Ma lihtsalt pean selle kohe ära kirjutama.
Ma põdesin päris kaua, et ma ei saa kunagi olla kellelegi see lahe tädi, kes teeb kingitusi, mida tegelikult ka tahetakse ja viib shoppama või toob peolt koju keset ööd vajadusel või õpetab meikima või annab nõu poiste/tüdrukute asjus ilma mingite totakate alatoonideta ja kellega saab rääkida jutte, mida vanematega elu seeski ei räägiks. Aga mul ju ei ole õdesid-vendi.
Aga hiljuti tuli mulle pähe, et aga ma tegelikult olen juba tädi ju. Ja juba kolmekordne. Ja ühega neist kolmest meil ongi selline mõnus suhe juba, et räägime elust ja olust ja tema rääkis mulle oma esimesest tüdrukust jne. Tehniliselt olen ma talle ju kasutädi. Ta on mu kasuisa tütre ehk ühe kasuõe poeg. Ma haaran õlekõrtest juba, nagu te näete, et kasvatada oma perekonda suuremaks minust ja minu emast. Keegi ei taha ju üksi jääda. Seepärast vist teengi nii, aga don't you come to judge me!
Kasuisa kaudu ongi mul kaks kasuvenda ja kaks kasuõde ja ka üks kasukasuvend. Kas te teate, keda ma nii defineerin? Margust. Sest Margus pole minu jaoks sugugi vähem vend kui Kaarel. Ka tema oli Peedule pikalt poja eest. Ja ta on ka meil elanud, nii et teda tunnen vast teistest pareminigi.
Jaaku tunnen kõige vähem sealt pesakonnast ja Kati peret kõige rohkem. Nendega on kõige rohkem kontakte ja kõige toredam. Kaarel jääb minu jaoks alati vastikuks väikseks kiusupunniks, kuigi viimasel ajal saan mina teda kiusata ja ta ei lahenda õnneks enam probleeme rusikatega. Vähemalt mite tüdruku puhul. Ja Kaie on ka omaette pigem. Aga jah. Nii olen ma ju kolmele Kati pojale tädiks. Nii lahe. Kogu aeg on selline tunne olnud, aga kuni eelmise kuuni ei osanud ma seda kuidagi defineerida.
Ja tegelikult on kõige lähemal õele-venale minu jaoks Annika ja Rauno. Mõni ime ka. Me kasvasime koos ju. Rauno oleks justkui minu väikevend ka ja Annika on läbi aastate üks paremaid sõbrannasid, kuigi me enam ei ole nii palju koos kui varem, aga see ei loe. Me jätkame alati sealt, kus pooleli jäi ja nii juba peaaegu 20 aastat minu kahekümnest.
Annika ja Rauno kui minu ristiema lapsed on mulle palju rohkem õde-vend kui mu oma isapoolsed õde-õde või õde-vend. Ma pole isegi kindel, kumb variant on. Üks õde on kindlasti, aga selle teise soos ma kindel pole. Kaua arvasin, et on vend, aga viimastel aastatel olen kohanenud teistsuguse teabega. Melda vaid, et ma võin vabalt minna pahaaimamatult naiseks oma vanemale vennale. Õudne ju. Aga meie ühine isa pole vaevunud meid üksteisele tutvustama. Spooky. Eriti, kuna eesti on nii väike. Pean lihtsalt arvestama, et selline ca kümme aastat vanem mees on riskigrupis:D
Ma põdesin päris kaua, et ma ei saa kunagi olla kellelegi see lahe tädi, kes teeb kingitusi, mida tegelikult ka tahetakse ja viib shoppama või toob peolt koju keset ööd vajadusel või õpetab meikima või annab nõu poiste/tüdrukute asjus ilma mingite totakate alatoonideta ja kellega saab rääkida jutte, mida vanematega elu seeski ei räägiks. Aga mul ju ei ole õdesid-vendi.
Aga hiljuti tuli mulle pähe, et aga ma tegelikult olen juba tädi ju. Ja juba kolmekordne. Ja ühega neist kolmest meil ongi selline mõnus suhe juba, et räägime elust ja olust ja tema rääkis mulle oma esimesest tüdrukust jne. Tehniliselt olen ma talle ju kasutädi. Ta on mu kasuisa tütre ehk ühe kasuõe poeg. Ma haaran õlekõrtest juba, nagu te näete, et kasvatada oma perekonda suuremaks minust ja minu emast. Keegi ei taha ju üksi jääda. Seepärast vist teengi nii, aga don't you come to judge me!
Kasuisa kaudu ongi mul kaks kasuvenda ja kaks kasuõde ja ka üks kasukasuvend. Kas te teate, keda ma nii defineerin? Margust. Sest Margus pole minu jaoks sugugi vähem vend kui Kaarel. Ka tema oli Peedule pikalt poja eest. Ja ta on ka meil elanud, nii et teda tunnen vast teistest pareminigi.
Jaaku tunnen kõige vähem sealt pesakonnast ja Kati peret kõige rohkem. Nendega on kõige rohkem kontakte ja kõige toredam. Kaarel jääb minu jaoks alati vastikuks väikseks kiusupunniks, kuigi viimasel ajal saan mina teda kiusata ja ta ei lahenda õnneks enam probleeme rusikatega. Vähemalt mite tüdruku puhul. Ja Kaie on ka omaette pigem. Aga jah. Nii olen ma ju kolmele Kati pojale tädiks. Nii lahe. Kogu aeg on selline tunne olnud, aga kuni eelmise kuuni ei osanud ma seda kuidagi defineerida.
Ja tegelikult on kõige lähemal õele-venale minu jaoks Annika ja Rauno. Mõni ime ka. Me kasvasime koos ju. Rauno oleks justkui minu väikevend ka ja Annika on läbi aastate üks paremaid sõbrannasid, kuigi me enam ei ole nii palju koos kui varem, aga see ei loe. Me jätkame alati sealt, kus pooleli jäi ja nii juba peaaegu 20 aastat minu kahekümnest.
Annika ja Rauno kui minu ristiema lapsed on mulle palju rohkem õde-vend kui mu oma isapoolsed õde-õde või õde-vend. Ma pole isegi kindel, kumb variant on. Üks õde on kindlasti, aga selle teise soos ma kindel pole. Kaua arvasin, et on vend, aga viimastel aastatel olen kohanenud teistsuguse teabega. Melda vaid, et ma võin vabalt minna pahaaimamatult naiseks oma vanemale vennale. Õudne ju. Aga meie ühine isa pole vaevunud meid üksteisele tutvustama. Spooky. Eriti, kuna eesti on nii väike. Pean lihtsalt arvestama, et selline ca kümme aastat vanem mees on riskigrupis:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar