Laupäeva mahtus päris palju toredaid asju. Hommikul ootas postkastis kiri Suurelt Ülemuselt, et na hindavad mind väga ega taha kuidagi liiga teha ja öelgu ma, mis mind jälle rõõmsaks teeks. Ütlesingi siis. Lubadus kohe tagasi kirjutada päädis kirjaga viis minutit enne tööpäeva lõppu, kus lubati 20-protsendilist palgatõusu. Tundub vägev eks. Tegelikult mitte. Kuigi mõte oli ju kena. Aga minu kulude katteks on vaja minimaalselt 40-protsendilist. Ja niisuguse summa talle vastukirjas välja tõingi. Eks näis, mis nüüd saab.
Õhtul pidime midagi Harshiga tegema. Kuna ta oli lubanud oma erakordselt vabal päeval Ahmedabadi oma nõbu juurde minna ja kohe siis kutsikasilmadega minu reaktsiooni jälginud, siis ma ei öelnud midagi. Lisaks lubas ta ju kohe tagasi jõudes ehk kell seitse helistada.
Tundes teda juba üsna hästi ma ei oodanudki kõnet enne kaheksat, aga kui ka poole kümneks polnud temast midagi kuulda, siis hakkasin ise üritama teda kätte saada. Kõik selleks, et kuulda, et ta on surmväsinud. Lasin tal siis rahulikult koju magama minna. Tundus algusest peale paratamatusena, et laupäev on tollele neiule mõeldud. No ok. Nad ei kohtu ju nii tihti.
Nüüd siis käidi välja idee pühapäeval lõunale minna alustuseks. Mina aga planeerisin enda pühapäeva üsna täis. Sain Piyushi nõusse kohe hommikul minuga vanalinna shoppama tulema, sest mul oli vaja kaasa kohalikku eksperti, kes aitaks sobivad asjad õige hinnaga üles leida. Aga ta ajas mu ruttu vihale, sest vanalinna asemel tassis mind esialgu ikka kallitesse butiikidesse, kus mul sai esimesest pilgust selgeks, et minu meelega kaasa võetud väikse rahaga ei anna midagi ära teha. Lõpuks olin täitsa kuri juba. Ja minu maitse on kallis ka. Müüjad muudkui kandsid ette uusi kangaid, millest vaid üksikud sobivad tundusid ja nende hind oli ka alati vähemalt kaks korda kõrgem meie etteantud hinnaklassist. Aga müüjad peavad ikka alati proovima.
Viimaks avastasime, et samas poes, mille ees eelmisel nädalal üks tädi igal möödumisel mu kätt suruda tahtis – nagu nüüdki – on ikka tõsine allahindlus.
Aga vahetult enne sinna jõudmist algasid suuremad jamad. Vanalinna peatänavatel on alati väga raske teed ületada. Seekord olin keset teed ja võimetu sammugi üheski suunas astuma, sest ees paarikümne sentimeetri kaugusel mu varvastest oli buss täiskiirusel möödumas ja seljataga vastassuunaline liiklus. Üritasin siis hästi liikumatult olla ja urisesin, et jalakäia siin üldse inimene ei ole. Saingi lõpuks omal nahal tunda seda, kui vähe siin kaasinimestest hoolitakse. Üks selja tagant mööduv rikša vaevus nina minust mööda keerama, et siis arvatavasti masin jälle algsesse suunda pöörata ja ühtlasi tagaratastega üle minu sõita. Röögatasin muidugi. Aga oli hilja ja jalad juba puruks. Õnneks üsna kergelt katki. Piyush siis väitis, et tema üritas mulle katet teha, aga ma ei liikunud. Pidin bussi alla hüppama või? Paigal seisvale inimesele otsa sõitmine on ikka ülim arrogantsus.
Komberdasime hirmunult – või vähemalt mina – siis sinna poodi, kus Piyush mu jalad kipitava desinfektandiga üle tupsutas ja asusime sarisid valima. Leidsin kaks väga ilusat. Kollakas-oranži ja sinise. Mõlemad efektvärvid. Ja seekord otsustasin roosat vältida.
Seejärel suundusime tagasi väiksematele tänavatele, kus isegi tema varem käinud ei ole. Nägime nii palju imekaunist arhitektuuri. Olin nii kuri enda peale, et kaamerat kaasa ei võtnud ja nüüd pean leidma võimaluse tagasi minna. Oli veel natuke eriline päev ka. Ühes vanalinna templis taasetendati kahe jumaluse pulmi, aga me ei jõudnud seda ära oodata. Oli ju vaja veel osta alusseelikuid kiiremas korras, sest kõik muud detailid lubas meie nooruke teenija olematu raha eest mulle valmis õmmelda. Ja siis pidin, nui neljaks, isadepäeva kingitused siiski leidma. Leidsin ka. Ja väga odavalt, sest ei olnud võimalik lihtsalt rohkem kulutada. Avastasin, et olin kaasa võtnud isegi planeeritust veel väiksema rahasumma. Ühe viiesajase asemel oli haruldane viiekümnene, mida alles hoida tahtsin.
Viimane peatus oli lillepood, kust ostsime abielluvale ülemusele kauni buketi ja siis oligi aeg koju minna kihluspeoks riietuma. Imeliku päeva jätkuks käisin kodutrepil kõhuli ja kraapisin veel siit-sealt nahka maha, aga lilled jäid vähemalt terveks.
Tegin ka kiire tiiru puuviljamüüjate juurde, sest olen nüüd ainus, kes saab ja peab kuidagi leidma aega toidu ostmiseks. Ja siis läks lahti sobivate riiete leidmine. Olin hoidnud hinges õhkõrna lootust, et ehk suudab teenija mulle paari tunniga traditsioonilise kostüümi valmis õmmelda, aga ei läinud läbi pühapäeval. Siis tahtsin valgeid teksasid kanda, aga hästi ei julgenud, teades, et valgel on siin seos matustega. Viimaks siiski kuulsin mitmest allikast, et kui valge juures mingit värvi ka on, siis on täiesti aktsepteeritav.
Valisin välja sobivad riided, tegin näo pähe ja jäin ootama, mis Tusha valmis saab. See juhtus aga alles siis, kui üritus lõppema pidanuks ja ma olin nii kuri, et tema pärast ehk oma ainsast võimalusest kihluspidu näha ilma jään. Õige koha üles leidmine võttis ka omajagu aega, aga õnneks asjad toimuvad siin alati veidi vabamas graafikus ja mõned kolleegid jõudsid kohale veel tund aega hiljem. Kaasa arvatud Suur Ülemus perega, kellele ma hetkel hästi otsagi vaadata ei julgenud.
Pruut aga nägi kogu tseremoonia vältel ülimalt kurb välja, mis mulle mõistmatuks jäi. Peig ju lausa säras. Aga õnneks, kui imelikud rituaalsed tegevused läbi said, sai noorpaari mõlemat osalist naermas näha. Soovisime õnne, sõime veidi kohalikke snäkke ja tulime üsna varsti ära.
Olin päeval korraks Harshiga rääkinud, et kuulda, et täna on nõbu hoopis tema juures. Ei teadnud, kas olla armukade või mitte, aga ikka ei muutu loogiliseks, kuidas eelmisel päeval nii haige olnud neiu nüüd vastukülastust tegema tuli. Harsh pakkus välja, et me võiks siis pärast neiu lahkumist õhtust süüa, aga ma olin nüüd juba tõsiselt kuri. Ok, veetku üks päev temaga, aga kuidas oleks, kui vähemalt vahel veedaks ka terve päeva minuga? Vähemalt ühe päeva nädalavahetusest? On see siis nii palju tahetud? Ma ei luba end kellegi ees tagaplaanile suruda. Isegi, kui neil on mingi ajalooline side ja lähedus – kui süütu tahes Harshi poolt. Vähemalt võrdset kohtlemist ootaks. Asjale pani punkti see, kui ka õhtusöögist midagi välja ei tulnud ja enam ei vaevunud ma isegi varjama seda, kui pahane ja solvunud ma olen.
Ta vabandas ja ütles ise, mis valesti tegi, põhjendades õhtusöögi ära jäämist oma viirusliku palavikuga. Milline jama. Mis ajast palavik viiruslik haigus on? Palavik on infektsiooni tunnuseks, eks S? Ja infektsioon võib olla viiruslik, bakteriaalne või seeneline. Kas ma panen väga võssa? Aga tema pole ka arsti haridusega. Aga ok. Haigus on haigus. Kuri olin, et ta mind jälle oma kõnet ootama jättis. Ütlesin talle ka, et ei tea, kas olla kurb või rõõmus selle üle, et olin ise piisavalt tark kodus õhtust söömaks tema kõne ootamise asemel.
Seega õhtu veetsime kuri olles ja koos Tushaga Sõprade vanu osi vaadates.
Õhtul pidime midagi Harshiga tegema. Kuna ta oli lubanud oma erakordselt vabal päeval Ahmedabadi oma nõbu juurde minna ja kohe siis kutsikasilmadega minu reaktsiooni jälginud, siis ma ei öelnud midagi. Lisaks lubas ta ju kohe tagasi jõudes ehk kell seitse helistada.
Tundes teda juba üsna hästi ma ei oodanudki kõnet enne kaheksat, aga kui ka poole kümneks polnud temast midagi kuulda, siis hakkasin ise üritama teda kätte saada. Kõik selleks, et kuulda, et ta on surmväsinud. Lasin tal siis rahulikult koju magama minna. Tundus algusest peale paratamatusena, et laupäev on tollele neiule mõeldud. No ok. Nad ei kohtu ju nii tihti.
Nüüd siis käidi välja idee pühapäeval lõunale minna alustuseks. Mina aga planeerisin enda pühapäeva üsna täis. Sain Piyushi nõusse kohe hommikul minuga vanalinna shoppama tulema, sest mul oli vaja kaasa kohalikku eksperti, kes aitaks sobivad asjad õige hinnaga üles leida. Aga ta ajas mu ruttu vihale, sest vanalinna asemel tassis mind esialgu ikka kallitesse butiikidesse, kus mul sai esimesest pilgust selgeks, et minu meelega kaasa võetud väikse rahaga ei anna midagi ära teha. Lõpuks olin täitsa kuri juba. Ja minu maitse on kallis ka. Müüjad muudkui kandsid ette uusi kangaid, millest vaid üksikud sobivad tundusid ja nende hind oli ka alati vähemalt kaks korda kõrgem meie etteantud hinnaklassist. Aga müüjad peavad ikka alati proovima.
Viimaks avastasime, et samas poes, mille ees eelmisel nädalal üks tädi igal möödumisel mu kätt suruda tahtis – nagu nüüdki – on ikka tõsine allahindlus.
Aga vahetult enne sinna jõudmist algasid suuremad jamad. Vanalinna peatänavatel on alati väga raske teed ületada. Seekord olin keset teed ja võimetu sammugi üheski suunas astuma, sest ees paarikümne sentimeetri kaugusel mu varvastest oli buss täiskiirusel möödumas ja seljataga vastassuunaline liiklus. Üritasin siis hästi liikumatult olla ja urisesin, et jalakäia siin üldse inimene ei ole. Saingi lõpuks omal nahal tunda seda, kui vähe siin kaasinimestest hoolitakse. Üks selja tagant mööduv rikša vaevus nina minust mööda keerama, et siis arvatavasti masin jälle algsesse suunda pöörata ja ühtlasi tagaratastega üle minu sõita. Röögatasin muidugi. Aga oli hilja ja jalad juba puruks. Õnneks üsna kergelt katki. Piyush siis väitis, et tema üritas mulle katet teha, aga ma ei liikunud. Pidin bussi alla hüppama või? Paigal seisvale inimesele otsa sõitmine on ikka ülim arrogantsus.
Komberdasime hirmunult – või vähemalt mina – siis sinna poodi, kus Piyush mu jalad kipitava desinfektandiga üle tupsutas ja asusime sarisid valima. Leidsin kaks väga ilusat. Kollakas-oranži ja sinise. Mõlemad efektvärvid. Ja seekord otsustasin roosat vältida.
Seejärel suundusime tagasi väiksematele tänavatele, kus isegi tema varem käinud ei ole. Nägime nii palju imekaunist arhitektuuri. Olin nii kuri enda peale, et kaamerat kaasa ei võtnud ja nüüd pean leidma võimaluse tagasi minna. Oli veel natuke eriline päev ka. Ühes vanalinna templis taasetendati kahe jumaluse pulmi, aga me ei jõudnud seda ära oodata. Oli ju vaja veel osta alusseelikuid kiiremas korras, sest kõik muud detailid lubas meie nooruke teenija olematu raha eest mulle valmis õmmelda. Ja siis pidin, nui neljaks, isadepäeva kingitused siiski leidma. Leidsin ka. Ja väga odavalt, sest ei olnud võimalik lihtsalt rohkem kulutada. Avastasin, et olin kaasa võtnud isegi planeeritust veel väiksema rahasumma. Ühe viiesajase asemel oli haruldane viiekümnene, mida alles hoida tahtsin.
Viimane peatus oli lillepood, kust ostsime abielluvale ülemusele kauni buketi ja siis oligi aeg koju minna kihluspeoks riietuma. Imeliku päeva jätkuks käisin kodutrepil kõhuli ja kraapisin veel siit-sealt nahka maha, aga lilled jäid vähemalt terveks.
Tegin ka kiire tiiru puuviljamüüjate juurde, sest olen nüüd ainus, kes saab ja peab kuidagi leidma aega toidu ostmiseks. Ja siis läks lahti sobivate riiete leidmine. Olin hoidnud hinges õhkõrna lootust, et ehk suudab teenija mulle paari tunniga traditsioonilise kostüümi valmis õmmelda, aga ei läinud läbi pühapäeval. Siis tahtsin valgeid teksasid kanda, aga hästi ei julgenud, teades, et valgel on siin seos matustega. Viimaks siiski kuulsin mitmest allikast, et kui valge juures mingit värvi ka on, siis on täiesti aktsepteeritav.
Valisin välja sobivad riided, tegin näo pähe ja jäin ootama, mis Tusha valmis saab. See juhtus aga alles siis, kui üritus lõppema pidanuks ja ma olin nii kuri, et tema pärast ehk oma ainsast võimalusest kihluspidu näha ilma jään. Õige koha üles leidmine võttis ka omajagu aega, aga õnneks asjad toimuvad siin alati veidi vabamas graafikus ja mõned kolleegid jõudsid kohale veel tund aega hiljem. Kaasa arvatud Suur Ülemus perega, kellele ma hetkel hästi otsagi vaadata ei julgenud.
Pruut aga nägi kogu tseremoonia vältel ülimalt kurb välja, mis mulle mõistmatuks jäi. Peig ju lausa säras. Aga õnneks, kui imelikud rituaalsed tegevused läbi said, sai noorpaari mõlemat osalist naermas näha. Soovisime õnne, sõime veidi kohalikke snäkke ja tulime üsna varsti ära.
Olin päeval korraks Harshiga rääkinud, et kuulda, et täna on nõbu hoopis tema juures. Ei teadnud, kas olla armukade või mitte, aga ikka ei muutu loogiliseks, kuidas eelmisel päeval nii haige olnud neiu nüüd vastukülastust tegema tuli. Harsh pakkus välja, et me võiks siis pärast neiu lahkumist õhtust süüa, aga ma olin nüüd juba tõsiselt kuri. Ok, veetku üks päev temaga, aga kuidas oleks, kui vähemalt vahel veedaks ka terve päeva minuga? Vähemalt ühe päeva nädalavahetusest? On see siis nii palju tahetud? Ma ei luba end kellegi ees tagaplaanile suruda. Isegi, kui neil on mingi ajalooline side ja lähedus – kui süütu tahes Harshi poolt. Vähemalt võrdset kohtlemist ootaks. Asjale pani punkti see, kui ka õhtusöögist midagi välja ei tulnud ja enam ei vaevunud ma isegi varjama seda, kui pahane ja solvunud ma olen.
Ta vabandas ja ütles ise, mis valesti tegi, põhjendades õhtusöögi ära jäämist oma viirusliku palavikuga. Milline jama. Mis ajast palavik viiruslik haigus on? Palavik on infektsiooni tunnuseks, eks S? Ja infektsioon võib olla viiruslik, bakteriaalne või seeneline. Kas ma panen väga võssa? Aga tema pole ka arsti haridusega. Aga ok. Haigus on haigus. Kuri olin, et ta mind jälle oma kõnet ootama jättis. Ütlesin talle ka, et ei tea, kas olla kurb või rõõmus selle üle, et olin ise piisavalt tark kodus õhtust söömaks tema kõne ootamise asemel.
Seega õhtu veetsime kuri olles ja koos Tushaga Sõprade vanu osi vaadates.
2 kommentaari:
palavik võib ikka viiruse korral ka tekkida :)
Aga viral fever iseenesest pole haigus. See on keha võitlus pahadega. Eks?
Postita kommentaar