Mul on jälle kolm kirjeldamata päeva ja ööd seljataga. Aga nii ju ei saa või mis?:D Kohe hakkan kirjeldama. Mul on sõltuvus, ma tean, ja mulle meeldib see! Loodan, et koma sai õigesse kohta. Vihkan ja-komasid.
Kolmapäeval kasvatasin tahtejõudu. Mul oli jälle kahetunnine meediakasutuse praktikum ja kuigi see oli vägagi huvitav, ajas mind ikka pidevalt haigutama ja tahtsin pausi ajal ära minna, aga ei suutnud. Nii suur kiusatus oli teada saada, mis edasi juhtub. Ja ma olen nii rahul, et jäin. Ei olnudki midagi ebanormaalselt põnevat, aga teine loeng kestis vaid kolmveerand tundi ja mul oleks olnud liiga palju põhjust pead vastu seina taguda, kui ma oleksin ka lühikesest tunnist puudunud.
Õhtul pidin minema trenni ja vaatama järgi, mis imeloom on pilates. Ja jälle kord oligi täpselt trennis käimine - edasi ja tagasi - sest mina ja kuus teist naist veel ootasime päris kaua ukse taga, asja eest, teist taga. Kedagi ei tulnudki ja trenni ja olnudki. See oli nõme. Aga see mitte, et nägin Seal ukse taga üle aasta jälle Stelat, keda ma kohe äragi ei tundnud. Tore oli veidike juttu puhuda. Loll väljend, tean. Hetkel ei tule paremat pähe.
Trenni ärajäämisel oli oma pluss ka. Jõudsin õigeks ajaks lehekoosolekule. Tegelikult oli see rohkem nagu väikse sõprusringi kohtumine. Meid oli algul neli ja me rääkisime kõigest muust peale järgmise lehe. Teemasid ka kellelgi polnud. Algul vähemalt. Aga meil oli nii lõbus, et naersin/nutsin oma meigi maha. Nüüd on meil Lauraga kohustus teha pohmellirohtude teemaline eksperiment ja ma saan horoskoopi kirjutada.
Neljapäev oli ka tore ja tihe päev. Jõudsin kõigisse vajalikesse tundidesse ja usun, et tegin ka Pulleritsu kontrolltöö kenasti ära. Vähemalt see tundus huvitav ja arusaadav. Ja stilistika oli lahe. Hakkan lepima sellega, et eesti keele äraõppimine on paljuski sarnane Tallinna valmis ehitamisele - kumbagi ei juhtu kunagi. Asjad muutuvad pidevalt. Seega on vist üsna mõttetu õppida. Paari aasta pärast on mu teadmised nagunii vananenud ja reeglid muutunud.
Õhtu oli ka lahe. Seekord trenn toimus ja ma sain osta kuukaardi endale sobivatel tingimustel. Muidugi nad ei osanud mu nime sinna peale kirjutada. Nüüd siis kutsuge mind Marieks:D Juba garderoobis põrkasin kokku ühe Tandemist tuttava tüdrukuga. Koos oli kohe palju huvitavam. Ja siis sai veel nalja ka. Meie tüdrukutetrennis käib üks kolmekümnendates mees.
Muidugi sattusin ühel hetkel tema kõrvale tantsima ja nii naljakas oli. Peksime üksteist korduvalt kogemata. Ma polnud varem sellist nalja näinud. Teadsin, et on mehi, kellele meeldib bodypump, aga otseselt popdance? Wow. Aga Iiro vist lubas ka minuga sinna kaasa tulla. Eks näis, kas ta julgeb:D
Õhtul pidime veel AA rühmatööd tegema, aga kahekesi viie tööd ei ole just tore teha ja kolm meist koosolekule ei tulnud. Me siis ka Sandraga vaaasime hoopis mingit üsna totakat filmi. Praegu lõpetasin aga hoopis parema filmi vaatamise. 28 päeva. Olete näinud? See oli juba eelmine kord hea.
Täna oli ka tore. V.a see koht, kus Raudsaare peale vihastasin. Ta tegi meile eile seminaril shokiteraapiat ja käskis ootamatult moodustada nimekirja, kes mis teemal arvamusloo kirjutab. Mul polnud veel ühtegi ideed ja paljudel teistel ka. Saime ta siis nõusse, et see nimekiri läheb osakonda seina peale ja siis me täiendame seda pidevalt. Küsisin vele ekstra talt, kas see on reedeks ehk tänaseks juba seinal ja ta lubas kohe panna ja arvake, kas see oli täna seal või mitte. EI!
Nüüd ma lihtsalt loodan, et üks mu teema on esmaspäevaks teiste poolt võtmata. Ma siin teises Eesti otsas ei saaks midagi muuta ka. Aga täna oli üsna tore päev muidu. Proovisin säästubussi ära. Oli teine nagu veidi vanem tavaline kahekordne ja kohutavalt populaarne. Istusime viiekesi tagapingil, kuigi ostsin pileti eelmisel õhtul netist välja juba.
Ja siis oli täna selle aasta esimene Kaarlikese klubi. Ma ju lihtsalt pidin sinna jõudma ja jõudsin ka. Nii lahe oli kõiki näha. Olenemata sellest, et esimese asjana sinna jõudes ütles üks lasteaia tüdruk, kes mind kevadel jumaldas, et ma olen mitte keegi. Kõlas jube hästi. Aga klubi chickid on samad ja sama vahvad ka ja neil oli nii palju rämpstoitu kaasas avaõhtuks ja mängud olid lahedad ja esimest korda olid nad nii jugled, et pakkusid originaalseid asju selle aasta tegevusteks. Mul on lihtsalt kahju, et ma seal ena regulaarselt käia ei saa.
Teine Maria ütles täna õigesti. Ta oli arvanud, et see kohustus võtab talt palju energiat, aga tegelikult hoopis annab. Nii õige! Mul on sama, kui mõtlema hakata. Ja mu ema ei saa aru, miks ma seal ikka veel käin. Ma saan seal pingeid maandada ja oma nädalast rääkida ja samas ei küsita mingeid küsimusi ja kõigil on lihtsalt hea olla. Kõigil peaks olema mingi taoline regulaarne klubi lihtsalt rääkimiseks ja olemiseks.
Kolmapäeval kasvatasin tahtejõudu. Mul oli jälle kahetunnine meediakasutuse praktikum ja kuigi see oli vägagi huvitav, ajas mind ikka pidevalt haigutama ja tahtsin pausi ajal ära minna, aga ei suutnud. Nii suur kiusatus oli teada saada, mis edasi juhtub. Ja ma olen nii rahul, et jäin. Ei olnudki midagi ebanormaalselt põnevat, aga teine loeng kestis vaid kolmveerand tundi ja mul oleks olnud liiga palju põhjust pead vastu seina taguda, kui ma oleksin ka lühikesest tunnist puudunud.
Õhtul pidin minema trenni ja vaatama järgi, mis imeloom on pilates. Ja jälle kord oligi täpselt trennis käimine - edasi ja tagasi - sest mina ja kuus teist naist veel ootasime päris kaua ukse taga, asja eest, teist taga. Kedagi ei tulnudki ja trenni ja olnudki. See oli nõme. Aga see mitte, et nägin Seal ukse taga üle aasta jälle Stelat, keda ma kohe äragi ei tundnud. Tore oli veidike juttu puhuda. Loll väljend, tean. Hetkel ei tule paremat pähe.
Trenni ärajäämisel oli oma pluss ka. Jõudsin õigeks ajaks lehekoosolekule. Tegelikult oli see rohkem nagu väikse sõprusringi kohtumine. Meid oli algul neli ja me rääkisime kõigest muust peale järgmise lehe. Teemasid ka kellelgi polnud. Algul vähemalt. Aga meil oli nii lõbus, et naersin/nutsin oma meigi maha. Nüüd on meil Lauraga kohustus teha pohmellirohtude teemaline eksperiment ja ma saan horoskoopi kirjutada.
Neljapäev oli ka tore ja tihe päev. Jõudsin kõigisse vajalikesse tundidesse ja usun, et tegin ka Pulleritsu kontrolltöö kenasti ära. Vähemalt see tundus huvitav ja arusaadav. Ja stilistika oli lahe. Hakkan lepima sellega, et eesti keele äraõppimine on paljuski sarnane Tallinna valmis ehitamisele - kumbagi ei juhtu kunagi. Asjad muutuvad pidevalt. Seega on vist üsna mõttetu õppida. Paari aasta pärast on mu teadmised nagunii vananenud ja reeglid muutunud.
Õhtu oli ka lahe. Seekord trenn toimus ja ma sain osta kuukaardi endale sobivatel tingimustel. Muidugi nad ei osanud mu nime sinna peale kirjutada. Nüüd siis kutsuge mind Marieks:D Juba garderoobis põrkasin kokku ühe Tandemist tuttava tüdrukuga. Koos oli kohe palju huvitavam. Ja siis sai veel nalja ka. Meie tüdrukutetrennis käib üks kolmekümnendates mees.
Muidugi sattusin ühel hetkel tema kõrvale tantsima ja nii naljakas oli. Peksime üksteist korduvalt kogemata. Ma polnud varem sellist nalja näinud. Teadsin, et on mehi, kellele meeldib bodypump, aga otseselt popdance? Wow. Aga Iiro vist lubas ka minuga sinna kaasa tulla. Eks näis, kas ta julgeb:D
Õhtul pidime veel AA rühmatööd tegema, aga kahekesi viie tööd ei ole just tore teha ja kolm meist koosolekule ei tulnud. Me siis ka Sandraga vaaasime hoopis mingit üsna totakat filmi. Praegu lõpetasin aga hoopis parema filmi vaatamise. 28 päeva. Olete näinud? See oli juba eelmine kord hea.
Täna oli ka tore. V.a see koht, kus Raudsaare peale vihastasin. Ta tegi meile eile seminaril shokiteraapiat ja käskis ootamatult moodustada nimekirja, kes mis teemal arvamusloo kirjutab. Mul polnud veel ühtegi ideed ja paljudel teistel ka. Saime ta siis nõusse, et see nimekiri läheb osakonda seina peale ja siis me täiendame seda pidevalt. Küsisin vele ekstra talt, kas see on reedeks ehk tänaseks juba seinal ja ta lubas kohe panna ja arvake, kas see oli täna seal või mitte. EI!
Nüüd ma lihtsalt loodan, et üks mu teema on esmaspäevaks teiste poolt võtmata. Ma siin teises Eesti otsas ei saaks midagi muuta ka. Aga täna oli üsna tore päev muidu. Proovisin säästubussi ära. Oli teine nagu veidi vanem tavaline kahekordne ja kohutavalt populaarne. Istusime viiekesi tagapingil, kuigi ostsin pileti eelmisel õhtul netist välja juba.
Ja siis oli täna selle aasta esimene Kaarlikese klubi. Ma ju lihtsalt pidin sinna jõudma ja jõudsin ka. Nii lahe oli kõiki näha. Olenemata sellest, et esimese asjana sinna jõudes ütles üks lasteaia tüdruk, kes mind kevadel jumaldas, et ma olen mitte keegi. Kõlas jube hästi. Aga klubi chickid on samad ja sama vahvad ka ja neil oli nii palju rämpstoitu kaasas avaõhtuks ja mängud olid lahedad ja esimest korda olid nad nii jugled, et pakkusid originaalseid asju selle aasta tegevusteks. Mul on lihtsalt kahju, et ma seal ena regulaarselt käia ei saa.
Teine Maria ütles täna õigesti. Ta oli arvanud, et see kohustus võtab talt palju energiat, aga tegelikult hoopis annab. Nii õige! Mul on sama, kui mõtlema hakata. Ja mu ema ei saa aru, miks ma seal ikka veel käin. Ma saan seal pingeid maandada ja oma nädalast rääkida ja samas ei küsita mingeid küsimusi ja kõigil on lihtsalt hea olla. Kõigil peaks olema mingi taoline regulaarne klubi lihtsalt rääkimiseks ja olemiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar