Bürokraatiast juba rääkisin. Mingi lõpliku lahenduseni ei jõudnudki. Nüüd räägin õhtust ka.
Kõigepealt tegin Harshile selgks, et pikemalt ta minu eest peitust mängida ei saa. Ta andiski kohe alla ja lubas mul enda heaks vaid nii palju teha, et pidin talle maitsetut taimset toitu viima. Läksin siis jälle meie tavasöögikohta, sest ühtegi paremat mõtet ei tulnud pähe ja lootsin, et ehk nad teevad take awayd ka.
Tegidki. Tellisin siis mingi veidra kanasupi, mille täpsemat olemust mulle kirjeldada ei suudetud. Lisaks veg biryani and endale tavapärase võileiva. Lootsin lihtsalt elusalt supiga poiste juurde ka jõuda pärast. Ahjaa. Palusin endale ka ühe sidruni anda ja nad vist pidasid mind napakaks, aga sidruni ma sealt restoranist kaasa sain.
Seejärel põrkasin korraks kokku ühe kolleegiga ja kohtasin veel üht huvitavat karakterit. Juhtus midagi ootamatut ja sattusin peaaegu ausa inglise keelt kõneleva rikšajuhi otsa. Lobisesimegi terve tee. Selgus, et ta oli viisteist aastat Saudi-Araabias mingi klienditeeninduse supervisorina töötanud ja nüüd tagasi kodus. Ta üritas mulle küll selgeks teha, et hindi on kerge ära õppida, aga temal oli inglise keele õppimine küll palju etemalt läinud kui mul hindi. Natuke pahandasin, kui ta üritas mulle selgeks teha, et ma lasin tal linnast välja sõita ja see on kallim, aga seda mitte teadnud välismaalast ta ei röövi. Vaidlesin vastu, aga tippisin siiski veidi, sest harva saab rikšajuhiga siin linnas lausa vestelda.
Õhtu veetsime koduselt kahekesi. Tema oli ikka voodis, kuigi teise tuppa kolinud Muditi säästmiseks. Sõi pika hambaga taimetoitu ja ütles, et seda asja pole ta vähemalt kümme aastat puutunud. Ega ta rohkem kui paar ampsu sellest toidulaarist kinni pistnudki. Aga ok. Ta on haige. Kuigi nägi veidi parem välja. Eelmine kord oli ikka päris õudne. Vaidlesime veel selle üle, kes kus magama hakkab, sest ta on millegipärast veendumusel, et kui ärkvel olles suudab mu organism tema haigust tõrjuda, siis magades mitte. Ja mina olin veendunud, et see haigus mind ei murra. Sisetunne selline. Ähvardasin vastu ööd koju minema hakata, kui ta jonnib ja lõpuks sain oma tahtmise. Ma ei oska lihtsalt temaga ühes kohas olles mujal magada. Ei oskagi öelda, kumb hullem oleks üle elada. Kas see või haigus.
Hommikul kasutas ta viimaks oma haige olemist ära. Nõudis teed ja sooja sööki. Mul oli lihtsalt hea meel, et midagigi tema heaks teha saan. Mitte, et ta jälle üle paari ampsu söönud oleks. Aga vähemalt nõudmised läksid jaburamaks, mis tema puhul tähendab normaliseerumist. Ta tõi mu veel ise tööle ja veedab ehk veel ühe päeva kodus magades. Lubas helistada kohe, kui midagi vajab, sest mu süda ei jäänud muidu rahule teda üksi jättes. Loodan, et siiski kõik on hästi.
Kõigepealt tegin Harshile selgks, et pikemalt ta minu eest peitust mängida ei saa. Ta andiski kohe alla ja lubas mul enda heaks vaid nii palju teha, et pidin talle maitsetut taimset toitu viima. Läksin siis jälle meie tavasöögikohta, sest ühtegi paremat mõtet ei tulnud pähe ja lootsin, et ehk nad teevad take awayd ka.
Tegidki. Tellisin siis mingi veidra kanasupi, mille täpsemat olemust mulle kirjeldada ei suudetud. Lisaks veg biryani and endale tavapärase võileiva. Lootsin lihtsalt elusalt supiga poiste juurde ka jõuda pärast. Ahjaa. Palusin endale ka ühe sidruni anda ja nad vist pidasid mind napakaks, aga sidruni ma sealt restoranist kaasa sain.
Seejärel põrkasin korraks kokku ühe kolleegiga ja kohtasin veel üht huvitavat karakterit. Juhtus midagi ootamatut ja sattusin peaaegu ausa inglise keelt kõneleva rikšajuhi otsa. Lobisesimegi terve tee. Selgus, et ta oli viisteist aastat Saudi-Araabias mingi klienditeeninduse supervisorina töötanud ja nüüd tagasi kodus. Ta üritas mulle küll selgeks teha, et hindi on kerge ära õppida, aga temal oli inglise keele õppimine küll palju etemalt läinud kui mul hindi. Natuke pahandasin, kui ta üritas mulle selgeks teha, et ma lasin tal linnast välja sõita ja see on kallim, aga seda mitte teadnud välismaalast ta ei röövi. Vaidlesin vastu, aga tippisin siiski veidi, sest harva saab rikšajuhiga siin linnas lausa vestelda.
Õhtu veetsime koduselt kahekesi. Tema oli ikka voodis, kuigi teise tuppa kolinud Muditi säästmiseks. Sõi pika hambaga taimetoitu ja ütles, et seda asja pole ta vähemalt kümme aastat puutunud. Ega ta rohkem kui paar ampsu sellest toidulaarist kinni pistnudki. Aga ok. Ta on haige. Kuigi nägi veidi parem välja. Eelmine kord oli ikka päris õudne. Vaidlesime veel selle üle, kes kus magama hakkab, sest ta on millegipärast veendumusel, et kui ärkvel olles suudab mu organism tema haigust tõrjuda, siis magades mitte. Ja mina olin veendunud, et see haigus mind ei murra. Sisetunne selline. Ähvardasin vastu ööd koju minema hakata, kui ta jonnib ja lõpuks sain oma tahtmise. Ma ei oska lihtsalt temaga ühes kohas olles mujal magada. Ei oskagi öelda, kumb hullem oleks üle elada. Kas see või haigus.
Hommikul kasutas ta viimaks oma haige olemist ära. Nõudis teed ja sooja sööki. Mul oli lihtsalt hea meel, et midagigi tema heaks teha saan. Mitte, et ta jälle üle paari ampsu söönud oleks. Aga vähemalt nõudmised läksid jaburamaks, mis tema puhul tähendab normaliseerumist. Ta tõi mu veel ise tööle ja veedab ehk veel ühe päeva kodus magades. Lubas helistada kohe, kui midagi vajab, sest mu süda ei jäänud muidu rahule teda üksi jättes. Loodan, et siiski kõik on hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar