Alustasime oma Diwali reisi. Tulime poolest päevast töölt üra vaid teele ette jäänutega hüvasti jättes. Ostsime üle tee asuvast magusapoest kaasa snäkke – ma pole elus nii palju hõbepaberit söönud kui siin Indias maiustustega paratamatult manustatakse. Proovisin midagi uut – siirupiselt magusat. Mu reisiks kaasa planeeritud püksid nõudsid ka oma osa ja kui lõpuks koju jõudsime, olin nagu väike laps – üleni kleepuv. Valentina sai isegi võtmeid mu kotist taga otsida, sest ma muidugi ei mäletanud, kuhu nad panin ja ise midagi katsuda ei saanud. Esmakordselt vist olime V algatusel ülivara rongijaamas. Vahepeal käisime veel tankimas rahaautomaadi ja banaanimehe juures ning viimaks ka Subways.
Harsh oli ka armas. Kuna eelmisel õhtul teda kuidagi tabada ei õnnestunud, siis saatsin lihtsalt sõnumi, et tahan teda veel korra näha ja soovitatavalt võiks ta meid õige rongi peale aidata. Ja ta tuligi koos Saurabhiga rongijaama ning oli üliarmas. Ostis meile küsimatagi vett ja snäkke ning otsis meie kohad üles, lükkas võõrad eest ja luges kallistamise vahele meile sõnad peale. V väitis, et ta silmist võis lugeda, kui väga ta oleks tahtnud teisiti nägemiseni soovida, kuid siin ju avalikult teisiti ei saa.
Igatahes, vägagi paljutähenduslikud ning petukallid selja taga, hakkas rong liikuma ning ärevil meie valmistusime 25-tunniseks rongisõiduks odavklassis ja omaette. Õnneks jagasime seekord oma lahtrit noorte peredega. Harukordselt rahulikud lapsed olid. Beebi tegi vahepeal häält, aga kes meist ei tahaks tema kombel vahepeal kisa teha!?
Neid ema-isa-laps perekondi pea kaksteist tundi lähedalt jälgides, saime üht-teist teada ka siinsete kasvatusmeetodite kohta. Esiteks, ei näinud ma mitte ühtegi mänguasja. Kõige põnevamad objektid olime meie ja küpsisekott, mida iga natukese aja tagant taas rünnati. Üks meid kaugemalt piidlema toodud laps oli oma siiruses eriti lahe. See, kuidas ta pikalt suurisilmi ja ammuli vajunud suuga meid vaatas. Sõnadega kirjeldamatu. Väga ekspressiivne laps, kelle emotsioonid peegelduvad nii selgelt kogu ta olemuses. Seekord siis üllatus. Lahe oli jälgida ka „küla kasvatab last“ meetodi rakendamist. Kuidas isad mängisid nii enda kui üksteise lastega ja emad andsid iseenesestmõistevalt teineteisele puhkust.
Arvan, et nende kehakeele jälgimine pani mind ka Harshi paremini mõistma. Seda, kust tulevad kõik need kerged lopsud ja rütmilised patsutused. See kõik on neisse lihtsalt maast madalast sisse programmeeritud. Beebi jääb uuesti magama, kui ema ta kõhule rütmiliselt survet avaldab või jätab jonni, kui keegi teda põsest muljub. Meie jaoks alandava alatooniga kerge kõrvakiil võib olla hoopis mänguline kiindumuse märk. Või ehk loomaemalik käitumine – vallatuse puhul kergelt korrale kutsumine.
Ainult üks asi häiris mind tõsiselt. See, kuidas kõik prügiks muutunud esemed justkui tiivad kasvatasid ja siis aknast välja lendasid. Nagu meie emadki, õpetavad siinsed mammad oma lapsi enda järelt koristama. Aga kui meie omad õpetavad, et prahti ei tohi maha loopida, siis siinsed pragavad, kui sodi aknast välja viskamine ebaõnnestub ja käsivad uuesti proovida.
Ühel hetkel keset ööd palus üks noor mamma mul tema asemel prügi välja visata ja ma keeldusin. Tõenäoliselt ta ei saanud aru, miks ja mis tobedus see on, et tema tühja joogipudeli oma prügikott paigutasime, sest käsi lihtsalt ei tõusnud sellist kuritegu sooritama. Igatahes, rohkem ei räägitud meiega sõnagi.
Polnud väga lugu. Keelebarjäär oli väga tugev nagunii. Lisaks olin sunnitud õhtul nende biorütmi tõttu juba 9:30 magama minema ja hommikul 6:30 nende pidurdamatu valjuhäälse jutuvada peale ärkama ja ka voodi kokku panema. No olgu! Mingu vara magama, kui tahavad. Ma olen vaikselt. Aga minu lugemise pealt tuli lihtsalt ära kustutada??? Ja siis hommikul vaikselt tegutsemise asemel maksimaalselt kisada? Olin kohe õnnelik, kui nad varsti pärast seda maha läksid. Keegi meist ei väljendanud soovi hüvasti jätta ka.
Ahjaa. Rongis võib ka roosade jalgadega tädisid näha, üle ootuste heas korras tualetivariatsioone leida ja kahjuks eesruumis hunnikus tukkuvaid vanemaid väikelastega kohata. Ei saa ma aru, kuidas rongid nii lõhki müüakse, et isegi põrandal magamisruumist puudu jääb ja mis kõige hullem – noored normaalse väljanägemisega pered vetsuukse vastu toetudes magama peavad. Ei teagi enam, kas anda esikoht kummalise tudupaiga valikul plastrestidel magavatele tänavakaupmeestele, kõrge viadukti kitsal käsipuul pilvitajatele, kes külje keeramisel enesetapuga riskivad või neile rongileiutajatele, kellele igal sammul kogemata peale astuda võib.
Harsh oli ka armas. Kuna eelmisel õhtul teda kuidagi tabada ei õnnestunud, siis saatsin lihtsalt sõnumi, et tahan teda veel korra näha ja soovitatavalt võiks ta meid õige rongi peale aidata. Ja ta tuligi koos Saurabhiga rongijaama ning oli üliarmas. Ostis meile küsimatagi vett ja snäkke ning otsis meie kohad üles, lükkas võõrad eest ja luges kallistamise vahele meile sõnad peale. V väitis, et ta silmist võis lugeda, kui väga ta oleks tahtnud teisiti nägemiseni soovida, kuid siin ju avalikult teisiti ei saa.
Igatahes, vägagi paljutähenduslikud ning petukallid selja taga, hakkas rong liikuma ning ärevil meie valmistusime 25-tunniseks rongisõiduks odavklassis ja omaette. Õnneks jagasime seekord oma lahtrit noorte peredega. Harukordselt rahulikud lapsed olid. Beebi tegi vahepeal häält, aga kes meist ei tahaks tema kombel vahepeal kisa teha!?
Neid ema-isa-laps perekondi pea kaksteist tundi lähedalt jälgides, saime üht-teist teada ka siinsete kasvatusmeetodite kohta. Esiteks, ei näinud ma mitte ühtegi mänguasja. Kõige põnevamad objektid olime meie ja küpsisekott, mida iga natukese aja tagant taas rünnati. Üks meid kaugemalt piidlema toodud laps oli oma siiruses eriti lahe. See, kuidas ta pikalt suurisilmi ja ammuli vajunud suuga meid vaatas. Sõnadega kirjeldamatu. Väga ekspressiivne laps, kelle emotsioonid peegelduvad nii selgelt kogu ta olemuses. Seekord siis üllatus. Lahe oli jälgida ka „küla kasvatab last“ meetodi rakendamist. Kuidas isad mängisid nii enda kui üksteise lastega ja emad andsid iseenesestmõistevalt teineteisele puhkust.
Arvan, et nende kehakeele jälgimine pani mind ka Harshi paremini mõistma. Seda, kust tulevad kõik need kerged lopsud ja rütmilised patsutused. See kõik on neisse lihtsalt maast madalast sisse programmeeritud. Beebi jääb uuesti magama, kui ema ta kõhule rütmiliselt survet avaldab või jätab jonni, kui keegi teda põsest muljub. Meie jaoks alandava alatooniga kerge kõrvakiil võib olla hoopis mänguline kiindumuse märk. Või ehk loomaemalik käitumine – vallatuse puhul kergelt korrale kutsumine.
Ainult üks asi häiris mind tõsiselt. See, kuidas kõik prügiks muutunud esemed justkui tiivad kasvatasid ja siis aknast välja lendasid. Nagu meie emadki, õpetavad siinsed mammad oma lapsi enda järelt koristama. Aga kui meie omad õpetavad, et prahti ei tohi maha loopida, siis siinsed pragavad, kui sodi aknast välja viskamine ebaõnnestub ja käsivad uuesti proovida.
Ühel hetkel keset ööd palus üks noor mamma mul tema asemel prügi välja visata ja ma keeldusin. Tõenäoliselt ta ei saanud aru, miks ja mis tobedus see on, et tema tühja joogipudeli oma prügikott paigutasime, sest käsi lihtsalt ei tõusnud sellist kuritegu sooritama. Igatahes, rohkem ei räägitud meiega sõnagi.
Polnud väga lugu. Keelebarjäär oli väga tugev nagunii. Lisaks olin sunnitud õhtul nende biorütmi tõttu juba 9:30 magama minema ja hommikul 6:30 nende pidurdamatu valjuhäälse jutuvada peale ärkama ja ka voodi kokku panema. No olgu! Mingu vara magama, kui tahavad. Ma olen vaikselt. Aga minu lugemise pealt tuli lihtsalt ära kustutada??? Ja siis hommikul vaikselt tegutsemise asemel maksimaalselt kisada? Olin kohe õnnelik, kui nad varsti pärast seda maha läksid. Keegi meist ei väljendanud soovi hüvasti jätta ka.
Ahjaa. Rongis võib ka roosade jalgadega tädisid näha, üle ootuste heas korras tualetivariatsioone leida ja kahjuks eesruumis hunnikus tukkuvaid vanemaid väikelastega kohata. Ei saa ma aru, kuidas rongid nii lõhki müüakse, et isegi põrandal magamisruumist puudu jääb ja mis kõige hullem – noored normaalse väljanägemisega pered vetsuukse vastu toetudes magama peavad. Ei teagi enam, kas anda esikoht kummalise tudupaiga valikul plastrestidel magavatele tänavakaupmeestele, kõrge viadukti kitsal käsipuul pilvitajatele, kes külje keeramisel enesetapuga riskivad või neile rongileiutajatele, kellele igal sammul kogemata peale astuda võib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar