Rassismist

Vahel ma ikka üllatun selle üle, kui tihti inimesed kõik vaid nahavärvile taandavad. Ja kuidas üldistatakse. Ei jaksa enam üllatuda ega tea ikka, kuidas reageerida, kui keegi küsib, kust ma pärit olen ja kuuldes, et Põhja-Euroopast või Eestist hakkavad kohe rääkima, kuidas nende lehmalellepoeg USAs elab või mõnes teises riigis töötab. Tore ju, aga mida ma selle peale ütlema peaksin ja kuidas see minuga seotud on? Kogu ülejäänud maailm ei asu ju ühes kohas ja me kõik – välismaalased siis – ei tunne tingimata teineteist.
Teinekord ajab masendusse ka see, kuidas keegi üldistab, et me kõik oleme ühtemoodi. Olgu siis head või halvad. Aga kõik pannakse ühte patta.
Samamoodi ajab mind närvi, kui keegi mu kaasmaalastest kõik teisest rassist inimesed või teise rahvuse esindajad ühtmoodi halvaks tembeldab. Mäletan siiani, kuidas üks tuttav julges mu sünnipäeval paar aastat tagasi vinguda, et kui ta oleks teadnud, et sinna mingid „murjanid“ – tema sõna – kutsutud on, oleks ta ise tulemata jätnud. Veel hullem, et nad samade naiste poole vaatasid ja kui naine enne tõmmu poisi poole vaatas või lähemalt uudistas, siis muutus too ka räpaseks. Kui ta oleks seda otse mulle öelda julgenud, oleksin talle kohe ust näidanud.
Ja eriti häbi on mul, kui oma lähedased – ka pereliikmed – kõiki ühe mütsiga löövad või rassipuhtusest räägivad. See teeb lausa haiget. Ja kui siis keegi minu kirjut sõprusringkonda kritiseerib. Või minu meestevalikut… ei, teil ei ole selleks õigust. Vähemalt mitte nii tühiste tunnuste põhjal. Kui näete, et olen enda kõrvale valinud mingi jobu, siis ehk kunagi olen teile tänulik selle välja ütlemise eest. Aga keelata mul mõnele teise rassi esindajale mehele minna vms? Ei tule kõne allagi! Ultimaatumite esindaja kaotab ise minu puhul tavaliselt.