Diwali täies hoos
Igatahes, ärkasimegi kell kuus, pesime elevante patuke ja end sama palju, patsutasime, sügasime ja söötsime teisi, jagasime maid ulaka rotveileriga, kelle omanikuks itaalia noormees. Talle kuulub ka üks farmi uhkemaid elevantse. Ja muudkui ootasime, millise elevandi selga meil ronida lubatakse. Aga ühel hetkel olid kõik vantsid tallist läinud ja meie ikka seal. Itaallane mainis siis, et loomad on enne tööpäeva stressis, mistõttu meid kaasa ei võetud ja võib-olla pärastlõunal saab ratsutada.
Aga meil ei olnud enam aega oodata, Mudit ootas meid oma koju hommikusöögile ja nii me veidi pettunult selle perega hüvasti jätsimegi.
Lootsin, et Mudit viib meid kõiki kõige ägedamaid asju vaatama, sest ta oli ju käskinud meil ennast ära oodata, aga tegelikult hakkas päev hommikust peale venima. Ootasime teda meile järgi. Ootasime hommikusööki. Mängisime ta aastase häbeliku vennatütrega, kellele ka oma paabulinnulehviku jätsin. Saime paremini sõbraks siis, kui ta oma kosmeetikakoti kallale lasin. Tüdrukute asjad, teadagi. Ja ühel hetkel pidin pooleks naerma, sest ta avastas mu tätoveeringu ja püüdis seda maha kratsida. Seejärel ootasime lõunasööki. Ootasime, kuni igaühel meist tekkis tunne, et nüüd võiks duši alla minna ja idee teostatud sai.
Viimaks oli kell nii palju, et jõudsime vaid Jaipuri Laxmi Narayani templit külastada. See oli muidugi loojuva päikese valguses üsna vapustav ja istusime seal terrassil pilte tehes päris pikalt. Seejärel oli aeg tagasi koju minna, sest seal pidi päeva esimene pooja (teatud palve) toimuma, mille jaoks perenaised laotasid kahele kandikule 41 õlikausikest, kuhu asetasime pulgaks rullitud vati, millest sai õliküünla taht.
Kausikestesse puistati ka paar maisiseemet ja kandikule mingit valget magusat asja. Lisaks veel uhke hõbemünt. Punase värviga maaliti ühele kandikutest ka svastika rist ja üle maja võis põrandalt leida abstraktseid jooniseid.
Õige aja saabudes riietusid naised eriti uhketesse saridesse. Mul olid ainult Muditi ema kingitud abielunaiste varbarõngad ja sädelevate kivikestega käevõrud.
Istusime mattidele näoga ida suunas ja katsime Muditi soovitusel pead sallidega. Igaüks puistas kandikule riisiteri, mille järel Muditi ema meile otsaette punase triibu tõmbas ja selle peale ka veidi riisiteri kinni vajutas. Muditi käele sõlmis ta ka uue kõige halva eest kaitsva paela ja seejärel läksid Mudit ja ta vennanaine maja kõikidesse nurkadesse õlikausikesi asetama.
Tükk aega lihtsalt mõistatasime, mida meie tegema peaksime. Saatsin isegi Harshile sõnumi, et ta kirjeldaks, mida täpselt Diwali ajal tegema peab, aga tema vastas vaid, et ilutulestikku.
Ühel hetkel, kui majale vist ring peale tehtud sai, läksime kõik koos lähedal asuvasse templisse, kus teised oma jumalate poole palvetasid ja varsti tulime tagasi koju. „Korraks.“ Sest me pidime kohe uuesti välja minema. Mingisse uhkesse kohta Rajasthani traditsioonilist toitu nautima ning festivalilõbustusi kaasa tegema. Selgus, et tegu on sama kohaga, mida meile varemgi korduvalt soovitati. Igast plaanist kuulsime me aga vaid vahetult enne ja vormis, nagu tegu oleks ammu kokku lepitud asjadega.
Ja siis läks jälle ootamiseks, sest Mudit ei teadnud täpselt, kus Chokhi Dhani asub ja üldse pole ta ise Jaipuri kuulsamaid kohti aastaid külastanud. Niisiis pidime ootama ta paremini informeeritud sõbra järele ja see võttis terve igaviku.
Sõber ise oli aga väga tore ja koht vapustav. Aga kahjuks ei olnud meil enam piisavalt aega kõike teha ja näha ning see koht sulges aasta tähtsaimal ööl uksed varem kui tavaliselt. See oli kui filmist pärit vanaaegne laadaplats, täis savionne ja karusselle ja vaaterattaid, mida mehed kätejõul liigutasid. Seal oli pimedaid koopaid ja tiike ja sildu. Seal sai vaadata marionettnukkude etendusi, mis meil ikka kahjuks nägemata jäid. Seal sai lasta liugu ülikõrgetest liumägedest, sõita nominaalse summa eest kaameli ja härjavankriga. JA… seal tegime oma esimese elevandisõidu!!!
Üsna varsti jõudis kätte meie õhtusöögiaeg, mis oli kogemus omaette. Meid pandi maha patjadele istuma ja lauakesed olid samuti vast 20cm kõrgused. Taldrikud olid valmistatud kuivanud puulehtedest ja tassideks hiiglasuured glasuurimata savitopsid. Ja siis hakati muudkui uusi roogi ette kandma. Huvitav oli süüa vanaaegseid leivalisi, maitsta erinevaid taimseid roogi ja kõige põnevam oli nende kombe kohaselt magusaid asju soolasega segada.
Parim oli mingi läätsepudru, ghee ja tuhksuhkru kombinatsioon. Sõime üle jooksvalt läbi terve päeva, sest ka Muditi pere naised on imelised kokad, kes aina uut toitu meile ette kandsid. Aga mind veidi häiris, kuidas meid ja Muditi alati esimesena laua taha sööma paigutati ja siis hiljem ise alandlikult põrandal söödi. Nagu ka kinnitust leidnud observeering, et siinsed abielunaised ei tutvusta end pea kunagi nime pidi ja kätt surudes, vaid lasevadki end identifitseerida kui kellegi naist ja ema. Kedagi ebaolulisemat. Justkui abitöölist, mitte väärtuse ja väärikusega iseseisvat inimest.
Kui me siis viimaks koju tagasi jõudsime, ootas ees veel üks „pooja“ ja ka pere ülejäänud mehed olid koju jõudnud. Selle palve ajaks olime teise tuppa kolinud uute kohustuslike komponentidega nagu banaan ja granaatõun, mille tähendust Mudit meile seletada ei osanud.
Pidime jälle asju kandikule loopima ja jumala kujule otsaette punase täpi tegema. Samuti löödi kelli, lauldi ja keerutati kella suunas kandikut põlevate asjadega. Pidime, pea vastu maad, Laxmile kummardama, saime jälle otsaette kaunistuse ja seekord sidus Muditi ema meie kõigi kätele kaitsva paela. Neil on siin ka huvitav komme käega templi trepiastmeid ja vanemate inimeste jalgu puudutada.
Pärast seda põhipalvet, kui jumalale oli ohverdatud ja tal kõht täis söödetud, läksime koos pere noortega nende sugulastele külla ilutulestikku laskma ja vaatama, aga seda ei nautinud ma üldse, sest hirm oli reaalselt liiga suur ja ma ei suutnud seda ka väga peita. Ülikõvad paugud käisid liiga lähedal, rakette paigutati hooletult ja kuidagi fikseerimata ning iga kolmas lendas vales suunas. Neid oli ka tohutult palju. Mina muudkui võpatasin ja põgenesin, kui mõni asi jälle mu vahetus läheduses põlema pandi ja ikka leidsin põlevaid tükke enda pealt ka. Ei, ei olnud naljakas.
Isegi säraküünlad, mida tavaliselt fännan, olid hiiglaslikud ja loopisid sädemeid hirmuäratavalt kaugele, aga neid muudkui topiti mulle pihku. Mudit hoidis terve tee tagasi hirmunud mind lihtsalt kaisus ja kuulas mu muret. Ei, ilutulestiku ilu ei korva kaugeltki selle ohtlikkust ja põhjustatud hirmu ning ma ei mõista, miks teised seda nii väga armastavad. Ma võin seda kaugelt vaadata, aga südant see küll kiiremini põksuma ei pane. Või kui, siis hirmust, mitte elevusest.
Keset ööd laadisime veel ees ootavast varajasest hommikust hoolimata pilte arvutisse ja vedelesime kõrvuti voodis, mille kohta Mudit ütles, et vahele jäädes viskaks ta ema meid mõlemaid välja. Naljakas maa see India…
Igatahes, ärkasimegi kell kuus, pesime elevante patuke ja end sama palju, patsutasime, sügasime ja söötsime teisi, jagasime maid ulaka rotveileriga, kelle omanikuks itaalia noormees. Talle kuulub ka üks farmi uhkemaid elevantse. Ja muudkui ootasime, millise elevandi selga meil ronida lubatakse. Aga ühel hetkel olid kõik vantsid tallist läinud ja meie ikka seal. Itaallane mainis siis, et loomad on enne tööpäeva stressis, mistõttu meid kaasa ei võetud ja võib-olla pärastlõunal saab ratsutada.
Aga meil ei olnud enam aega oodata, Mudit ootas meid oma koju hommikusöögile ja nii me veidi pettunult selle perega hüvasti jätsimegi.
Lootsin, et Mudit viib meid kõiki kõige ägedamaid asju vaatama, sest ta oli ju käskinud meil ennast ära oodata, aga tegelikult hakkas päev hommikust peale venima. Ootasime teda meile järgi. Ootasime hommikusööki. Mängisime ta aastase häbeliku vennatütrega, kellele ka oma paabulinnulehviku jätsin. Saime paremini sõbraks siis, kui ta oma kosmeetikakoti kallale lasin. Tüdrukute asjad, teadagi. Ja ühel hetkel pidin pooleks naerma, sest ta avastas mu tätoveeringu ja püüdis seda maha kratsida. Seejärel ootasime lõunasööki. Ootasime, kuni igaühel meist tekkis tunne, et nüüd võiks duši alla minna ja idee teostatud sai.
Viimaks oli kell nii palju, et jõudsime vaid Jaipuri Laxmi Narayani templit külastada. See oli muidugi loojuva päikese valguses üsna vapustav ja istusime seal terrassil pilte tehes päris pikalt. Seejärel oli aeg tagasi koju minna, sest seal pidi päeva esimene pooja (teatud palve) toimuma, mille jaoks perenaised laotasid kahele kandikule 41 õlikausikest, kuhu asetasime pulgaks rullitud vati, millest sai õliküünla taht.
Kausikestesse puistati ka paar maisiseemet ja kandikule mingit valget magusat asja. Lisaks veel uhke hõbemünt. Punase värviga maaliti ühele kandikutest ka svastika rist ja üle maja võis põrandalt leida abstraktseid jooniseid.
Õige aja saabudes riietusid naised eriti uhketesse saridesse. Mul olid ainult Muditi ema kingitud abielunaiste varbarõngad ja sädelevate kivikestega käevõrud.
Istusime mattidele näoga ida suunas ja katsime Muditi soovitusel pead sallidega. Igaüks puistas kandikule riisiteri, mille järel Muditi ema meile otsaette punase triibu tõmbas ja selle peale ka veidi riisiteri kinni vajutas. Muditi käele sõlmis ta ka uue kõige halva eest kaitsva paela ja seejärel läksid Mudit ja ta vennanaine maja kõikidesse nurkadesse õlikausikesi asetama.
Tükk aega lihtsalt mõistatasime, mida meie tegema peaksime. Saatsin isegi Harshile sõnumi, et ta kirjeldaks, mida täpselt Diwali ajal tegema peab, aga tema vastas vaid, et ilutulestikku.
Ühel hetkel, kui majale vist ring peale tehtud sai, läksime kõik koos lähedal asuvasse templisse, kus teised oma jumalate poole palvetasid ja varsti tulime tagasi koju. „Korraks.“ Sest me pidime kohe uuesti välja minema. Mingisse uhkesse kohta Rajasthani traditsioonilist toitu nautima ning festivalilõbustusi kaasa tegema. Selgus, et tegu on sama kohaga, mida meile varemgi korduvalt soovitati. Igast plaanist kuulsime me aga vaid vahetult enne ja vormis, nagu tegu oleks ammu kokku lepitud asjadega.
Ja siis läks jälle ootamiseks, sest Mudit ei teadnud täpselt, kus Chokhi Dhani asub ja üldse pole ta ise Jaipuri kuulsamaid kohti aastaid külastanud. Niisiis pidime ootama ta paremini informeeritud sõbra järele ja see võttis terve igaviku.
Sõber ise oli aga väga tore ja koht vapustav. Aga kahjuks ei olnud meil enam piisavalt aega kõike teha ja näha ning see koht sulges aasta tähtsaimal ööl uksed varem kui tavaliselt. See oli kui filmist pärit vanaaegne laadaplats, täis savionne ja karusselle ja vaaterattaid, mida mehed kätejõul liigutasid. Seal oli pimedaid koopaid ja tiike ja sildu. Seal sai vaadata marionettnukkude etendusi, mis meil ikka kahjuks nägemata jäid. Seal sai lasta liugu ülikõrgetest liumägedest, sõita nominaalse summa eest kaameli ja härjavankriga. JA… seal tegime oma esimese elevandisõidu!!!
Üsna varsti jõudis kätte meie õhtusöögiaeg, mis oli kogemus omaette. Meid pandi maha patjadele istuma ja lauakesed olid samuti vast 20cm kõrgused. Taldrikud olid valmistatud kuivanud puulehtedest ja tassideks hiiglasuured glasuurimata savitopsid. Ja siis hakati muudkui uusi roogi ette kandma. Huvitav oli süüa vanaaegseid leivalisi, maitsta erinevaid taimseid roogi ja kõige põnevam oli nende kombe kohaselt magusaid asju soolasega segada.
Parim oli mingi läätsepudru, ghee ja tuhksuhkru kombinatsioon. Sõime üle jooksvalt läbi terve päeva, sest ka Muditi pere naised on imelised kokad, kes aina uut toitu meile ette kandsid. Aga mind veidi häiris, kuidas meid ja Muditi alati esimesena laua taha sööma paigutati ja siis hiljem ise alandlikult põrandal söödi. Nagu ka kinnitust leidnud observeering, et siinsed abielunaised ei tutvusta end pea kunagi nime pidi ja kätt surudes, vaid lasevadki end identifitseerida kui kellegi naist ja ema. Kedagi ebaolulisemat. Justkui abitöölist, mitte väärtuse ja väärikusega iseseisvat inimest.
Kui me siis viimaks koju tagasi jõudsime, ootas ees veel üks „pooja“ ja ka pere ülejäänud mehed olid koju jõudnud. Selle palve ajaks olime teise tuppa kolinud uute kohustuslike komponentidega nagu banaan ja granaatõun, mille tähendust Mudit meile seletada ei osanud.
Pidime jälle asju kandikule loopima ja jumala kujule otsaette punase täpi tegema. Samuti löödi kelli, lauldi ja keerutati kella suunas kandikut põlevate asjadega. Pidime, pea vastu maad, Laxmile kummardama, saime jälle otsaette kaunistuse ja seekord sidus Muditi ema meie kõigi kätele kaitsva paela. Neil on siin ka huvitav komme käega templi trepiastmeid ja vanemate inimeste jalgu puudutada.
Pärast seda põhipalvet, kui jumalale oli ohverdatud ja tal kõht täis söödetud, läksime koos pere noortega nende sugulastele külla ilutulestikku laskma ja vaatama, aga seda ei nautinud ma üldse, sest hirm oli reaalselt liiga suur ja ma ei suutnud seda ka väga peita. Ülikõvad paugud käisid liiga lähedal, rakette paigutati hooletult ja kuidagi fikseerimata ning iga kolmas lendas vales suunas. Neid oli ka tohutult palju. Mina muudkui võpatasin ja põgenesin, kui mõni asi jälle mu vahetus läheduses põlema pandi ja ikka leidsin põlevaid tükke enda pealt ka. Ei, ei olnud naljakas.
Isegi säraküünlad, mida tavaliselt fännan, olid hiiglaslikud ja loopisid sädemeid hirmuäratavalt kaugele, aga neid muudkui topiti mulle pihku. Mudit hoidis terve tee tagasi hirmunud mind lihtsalt kaisus ja kuulas mu muret. Ei, ilutulestiku ilu ei korva kaugeltki selle ohtlikkust ja põhjustatud hirmu ning ma ei mõista, miks teised seda nii väga armastavad. Ma võin seda kaugelt vaadata, aga südant see küll kiiremini põksuma ei pane. Või kui, siis hirmust, mitte elevusest.
Keset ööd laadisime veel ees ootavast varajasest hommikust hoolimata pilte arvutisse ja vedelesime kõrvuti voodis, mille kohta Mudit ütles, et vahele jäädes viskaks ta ema meid mõlemaid välja. Naljakas maa see India…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar