Kõigepealt, H-M ja R-A kuulsid laupäeval pealt, kui Reijoa rääkisin. Kohe tekkis küsimusi ka. Rääkisin siis, et Reijo on minu sõber ja blabla. Järgmisel päeval aga H-M tuli küsima, et kas Reijo on minu poiss ja kas me käime koos jalutamas?:D Huvitav, kellega nad seda asja arutasid...
Aga jah... meil on juba väike traditsioon Reijoga aeg-ajalt võtta rumm koolaga ja naturaalsed näomaksid ette ning ajada smalltalki. Vahel räägime ka tõsiselt, aga see on alati tore. Seekord vaatasime veel dokfilmi lastest, kellel on lapsed. Tore oli.
Minu märjad käbid olid vahepeal peaaegu kõik ära kuivanud ja Reijo aitas mul niiskeid teistest välja sorteerida ning ladus kuivi ja puhtaid kotti. Mustad aga andis mulle harjamiseks. Ma tegelikult ka harjasid käbisid mullast puhtaks. No ei saa ju mullaseid kuuseehteid teha. Nad läheksid pahaks. Seda unustasin rääkida, et seletasin laste vanaemale ka ära, miks me käbisid korjasime ja varsti ta tuli rääkima, et tema korjas neid terve suve, sest valus oli peale astuda ja annab nüüd need mulle, kui ma tahan. Nii armas oli. Heategevus on nakkav.
Aga Reijo tegigi mulle ehetekarbi. Ilus on. Ja tal kulus selle tegemiseks nii palju aega, et mul on kergelt süümekad. Aga lahe on see, et see tehti mulle ja nüüd tahab ta oma naine ka üht. Tal veel ei ole. Muidugi, kallasin selle khoe rummi ja koolaga üle. Sai sisse õnnistatud. Nüüd on seal kerged plekid ja asi täitsa oma.
***
Räägin ruttu sellest ka, et käisin täna üle väga pika aja arsti juures tervisetõendit tegemas uute lubade jaoks. Ja ma pean vist uued prillid tegema. Ma olen 0,7 ühikut nägemist ära suutnud kaotada. Ma ei tea küll, kuhu, või mida see tähendab, aga see on fakt. Ja siis tuli välja, et ma ei ole lollakas, et oma valutava õla pärast vingun. Ta ei pakkunudki raviks soojendavat kreemi. Ma olen vist kuidagi liigese kinnituskohti kahjustanud ja õlast tehti pilti ja nüüd tuleb vist jälle see mõttetu elektriravi ja ravivõimlemine ja muu mull. Aga äkki seekord aitab? Põlve puhul käisin lihtsalt raha ära viimas ja lõpetasin ikka selles suures toas, kus on kärjemoodi lamp ja palju nuge.
***
Ja Katsu sünnast, mille kutset ma kätte ei saanudki, aga mõtlesin vist välja, kus ma sellest möödusin. üsna tore oli paljusid inimesi näha. enamik olid võõrad ja tuttavaid nägin paljusid täpselt aasta tagasi samas kohas viimati. Käisin oma uue kleidiga jälle ja kuna oli bailapidu, pandi meile lillevanikud kaela. Hõbedased, nii et ma olin ainus, kellele see tegelt ka sobis. Lahe!
Vahepeal sai veel nalja. Keegi tuli ja ma ei näinud, kes see oli. Raido hakaks kohe norima, et mõtle nüüd! Ise oleksid temaga eelmine aasta peaaegu maganud. Ma olen juba Raido huumorimeelega harjunud. Hakkasin siis peas läbi mõtlema võimalikke variante. Andrus? Ei. Ta oli juba kohal. Johnny? Palju tõenäolisem. Temaga vähemalt on ka kunagi midagi olnud. Mitte siiski eelmisel aastal, aga... Õige vastus ei tulnudki mulle pähe enne kui ta sisse astus. Jaan oli. Ninnunännu. Algul arvasin, et ta on mingi ülbik. Aga tegelt on tore ja kena ja häbelik. Nagu Andruski. Minu Katsu sünnipäevade lemmikmehed:D
Aga jah... meil on juba väike traditsioon Reijoga aeg-ajalt võtta rumm koolaga ja naturaalsed näomaksid ette ning ajada smalltalki. Vahel räägime ka tõsiselt, aga see on alati tore. Seekord vaatasime veel dokfilmi lastest, kellel on lapsed. Tore oli.
Minu märjad käbid olid vahepeal peaaegu kõik ära kuivanud ja Reijo aitas mul niiskeid teistest välja sorteerida ning ladus kuivi ja puhtaid kotti. Mustad aga andis mulle harjamiseks. Ma tegelikult ka harjasid käbisid mullast puhtaks. No ei saa ju mullaseid kuuseehteid teha. Nad läheksid pahaks. Seda unustasin rääkida, et seletasin laste vanaemale ka ära, miks me käbisid korjasime ja varsti ta tuli rääkima, et tema korjas neid terve suve, sest valus oli peale astuda ja annab nüüd need mulle, kui ma tahan. Nii armas oli. Heategevus on nakkav.
Aga Reijo tegigi mulle ehetekarbi. Ilus on. Ja tal kulus selle tegemiseks nii palju aega, et mul on kergelt süümekad. Aga lahe on see, et see tehti mulle ja nüüd tahab ta oma naine ka üht. Tal veel ei ole. Muidugi, kallasin selle khoe rummi ja koolaga üle. Sai sisse õnnistatud. Nüüd on seal kerged plekid ja asi täitsa oma.
***
Räägin ruttu sellest ka, et käisin täna üle väga pika aja arsti juures tervisetõendit tegemas uute lubade jaoks. Ja ma pean vist uued prillid tegema. Ma olen 0,7 ühikut nägemist ära suutnud kaotada. Ma ei tea küll, kuhu, või mida see tähendab, aga see on fakt. Ja siis tuli välja, et ma ei ole lollakas, et oma valutava õla pärast vingun. Ta ei pakkunudki raviks soojendavat kreemi. Ma olen vist kuidagi liigese kinnituskohti kahjustanud ja õlast tehti pilti ja nüüd tuleb vist jälle see mõttetu elektriravi ja ravivõimlemine ja muu mull. Aga äkki seekord aitab? Põlve puhul käisin lihtsalt raha ära viimas ja lõpetasin ikka selles suures toas, kus on kärjemoodi lamp ja palju nuge.
***
Ja Katsu sünnast, mille kutset ma kätte ei saanudki, aga mõtlesin vist välja, kus ma sellest möödusin. üsna tore oli paljusid inimesi näha. enamik olid võõrad ja tuttavaid nägin paljusid täpselt aasta tagasi samas kohas viimati. Käisin oma uue kleidiga jälle ja kuna oli bailapidu, pandi meile lillevanikud kaela. Hõbedased, nii et ma olin ainus, kellele see tegelt ka sobis. Lahe!
Vahepeal sai veel nalja. Keegi tuli ja ma ei näinud, kes see oli. Raido hakaks kohe norima, et mõtle nüüd! Ise oleksid temaga eelmine aasta peaaegu maganud. Ma olen juba Raido huumorimeelega harjunud. Hakkasin siis peas läbi mõtlema võimalikke variante. Andrus? Ei. Ta oli juba kohal. Johnny? Palju tõenäolisem. Temaga vähemalt on ka kunagi midagi olnud. Mitte siiski eelmisel aastal, aga... Õige vastus ei tulnudki mulle pähe enne kui ta sisse astus. Jaan oli. Ninnunännu. Algul arvasin, et ta on mingi ülbik. Aga tegelt on tore ja kena ja häbelik. Nagu Andruski. Minu Katsu sünnipäevade lemmikmehed:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar