Ja seekord ei aita isegi shoppamine. Viimastesse päevadesse on mahtunud mitu-mitu kodutööd, üks hõõgveini ja Aliasega õhtu Karini pool, uue sügismantli ost, paar ägedat koolipäeva (uskuge või ei, aga olen sel nädalal vaid kahest tunnist puudunud), metsin väsinus ja pinge, pidevad jamad mp3-mängijaga ja teist korda jalas oleva kinga purunemine. Lisaks veel trennist sinised ja deformeerunud põlved, mis tühistavad igasugused seelikukandmise mõtted ja kulud põlvekaitsetele. Lõpptulemus on see, et mul on elamisraha jäänud nädala lõpuni alla saja krooni ja närvid läbi lõpututest ootamatutest kulutustest. See, kes ütles, et raha ei ole oluline, elas vist küll teises maailmas. Minu elu mõjutab raha omamine ja mitte omamine väga palju.
Head asjad on need, et jõudsin sel nädalal kolm päeva järjest lausa trenni ja homme lähen Viru-Jaagupisse Sami sünnipäevale. Tibu saab juba ühe aastaseks ja vast näen peale tema ka paljusid sõpru-tuttavaid.
Veel sai selgeks, et Pilates ja jooga ei ole küll minu alad. Nii õudne oli see pealesunnitud hingamine kellegi teise rütmis. No ei ole fun, kui oled just välja hinganud ja kohe käsitakse uuesti välja hingata ja füüsiliselt oli ka üsna raske. Kokku andsid need kaks tingimust tulemuse, et mul hakkas üsna paha. No nii paha kohe, et tekkis soov poole trenni pealt ära tulla, aga jäin, sest tahtsin näha, millega see pull lõpeb. Ainult see oli hea, et lihased said korraliku koormuse üsna rahulikus tempos. Aga arvan, et kui ma muja peaksin lihastrenni tegema, siis eelistaksin Body-trenni, mis peaks olema enam-vähem sama asi oma hingamistempos.
Ja rahamured ei jäta järele. Kui ka peaks juhtuma, et ma sel nädalal nälga ei sure või Jaagupis lihtsalt piinlikku olukorda ei satu, sest kaardil pole raha, siis rahul ei saa ma ikka olla.
Ma unistan juba nii kaua uutest nahast iluuiskudest ja need on kõik ikka vähemalt tuhat krooni, mida mul hetkel ei ole, loomulikult. Mul pole isegi nii palju raha, et ma raatsiks bussiga sõita, olenemata sellest, et käin koolis ja tööl ja vanemad toetavad. Igatahes, sain tavalisest miinimumist umbes kolm korda odavama pakkumise ja ma nii tahaksin neid, aga... nutma ajab, peaaegu.
Ja siis varsti tuleb uus telefoniarve ning Tallinnasse minek ja ema sünnipäev, millega on küll enam-vähem korras kõik ja Iiro sünnipäev ja võib-olla kursapidu ja juuksuriaeg, mida ma juba tühistada plaanin. Rääkimata sellest, et tuleb kingad ära parandada, kui neid enne kevadet veel kanda tahan ja akud+laadija osta ka AAA suurusele ja kindlasti tuleb neid kulusid veel. Kurb, sest raha ei ole tõesti maailma tähtsaim asi, aga ilma selleta on võimatu elada ja MA EI HAKKA ELUILMASKI KEEDUKARTULEID PALJALT SÖÖMA!
Okey... nüüd ma ei saa enam paar päeva viriseda, sest lähen maale ära. Äkki on seal elu odavam? Muidu pean vist küll kellelegi orjaks minema.
Head asjad on need, et jõudsin sel nädalal kolm päeva järjest lausa trenni ja homme lähen Viru-Jaagupisse Sami sünnipäevale. Tibu saab juba ühe aastaseks ja vast näen peale tema ka paljusid sõpru-tuttavaid.
Veel sai selgeks, et Pilates ja jooga ei ole küll minu alad. Nii õudne oli see pealesunnitud hingamine kellegi teise rütmis. No ei ole fun, kui oled just välja hinganud ja kohe käsitakse uuesti välja hingata ja füüsiliselt oli ka üsna raske. Kokku andsid need kaks tingimust tulemuse, et mul hakkas üsna paha. No nii paha kohe, et tekkis soov poole trenni pealt ära tulla, aga jäin, sest tahtsin näha, millega see pull lõpeb. Ainult see oli hea, et lihased said korraliku koormuse üsna rahulikus tempos. Aga arvan, et kui ma muja peaksin lihastrenni tegema, siis eelistaksin Body-trenni, mis peaks olema enam-vähem sama asi oma hingamistempos.
Ja rahamured ei jäta järele. Kui ka peaks juhtuma, et ma sel nädalal nälga ei sure või Jaagupis lihtsalt piinlikku olukorda ei satu, sest kaardil pole raha, siis rahul ei saa ma ikka olla.
Ma unistan juba nii kaua uutest nahast iluuiskudest ja need on kõik ikka vähemalt tuhat krooni, mida mul hetkel ei ole, loomulikult. Mul pole isegi nii palju raha, et ma raatsiks bussiga sõita, olenemata sellest, et käin koolis ja tööl ja vanemad toetavad. Igatahes, sain tavalisest miinimumist umbes kolm korda odavama pakkumise ja ma nii tahaksin neid, aga... nutma ajab, peaaegu.
Ja siis varsti tuleb uus telefoniarve ning Tallinnasse minek ja ema sünnipäev, millega on küll enam-vähem korras kõik ja Iiro sünnipäev ja võib-olla kursapidu ja juuksuriaeg, mida ma juba tühistada plaanin. Rääkimata sellest, et tuleb kingad ära parandada, kui neid enne kevadet veel kanda tahan ja akud+laadija osta ka AAA suurusele ja kindlasti tuleb neid kulusid veel. Kurb, sest raha ei ole tõesti maailma tähtsaim asi, aga ilma selleta on võimatu elada ja MA EI HAKKA ELUILMASKI KEEDUKARTULEID PALJALT SÖÖMA!
Okey... nüüd ma ei saa enam paar päeva viriseda, sest lähen maale ära. Äkki on seal elu odavam? Muidu pean vist küll kellelegi orjaks minema.
4 kommentaari:
pff..maal on elu tegelt palju kallim ;) believe me. I know from experience.
Miks sa riided seljast võtad, kui keedukartuleid sööma hakkad?
Ma ei mõista sind. Pane ikka julgelt riided selga ja söö rahulikult kardulat. ;)
meil on su üle tõsiselt hea meel!!!
Rapuntselile: oli jah kallis elu, aga sellegipoolest oli odavam näiteks taksoga sõita. Tartus muidugi ei ole mul selleks peaaegu kunagi vajadust.
Mariale: :D Okey... ma ei teadnudki, et neid riides olles ka süüa võib, aga kui tohib, siis ma ikkagi loobuksin keedukartulitest.
Andule: ? Miks siis? Ja kas sa meietad ennast? P.S. Su kommentaar tuli ühe sissekande jagu liiga vara. Alles nüüd on põhjust rõõmustada.
Postita kommentaar