Eile pani nii muigama see, kuidas tööl end edukalt kehtestav Tusha emaga maid jagades taas väikseks väetiks vinguvaks teismeliseks muutus. Ja eks me vist kõik muutume, jäädes alatiseks oma ema lasteks. Jäävad püsima ka vaidlused teemadel koristamine, suhted, raha kulutamine (loe: raiskamine) jne.
Lisaks veel selged tunnusmärgid sellest, kuidas emad tunnevad, et neid ei ole enam vaja - mis ei ole tõsi!!! - ja peavad oma rollid ümber defineerima laste pesast välja lennates. Ja ikka tahaks ju veidi neid veel paremaks, targemaks ja ilusamaks kasvatada. Ikka tahaks neid veidi mõjutada ja tund, et asjad on kontrolli all. Ja kõige enam tahaks, et neid ennast ära ei unustataks. Olete ju kõik näinud/kohanud suhtlemisvaeguses vanainimesi. Püüdke siis neid mõista ka.
Aga eilne oli lihtsalt liiga klišee klišee otsas. Kõigepealt vaidlus selle üle, kas kahekümnendate keskele jõudnud noor neiu on laps või täiskasvanu ja milliste tegevuste jaoks peaks ta veel vanemate nõu ja luba küsima. Samuti muud teemad, kuidas oleks õigem elada. Mida peaks sööma. Kas on ikka põhjust enda figuuriga rahul olla. Kas juba hakkab mõni sobiv isane silmapiirile ilmuma. Kust see uus käekott tuli? Jne jne jne. Ja siis vaikus ja puhisemine ning filmi vaatamisele iga mõne sekundi tagant vahele rääkimine.
See ajab vahel ikka väga närvi, sest kui on selge, et keegi tahab keskenduda filmi vaatamisele ega ole seda hakanud just keset intensiivset vestlus tegema, siis las ta vaatab filmi ära. Küll jõuab hiljem edasi arutada nende õigest elamise meetodite üle. Aga ma tean täpselt, mis tunne see on, kui iga kord vahetult peale play nupu vajutamist jälle pausile panema pead, sest keegi sõidab kõvahäälse ja dialoogi eeldava jutuga sisse.
Üritasin siis vahekohtunik olla. Mõlema vaatenurki üksteisele selgitada. Ja nostalgitsesin. Ning värisesin veidi hirmust eesootava suhtes, sest paistab, et see sakutamise kogus kasvab, kui regulaarselt natuke sakutada ei õnnestu. Seitsme kuu jagu sakutamist korraga kätte saada oleks aga liig ühele juba oma tiibu sirutavale suurele lapsele. Aga samas ma hakkan nagu aru saama ka juba selle tagamaadest. Mitte, et see midagi muudaksvõi kergemini seeditavaks teeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar