H-Mi ja R-Aga saab ikka päris palju nalja ka, kui nad just parasjagu mu närvidest ei toitu, mida nad teevad suurema osa ajast. Te ei kujuta lihtsalt ette, milline terrorist üks kolmeaastane noormees olla võib. Ta küsib mult, kas ma olen peast segi? Ja ütleb oma õele: lollakas. Ja ähvardab mind hammustada ning pooleks lüüa. Kas teie ei tahaks endale sellist inglikest koju? Kusjuures, kui ähvardati vits tuppa tuua, siis ta näitas külma rahuga seina pole ja palus selle sinna äärde maha panna. Ma ei tea, kas ta üldse midagi kardab või miks ta pidevalt tüli norib. T kohtleb endast vanemaid inimesi kui teenijaid ja suudab kolm täiskasvanut korraga imekiiresti kõrvadest tuld välja purskama panna. Ma ei tea, kuidas ta selliseks saanud on. Õde ju ei ole.
Aga naljad:
Mina: R, kas sa pissile tahad?
R: kas sa oled peast segine või?
- siis ta ütles esmakordselt mulle nii ja kodus ei räägi nii keegi peale tema.
Vikerkaare joonistamisest rääkides...
Mina: M, kas sa oskad vikerkaart joonistada?
M: ei oska...
R: mina oskan, aga ma ei tea, kuidas seda teha.
Õues käbisid korjates sipelgapesa lähedalt...
Mina: sipelgad magavad talveund juba.
R (veidi hiljem): üks on üleval!
Magama mineku ajal...
Vanaema: R, mitu korda sind peab paluma? Kas sa oled mingi prints või?
R: ei taha ütleda!
Samas, M ähvardab lugeda kümneni ja selle aja jooksul peaks R magama minema...
M: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, kümmeteist, 12, 13, 14, 15, 16, 14, 16, ..., 80, 90. Ongi kolmeni loetud!
KM täna õhtul...
Emme tuleb varsti.
Emme tuleb varsti külla.
Lastega saab nalja. Selle vastu ei saa vaielda. Naeravad nad kindlasti palju rohkem kui täiskasvanud ja ka meie naerame nendega koos rohkem. Aga närve kulub ka hoolega.
Teate, mis veel naljakas on? Meile meeldib mängida koos mängu, kus nemad peaad mulle käsu peale erinevaid asju tooma. Ja see on nii imelik. Ütled neile näiteks, et too mulle midagi rohelist. Ja selle asemel, et kükitada maha ja võtta nina eest suvaline rohulible, võivad nad morni näoga terve aia läbi käia ja midagi rohelist otsida ning tulla tagasi, jonn suus, ning väita, et ei ole midagi rohelist. Igal juhul leitakse see alati palju kaugemalt, kui võimalik oleks.
Sel korral olime nendega kasulikud ka. Turvakodu palus korjata käbisid, mis kaunistatakse ära ja pannakse jõulude ajal heategevusmüüki. Me siis korjasime lastega. Terve kotitäie mullaseid käbindusi. Nii fun oli. Ja pärastpoole läksime lähedale parki liivahunnikusse kaugust hüppama. Appi, kuidas MINA kaifisin. Mul oli vähemalt sama fun kui meil. Ma ei teadnudki, et mulle tegelikult kaugushüpe meeldib. Asi ise on ju tore, aga lihtsalt ma ei hüppa eriti kaugele. See lend ise ja maandumine pehmesse liiva on need, mis mulle hea emotsiooni tekitavad. Kohe kaks päeva hüppasime lastega ja tassisime tuppa kaasa oi-oi kui palju liiva. Aga äge oli ju!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar