Pärast järjekordset kuuma päeva – mitte, et ma kurdaksin võimaluse üle novembris plätudega ringi paterdada – pääsesin napilt hiigelpostri ja puu alla jäämisest, sest maal, kus kunagi kergematki tuult ei kohta, liikusid oksad tormilikult ja nii need asjad mulle lahtises trepikojas kallale tulidki. Hea oli, et olin viimase sammu võtta jõudnud. Eelmisel astmel oleksin veel pihta saanud. Nüüd jäi vaid üllatus, et mis krt see oli…
Kui õue jõudsin, läks asi veel hirmsamaks, sest tänavalampidest lõi sädemeid ja hetkega oli kogu peatänav pimedam kui külavahetee poiste kodu juures. Rääkisin parasjagu Harshiga telefonis juttu, kui mure tema haigestumise pärast moondus mureks enda ohutuse pärast ja nii ma jälle seal lõpetasingi. Ostsin pimedas üht-teist süüa kaasa ja sain hiljem kiita, et oskan muna ja saiaga ümber käia. Kolmas katse oli juba täitsa okei jah.
Tööl tunnen aina enam, et töötan itifirma heaks. Lugege mu ametikirjeldust. Asi on üsna kaugel sellest. Ja kogun julgust, et ülemusega rahaasjadest rääkida. See ei ole enam üldse aus ega naljakas. Aga iga kord, kui mina valmis olen rääkimiseks, on tal tuba rahvast täis ja nii ma seda teha ei taha. Tänane väljasõit lükati homsele. Ehk siis… kuigi ega seal lihtsam temaga omavahele jääda pole.
Eilne õhtu oli veel selles mõttes imelik, et rääkisime tulevikust ja sain kõvasti enda emotsioone kontrollida. Ei tea, kuidas tema küll nii ratsionaalseks jääda suudab. Minu jaoks ei ole kõik nii paratamatu. Õhtu lõppes aga ootamatult. Ta tunnistas, et püüab laulu kirjutada, aga viis on, sõnad ei tule. Ja siis sai sellest sujuvalt kuidagi meie koos kirjutamine. Ma küll ei tahtnud tema esimesse laulukirjutamisse sekkuda, aga ei suutnud end tagasi hoida ka mõtete ajalehe servale kritseldamisest. Seega midagi sai kirja. Aga ma ei ole üldse rahul. Vähemalt protsess oli tore.
Kui õue jõudsin, läks asi veel hirmsamaks, sest tänavalampidest lõi sädemeid ja hetkega oli kogu peatänav pimedam kui külavahetee poiste kodu juures. Rääkisin parasjagu Harshiga telefonis juttu, kui mure tema haigestumise pärast moondus mureks enda ohutuse pärast ja nii ma jälle seal lõpetasingi. Ostsin pimedas üht-teist süüa kaasa ja sain hiljem kiita, et oskan muna ja saiaga ümber käia. Kolmas katse oli juba täitsa okei jah.
Tööl tunnen aina enam, et töötan itifirma heaks. Lugege mu ametikirjeldust. Asi on üsna kaugel sellest. Ja kogun julgust, et ülemusega rahaasjadest rääkida. See ei ole enam üldse aus ega naljakas. Aga iga kord, kui mina valmis olen rääkimiseks, on tal tuba rahvast täis ja nii ma seda teha ei taha. Tänane väljasõit lükati homsele. Ehk siis… kuigi ega seal lihtsam temaga omavahele jääda pole.
Eilne õhtu oli veel selles mõttes imelik, et rääkisime tulevikust ja sain kõvasti enda emotsioone kontrollida. Ei tea, kuidas tema küll nii ratsionaalseks jääda suudab. Minu jaoks ei ole kõik nii paratamatu. Õhtu lõppes aga ootamatult. Ta tunnistas, et püüab laulu kirjutada, aga viis on, sõnad ei tule. Ja siis sai sellest sujuvalt kuidagi meie koos kirjutamine. Ma küll ei tahtnud tema esimesse laulukirjutamisse sekkuda, aga ei suutnud end tagasi hoida ka mõtete ajalehe servale kritseldamisest. Seega midagi sai kirja. Aga ma ei ole üldse rahul. Vähemalt protsess oli tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar