oktoober 19, 2007

Te ei tea, KUI tubli ma eile olin. Ruubikukuubiku seiklused jätkuvad

Üleüldse oli hästi sisukas päev.

Algas öise kodulehe tegemisega, jätkus kella kaheksase Pulleritsu loenguga - ühegi teise loengu pärast ma ennast nii vara välja ei veaks ja sel nädalal lausa kaks korda järjest. Siis magasin poolteist tundi ja läksin praktiliselt õppimata stilistika kontrolltööd tegema. Hirmus oli. Tegelikult ka!

Töö tehtud, läksime Sandraga Creppe'i, kus ma ei olnudki varem käinud, sõime kõhu pannkooke täis ja siis pidime tema soovil korraks Abakhanist läbi minema. Tegin seal isegi paar kasulikku ostu, üks ägedam kui teised. Nimelt, jäi mulle jalgu tükk kuldset riiet ja peas hakkas keerlema pilt kleidist. Hiljem sai küll veidi teistsugune hõbedakarva kangas ostetud, aga mõte jäi alles.

Ma pole kunagi õmmelnud väljaspool käsitöö tundi ja sellest viimasest korrast on ka juba mitu head aastat möödas, kui nõela ja niiti käes hoidsin. Nüüd aga tegin omale ühe pika päevaga ja ilma igasuguse lõiketa imeilusa kleidi, mis ka eile õhtul sisse kantud sai.

Ma vihkan õmblemist ja mind paremini tundvad inimesed vast teavad seda, aga võib-olla ei tea ka. Eile aga veetsin kaheksa tundi riide peal ringi aeledes, lõikudes ja traageldades. Kusjuures, valesti läks minimaalselt. Veidi olen tänu vlgu ka Sandrale, kes mu traageldise lõpuks masina peal kümne minutiga koku õmbles, sest mina kardan õmblusmasinaid. Aga ma olen nii uhke enda üle hetkel. Luban, et panen selle posti juurde pildi ka, kui need lõpuks arvutisse tõmmatud saan. Aga mu ema unustas mulle USB juhtme kaasa anda. Kui kellelgi vedeleb Tartus Canoni digikaamerale sobiv USB juhe, siis laenaksin seda hea meelega korraks.

Öö jäi jälle praktiliselt vahele. Pidime minema Katriniga trenist ja Sandra õe Lauraga Tannu kontserdile Illusiooni ja ühtlasi tegema enda kokteiliretseptide kõrvale jookidest pilte.

Aga enne veel tegime midagi lahedat. Laura ostis omale Tarot' kaardid ja ennustas meile. Kuigi ta on veel väga algaja, oli õudne, kui pihta kaardid läksid. Me pidime küsima ühe küsimuse ja siis tõmbama pimesi seitse kaarti. Võib-olla käib see ainult suhteid puudutavate küsimuste kohta nii, aga ma ei tea.

Igatahes, tõmbasime ära, Laura keeras kaardid ümber ja luges meile oma õpikust, mida need tähendavad. Sandra sai hunniku roosasid kaarte Iiroga seoses. Roosa all mõtlen siis ülipositiivseid. Oli ka märke hetkel valitsevast segadusest, aga neil siiski paistab tulevikku olevat.

Mina küsisin midagi, mis mind ennast väga huvitab. Nimelt, mis saab edasi minust ja Ragnarist. Sest ma ise tõesti ei kujuta ette. Ja see, mis välja tuli, oli tõsiselt shokeeriv. Mõned asjad olid muidugi minu jaoks muigama panevalt iseenesest mõistetavad. Näiteks see, kui Laura ütles, et tavaliselt tulevad välja naisel mõni kuninganna ja mehel mõni kuningas kui nende esindajad ja meil polnud kahe peale mitte ühtegi. Aga meie suhte juures pole kunagi olnudki midagi tavalist.

Ta ladus kolm kaarti, mis puudutavad mind; kolm, mis puudutavad teda ja ühe, mis on meie ühiseks nimetajaks. Viimane oligi kõige shokeerivam. Too kaart tähistas vaidlusi, agressiooni ja salvamisi. Iga teine ehmataks vist selle peale, aga see on ju nii meie teema. Täpselt nii me käitumegi üksteisega, kui me just parajasti hoopis ühel meelel ei ole.

Edasi tuli esimene minu kaart, mis tähendas uut algust või suhete katkestamist ja minu meelest me olemegi hetkel täpselt sealmaal. Või vähemalt mina olen. Viimane kord, kui rääkisime, jäi mul jälle paha tunne sisse ja otsustasin, et mina ise temaga enam rääkima ei hakka. Kui tema lõpuks võtab aega minu jaoks, siis räägime, aga ma ei ole mitte üheski mõttes ega ühelgi tingimusel taustaviiul. Ja tema julges mulle rääkida protsentidest, kuidas ta hetkel minu ja kahe teise tüdruku vahel ennast jagas. See polegi oluline, et teised olid tüdrukud. Jagamisemõment on see, mis mulle ei meeldi. Kui ei osata ennast jagada nii, et kõigile jätkuks ja kõigil oleks hea, siis ei tuleks üldse jagada.

Siis tuli esimene tema kaart - pettus. Minu jaoks oli see pettumus, sest meie suhtes on juba olnud nii palju pettust ja ta lubas mulle, et ei iialgi enam ei mingeid valesid. Ise ta läheb iga kord nii ägedaks, kui arvab, et süüdistan teda valetamises. Mind teeb see kaart kurvaks, sest mulle ei meeldi pettuse tähe all elada. Samas, ikka veel olid kaardid hirmuäratavalt tõesed. Sellest sai isegi Sandra kui kõrvaltvaataja aru.

Järgmine kaart oli jälle mulle ning tähendas uut võimalust või armastust. Huvitav, kas see tähendab, et pean temaga otsast alustama või kellegi teisega? Viimane oleks kindlasti lihtsam variant, aga kas ka parem? Kas ta hullem saaks olla? Ma ei tea ise vastust neile küsimustele:(

R-i teine kaart näitas valmidust uueks, küpsemaks armastuseks. Jälle ma ei tea, kas see teine ring puudutab meid kahte koos või eraldi. Võib-olla tähendab see, et liigume mõlemad edasi kaasa võetud kogemustest õpetust saanuna?

Minu viimane kaart oli Raskuste ületamine. Mulle väga meeldiks see, kui me suudaksime kõigest üle olla ja mingil moel paremini edasi funktsioneerida. Ma ei eelda siinkohal üldse armastussuhet. Meil on hoopis midagi muud, defineerimatut. Tema armastab mind. Hoopis teistmoodi kui teised. Mina ei tea, mida tema minu jaoks tähendab, aga selge on see, et väga palju.

Tema viimane kaart rääkis soodsast võimalusest rahuks ja leppimiseks. Like how good is that? Ma olen õnnelik, kui me saame hästi läbi ja temaga on kõik korras. Muidugi peab mu endaga ka kõik hästi olema. Aga ma tunnen temast nii puudust, kui ta on nii õnnelik kusagil mujal kellegi teisega kes-teab-mida tehes nii, et mina isegi ei tea, mis tema elus toimub. Ja samas, ma armastan temaga rääkimist.

Kui te nüüd midagi aru ei saanud, siis palun vabandust. Minu jaoks moodustab see kõik terviku ja ma ei pruugi tähele panna lünki oma tekstis ja seega ka teie teadmistes. Aga mul oli vaja see enda jaoks kirja panna. Talle tahaksin ka rääkida neist kaartidest. Aga defineerimise jätaksin talle endale.

Aga õhtu läks ju veel edasi. Läksimegi kolmekesi Illusiooni - mina esmakordselt ja see ei avaldanud küll mingit erilist muljet - ning jätsime Sandra ja Riinu magama. Aga kõik ei länidu nii nagu plaanitud. Meid ei lubatud digikaga sisse, aga meie põhieesmärk oligi teha fotosid õigetest jookidest. Tannu oli lihtsalt boonus. Positiivne kõrvalliin. Asi lahenes nii, et Laura läks koju magama, minu digikas koos temaga, ja meie jäime Katriniga jooma, tantsima ja Tannut ootama.

Jõin peale kaheksandat klassi esimest korda tequila shot'e ja muidugi rummi koolaga. Siis oli see aeg, kui hängisime Biksu klassivendadega mängides ukakat, pudelit ja puistades kodus baarikappe, et näha mis ühe või teise vedeliku joomine endaga kaasa toob. Midagi ei toonud, aga mulle päris meeldis.

Alles hiljem hirmutati mind ära nii oma tuttavate kui linnalegendide poolt, et tequila on nii ohtlik kraam, et kui üks shot ei tee midagi, siis teine kammib täiesti segi ja paneb hommikul soovima, et ma poleks sündinudki. Niisiis, neid juues oli paras värin sees. Jõingi kaks tükki ära. Ja kumbagi ei juhtunud. Täis jäin väheke ja avaldasime oma ühe lonksuga põhjani stiiliga mingitele meestele muljet, aga midagi hullu ei olnud. WC-s käisin vähem kui tavaliselt. Peangi vist hakkama investeerima väikestesse aga kangetesse jookidesse.

Oma üllatuseks nägin klubis Gethet ja Ingvarit. Viimane tegi meile palju nalja ja esimene ei jätnud mingit muljet. No mida tahta, kui pole üle aasta näinud ega suhelnud ja siis juhuslikult kokku põrgates küsitakse mult tere ütlemise peale, kus Kadrian on selle asemel, et küsida näiteks, kuidas MUL läheb. Ei ole armukade. Lihtsalt ootasin mingit viisakust, aga oligi loll ootus. Vähemalt selle inimese suhtes. Ega me pikemalt rääkinudki. Ei põe ka. Polekski vist eriti millestki rääkida olnud.

Hommikuks ootasin tuumapohmelli, olenemata sellest, et mul pole kunagi isegi pisikest pohmelli olnud. Vist. Ma pole päris kindel, kas võin üht talvist kerget peavalu pohmaka kraesse kirjutada või mitte. Aga arvestades tequila ja võimatult täis planeeritud hommikuga, võis arvata, et on ideaalne aeg pohmelli jaoks. Meelega ei joonud ka öösel koju jõudes Hapsi ega isegi mitte vett. Tahtsin täisvärki, tuld ja pauku.

Sain ma jee. Ka hommikul oli elu lill. Loeng Sildami ja Kaggega oli väga äge. Ja kummi-rühmatöö, nagu Sandra ütleb, läks ka üllatavalt libedalt ning siis sai justkui möödaminnes käidud turvakodus oma nunnusid vaatamas ja nendega savist kilpkonni voolimas. Katrin tahtis minuga kaasa tulla ja praeguse seisuga tahab vist veel tulla. Lapsed tulid mulel juba ukse peal vastu, et mind kallistada ja oma toimetusi vaatama viia. Ma olen popp seal:D Lõpuks nad ei tahtnudki minust lahti lasta. Alles lubaduse peale tagasi tulla, võisin ära minna. Ja ka emad juba arvestavad minu abiga laste hoidmisel ja kurvastavad, kui mull ei sobi ajad, kui neil vaja on. Eks ma aitan, palju jaksan. Naljakas, et seal ma ei võta selle eest üldse raha ja tavaelus teenin sama asja pealt korralikku palka.

Nüüd aga on kõva plaan magama minna ja te katsuge vaid mind segada.

Ruubikukuubik olen sellepärast, et minul on väga mitu tahku. Kellel ei oleks, eks:P Mul on ka!

Veel avastasin Meelisega vesteldes, et minst saaks hea armuke ja kehv abikaasa ning, et avastus kui selline on ühepoolne asi. Subjektile on see üllatus või ehmatus ja ebateadlik värk, mis juhub vaid avatud oleku korral. Küll ma olen tark!

Ja siis veel küsimus: kas on olemas selline asi nagu pressiteate-pimedus? Aga miks mitte, kui on olemas reklaamipimedus? Ma arvan, et mina põen mõlemat.

3 kommentaari:

Sandra ütles ...

nii tore, et ma seda siin lugesin. tahtsin justsama helistama hakata :D

ps lugesin täna kogu loengu ajal koomast =)

nii äge olengi.

ja ma loodan, et see 'roosa' saab olema tõepoolest 'roosa', äärmisel juhul roosipunane, mitte 'lilla' või midagi muud ökit :D

seapeet ütles ...

Väike hint:
Sinu Canoni digikaamerale sobib 99% tõenäosusega mini-USB to USB juhe, mis on laialt levinud enamustel digikaameratel ja ka paljudel teistel seadmetel.

Mia ütles ...

Aitäh info eest, Martin!