Moskiitokatastroofist ilusate sõnadeni
Asjad läksid hommikust peale muudkui valesti. Muidugi magasime natuke sisse ja seejärel läks veel eriti kiireks, kuna avastasin, et ei näinudki seda, kuidas moskiitod mind muudkui närisid vaid unes ja mu silmad olid meeletult paistes. Jää ega miski ei aidanud ja siis juba pidime uksest välja tormama, et Valentina bussijaama viia ja mind seejärel õige rongi peale panna.
Kui Valentinale bussi leidmisega läks üllatavalt hästi, siis minu rongiga ju samamoodi minna ei võinud. Mkmm. Jõudsime napilt õigeks ajaks ja olime nii õnnelikud, aga siis selgus, et mu rong jääb vähemalt poolteist tundi hiljaks. Läksime urisedes hommikusööki otsima ja avastasin, et paneeriparathad on väga nämmad. Nende ohutuses aga kahtlen seni, sest kõik läheduses paiknevad söögikohad tundusid kahtlased ja üks tuli lihtsalt välja valida. Aga seejärel nurusin jälle Muditilt, et ta ikka mulle Rajasthanis vastava jäätise välja otsiks. Tema aga vaidles vastu, et hommikul on Indias üldse võimatu jäätist leida, sest nende kultuuri kohaselt käiakse kogu perega jäätisekohvikutes pärast õhtusööki maiustamas ja lahtiolekuajad on reguleeritud vastavaks. Sellegipoolest saime kohe järgmisest poest jäätise. Mitte küll päris selle, mida ma tahtsin, aga olin ikkagi vaimustuses, sest jaemüügijäätis oli pakitud üliarmsasse glasuuritud savipotti. Eestis ei näe kunagi sellist pilti, et savist ühekordseid nõusid tehtaks, aga vot… Indias võib muudkui ennenägematut leida! Ma muidugi jätsin topsi alles ja otsustasin koju kaasa tuua juba hetkeks rasketest kottidest hoolimata.
Uuesti rongijaama jõudes selgus, et rongi saabumist oodatakse nüüd pool tundi veel hiljem ja nüüd olin juba päris kuri, sest mul pidigi vaid üks päev koos Harshiga Ajmeris ja Pushkaris olema ja nüüd hakati seda muudkui lühemaks. Mina aga olin abitu. Otsustasin siis endast veelgi rohkem väsinud Muditi koju magama minna lasta ja üksi edasi oodata. Mind lõbustasid inglise keelt kõneleda purssivad porterid, kes kord kiitsid paistes minu ja siis jälle mu käekirja ilu, sest ega neidki ei seganud, et ma oma päevikut jälle kirjutada üritasin. Minust sai nende silmis hoopis kuulus kirjanik, keda kõigile lähematele ja kaugematele välja reklaamiti ja aupakliku häälega tutvustati.
Lõppkokkuvõttes tuli mu rong kaks ja pool tundi hiljem ehk siis, kui kohale jõudma oleksin pidanud ja terve sõidu aeg peaaegu tühjas rongis kulus mul ka päeviku täitmiseks. Keegi hilinemist ei põhjendanud ega ei kompenseerinud ja rongist maha minemisega oli ka paras kamm, sest siinsed rongid ei teadvusta üldse, kus sa parasjagu oled ning alati pole silte kohanimega ka näha või on need kohalikus keeles.
Nüüd oligi nii, et Harsh muudkui helistas ja küsis, et kus ma olen ja kas ma olen juba jaamas, sest ma olin sattunud mingi erirongi peale, mida ka infoplatoodel ei teadustatud. Enam-vähem planeeritud saabumise ajal jõudsimegi mingisse peatusesse, kus kõik teised minu vaguni reisijad maha läksid. Kui ma aga küsisin, kas see ongi Ajmer, öeldi mulle, et ei ole ja istusin rahumeeli edasi. Harsh aga ajas mu närvi ja käskis leida veel kellegi, kellelt üle küsida, misjärel selgus, et olen siiski õiges kohas ja nüüd üritasin elukiiresti kõik kotid kokku koguda ja maha minna, sest ma ei teadnud, kas ja millal rong uksed kinni paneb ja edasi liigub.
Nii hea tunne oli jälle teda näha ja kallistada. Kohe, kui saan käed ümber tema panna ja tunnen tema lõhna, hakkab igasugune stress kehast välja voolama. Nüüd siis läksime tema koju – ta tuli mulle samuti autoga järele ja avastasin, et mulle meeldib tema sõidustiil Muditi omast palju rohkem. Ees ootasid tema mõlemad kauge külalise pärast pabinas vanemad. Tema kodu on lihtne ja armas ja niisamuti võib ka vanemate kohta öelda. Kui Muditi kodu on hiiglaslik, avar ja täis valgust, siis Harshi kodu on pisike ja ubane ja selle tagaaias kasvab vilja kandev sidrunipuu. Kohe hakati lõunasööki ja omatehtud maiustusi pakkuma. Iga asja kohta küsiti üle, kas see ikka sobib mulle ja ma oleksin nii tahtnud, et nad lihtsalt vabalt võtaksid. Ma ei ole ju nii printsess hernetera ka. Aga toit oli muidugi maitsev ja jõudsime Harshiga kokkuleppele, et võin iga kell ta ema laenata. Nad üritasid väga püüdlikult minuga ka inglise keelt rääkida. Mulle õpetati lihtsamate India toitude tegemist ja oli muidu tore koos Harshiga mitte midagi teha. Aga naljakas, et nad mõlemad Muditiga oma koduosariigis vabalt kraanivett joovad ja mõlemad ära unustasid, et mina seda luksust endale lubada ei või. Toidu sees sai raudselt isegi üsna suure koguse kätte ja tulemused on ka jälle käes.
Pärast lõunasööki pidime minema Pushkarisse, kuhu väga paljud turistidki tulevad ja seda lahutavad Ajmerist vaid imekaunid mäed. Tee peal korjasime igasuguse hoiatuseta üles ka Harshi kurikuulsa „nõbu“, keda ammu näha olen tahtnud, sest tean, kui tähtis ta Harshile on ja Pushkar oli imearmas. Ma ei ole kunagi nii palju ahve näinud, kui Pushkari tee peal. Ja taaskord loojuva päikese valguses tundus Pushkari keskne järv, mille ümber on lugematu arv templeid, samuti imeline. Harsh ütles, et samalaadset pilti võib veel vaid Varanasis näha ja hingasin kergendusega, et nüüd ehk võin rahuliku südamega seekord sinna minemata jätta.
Käisimega maailma ainsas Brama templis. Vabandan, kui valesti kirjutasin. See oli ka üsna omapärane. Ma pole kunagi varem kärtspunase ja sinisega üle värvitud templit näinud. Enamus neist on ikka marmorist või liivakarva, äärmisel juhul roosakad. Aga see oli väga julgetes värvides. Aga sealt edasi läksid asjad käest ära, sest mind ärritavate asjade hulk kasvas lihtsalt liiga suureks ja ma ei suutnud enam oma meelepaha varjata. Esimene šokk oli, et isegi ta nõbu ei teadnud meist, kuigi küsis kahtlasi küsimusi minu poisssõprade kohta ja selle kohta, palju Harshi eksidest tean. Ja mulle üldse ei meeldinud, et olin ootamatult sunnitud keerutama ja valetama. Vanemad on üks asi, aga ka parimate sõprade eest seda varjata? Oi, ma olin kuri.
Lisaks kõik edasised korrad autosse istudes avas ta nõbu mulle auto tagumise ukse nagu mõni mees ja istus ise ette. No ok. Mängigem siis peitust, aga mind häirisid kõik ütlemata jäetud sõnad. Ühel hetkel hakkas mulle tunduma ka nende kehakeele põhjal, et ma olen justkui koos mõne paarikesega ja minu sinna minek oli väga halb mõte. Et miks ta lihtsalt ausalt öelda ei võinud, kui tahtis kodus aega veeta vaid kodustega – isegi kui minu kahtlustel polnud mingit alust. Igatahes, ma ei suutnud seda enam pealt vaadata ja uitasin pigem omaette.
Kui me siis selle nõo tagasi koju viisime, küsis Harsh kohe mult, mis valesti on. Aga siis ei suutnud ma end enam kontrollida. Sõnad ei tulnud suust välja ja pealegi ei tahtnud ma ta seljaga rääkida. Seega ignoreerisin teda mõnda aega, kuni ta auto teelt kõrvale tõmbas ja siis rääkisin ausalt ära, mis valesti on. Ja siis sain nii mõnegi koha pealt targemaks ka. Sain teada, miks too nõbu meiega täna liitus ja et see polnud üldse nii plaanitud. Sain teada, et ma ei ole ka nii loll kehakeele lugemisel ja tõesti… kui Harsh ja mõlema poole vanemad nõus oleksid, siis lõpetatakse kohe see vennaks kutsumine ära ja tüdruk olla kunagi ausalt välja öelnud, et eelistaks hoopis temaga pealesunnitud peigmeeste asemel abielluda. Ja kole paistes mina tundis end aina ebakindlamalt ja rohkem ohustatuna tolle kaunitari poolt, kelle nimel Harsh mida iganes teeb. Ei saa aru, miks ma just sellel päeval nagu mingi parm välja nägema pidin. See võis ju olla mu esimene ja viimane kord ta vanemaid kohata. Igatahes, Harsh ütles paar siiani mu peas kummitavat lauset. Esiteks, et neist ei saaks kunagi paar, sest ta lihtsalt ei jaksaks enam rohkem tolle neiu pärast muretseda. Teiseks, et nägin ära kõige ilusama asja tema elus ja ta palub mul mitte sundida teda valima, sest nõbu on alati olnud esimesel kohal. Ja kolmandaks, kui küsisin, et kes siis mina tema jaoks olen, vastati, et keegi, keda ta ei taha kaotada. Mida see tähendab? Ta teab, mida ma tema vastu tunnen, ma arvan, aga ei anna mulle ise selgeid vastuseid. Ta ütles isegi, et kui ma väga tahan, siis ta võib kõigile minust rääkida, aga nad ei aktsepteeriks mind, ükskõik, kui palju neile muidu meeldin.
Isegi see nõbu oli öelnud, et me näeme koos armsad välja ja ta peaks oma emale tõtt rääkima. Ja nüüd ma käitun nagu mingi teismeline. Ja tema ema-isa mõlemad paistsid minuga rahule jäävat. Kõik minu tegevused võeti filmilindile ja lahkudes jätsime kallistades hüvasti. Harsh ütles, et nad ei kahtlusta midagi, kuigi mina arvan, et siinmaal on tihti tegemist avalike saladustega, mida kõik teavad, aga millest ei räägita. Tundus väga ebausutav, et vanemad ei mõtle välja, mida esimest korda koju toodud tüdruk tähendab. Ka siis, kui ta lihtsalt tunde nende poja voodis vedeleb ja temaga juttu räägib. Eesti vanemad küll nii clueless ei ole. Aga jah. Õhtu oli palju ilusam kui hommik. Käitusime küll ülikorralikult, kuigi vahepeal ikka tõmbas ta kiiresti mu enda vastu põgusaks suudluseks. Aga nii imelik oli magada temaga samas kohas ja ometi mitte samas kohas. Olgu, mis on, aga ei ole enam mingitki kahtlust selles, kui tähtis ta minu jaoks on. Ja oli tore panna veel tükke sellest puslest kokku. Kellelt tuleb tema laulmise kirg. Kas ta vaidleb pidevalt ka teistega. Kelle nägu ta on jne. Harsh ütles ka, et ma tahtsin temast rohkem teada ja minu tulek ei olnud halb mõte, sest nii saangi temast rohkem teada.
Asjad läksid hommikust peale muudkui valesti. Muidugi magasime natuke sisse ja seejärel läks veel eriti kiireks, kuna avastasin, et ei näinudki seda, kuidas moskiitod mind muudkui närisid vaid unes ja mu silmad olid meeletult paistes. Jää ega miski ei aidanud ja siis juba pidime uksest välja tormama, et Valentina bussijaama viia ja mind seejärel õige rongi peale panna.
Kui Valentinale bussi leidmisega läks üllatavalt hästi, siis minu rongiga ju samamoodi minna ei võinud. Mkmm. Jõudsime napilt õigeks ajaks ja olime nii õnnelikud, aga siis selgus, et mu rong jääb vähemalt poolteist tundi hiljaks. Läksime urisedes hommikusööki otsima ja avastasin, et paneeriparathad on väga nämmad. Nende ohutuses aga kahtlen seni, sest kõik läheduses paiknevad söögikohad tundusid kahtlased ja üks tuli lihtsalt välja valida. Aga seejärel nurusin jälle Muditilt, et ta ikka mulle Rajasthanis vastava jäätise välja otsiks. Tema aga vaidles vastu, et hommikul on Indias üldse võimatu jäätist leida, sest nende kultuuri kohaselt käiakse kogu perega jäätisekohvikutes pärast õhtusööki maiustamas ja lahtiolekuajad on reguleeritud vastavaks. Sellegipoolest saime kohe järgmisest poest jäätise. Mitte küll päris selle, mida ma tahtsin, aga olin ikkagi vaimustuses, sest jaemüügijäätis oli pakitud üliarmsasse glasuuritud savipotti. Eestis ei näe kunagi sellist pilti, et savist ühekordseid nõusid tehtaks, aga vot… Indias võib muudkui ennenägematut leida! Ma muidugi jätsin topsi alles ja otsustasin koju kaasa tuua juba hetkeks rasketest kottidest hoolimata.
Uuesti rongijaama jõudes selgus, et rongi saabumist oodatakse nüüd pool tundi veel hiljem ja nüüd olin juba päris kuri, sest mul pidigi vaid üks päev koos Harshiga Ajmeris ja Pushkaris olema ja nüüd hakati seda muudkui lühemaks. Mina aga olin abitu. Otsustasin siis endast veelgi rohkem väsinud Muditi koju magama minna lasta ja üksi edasi oodata. Mind lõbustasid inglise keelt kõneleda purssivad porterid, kes kord kiitsid paistes minu ja siis jälle mu käekirja ilu, sest ega neidki ei seganud, et ma oma päevikut jälle kirjutada üritasin. Minust sai nende silmis hoopis kuulus kirjanik, keda kõigile lähematele ja kaugematele välja reklaamiti ja aupakliku häälega tutvustati.
Lõppkokkuvõttes tuli mu rong kaks ja pool tundi hiljem ehk siis, kui kohale jõudma oleksin pidanud ja terve sõidu aeg peaaegu tühjas rongis kulus mul ka päeviku täitmiseks. Keegi hilinemist ei põhjendanud ega ei kompenseerinud ja rongist maha minemisega oli ka paras kamm, sest siinsed rongid ei teadvusta üldse, kus sa parasjagu oled ning alati pole silte kohanimega ka näha või on need kohalikus keeles.
Nüüd oligi nii, et Harsh muudkui helistas ja küsis, et kus ma olen ja kas ma olen juba jaamas, sest ma olin sattunud mingi erirongi peale, mida ka infoplatoodel ei teadustatud. Enam-vähem planeeritud saabumise ajal jõudsimegi mingisse peatusesse, kus kõik teised minu vaguni reisijad maha läksid. Kui ma aga küsisin, kas see ongi Ajmer, öeldi mulle, et ei ole ja istusin rahumeeli edasi. Harsh aga ajas mu närvi ja käskis leida veel kellegi, kellelt üle küsida, misjärel selgus, et olen siiski õiges kohas ja nüüd üritasin elukiiresti kõik kotid kokku koguda ja maha minna, sest ma ei teadnud, kas ja millal rong uksed kinni paneb ja edasi liigub.
Nii hea tunne oli jälle teda näha ja kallistada. Kohe, kui saan käed ümber tema panna ja tunnen tema lõhna, hakkab igasugune stress kehast välja voolama. Nüüd siis läksime tema koju – ta tuli mulle samuti autoga järele ja avastasin, et mulle meeldib tema sõidustiil Muditi omast palju rohkem. Ees ootasid tema mõlemad kauge külalise pärast pabinas vanemad. Tema kodu on lihtne ja armas ja niisamuti võib ka vanemate kohta öelda. Kui Muditi kodu on hiiglaslik, avar ja täis valgust, siis Harshi kodu on pisike ja ubane ja selle tagaaias kasvab vilja kandev sidrunipuu. Kohe hakati lõunasööki ja omatehtud maiustusi pakkuma. Iga asja kohta küsiti üle, kas see ikka sobib mulle ja ma oleksin nii tahtnud, et nad lihtsalt vabalt võtaksid. Ma ei ole ju nii printsess hernetera ka. Aga toit oli muidugi maitsev ja jõudsime Harshiga kokkuleppele, et võin iga kell ta ema laenata. Nad üritasid väga püüdlikult minuga ka inglise keelt rääkida. Mulle õpetati lihtsamate India toitude tegemist ja oli muidu tore koos Harshiga mitte midagi teha. Aga naljakas, et nad mõlemad Muditiga oma koduosariigis vabalt kraanivett joovad ja mõlemad ära unustasid, et mina seda luksust endale lubada ei või. Toidu sees sai raudselt isegi üsna suure koguse kätte ja tulemused on ka jälle käes.
Pärast lõunasööki pidime minema Pushkarisse, kuhu väga paljud turistidki tulevad ja seda lahutavad Ajmerist vaid imekaunid mäed. Tee peal korjasime igasuguse hoiatuseta üles ka Harshi kurikuulsa „nõbu“, keda ammu näha olen tahtnud, sest tean, kui tähtis ta Harshile on ja Pushkar oli imearmas. Ma ei ole kunagi nii palju ahve näinud, kui Pushkari tee peal. Ja taaskord loojuva päikese valguses tundus Pushkari keskne järv, mille ümber on lugematu arv templeid, samuti imeline. Harsh ütles, et samalaadset pilti võib veel vaid Varanasis näha ja hingasin kergendusega, et nüüd ehk võin rahuliku südamega seekord sinna minemata jätta.
Käisimega maailma ainsas Brama templis. Vabandan, kui valesti kirjutasin. See oli ka üsna omapärane. Ma pole kunagi varem kärtspunase ja sinisega üle värvitud templit näinud. Enamus neist on ikka marmorist või liivakarva, äärmisel juhul roosakad. Aga see oli väga julgetes värvides. Aga sealt edasi läksid asjad käest ära, sest mind ärritavate asjade hulk kasvas lihtsalt liiga suureks ja ma ei suutnud enam oma meelepaha varjata. Esimene šokk oli, et isegi ta nõbu ei teadnud meist, kuigi küsis kahtlasi küsimusi minu poisssõprade kohta ja selle kohta, palju Harshi eksidest tean. Ja mulle üldse ei meeldinud, et olin ootamatult sunnitud keerutama ja valetama. Vanemad on üks asi, aga ka parimate sõprade eest seda varjata? Oi, ma olin kuri.
Lisaks kõik edasised korrad autosse istudes avas ta nõbu mulle auto tagumise ukse nagu mõni mees ja istus ise ette. No ok. Mängigem siis peitust, aga mind häirisid kõik ütlemata jäetud sõnad. Ühel hetkel hakkas mulle tunduma ka nende kehakeele põhjal, et ma olen justkui koos mõne paarikesega ja minu sinna minek oli väga halb mõte. Et miks ta lihtsalt ausalt öelda ei võinud, kui tahtis kodus aega veeta vaid kodustega – isegi kui minu kahtlustel polnud mingit alust. Igatahes, ma ei suutnud seda enam pealt vaadata ja uitasin pigem omaette.
Kui me siis selle nõo tagasi koju viisime, küsis Harsh kohe mult, mis valesti on. Aga siis ei suutnud ma end enam kontrollida. Sõnad ei tulnud suust välja ja pealegi ei tahtnud ma ta seljaga rääkida. Seega ignoreerisin teda mõnda aega, kuni ta auto teelt kõrvale tõmbas ja siis rääkisin ausalt ära, mis valesti on. Ja siis sain nii mõnegi koha pealt targemaks ka. Sain teada, miks too nõbu meiega täna liitus ja et see polnud üldse nii plaanitud. Sain teada, et ma ei ole ka nii loll kehakeele lugemisel ja tõesti… kui Harsh ja mõlema poole vanemad nõus oleksid, siis lõpetatakse kohe see vennaks kutsumine ära ja tüdruk olla kunagi ausalt välja öelnud, et eelistaks hoopis temaga pealesunnitud peigmeeste asemel abielluda. Ja kole paistes mina tundis end aina ebakindlamalt ja rohkem ohustatuna tolle kaunitari poolt, kelle nimel Harsh mida iganes teeb. Ei saa aru, miks ma just sellel päeval nagu mingi parm välja nägema pidin. See võis ju olla mu esimene ja viimane kord ta vanemaid kohata. Igatahes, Harsh ütles paar siiani mu peas kummitavat lauset. Esiteks, et neist ei saaks kunagi paar, sest ta lihtsalt ei jaksaks enam rohkem tolle neiu pärast muretseda. Teiseks, et nägin ära kõige ilusama asja tema elus ja ta palub mul mitte sundida teda valima, sest nõbu on alati olnud esimesel kohal. Ja kolmandaks, kui küsisin, et kes siis mina tema jaoks olen, vastati, et keegi, keda ta ei taha kaotada. Mida see tähendab? Ta teab, mida ma tema vastu tunnen, ma arvan, aga ei anna mulle ise selgeid vastuseid. Ta ütles isegi, et kui ma väga tahan, siis ta võib kõigile minust rääkida, aga nad ei aktsepteeriks mind, ükskõik, kui palju neile muidu meeldin.
Isegi see nõbu oli öelnud, et me näeme koos armsad välja ja ta peaks oma emale tõtt rääkima. Ja nüüd ma käitun nagu mingi teismeline. Ja tema ema-isa mõlemad paistsid minuga rahule jäävat. Kõik minu tegevused võeti filmilindile ja lahkudes jätsime kallistades hüvasti. Harsh ütles, et nad ei kahtlusta midagi, kuigi mina arvan, et siinmaal on tihti tegemist avalike saladustega, mida kõik teavad, aga millest ei räägita. Tundus väga ebausutav, et vanemad ei mõtle välja, mida esimest korda koju toodud tüdruk tähendab. Ka siis, kui ta lihtsalt tunde nende poja voodis vedeleb ja temaga juttu räägib. Eesti vanemad küll nii clueless ei ole. Aga jah. Õhtu oli palju ilusam kui hommik. Käitusime küll ülikorralikult, kuigi vahepeal ikka tõmbas ta kiiresti mu enda vastu põgusaks suudluseks. Aga nii imelik oli magada temaga samas kohas ja ometi mitte samas kohas. Olgu, mis on, aga ei ole enam mingitki kahtlust selles, kui tähtis ta minu jaoks on. Ja oli tore panna veel tükke sellest puslest kokku. Kellelt tuleb tema laulmise kirg. Kas ta vaidleb pidevalt ka teistega. Kelle nägu ta on jne. Harsh ütles ka, et ma tahtsin temast rohkem teada ja minu tulek ei olnud halb mõte, sest nii saangi temast rohkem teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar