Üks kummaline Halloween
Meil oli planeeritud väga tihe päev, mil kedagi solvamata ja kasulikult käike teistega kombineerides saaks enda jaoks tähtsad asjad ära näha-teha. Aga otseloomulikult pärast pikale veninud õhtust jutustamist uute tuttavatega, magasime sisse ja ka nüüd – mitu päeva hiljem ei mäleta ma midagi äratuskellast, kuigi kontrollisin, et kõik oli just nagu pidi. Aga hommik oli ilus ja päikseline ja ärkasime siiski üsna normaalsel ajal, jalutasime hotelli territooriumil ringi, sõime hommikust ja kui ma juba üsna närviliseks muutuma hakkasin, läksime viimaks koos ühe hüperenergilise kohaliku tädi ja läti perega lähimat küla uudistama.
Sõime ümbritsevatelt põldudelt otse meie hosti kvaliteetset pasmati riisi – sõna, mis mulle enne Indiasse tulekut midagi ei öelnud, aga nüüd tean, et tähistab igas mõttes hinnalist pikliku teraga sorti, mis isegi toorelt maitsev oli.
Küla peal oli ka tore. Kõik lapsed tahtsid kätt suruda, keelebarjäärist hoolimata juttu rääkida ja fotodele jääda. Oh seda südamest tulevat rõõmu, kui ennast siis ekraanilt näha sai! Igatahes, oli väga tore. Nägime paari kodu, jäime tädi tuttavate juures chai’d ja mängisime lastega.
Naljakas oli see, kuidas kõik kohalikud lätlaste lapsi katsuda tahtsid, mõistmata, et laps ju ehmatab võõra tuleku peale ja võib koguni nutma hakata. Aga võib-olla siinses kultuuriruumis seda probleemi pole, sest füüsilist kontakti on väiksest peale väga palju, aga samas suurte inimeste vahel peaaegu üldse mitte. Näiteks osa naisi ei soostu isegi kätt suruma, aga paradoksaalsel kombel mehed jalutavad, käest kinni. Nägin seekord Delhis, kuidas naistevallutaja sümboli – Playboy – särgiga mees oma sõbraga, käest kinni, kõndis. Nagu meie uued Delhi sõbrad ütlesid – siin ei saa avalikult suudelda, küll aga igal pool põit kergendada.
Küla juures olid veel huvitavad tänaval nähtud saviahjud ja lehmakookideks osutunud kummalistest pallidest müürid. Ise me vist poleks selle pealegi tulnud, millega tegu on ja et neid tule alustuseks kasutatakse. Sõbralik tädi, kes millegipärast alati esimesena minu poole pöördus, sundis mind ka kohalike lõunasööki mitmel korral maitsma. Ja oligi hea ja huvitav. Kahjuks aga pidime vaid tunniajase retkega piirduma, sest oli tellitud rikša meid linna viima. Tagasiteel kaesime taas auku kukkunud hiigelussi, keda keegi meist aidata ei julgenud ja siis vahetasime lätlased austraallaste vastu, et koos linna peale minna. Nad kõik jäävad Amritsari pikemaks ja meie hostile meeldibki nii erinevalt paljudest teistest, sest siis on tal aega kõigiga paremini tuttavaks saada ja oma sõnul neilt midagi õppida. Ta ütles ka, et ei tea isegi, miks meile vastas ja külla kutsus, kuna talle ei meeldi üheööliblikad, aga igatahes meil on siiani väga hea meel asjade senise käigu üle.
Anyway, V ja mina liikusime vanalinna, et kasvõi lühidalt seda linna elusana näha. Tõrjusime rikšajuhte, piilusime kaugelt kuldset templit ja ostsime kokku liiga palju tekstiilesemeid. Nägin ka uut müüginippi. Üsna mitmed kaupmehed viskasid salle meile otse rikšasse otsekui kingitusi, et siis, kui sõiduk peatub, meilt raha kasseerima tulla. Ei läinud läbi.
Alguses paistsid kõik sealsed tänavapoed tühja täis olevat, aga siis sattusime kullasoonele. Ostsime kokku erinevaid salle ja imelisi kangaid, millest edaspidi sari’sid või punjabi kostüüme meisterdada. Aga, kui ma ütlen palju asju, siis ma mõtlen, et lõhkusin ära oma koti luku seda taaskord sulgeda üritades.
Pärast paari tundi shoppamist tegime oma elu esimese sõidu jalgrattarikšaga, mis on väga huvitav kogemus ja pakub võimalust linna palju paremini näha, ja siis saime taas teistega kokku, et üheskoos Pakistani piirile sõita suurejoonelist valvurite vahetuse tseremooniat vaatama.
Teel pidime kiirelt läbi käima Mata templist, mis vähemalt WikiTraveli kohaselt väga põnev pidi olema. Pühendatud naisjumalale. Aitama kaasa lapseootele jäämisele vms. Ja läbi veega täidetud koobaste minemine tundus uskumatult põnev. Ja oligi tegu kõige põnevama templiga, kus siiani käinud olen. Justkui lõbustuspark. Keerukad käigud ja peeglid ja koopad, kust põlvili läbi roomata tuli ja teised koopad, kus püksid üles käärima pidi, et läbi vee minnes põlvini märjaks ei saaks. Lisaks veel igasugused kirjud kujud ja põnevad tseremooniad ja maiustuste jagamine. Lõpuks sealt rikšajuhtide mangumise peale ära tulles olime kõik lausvaimustuses.
Jõudsime napilt õigeks ajaks riigipiirile, kaasas vaid kaasas vaid kaamera ja veidi sularaha, sest käekotid ei ole lubatud, kaamera ja veidi sularaha, sest käekotid ei ole lubatud, kaamera aga erinevalt paljudest templitest, kus nii kõrget turvakontrolli ei ootaks, on. Aga näilisest turvalisusest kirjutan kunagi hiljem. Oleksin äärepealt kõigest ilma jäänud, sest vahetult piiri eel küsiti kolmel korral passi, mis aga turvaliselt mu käekoti sisetaskus oli. Hosti kontoris. Imekombel siiski piisas, kui keegi meist dokumenti näitas ja mina läksin alati viimasena. Meil lubati ka VIP-alale siseneda, kust siiski eriti midagi näha ei olnud, aga koos lihtrahvaga värava taga kõõludes oleks midagi nägemata ka jalgade alla litsumisega riskinud.
Kõige toredam kogu tseremoonia juures oli aga üks väike preili, kes emaga meie selja taga äärekivi peal istus ja erinevalt lätlaste virilatest võsukestest kedagi ega midagi ei häbenenud, meil sõna otseses mõttes seljas elas, oma lutipudelist juua pakkus ja kui me vedu ei võtnud, siis puupeadele suuliigutustega kohase tegevuse ette näitas. Vahva laps!
Pärast tseremooniat läks päike väga kiiresti looja ja suundusime taas oma peatuspaika pakkima ja viimast korda sealse restorani toitu nautima. Jätsime uute ägedate tuttavatega suure kurbusega hüvasti ja vastu ööd viis host meid kuldsesse templisse, kus tuhandete vabatahtlike ja palverändurite keskel ööbida tahtsime. Selgus, et ka meie võõrustaja käib pea igal hommikul sealt läbi oma igakülgset abi pakkumas. Hindude ja ka jainide ning sikhide pühendumus oma usule on väga imetlusväärne, mu meelest. Teel templisse veensime papa Singhi – sest kõik sikhi mehed kannavad perekonnanime Singh ja naised Kaur, mis teeks abielupaarida eristamise võimatuks, kui neil veel teist perenime poleks – väikese kõrvalepõike tegema ja oma päris kodumaja meile näitama. Kuna lubasime tulevikus naasta ja pikemalt tema juures peatuda, siis järgmisel korral pidi ta meid ka rohkem oma ellu pühendama. Lisaks lubas ta meie kummagi kodumaale kilo oma kasvatatud kvaliteetriisi läkitada.
Kuna siin Põhja-Indias on juba üsna külm ja duši allgi on piin olla, siis olime natuke mures oma eesootava öö pärast. Eriti, kuna on pühade nädal, oli pühapäev ja me ei olnud varem kindlaks teinud, kus sealne majutusasutus on ja kas meie jaoks ka ruumi on.
Ja muidugi me ei leidnudki seda templi hosteli üles ega maganud üldse, aga öö oli imeline. Andsime ära oma pagasi ja kingad ning imelikul kombel ei olnudki külm. Oli rahu ja vaikus ja ilu ja aukartus. Kuldne tempel ja selle peegeldus pühas järvevees tundus maagilisena. Ja iga uus meile avanev pilt ületas ilult eelmist, mistõttu ühel hetkel tundsime, et oleme iluga nii ära hellitatud, et ei suutnud esimesena nähtud erakordseid ehitisi enam üldse hinnata. Kurb. Aga jalutasime seal India kohta erakordselt puhast õhku sisse hingates ja magavat ilma jälgides. Vahepeal rääkisime üksikute unetute hingedega mõne sõna juttu ja muidugi tegime nii palju pilte, kui kaamera akud lubasid.
Vihastasin end esimesel rongireisil seaks, sest olin kaasa võtnud täielikult laetud vanad akud ja ostnud vahetult enne veel tagavarakomplekti. Esimesed said aga enne esimese pildi klõpsamist tühjaks ja teised ei hakanud üldse tööle – nagu ma kartsingi kõigist müüja lubadustest ja ettevaatusabinõudest hoolimata. Ja nüüd olengi pool reisi veetnud aina kiiremini välja sureva ühe komplektiga. Tõsiselt loodan, et probleem ei ole kaameras, sest sellest taas kuuks ajaks loobuma ja hiigelsummat välja käima ma enam ei nõustu. Igatahes väga närvi ajab. Täna jälle ei saanud ma terve öö laadinud akudega isegi ühte pilti teha.
Enivei, veetsime terve öö ärkvel ja ei tundnudki väga külma. Aisaks häirivaks asjaoluks osutusid noored poisinolgid, kes meid endaga pildile palusid ja siis käe ümber mu õlgade mu rinna peale paigutasid. Röögatasin ja jalutasin ära igasuguste läbirääkimisvõimalusteta siiski pildi tegemise suhtes.
Ikka unustasin midagi ära. Nimelt meie superlahedad rikšajuhid, kes meid taas terve päeva ringi vedasid ja nähtavalt oma tööd nautisid. Tegime nende elu veel lõbusamaks, kui teine rikša karja noormeestega meid tuututades innukalt jälitama asus. Meie juhid aga ei tahtnud teisi oma tagatuules sõitma ja tegid omalt poolt kõik võimaliku saba ära kaotamiseks, kaasa arvatud teiste liiklejate teelt eest ära lükkamine. Naersime kõik pisarateni, kui see rikša ikka ja jälle meid kinni püüdis.
Aga jah… Sel templiööl ootasime tunde, et sissepääs päris templisse pärast koristamist taas avataks. Sealsete vabatahtlike koristusmeetodid on taas überkummalised. Näiteks lohistatakse kahekesi märga hiigelkangatükki mööda maad. Aga koristusmeetodite teemaline postitus jääb ka hetkel tulevikku.
Vastu hommikut lasin V-l veidi puhata ja hakkasin ise värskelt ostetud kaustikusse oma muljeid kirja panema, mis tähendas, et ajaks, kui meie neid lugeda saate, olen suutnud kaks korda need hiigeltekstid kirja panna erinevas vormis. Jälgisime ka hiigelpoti kõrval soojas istudes, kuidas esimene teelaar elava tulel kees ja saime esimesena seda koos kahe saiaviilu ja magusa riisikäkiga tasuta proovida. Täiesti ootamist väärt.
Päiksetõusu ajal kohtusin veel ühe sealse vabatahtlikuga, kes õpetaja elukutsest unistab ja meid taaskord teed jooma palus. Enne rongile jooksmist nägime tema algatusel veel elus esimest korda hiiglaslikku chapatimasinat, mis paljast jahust pea täiuslikud koogid vorpis. Mul on nii kahju, et meil seekord neid ajapuudusel maitsta ei õnnestunud.
Võtsime veel ühe jalgrattarikša, mille juht meid nahaalselt röövida üritas, kuigi üldiselt võib Amritsari kohta öelda puhas, hästi arenenud, rikas, aus ja odav. Kohe, kui rongi peale saime, kerisime laealustele vooditele magama.
Meil oli planeeritud väga tihe päev, mil kedagi solvamata ja kasulikult käike teistega kombineerides saaks enda jaoks tähtsad asjad ära näha-teha. Aga otseloomulikult pärast pikale veninud õhtust jutustamist uute tuttavatega, magasime sisse ja ka nüüd – mitu päeva hiljem ei mäleta ma midagi äratuskellast, kuigi kontrollisin, et kõik oli just nagu pidi. Aga hommik oli ilus ja päikseline ja ärkasime siiski üsna normaalsel ajal, jalutasime hotelli territooriumil ringi, sõime hommikust ja kui ma juba üsna närviliseks muutuma hakkasin, läksime viimaks koos ühe hüperenergilise kohaliku tädi ja läti perega lähimat küla uudistama.
Sõime ümbritsevatelt põldudelt otse meie hosti kvaliteetset pasmati riisi – sõna, mis mulle enne Indiasse tulekut midagi ei öelnud, aga nüüd tean, et tähistab igas mõttes hinnalist pikliku teraga sorti, mis isegi toorelt maitsev oli.
Küla peal oli ka tore. Kõik lapsed tahtsid kätt suruda, keelebarjäärist hoolimata juttu rääkida ja fotodele jääda. Oh seda südamest tulevat rõõmu, kui ennast siis ekraanilt näha sai! Igatahes, oli väga tore. Nägime paari kodu, jäime tädi tuttavate juures chai’d ja mängisime lastega.
Naljakas oli see, kuidas kõik kohalikud lätlaste lapsi katsuda tahtsid, mõistmata, et laps ju ehmatab võõra tuleku peale ja võib koguni nutma hakata. Aga võib-olla siinses kultuuriruumis seda probleemi pole, sest füüsilist kontakti on väiksest peale väga palju, aga samas suurte inimeste vahel peaaegu üldse mitte. Näiteks osa naisi ei soostu isegi kätt suruma, aga paradoksaalsel kombel mehed jalutavad, käest kinni. Nägin seekord Delhis, kuidas naistevallutaja sümboli – Playboy – särgiga mees oma sõbraga, käest kinni, kõndis. Nagu meie uued Delhi sõbrad ütlesid – siin ei saa avalikult suudelda, küll aga igal pool põit kergendada.
Küla juures olid veel huvitavad tänaval nähtud saviahjud ja lehmakookideks osutunud kummalistest pallidest müürid. Ise me vist poleks selle pealegi tulnud, millega tegu on ja et neid tule alustuseks kasutatakse. Sõbralik tädi, kes millegipärast alati esimesena minu poole pöördus, sundis mind ka kohalike lõunasööki mitmel korral maitsma. Ja oligi hea ja huvitav. Kahjuks aga pidime vaid tunniajase retkega piirduma, sest oli tellitud rikša meid linna viima. Tagasiteel kaesime taas auku kukkunud hiigelussi, keda keegi meist aidata ei julgenud ja siis vahetasime lätlased austraallaste vastu, et koos linna peale minna. Nad kõik jäävad Amritsari pikemaks ja meie hostile meeldibki nii erinevalt paljudest teistest, sest siis on tal aega kõigiga paremini tuttavaks saada ja oma sõnul neilt midagi õppida. Ta ütles ka, et ei tea isegi, miks meile vastas ja külla kutsus, kuna talle ei meeldi üheööliblikad, aga igatahes meil on siiani väga hea meel asjade senise käigu üle.
Anyway, V ja mina liikusime vanalinna, et kasvõi lühidalt seda linna elusana näha. Tõrjusime rikšajuhte, piilusime kaugelt kuldset templit ja ostsime kokku liiga palju tekstiilesemeid. Nägin ka uut müüginippi. Üsna mitmed kaupmehed viskasid salle meile otse rikšasse otsekui kingitusi, et siis, kui sõiduk peatub, meilt raha kasseerima tulla. Ei läinud läbi.
Alguses paistsid kõik sealsed tänavapoed tühja täis olevat, aga siis sattusime kullasoonele. Ostsime kokku erinevaid salle ja imelisi kangaid, millest edaspidi sari’sid või punjabi kostüüme meisterdada. Aga, kui ma ütlen palju asju, siis ma mõtlen, et lõhkusin ära oma koti luku seda taaskord sulgeda üritades.
Pärast paari tundi shoppamist tegime oma elu esimese sõidu jalgrattarikšaga, mis on väga huvitav kogemus ja pakub võimalust linna palju paremini näha, ja siis saime taas teistega kokku, et üheskoos Pakistani piirile sõita suurejoonelist valvurite vahetuse tseremooniat vaatama.
Teel pidime kiirelt läbi käima Mata templist, mis vähemalt WikiTraveli kohaselt väga põnev pidi olema. Pühendatud naisjumalale. Aitama kaasa lapseootele jäämisele vms. Ja läbi veega täidetud koobaste minemine tundus uskumatult põnev. Ja oligi tegu kõige põnevama templiga, kus siiani käinud olen. Justkui lõbustuspark. Keerukad käigud ja peeglid ja koopad, kust põlvili läbi roomata tuli ja teised koopad, kus püksid üles käärima pidi, et läbi vee minnes põlvini märjaks ei saaks. Lisaks veel igasugused kirjud kujud ja põnevad tseremooniad ja maiustuste jagamine. Lõpuks sealt rikšajuhtide mangumise peale ära tulles olime kõik lausvaimustuses.
Jõudsime napilt õigeks ajaks riigipiirile, kaasas vaid kaasas vaid kaamera ja veidi sularaha, sest käekotid ei ole lubatud, kaamera ja veidi sularaha, sest käekotid ei ole lubatud, kaamera aga erinevalt paljudest templitest, kus nii kõrget turvakontrolli ei ootaks, on. Aga näilisest turvalisusest kirjutan kunagi hiljem. Oleksin äärepealt kõigest ilma jäänud, sest vahetult piiri eel küsiti kolmel korral passi, mis aga turvaliselt mu käekoti sisetaskus oli. Hosti kontoris. Imekombel siiski piisas, kui keegi meist dokumenti näitas ja mina läksin alati viimasena. Meil lubati ka VIP-alale siseneda, kust siiski eriti midagi näha ei olnud, aga koos lihtrahvaga värava taga kõõludes oleks midagi nägemata ka jalgade alla litsumisega riskinud.
Kõige toredam kogu tseremoonia juures oli aga üks väike preili, kes emaga meie selja taga äärekivi peal istus ja erinevalt lätlaste virilatest võsukestest kedagi ega midagi ei häbenenud, meil sõna otseses mõttes seljas elas, oma lutipudelist juua pakkus ja kui me vedu ei võtnud, siis puupeadele suuliigutustega kohase tegevuse ette näitas. Vahva laps!
Pärast tseremooniat läks päike väga kiiresti looja ja suundusime taas oma peatuspaika pakkima ja viimast korda sealse restorani toitu nautima. Jätsime uute ägedate tuttavatega suure kurbusega hüvasti ja vastu ööd viis host meid kuldsesse templisse, kus tuhandete vabatahtlike ja palverändurite keskel ööbida tahtsime. Selgus, et ka meie võõrustaja käib pea igal hommikul sealt läbi oma igakülgset abi pakkumas. Hindude ja ka jainide ning sikhide pühendumus oma usule on väga imetlusväärne, mu meelest. Teel templisse veensime papa Singhi – sest kõik sikhi mehed kannavad perekonnanime Singh ja naised Kaur, mis teeks abielupaarida eristamise võimatuks, kui neil veel teist perenime poleks – väikese kõrvalepõike tegema ja oma päris kodumaja meile näitama. Kuna lubasime tulevikus naasta ja pikemalt tema juures peatuda, siis järgmisel korral pidi ta meid ka rohkem oma ellu pühendama. Lisaks lubas ta meie kummagi kodumaale kilo oma kasvatatud kvaliteetriisi läkitada.
Kuna siin Põhja-Indias on juba üsna külm ja duši allgi on piin olla, siis olime natuke mures oma eesootava öö pärast. Eriti, kuna on pühade nädal, oli pühapäev ja me ei olnud varem kindlaks teinud, kus sealne majutusasutus on ja kas meie jaoks ka ruumi on.
Ja muidugi me ei leidnudki seda templi hosteli üles ega maganud üldse, aga öö oli imeline. Andsime ära oma pagasi ja kingad ning imelikul kombel ei olnudki külm. Oli rahu ja vaikus ja ilu ja aukartus. Kuldne tempel ja selle peegeldus pühas järvevees tundus maagilisena. Ja iga uus meile avanev pilt ületas ilult eelmist, mistõttu ühel hetkel tundsime, et oleme iluga nii ära hellitatud, et ei suutnud esimesena nähtud erakordseid ehitisi enam üldse hinnata. Kurb. Aga jalutasime seal India kohta erakordselt puhast õhku sisse hingates ja magavat ilma jälgides. Vahepeal rääkisime üksikute unetute hingedega mõne sõna juttu ja muidugi tegime nii palju pilte, kui kaamera akud lubasid.
Vihastasin end esimesel rongireisil seaks, sest olin kaasa võtnud täielikult laetud vanad akud ja ostnud vahetult enne veel tagavarakomplekti. Esimesed said aga enne esimese pildi klõpsamist tühjaks ja teised ei hakanud üldse tööle – nagu ma kartsingi kõigist müüja lubadustest ja ettevaatusabinõudest hoolimata. Ja nüüd olengi pool reisi veetnud aina kiiremini välja sureva ühe komplektiga. Tõsiselt loodan, et probleem ei ole kaameras, sest sellest taas kuuks ajaks loobuma ja hiigelsummat välja käima ma enam ei nõustu. Igatahes väga närvi ajab. Täna jälle ei saanud ma terve öö laadinud akudega isegi ühte pilti teha.
Enivei, veetsime terve öö ärkvel ja ei tundnudki väga külma. Aisaks häirivaks asjaoluks osutusid noored poisinolgid, kes meid endaga pildile palusid ja siis käe ümber mu õlgade mu rinna peale paigutasid. Röögatasin ja jalutasin ära igasuguste läbirääkimisvõimalusteta siiski pildi tegemise suhtes.
Ikka unustasin midagi ära. Nimelt meie superlahedad rikšajuhid, kes meid taas terve päeva ringi vedasid ja nähtavalt oma tööd nautisid. Tegime nende elu veel lõbusamaks, kui teine rikša karja noormeestega meid tuututades innukalt jälitama asus. Meie juhid aga ei tahtnud teisi oma tagatuules sõitma ja tegid omalt poolt kõik võimaliku saba ära kaotamiseks, kaasa arvatud teiste liiklejate teelt eest ära lükkamine. Naersime kõik pisarateni, kui see rikša ikka ja jälle meid kinni püüdis.
Aga jah… Sel templiööl ootasime tunde, et sissepääs päris templisse pärast koristamist taas avataks. Sealsete vabatahtlike koristusmeetodid on taas überkummalised. Näiteks lohistatakse kahekesi märga hiigelkangatükki mööda maad. Aga koristusmeetodite teemaline postitus jääb ka hetkel tulevikku.
Vastu hommikut lasin V-l veidi puhata ja hakkasin ise värskelt ostetud kaustikusse oma muljeid kirja panema, mis tähendas, et ajaks, kui meie neid lugeda saate, olen suutnud kaks korda need hiigeltekstid kirja panna erinevas vormis. Jälgisime ka hiigelpoti kõrval soojas istudes, kuidas esimene teelaar elava tulel kees ja saime esimesena seda koos kahe saiaviilu ja magusa riisikäkiga tasuta proovida. Täiesti ootamist väärt.
Päiksetõusu ajal kohtusin veel ühe sealse vabatahtlikuga, kes õpetaja elukutsest unistab ja meid taaskord teed jooma palus. Enne rongile jooksmist nägime tema algatusel veel elus esimest korda hiiglaslikku chapatimasinat, mis paljast jahust pea täiuslikud koogid vorpis. Mul on nii kahju, et meil seekord neid ajapuudusel maitsta ei õnnestunud.
Võtsime veel ühe jalgrattarikša, mille juht meid nahaalselt röövida üritas, kuigi üldiselt võib Amritsari kohta öelda puhas, hästi arenenud, rikas, aus ja odav. Kohe, kui rongi peale saime, kerisime laealustele vooditele magama.
1 kommentaar:
seda salli rikšasse viskamise tehnikat kasutatakse egiptuses ka. :D minu puhul ainult toppis müüjatar seda mulle õla peale muudkui samal ajal kui mina edasi kiirustasin ja siis tuli raha küsima (esialgu tegi näo nagu ta raha ei tahakski).
Postita kommentaar