Kirjad Kõhutantsijale 25

Mu pisike! Nüüd oled sa liitunud juba double digits klubiga ehk kümnekuune. Minu beebi!

Viimane kuu on olnud ka eriliselt murranguline. Kui Eesti tähistas sünnipäeva ja Ukrainas algas sõda, kasvatasid sina endale vaikselt kolmanda hamba. Ka alla ja täpselt samas järjekorras nagu su vend. Järgmisel päeval aga tahtsid sa lausa kõike korraga teha ja õppisid ise istuma. Selleks liigud sa kõhuliasendist käpuli ja siis istukile. Lisaks hakkasid sa lõpuks roomama. Esimesel hommikul sõjaväelase stiilis, aga järgmisest päevast juba istudes, nagu ma kahtlustasingi. Üks jalg on sul ees kõver ja teine taga. Sa oled nagu üks armas S. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli samal päeval ka bla-bla ehk kõnearengu järgmine samm. Olin neid asju kaua oodanud ja veidi muretsema hakanud, aga sina lihtsalt ootasidki, kuni me kolimisega ühele poole saame. Nüüd ma tean taas, et sinuga on kõik hästi.

Esialgu liikusid sa vähe ja aeglaselt, aga iga päevaga natuke rohkem. Nüüd on sul ka tunduvalt huvitavam, sest sa saad sahtleid tühjaks teha ja ise valida, kus ja millega mängida. Vihmariided, hoidke alt! Enam ei ole sa minust nii sõltuv. Samas meeldib sulle nüüd mind taga ajada ja mu varbaid püüda.

Söömise osas aga teeme sinuga kaks sammu edasi, ühe tagasi või vastupidi. Sa kasvad, aga ei söö eriti või siis sööd ise ja oma tingimustel. Eelistad kive ja muud sodi. Sulle maitsevad verikäkk, pasteet ja mandariinid. Vahelduva eduga puder. Sa vihkad jätkuvalt banaane, kui need just kuskile muu asja sisse hästi peidetud ei ole. Sa armastad vett, aga surud selle tihti kogemata suust suure kaarega välja.

Sa armastad mängida mängu, kus sa annad mulle asju ja võtad need tagasi ning ajad taga venna mänguasju, teades hästi, et sa riskid füüsilise karistusega. Sellegipoolest jumaldad sa oma venda ja kingid talle kõige suuremaid naeratusi. Teie jutuajamised on nii armsad ja ka see, kuidas sa teda matkid ning tema sind.

Sa oled veidi häbelik ja mitte sugugi iga päev ei õnnestu meil su naeru kuulda, aga just Triibu on see, kes selle tihti vallandab. Samas oled sa hakanud ka aina rohkem kõva häält tegema.

Sa oled sellel kuul lõpuks saanud tutvuda ka rohkemate beebidega, sest oleme nüüd käinud paar korda avatud lasteaias ja mujalgi mänginud teistega ja sa vist ei ole veel otsustanud, mida sa arvad sellest kõigest. 

Ka kassidega püüad sa nüüd rohkem mängida ja kuigi sa oled jätkuvalt emmekas, on teil nüüd ka issiga omad tegevused. Näiteks just tema tohib sind toita. Enamasti. Mina võiksin sinu meelest vist ainult oma liistude (loe: tisside) juurde jääda.

Igatahes, meil on väga põnev jälgida su maailma avastamist. Esimesi kordi õues maas pärast eelmist suve. Rõdul ja mängutoas ringi tuuseldamist. Teistega suhtlemist. Sinu reaktsioone. Ma loodan, et oskame pakkuda sulle parajalt tuge, et sa julgeksid uurida ja katsetada, aga ka piire, et sa haiget ei saaks.

Armastusega,

Emme

Pissi-kaka jutud

Ma nüüd "kogenud" emana loen aeg-ajalt beebigruppide postitusi suure muigega ja hoian end tagasi, et mitte sarkastiliselt vastata. Nõu anda võin vabalt, aga vahel on naljakas mõnda asja lugeda. Nt hiljuti keegi kirjutas, et otsib soovitusi, kuhu oma varsti kindlasti roomama hakkav tegelane kinni panna, et ise pissil käia või süüa teha. Ma ei saa üldse aru, miks seda vaja peaks olema. Kodu peaks olema lapse jaoks võimalikult turvaline ja siis pole vaja neid kuhugi kinni panna. Arutasime seda täna kahe lapse emast sõbrannaga ka ja ta oli sama täheldanud. Lapse saamisega võibki privaatsusele head aega ju öelda ja igasugused varasemalt öökima ajavad asjad muutuvad argipäevaks. Kindlasti on siin ka erandeid, ütlen ennetamaks, et juhuslikult keegi siia Iuu karjuma ei tuleks ega rinnale taoks väitega, et tema küll end käest ei lase ega standardeid ei langeta. Minu elu on küll muutunud ja ma üldse ei kurda :)

Nt meie kolmene on nüüd õppinud ära kakanaljade väärtuse ja säras täna oma uute teadmistega, teavitades lasteaia rühmakaaslast tema isa juuresolekul: du är en bajskorv (sa oled kakajunn). Jube uhke ema tunne oli. Not.

Aga muus osas, kui ma vanasti ei kujutanud ettegi, et võiksin elukaaslase juuresolekul vetsuust lahti hoida, siis nüüd võiks selle minu poolest hingedelt maha tõsta. Oleks vähem jalus. Hoiame seda peamiselt paigal vaid külaliste tarbeks. Jah, sellised jälgid tegelased me olemegi. Aga kui sa oled juba kellegi ees endast inimese ja igasugust muud kraami välja pressinud - korduvalt - siis mis neist muudest normaalsetest toimingutest häbeneda. Lisaks on ju parem lastel silma peal hoida, kui uksi ei sulge ning siis ei jää ka kedagi ukse taha nutma. Tulevad kaasa, kui tahavad. Triibu lausa kiidab mind hea töö puhul ja üritab potti piiluda samal ajal, kui mina püüan kakada. Ma seda küll püüan takistada, aga niivõrd-kuivõrd edukalt. 

Eile oli aga eriline messy päev, mis vist läheb ajalukku. Vähemalt lähiajalukku. Kõigepealt tahtsime minna kodu lähedale farmi lambaid vaatama. Mõtlesin, et proovime kõige otsemat teed läbi metsa minna ja panin Kõhutantsija enda külge, et võimalikult lihtne liikuda oleks. Triibu tuli rattaga ja Lemmik tassis kõike ja kõiki, mida vaja. Aga... ma ei arvestanud, et meil sadas reedel kergelt vihma. Kõigepealt kukkus Triibu. Siis aga tuli meil ette võtta suurem laskumine, nii et palusin tal minu käest kinni hoida ja läksime hääästi ettevaatlikult tee kõrvalt, kus paistis vähem libe olevat, aga kulus vast murdosa sekundist, kuni me kõik kolm pikali olime. Mina maandusin nii perseli, nagu multikates - mudamärjaks said nii jope, kleit, sukakad, aluspesu ja isegi pepu. Triibu nuttis ehmatusest. Mina naersin. Igatahes tuli meil tagasi koju pöörduda, et vähemalt mina saaksin riided ära vahetada. Katse kaks läks edukamalt. Meil oli tore väike ettevõtmine, kuni tagasiteel Triibu otsustas, et tal on vaja mingit maja ehitada. Kuniks märkasin, et ta mudib ja uurib kuivanud koerakakat. 

Kuni ma otsisin välja märjad salfakad, avastasin, et ta oli põlvili olnud hoopis vedelama sita sees ja oi, kui tore oli kõike seda kasida. Hea, et ma enam hormonaalne rase ei ole. Mudiu oleks pidanud vist lapse hülgama :)

Aga see pole veel kõik! Päev lõppes sellega, et Kõhutantsija tõmbas mu pluusi dekolteest eemale ja oksendas sinna vahele. Nagu lennukis oksekotti. Glam life missugune!

Uue kodu võlud ja valud

Aeg läheb ikka kuradi kiiresti. Oleme nüüdseks juba kuu aega uues kodus sees elanud ja kuigi ma ikka veel ei oska siin kapiuksi õigelt poolt avada ega tea, kus kõik asjad on või kuhu teisi panna, siis vana kodu osas tekkis hästi ruttu võõra kodu tunne ja uuest sai kodu. Algus on tegelikult väga sujuvalt läinud. Triibu leidis paari päevaga uue bestika ja me oleme tema emaga ka sõpradeks saanud. Lisaks selgus, et üks mu kolleeg elab täpselt kolm korrust meie all identses korteris. Oleme suhteid üles soojendanud ka ühe vana tuttava emaga, kellega eelmisel nädalal kokku põrkasime ja avastasime, et oleme mõlemad taas beebidega kodus ja praktiliselt naabrid - taas. Ehk siis esimesed kohalikud tuttavad on olemas ja suuresti vanadest taasvastatud varudest.

Kodu enda osas aga veetsime paar esimest nädalat hullult kastimajandusega võideldes ja nüüdseks ongi vaid paar kingakasti jäänud pluss raamatud jms keldris, millele meil veel head kohta ei ole. Nii naljakas, kuidas meil on kaks tuba rohkem ja ometi ei leia asjadele kohti. Leidsime aga omale uue diivanilaua - täpselt samasuguse nagu meil Eestiski. Siiani ajab muigama. Leidsime ka uue söögilaua. Ja siis veel ühe. Vanale leidsime huvilise ja saime sellest ka lahti samal ajal, kui Lemmik teel uuele järgi oli. Nimelt see oli veidi liiga retsitud ja sain sealt kohe pinnu. Ei tundunud väga lapsesõbralik.

Igatahes, siin on asju, mida ma naudin kui ka neid, mida ei mõista ega oska hinnata. Mulle meeldib, et ma näen taas magamistoa aknast välja ja päikeseloojanguid. Mulle meeldivad me rõdud - eriti praegusel hästi päikeselisel perioodil. Meeldib et sooja vett saab kiiresti kraanist. Meeldb meie kubu kuju. Mulle meeldib meie ruudukujuline elutuba tihti esinevate triipude asemel. Mulle EI meeldi, et meie maja prügimajandus ei ole meie majas ja käruruum on kunku, kus paar käru käivad lausa kõrgel riiulil ja teisi peab nihutama väga täpselt, samal ajal last ja rasket ust hoides, et enda oma kätte saada. Seega me seda hetkel ei kasuta. Liiga ebamugav, kui üldse kohta on. Meie köögikappidel on käepidemete asemel küüsi kahekorra veeravad augud. Meie telekasein on veidi liiga kaugel, kuigi nüüd see mind enam ei häiri. Meil on mõned totakad minikoridorid. Seda ruumi oleks saanud paremini kasutada. Koridor vannitoas - halloo!? 

Meil on luksuslikud kaks dušši ja vann ja ometi oli meie jaoks vana ainult vanniga vannituba praktilisem. Jah, ma saan hambaid pestes võtta suu vett täis ühes vannitoas ja sülitada teises, aga ühte dušši pole ma veel kordagi kasutanud ja ei näe ka end seda tegemas. Mõelda võiks ju, et mugav on ise käia samas vannitoas duši all ja panna laps(ed) vanni, aga see ei tööta, kui dušinurgal on piimklaas ja lapsi ei näe. Vannis aga pesta end ka ei taha, sest seal pole mingit pritsmekaitset ja see vann ise on mingi basic madal jura. Millal meil üleüldse kolmekesi korraga pesus käia vaja peaks olema? Meil on igas magamistoas sisse ehitatud kapid, aga nende sisudeks on mingid metallsõrestikuga kastirisud. Lisaks teevad need kohati sisustamist keerulisemaks ja meie magamistoas eelistaksin suuremat kappi, aga pole ruumi. Ruumi pole seal ka suurele kummutile, mis nüüd elutoas elab. Samas mahub sinna ritta vabalt võrekas, meie voodi, öökapike, pesurest, riidekapp ja jääb isegi kõndimisruumi. Südamest vihkan ma aga meie esikukappi, mis on millegipärast tehtud veidi kitsam kui võiks ja seal ripuvad asjad üksteise taga. On küll mingi väljatõmbamise süsteem, aga pole ka sellest abi. Ma ei jõua ära oodata, et me saaksime sealse riputamispuu teistpidi keerata. Vajadusel ka kapi suuremaks ehitada.

Vanad omanikud jätsid meile veidi ebameeldivaid üllatusi. Ma saan aru, et kõik ei ole ehituseksperdid, aga kuidas sa elad seitse aastat, eelmiste omanike kasutamata kaabliümbrised seinas, tilkuvad kraanid igal pool ja laelambid, mis ausõna peal ripuvad? Meie vanasse koju ei jäänud ühtegi sellist üllatust maha. Pigem olime me ise korda teinud kõik, mis vähegi häiris. Suures plaanis aga on see korter täitsa okei. Naabritest aga ei tea me veel midagi. Pole kuu aja jooksul kohtunud isegi nendega, kellega meil üksed kõrvuti on. Küll aga teame, kes meie all elab ja Eros käis nende samasugusel kassil oma algatusel külaski.

Enne sisse kolimist õnnestus meil kiirkorras ka täpselt üks sein ära värvida ja mu süda sai rahu. Nüüd hakkame vaikselt edasivärvimist planeerima, mis on muidugi raskem koos mööbli ja laste ja loomadega, aga me lihtsalt ei jõudnud enne rohkem. Nüüd aga tuleb mõned testvärvi laigud taas üle värvida ja üleüldse tahavad seinad väga värskendust, kuigi magic sponge aitas juba kõvasti. Ma ei tea, kui palju suvalisi jälgi, pastakatriipe ja tatikolle ma seintelt maha nühkinud olen. Lisaks avastasin armastuse pahteldamise vastu ja enam ei karju seintes pesakonnad suuri musti auke.

Lapsed on harjunud. Kassid on harjunud. Meie ise oleme ka nüüd juba stressilangusperioodis ja saame taas pulmadele ja muule elule keskenduda.

Ahjaa - meie ilusas rahulikus edukate perede rajoonis on mingi hull naaberpoe omanik. Tal on mingi pankrotikaupade pood, kus suvalist sodi nii palju, et ma ei leidnud teda ennast tükk aega üleski ja ometi on tal ukse peal - veel eraldi eesti keelde tõlgitud silt, mis hoiatab, et vargad saavad valu. Eesti keeles aga "Vargad tulistasid. Häiritud omanik." Kõlab nagu mingi geto ja proovisin seda talle ka selgitada, aga ta pani väga süütu näoga mulle mingit rassistlikku jama vastu sellest, kuidas Ida-Euroopast on palju vargaid ja nad peavad teadma, et siit ei saa karistuseta. Oleks siis, et ta müüks midagi väärtuslikku, aga pigem tundub ta olevat selline hoarder tüüp. Igaks juhuks ma lapsi - ka nõbusid - sinna üksi ei lase ja isegi pelgan veidi. Eestikeelne silt häiritud omanikust tundub rohkem tõele vastavat kui ta originaalmõte.

Preilist prouaks 7

Ehk kutse pittu.

Nüüd vist saan ka sellest teemast rohkem rääkida, sest kutsed on välja saadetud. Meie pulm ei tule suur, nii et kui sa seda loed ja pole kutset saanud, siis ära palun võta isiklikult. Kui meie eelarve oleks piiramatu, siis oleksime me kutsunud ehk rohkem inimesi ja ehk ka sind, aga võib-olla ka mitte. Üleüldse, praegusel ajal tundub nii imelik kutsuda kedagi kuhugi. Palun tule meie pulma, kui a)pandeemia lubab ja b)sõda pole hakanud. See tundub kui jube halb nali ja ma poleks kunagi arvanud, et selle teise võimalusega üldse arvestama peaksin, aga nüüd me siis olemegi seal. Sõda. Päris relvade ja surmadega sõda. Ma siiski loodan, et see saab ruttu läbi ja Ukraina säilitab oma iseseisvuse suuremate kaotusteta, aga ma nüüd juba veidi kardan. Ka Eesti pärast ja mõtlen, kas ehk meiegi siin Rootsis peaksime kuidagi tagalat kindlustama. Aga las ma praegu unistan veel edasi rõõmsamatest asjadest.

Me tahame, et meie pulmas oleksid meiega ainult lähem perering ja need sõbrad, kes on läbi aastate alati meie kõrval ja meie jaoks olemas olnud. Ei ühtegi lehma lellepoega ega vana tuttavat vaid sellepärast, et viisakas oleks. Olen ka palunud jätta koju oma uued kaaslased, sest meie pulm ei peaks olema aeg esmatutvusteks. Ootame sinna vaid inimesi, keda hästi tunneme ja armastame koos meiega rõõmustama ja tähistama. Vahel ma muidugi mõtlen, et kas peaksime veel kutsuma seda või teist, aga ei. Aitab. Ruumitäitjaid me ei vaja. Pigem las olla siis veidi vähem kui rohkem.

Mul on nii hea meel, et saime enamik kutseid ise käest kätte üle anda ja juba ka nii palju positiivset tagasisidet. Muidugi enamiku jaoks ei olnud see üllatus. Ehk vaid sugulastele. On olnud ka nii mitmeid toredaid reaktsioone. Samas on minu üllatuseks mõnelt poolt olnud täielik vaikus. Nagu halloo! Pulm on üsna tähtis üritus pruutpaari jaoks. Võta end kokku ja vasta vähemalt viisakalt. Nii mõnigi sõbranna aga plaanib  juba õhinal oma riietust pea samasuguse põhjalikkusega nagu mina enda oma. Muide, ma peaksin juba ülehomme oma kleidi kätte saama - pea kuus kuud liiga vara, aga siis on vähemalt olemas ja kui ma just eriti osavaks dieedi ja trennipiffiks ei hakka, siis vast väga seda muuta ka ei tule.

Kutsed ise aga olid üllatavalt keeruline ja üsnagi kallis operatsioon. Millalgi suvel hakkasin googeldama ja Pinterestis kaevama ideede saamiseks. Enamik nähtust ei kõnetanud mind üldse. Praegu on hästi palju lillelisi kutsepõhju moes ja sama käib ka pulmaveebide kohta, aga need ei meeldi ei mulle ega ka Lemmikule. Samas tema on rahul, kui mina olen rahul. Tüüpiline peigmeeste värk eks :)

Uurisin ma igatahes nii eesti kui ka välismaa tegijaid ja suhtlesin mitmega. Pulmakorraldaja jagas ka soovitusi, aga kuidagi ükski ei suutnud mulle pakkuda täpselt seda, mida ma vaimusilmas ette kujutasin minu soovitud hinna ja teostusajaga. Lõpuks andsin järele värvi osas ja ehk tuligi ilusam kui mu esialgu plaanitud tumehall. Meie kutse on musta ja türkiissinisega. Ei üllata vist neid, kes mind rohkem tunnevad. Odav see ka ei tulnud ja kartsin väga, et Hiinast tellides see lihtsalt ei jõua kohale jõuludeks, aga lubati kolme nädalaga ja tulid tegelikult hoopis kuue päevaga. Ma olen siiani väga positiivselt üllatunud nii kiiruse, teeninduse kui ka kvaliteedi osas. Samas ma nägin ise ka nendega ikka kõvasti vaeva, sest loobusin ette antud disainist ja tegin sisu ise. Selleks läks vaja üsna mitut programmi.

Kui keegi tahab ka ise proovida, siis mina kasutasin Canvat kujundamiseks. See on üsna lihtne ja seal on juba palju malle. Ka mina valisin ühe, aga lõpptulemus ja minu mall on nagu siga ja kägu - tundmatuseni muutunud. Kui küljendus ja tekst said paika, siis tuli see veel kahte keelde tõlkida. Lisaks tahtsin ma teistsugust raami, kui Canvas tasuta saada oli. Lõpuks leidsin ühe meeldiva Pixabayst, aga millegipärast ei saanud ma seda alla laadida. Proovisin mitmeid kordi ja kulutasin terve ööpäeva sellele, kui järsku taipasin Lemmiku arvutiga proovida. See lõpuks töötas. Järgnes kerge põlve otsas nikerdamine Paintis, sest mul ei ole hetkel ligipääsu InDesignile, aga sellel mallil olid mitmed raamielemendid üksteisele nii lähedal, et ma ei saanud isegi croppimisega soovitud tulemust. Seega tuli appi Paint, mis lasi mul teise kujunduselemendi valgega üle värvida. See aga rikkus ära mu taustata raamifaili. Järgmisena tuli appi mingi interneti tööriist, mis aitas taas tausta eemaldada ja oligi aeg mall Canvasse laadida ning kutsele ilusasti paigutada. Iseenesest pole keeruline, kui seda regulaarselt teed, aga ma ikka veidi kulutasin närvirakke. Veel mõned testid ja värvikatsed ja valmis ta oligi. Lõpuks aga vahetasime ikka veidi taustavärvi, sest kutsetetegija küll katsetas värviprinti, aga see tuli nii kole, et meil oli lihtsam valida ta lähim sarnane olemasolev sinine paber. Seda ümbritseb must pitsümbrik ja sinine lipsuke. Ja nii tore oli neid kutseid kokku panna. Tekstiinimesena muidugi veetsin ma päris kaua aega kutsele õigeid sõnu valides. Siia ma ehk laon neid üsna hoolimatult ritta, aga kui sul on vaid üks väike ruuduke ruumi ja sealne tekst peab olema maitsekas, meie moodi ja samas selgelt arusaadav kolmes keeles, siis see on paras pähkel. Googeldasin muidugi ka inspiratsiooniks, aga igasugused klišeed viskasid kiiresti üle. Pealegi ei sobinud igasugune nimede käänamine meie kutse formaadiga.

Lisaks kutsele panime püsti ka kodulehe, kus on kirjas palju kasulikku lisainfot, mis kutse ruudule ei mahtunud ja taas kolmes keeles, sest rahvusvahelise pulmaga on ju hea jagada soovitusi reisimiseks, ööbimiseks, vaba aja veetmiseks, parkimiseks - you name it! Lisaks on seal meie tutvumislugu, osavõtust teavitamine ja tulevikus pildid jms. Pulmakodukaid pakkuvad ettevõtted pakuvad ka lahendusi kinginimekirjadeks jms, aga ma ei suuda siiani otsustada, kas ja mida me üldse sooviksime, rääkimata valmis shopping listidest. 

Igatahes, loodame väga, et kõik kutsutud saavad osaleda ja meiega koos tähistada. Kui aga keegi vajab soovitusi kutsete tegija osas, siis küsige ja jagan lähemat infot.

Mommy brain

Räägitakse, et raseduse ja beebiga võib tekkida mäluga ajutisi probleeme. Ma ei täheldanud erilisi muutusi enda puhul, aga nüüd on küll mingi next level shit.

Nimelt viimase paari nädala jooksul olen ma lausa kaks korda poes vargil käinud. Saate aru jah? Kui tulevased tööandjad peaksid seda lugema, siis aitaks see raudselt kahe vahel olles minu kahjuks otsustada, aga panen ikka kirja, et hiljem saaksin näha, kas see on mingi kummaline ajutine faas või nii nüüd ongi.

Esiteks, ma olen hästi aus inimene. Ma ei vea naljalt isegi pastakaid töö juurest koju, rääkimata tahtlikust varastamisest ja nüüd siis kaks korda järjest. 

Esimesel korral olin Kõhutantsijaga poes Lemmikule Valentinipäevaks kiiresti kingitust ostmas, aga enne seda jäi mulle ette üks üliarmas laste müts. Otsisin tegelikult rõduplätusid, mida saaks kiiresti jala otsa visata. Siiani olid meil vaid varbavaheplätud ja need sokkidega hästi ei tööta. Igatahes, leidsin pärast mõningast otsimist plätud ja maksin nende eest. Alles järgmises poes avastasin mõne aja pärast, et ma ju võtsin mütsi ka. Turvaväravad nagu ka ei piuksunud ja nüüd olin ma veidi närvis, sest ma olin kogemata varastanud ja lisaks harva käivast kodubussist maha jäämas. Eriti, kui pean uuesti sinna poodi jõudma. Aga siiski läksin ja maksin ja siis unustasin peaaegu selle kurja juure sinna maha.

Teisel korral aga olin sõbrannaga - kolleeg, kellega kogemata ühte majja oleme suutnud kolida - toidupoes. Vahetasime hiljuti kärusid ja kui eelmisel oli suur korv, kuhu lisaks lapsele mahub ka igasugust toidukraami, siis uuel kärul pole erilist hoiuruumi. Asjad vedelesid kus aga mahtus. Haarasin kiiruga üht-teist ja siis jooksin maksma. Alles kodu juures avastasin, et minu lihapallid kartulipudruga on ühes kärutaskus ja mitte mu poekotis. Seega tõenäosus, et nad kassast läbi lasti, on kaduvväike. Kodus aga leidsin veel ühe Kõhutatsija soojakoti põhja vajunud tuubitoidu. Selgelt ka varastatud kraam. Ega siis midagi. Tegin kodus varastatud asjadest pildi ja palusin Lemmikul töölt tulles poest läbi käia ja neile raha pakkuda. Karistuseks aga ei leia ma kusagilt Snickersit, mille ma ostsin ja mille eest üsna kindlalt maksin. Ehk ongi hea. Pole mul vaja nii palju patustada magusaga.

Niisiis kanaaju mis kanaaju. Ju on mälumaht kolimisega seoses nii täis, et isegi elementaarsed tegevused kannatavad. Hea, et ma eriti tihti roolis ei ole.

Preilist prouaks 6

Ma tean, ma tean. Siin on kaua vaikus olnud, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud siia kolimise ja koroona ja kõige muu pakilisema kõrvalt. Küsige mu nooremalt lapselt, kelle sünnipiltidenigi ma veel oma fotode revideerimisega pole jõudnud rääkimata millegi ilmutamisest ja seina panemisest, aga uude koju vanad pildid üles ei lähe. Seda olen juba otsustanud.

Põhiteemast aga, räägime täna fotograafidest. Alguse pilditeemale jätkuks :)

Millalgi vastu suve vist hakkasin mõtlema pulmafotodele - mis mulle üldse meeldiks, mis mitte ja kes midagi sellist teeb. Üsna kogemata jäi ette selline vist hobifotograaf, kellel nimeks Aleksey Morozov. Ehk kirjutan valesti. Lihtsalt nägin ta mingit tööd ja kui siis teised ka välja kaevasin, siis ahhetasin ja like'isin järjest ta pilte, sest seal oli nii palju ägedaid - põnevaid nurki ja taustu, värve, kontraste ja maagiat. Samas üsna tundmatu nimi. Igatahes, kirjutasin talle, et leppida kokku perepildistamine suveks. Pulmadest ma enne seda sessiooni ei rääkinud sõnagi. Küll aga mainisin sessiooni käigus. Seega ta teadis, et kui rahule jääme, siis kohtume veel suuremas ja tasuvamas variandis. Ta tundus hästi tore ja saime ka erinevast emakeelest hoolimata ilusasti suheldud. Lisaks oli ta imeline Triibuga. Lubas meie kahepoolesel isegi oma kaamerat hoida ja pilti teha paar korda. Ilm oli igav, hall ja märjapoolne, aga meil oli tore. Pildid ise tulid veidi hiljem kui lubatud, aga see on vist rohkem reegel kui erand Eestis millegipärast. Mulle meeldis veel, kui paindlik ta oli ka korrigeerimise osas. Saime valida suuremast kogusest piltidest oma lemmikud toimetamiseks ja kuna ma kunagi ei oska vaid ette antud numbriga piirduda, siis ta tegi meile mõned isegi rohkem ja hiljem redigeeris veel seda, mida palusin. Ta oli klooninud taustu jms, aga mõnes kohas ilmselgelt. Tööd rohkem kui vaid värvide kruttimine igatahes. Aga... aga... meie piltidel ei olnud mingit vau effekti. Olid mõned erilisemad kui teised ja me oleme ise ka tavalised inimesed, mitte täismeigi ja jmestusega modellimõõtu pruutpaarid. Midagi jäi nagu puudu. Kaalusin siiski temaga jätkamist, aga tal ei olnud üldse oma pulmade, mida ta on oma sõnul üle kümne aasta teinud, kohta netis ühtegi tervikalbumit ette näidata ja ta lubas selle ära korraldada teatud ajaks. See aeg aga tuli ja läks ja kui uurisin selle kokkuleppe kohta, siis ta vastas, et tal on hetkel liiga kiire. Minu jaoks tõmbas see vastus teemale joone alla ja ega ta ise ka rohkem välja ei ilmunud. Tema ilusaid pilte aga vaatan siiani vahel imetlusega.

Hakkasin uuesti otsima. Kaevasin hashtagides Instas ja heitsin muudkui kõrvale fotograafe - ka tuntuid ja meie pulmakorraldaja kandidaatide poolt soovitatuid. Ma leidsin tegelikult üsna kohe veel ühe imelise. Hiljem tabasin ära, et ta pildistas möödunud suvel ka ühe mu peretuttava Eesti-Skandinaavia pulmi, aga tol hetkel ma seda nime veel ei teadnud - tegelikult on ta oma ala rokkstaar. Tema nimi aga on skandinaavialik ja arvasin, et need tuttavad tõidki ta Eestisse kaasa. Aga ei! Ta on täitsa eesti poiss ja tema nimi on Valdus Rosenvald. Olen nüüd juba nii mitmelegi sõbrannale ja pereliikmele ta imelist portfooliot näidanud. Kahjuks aga selgus hästi ruttu, et meie valitud kuupäev on tal juba broneeritud kellelegi teisele, kes on pidu juba pandeemia pärast kaks korda edasi lükanud ja ta arvas, et enam seda küll ei juhtu. Minu süda murdus veidi, aga nii ma siis kaevasin ja muudkui heitsin kõrvale igasuguseid kahvatuid seepiakarva ja valge tossuse muljega tegijaid. Need aga tunduvad moes olevat. Mina tahtsin, kärtsu, mürtsu, maagiat. Lendlevat aga dramaatilist. Värve! Huvitavaid kaadreid. Midagi enamat kui tüüpilised grupipildid ja siis kingad, huulepulk, rippuv kleit. Kui te vaatate pulmafotosid, siis igal pool on need samad. Mitte, et ma neid üldse ei tahaks, aga ma soovin, et meie pildid räägiksid meie lugu ja samas paneksid ahhetama nii neid, kes osalevad kui ka neid, kes pulmas ei olnudki. 

Lõpuks leidsin ma veel ühe fotograafi, kelle käekiri kõnetas. Saarlane nimega Valmar Voolaid. Nagu Valdurgi, tundus ta hästi tore, oli hea ja kiire suhtleja ja sõnapidaja. Leppisime temaga jõulude ajaks kokku proovipildistamise ja vaene mees sõitis kõige külmema ilmaga Saaremaalt meie juurde Tallinnasse. Mul olid sel päeval fotode jaoks ajastatud ka proovimeik ja soeng, sõbrannalt ja ta mehelt laenatud mantlid ja nende all pilte mitte kannatav kraam :) Külmast hoolimata aga tuli sealt väga ilusaid pilte - mõned kaadrid lastega, aga seekord õnnestus meil ka kahekesi piltidel olla. Pigem taas ei saanud ilusaid lastest - eriti üleväsinud ja külmunud beebist. Aga, pildid olid ilusad. Mõni küll selline, kus üks meist kummaline, aga ju siis paremaid ei olnud võtta. Meil oli küll kokkulepe, et ta saadab meile 1-2 pilti nädalaga, et saaksime oma pulma kodukale panna, aga sellest ta kinni ei pidanud. Samas saime kõik pildid umbes kahe nädalaga kätte ja see oli ju superkiire. Otsustasime lõplikult, et temast saab meie pulmafotograaf ja ta pidi meile mõne päeva pärast lepingu saatma, aga me vist mõlemad unustasime ära.

No ja siis nüüd - veebruaris - keset meie kolimismöllu, ootas mind ühel päeval mailboxis kiri. Valdurilt. Juhtus see, mida me kumbki ei uskunud juhtuvat. See pulm lükkus edasi. Ei olnud ju ka mina soovinud, et keegi peaks veel kolmandat korda oma tähtsa päeva edasi lükkama, aga kuna teistele meie kuupäev sobis ja mulle see number on alati sümpatiseerinud, siis olime ju Valdurist loobunud, aga mina mängisin ikka mõttega, et kas proovida ehk siis temaga kas või pulmajärgselt ilupilte teha vms. Tahtsin nii väga saada osa tema maagiast, aga polnud üldse kindel, et ta mingi sellise formaadiga nõus oleks. Nüüd aga see üks kiri lõi taas plaanid uppi. Meil oli ju juba fotograaf ja pealegi väga tore. Ma ei tahtnud ka jobu olla, kes ta nüüd üle parda viskab. Seega palusin väikest videotutvumist, et saaksime arutada lähemalt oma plaane Valduriga ja näha, kuidas tegelikult klapime. No ja klappisime! See ei teinud asju lihtsamaks. Arutasime siis kodus ja siis Lemmik üllatas mind, öeldes, et kogu selle mastaapse ürituse raames, mis sellest, kui peamegi mingit leppetrahvi maksma. Kui ma tahan Valdurit ja tunnen, et just tema on see kõige õigem valik, siis võtame tema. Ja siis nii me tegimegi. Tundus, et suutsime asjad ümber korraldada sõbralikus võtmes ja loodetavasti keegi pahaseks ei jää. Mina aga juba ootan, mida Valdur meist välja võlub. Loodetavasti siiski võlub. Ahjaa, trahvi ka ei saanud :)

Kirjad Kõhutantsijale 24

Tere, kallis!

Juba jälle on möödunud üks kuu - seekord tantsides, plaksutades ja vett kaanides. Viimase kahega alustasid sa juba tegelikult kaheksanda kuu lõpus, aga sa oled meie esimene laps, kes armastab vett sellisel määral, et ükskord õhtul sind imetades tõi su issi mulle juua ja sa katkestasid piimajoomise, et ka hoopis klaasist vett juua. Suur osa sellest läheb ikka veel igale poole mujale kui kõhtu, aga sul on nii lõbus. Ja oi, kuidas sulle meeldib tantsida! Selleks pole muusikat vajagi, aga sobib ka näiteks kellegi naabri puurimine, nõudepesumasina hääled, venna laulmine ja üks päev sa tantsisid isegi mu pissimise taktis. Üleüldse sulle meeldib väga vannitoa põrandal mängida. Eks seal ole mõnus ja soe.

Sa said istumisele juba paar kuud tagasi pihta ja nüüdseks tunned end istudes nii mugavalt, et ei lasegi meil end näiteks kõhuli panna. Kohe ajad jalad alla. Sa istud nüüd, jalad krõnksus, ja sirutad end igas suunas asjade järele. Vajadusel sa ka liigud märkamatult veidi, aga ei rooma. Nüüd samas meie poolest sa juba võiksid. Meie elu on küll lihtsam, kui teame, kust sind leida, aga nüüd anna minna! On aeg.

Sinu viimasesse kuussee jäi meie kõigi koroonapõdemine ja ka uude koju kolimine. Just seetõttu oligi hea ja turvaline, et sa veel eriti ei liigu. Sa ulatud igale poole ja õpid asju üldiselt kiiresti. Näiteks Triibu sai sünnipäevaks ühe mänguasja, kus klaaskuul veereb ühelt puulehelt teisele ja see teeb omamoodi muusikat. Juba järgmisel päeval olid sa end selleni kudiagi nihverdanud, mille me avastasime siis, kui kuulsime tuttavat heli.

Su peenmotoorika on hästi tasemel ja sa kasutad seda, et endale igasuguseid ebasobivaid asju suhu toppida. Näiteks pabersalfakate tükke või libeduse tõrjumiseks mõeldud kruusakive.

Sa oled ka autosõidu osas veidi leplikumaks muutunud ja lepid ka teiste seltskonnaga peale minu oma paremini, aga igaühele kohe naeratusi ei kingi.

Toit on sinu jaoks jätkuvalt teisejärguline kui mitte hilisem. Kui sa sööd, siis pigem ise ja oma tingimustel, aga päevad ei ole vennad. Vahel läheb täitsa hästi. Vahel võtad paar ampsu või lonksu ja kõik.

Sulle meeldib veel hõigata ja varesehääli teha. Vahel me kraaksume võidu ja see teeb sulle kõvasti nalja. Ja otseloomulikult meeldivad sulle su vend ja tema mänguasjad. Ja su lemmikmänguasjad on meie telefonid, mida sa pidevalt jahid. See on nii tore, kuidas te Triibuga üksteist jumaldate. Eriti hommikused taaskohtumised. Eks te kaklete ka ja vahel ta teeb sulle haiget, aga sa andestad talle ruttu. Mul on nii hea meel, et te üksteisel olemas olete.

Juukseid on sul jätkuvalt väga vähe ja need on hästi lühikesed, kuigi viimasel ajal tundub mulle, et need on veidi kasvanud ja kiilast laiku ei ole enam ammu, aga sinu heleduse juures see ei olnudki väga märgatav kunagi.

Sa oled meie kallis tütar ja me armastame sind nii-nii palju!

Emme

Ihu ja hing alasti

Ema, ära loe :)

Edasi omal vastutusel. Olge siis hoiatatud!

Anu kirjutas privaatsusest nii huvitavalt, et mul hakkasid kohe mõtted jooksma mitmes suunas. Proovin need ka kirja panna nüüd vahelduseks beebiteemadele.

Minu kodu on minu kindlus. Mulle meeldib siin väga ise olla ja ka teisi võõrustada, aga mulle ei meeldi ootamatud külalised. Eelkõige seepärast, et meie kodu on meie segasumma suvila. Vahel rohkem, vahel veel enam. Külaliste kutsumine aga annabki mulle paraja motivatsioonilaengu, et siin veidi korda püüda luua. Kui te aga ootamatult sisse sajate, siis don't judge me! On nii palju toredamaid tegevusi, millele oma vabu hetki kulutada.

Meie kodu võtmed on aastaid olnud ka Lemmiku eksil. Pole just paljude esimene valik, eks? Teoorias minu oma ka mitte, aga sellel on omad põhjused. Ta on üsna mõistlik ja tore inimene ja nad on siiani head sõbrad, kuigi väga tihti ei suhtle. Üks meie kallitest kassidest on aga tegelikult tema oma ja seega on loogiline, et kui me ise oleme kusagil pikemalt ära, on tema siin nende eest hoolt kandmas. See süsteem on aastaid toiminud edukalt. Ainult meie voodi on püha. Samas eks mõningate kirjutamata reeglite osas lähevad meie arusaamad ikka vahel lahku. Näiteks ükskord küsis ta, kas võib minu fotoepilaatorit proovida. See oli minu jaoks kindel ei. Oma meest, voodit, hambaharja ega ka epilaatorit ma ei jaga! Nii lähedased me ka olema ei peaks. Seekord üllatas ta mind aga ka öeldes, et KÕIK ta sõbrad käisid tal siin meie äraoleku ajal külas. Nagu excuse me? Püüdsin oma kulme normaalkõrgusel hoida, sest me polnud ju külalisi ära keelanud ja Lemmikut see ei häirinudki, aga päriselt? See ei ole ju siiski tema kodu. Käi ise neil külas!

Mina olen üsna privaatne ka video ja tavaliste kõnede osas. Viimaseid esineb aina harvem ja esimesi aina rohkem, aga mulle ei meeldi, kui mulle ootamatult videokõnesid tehakse. Kust sa tead, mis mul parasjagu pooleli on? Äkki ajad mu beebi üles? Äkki olen paljas? Äkki teen midagi muud sinu kõnest olulisemat? Ole hea, kirjuta mulle sõnum, et uurida, millal sobib ja naudime mõlemad seda kõne. Samas tean, et ise eksin ka selle vastu aina rohkem. Näiteks oma emaga. Aga mulle tundub, et talle meeldib oma lapselapsi näha rohkem kui muidu õnnestuks. Vahel see tõesti juhtub spontaanselt. 

Telefonikõnede osas olen ma väga vanakooli chick. Naljalt kellegi pärast kaheksat-üheksat õhtul ei helista, kuigi ise küll nii vara magama ei lähe. Ma aga ei taha teisi segada. Eriti neid, kel väikesed lapsed.

Hoopis vabameelsem olen ma aga oma ihu osas. Mitte, et ma päris liputaja oleksin või oma keha üle nii uhke oleksin, aga omas kodus või omade inimestega ei häbene ma eriti midagi. Ma pole küll päris kindel, kui palju naabrid mind näinud on ja kas see neid häirib, sest kardinaid meil ei ole. Mina igatahes nende nägusid ka hea tahtmise korral ei näe. Niipalju on siiski meil vahemaad järgmiste akendeni. Seega kodus jalutame küll tihti ringi paljalt või pesuväel. Triibu eriti. Vannitoal on ka ammu juba uks vaid juhtudeks, kui külalised on ja ega Triibu neil ka seal rahus olla ei lase. Minul aga läks aastaid, et sinnani jõuda. No aga kui sa juba kellegi ees sünnitanud oled, mis siis enam häbeneda...

Minu jaoks on igati okei ka sõbrannade ees riideid vahetada ja pesuväel on mind ka osa meessoost lähemaid sõpru näinud. Ma ei saa aru, mis seal häbeneda peaks olema ja minu jaoks on kummaline, kui mõned mu sõbrannad omale minu eeski riiete vahetamiseks ajutisi riietuskabiine kapiustest jms genereerivad. Meil ju kõigil on suures plaanis sarnased kehad ja rannas oleme ka kõik käinud ja näinud. Samas mul oli üks eks, kes ka keset ööd paljalt voodist tõustes ja näiteks wc-sse minnes endale alukad ja T-särgi selga pani. Ja seal ei olnud peale meie mitte kedagi! Ma ei saanudki talt vastust, miks ta seda teeb. Valgustage mind, asjatundjad! Minul on pigem päevi, kui riided selga ei jõuagi, kui otseselt külm pole ega kuskile minna vaja pole. Hommikumantel on abiks, aga ka mitte vajalik.

No ja mu hing on siin blogis ju pidevalt alasti. Siia on minu jaoks lihtsam kirja panna ka paljusid asju, mida öelda võib keeruline olla. Samas kui leiad omale tõelise partneri, siis vähe on teemasid, mida jagada ei saa/taha/julge. Mul on see inimene õnneks olemas.

Kirjad Kahele Triibule 69

Tere, mu kallis!

Ma pole ammu kirjutanud. Ma tean. Ei teagi, miks. Sa said reedel juba kolmeaastaseks. See tundub veidi uskumatu. Sinu olemasolu üleüldse tundub mulle siiani vahel uskumatu. Et me sinu issiga koos meisterdasimegi ühe päris väikese inimese, aga nüüd oled sa juba üpris suur ega näe enam väljagi nagu beebi. Oled juba täitsa lapse kuju võtnud ja sinu käitumine ning jutt ka vastavad sellele.

Sinu sünnipäeva tähistamine pole küll läinud päris ootuspäraselt. Esimest korda sinu elus - ja minu omas ka - organiseerisime sulle sünnipäevapeo sõpradega ja mängutoas, sest tõenäoliselt igal aastal sul Eestis sellist võimalust ei ole ja tahtsime seda ära kasutada. Meie seltskond pidi nagunii olema tunduvalt väiksem, kui broneeritud mängutuba mahutab ja kutsest peoni jääva nädala jooksul kukkus veel veidi osalejaid erinevatel põhjustel ära. Mida ma aga ei osanud oodata, oli, et ma ise sinu sünnipäevale tulla ei saa, aga just nii läks ja viimasel hetkel pidin su tubli issi tanki panema, kes pidi kuus vanaema abiga kõik ise tegema tordi äratoomisest kogu söögikraami hankimise ja üleüldise peohaldamiseni, aga ega ma ei muretsenudki, et ta hakkama ei saa. Sinu issi pole mingi möku. Mina aga olin terve nädala mingi kõhutõvega maadelnud ja paranemise asemel muutus see taas ägedaks, mistõttu ei julgenud ma laste seltskonda tulla ja oleme ausad, mõte kuskil avalikus latritega kempsus kügelemisest ei tundunud ka just meeldiva väljavaatena. Sinul aga oli väga tore. Said möllata, kingitusi ja mu lapsepõlvearmastust - kohupiima-martsipani torti, mis oli sinu jaoks kaunistatud ralliautodega.

Ma arvasin, et sul saab seekord olema rohkem pidusid, kui ma jõuan hallata, aga elu lahendas selle ise mu eest ära. Lasteaias tähistamine jäi ära, sest meie reisijärgsed koronatesti vastused ei saabunud veel selleks ajaks ja kui nad saabusid, siis selgus, et ka sina said sünnipäevaks korona. Ja mitmed veel su peolt. Ma olen üsna kindel ka ilma testita, sest su issi test tuli positiivsena tagasi ja tal olid kerged sümptomid juba enne. Sina aga said veidi suurema lataka. Õnneks küll põhilöök oli päev pärast sünnipäeva, aga kuna me oleme terve nädala juba Rootsis isolatsioonis veetnud, siis ka pidu perega lükkus edasi ja sõprade jaoks ma polnud nagunii lisapidu planeerinud. Kutsusin vaid mõningaid lähemaid õigel päeval kooki sööma, aga pidin sellegi kutse tagasi võtma. 

Su sünnipäev ise aga oli tore. Meil oli aega ja see oli täiesti stressivaba. Sina kergelt köhisid, aga see sind ei takistanud terve päeva uute mänguasjadega mängimast vaimustunult ja see ongi minu kui kingituse tegija suurim rõõm. Seekord tundus, et läks väga pihta. Kinkisime sulle mõned poe mängimise asjad, millest sa hetkel veel suuremat rõõmu tunda ei oska, kuigi ma ise vaimustun sellest, kui äge su uus scanneriga kassaaparaat on. Suuremad hitid aga on su kaks uut ja erinevat kuulirada või kuidas neid kutsudagi. Jah, kaks!!! Sest ma ei saanud võimaluse avenedes teist poodi jätta, aga nad on erinevad ja meeldivad sulle mõlemad. Üks ühildub duplotega ja te olete nüüdseks päevi issiga sellest erinevaid radu ehitanud ja muudkui palle veeretanud. Teine on puidust Montessori muusikaline mänguasi, kus klaaskuulid mööda erisuuruses puulehti alla tulevad ja see omakorda muusikat teeb. Ka su õele tundub see meeldivat, sest täna ta üllatas meid, kui oli end selleni nihverdanud ja järsku me kuulsimegi tuttavat kuulikukkumise muusikat. Kuidas ta küll oskas!? Igatahes, ma usun, et sellega saab ka su muusikutest onul ja tädil põnev olema, sest selle lehtede asukohti saab vahetada ja nii erinevaid lugusid luua. Kui olen küsinud, milline meie kingitustest sulle enim meeldib, siis osutad sa pigem viimase poole, aga muudkui ehitad teisega. Ja kui kõik hästi läheb, siis järgmisel nädalavahetusel saame siiski meie Rootsi perega ka sinu sündimist tähistada. Kingisadu pole veel lõppenud, aga enam palju pole jäänud. Mu vaene-õnnelik jõulujärgne laps!

Milline sa aga ise kolmeaastaselt oled? Üllatavalt jutukas ja iga päevaga aina enam. Kasutad keeleliselt aina keerulisemaid konstruktsioone ja uusi sõnu muudkui tuleb. Viimasel ajal ka püüad ingliskeeles suhelda. Eesti ja rootsi keel on sul ammu üsna mugavalt kasutuses. Sa oled kange. Kohati kangem, kui meile meeldiks, aga üldplaanis ma usun, et see aitab sind elus edasi. Sa oled hästi füüsiline, kohati agressiivne. Lendab nii asju kui lööke. Kõvast häälest ma ei räägigi. Samas suudame me viimasel ajal sinult aeg-ajalt välja meelitada ka "ma armastan sind ka'sid" ja need panevad meid alati heldima. Niisamuti igasugused muud nunnud momendid. Eriti need, kui te õega ilusasti koos tegutsete. Sa talle näiteks raanatut näitad ja seletad või teda taas sülle küsid ja kallistad. Eelistad sa aga pigem tüdrukuid koleda kollihäälega taga ajada ja tihti, kui keegi kuskil nutab, siis algab selgitus sinu nimega. Kahjuks. Ma loodan, et see on mööduv faas ja kaob koos keelearenguga. Väga loodan. 

Su mälu ja asjadest arusaamise määr üllatavad vahel meid. Issi proovis sulle täna seletada, et varsti me kolime ja sina lihtsalt andsid talle teada, et sa tead, et me varsti rohelisse majja kolime. Samuti teavitasid sa mind täna, et sina sõid ka mu tissist, kui sa väike olid. Aga nüüd oled sa suur. Kõik ju õige. Aga me pole sellest ammu rääkinud. Ka Eestis oli selge, et paljud asjad, inimesed ja kohad on sulle juba tuttavad. Sul on ju seal nüüd ka sõbrad, kellega te päriselt mängite ja üksteist igatsete, äratundmisest rääkimata. Sa kordad teatud asju, nagu, et see on meie Rootsi kodu, aga ma ei tea, kas see on kontrollimaks fakte või mida see täpsemalt tähendab. Päris kõiki mõtteid sa meile veel ei avalda, aga aina rohkem saame aru su sisemaailmast ja see on nii äge.

Sa ütled hetkel kõigele "ei", aga me ei kuula tihti, sest me teame, et sa pärast oled rahul. Näiteks õue mängima minemisega. 

Sa oled üsna iseseisev ja seetõttu nautisin ma siin poolsüümekatega su kõrges palavikus olemist, sest sa tahtsid mu kaisus olla ja milline ema siis seda ei armastaks? Üks päev panid sa kui suur poiss ise omale aluspüksid jalga ja nüüd oleme me näinud juba mitmel korral, kuidas sa ise saad pusaluku kinni. Või kuidas sa lohutad õde, kui ta on kurb. Kuidas noomid Matut, et saad varsti ta peale taas pahaseks vist mingi mänguasja küsimata võtmise peale.

Sa oled üsna chill oma asjade jagamise osas, aga mitte õega. Õde võib vaevu enda asjugi puutuda enne, kui sa need ta käest ära kisud. Püüame ka seda rohelist kadedusekolli sinust välja juurida ja aitame leida diplomaatilisemaid lahendusi, aga siiani mitte väga edukalt.

Samas sa oled jätkuvalt meie särav poeg, kes lagistab naerda, on julge, ulakas ja edev. Sinuga ei ole kunagi igav ja mulle meeldib, et sa oled tugev isiksus. Kelle meie tegime. Eks me murrame piike vahel, aga tea, et me armastame sind tohutult.

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 23

Paarkümmend minutit tagasi said sa kaheksa kuud vanaks. Kaheksa. Juba!?? Ise sa selle kõrge vanuse üle täna kõige õnnelikum olnud just ei ole ja omaette olla pole tahtnud, kui ma sind just venna mänguasjadega üksi ei jäta. Ehk on asi selles, et sa hommikul ülihelikiirusel ja ma ei tea mis moodi venna voodi pealt pea ees vastu kõva autoteed alla potsatasid. Palun vabandust, et ma sind kinni püüda ei jõudnud! See teõsti juhtus ajaga, mil seal samas kõrval su seekord lausa koostööd tegevale vennale sokid jalga panin ja ma asetasin su ekstra kaugele voodi peale. Ehk on su paha tuju aga on taas mingi arengust lähtuv streik.

Viimane kuu möödus sul istumise tähe all, kui nii saab öelda. Sa ei oska küll veel ise istesse tõusta, aga kui oled juba kerge kalde all, siis vead end täitsa sirgelt istuma ja püsid kaua nii, ringi uudistades. Te vennaga pole kunagi olnud need lapsed, keda peaks istudes patjadega ääristama ja kukkunud oled sa väga vähe istukil asendist. Sulle hoopis väga meeldib. Isumine aga teeb ka minu elu palju lihtsamaks ja julgemaks. 

Füüsilise koha pealt keerutad sa ka juba üsna palju igat pidi ja liigud vahel nii päris kaugele, aga muus osas lükkad end tagurpidi kuskile lauajala otsa vms kinni või siis püsid üsna paigal. Üks päev aga olid sa kui mänguhoos kass, keerutades end mähkekotirihmade järele. Sel kuul aga oli elamusi palju ka kohapealt liikumata, sest me veetsime suurema osa sellest Eestis ja olid pühad ja puhkus. Alles sünnipäevaks jõudsime tagasi ja tähistasime seda vennast järele jäänud - aga pika kehtivusajaga - džunglimagustoiduga kaheksakuusetele ja vanematele.

Viimasel kuul oled sa olnud ka kuidagi eriliselt emmekas. Alguses süüdistasin selles hammaste tulekut ja esimest korda teistele hoida jäämist, aga see muudkui kestis ja kestis. Ühtpidi on see hästi armas, et sa nii väga minuga koos olla tahad (mitte see, et sa südant lõhestavalt nutad) ja tagasi mu sülle saades sekundipealt rahulolevalt vait jääd, aga ei sulle endale ega kellelegi teisele ei saa need muud hetked, kui pead minust eemal olema, kuigi toredad olla. Õnneks aga viimasel nädalal oled sa olnud ka teiste suhtes veidi leplikum.

Sel kuul said sa juurde ka oma teise hamba, mis ilmus ülikiiresti ja igasuguse hoiatuseta jõulu esimesel pühal. Jõuluõhtul märkasin, et ige on kergelt valge ja oletasin, et ju see mõne päeva pärast annab endast märku, aga järgmiseks hommikuks oli ta juba kohal. Mul jälle hea meel, et see sul nii kergelt käis ja su kahe hambaga naeratused on nii armsad. Nad kasvavad nii kiiresti nagu ka sina tervikuna.

Ma ei tea, kui suur sa täpsemalt oled. Jõuluõhtul olid koos riietega 8,8kg ja pikkust ma ei teagi, aga järgmise kontrolli olime ka sunnitud edasi lükkama, sest me ootame reisijärgseid koronatesti vastuseid ja asi on veidi kahtlane.

Ka toit on sind nüüd veidi rohkem huvitama hakanud, kuigi see on meil aeglaselt edenenud ja olen siiani rahul, kui päeva jooksul ühe tuubi ära sööd, aga mõned korrad on juhtunud, et see saab ka ühe söögikorraga otsa. Tihti maitsevad sulle toidud teisel korral paremini ja puuviljadest ei paista sa eriti midagi arvavat. Kui, siis külmutatult. Banaani peale teed üldse vastikkust täis nägu. Samas aga oled sa mult ära varastanud päris piraka tüki pitsat ja üldse kannatad sa päris palju teise lapse sündroomi all. Või võidad sellest, et me oleme paindlikumad. Kes teab.

Sa olid väga oodatud laps, aga need esimesed kuud sinuga on mööda lennanud ja ei olnud üldse sellised, nagu ootasin. Meil on omaette olemise aega olnud väga vähe ja kui oleme olnud ainult sina, mina ja su issi, siis tundub kõik eriti kerge sinuga. Need, kes pole sinuga autoga sõitnud, küsivad tihti, kas sa üldse nutad. Nad ei olnud meiega, kui sa jõuluõhtul koju sõites üliväsinuna 32 minutit järjest röökisid, et siis viimaseks kolmeks minutiks uinuda. 

Ei ole me sinuga jõudnud ei ujumistrenni ega regulaarsetele jalutuskäikudele teiste beebivanematega ega ka mitte avatud lasteaedadesse. Seda kõike mõjutavad ni korona, talv kui ka see, et sul on suurem vend ja ta on sügisel palju haige olnud. Kui me siis aga saaksimegi midagi kahekesi teha, siis on keegi meist tõbine või sõbrad tõbised. Või lihtsalt on emme väsinud või peab midagi muud tegema. Ma siiski loodan, et sa oled ka oma eluga siiani rahul, sest igav sul küll ei ole. Vennaga on lausa lõbus, kui ta parasjagu sulle kogemata või meelega haiget ei tee, kuigi ta on üsna kade ja tahab ka sinu mänguasjad käest ära võtta. Mulle siiski tundub, et teist saavad sõbrad ja ma väga loodan, et see ongi nii.

Me armastame sind väga-väga!

Emme ja issi

Jõulurõõmu taastumisest

Kas mäletate, kui eriline aeg olid jõulud lapsena? Mina väga igatsesin seda tunnet. Seda ootust - taaskohtumist lähedastega, keda tihti ei näe, head sööki, kingituste tegemist ja ka saamist ning eelkõige reaktsioone. Juba ammu on kingituste saamine olnud teisejärguline. Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kunagi nii suureks kasvada, et kingitusi mitte oodata. Küll aga on lihtsam mitte väga kõrgeid ootusi omada, aga vahel siiski kohtab ka tõelisi üllatusi ja pärleid. Selle aasta parim nali on aga see, kuidas me Lemmikuga suure pakkimise kiuste mõlemad üksteise kingitused Rootsi koju maha unustasime. 

Mulle meeldib väga mõelda, mis kellelegi meeldida võiks ja siis jälgida, kas see ka päriselt neile suurt rõõmu valmistab. Mulle meeldib ka Secret Santa ja ma ei solvu, kui vahel vastu kingitust ei saa. Küll aga ei saa ma aru umbmäärastest kõigile sobima pidavatest loosipakkidest. Oleks siis mingi teemagi. Ma tean, et inimest hästi tundmata võib kingituse tegemine olla üsna keeruline, aga kasutage siis seda võimalust kedagi paremini tundma õppida!

Igatahes, hea uudis on see, et mu jõulurõõm on tagasi tänu mu lastele. Ma kohe kindlasti tegin neile sel aastal rohkem kingitusi, kui olnuks vaja ja mõned jäid veel tulevikku ootama, sest ma ei taha oma lapsi ära hellitada. Samuti emotsionaalselt ülekoormata kingihunnikuga. Seega ma küll ostsin kokku asju, mille puhul oskasin arvata, et neile võiksid need meeldida või arendavad olla, aga kätte said nad need ükshaaval, nii et oleks aega päriselt ka igale asjale keskenduda ja mängida. No ja seda rõõmu! Oma Pikne McQueeni ja Matuga mängis Triibu ennast unustades üle tunni aja jutti ja pani esimest korda kaasnevaid duplo tükke ise juhendi järgi kokku. Ja ta on meil jätkuvalt alles kahene, kuigi enam mitte kauaks. Mul oli plaan küll talle selle filmi autosid kasutatuna osta ja leidsin ka ühe suurepärase kollektsiooni, mis oleks ta kindlasti väga rõõmsaks teinud ja mida enam uuena kuskilt ei leia, aga sain kõrvetada ja olen nüüd nii rahast kui asjadest ilma tänu mingile jobule, kel pole häbi varastada põhimõtteliselt lastelt, aga see selleks. Olen nüüd ise lihtsalt skeptilisem eraisikutega asju ajades.

Triibule kingiti ka nii kiirabi-, politsei- kui ka tuletõrjeauto juhuslikult ja erinevate isikute poolt ja ta on kui või sees. Meie siin aga vaikselt mõtleme, kuidas viimase kõlareid pekki keerata. Üldse said mõlemad lapsed igasuguseid ägedaid kingitusi. Ma ise olin Kõhutantsijale kingi leidmisega hädas ja ostsingi vaid mingi palli, milletaolist meil varem ei olnud, sest suurest vennast on juba väga palju asju ees ootamas ja analooge pole vaja. Talle aga kingiti lahedaid sensoorseid mänguasju, milletaolisi ma ise polnud veel näinudki ja arvasin, et mul on päris hea ülevaade lasteasjade kaubandusvõrgust. Kõhutantsija muidugi vaimustus enim igasugusest pakkematerjalist ja siltidest ja seega lasin tal mõnuga nendega mängida. Muidugi enda valvsa pilgu all. Sisu oli teisejärguline, aga ehk hakkab tulevikus rohkem huvi pakkuma.

Mul on olnud nii tore nendega kodusid kaunistada, kuuske valida ja ehtida, piparkooke teha, jõulutulesid imetleda jms. No ja Triibu on meile kõvasti jõululauludega kontserte andnud. Ja mis kõige parem - üle aastate oli meil ideaalne jõuluilm - paks puuderjas lumi, parajalt külm, aga mitte tuuline ja isegi veidi piiluvat päikest! Triibu sai pealekauba kelgu, millega sain poest toidu koju tuua läbi veel lahti lükkamata tee. Milline jõulueksootika! Ja eesti toit! Ma igatsesin sind! 

Minust oleks ebaaus vedada terve pere igal aastal Eestisse jõulude ajal, kuigi Lemmik ei paista pahandavat ja lapsed saavad näha Eesti lähedasi. Küll aga arvan, et lastel ja ka teistel Rootsi sugulastel oleks tore vahel ka jõule koos veeta. Eelmisel aastal olime küll Rootsis, aga pandeemiahirmus täiesti omaette ja kodused. Eks näis, mida 2022 toob.

Loodan, et teil kõigil on ka olnud imelised jõulud!

Kirjad Kõhutantsijale 22

Mu pisike,

Mõned päevad tagasi said sa juba seitsmekuuseks ja mina pole siin suutnud veel isegi piltide toimetamisega sinu sünnini jõuda. Aeg lihtsalt lendab. Viimane kuu algas sinu jaoks esimeste ampsudega ja meie pere nüüdseks traditsiooni kohaselt said sa sel päeval avokaadot ja sidrunit. Lisaks praadisin sulle pidulikult oliiviõlis ühe viilu zuccinit, aga täna selgus, et sa eelistad seda hoopis toorelt. Sa olid nii valmis söömiseks. Muudkui püüdsid laualt ise asju haarata ja lugesid me suutäisi. Mina aga tahtsin seekord proovida kuue kuu täitumist oodata ja sellevõra on algus ka olnud veidi julgem. 

Sa said kohe oma kätte tükitoitu ja ma ei ole midagi ise korralikult püreestanud. Osaliselt seetõttu, et ma väga ei karda enam. Osaliselt, sest ma ei jõua nii tihti saumiksrit välja võtta. Seega saad lihtsalt tambituna. Või külmana. Sarnasel põhjusel. Kõik asjad paistavad sulle esimesel korral huvi pakkuvat, aga edaspidi võin suuresti ise süüa. Seega ka nüüd - kuu aega hiljem - sööd sa üsna mikroskoopilisi koguseid ja veetopsi pole me näiteks veel välja otsinudki. Klaasist aga oled paaril korral ahnelt joonud. Proovinud oled sa aga juba paljusid asju - verikäkki, mida sa armastasid; mandariini, porgandit-kartulit-kõrvitsat-pastinaaki, külmutatud jõhvikaid ja kirsse, veidi hapukoort ja juustu, kreeka ja india toitu, pirni, ploomi, riisi, maisi, kana ja loomaliha ühe korra kumbagi püree osana ja üht-teist veel. Kui aga sulle korraga paar lusikatäit kõhtu saame, olen juba väga rahul. Päris palju tuleb välja tagasi ja ma olin unustanud, kui rokane see algus on. Ma ei teagi, kas sa oskad meelega asju välja sülitada või lihtsalt ei oska veel toitu hästi neelata. Samas piima jood sa palju ja tihti, nii et ma ei muretse. Või ei muretseks, kui eile meie kodukaal poleks mulle väitnud, et sa oled kergem kui kuu aja eest. Seda ma hästi ei usu, et sa nüüd 8,2 kilo oled, aga arsti juurde niisama kontrollima ka minna ei julge. Eriti, kuna sa köhid taas. Sellesse kuusse jäi ka üks kogu pere kõhuviirus, nii et mul on su haiguste arv juba peas sassis.

Sellesse kuuse jäi ka su esimese hamba tulek. Sa olid paar päeva veidi virilam, aga ei midagi hullu ja ma arvan, et see lõikus 5. detsembril, kuigi tundsin ma teda juba päev varem ja päev hiljem oli see selgelt suus. See on siiani esimene asi, mida sa oma vennast kiiremini teinud oled, aga kindlasti neid tuleb veel.

Sulle meeldib mähkimislaual paljalt vedeleda. Enamasti vann. Oma venna tegemisi jälgida. Uusi asju proovida. Minu külge kinnitatuna ringi seigelda. Sulle ei meeldi üksi jääda. Ei meeldi alati paitegemine ja sa võid me käed ära lükata. Sa kingid meile palju naeratusi ja matsutad palju toitu mäludes. Sa oled jätkuvalt hästi lühikarvaline ja just parajalt pontsakas. Sa hea meelega katsud me kiisusid ja mängid venna asjadega, kuni ta need sul käest ära kisub. Kisub ta niisamuti ka sinu enda asju, aga sa ei jää pikalt pahandama.

Sa oled emmekas, aga selle kuu lõpus julgesime me esimest korda jätta sind koos su onu ja onutütrega ning see läks päris hästi. Sa küll nutsid mingil määral, aga jäid isegi ööunne nendega. Muidu on alati vähemalt üks meist sinuga koos olnud ja nüüd käisime me mõlemad jõulupeol, sest me polnud aastaid käinud ja meil oli vaja korraks hinge tõmmata. Loodan, et sa mõistad. Kui mitte nüüd, siis kunagi hiljem.

Sa oled meile hullult kallis ja me jälgime huviga, milliseks inimeseks sa kasvad.

Preilist prouaks 5

Täna räägin veel pulmakorraldajatest. Te vast juba teate, et läks terve igavik enne kui leidsime endale pulmakorraldaja. Kohati tundus see võimatu missioonina. Eriti siis, kui esimene, kellega kohtusime, meile ära ütles. Teine firma, kellega kohtusime, ei saatnudki kunagi pakkumist. Aitäh, Celebrate Group! Kolmas, kes alguses ei vastanud, ilmus siiski vabanduste saatel välja, aga ma kohe ka ei reageerinud neile, sest ootasime teise pakkumist. Lõpuks, kui oli selge, et CG ei kavatsegi vastata, siis võtsin uuesti ühendust Dream Day Studioga, kelle koduleht oli juba varem osutunud heaks infoallikaks pulmaplaneerijale ja kirjutasime ise veel mõnele. 

Mul on olnud juba mitmeid pulmateemalisi hetki, kus jään kahe valiku vahele kinni. Pulmakorraldajatest jäid sõelale DD Studio ja Lifetime Studio. Mõlematega tegime videokõned ja mõlemad jätsid väga hea esmamulje. Mõlemal oli nii plusse kui ka miinuseid. Hiljem selgus, et nad on ka varem koos töötanud. Igatahes, kuna ma ei suutnud otsustada, võtsime lõpuks loosi. Päriselt ka. Meie pulmakorraldaja on Dream Day Studio ja kui see pulm kord peetud saab, siis saan muljetada, kuidas oli nendega koos töötada. Hetkel igatahes tundub, et ka koos pulmakorraldajaga on ikka endal palju tööd. Ma ei naudi pulmade korraldamist kaugeltki nii palju, kui ma eeldasin enne. On muidugi ka toredaid momente, aga ka palju stressi, meeletu aja- ja rahakulu. Kõik teavad, et pulmad on kallid, aga kulutage nüüd ette ulmelist numbrit ja siis korrutage see veel kahe või kolmega. Iga asi maksab 1000 eurot. Või rohkem. Ma ei taha teadagi, mis see kõik kokku maksma võib minna ja me ei taha mingit eriti uhket või suurt pulma. Lihtsalt meie, meie lähedased ja tore päev. Üsna lihtne koht, aga tugev tiim, kes valdab inglise keelt. 

Kusjuures on olnud üllatavalt raske leida ingliskeelt oskavaid tseremooniameistreid ja peojuhte. Üldse on nii palju kohti, kus ma pööritan silmi, sest olenemata hinnast jääb professionaalsusest puudu. Ma ei tea. Kas ma siis tõesti olen raske klient? Enda meelest ju mitte. Ootan vaid sujuvat suhtlust ja lubadustest kinni pidamist. Tundub aga, et teised ei oota sedagi ja siin kavatsen ära kasutada meie pulmakorraldajat ja lasta tal igasuguseid tegijaid taga ajada, et mitte enda jaoks nende esmamuljet kohe ära rikkuda. Proovin siiski nautida ka. Meil on tiim peaaegu koos ja pisiasjade osas mõtteid tekib juba. Ma loodan, et tuleb tore meie nägu päev.

Preilist prouaks 4

Kõrvarõngad saavad nüüd omaenda postituse. Jah. Nii ongi. Sest ka pisidetailide leidmine võtab pulmade puhul kõvasti aega. Võiks ju arvata, et inimesel, kellel on lõdvalt kolmsada paari kõrvarõngaid, on midagi juba olemas igaks elujuhtumiks, aga ikkagi tahtsin ma pulmadeks midagi erilist ja uut. Googeldasin ja surfasin Etsys päevi. Kõik pulmakõrvarõngad tundusid nii ühesugused. Kristallid ja pärlid. Pärlid ja kristallid. Kuld ja hõbe. No ei kõnetanud. Ja siis lõpuks, ma leidsin midagi. Need ei olnud täiuslikud klassikalised kõrvarõngad ja eeldasid ümbertegemist, aga mõte hakkas jooksma. Teades, mida ma otsin, oli lihtsam leida ka teisi sarnaseid ja tegijaid, kes oleksid nõus neid eraldi mulle tegema. Selgus, et mu mõte päris ainukordne ei olnudki. Ehk kunagi näete. 

Igatahes, sõelale jäid kaks tegijat/müüjat. Üks keeldus kohandamast ja paiknes USAs. Teine oli vabalt nõus, kuigi täpse valikuni kulus pikki vestlusi ja nemad paiknesid Aasias. Otsustasin mõlemad tellida, sest need on haprad ja kes teab, kuidas pika tee üle elavad.

Esimese tegija tingimused olid nii nõmedad, et postikulu moodustanuks suure osa kogukulust ja kui kõrvakad peaks saabuma katkisena, siis peaksin need oma kuludega tagastama. Milleks üldse, aru ma ei saa... See tundus nii totter. Lisa veel tollimaksud ka. Aga siis leidsin ühe hea hinge, kes oli nagunii USAsse minemas ja igati nõus aitama mu õrnu ehteid transpordida. Selgus veel, et ta on seal isegi samas osariigis ja tema parim sõbranna lausa samas linnas ning neil plaanis lähipäevil kohtuda. Oleks peaaegu tulnud käest kätte inimkett terveks teeks, aga lõpuks ikkagi riskisime USA-sisese postiga ja just sain need Rootsis kätte ka. Nad on imeilusad!

Teised kõrvakad valmisid kaua. Kui nad üldse veel valmiski on. Kokkulepe oli, et need saadetakse mulle nomvebri lõpus või detsembri alguses, aga veel ei ole midagi kuulnud. Ma väga enne jõule ei oota neid ka. Nagunii oleme ise Eestis. Kui kohale jõuavad, eks siis täiendan seda postitust siin. 

Kui mõlemad paarid ilusti kohale jõuavad, siis saan õigel päeval valida, mis rohkem meeldib. Hetkel meeldib käesoelvate värv mulle rohkem, aga pean neid veel kohandama.

Vot sellised lood!

Vestlused kahesega

Meil on Triibuga nüüd juba üsna pikad vestlused. Ta üllatab mind oma keerulsite lausete ja hästi reeglipärase grammatikaga. Näiteks ütleb Lugeme selle raamut ja Kus on vood? Ma olen pidanud ennast takistama, et ise ka mitte lugeme öelda. Ta oskab lõpuks öelda ka Kõhutantsija nime korralikult.

Preilist prouaks 3

Kleidijutu jätku ka!

Mul on nüüd kleit. Või vähemalt tunduvalt vähem raha. Käisimegi koos ämmaga mulle eraldi kohale tellitud laenukleiti proovimas. See tegelikult oligi üks väheseid kordi, kus oma olen paar tundi olnud täitsa lastevaba ja kõik jäid ellu edukalt. Ka ämmaga oli see tore seiklus nii talle kui ka mulle.

Pood ise oli imepisike ja liikumisteedki kleitide vahel olid imekitsad. Samas oli see nii armas ja kodune. Seda veab vist üks armas abielupaar, kel ka eesti juured ja suvila Muhumaal. Nad pakkusid meile me lemmiksiidrit ja soovijatele päris vahuveini ning lubasid oma kleidivarudes rahulikult sobrada. Samas erinevalt Eesti poodidest pidin ma ise vastutama riiete proovimise eest. Mul oli küll aeg kokku lepitud, aga kabiinis mul pidevalt kaaslast ei olnud ja appi tuldi vaid siis, kui seda vajasin ja siis ka oli tihti pigem ämm abiks.

Proovisin selga seda laenukleiti, mis riidepuul üldse nii ilus ei tundunud. Ta on üsna kummalisest materjalist ja seda piltidelt ei paistnud. Seljas aga oli see isegi number või kaks väiksena mega ning läks vabalt ka üle mu emapuusade. Ma särasin. Proovisin siiski ka veel mitmeid teisi kleite, sest seal oli nii palju erinevaid. Mõned lausa karjusid siinsete süüriapulmade järele meie põhjamaise maitse seisukohast. Samas oli ka nii palju ilusaid ja ports selliseid, mida proovisin, sest suures plaanis nad ju meeldisid. Proovisin kõige ilusamaid pitse, aga sain selgeks, et lisaks litritele ka need kratsivad ja sügelevad ning ma ei ole nõus ilu nimel terve oma pulmapäeva nagu mingi põkk, käed kehast eemal ringi kõndima. Proovisin satiini. Proovisin paljaõlgseid korsette, mida Eestis enam ei näinudki. Ja lõpuks proovisin seda laenukleiti veel. Kaalukausile jäid 3-4 väga erinevat kleiti ja jätsin igaks juhuks oma mõõdud, sest nende allahindlus pidi vaid nädalakese kestma.

Mul oli aeg kokku lepitud ka selle õmbleja juurde, aga nüüd lugesin arvustusi ja muutusin skeptilisemaks. Kui siis enne seda aega Triibu ka uuesti haigeks jäi, siis ma olin umbes sama frustreeritud kui täna, aga mõnes mõttes tegi see otsuse lihtsamaks. Ka mu lähemad sõbrannad kõik, teineteise arvamustest teadmatuses, valisid pildi järgi välja ühe neist finalistidest. Ikka ühe ja sama. Ainult ämmale meeldis üks teine. Nii et otsustasin, et kuna ma juba samal ajal kodu ostan ja hambaravi eest end hambutuks maksan, siis mis see üks kallis kleit ka ära pole. See on minu elu vast kõige kallim, aga ikkagi odavam kui ameerika telesaadete odavaimad. Ma tegin ettemaksu ära, et hind lukku lüüa, aga leppisin kokku, et lähen uusi mõõte andma ja päriselt tellima kuskil jaanuaris-veebruaris, et ehk kaal veel muutub, kuigi ma pole üldse kindel, millises suunas see pärast jõule liikuda võib.

Mul ei olnudki seda "nutan oma kleiti ära tundes hetke nagu filmides". Ma käisin ka vaid neljas poes. Küll aga oli mul õige sisetunne ja nüüd nii hea meel, et mu esimene valik vaid piltide põhjal, mis korra ainsana mind võpatama pani, ka päriselt mu seljas ilus oli ja ühel hetkel minu oma olema saab. Nüüd saan aksessuaaridele keskenduda ja kõrvarõngaid ootab juba mõtteis oma postitus.

Sick of sick

Ma täna urisen. Näete juba mustrit mu veebibuliimia ja tujude vahel? Kirjutamisteraapia ongoing.

Rootsi keeles on hea väljend - orkar inte! - ütlemaks, et enam ei jaksa. Meil on käsil sügishooaja seitsmes lastehaigus. Seitsmes!!! Või kuues või kaheksas. Midagi taolist. Umbes iga teine nädal on siin keegi haige olnud ja siis teised ka riburadapidi haigeks jäänud. Hingamisteed. Kõhuhädad. Neist oli viimane eelmise nädala keskel. Triibu oli seetõttu teisipäeval kodus, aga kolmapäeval tagasi lasteaias, sest tal oli juba kõik hästi. See-eest aga nii mina kui Kõhutantsija kannatasime kumbki omamoodi. Tundus, et me ka ei pääsenud. Seetõttu paluti ka Triibul ülejäänud nädalapäevad lasteaiast eemale hoida. No okei. Hoidsime. Kõik oli hästi. Nüüd küll jäi Lemmik tõbiseks ja tegi seda kaks korda paaripäevase vahega meist kõige tõsisemalt. Esmaspäeval paluti meil taas Triibu kodus hoida, sest nüüd olid kõik õpetajad haiged ja nad ei suutnudki leida asendajaid. Ütlesime okei. Kui siis aga sama palve ka teisipäeva kohta tuli, hakkasin ärrituma. Et mis see siis olgu? Ma võin ju olla vanemapuhkusel, aga see pole ka ühe lapsega mingi puhkus. Kahega ammugi mitte. Segadus vaid kasvab ja midagi ei saa tehtud. No ja siis hakkas Triibu köhatama. Selge! Jääb nii või naa koju. Tegelikult tuli palve ja kolmandaks päevaks. Õhtuks oli tal nii halb ja ta hingas nii kummaliselt, et kaalusime esimest korda arsti juure minekut ja tegin meile vannitoa põrandale pesa, et proovida auru teha. Kui te kuskilt loete, et see on imelihtne - pane vaid kuum vesi jooksma, siis ärge uskuge! Need inimese on valetajad. Lõpuks sai Triibu sooja vanni, aga ükski klaas ei läinud vähemalgi määral uduseks. Ja samas vahel piisab vaid duši all käimisest. Go figure!

Igatahes ma tunnen, et ma enam ei jaksa vaimselt. Vaatan praegu uut sarja Maid, kus peategelase elu on nii kohutav, et ma muudkui tunnen talle kaasa ja niutsun, aga ikka on endast ka kahju. Ma ei teagi, kas mul on rohkem kahju endast või Triibust. Selline sitt ema olengi. Ma tõeliselt hindasin seda, kui terve ta esimesel lasteaiaaastal oli, aga ma. ei. jaksa!!! Muudkui tee plaane ja tühista. Mitte, et mulle ei meeldiks oma lastega koos aega veeta. Väga meeldib! Aga on suur vahe, kas me räägime koos tervete lastega toredatest tegevustest või haigete ja virilate lastega, kes igavusest mööda seinu varsti ronima hakkavad, kodus passimisest. See muidugi ei aita, et mul ei ole täitsa oma aega üldse olnud. Teeme nii, et need mõned õhtused tunnid, kui lapsed juba magavad, ei loe, sest siin olen ikkagi valves. Vastutan. Pean kohe reageerima, kui keegi mind hüüab. Või eelistab issit aga ei saa. Mulle suures plaanis väga sobib lastega kodus olemine, aga see oli enne pandeemiat ja lasteaiahaigusi nii palju rohkem fun. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi täitsa endale tegin. Midagi toredat, mitte vajalikku. Midagi, kus ei ole mina +1. Või +2. Midagi, kus olen vaid mina või mina + sõbranna(d). Sellest on aastaid möödas vist. Ma saan täitsa aru, miks lasteta inimesed tunnevad, et lapsevanematest sõbrad kaovad ära. Ja kaovadki. Seda elu aga leinavad mõlemad pooled. Ma ei loobi täna klišeesid, kuidas lapsed on suurepärased ja kõike väärt. Kuidas ma rõõmsalt elangi oma lastele. Lapsed on meie pere väga oodatud olnud osa, aga minu enda osa tundub hetkel natuke hägune. Kes olen mina? Mis mulle meeldib? Mida ma tahan? Hetke soovid on veidi lihtsamad ja samas nii kättesaamatud. Klaasi veini ja naistekat tahaks.

Kirjad Kahele Triibule 68

Mu krutskivend!

Igav sinuga juba ei hakka. Igasuguse segaduse tegemisest ma isegi ei räägi, aga viimasel ajal on naljakas, kuidas sa teavitad meid - tavaliselt midagi kahtlast tehes - et see on hea mõte. Ju seetõttu, et ma taolistes olukordades olen sult küsinud, kas see on ikka hea mõte. Nüüd sa juba ennetad seda.

Kõhutantsija on hakanud sööma ja sinu jaoks on see ka väga huvitav. Küll sa riidled temaga, kui ta püüab laualt midagi sulle kuuluvat haarata. Või ka siis, kui sa lihtsalt arvad, et ta ei peaks midagi saama. Vahel sööd sa midagi tema eest ära. Teinekord aga topid ise talle näiteks saia suhu - kiiremini kui ta suudab alla neelata.

Sa laulad hetkel hästi palju lasteaias õpitud jõululaule ja ka ühte sõbralaulu, õega käest kinni.

Meil algas ka jõuluhooaeg sinuga ja mulle nii meeldib sind ka jõulumaagiasse haarata. Käisime advenditähti ostmas ja niisama jõulukaunistusi imetlemas. Sina valisid endale ühe roosa päkapiku. Viimastel öödel on meie juurde ka isiklik päkapikk Tom sisse kolinud - mõned asjad korraga. Sulle nii meeldib mängida tema mööbliga ja täna said sa esimest korda ka sussi seest midagi. Sa muidugi teatasid, et see tuli emmelt. Ka vildist kuusepuu ehtimine käis sul seekord imelihtsalt. Nüüd jääb vaid kingitusi oodata.

Meil on nüüd nädalavahetustel üle pika aja veidi külalisi käinud ja sa nii naudid seda- Poed enda jaoks võõrastele onudele kiirelt sülle ja särad - nagu me muidu sind tähelepanunäljas hoiaksime. Sa oeld isegi nõus oma mänguasju jagama.

Üleüldse oled sa juba väga asjalik. Seda siis, kui sa tahad. Teistel hetkedel aga eelistad sa beebikohtlemist - sülle. Ei taha riidesse. Ei taha üldse hambaid pesta. Ei taha lasteaeda ega pärast koju. Ei taha üldse magada - kuni kolm tundi pärast uneaja algust. Samas sa saad üllatavalt hästi ümberringi toimuvast aru ja seda mitmes keeles. Ka sinu laused muutuvad aina pikemaks ja mulle nii meeldib su mõtteid kuulda. 

Me armastame sind palju-palju!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 67

Hey, kullake!

Kuigi sõna "kullake" kasutad sa nüüd ise oma õe kohta minu eeskujul. Sa oled nüüd juba tükk aega olnud suur vend ja suur osa minu ajast ja tähelepanust läheb nüüd su väiksele õele. See on olnud sinu jaoks kindlasti suur muutus, aga palun tea, et ma armastan sind väga väga palju. Alati! Püüan seda sulle iga mõne aja tagant otse ka öelda. Loodetavasti on sulle ka õest päev päevalt aina rohkem rõõmu. Osaliselt on juba praegugi, kuigi tihti teie mängud lõpevad Kõhutantsija nutuga.

Sa oled väga kange tüüp. Ükski puhta pesu hunnik ei jää sinust puutumata ja kui sa neist üle käinud oled, tundub, nagu meie kodus oleks tuisanud ringi üks keeristorm. Iga päev käivad tõsised läbirääkimised, et sa oleksid nõus koos minuga lasteaiast ära tulema. Sa nõuad iga päev valjuhäälselt autofilmi ja kui sa seda ei saa, siis tuleb suur jonn. Eile tuli suur jonn ka näiteks sellepärast, et ma ei lubanud sul oma sokke jalast ära võtta. Minu, mitte sinu omi! Jonn tuleb appi ka siis, kui sa ei saa süüa ainult magustoitu või pead hambaid pesema.

Samas saab sinuga ka palju nalja ning on tohutult armsaid momente. See, kuidas sa tuled alati vooditelt või diivanitelt alla kõigepealt istukile hüpates. See, kuidas sa just avastasid, et kui sa istud ühele tekiotsale ja me vinname sind teki abil endale lähemale, on suurepärane viis liu laskmiseks. Sa kriiskad rõõmust. See, kuidas sa ka õele tekiliugu tutvustasid. See, kuidas te peitust mängite või kuidas sa räägid talle, et sa kohe tuled. Teda kullakeseks kutsud või uurid, mis juhtus, kui ta järsku nutma hakkab. See, kuidas sa vahel palud vabandust ka siis, kui sa midagi valesti pole teinud. See, kuidas me saame sinuga aina rohkem rollimänge mängida: pargime auto ja ostame midagi. Enamasti banaani ja kartulit. Saame sõpradeks ja peame lühidialooge. See, kuidas nädalavahetusel esmakordselt väikest merineitsit vaadates sa ta Tädi Delfiiniks ristisid. 

Sulle meeldib füüsiline tegevus. Pea igast asjast on võimalik tuletada pall ja siis hoidku alt kõik lilled ja telekas. Sulle meeldib mööda mind üles ronida, et teha kukerpalli ja eile said sa kohe esimese korraga pihta, kuidas ka tagurpidi kukerpalli teha. Me ehitame praegu palju onne ja sa kiigud igal pool nagu väike ahv.

Sa armastad taas lugeda ja me töötame praegu sinuga läbi sipelgas Miksmiksi raamatut. Loeme natuke. Siis otsime näiteks seeni. Arutame, kes on kes ja miks mõni sipelgas sulle kurb tundub. Kes on emme ja kes issi rohutirts.

Sa matkid meid palju. Nii sõnades kui tegudes. Nii naljakas on näha, milliseid asju sa otsustad järele teha. Me ehitame palju torne ja puid ja ronge legodest ning ajame üksteist mudelautodega taga. Lilla (kineetiline) liiv on ka jätkuvalt hitt ja avastasime, et on hästi tore plastiliini juustunoaga viilutada.

Sa veetsid eelmisel nädalal esimest korda öö vanaisa juures ja me siiani ei tea, mida te tegite või kuidas sulle meeldis, sest sa olid tagasi jõudes hästi endast väljas, sest me ei lubanud sul telekat vaadata. Vanaisa ise ka ei rääkinud ja issi rohkem ei pärinud. Huvitav, kas sulle meeldis? Kas sa tahaksid veel minna? Vanaema juurde küsid sa küll tihti kaasa ja su keskmine onutütar on ka suur hitt su silmis.

Sa armastad külalisi nii harva, kui neid ka praegu käib. Uksel võtavad neist vastu su rõõmukriisked ja sa oled nii kurb, kui nad lõpuks koju lähevad.

Me ootame huviga, mida sa meile meel õpetad ja sa ei kujuta ettegi, kui palju rõõmu sa meile valmistad. Nii tihti teed sa midagi, mis meid issiga heldima ja üle su pea naeratusi vahetama paneb. Meie kallis Triibu!

Armastame sind lõputult,

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantisjale 21

Tere, mu pisike preili!

Sa saad kohe juba kuuekuuseks. Kuidas!???

Viimane kuu on olnud sinu jaoks päris murranguline. Kuskil 27. oktoobri paiku hakkasid sa kohalt liikuma. Ma ei kutsuks seda veel roomamiseks, sest sa tagurdad ja tundub, et kogemata, aga sa kohe kindlasti liigud. Muudkui sirutad oma käed sirgeks ja lähed. Vahel upitad veidi ka tagumikku ning pika ootamise järel sa lõpuks ka keerad end seljalt kõhule. See juhtus esimest korda alles nädala eest 3. novembril ja esialgu ei olnud ma üldse kindel, et see juhtuski. Ma olin su kuhugi maha pannud, et teha veidi koduseid toimetusi ja mõne minuti pärast, kui ma tagasi tulin, olid sa teistpidi, kui ma mäletasin sind jätnud olevat. Kuna sa oled meie teine laps ja su vend on ka hetkel üle nädala kergete haigustega kodus olnud, siis oli 50:50 tõenäosus, kas sa ise keerasid või aitas sind Triibu. Talle nimelt meeldib sind ringi rullida. Järgmisel päeval aga õnnestus mul oma silmaga ka näha, kuidas sa aeglaselt keerad paar korda. Ühe sain isegi filmile, sest su issi käib nüüd taas mõne päeva nädalas kontoris tööl ja ta tahtis ka näha. Ning su vanaemad muidugi ei taha samuti sellistest asjadest ilma jääda.

Üldiselt aga oled sa hästi tugev. Võid lõputult sirge seljaga mu süles ringi uudistada ja kui su kuhugi poollamavasse asendisse jätan, siis varsti kangutad sa end hoopis ettepoole ja enamasti küll varsti kukud külili või näoli, aga alla ka ei anna.

Sa oskad teha päris kõva häält ja teil on vennaga oamd naljad. Kõik ütlevad, et sa oled hästi rahulik laps ja eks sa vist oledki. Kui sa vahel harva oledki endast väljas, satun ma väga segadusse ega oska hästi käituda. Viimasel ajal aga oled sa ka hästi emmekas. Issi ei kõlba ja teised ammugi mitte. Kui Triibu on heas tujus, siis tema seltskond sobib ka, aga varem või hiljem saad sa haiget. Vahel kogemata. Vahel meelega. Emme süles on kõige turvalisem ja mõnusam su meelest ja ööd veedad sa mu kaenlaaugus. Vahel lõputult süües. Vahel teed pause ka ja lased mul välja puhata.

Sa oled nüüd juba toidu osas väga uudishimulik ja püüad meil asju käest ära võtta. Või taldrikutelt midagi haarata. Ma muudkui räägin sulle, et varsti, mõne nädala ja nüüd juba paari päeva pärast. Otsustasin, et sina saad oma esimesed ampsud kuuekuuselt. Kui suurt pidu ei õnnestu seekord korraldada, siis olgu vähemalt erilisem söögikord.

Muus osas oled sa vist üsna oma venna moodi, kuigi iga päevaga ka aina enam oma nägu. Ahjaa, eile kogesid sa esimest korda lund. Küll aknast ja ega ma pole päris kindel, kas sa nägid, aga lumi tuli.

Armastame sind palju-palju!

Emme ja issi