Delhit avastamas
Meie võõrustaja andis veidi soovitusi ühepäevaseks maratonturistluseks, aga lõppkokkuvõttes ei järginud me oma uhkeid plaane peaaegu üldse.
Hommikul – taaskord plaanitust hiljem ärgates kärsatasin meile kõhurohuks paar praemuna saia, seejärel laadisime oma metrookaardid raha täis ja suundusime Lotus temple’isse, mille Jyoti juba meie lennureisil kohustuslikuks kuulutas. Vastavas metroojaamas maha minnes kohtasime toredat perekonda Kalkuttast, kel oli sama plaan ja sõitsime ühise rikšaga sihtkohta.
Nende seitsmeaastane tütar vadistas meiega täitsa asjalikult inglise keeles ja meil oli ka hea meel uusi tuttavaid leida. Aga sissepääsu juures kaotasime nad silmist ja rohkem ei kohtunudki. Tempel ise oli – igav. Nägime sel päeval nii palju erilisemaid paiku ja nüüd tahaks kõik pekki saata, kes väidavad, et Delhi on üks mõttetu koht.
Templist väljumise järel tuli kohe oma teenuseid pakkuma üks sinisilmne – literally – rikšajuht, kes pidi meid lähedal asuvasse Isckon templisse viima. Idee poolest see mulle väga huvi ei pakkunudki, sest meil on üks ka kõrvaltänaval, aga meie host, Hiranya, soovitas seda. Oli küll kaunis ja puha, aga seekord nii suurt vaimustust esile ei kutsunud ja pilte teha ka ei lubatud.
Vahepeal oli rikšajuht meid nõusse rääkinud ka järgmisesse sihtkohta transportimise osas ja läbirääkimised käisid terve päeva koos tiirutamise üle. Viimaks jõudsime enam-vähem rahuldava diilini, kuigi kahtlustan, et ta jäi ikka kõvasti kasumisse, anudes, et me paarist poest tema Diwali-preemia huvides läbi käiksime ja olenemata uhkest legendist ei olnud need suurem asi.
Esimesest ostsin mina paar väga Indialikku suveniiri ja teisest V pashmina salli, aga see pood ei äratanud meis kummaski eriti usaldust, sest müüs samu asju eelmisest kallimalt ja „minu garantii, et see on hõbe“ kollaste plekkidega ning selgete keevitusmärkidega käevõrusid.
Aga tagasi vaatamisväärsuste juurde, jälle kord üllatasid mind kohad, millest midagi oodata ei osanud, aga mõlemad India sümbolid olid oma piletihinda väärt. Qutub Minar oli vapustav. Miks nad ei reklaami, et seal peale selle moslemitorni veel nii palju huvitavat on? Kõik need vapustavaid detaile sisaldavad varemed V võrdles seda Roomaga. Ja papagoid. Klõpsisin neist vist sama palju pilte, kui kogu kompleksist.
Ja Humayun’s Tomb, kuhu kõrgeaulised maetud on… hiiglaslik ja imeilus arhitektuuriliselt. Pidi olema sama autori punasest kivist koopia Taj Mahalist. Mul on nii kahju, et hakkas juba pimedaks minema ja iga sopi avastamiseks piisavalt aega ei jäänud. Lisaks oli ka minu kaamera jälle otsad andnud.
Väljudes lasin endale veel korra tünga teha ja ostsin kauplemisest hoolimata mitmekordse hinnaga ammu igatsetud „ehtsa“ paabulinnusulgedest lehviku, mis juba laguneb ja tõenäoliselt ühes tükis kodulinna tagasi ei jõua, sest seda habrast asja on nii kuramuse keeruline transportida. Aga noh… sellised asjad käivad India juurde.
Sõitsime pimedas kiiresti mööda veel India Gate’ist ja presidendi-parlamendi hoonetest, kus antud kellaajal enam peatuda ei tohtinud turvakaalutlustel ja siis palusime end kesklinna kõige kuulsamale kirbuturule Janpathi tänaval visata. Nii naljakas, et Delhis on tänavasildid, aga suur puudus lehmadest; Barcelonale organiseerituselt silmad ette tegev metroo ja ülikallid puuviljad. Ja palju rohkem autosid, mida tasakaalustavad kirevavärvilised jalgrattarikšad.
Enivei, jõudsin vaid esimesse müügiputkasse sisse astuda, kus laiutas kurikuulus silt „fixed price“, mis tegelikult enamasti midagi ei tähenda, sest ühelgi asjal hinda peal pole, kui selgus, et juba tunde krambitanud kõht on alles algus ja tõenäoliselt tänaval joodud limonaad tahab kohe välja tulla. Aga loomulikult pole isegi neis korralikes putkades vetsu ja ma ausõna ei tea, kuidas need müüjad oma asju ajavad.
Õnneks mind juhatati seal lähedal asuvasse luksushotelli – ja tõesti – see tegi kõigile mu seni nähtutele silmad ette. Turvad juhatasid mu raadiosaatjate abil ühe juurest teiseni kuni luksusliku vetsuni välja. Sinna oli kohe kahju nii koledaid asju teha.
Päras seda veetsime turul tunde toredasti aega ja kulutasime hea hulga raha. Aga on hämmastav, millise järjekindlusega püüavad tänavakaupmehed sulle aina kahanevate hinnapakkumiste eest pähe määrida topeltkoguses asju, mida sa üldse ei taha. Oleksin saanud päris ilusa ja suure Buddha kuju omanikuks vaid saja ruupia eest, aga tõesti poleks sellega midagi teha, kui just lennupagasi kaalu ja mahupiiranguid ei kolmekordistataks. Niigi saab see tagasitulek kunagi probleemne olema.
Päeval käisime läbi ka ühest hiiglasliku Buddha kujuga imekaunist aiast ja üldse, Delhi üllatas oma paljude heas korras olevate rohealade ja parkidega.
Viimaks jõudsime koju ja siis alles läks õige tramburai lahti. Sain varieeruvatel põhjustel muudkui vetsu vahet joosta, kuni teised juba täitsa mures olid ja arsti juurde minemisest rääkima hakkasid, aga ma ei ole veel valmis taas arstidega tegelema.
Mind üllatas veel lätlaste kogemus homoöpaatidega, kes pidid enamuses tööd naeratuse eest tegema ja rohtusid pealekauba jagama. Ma olen siiani kindel, et enamus neist tõstaks turisti lihtsalt rahast tühjaks, aga neil läks õnneks. Kahel korral.
Üks märkus veel Delhi kohta. Subway ja Metro ei ole siin sama asi. Esimene on lihtsalt maaalune tunnel tee ületamiseks mittedestruktiivsetele tegelastele – erinevalt meist – aga enamus pealinlasi oskavad õnneks vähemalt segadusse sattunuid inglise keeles aidata.
Meie võõrustaja andis veidi soovitusi ühepäevaseks maratonturistluseks, aga lõppkokkuvõttes ei järginud me oma uhkeid plaane peaaegu üldse.
Hommikul – taaskord plaanitust hiljem ärgates kärsatasin meile kõhurohuks paar praemuna saia, seejärel laadisime oma metrookaardid raha täis ja suundusime Lotus temple’isse, mille Jyoti juba meie lennureisil kohustuslikuks kuulutas. Vastavas metroojaamas maha minnes kohtasime toredat perekonda Kalkuttast, kel oli sama plaan ja sõitsime ühise rikšaga sihtkohta.
Nende seitsmeaastane tütar vadistas meiega täitsa asjalikult inglise keeles ja meil oli ka hea meel uusi tuttavaid leida. Aga sissepääsu juures kaotasime nad silmist ja rohkem ei kohtunudki. Tempel ise oli – igav. Nägime sel päeval nii palju erilisemaid paiku ja nüüd tahaks kõik pekki saata, kes väidavad, et Delhi on üks mõttetu koht.
Templist väljumise järel tuli kohe oma teenuseid pakkuma üks sinisilmne – literally – rikšajuht, kes pidi meid lähedal asuvasse Isckon templisse viima. Idee poolest see mulle väga huvi ei pakkunudki, sest meil on üks ka kõrvaltänaval, aga meie host, Hiranya, soovitas seda. Oli küll kaunis ja puha, aga seekord nii suurt vaimustust esile ei kutsunud ja pilte teha ka ei lubatud.
Vahepeal oli rikšajuht meid nõusse rääkinud ka järgmisesse sihtkohta transportimise osas ja läbirääkimised käisid terve päeva koos tiirutamise üle. Viimaks jõudsime enam-vähem rahuldava diilini, kuigi kahtlustan, et ta jäi ikka kõvasti kasumisse, anudes, et me paarist poest tema Diwali-preemia huvides läbi käiksime ja olenemata uhkest legendist ei olnud need suurem asi.
Esimesest ostsin mina paar väga Indialikku suveniiri ja teisest V pashmina salli, aga see pood ei äratanud meis kummaski eriti usaldust, sest müüs samu asju eelmisest kallimalt ja „minu garantii, et see on hõbe“ kollaste plekkidega ning selgete keevitusmärkidega käevõrusid.
Aga tagasi vaatamisväärsuste juurde, jälle kord üllatasid mind kohad, millest midagi oodata ei osanud, aga mõlemad India sümbolid olid oma piletihinda väärt. Qutub Minar oli vapustav. Miks nad ei reklaami, et seal peale selle moslemitorni veel nii palju huvitavat on? Kõik need vapustavaid detaile sisaldavad varemed V võrdles seda Roomaga. Ja papagoid. Klõpsisin neist vist sama palju pilte, kui kogu kompleksist.
Ja Humayun’s Tomb, kuhu kõrgeaulised maetud on… hiiglaslik ja imeilus arhitektuuriliselt. Pidi olema sama autori punasest kivist koopia Taj Mahalist. Mul on nii kahju, et hakkas juba pimedaks minema ja iga sopi avastamiseks piisavalt aega ei jäänud. Lisaks oli ka minu kaamera jälle otsad andnud.
Väljudes lasin endale veel korra tünga teha ja ostsin kauplemisest hoolimata mitmekordse hinnaga ammu igatsetud „ehtsa“ paabulinnusulgedest lehviku, mis juba laguneb ja tõenäoliselt ühes tükis kodulinna tagasi ei jõua, sest seda habrast asja on nii kuramuse keeruline transportida. Aga noh… sellised asjad käivad India juurde.
Sõitsime pimedas kiiresti mööda veel India Gate’ist ja presidendi-parlamendi hoonetest, kus antud kellaajal enam peatuda ei tohtinud turvakaalutlustel ja siis palusime end kesklinna kõige kuulsamale kirbuturule Janpathi tänaval visata. Nii naljakas, et Delhis on tänavasildid, aga suur puudus lehmadest; Barcelonale organiseerituselt silmad ette tegev metroo ja ülikallid puuviljad. Ja palju rohkem autosid, mida tasakaalustavad kirevavärvilised jalgrattarikšad.
Enivei, jõudsin vaid esimesse müügiputkasse sisse astuda, kus laiutas kurikuulus silt „fixed price“, mis tegelikult enamasti midagi ei tähenda, sest ühelgi asjal hinda peal pole, kui selgus, et juba tunde krambitanud kõht on alles algus ja tõenäoliselt tänaval joodud limonaad tahab kohe välja tulla. Aga loomulikult pole isegi neis korralikes putkades vetsu ja ma ausõna ei tea, kuidas need müüjad oma asju ajavad.
Õnneks mind juhatati seal lähedal asuvasse luksushotelli – ja tõesti – see tegi kõigile mu seni nähtutele silmad ette. Turvad juhatasid mu raadiosaatjate abil ühe juurest teiseni kuni luksusliku vetsuni välja. Sinna oli kohe kahju nii koledaid asju teha.
Päras seda veetsime turul tunde toredasti aega ja kulutasime hea hulga raha. Aga on hämmastav, millise järjekindlusega püüavad tänavakaupmehed sulle aina kahanevate hinnapakkumiste eest pähe määrida topeltkoguses asju, mida sa üldse ei taha. Oleksin saanud päris ilusa ja suure Buddha kuju omanikuks vaid saja ruupia eest, aga tõesti poleks sellega midagi teha, kui just lennupagasi kaalu ja mahupiiranguid ei kolmekordistataks. Niigi saab see tagasitulek kunagi probleemne olema.
Päeval käisime läbi ka ühest hiiglasliku Buddha kujuga imekaunist aiast ja üldse, Delhi üllatas oma paljude heas korras olevate rohealade ja parkidega.
Viimaks jõudsime koju ja siis alles läks õige tramburai lahti. Sain varieeruvatel põhjustel muudkui vetsu vahet joosta, kuni teised juba täitsa mures olid ja arsti juurde minemisest rääkima hakkasid, aga ma ei ole veel valmis taas arstidega tegelema.
Mind üllatas veel lätlaste kogemus homoöpaatidega, kes pidid enamuses tööd naeratuse eest tegema ja rohtusid pealekauba jagama. Ma olen siiani kindel, et enamus neist tõstaks turisti lihtsalt rahast tühjaks, aga neil läks õnneks. Kahel korral.
Üks märkus veel Delhi kohta. Subway ja Metro ei ole siin sama asi. Esimene on lihtsalt maaalune tunnel tee ületamiseks mittedestruktiivsetele tegelastele – erinevalt meist – aga enamus pealinlasi oskavad õnneks vähemalt segadusse sattunuid inglise keeles aidata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar