tema sõimab vaid siis, kui tõeliselt hoolib ja teisiti reageerida ei oska.
Ööseks jälle koju ei jõudnud…

Kommentaare ei ole: