Rootsi reisist

Kõik sai alguse sellest, et üks päe rääkisime lihtsalt Annikaga juttu ja ta ütles, et läheb juba järgmine päev kruiisile sõpradega. Ma väga ei süvenenud sellesse. Olin lihtsalt õnnelik võimaluse üle peale mitut tööpäeva lihtsalt kodus vedeleda. Aga siis - täiesti ootamatult - kutsus ta mind kaasa. Ja ka iseendale üllatusena ütlesin jah. Ja oligi otsustatud.

Järgmisel õhtupoolikul oli start. Ma algul närveerisin veidi, sest olen tema sõpradega kohtunud vaid korra ning siis oli mul imelik tuju. Selline halva mulje jätmise tuju. Ja kuna ka seekord oli oodata paha tuju, siis katsin, et kinnistan mulje endast kui mingist depressiivsest nõmekast. Aga mu tuju tehti taas heaks ja meil oli väga fun. Lasin end lõdvaks ja sain teada, et Annikal on väga lahedad sõbrad. Enamus vähemalt.

Suutsin end jälle - nagu viimasel ajal tavaline - kaheks koksist roosaks juua, sest just seda värvi on terve mu nägu, kui alkohol on kurgust alla läinud. Aga meil oli lõbus. Tantsisime poole ööni. Röökisime hääled ära. Ja isegi varase ärkamisega ei olnud raskusi ja veel parem - ei pidanud kiirustama. Võtsime rahulikult kehakella järgi ja läksime maale alles keskpäeval. Poiste jaoks oli aga ka see vara ning nemad jäidki kajutisse patja kallistama ning jooke hävitama.

Meie chickidega plaanisime siiski shoppama minna. Minu jaoks oli see huvitav, sest ma ei suuda siiani mäletada isegi eelmist Rootsi reisi. Soomes on ju tore shopata. Ja ma tean, et paljud käivad sama Rootsis tegemas. Aga meil ei tulnud sellest midagi välja. Kõigepealt kolm kohukest ja blond mina otsisime ligi tunni teed kesklinna poodideni. Ja kui lõpuks metroo üles leidsime, oli mul nii hea meel. Muidugi instantne paanika, aga ka mõnusad flashback'id BCN-st.

Aga poodidega oli ka jama. Neid oli küll palju ja nad olid asju täis, aga polnud midagi, mida osta oleks tahtnud. Ja noh - ega me väga pikalt kuskil ei tuuseldanud ka. Mis mind aga eriti üllatas, oli see, et isegi H&M, KappAhi ja palju kidietud TopShop tundusid mõttetud. Kõik riided olid pastelsetes toonides, kahtlase lõikega ja väljavenivast materjalist. Või siis ülikallid.

Lõpuks ostsime kõik ülisuured päiksepuudrid - minu jaoks esimene - sest need olid üsna odavad ja üllatusena sai kaasa pintsli. Üks meist ainult sellepärast ostiski:D Ma olen ka tõieline sucker kingituste järgi. Kunagi otsin Bourjous' kraami kokku vaid seepärast, et lubati kaasa mingit müstilist kingitust. Ma ei teadnud isegi, millega tegu ja mul ei olnud sellelt firmalt midagi vaja, aga kingiisu oli ni isuur. Olen nõrk. Ma tean.

Mina sain veel ülinunnu unemaski, mille ostmiseks mulle töö õigustuse annab. Aga kahtlen, et seda kasutama hakkan. Aga ilus on küll. Siidine ja pitsine ja võltskalliskividega. Täpselt selline, nagu ideaalset unemaski ette kujutaksin.

Riideid ostsin väga vähe. Vaid kaks eriti odavat topi, mis on minu jaoks uudse lõikega, aga nägid head välja. Ja ma ei saanud isegi kõrvarõngaid - ja te ju teate minu ja kõrvarõngaste kohta. See-eest sain ühe ilusa käevõru omanikuks. Ja oligi kõik.

Nelja tunniga olid rahad enam-vähem otsas ja meie laevas tagasi. Ja pidu läks edasi. See öö oli isegi lõbusam. Esiteks tõestasin poistele, et mind ei anna rõveda tekstiga oksele ajada. Kuigi jõudsin päris lähedale. Aga sama tegid ka nemad minu jutu peale. Rääkisime oksepitsade detailsest valmistamisest.:D Nii rõve olengi. Muidugi purjus olles. Ja siis veel vahetult enne magama minekut, läksime poistega lauahokit mängima. Ja mina võtsin. Mitte küll väga ausalt, sest Annka vend ei kaitsnud enda külge väga. Aga samas tegin endale ise võidu raskeks, sest sain vähemalt kolm oma väravat. Seega võin vähemalt öelda, et väravakäive on mul kõva:D

Ja imeliku nädala lõpetuseks kuulsin ka kolmandat korda ja kolmanda inimese suust, et ta mind armastab. Ja ikka oli tore, kuigi seda mõttega vastu öelda ei saanud. Muideks, ma olin terve reisi täitsa korralik tüdruk. lasin mööda nii mitu võimalust poistega lollusi teha, aga ma millegipärast usun, et kui mina suudan olla korralik, siis suudab ka Silmarõõm kariibidel sama teha. Ma loodan. Väga. Kuigi ma ju ei tea teda...

Vanajumal on vist tõesti lätlane

Tema meelest peavad asjad olema alati tasakaalus. Või siis veid allapoole kaldu. Vähemalt minu puhul mul on tunne, et mul ei ole lubatud olla liiga õnnelik. Kui eraelus on kõik korras, siis võib üsna kindel olla, et mujal ei ole.

Eile sain tagasiulatuvalt eksmati. Aga mitte eksternistaatust. Sellest ei tea veel midagi. Ühesõnaga - nüüd on kõik tõesti lahti. Kõik köidikud katki lõigatud. Aga kahjuks ei ühtegi uut köit paistmas veel. Ei ole kõige pisamatki kindlustunnet tuleviku suhtes.

Aga kuna see vist ei olnud minu jaoks veel piisav koorem, keeras keegi veel vinti otsa. Kuulsin ka eile neid kolme sõna. Aga allikast, kust mul neid palju raskem uskuda on. Kuidas saab olla nii, mul on korraga ühega koos ola nii hea ja teisest eemal olla nii raske? Mis haige nali see on? Kas tõesti monogaamiat ei eksisteeri? Kuidas saab olla kõrvuni armunud ja samas olla nii tugevalt seotud kellegi teisega? Ma ei räägi enam praegusest hetkest, sest mingeid üleliigseid liblikaid pole. Aga on jälle situatsioon, mis mulle raskusi valmistab. Kas ma pean valima? Mis on õige, mis vale valik?

Vähemalt on mul täna ekspromptkutsele Rootsi reisile alates tänasest aega mõelda selle üle veidi rahulikult. Kuigi neist mõlemast on raske eemal olla. nad on mõlemad nii erinevad ja täidavad erinevaid rolle. Unistada ju võib, et kui saaks kaks kokku panna:D

Ahjaa... avastasin eile, et tõenäoliselt saatus ise tahtis, et me silmarõõmuga kohtuks. Sest miks muidu on tema töökoht ühe koha, kus napilt ukse taha jäin, kõrvalmajas? Või miks ta venna maja on mu parima sõbra majast kaks maja edasi? No vähemalt pean tänulik olema, et mulei ole igav. Seega ka pisarate eest.

Väiksed julged inimesed

Kolmandal päeval jõudsime pisikese printsessiga, kes võiks vabalt olla Getu kolm aastat noorem kloon, sinnamaani, et ta hakkas mulle ütlema neid kolme sõna, mille suust välja saamisega on täiskasvanutel nii suuri raskusi. Ja ta hakkas neid ka vastu ootama. Ja need tulidki kergelt. Algul ma ei saanud aru, mida ta ütles, aga siis ta hakkas seda kordama ja ütles, et now it's my turn. Arvake ise, millisest kolmest sõnast jutt on. Neist kolmest olulisest, mis on inglise keeles palju lühemad ja parema kõlaga. Kuidagi kergemad. Õrnu tundeid täis. Eestikeelne vaste kõlab nende kõrval nagu porno. Seetõttu ma ei saa väga süüdistada ka eeslasi nende sõnade harva kasutamises.

Aga jutu mõte on selles, et kolmeaastane preili suudab seda öelda kolmepäevase tutvuse järel ja otsib füüsilist lähedust juba esimesest pooltunnist peale. Ta ronib mulle sülle ja otsa nii, et tema ja sinu kehapinnad kattuvad täielikult. Ta poeb sulle kurgu alla. Ta usaldab. Ta ei karda hüpata vette emotsionaalselt. Et ta seda aga füüsiliselt ei teeks, tuleb teda pidevalt jälgida väljaspool turvalist kodu. Aga ta pole ainus laps, kes nii käitub. Ta on üks paljudest. Selline siirus mulle meeldibki laste juures. Ja selle avatuse puudumine häirib suurte juures.

Tere! Mina olengi Viru lits!?

Et siis jah... vähemalt paaril noormehel on tõsine põhjus kahtlustada mind selles ametis töötamises.

Pidin pühapäeva õhtul minema ühte seal piirkonnas asuvasse uude hotelli. Tööle. Üsna viimase minuti korraldusega ehk siis meie keeles ekspress. Kliendiga pidin kohtuma fuajees ja talle helistama kohale jõudes. Ja siis alles pidin teada saama, kuidas õhtu edasi areneb. Ning samamoodi ka kaks järgmist päeva. Pidid töised pühad tulema. Klient oli keegi tähtis ameeriklane, kel paariks päevaks Eestisse asja ja mind vajas ta põhiliselt õhtuti. Eriti taustakontrolli ei teinud ja talle ei öeldud agentuuri poolt isegi mu perekonnanime, nii et ta oli loogiliselt veidi närvis.

Aga enne veel tuli see noormeestes segaduse külvamise koht. Jõudsingi hotelli ja tegin kohustusliku telefonikõne, aga minu halvaks üllatuseks selgus, et telefon on väljas. Hakkasin siis igati üritama teist suhtlusvõimalust leida. Uurisin välja kliendi USA telefoninumbri, aga ka see oli voice maili peal. Küsisin ta perekonnanime, et vastuvõtupoisid saaksid kontrollida, kas klient on üldse edukalt hotelli jõudnud, aga nemad ei leidnud isegi selle nimega broneeringut.

Siis olin juba täiesti närvis. Esiteks seepärast, et ma olin tühistanud mitmeks päevaks kõik oma plaanid ja nüüd pidin ootama ilma igasuguste hoiatusteta võib-olla tühja õhu järgi. Teine mõte oli muidugi see, et kas need vastuvõtu tüübid nüüd arvavad, et olengi mingi lits, kellele õiget nime ei öeldud ja kes viimasel hetkel pikalt saadeti. No pole vaja sellist mainet eks. Kuigi praegu on selle mõttega naljakas mängida.

Muidugi ma ei käinud seksiteenuseid pakkumas. Umbes poole tunni pärast siiski hakkas see number kutsuma ja edasi läks kõik üsna plaanikohaselt, aga vabagraafikuga. Mina käisin siiski hoidmas üht väga armastatud pisikest printsessi. Ka pere oli tore, kuigi kellaajad olid sama suhtelised nagu KMi emaga. Temaga seoses tekkis mul veel mõtteid, aga neist järgmises postis. Ei sobi kõrvuti räpase äriga. Pealegi selline asi ei ole kunagi äri. Sa või mina õigemini ei müü kunagi ainult teenust nii. Müün oma südant ja saan palju rohkem kui raha vastu ka.

Unenägudemaalt

Nägin jälle unes midagi üle ootuste imelikku. Nüüd, hiljem on huvitav otsida selle seoseid päris eluga.

Ehk siis põhimõtteliselt oli unenägu variatsioon minevikureaalsusest. Pidime millegipärast koos Sandraga Talle külla minema. Kuidagi aga juhtus jälle nii, et ma jäin üksi abitusse olukorda. Teised kaks said aga edukalt kokku.

Ma siis seiklesin üksi mööda Soomet ringi. Olin hankinud endale käepaela, mis toimis sarnaselt Barcelona kümne sõidu transpordikaardile, kuid see sai läbi juba enne, kui jõudsin punktist A punkti B ja mäletan hetki metroo sissepääsu väravatest kõrvale hiilimisest.

Selle närvi ajava seiklemise keskel sain uue tuttava. Ühe minuvanuse tüdruku, kelle elukutseks oli prostituut, mis oli nii veider, sest ta ei läinud kuidagi kokku minu peas tekkinud stereotüüpidega. Ta oli selline lihtne ja armas ja isegi... lapselik. Igatahes, varsti olin ma jälle üksi. Ja siis jooksin juhuslikult jälle temaga kokku. Mis oli nii irooniline, sest oma sõprade asemel olin hoopis temaga kaks korda juhuslikult kohtunud.

Edasi läks kuidagi nii, et ta kutsus mind külla. Või ma läksin ise. Ei tea enam... ja tema kodu oli selline kommuunilik korter. Palju rahvast. Vähe naturaalset valgust, aga sooja tooniga lambid. Vaene ja halvas linnaosas, aga ometi kuidagi hubane. Tema tuba oli üsna väike ja kitsas. Seal olid kaks üheinimese voodit, otsapidi koos.

Jutu käigus oli selgunud, et ta oli hiljuti lahku läinud kellestki Oscarist - ja see nimeseos ei ole nii otseselt seotud filmiauhindadega, sest see teema jätab mind külmaks ja ma ei teadnud, et need vist isegi samal ööl üle anti - ja üks voodi oligi kuulunud talle, teine Oscarile.

Uudishimulik nagu ma olen, uurisin kohe, et kus ta töötab siis. Ja selgus, et seal samas nukras väikses toas. Uurisin siis edasi, et kuidas see Oscari kõrvalt käis ja sain teada, et käiski lihtsalt. Mõelge, kui veider peab olema olukord, kus sina oled ühes voodis kliendiga ja seal samas juures magab see tüüp, kellega seovad sind tunded. Ja ma tean, et mul on imelikud unenäod.

Ja edasi ma stsenaariumit väga ei mäleta. Tean vaid tunnet, et Tema telefon oli nagu päriseltki isa käes. Ja minu telefoni aku vist tühjaks saamas. Võimatu ühendust võtta. Ei teadnud ka seda, kuidas.

Ja siis eile päeval mõtlesin, et huvitav, mida see unenägu tähendab. Ma ju saan aru küll, et nägn seda seetõttu, et me pidime taas üle pika aja kohtuma. Seekord aga pole mina see, kes tundmatusse vette hüppab. Minu territoorium ju.

Ning eile õhtul Temaga rääkides selgus, et ka tema nägi mind sel ööl unes. Aga kui mina nägin hirmuäratavat kordust minu usalduse murdmisest, siis tema peaaegu, et vastupidi - minu nimel kõige tegemisest. Ja mõtlengi, et küll ma alles pidin Teda kunagi usaldama. Kusjuures see oli juba ju peale seda, kui olin kõvasti haiget saanud. Kõvemini, kui kunagi varem ja hiljem. Aga enam ma küll ei tea, kas julgen kunagi veel samamoodi tema pärast tundmatus kohas vette hüpata. Ei taha jälle kukkuda. Ja ma tean, et talle ei meeldi seda kuulda, aga minule ei meeldinud ka seda üle elada.

Ja ükskõik, kui vihaselt me ei tülitseks, ei ole see kunagi olnud lõpp. Huvitav, mis see on? Meie vahel...

Toredast õhtust heade sõpradega

Sellel jutul polegi eriti sügavat allteksti. Lihtsalt käisin eile elus esimest korda Trafficu kontserdil ja nii hea oli. Muidugi, on paremaid olnud, aga eile lihtsalt istus selline asi väga hästi. Ja olenemata sellest, et enaamus sõbrantse, keda kaasa kutsusin, eelistas muud tegevust ning enamus isaseid ütles, et elaks sellise asja ainult umbjoobes üle, oli nii Katsul kui Silmarõõmul vähemalt sama fun kui mul. Rahvast oli ka just nii parasjagu palju ja ühtlasi vähe, et saaks end vabalt liigutada, põdemata selle pärast, et kellelegi kohe haiget teen. Ainult endale tegin veidi haiget. Ühel hetkel loobusin kontsaga jalanõudest ja üsna varsti peale seda avastasin, et kontsadel on valus käia ka siis, kui need jalas ei ole. Suutsin oma saabaste otsa hüpata:D

Ja noh... tantsida on alati tore, kuigi seekord olin mina see, kes esimesena avaldas soovi koju minna. No asi kiskus liiga kommikaks ära ja noh... mina ja narko ei käi kokku. Kohe mitte kuidagi. Aga muidu oli ka tore hea seltskonnaga heal kontserdil käia. Täitsa kaalun nende plaadi ostmist. Ja mul on läbi aegade vist üleüldse 10-20 plaati tekkinud. Neid ka ei kuula.

Täna juhtus üks veider asi. Mitte küll väga üllatav, aga otsekohesus oli üllatav. Otsekoheselt ja samas ümber nurga andis mu shveitslane teada, et ma meeldin talle juba pikemat aega ja ta on nii pettunud, et mul on nüüd keegi teine. Nii naljakas on endal ka mõelda, kui kiiresti vahel rollid vahetuvad. Tavaliselt olen mina ju see vaba ja vallaline ja vastavalt joobeastmele vallatu ka. Ametlikult olen kõike seda praegu ka, aga süda enam ei ole. Kusjuures mul on sellest shveitsasest kahju, aga mõte temast ja minust koos ajab mind samas oksele.

Ülipepuks olemisest

Ma ei tea, kas te juba saite aru või ei, aga eile sai jälle ületatud saadud nõmedate komplimentide lagi.

Käisin Kaarlis paar tundi lasteaiapoistega autodega võidu sõitmas ja lumehelbeid tegemas ja muidu elu üle mõtteid vahetamas ning seejärel pidin Silmarõõmuga kokku saama. Enne aga tahtsin midagi süüa otsida ja esimesena jäi ette Mustamäe Hesburger.

Jõudsin vaevalt auto ära parkida, kui keset parkimisplatsi jäi risti seisma üks hõbedane masin ja sealt hakkas minu suunas kostuma hüüdeid: Pepu, PEPU!!! Ma olin nii üllatunud, et ei hakanud kuidagi reageerima. Käisin Hesis ära ja kui tagasi välja jõudsin, olid nad ikka alles. Ja siis öeldi mulle juba Ülipepu. Enam polnud kahtlustki, et just mind selle nimega tähistati. Kohe tuli järgi ka ettepanek metsa sõita ja seal asju ajada. Ma muidugi pidin viisakalt selle ettepaneku tagasi lükkama. Millest ma aga siiani aru ei saa, on see, et kas pepu tähistas siis midagi head või oli pigem kriitika? Igatahes meil siin Tallinnas on üsna kirju loomapark ja sugugi mitte kõik pole Paldiski maanteel puurides ega rohelise aia taga.

Olles ikka veel sellest kõigest hämmingus, tegin autoga vale liigutuse ja olin sunnitud sõitma planeerimatus suunas ning kõige tipuks oli ühes kohas liikluskorraldust muudetud, mistõttu sõitsin end kinni. Nii kinni, et maandusin kivi otsas. Mis aga oli naljakas, oli see, et eelmine kord, kui teise autoga pepud kokku panime, oli minu oma täitsa ribadeks. Kiirus oli enam-vähem sama suur, aga kivist ei jänud autole jälgegi. Huvitav, kas autost kivile jäi!?

Muidu aga oli jälle armas õhtu. Järjekorras juba vist kuues, kui ma ei eksi. Jah, ma tea. Ikka veel väga algus. Ma ei tohiks üldse mõeldagi tulevikule, aga no proovige ise nende sõnade järgi elada, kui kõik nii ilus tundub. Siiski nüüd juba on häirivaid faktoreid ka. Aga pole veel see koht, kus ma neist juttu teha võiksin. Mulle lihtsalt väga meeldiks, kui ta ennast rohkem avaks. Või ise küsimusi küsiks. Mõtlengi siin, et loodetavasti on see millegi ilusa algus, aga võib-olla ka lihtsalt pikale veninud ühe öö suhe. Oh, laske mul elada veel roosas mullis!

P.S. R, kus sa oled? KOLM PÄEVA! Veider juba. Ma ei julge helistada ka.Ei taha su isaga rääkida:D

Värsked avastused

Mehed ei tee ilusaid tegusid sellepärast, et need ilusad on. Alati on mingi tagamõte. Sry, olen hetkel kuri ja seega võib-olla teen mõnele isasele liiga. Aga see on liiga hea näide, et kirja panemata jätta. Eile Tartus tuli mulle vastu üks mees ja kinkis roosi. Aga seal oli aga. Konks. Seejärel ilmus välja silt stiilis haige laps vajab raha. Ma ei lugenud kuigi pikalt. Ütlesin, et I don't have any cash, mis on 99% ajast tõsi ja siis tüüp võttis lille tagasi. Normaalne eks. Huvitav, mitu korda see vaene roos käest kätte käis? Huvitav, kas üldse ongi mingi haige laps?

Teine huvitav avastus oli see, et mormooni mehed on palju sõbralikumad kui mormooni naised. Ma võiksin ju väita, et asi on seksuaalsuses ja mormooni naised lihtsalt ei pea mind pooltki nii seksikaks kui mehed, aga ma ei tea ju tegelikult, milles asi on; miks mehed ütlevad "tere" ja naised mitte või kas selle usulahu esindajad üldse seksile mõelda tohivad. Nojah, mõtteid nagunii keelata tegelikult ei saa. Lihtsalt huvitav, et need naised pole mulle kunagi sama lambist tere öelnud, kui need mehed. Ja nad on tavaliselt kenad mehed ka. Milline raiskamine...:D Ütleb patune.

Täna avastasin veel midagi. Esiteks, Ristiisa ongi hea söögikoht ja seal on ka hea teenindus. Teiseks, mitte just väga suure üllatusena selgus, et Kats samastab end elevandiga. Nii erinevad, kui nad ka tegelikkuses ei ole. Aga ta on alati end paksuks pidanud. MIlline minu mõnitamine:D Aga kinkis mulle elevandiga võtmehoidja, et alati seda nähes teda meelde tuletaksin. Väga armas kingitus iseenesest. Aitäh. Aga sa tõesti EI ole elevant. Isegi mina ei ole:D Aga ma olen päris mitmeid ka siin Eestis näinud.

Tartus oli muidu tore üle pika aja. Kuigi juhendaja on mul ikka sama vaimustav. Aga nägin Katsi nagu selgus esimest korda peale oktoobrit. Saime jõulukingitusi vahetada. Jah, lugesite õigesti. Ja saime Sandraga rämpsu süüa. Kuigi tegelikult ma seekord vist ei olnud väga oodatud külaline. Kahjuks rohkemaid tuttavaid ei näinudki. Hoopis Tallinnas põrkasin ühega kokku:D

Ja mul on uus siht jälle. Uurin välispraktika võimaluste kohta. Õigemini pilootuuring või nii on juba tehtud. Otsustasin asjale võimaluse anda. Ja endale. Ma ei taha niisama kodus passida. Vähemalt elu on jälle vastu tulnud. Ja KMi lahkumine pole mind veel töötuks jätnud. Ekspressid on enamasti fun'id. Ja mul on üks loll mõte peas. Ja on lootus, et Tema tuleb külla, mis võib olla väga tore või väga nõme. Eks näis. Ja ma sain käia üle pika aja kasutatud raamatute poes. Olen jälle õnnelikult vaene. Ahjaa. Otsin naissoost sõbrannasid:D Ma ei julge enam isaseid tülitada ideega Trafficu kontserdile minna. Ja senistel emastel on kõigil mingi vabandus. Veider.

Ja ma tean, et see on üks segane post. Ma olen isa ka segane, kui te veel ei tea.

Sõnadeinimesed ja tegudeinimesed

Esiteks, mul oli hästi tore päev koos armsa inimesega. Aga muu ei olegi oluline.

Tahan kirjutada hoopis ühest konkreetsemast teemast. Vihje pealkirjas;) Mõtlen siin, et mina olen vist pigem sõnadeinimene. Mitte küll puhas tüüp, sest ma kardan väga suuri sõnu. Ei ütle neid kunagi kergekäeliselt või jutu jätkuks. Aga ma räägin palju. Kõigest, mis on minu jaoks oluline. Kirjutan ka üsna avameelselt, nagu näete. Ja mulle meeldib ja sobib nii. Aga on selge ja arusaadav, et kõik ei ole minusugused. Suur osa meist on nö tegudeinimesed, kelle tundeid peab käitumisest välja lugema. Olen hetkel - suhtes oleks vist vale öelda - aga pannud kogu oma energia välja ühe inimese suunas, kes tundubki olevat just sellest teisest tüübist. Ja ta käitub nii armsalt. Tihti üle ootuste. Ja on igati täiuslik. Aga ta räägib palju vähem kui mina. Vast ainult küsimise peale. Huvitav, kas see on alguse asi või jääbki nii? Ja kas sellest võib kujuneda suurem takistus? Mis siis, kui ma ühel hetkel ei oska enam käitumisest kõike õigesti välja lugeda? Või äkki ongi hea, kui koos on kaks erinevat inimest? Eriti kui neil on koos nii hea nagu meil. Ja lahku minna nii raske. Aga samas on mul hetkel seda ruumi ja õhku, mida vajan, täiesti piisavalt. Ma olen siiski üksiklaps, ärge unustage eks:D Ma ei taha kunagi kellegagi 24/7 koos olla. See ei tähenda, et ma peaksin vähem lugu endale kallitest inimestest. Seda erilisemad on koos veedetud hetked. Minu sõbrad on vist seda mõistnud. Teised on ära kadunud. Ka mõned need, keda pidasin sõpradeks. Aga nii vist elu käibki. Ühed lähevad, teised tulevad. Vahel põrkuvad elud uuesti ja jäävad jälle pikemaks ajaks rohkem ühendatuks. Vahel mitte. Hetkel ma selle pärast igatahes ei põe. Aga juba olen kõvasti teemalt kõrvale kadunud. Järelikult on aeg lõpetada:D

Kelleks saavad poisid, keda tüdrukud hirmutavad?

Mäletan juba kaugele minevikku jäänud klassiõhtutelt, et klassi kõige popimad poisid julgesid mõne aja möödudes tantsivate klassiõdede ringist omale paarilise valida. Ülejäänud aga a) jooksid mööda kooli koridore ringi, tehes ma-ei-tea-mida, b) ei hakanud üldse üritusele tulemagi või c) veetsid selle koolipinkide all krõpse pugides. Tegelikult oli veel paar võimalust mitte silmitsi seista võimalusega, et äkki tüdruk ütleb "ei", kui teda tantsima kutsuda. Sai seda mitte teha. Üks variant oli olla see naljamees või parim sõber, kellega tüdruk jalga puhates vestles. Teine - coolim variant - oli keerutada neiude asemel plaate.

Kahekümnedateks eluaastateks on need laua alla ronijad kuhugi ära kadunud või siis julguse kokku võtnud. Järele on jäänud alati "just friends" tüüpi naljavennad, turvamehed ja DJ-d. Ning siis need õnnelikud, kes on üles leidnud oma hingesugulase. Või vähemalt kellegi, kellega on talutav koos olla.

Aga mina tahtsin DJ-dele keskenduda, sest avastasin just, et mul on see tüüp üsna kahe silma vahele jäänud. Võib-olla erandiks on raadiomehed. Aga samas, võib-olla ka mitte. Ma ei ole küll mingi klubiloom, aga nii palju, kui ma väljas käinud olen, vaatab tavaliselt mulle selle aparaadimäe tagant vastu kas mõni ülipisike-peenike poisike, kes tundub kõiki emaseid kartvat või mõni T-särgis väga vormist väljas ja prillidega tüüp, kelle jaoks samuti need aparaadid on kui kaitsev barjäär. Vabandus, et ma ei saa ju tantsima minna. Ma teen midagi olulist. Ma ohverdan end. Ja nad mängivad tihti tõeliselt head muusikat. Aga pakun, et nad tegelikult ei naudi pidusid üldse. Nad lihtsalt peidavad end elu eest väljaspool kodu. Kas tundub loogiline? Mulle küll...

Vere ilu

Nagu alati, kui haige olen, saan oma verd lähedalt näha. Aga seekord tundus see nii ilus. Nii, kuidas ta aeglaselt tilkhaaval kraanikausi valgele taustale kukkus ja iga uue tilga lisandumisega uusi kauneid mustreid moodustas. Mul oli lausa kahju, et ma polnud ise piisavalt konditsioonis jooksmaks digikat tooma. Aga tõeliselt ilus oli. Need punased pritsmed sel valgel ja metalsel taustal. Üldse mitte õudne. Kohe meelega ei teinud ma midagi verejooksu peatamiseks. See ju ei olnud suur. Oli väike ja armas ja ilus.

Kui te nüüd mõtlete, et ma olen mingi hullunud maniakk, siis päris nii ka lood ei ole:D Lihtsalt armusin oma veresse:D Ja mingit veristajat minust ka ei saa, sest minu jaoks on liiga raske teistele ühelgi viisil haiget teha. Seetõttu ei saa ma tihti lahti ka mind tüütavatest imelikest. Aga see selleks. Vaadake lihtsalt mõnikord, kui ilus veri on. Ja me kõik oleme seda ilu täis.

Piknik vetsu põrandal

P.S. Paistab, et karistuseks kahtlases olekus juhtimise eest kaotasin oma kindad ära. Isegi väike kaotus, ma ütleksin.

Aga siis asjast ka. Ei tahaks ju ometi, et mind petlikes pealkirjades süüdistama hakkaksite:D

Eile tegime siis jälle remonti. Ta on vist ainus inimene, kes mind oma vara kallale lasta julgeb. Ma vist isegi ei solvuks, kui ta ümber mõtleks. Ta nägi mu omaäraseid lae värvimise taktikaid. Ja üsna palju mind sai siiski ka värviseks. Ning kogu muu korter oli ehitustolmuga kaetud. Niisiis õhtu lõpetasime romantilise piknikuga vannitoa põrandal. Faktidena on see lihtsalt naljakas, sest mina istusin maas ja tema poti peal ja nii me siis sõime. Maailma parimaid trühvlikooke ja põdravorsti. Ja kõik oli super. Ilma irooniata.

Ma tegin talle sõbrapäevaks ühe nunnu asja. Sest erinevalt temast, olen ma nädal aega mõelnud rahulikumalt ja paanilisemalt, kuidas sõbrapäev toimima peaks nii suhte alguses. Mul on vaid ühel korral juhtunud nii, et on keegi, keda omaks pidada, sel ajal. Ja siis see mind ei huvitanud ning ta oli kaugel. Möödus vaid lusate sõnumite seltsis. Seekord ma mõtlesin pikalt, mida teha. Sest mule meeldivad nunnud pühad. Aga ma ei tahtnud sellele kommertsihõngu külge. Ja siis ma mõtlesin, mis täpsemalt teeb temast Härra Täiusliku. Ning panin kõik punkt haaval kirja. Oli veel kavatsus see punastama ajav nimekiri talle ette lugeda. Aga olin argpüks. Ei julgenud. Ja jäin ilma reaktsioonist. Nüüd ei teagi, mis ta arvas või arvab. Äkki ehamastsin ta ära? Äkki talle meeldis? Loodetavasti siiski meeldis.

Ka iseendas ei või kindel olla

Ebatavaline pealkiri sõbrapäeva jaoks, ma tean. Aga ma just avastasin, et lood on nii. Nimelt tegin eile täiesti märkamatult suure lolluse. Ja ma mõtlen - suuuuuuuuuuuuure.

Aga ma tahan muust ka kirjutada, nii et sellest kirjutan kuskil jutu keskel. Eile oli kolmas deit. Kas keegi ütleks mulle mõne normaalse ja adekvaatse sõna selle asemel, palun? Minu jaoks ei tähenda kolmas deit voodis maandumist. Kuid korrektsuse mõttes pean mainima, et ühel hetkel olime ka seal:D Minu elu on läinud nii, et vahel lähevad juba esimesel kohtingul asjad väga käest ära. Ja vahel võtab kõik väga kaua aega. Isiklikult eelistangi seda teist varianti. Kogemus lihtsalt ütleb, et tagurpidi alanud asjad jõuavad ka kiiresti lõpuni. Ja samas, ma ei saa seda südames pidada kolmandaks kohtamiseks, sest see remondikord ei olnud eriti arvestatav. Ahjaa täna, sõbrapäeval teeme me ka remontikat. Sest kahekesi müra keskel higistamine EI ole romantiline. Või noh... päevad ei ole vennad. Äkki täna on?

Eilne õhtu oli väga tore. Kuna ta neljapäeval minu jaoks ootamatult välja ei ilmunud, siis ei julgenud ma eilseltki midagi erilist loota. Aga samas, reede 13 on minu jaoks alati pigem hea päev olnud. Ja kui Temaga tülitsemine välja arvata, siis jätkasin traditsiooni. Ma kartsin päris palju, et see on läbi või midagi, sest tegemist on sõbrapäeva nädalaga ja kui ma reede õhtuni ei tea midagi sellest, mis laupäeval tegema hakkan, siis vast ju ei hakka ka. Aga nüüd mõistan jälle, et mu hirmud olid asjatud ning käitun põhjuseta nagu kolmeteistaastane. Kammoon. Ma tegin isegi riidekapi ees Katsi. Teate küll: monoloog teemal - mul ei ole mitte midagi selga panna! No igatahes, kolmandast korrast sai saa tuttavaks. Need on minu sõbrad! üritus. Väga positiivne üllatus. Meil on üldse kuidagi kiiresti läinud. Mõlema kodud nähtud, nüüd tema sõbrad ka, kes on päris ägedad. Ja jutt käib juba vanematega kohtumisest. Ju ma siis ei ole mingi kolme korra värk tema jaoks. Mis on väga hea. Sest mul on nii kõrini neist katki jäänud üritustest.

Aga rääkides üritustest, lõpetasime eile tema sõprade soovil kohas, kus mängiti raha ees sellist muusikat, millele reaktsioonina tavaliselt klubis solvunult istuma lähen. Mul on käe ümber roheline riba, mis lubab korduvalt sisenemist ja väljumist. Tahaksin öelda, et ei mäleta, kust selle sain, aga kahjuks ei ole see nii. Mäletan küll. Sealt samast pmst pmst tümaki kohast. Kusjuures ma olen seal varem käinud. Aga hoopis teises atmosfääris. tomiga äriasju ajamas. Veider kontrast oli. Aga vähemalt põrkasin seal üle pika aja Jansaga kokku. Ja see oli hästi tore. Teda oli hästi tore näha. Ja mul oli hea meel ka seepärast, et hakkasin end juba heidikuna tundma. Kõik kohad olid täis Silmarõõmu tuttavaid ja minu omasid ei olnud ühtegi. Thank god for Jansa. Aga jälle juhtus nii, et ostsime pileti jutu rääkimiseks. Muusikat me ei kuulanud. Juba teist korda juhtus nii.(P.S. Tuletage mulle meelde, et ma hiljem DJ-dest kirjutaksin. Tegin jälle ühe avastuse.)

Kauaks me sinna ei jäänud. Which brings me to the stupid part. Olen nüüd vist roolijoodik. Ja nii häbi on. Olin olnud terve õhtu kaine. Aga see muusika oli nii õudne, et võtsin ühe rummi. Ja kuigi ma jõin seda aeglaselt... kuigi mu keha põletab alkoholi ruttu (Sandra võib kirjeldada seda protsessi õigemate sõnadega)... istusin vist rooli liiga vara. Mul oli olnud joobes oleku tunnet. See ei jõudnud tekkidagi. Aga mul ei tulnud üldse meelde, et ma joonud olin, kui ära läksime. Ma lihtsalt vihastasin, sest üks Silmarõõmu sõber hakkas vinguma, et meie oma roosamannas segame teda. No me käitusime veel väga korralikult. Aga ma ei näinud erilist pointi ka ainult enda õigustamiseks üritusele jäämises. Nõme oli ju nagunii. No ja me siis jalutasime tagasi auto juurde ning viisin ta koju, sest tema oli õhtu läbi joonud.

Tema maja ees juhtus veel üks imelik seik. Jälle kategooriasse: Mariaga juhtub... Umbes sekund peale seda, kui tema jõudis autost väljuda ning ukse kinni lüüa, haaras mõngi teine kiiresti lähenenud tüüp ukselingi järele. Ma ei suutnudki välja mõelda, mis ta peas toimus, aga ehmatasin väga, sest mu auto uksed ei olnud lukus ning olin meeletult õnnelik, et ma polnud üksi. Vajutasin lihtsalt gaasi. Väga õudne seiklus. Too tüüp oli vist lihtsalt end segi joonud, aga ta oleks võinud olla ka mõni tõeline väärakas ja kellaaeg oli ka nii vastav. Lähenes kolmele.

Sõitsin siis kiiruga ära. Avastasin veel uusi teid ning alles kuskil Järvevana tee keskel jõudis mulle kohale, et ma olin ju joonud. Ma nii ehmatasin. Ja mul ei olnud midagi teha ka. Sinna ei saa ju autot jätta ning sealt ei saa peaaegu kuidagi ära. Takso ei olnud ka valik, sest sularaha mul nii palju ei olnud. Enam. Õnneks ma vist siiski ei olnud muutunud juhtimisvõimetumaks ja täiesti võimalik, et alkohol oligi mu verest juba kadunud, aga ma ei saa mitte kunagi kindel olla, et ma ei ole joobes juhtinud. kaotasin jälle ühes mõttes süütuse. Väga halvas mõttes. Ja kuidas ma nüüd kedagi teist sama koha pealt keelata saaksin? Moraali lugeda? Ennast eeskujuks tuua? Olen endale natuke vastik hetkel.

Ahjaa... mul on tõeliselt sõbralikud naabrid. Pervert saadab jätkuvalt ühildumatuid sõnumeid ning alumised teevad remonti kell üks, kell neli ja kell kuus. Öösel! Aga suures plaanis võin öelda, et olen üle pika aja õnnelik. Ja selleks ei olnud/olegi palju vaja:)

Kõigest ja mitte millestki

Tegelikult kahest viimasest päevast.

Eilsest suurema osa tegelesin ekspressteenuse pakkumisega. Kuna ma polnud seda ammu teinud, siis oli huvitav, aga ette veidi pabistasin ka, et kuidas läheb. Päevad ja lapsed ei ole vennad. Kuigi viimased tehniliselt tihti on ka. No seekord sain õnneks juba lastele otsa vaadates aru, et tuleb tore päev. Ja kahe minutiga oli mind nii omaks võetud, et planeerisime juba päeva ja üks oli minu süles. Isal oli vist hea meel, et me nii hästi kohanesime ja ta sai rahuliku südamega tööle minna. Ja enamus päevast oligi super. Kuigi ma ei oska vahel piisavalt kuri olla. Ning õhtul tegime ajalugu. Minu jaoks üsna tuttav nähtus, aga nende vanemate jaoks esmakordne kogemus, et laps nutab hoidja lahkudes. Armas ja kurb. Aga lapsed lubasid mulle külla tulla:D

Aga see oli vaid pool päeva. Õhtul pidin Silmarõõmule appi minema tema uues korteris remonti tegema. Ise tahtsin, sest mul ei ole kunagi varem võimalust selleks olnud. Andrusega peaaegu. Ta ju lubas minu soovist tingituna oma kodu remontima hakata, aga see jäi millegipärast katki. Ma siis plaanisingi värvima minna, aga seda veel ei saanud. Alles kohapeal sain teada, et vanad elanikud tulevad veel samal õhtul oma viimaseid asju ära viima. Ja mul oli nii vastik olla seal nendega ühel ajal. Nemad ju kaotasid oma kodu võla tõttu. Ja mida pidid nemad - meist kaks korda vanemad inimesed - tundma, nähes meid nagu noori saksi või kupjaid neid lahkuma kiirustamas? Mulle ju ei meeldi halb olla:( Elu on vahel julm... Väga julm.

Remondi tegemine ise meil väga ei õnnestunud. Põrandast me jagu ei saanud ja kogu minu töö vili oli mõned kätte saadud kruvid põranda liistudest. Ja väga lõbus see ka ei olnud, nagu lootsin. Pigem väsitav ja mürarikas. Mis tähendas, et ei saanud eriti üksteisega rääkida ma. Ma tõesti arvan, et rohkem ma selles projektis kaasa ei löö. Vähemalt mitte enne värvimisetappi.

Tänasest on mul jälle pajatada vaid imelikest kogemustest meestega. Ja nende meeste imelikuks liigitamisega mul raskusi pole. Ma ei ole enda meelest mingi lihtne ega stereotüüpne inimene, aga nemad olid isegi minu jaoks liiga veidrad.

Esimene neist möödus minust ja KMist nii, et ronis mulle näkku, et öelda vene keeles midagi sellist nagu, et selliste jalgade tõttu, nagu mul on, tahaks ta ise KMi asemel mul käest kinni hoida vms. Võimalik ka, et tal oli lihtsalt nii minu käte kui jalgade kohta kobisemist. Mõlemal juhul on ta samaväärselt imelik. Kusjuures ta oli mingi naisega koos.

Teine juhtum oli veel veidram. Tundsin trammis, kuidas keegi ühe näpuga või nii mu tagumikku katsub. Esimesel hetkel mõtlesin, et kogemata, aga ta ei lõpetanud. Vihastasin ja pöörasin ed ümber, lootes leida ees mingi purjus või teismelise noormehe. Aga võta näpust! Oli hoopis mingi vanamees, kes mind sealt katsus ja siis mulle sõnatult selgeks teha üritas, et seal on midagi ebatavalist. Aga kahtlen väga, et ni iebatavalist, et tema kohe käed külge panema pidi. No ei olnud ma selle abi eest tänulik. Eriti, kui selgus, et teda häiris mingi välja veninud lõngakiud. Ja selline ongi minu elu:D

Lapsesuu ei valeta... või siiski?

Eile tegin lapsehoidmisfirma heaks üle pooleteist aasta vms ekspressi ja sain tuttavaks kahe väga armsa väikse tüdrukuga. Aga neil on päris karm suuvärk.

Esiteks öeldi mulle, et ma olen hernehirmutis. No ei olnud valus egole. Küsisin siis, et miks nii? Sain aru küll, et ma ei jõudnud hommikul juukseid triikida, aga no palun. Igatahes nad ei seletanud mulle, miks ma hernehirmutis olen. Ütlesid vaid, et hernehirmutis hirmutab linde ära.

Teist korda sain veel verbaalselt vastu kõrvu. Mulle öeldi: mängime, et sina oled vesi ja me ronime su peal. Mul oli nii naljakas, et lasin end veidi lömastada. Aga siis täiendati, et ma olen must vesi. No tnx. Hakkasin juba mõtlema, et haisen ka. Ja võib-olla oligi nii peale pikka rapsimist täis päeva, sest seletusena käidi välja, et vesi ei pese ennast.

Numbrite ja tutvustamisega sai ka nalja. Nt esimene asi, mida ühe lapse suust kuulsin, oli lause: mina ei söö banaani. - Tere-tere jah...

Ja peitust mängides pandi paika, et loeme kümneni. Ja siis väiksem luges: ka-aaaks... ü-üüüks. Tulen! :D:D:D

Aga KMiga saab ka järjest rohkem nalja. Eriti ohtudest rääkides.
Kas ma seda rääkisin, kuidas laps kelgutades hüüdis: Ettevaatust, ohtlik koer! Ettevaatust, chiuaua!

Ja siis täna lambist: Ettevaatust! Ettevaatust! Viis pluss viis on kümme.


No tõesti õudsed asjad.

Aga KM on hakanud ka tingima. Täna vaidlesime. Tema tahtis soolaküpsiseid. Mina tahtsin, et ta enne õueriided koduste vastu vahetaks ja käed ära peseks. Ja KM küsis vastu: Kas oled kindel? Olin küll:D

No on marslased...

Jälle selle paragrahvi alla...

Eile toimus üks äge üritus nimega Eesti Gospelmuusika Auhinnad, kuhu mina väga minna tahtsin ja Aivari kaasa meelitasin. Meelitamise-osa oli veel kõige lihtsam. Edasi läks asi selgelt marslaslikuks.

Kuna üritus oli üsna pidulik, siis kasutasin võimalust ja panin ennast eriti ilusasti riidesse. Helistasin ka Aivarile igaks juhuks ette ja palusin tal end ILUSASTI riidesse panna, sest mina olin HÄSTI ILUSASTI riides. Aga paistab, et ka eraldi ütlemine ei mõju mõningatele meestele. Sest minu arusaam ilusasti riietumisest ei ole mitte kulutatud teksad, T-särk ja dressikas. Mina olin samas mustas pükskostüümis ja aksessuaariks oli hõbedane sädelev kott. Moodustasime väga kena paari. Ja siis tal oli muidugi ebamugav olla. Ainus teine samalaadse riietusega tüüp seal oli häbelik 14-aastane. No paras ka. Iga kell eelistan sellist varianti, mida Tema suvel kasutas. Kuigi oli tobe näha küll ise mehest kehvem välja. Aga samas rätsepaülikonnas mees võtab ikka kergelt jalust nõrgaks küll. Ja eriti kui tean, et sellise riietumise ainus eesmärk oli minuga kohtumine.

Galal nägin veel korduvalt marslase poolt. No minu viga muidugi, et unustasin uurida eelnevalt ta usuliste veendumuste kohta, aga mõtlesin, et ta on selline inimene, kellest usuteemad tolerantsi viimseni välja ei pigista. Aga ta sai vist ikka paraja shoki. See üritus ei olnud ka päris see, mida mina ootasin, sest minu jaoks on gospel kitsamini defineeritud, aga see oli igal juhul väga hea kontsert. Minu kaaslane aga igavles peaaegu lõpuni välja ja lubas endale nõmedusi nagu esinejate tervitustele tsauga vastamine. Küll vaikselt aga siiski. Ma olin tõeliselt kuri ja pettunud. See oli tema jaoks esimene taoline kogemus, aga kas ta siis ei oleks võinud seda võtta kui võimalust õppida tundma midagi uut? See ei olnud ju mingi usklikuks värbamise kongress. See oli hea muusika ülistamise koht. Usun, et asi ei olnud siin ainult selles, et minu minevik on tihedalt seotud kirikuga ja tema oma üldse mitte. Ta lihtsalt tahtis nõmetseda ja tegigi seda.

Siiski otsustasin talle selle tema jaoks ebameeldiva kogemuse hüvitada. Olin niigi juba enne lubanud, et tassin ta pärast välja. Ma ei tea, kas ta on liiga arg või milles asi on, aga oma Tallinnas elamise ajaga ei ole ta ikka veel leidnud selliseid sõpru, kellega nädalavahetusel mõnusalt linnas aega veeta. Ja ma ei ole ju ometi lapsehoidja. Noh, olen, aga mitte täiskasvanud inimestele.

Käisime siis tema kodust läbi ja uimerdasime veidi. Siis aga võtsime jalad selga ja mõtlesime linna poole marssima hakata. Ta tahtis end üle pika aja täis juua ja ma tahtsin, et ta end vahelduseks lõdvaks laseks. Õiges kohas muidugi. Seega sobis meile mõlemale see, et tema joob. Aga tagasi õhtu selle osa algusesse. Olime jõudnud jalutada vaid esimese bussipeatuseni, kui seal ootavad kolm noort meid kõnetasid. Nende väitel pidi veel üks buss tulema, kuigi kell oli kaksteist läbi. Minu jaoks oli see väga suur üllatus, et Eestis üldse midagi peale südaööd liigub. Aga neil oli õigus. Ja kuigi kaks neist paistsid väga alaealised, oli kolmandaga täitsa lõbus juttu rääkida. Aivarile see vist ei meeldinud, aga ta ei hakanud midagi ütlema ka. Sai vähemalt piltliku näite sellest, kuidas uusi tuttavaid leitakse.

Aga siis läks asi üle ootuste huvitavaks ja imelikuks. Kaks poissi olid alaealised, aga kolmas ei olnud ja kõige tipuks avastasime me, et teame üksteist. Tegelikult ütles ta mulle peaaegu kohe, et olen talle tuttav, aga kuna minuga juhtub seda väga tihti, siis ei hakanud ma sellest lausejupist kinni. Isegi viimase kahe nädala jooksul on vist... neli inimest mulle sama väite esitanud. Aga kuna nüüd selgus, et vähemalt ühel oli õigus, siis äkki ma tõesti tunnen kõiki teisi ka kusagilt.

Et kuidas me siis teame üksteist, kui mina isegi tema nägu ära ja ei tundnud ja mul on üldiselt väga hea nägude mälu. No nda vabanduseks võin öelda, et ta oli hoopis teisiti riides ja ajal, mille veetsime ühes kohas, me ei suhelnud. Temast räägiti kui mingist mõttetust mehest ja ise ta minuga kontakti ei otsinud. Ehk siis... me töötasime ühel ajal sama laeva peal. Mõelda vaid! Mina töötasin seal kaks vahetust, tema asendas kedegi ühe vahetuse ajal. Ja ikka sattusime tööle korraga ning komistasime üksteise otsa. Rääkige veel väiksest Eestist:D Ta on lausa tibatilluke. Kusjuures, ühine töökoht ei ole meie ainuke seos. Ka meie emad tunnevad üksteist. Seda tean mina ammu, aga tema ei saanud ka eile minu jutust aru. Aga meie emad on minu mäletamist mööda töökaaslased. Me ei ole veel vahepeal minu emaga kokku juhtunud ja seega pole jõudnud üle kontrollida. Ja kusjuures see tüüp ei olnudki igav. Mõttetuse väidet ma ümber lükata ei saa, sest me ei veetnud nii palju aega koos. Vaid lühike bussisõit, mil tema rüüpas kordamööda käes olevatest korgita Laua viina ja mingi mitte alkohoolse tundmatu joogi pudelitest. Ja see on küll halb näitaja. Ei tohiks enam nii vanale inimese omane olla. Samuti meeter neljakümnesed sõbrad. Ma siiani mõtlen, kas nad said õhtul mõnda ööasutusse sisse ka või ei.

Aga me läksime maha erinevates bussipeatustes, mille järel seletasin A-le ka ära, mis värk on. Ja siis ütlesin veel, et pangu tähele. Me kohtume öö jooksul veel me väikses kodulinnas. Arvake, kas kohtusime. Muidugi! Me olime jõudnud juba esimese baari üle vaadata ja kohe tagasi välja tulla, kui nad sealt samast eest leidsime:D Aga siis me tõesti rohkem enam ei kohtunud.

Meie A-ga suundusime kõige vanemasse Patrick'usse, et alkoholi manustamisega algust teha ja sõime ka veidi. Seejärel aga läksime tagasi esimesse külastatud kohta, sest aja jooksul on sellest saanud minu kõige vihatumast kõige lemmikum. Paistab, et uuest nimest, sisekujundusest ja tõenäoliselt ka omanikest on kasu olnud. Ma ei mäleta, kas see endine oli Nimeta võ Nimega, aga praegune Tonic on muusika poolest super.

Tantsisime hommikuni. Vahepeal jõime ka, aga ma jäin A-le ikka kordades alla. Jõin vaid mõne kokteili ning tundsin end väga hästi. Viimaks jõudsime nii kaugele, et ta ka end tantsuplatsil hästi tundma hakkas. Siis läks alles tõeliselt lõbusaks. Või noh... mingi piirini. Mul oli tõeline tantsuhoog sees ja kui A kõlari peale istus, et jalga puhata, ei tahtnud ma tantsimist lõpetada. Tantsisin siis tema ees edasi. Vabalt ja mõnuga. Nii, nagu hea oli. Ja samas teda veidi ka teadlikult kiusates. Päris sülle ei roninud. Seega patune ei ole, aga mulle meeldib teha selliseid pisikesi eksperimente. Aga A taga istus ka üks üsna kapsas tüüp, kes mind põhimõtteliselt suu lahti vaatas ja siis A-le tunnustuse märgiks pöidla üles tõstis. A la: on sul alles naine:D Ja siis järgmise pool tundi ta vahtiski süüdimatult mind. No mulle tegi see nalja, aga peast käis läbi ka mõte, et ma võiksin talt ju piletiraha võtta:D There are no free lunches ju.

Aga mul oli tore. Mis on põhiline. Kuni A liiga täis jäi ja tema käed liiga vabalt käima hakkasid. Huvitav on see, et ta teab Silmarõõmust ja ikkagi arvab, et on ok käed mu tagumikule panna. Ma muidugi ei lasknud tal neid sinna jätta, aga sõbrale on väga raske selliseid asju puust ja punaseks ka teha. Pidin siis pidevalt nihverdama kuidagi enda jaoks mugavamasse positsiooni. Lõpuks viskas nii üle, et ma otsustasin, et meil on aeg koju minna. Kell oli peaaegu kuus ka.

Hakkasime siis jalutama Vabaduse väljaku poole, sest ma tahtsin, et mu vana lemmiktaksojuht meile sin ajärgi tuleks, aga ta oli hetkel kaugel ja lubas helistada lähemale jõudes. Mida ta millegipärast ei teinudki. Aga millest ei olnud hullu, sest avastasime, et esimene tramm tuleb kohe ja nagunii suutsime minu valutavatest ja tema otse mitte astuvatest jalgadest hoolimata paar peatust juba jala läbida. Ühe peatusevahe läbisime siiski tsiviliseeritud inimeste kujul end vedada lastes. Ja voodisse vajusime kella seitsme paiku.

Aga magada mul kaua ei lastud. Härra "ma ei ole täis" ajas mu juba kümne ajal üles. Jälle mind ajas vaikselt oksele, sest ta üritas mind oma higiste värisevate kätega katsuda ning siis proovis vana trikki - minu peal aelemist. Huvitav, kas tõesti mõnele naisele mõjub erutavalt selline asi? A, kui sa loed, siis palun vabandust. Aga mul on vaja need muljed endast välja saada. Sa oled muidu tõeliselt tore inimene, aga ma ju rääkisin sulle samal õhtul, miks sinust ja minust ei saa kunagi meid ja et mul on juba sobiv meie-kandidaat silmapiiril.

A tunnistas mulle õhtul ise ka, et on oma võlumisoskused või mis see sõna oligi ära unustanud. Pigem tundus, et ta ei ole neid veel üles leidnudki. Ühel hetkel vihastasin, sest magada ta mul ei lasknud ja ise samas üles ei ärganud, ning otsustasin ära minna. Oma koju oma voodisse, kus on palju parem magada. Ta püüdis mind veel ümbert kinni hoides jääma veenda. Aga ju sai ise ka aru, et seda võistlust ta ei võida.

Ja kuna mul on kaks ööd vahele jäänud, siis magasin kella viieni. Nüüd võiks keegi süüa tuua. Kodus pole midagi isuäratavat ja välja vedada ma täna end ei suuda.

P.S. Meie kodus elavad nüüd kaks inglit. Ühel on lihtsalt käed koos palveks, aga teine on ekstreemsete olukordade jaoks. Ta on ka põlvili. Loodetavasti on neist rohkem kasu kui silmailu.

Esimestest kohtingutest

R-le: edasi lugemine oma vastutusel.

Minu tänase jutu point on see, et ma olen lihtsalt õnnelik. Eile oli siis see kaua oodatud esimene. Ja nüüd on selge, et kindlasti mitte viimane. Sai selgeks, et meil on koos hea siis, kui rääkida ei saa ja ka siis, kui on aega terve õhtu ja öö üksteist tundma õppida.

Naljakas oli see, et isegi mu ema pidas vajalikuks minitseda mind mitte liiga tibilikult käituma. Ja Reijo noris, et ma siis pärast räägiksin, kuidas deit läks. No kuidas läks, kuidas läks... üks elu parimaid esimesi. Kogu koos veedetud aja jooksul ei tekkinud tunnet, et enam ei ole millestki rääkida või, et tahaks koju. Ka kellaaegadest oli väga hägune arusaam, mida sai korrigeerida vaid siis, kui mõni suurem kell lihtsalt ette jäi. Esimene lünk on poole üheksa ja südaöö vahel, järgmisena märkasin ootamatult, et kell on juba üks, siis pool kolm ja siis neli. Ma ei teagi, mis kell või mitme tunni pärast tegelikult oleks viisakas esimesel korral "head ööd" soovida, aga ma polegi mingi viisakas inimene. Vähemalt mitte sellise koha pealt. Hetkel on mul vaid kahju, et me nüüd kaks päeva kindlasti ei kohtu. Ja et ma tal üldse lahkuda lubama pidin.

Mis me siis tegime? Õhtu esimese poole tegelesime aktiivselt mingisuguse mulle teadaolematu piletihinna maksmise järel jazzi mitte kuulamisega. Ma tegelikult ei uskunudki, et ta muul ajal jazzi kuulab. Ei kuulagi. Ju see oli lihtsalt mulle mulje avaldamiseks:) Mis on armas. Aga samas kuulab ta muidu ka sellist asja, mida mina ei kuula. Sellist isast kraami. Aga igal juhul eelistan seda kottpükstes tegelaste fännamisele ning samuti elektroonilise muusika vaimustusele. No ja eile oli hea norida, et kuidas siis kontsert meeldis? Me kumbki ei suutnud ju tähelepanu mingite tundmatute muusikutega jagada. Ei raatsinud lihtsalt. Mulle jäi meelde vaid üks lugu. Amazing Grace. Sest seda ma oskan isegi laulda. Me ei märganud isegi lavainimeste tulekuid ja minekuid. Korra leidsin end plaksutamas reaktsioonina teiste plaksutamisele. Aga see oli ka kõik. Mul oli ilma nendeta palju huvitavam.

Ühel hetkel tundus, et selle lounge'i töötajad tahaksid koju minna. Me siis lasime. Ja kuna õues oli hakanud sadama sellist maagilist laia lund, siis otsustasime olenemata mu kevadistest riietest jalutama minna. Mul ei olnudki nii külm, kui kartsin. Ja ütleme ausalt, armas inimene, kellele sinagi armas oled, suudab vabalt keskkonnamõjud neutraliseerida.

Me siis jalutasime. Kogu tee keskturu juurest Mustamäe-Nõmme piirini. Ei olnudki raske. Ega eriti valus, kuigi olin kontsadel. Oli tohutult tore rahulikult kahekesi koos olla. Ja rääkida. Kõigest ja mitte millestki. Avastada ühiseid huvisid ning erinevusi. Meil on mõlemaid. Ja ikka veel... kuigi nüüd tunneme üksteist kordades paremini, pole ma suutnud avastada veel ühtegi viga. Huvitav, kas see jääbki nii?

Peatusime lühidalt tema juures, kuid kavatsuse asemel lihtsalt ilusa ilmaga autoga ringi sõitma minna, palusin end ühel hetkel siiski koju viia. Ei tahtnud jätta teda unisena rooli kauaks. Minul oli ju oma poolekahese ärkamisega tõsine eelis tema ees. Tema, kes ta käib normaalse inimese kombel tööl.

Ka hiljem oli raske üksteisest lahkuda. Enam ma ei kahtle selles, mida tema mõtleb. See ongi mõlemapidine. Ja see oli nii nunnult platooniline. Ma ei tahtnud seda asja kohe enda jaoks labaseks muuta. Ja temagi vist mitte.

Oli üks naljakas koht ka. See, kus on selge, et kui üldse suuldemiseni jõutakse, siis nüüd. Aga kuidas!? Kuidas alustada? Mida teine mõtleb? Mis edasi saab? Jne... Mul on ainult ühe inimesega läinud see nii sujuvalt, et ei olnudki üldse imelik. Kui me arvesta üheõhtuseid klubitamisi jne. Seal on selge, et jah tantsimisele tähendab enamasti ka jah'i külgetõmbele. Aga see ei ole minu meelest päris elu.

Selle, mis juhtus või ei juhtunud, jätan ma siiski enda teada. Õigemini meie teada. Sest see on ainult meie hetk, meie ühine saladus. Midagi erilist. Ja see ei puutu teistesse.

Enne lahku minemist küsisin, et mis saab edasi. Ja tema vastas pausita, et tal on vaba hommik:D

Aga selle õnnelik olemise peatüki lõpetuseks tahan teile veel rääkida, et marslaste kambamentaliteet jätkub minu juures. Eile hakkasid minuga rääkima üle pika aja kaks meest minevikust: Meelist ja CHR. Viimane kasutas isegi sõnu "saatus" ja "abielu" ning põdes üle tüki aja seda, et ootamatult vestlusest kadus. Põdes nii, et saatis mulle Hispaaniast vabandava ja kutsaliku armsa sõnumi.

Küsisin siis Tema käest ka, et kui ta jätab oma isiklikud tunded kõrvale, siis miks see tema arust nii võiks olla. Ja Ta rääkis mulle ühe huvitava teooria. Sellest, kuidas naine muutub meeste silmis seda ilusamaks, mida tugevama energiaga on mees, kellesse ta armunud on. Ma ei tahaks küll tunnistada, et olen armunud, sest on veel nii vara, aga see võib vabalt nii olla. Igatahes on ta juba suutnud mu õnnelikuks teha. Ja tundub, et Tema teooria võib ka paika pidada. Aga mind ärritab see, et otseloomulikult ei või asi olla lihtsalt naises. Aga täna. Today nothing can bring me down.

Playeritest ja pleikaritest

Kui paljud teist kasutavad neid sõnu? Mina kasutan rohkem viimast kui esimest, aga kumbagi mitter eriti tihti. Ometi tuleb selline liigitamine üsna loomulikult. Pikemalt mõtlemata. Aga nüüd mõtlesin enda jaoks välja, kuidas neid defineerida.

Kõik mehed tahavad salajas olla playerid. Need, kes saavad naistega mängida, aga pääsevad sellest puhta nahaga.

Pleikar on aga hoopis midagi muud. See on end ilusaks teinud tüüp, kelle puhul paistavad kavatsusd kohe välja. Jah, ilus poiss on tore üheks õhtuks, aga ma ei usu, et keegi naistest mõtlekski pleikarist kui "catch'ist" pikemas perspektiivis. Keegi ei tahagi neid kodustada. Nad on just for fun. Aga pleikarid ise on enda üle uhked, et vaat' kus nemad alles murravad. Naised aga mängivad nad üle, sest nad tahavadki lasta end murda. Korraks. Või ise murda. Mõni pleikar võib ju ka olla väljakutse. Tema tähelepanu võita see tähendab...

Playerite olemus ei paista (nii kohe välja). Nende välimus ei reeda neid. Ja iga pleikar tahaks tegelikult olla player. Tõenäoliselt oma arust ongi. Player aga suudabki tekitada naises tahtmist ta päriseks endale saada ja ära kodustada. Algul naine ei tea, milline väljakutse sellest kujuneb, aga kui ta avastab playeri tõelise loomuse ja leiab, et see mees ikkagi meeldib talle, siis pakub playeri kodustamine kindlasti oodatud väljakutset.

Noh naised. Rääkige nüüd enda kogemustest. Kuidas teil on läinud?

Ma võin küll öelda, et ma olen ise pleikareid ära kasutanud. Ja ka neid hiljem "kuivale" jätnud, nende kurvastuseks ja üllatuseks. Big boo-whooooooo. Ma ei julge veel öelda, et oleksin ühegi playeri ära kodustanud, aga ma kindlasti teen seda kunagi. Kasvõi ainult lõbu pärast. Game is on!

Mõtteid...

Mis on ühist dr. House'il ja Viiking Vikil? Mäletate üldse seda kümneaastataguse multika tegelast?

No esmapilgul mitte midagi. Üks on meeletult lahe tegelaskuju, keda mängib igati suurepärane näitleja. Mitte ilus, aga seksikas. Mitte vägivaldne, aga võimatu võita jne. Ja teine on - nagu öeldud - multikategelane. Laps pealegi. Paarist kriipsust valmis tehtud.

Tegelikult neil siiski on midagi ühist. Nende mõtlemine. Nemad ei ole oigajad. Nemad on probleemilahendajad. Ja neil tuleb lahendus alati nii äkki, teistele arusaamatult ja ühesuguse käitumise taustal. House'il tekib selline imelik äraolev pilt ja kui ta end siis füüsiliselt mõttest välja raputab, läheb osa alati põnevaks. Viki sügab sirge sõrmega vasakult poolt nina ja siis tulid vist mingid sadavad tähekesed vms. No minu jaoks igatahes on see üsna üks-ühele seos:D

Tsensuur keset demokraatiat

Ma olen vihastanud hullult ja naernud seda välja, aga messenger lihtsalt tsenseerib vahel juttu. Tee mis tahad, aga kõik mõtted lihtsalt ei lähe läbi. Ja suhtluspartnereid aitab msn samuti valida. Ei ole nii et saad kõigiga või mitte kellegagi rääkida. Msn valib. Mulle arusaamatu loogika alusel. Äkki tal on selle tsenseerimisega õigus ka? Võib-olla polegi mul vaja kõike kõigile välja rääkida!? Aga nõme on küll, kui msn suhtluse katkestab koha peal, kus vestluspartner just ootab väga sinu vastust ja seda saamata võib oletada, et vaikus ongi sõnum ning seetõttu solvuda. Aga sõbrad, te peaksite teadma, et ignoreerimine ei ole minu stiil ja vaikimine on nõme karistus. Kui mulle miski ei meeldi, siis võite üsna kindlad olla, et te saate sellest teada. Vot!

Üks mobiilimõte ka.

Hakkasin eile mõtlema, et nii poisid kui tüdrukud, mehed kui naised uhkustavad millegpärast oma telefonide lõhkumisega. Tõsi, algul tulid mulle meelde näited vaid poistest, aga siis mõtlesin veel ja näidetestatistika tuli viigiline. Aga erinev.

Poiste suust:

Näe, mu ekraan on täitsa sodiks.

Näe, mu telefoni on kaks korda kokku liimitud, sest unustasin selle istudes tagataskusse. Ja siis teist korda veel.

Näe, mu telefon on täiega ära kriibitud. Ta oli mõnda aega liiva sees.

Normaalne ju!? Kas teil ka juhtub nii? Mind ajavad kriimud mu telefoni peal närvi, aga meeste jaoks on need vist midagi sõjahaava-laadset, mille üle võib uhke olla, aga mis ei tee füüsiliselt haiget. Võib-olla ainult rahakotile.

Tüdrukute suust:

Vihastasin ja viskasin mobla vastu seina sodiks.

Pean jälle uue telefoni ostma. Närv läs mustaks ja viskasin vastu seina eelmise.

Lõin telefoni jalaga, et mitte musi lüüa.

Kas näete vahet? Tüdrukute jaoks on see vihaga seotud tahtlik hävitamine. Poiste jaoks uhkustamist vääriv õnnetus. Aga kõik on rahul, kui telefonist pilpad järgi jäävad. Pole siis ime, et telefonifirmadel nii kaua hästi on läinud ja läheb tõenäoliselt tulevikuski. Hea väike asi, mida haarata ja visata. Või liiva alla unustada. Või otsa istuda.

P.S. Eile närvitsesin vara. Ta helistas. Isegi, kui ma oleksin selline reeglitetüdruk, kes kuni kolm päeva peale kutset omale üritust plaanida ei lase, ei oleks olnud hullu. Oligi veel kolm päeva. Ma loodan, et Mr Properiga läheb hästi. Ta suutis juba armas olla:)

Kohtamisetikett - unofficial faas

Kuna oma põneva eluga hetkel uhkustada ei saa, siis räägin üldisemalt. Täna õnnestus sõita ühes trammis noormehega, kelle armunud oleku naeratus oli kaugelt nähtav ja mõistetav. Võttis endalgi näo muigele, sest see tunne oli nii tuttav.

Noormees rääkis telefoniga ega suutnud kuidagi naeratust kustutada. Ka hääletoon oli selline... eriline. Sain kohe aru, et asi on mõnes tüdrukus. Tõenäoliselt selles ühes kindlas, kellega üksteisele väga meelditakse, aga tegemist on veel selle faasiga, kus keegi siduvaid küsimusi esitanud ei ole ega ole tõenäoliselt julgenud välja öelda ka sõna "meeldimine". Käib alles tagala kindlustamise faas, kus mõlemad käituvad teineteisega selgelt nii, et paistavad väga soojad tunded, aga veel ei taheta neist õigete nimedega rääkida. See on nii ilus aeg. Antud noored olid jõudnud juba sinnamaani, et poiss kinnitas, et temake on tema elus ainus naine. Naine külas nii naljakalt ja armsalt, sest oletan, et mõlemad olid minust tükk aega nooremad ja vaadake minu sõnavara. Keel kohe ei paindu veel minu sõpru meesteks kutsuma.

Enda elu kohta ei oska jälle midagi kindlat öelda ega ka mitte arvata. kas rõõmustasin jälle liiga vara? Täna on juba teisipäev ja ma ei tea ikka temast midagi. Huvitav, kas ta jääbki mõtlema või on tõeline Mr. Proper, kes ainult reede ja laupäeva õhtuti väljas käib? Kui ma talle tõeliselt meeldiksin, siis kas ta ei kutsuks mind välja esimesel võimalusel, olenemata päevast? Reedeks aga oleme ju niisamagi korra veel kokku saanud ja nädal on möödas. Mulle ei meeldi nii:(

Aga nalja ka. Viimased kolm korda, kui bussiterminalis kodubussi oodanud olen, on keegi võõras minuga seal kontakti otsinud. Esimene oli see tore kerjusnaine, järgmine oli üks võõras linnas olev vana mees, kes bussisüsteemis ei orienteerunud. Seda nägi S ka ja mul oli hea meel teda aidata. Ja täna... täna tuli üks suhteliselt kiilas itaalia vanamees minult abi küsima. ma ei osand teda küll aidata, aga see onu ei seganud. Kohe küsis otsa mult: Do you speak Italy, aga vähemalt oskas ta õigesti öelda midagi, mis naistele alati mõjub: You are very beautiful!

Kusjuures mulle tundub, et kõik naised usuvad seda, sest teisiti endast mõelda oleks liiga raske. Ka siis, kui tegelikult suurem asi ei olda. Vabandan väljenduse eest.

Autoga arsti juures...

Käisin täna oma autoga arsti juures. Kuidagi alati satub nii, et kui Sandra Tallinnasse tuleb, juhtub minu neljarattalise sõbraga midagi. S arvabki juba, et mu autol puudub täielikult immuunsus. Õnneks seekord saime ta ruttu terveks ravitud. Kuigi viimased sõidud olid ikka juba väga hirmuäratavad. Ja jälle oli tore Melasi toredate tüüpidega suhelda. See on alati omaette elamus.

Täna oli tegelikult jälle üsna tähtis päev. Selline Draamateatri logo tüüpi päev jälle, kus üks silm naerab ja teine nutab. Sain kardetud negatiivse vastuse. Ega see ei olnudki enam eriti üllatav. Olin ju vastust oodanud juba lubatust kolm päeva kauem, mis andis üsna mõistetava vihje selle kohta, mida nad otsustasid. Ju siis lihtsalt ei tahetud rikkuda mu nädalavahetust, kuigi närvis olin nagunii või taheti jätta endale paar ohutuspäeva, mille jooksul pidi konkursi võitnu oma otsuse langetama ja nad ei tahtnud vanasse kaevu sülitada enne uue valmimist. Mitte, et ma vana kaev oleksin. Aga second best, ma oletan.

Selline tunne oli mul juba enne ja usun, et tean ka võitjat, aga see naerunäo osa tuleneb sellest, et vist oli neilgi mulle raske ära öelda, sest mulle anti ette uus siht. Ei mingeid garantiisid ja ma jälle ei räägi sellest igaks juhuks, aga neljapäeval saan targemaks. Vähemalt juhtub see ruttu. Ja see ei ole küll see ning mu kukkumine oli tänu edukusele väga kõrge, aga löök pehmendati ära ja ma olen selle eest tänulik. Ja ma arvan, et mõne aja pärast ma siiski proovin sinna uuesti. See tundub kodu olevat. Ja tänu nendepoolsele mind austavale käitumisele, ei jää mul selle ettevõtte suhtes hinge ka okast, nagu palju kordi varem. Päris raske on juba linnas firmalogode vahel ringi käia nii, et ei näeks midagi isikliku koemuse tõttu ärritavat. Aga homme on uus päev.

Think deep with me!

Tsiteerin raamatut "Autism. Meie laste lood". Tsitaadi autorit ei tea.

Ilus rannamaastik, hõbedaselt pärlendav meri ja harmoonilist lõbusust tekitavad lained, mis üksteise järel rannale veerevad. Ma ei teadnud siis, et oli juba ennustatud tormi, mis muudab teiseks kogu rannajoone ning et see rannajoon saab olema märksa huvitavam ja imelisem, olgugi et raskemini läbitav. Aeg-ajalt võib isegi tunduda, et mõnest kohast ei saa enam üldse edasi minna, aga siis ilmub ei tea kust või saab suure pingutusega kohale tassitud puuduv kivimürakas ja ilmneb, et edasiminek on siiski võimalik.

Minu meelest see ütleb nii palju ja nii mitme teema kohta. Aga see raamat ise on meeletult huvitav ja ma tunnen, kuidas mu silmaring avarneb jälle. Ma saan paremini aru KMist ja tervest maailmast. Need lapsed on ise nii meeletult huvitavad oma lõputu puslelise olekuga.

Ma ei taha uut issit!

Ega ka valge habemega meest. Mäletate, ma rääkisin teile meie uuest naabrist, kelle ära kodustasime? Nüüd ta muudkui üritab külla tulla ja tundub, et lausa luurab meid. TUnnistas isegi üks päev, et oli juba mitu korda meid otsimas käinud. Ja ta läheb all andmise asemel alles nahhaalsemaks. Viimane kord ütles emale ilma igasuguse pehemnduseta, et ta mõtles veidi meie juures arvutis istuda. No just, seda me tahamegi. Jõuluvana meie arvutis laste kirju lugemas.

Huvitav, et mõned inimesed ei julge ülds teha, mida nad tahavad ega isegi küsida, kas neil oleks selle saavutamiseks lootust. Teised aga üritavad igal juhul oma tahtmist läbi suruda. Ka vastu teiste tahtmist.

Tagumiku tuliseks tegemisest ja hullusest

Kas teie tagumikku on kunagi tuliseks tehtud? Minuga juhtub seda viimasel ajal väga tihti - palju tihemini kui lapsepõlves, millest mäletan vaid ühte korda, kuid kuna siis oli sellest toimingust juba ettekujutus olemas, siis pidi seda vähemalt kahel korral juhtuma. Kusjuures seda juhtub praegugi sõna otseses mõttes ja peaaegu iga päev, aga ma ei saa selles mitte kedagi süüdistada. Süüdlane on muidugi olemas, aga mitte kes, vaid mis. Minu kallis auto. Tal on istmesoojendusega midagi juhtunud ja on/off nupu vajutamine ei muuda midagi. Muudkui kütab ja kütab. Ma juba kardan suve tulekut. Pean vist hakkama jääämbrit käepärast hoidma, et sinna aegajalt kükitada:D

Hullusest räägin ka. Eile ütles Sandra mulle, et ma olen täiega imelik. Aga, et talle meeldib see. Et ma olen teistest julgem ning otsekohesem ning võtan ette ka ebatraditsioonilisi asju. Ja umbes kümne minuti pärast ütles Tema ka, et ma olen täiesti kreisi. Järelikult paljudele inimestele meeldibki ebatavaline, imelik ja vahel koguni veider.

Kusjurues Sandra ei ole üldse vähem hull kui mina. Võib-olla on isegi hullem:D Täna käisime linnas keeristormi söömas. Sõime kõhu täis ja siis S ütles, et lähme nüüd Kompressorisse pannkooki sööma. Meil on pikalt juba õhus üks kihlvedu, et kui ta jaksab sealse pannkoogi ära süüa, siis saab teada, kus ma oma sünnipäeval olin. Kui ei jaksa, siis saan mina teada, millega I kunagi suvel hakkama sai. Nüüd siis tegime selle dare'i ära. Pidime oksele hakkama, aga S lõpetas võidukalt. Kuna mina ei pidanud sööma, siis jätkasin söömist solidaarsusest seni, kuni tema lõpetas. Ja olingi sunnitud saladuse avaldama. Aga mõelge nüüd - ma ei oleks sundinud S-i minema sinna pannkooki sööma. Eriti PEALE söömast tulekut. Aga see oli tema soov ning nagu te vist teate - tema soovid on mulle seaduseks:D

Huvitavatest wc-dest räägiksin ka. Scotland Yard'i huvitav lahendus on vist paljudele tuttav, aga kui paljud teist Hotell Susi juures Rohelise Ämbliku wc-s käinud on? Seal on torustikuga ühendatud pasun. Sandra karjuks nüüd vahele: SAKSOFON, aga minu meelest pasun on ka täiesti arusaadav ning kergemini konhandatav mõttega tolle konkreetse instrumendi eesmärgist. Vähemalt ma ei suutnud välja mõelda ühtegi teist eesmärki, miks see seal oli. Muidugi oli ka tavalisi tualettpotte, aga kas see on vahelduseks kükitamisele? Okei... rõvedamaks ei lähe. Mind lihtsalt huvitab.

Täna oli mul üks huvitav kohtumine ka. Kohtusin üle ma ei tea mitme aasta kunagise klassivennaga, kellega meil olid nii teravad suhted, et tükk aega tegime lihtsalt üksteisele haiget - tema vist siiski võitis selle võistluse - ja siis aastaid möödusime üksteisest kui õhust. Arvasin, et meie kaks ei jõua kunagi sinna staadiumisse, et hakkaksime üksteisega viisakalt suhtlema, aga paistab, et see ütlus, et vahepeal on palju vett merre jooksnud, vastab tõele. Kindlasti mitte alati, aga ma olin väga üllatunud, et sel juhul, sest ta paistis olevat täiesti positiivselt üllatunud mind nähes. Mul on hea meel. Inimene, kellega olen oma elus kõige hullemini kakelnud, on hääletanud rahu poolt.

Saatsin just S-i koju ja hakkan edasi tegema argimuredega: vaikus potentsiaalse tööandja poolt, uued ohtlikud autojamad jne.