Elevandipäev ehk Jaipuri avastamas
Tahtsime ärgata hommikul vara nagu talitajadki, kes kella neljast juba majesteetlike hiiglastega mässama asuvad, et siis ka neid pesta, patsutada, toita ja dekoreerida. Teised tüdrukud, kes seal pikemalt peatuvad, rääkisid kõigest nii põnevalt, et ma ei jõudnud ära oodata.
Aga muidugi ei jaksanud me pärast pikale veninud päeva vara ärgata ja seega liikusime hommikul hoopis Amber fort’i – hiiglaslikku kindlusesse, mille piiraed meiesugustele võhikutele Hiina müüri meenutas. Vaidlesime igasuguste giidide ja kaupmeestega. Siin on neil omapärane taktika – sunnivad kätt surudes lubama, et pärast kindlasti nende poodi sisse astud, kui hetkel oma teed jätkata tahad. Ostsime ka üht-teist ja imetlesime vaadet, aga julmalt suu sisse valetavatele käsitööst jahuvatele tegelastele järgi ei andnud – ükskõik, kui pikalt nad ka järgi ei jooksnud.
Omapärane oli veel see, kuidas nad haletsust otsisid, rääkides, et jätame nad kahjumisse või reageerisid väitele „me pole turistid“ vastusega „ma tean“. No kuidas nad saaksidki seda teada? Üldse kohtasime palju ülekuulamist. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Mis su nimi on? Mis sa siin teed? Mis su telefoninumber on? Kus sa elad? Kus su sõber töötab? Jne. Piiritundetu küsitlemine. Mõningatele kümne ruupia kerjajatega hakkasin igavusest ka tingima. Ja nii naljakas… kui mina pakkusin kümne asemel kakskümmend, jalutati ära. Ju pidasid ogaraks.
Pärastlõunal liikusime tagasi koju elevante ootama, kelle tööpäev parema juhul keskpäevaks läbi saab. Seekord läks muidugi pikemalt, aga pole hullu. Ei jaksanud rohkem stressata ajapuuduse üle, kuigi oli selge, et kuidagi ei jõua me kõike kahe päevaga ära näha. Aga ikka iga kord, kui V ütleb jälle: just wait, tahaksin aina rohkem karjuda, et aitab ootamisest! Kui palju võib uimerdada. Ja ise tahab ta ajaplaneerimise kvalifitseeritud treener olla.
Aga lõpuks elevandid naaseksidki. Ründasime neid esimesel võimalusel, nii et mul on siiani vaid üks pool peast kammitud, sest rohkemaks polnud aega. Aga me saime mõningase pealtvaatamise järel ka elevante sügada ja värvida. Nimelt maalitakse nende esipool hästi lilleliseks ja kirevaks – pühade puhul veel eriti.
Värvimine oli nii naljakas. Elevandid on nagu suured lapsed. Ja väga ülemeelikud. Muudkui koogutavad oma londiga edasi-tagasi. Või püüavad sind puudutada. Värvimise ajal ju ka ei suuda/taha nad paigal püsida. Ühel hetkel sain kogu kõrvaga piki pead, püüdes suure sõbra kaelale sinist lille maalida. Ja sain vist teada, kust sõna „kõrvakiil“ tegelikult pärit on.
Aga need grandioossed loomad on väga mõnusad ja üllataval kombel ei astugi sulle peale ega tee muul viisil haiget. Naljakas, et enamasti kuulavad nad isegi oma tibatillukeste juhtide sõna. Ja neid on nii mõnus sügada. Pehme kortsuline nahk ja üksikud kõdi tegevad karmid karvad. Väga teraapiline tegevus.
Saime ka toita neid elevante, kes meid „tunnevad“. Tegelikult olime ju kõigile võõrad, aga esmatuttavad osutusidki kõige ohutumateks ja sõbralikemateks tegelasteks. Samas teiste eest hoiatati, et nende ligi mingil juhul ei läheks, sest me ei tunne üksteist. Aga toitmine oli lahe. Kuigi seekord jäid elevandichapatid meie poolt tegemata, saime neile suhkruroogu sööta. Need tuli kuivanud lehtedest ära puhastada, väiksemateks tükkideks voltida ja kimbuks siduda. Olin ise üleni suhkruveega koos, aga nii lahe tunne oli, kui mõni suur loom londi ümber sinu pakutava snäki mässis ja siis selle oma hambutute lõugade vahele tänulikult võttis. Ma olen nüüd suur elevandisõber. Aga neid 250kg toitu päevas tarbivaid elukaid annab alles sööta.
Pärast elevante otsustasime kohaliku bussiga linna peale sõita. Jalutasime kesklinna kaubandustänavail. Üllatusime siinsete kaupmeeste rafineerituse üle. Nii paljud neist räägivad vabalt lisaks hindile inglise, itaalia, hispaania, prantsuse, saksa ja kes teab, mis keelt veel. Üks neist üritas mind ka kiirele chai-joomisele kutsuda ning väitis kutse põhjuseks, et tahab viie minutiga minu keele ära õppida. Ha ha ha. See pole isegi parima tahtmise juures võimalik:D V-l oli itaalia keeles eriti tore kaubelda ja nende suhtlusstiil on nii palju kliendisõbralikum kui Baroda vanalinna kaupmeeste „what you want“.
Trikke kasutatakse muidugi palju. Kohanetakse kleindi järgi. Pannakse ta mugavalt istuma, pakutakse juua ja kantakse koormate viisi kaunist kraami ette. Mõningatel juhtudel läks kaubaks ka, aga püüdsin oma kulutamist pidurdada küsimustega: kellele see mõeldud on? Kas ta tõesti tahaks seda? Ja kui väga ma ise seda või teist tahan/vajan?
Vaatamisväärsustele me väga ei keskendunudki. Mõnda asja imetlesime küll eemalt, aga aeg oli juba liiga hiline paljudesse paleedesse sisse astumiseks ja otsustasime lihtsalt päeva nautida. Ühel hetkel tuli üks inglise keelt kõnelev rattarikšajuht enda teenuseid meile vaid 20Rs-i eest tunniks ajaks pakkuma ja kuna mu selg oli väsinud, olime nõus.
Oli väga lahe temaga ringi sõita. Muidugi käisid nii odava sõidu juurde ka pealesunnitud poekülastused. Kõigepealt tutvustati meile ehete valmistamise tehnoloogiat ja kogu vaeva peale ostsin ka ühe erilise sõrmuse, sest jaipur on hõbeda poolest üsna kuulus. Sain korraliku garantiikirja ja pärast rääkisime poe omanikuga teed juues veel üsna pikalt juttu. Temagi kutsus meid endaga koos Diwalit nautima.
Saime kokkuvõttes kolmest kohast kutse väidetavalt parimat Rajasthani toitu pakkuvasse restorani, aga kuna Mudit keeldus rääkimast, mida ta meiega peale hakata plaanib ja korrutas vaid, et it’s a surprise, honey; siis ei saanud me ka teistele midagi lubada.
Järgmisest poest, kuhu rikšajuht meid tassis, ostsin endale väga indialiku dekoratiivvihmavarju, mille taolisi septembris edutult Tarnetarist otsisin, aga mida Jaipuris kõik kohad täis olid. Ostsin ühe unikaalsema – väga kirju eksemplari, mille iga uhke siil erinevast käsitsi valminud vanast sarist tehtud on. Tundus ideaallahendus, sest kuigi olen õppinud India kirevust rohkem hindama, ei kannaks ma ikka paljusid asju kunagi enda seljas.
Õhtust sõime igaks juhuks restoranis, kuna kogemused õpetasid, et hetke öömajas ei pruugi süüa leiduda ja siis ootas ees reisi kõige kummalisem koduteekond. Tahtsime jälle bussiga sõita, sest esimene katse oli edukas, odav ja vägagi mugav. Õhtul tagasi minemine aga oli hoopis keerulisem. Ametlikku bussi ei tulnud ja tuli hoopis tundmatu numbriga pisike räpane erabuss. Läksime siiski peale, sest konduktor röökis õiget kohanime ja juhtki kinnitas, et sellega saab koju. Aga siis see pisike buss võttis peale vist ligi sada inimest ja kõik olid üksteise otsas.
Mingi tüüp toetas üle minu mõlema käega vastu akent ja nautis vaadet mu dekolteele. Ja ma ei saanud midagi teha ka, sest ei olnud päris kindel, kas ta teeb seda meelega või üritab lihtsalt ümber kukkumist vältida. Vähemalt olid meil istekohad. Ühel hetkel aga V käskis tal siiski oma käed ära koristada ja siis nägin, et kõik olidki puntras ümber meie. Meie istusime aga esiukse kõrval, mistõttu meie ümber oli tropp, osa rahvast rippus uksest väljas ja bussi tagaotsas oli kõvasti tühja ruumi. Oh seda lõbu, kui kaks valget naist kodubussis ees ootab eks.
Öö veetsime taaskord uues toas – viiekesi ühel madratsil ja mina veel väga asendeid valides, sest peretütar oli pühade puhul mu käele väga kauni meheni teinud, aga ma ei jaksanud kolme tundi enam ärkvel istuda ja seekord lihtsalt pidime kell kuus ärkama, sest kõik olid lubanud, et saame siis elevante pesta ja nende seljas kindlusesse sõita. Kunagi tahan teiste tüdrukute kombel ka ilma sadulata ratsutada, aga seekord tundus juba nende seljas kastis loksumine ülipõnevama ja viis, kuidas vantside talitajad paljajalu mööda lonti üles jooksid ilmvõimatu naljana.
Tahtsime ärgata hommikul vara nagu talitajadki, kes kella neljast juba majesteetlike hiiglastega mässama asuvad, et siis ka neid pesta, patsutada, toita ja dekoreerida. Teised tüdrukud, kes seal pikemalt peatuvad, rääkisid kõigest nii põnevalt, et ma ei jõudnud ära oodata.
Aga muidugi ei jaksanud me pärast pikale veninud päeva vara ärgata ja seega liikusime hommikul hoopis Amber fort’i – hiiglaslikku kindlusesse, mille piiraed meiesugustele võhikutele Hiina müüri meenutas. Vaidlesime igasuguste giidide ja kaupmeestega. Siin on neil omapärane taktika – sunnivad kätt surudes lubama, et pärast kindlasti nende poodi sisse astud, kui hetkel oma teed jätkata tahad. Ostsime ka üht-teist ja imetlesime vaadet, aga julmalt suu sisse valetavatele käsitööst jahuvatele tegelastele järgi ei andnud – ükskõik, kui pikalt nad ka järgi ei jooksnud.
Omapärane oli veel see, kuidas nad haletsust otsisid, rääkides, et jätame nad kahjumisse või reageerisid väitele „me pole turistid“ vastusega „ma tean“. No kuidas nad saaksidki seda teada? Üldse kohtasime palju ülekuulamist. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Mis su nimi on? Mis sa siin teed? Mis su telefoninumber on? Kus sa elad? Kus su sõber töötab? Jne. Piiritundetu küsitlemine. Mõningatele kümne ruupia kerjajatega hakkasin igavusest ka tingima. Ja nii naljakas… kui mina pakkusin kümne asemel kakskümmend, jalutati ära. Ju pidasid ogaraks.
Pärastlõunal liikusime tagasi koju elevante ootama, kelle tööpäev parema juhul keskpäevaks läbi saab. Seekord läks muidugi pikemalt, aga pole hullu. Ei jaksanud rohkem stressata ajapuuduse üle, kuigi oli selge, et kuidagi ei jõua me kõike kahe päevaga ära näha. Aga ikka iga kord, kui V ütleb jälle: just wait, tahaksin aina rohkem karjuda, et aitab ootamisest! Kui palju võib uimerdada. Ja ise tahab ta ajaplaneerimise kvalifitseeritud treener olla.
Aga lõpuks elevandid naaseksidki. Ründasime neid esimesel võimalusel, nii et mul on siiani vaid üks pool peast kammitud, sest rohkemaks polnud aega. Aga me saime mõningase pealtvaatamise järel ka elevante sügada ja värvida. Nimelt maalitakse nende esipool hästi lilleliseks ja kirevaks – pühade puhul veel eriti.
Värvimine oli nii naljakas. Elevandid on nagu suured lapsed. Ja väga ülemeelikud. Muudkui koogutavad oma londiga edasi-tagasi. Või püüavad sind puudutada. Värvimise ajal ju ka ei suuda/taha nad paigal püsida. Ühel hetkel sain kogu kõrvaga piki pead, püüdes suure sõbra kaelale sinist lille maalida. Ja sain vist teada, kust sõna „kõrvakiil“ tegelikult pärit on.
Aga need grandioossed loomad on väga mõnusad ja üllataval kombel ei astugi sulle peale ega tee muul viisil haiget. Naljakas, et enamasti kuulavad nad isegi oma tibatillukeste juhtide sõna. Ja neid on nii mõnus sügada. Pehme kortsuline nahk ja üksikud kõdi tegevad karmid karvad. Väga teraapiline tegevus.
Saime ka toita neid elevante, kes meid „tunnevad“. Tegelikult olime ju kõigile võõrad, aga esmatuttavad osutusidki kõige ohutumateks ja sõbralikemateks tegelasteks. Samas teiste eest hoiatati, et nende ligi mingil juhul ei läheks, sest me ei tunne üksteist. Aga toitmine oli lahe. Kuigi seekord jäid elevandichapatid meie poolt tegemata, saime neile suhkruroogu sööta. Need tuli kuivanud lehtedest ära puhastada, väiksemateks tükkideks voltida ja kimbuks siduda. Olin ise üleni suhkruveega koos, aga nii lahe tunne oli, kui mõni suur loom londi ümber sinu pakutava snäki mässis ja siis selle oma hambutute lõugade vahele tänulikult võttis. Ma olen nüüd suur elevandisõber. Aga neid 250kg toitu päevas tarbivaid elukaid annab alles sööta.
Pärast elevante otsustasime kohaliku bussiga linna peale sõita. Jalutasime kesklinna kaubandustänavail. Üllatusime siinsete kaupmeeste rafineerituse üle. Nii paljud neist räägivad vabalt lisaks hindile inglise, itaalia, hispaania, prantsuse, saksa ja kes teab, mis keelt veel. Üks neist üritas mind ka kiirele chai-joomisele kutsuda ning väitis kutse põhjuseks, et tahab viie minutiga minu keele ära õppida. Ha ha ha. See pole isegi parima tahtmise juures võimalik:D V-l oli itaalia keeles eriti tore kaubelda ja nende suhtlusstiil on nii palju kliendisõbralikum kui Baroda vanalinna kaupmeeste „what you want“.
Trikke kasutatakse muidugi palju. Kohanetakse kleindi järgi. Pannakse ta mugavalt istuma, pakutakse juua ja kantakse koormate viisi kaunist kraami ette. Mõningatel juhtudel läks kaubaks ka, aga püüdsin oma kulutamist pidurdada küsimustega: kellele see mõeldud on? Kas ta tõesti tahaks seda? Ja kui väga ma ise seda või teist tahan/vajan?
Vaatamisväärsustele me väga ei keskendunudki. Mõnda asja imetlesime küll eemalt, aga aeg oli juba liiga hiline paljudesse paleedesse sisse astumiseks ja otsustasime lihtsalt päeva nautida. Ühel hetkel tuli üks inglise keelt kõnelev rattarikšajuht enda teenuseid meile vaid 20Rs-i eest tunniks ajaks pakkuma ja kuna mu selg oli väsinud, olime nõus.
Oli väga lahe temaga ringi sõita. Muidugi käisid nii odava sõidu juurde ka pealesunnitud poekülastused. Kõigepealt tutvustati meile ehete valmistamise tehnoloogiat ja kogu vaeva peale ostsin ka ühe erilise sõrmuse, sest jaipur on hõbeda poolest üsna kuulus. Sain korraliku garantiikirja ja pärast rääkisime poe omanikuga teed juues veel üsna pikalt juttu. Temagi kutsus meid endaga koos Diwalit nautima.
Saime kokkuvõttes kolmest kohast kutse väidetavalt parimat Rajasthani toitu pakkuvasse restorani, aga kuna Mudit keeldus rääkimast, mida ta meiega peale hakata plaanib ja korrutas vaid, et it’s a surprise, honey; siis ei saanud me ka teistele midagi lubada.
Järgmisest poest, kuhu rikšajuht meid tassis, ostsin endale väga indialiku dekoratiivvihmavarju, mille taolisi septembris edutult Tarnetarist otsisin, aga mida Jaipuris kõik kohad täis olid. Ostsin ühe unikaalsema – väga kirju eksemplari, mille iga uhke siil erinevast käsitsi valminud vanast sarist tehtud on. Tundus ideaallahendus, sest kuigi olen õppinud India kirevust rohkem hindama, ei kannaks ma ikka paljusid asju kunagi enda seljas.
Õhtust sõime igaks juhuks restoranis, kuna kogemused õpetasid, et hetke öömajas ei pruugi süüa leiduda ja siis ootas ees reisi kõige kummalisem koduteekond. Tahtsime jälle bussiga sõita, sest esimene katse oli edukas, odav ja vägagi mugav. Õhtul tagasi minemine aga oli hoopis keerulisem. Ametlikku bussi ei tulnud ja tuli hoopis tundmatu numbriga pisike räpane erabuss. Läksime siiski peale, sest konduktor röökis õiget kohanime ja juhtki kinnitas, et sellega saab koju. Aga siis see pisike buss võttis peale vist ligi sada inimest ja kõik olid üksteise otsas.
Mingi tüüp toetas üle minu mõlema käega vastu akent ja nautis vaadet mu dekolteele. Ja ma ei saanud midagi teha ka, sest ei olnud päris kindel, kas ta teeb seda meelega või üritab lihtsalt ümber kukkumist vältida. Vähemalt olid meil istekohad. Ühel hetkel aga V käskis tal siiski oma käed ära koristada ja siis nägin, et kõik olidki puntras ümber meie. Meie istusime aga esiukse kõrval, mistõttu meie ümber oli tropp, osa rahvast rippus uksest väljas ja bussi tagaotsas oli kõvasti tühja ruumi. Oh seda lõbu, kui kaks valget naist kodubussis ees ootab eks.
Öö veetsime taaskord uues toas – viiekesi ühel madratsil ja mina veel väga asendeid valides, sest peretütar oli pühade puhul mu käele väga kauni meheni teinud, aga ma ei jaksanud kolme tundi enam ärkvel istuda ja seekord lihtsalt pidime kell kuus ärkama, sest kõik olid lubanud, et saame siis elevante pesta ja nende seljas kindlusesse sõita. Kunagi tahan teiste tüdrukute kombel ka ilma sadulata ratsutada, aga seekord tundus juba nende seljas kastis loksumine ülipõnevama ja viis, kuidas vantside talitajad paljajalu mööda lonti üles jooksid ilmvõimatu naljana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar