Tänasest päevast olen veetnud väga suure osa ärkvel. päeva esimesed tunnid veetsin juba teist korda järjest Sandrale ja Iirole kosjamoori mängides ja sain sealt midagi tagasi ka. Peale maamehe naja ja kõrvaharke puudutava äriidee.
Ma sain objektiivselt inimeselt hinnangu endale ja see on hea. Väga huvitav on kuulda hästi teisi inimesi tundva inimese kriitikat ja kiitust. Sain teada, et võin jätta jah kurja mulje. Ja enesekindla. Ja minu silmis pidi pidevalt olema mõistetamatu kurb pilk, nagu tahaksin kusagil mujal olla, mis kaob kohe, kui mu tähelepanu millekski muuks vaja on koondada. See viimane oli mulle kõige suurem üllatus. Olete oodatud ka sõna võtma sellel teemal. Tahaksin väga teada isegi, milles asi ja kas see tundus vaid Iirole nii.
Samal ajal rääkisin ka Ragnariga, mis on alati emotsionaalselt väga kurnav. Tihti see annab midagi juurde, aga täna pigem võtab ära. Ma ei saa temast täielikult vist küll kunagi aru. Ma ei tea, kuidas võib rääkida kahel järjestikusel päeval nii kardinaalselt erinevat juttu. Ma ei tea, kuidas saab nii lollakas ja armas korraga olla. Ja ma ei saa aru, miks ma ei suuda kõike lõpetada või kas ma tahangi.
Ja siis tuli hommik. Käisin teist päeva jutti K-Mi hoidmas üle mitme nädala. Täna oli toredam ja sisukam päev, kui eile. Ja kui eile tahtis ta mulle Liisi öelda, siis täna öeldi emme:) Käisime temaga Kristiines kindaid ostmas ja tegime pikema peatuse loomapoes, kus parasjagu puure puhastati. Ta paistab loomadega palju parmeini läbi saavat kui inimestega. Mul on lihtsalt hea meel, kui ta tunneb ennast kellegigi seltsis mugavalt.
Teine pikk peatus oli muidugi arvutimängude leti ääres, aga nii imelik kui see ka pole, tulime sealt paljakäsi tagasi. Veel kiire peatus loomapoes ja siis läksime tagasi Balti jaama, et sealt kaudu koju minna. Enne veel aga käisime ostsime pika saia ja algatasime tuvide toitmise trendi. Üsna varsti peale meid tulid sealseid tuvisid ka teised inimesed toitma. Lapsel oli lõbus ja mul oli lõbus ja mul on tõesti kama, mida teised meist mõtlesid või rääkisid.
Pärast tegime veel lehesõda kodutänaval ning esimest korda kuulsin, kuidas ta ei taha tuppa minna. Läksimegi siis tagasi tema maja olematusse hoovi kasside ja lehtedega mängima. Päeva naljadele lisandusid veel tema ütlused: "Must kass. Tule aita!" - ta tahtis kännu peale ronida ja küsis eksperdi nõu.
Norisin teda, kui ta lõpuks kännule sai, et kas ta on nüüd kännukuningas ja sain eitava vastuse. Ta ei osanud öelda ka, kes ta siis on. Küsisin, et kas ta on K-M ja sain jaatava vastuse. Siis küsisin, kas ta poiss ka on. Vastati: "Olgu!"
Siis aga tagastasin lapse emale ja tormasin otse bussijaama, et trenni jõuda. Jõudsin ma jee. Sain minuti pealt õigele bussile ja Tartus liiklemine võttis nii vähe aega, et jõudsin veel toa ära koristada enne, kui trenni minema pidin. Ja siis sain ebameeldiva shoki juba teist korda sel nädalal. Seekord ei olnud trenn ära jäänud, vaid, nagu hiljem selgus, tund aega ettepoole tõstetud. No ei olnud fun. Mul pole enam aimugi, kuidas ma 12 korda selles kuus trennis käia jõuan, isegi siis, kui kõik plaanikohased trennid toimuvad. Nagu mul niigi probleemne kuu poleks. See nädal tõotab jälle hullumeelne tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar