Meil on töökoha läheduses üks kahtlane restoran ja üks pitsakoht – muud ei midagi. Tavaliselt, kui midagi kodust kaasa võtnud ei ole, siis läheme sinna pitsakohta ja kuigi toit on hea, on seal iga kord mingi kamm.
Neil on väga uhke menüü, aga väga väheseid asju on ka tegelikult leida. Pasta on rariteetne kraam näiteks. Eilegi oli selline päev, mil esimese asjana küsisin, kas neil seekord pastat on ja sain positiivse vastuse. Tellisime siis pastavõileiva ja üht-teist muud ka. Aga siis hakkas nalja saama. Selgus, et ei ole pastat ikkagi. Ei ole ka leiba enam mitte, mistõttu saime kahe peale ühe võileiva.
Ei jäänudki muud üle, kui pitsa tellida, aga kuna seal pole ühtegi sellist, mida ma toimetamata kujul sööksin, siis otsustasin valiku: loo oma pitsa kasuks. Siis selgus muidugi, et nii ka päris ei saa. Menüüs kirjas olevast hoolimata. Kuigi teises kohas on kirjas, et olemasolevaid tooteid ei kohandata, paluti nüüd mingi pitsa siiski välja valida ja sinna soovitud kraami juurde tellida. Kordasime neile umbes neli korda, mida me tahame ja näitasime täpselt menüüs ette õiged sõnad, et keelebarjäärist mööda saada.
Pitsapoisid kadusid jälle kööki ja seejärel ilmusid meie ette mundris kartulid ning vales suuruses coca. Saatsime tagasi. Kuna olime nüüd mõlemad pitsad tellinud, siis olime üsna üllatunud, et ikkagi võileib lauale potsatas. Ja tundub, et pitsadega läks ka nii, et tuli üks – V tellitu minu lisanditega. Ja rohkem ei midagi. Enam ei tea, kas nutta või naerda. Kuidas saab nii raske olla lihtsaid tellimusi täita? Eriti, kui menüüst täpselt soovid ette näitad. Spekuleerisime, et homseks on neil veel vähem toidukraami järel.
Täna püüdsime seda kohta vältida, aga kõik muud olid ikka pühadega seoses kinni ja ei õnnestunud. Vähemalt olid nad saia juurde ostnud, aga võileivad ajasid ikka sassi. Kummaline. Me oleme seal alati ainsad kliendid. Huvitav, kui palju rohkem segaduses nad oleksid, kui restoran rahvast täis oleks? Enam jootraha ei jäta. Mille eest!?
Neil on väga uhke menüü, aga väga väheseid asju on ka tegelikult leida. Pasta on rariteetne kraam näiteks. Eilegi oli selline päev, mil esimese asjana küsisin, kas neil seekord pastat on ja sain positiivse vastuse. Tellisime siis pastavõileiva ja üht-teist muud ka. Aga siis hakkas nalja saama. Selgus, et ei ole pastat ikkagi. Ei ole ka leiba enam mitte, mistõttu saime kahe peale ühe võileiva.
Ei jäänudki muud üle, kui pitsa tellida, aga kuna seal pole ühtegi sellist, mida ma toimetamata kujul sööksin, siis otsustasin valiku: loo oma pitsa kasuks. Siis selgus muidugi, et nii ka päris ei saa. Menüüs kirjas olevast hoolimata. Kuigi teises kohas on kirjas, et olemasolevaid tooteid ei kohandata, paluti nüüd mingi pitsa siiski välja valida ja sinna soovitud kraami juurde tellida. Kordasime neile umbes neli korda, mida me tahame ja näitasime täpselt menüüs ette õiged sõnad, et keelebarjäärist mööda saada.
Pitsapoisid kadusid jälle kööki ja seejärel ilmusid meie ette mundris kartulid ning vales suuruses coca. Saatsime tagasi. Kuna olime nüüd mõlemad pitsad tellinud, siis olime üsna üllatunud, et ikkagi võileib lauale potsatas. Ja tundub, et pitsadega läks ka nii, et tuli üks – V tellitu minu lisanditega. Ja rohkem ei midagi. Enam ei tea, kas nutta või naerda. Kuidas saab nii raske olla lihtsaid tellimusi täita? Eriti, kui menüüst täpselt soovid ette näitad. Spekuleerisime, et homseks on neil veel vähem toidukraami järel.
Täna püüdsime seda kohta vältida, aga kõik muud olid ikka pühadega seoses kinni ja ei õnnestunud. Vähemalt olid nad saia juurde ostnud, aga võileivad ajasid ikka sassi. Kummaline. Me oleme seal alati ainsad kliendid. Huvitav, kui palju rohkem segaduses nad oleksid, kui restoran rahvast täis oleks? Enam jootraha ei jäta. Mille eest!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar