11. august

Väga mööda päev
Kohe nii mööda, et tahaks kusagil nurgas kerra tõmmata ja olla peidus maailma eest kuni mõõn üle läheb.
Hommik ilma veeta oli tore. Pese siis viimase pooliku pudeli veega hambaid ja jäta hari pastaseks. Mudakarva siis India puhul. Õnneks peaaegu kohe, kui tööle jõudsime, ütles Harsh, et elektrik käis ja kõik on korras, aga mulle tähendab see 2000Rsi lisakulu. Päris kasulik on siin elektrik olla. Pole võimalik, et tal üle poole tunni selle töö peale läks. Hakkaks äkki ka elektrikuks? India kohta tundub ikka megakallis ja pakun, et materjalikulusid ei olnudki.
Aga sellest oli ju veel vähe.
Terve päev oli mõttetu ja täis ootamist.
Mind sunniti ise organiseerima oma ärireisi esimest juppi Ahmedabadi ja arvake, kas sobivaid bussi- või rongipileteid oli võimalik netist inglise keeles leida. Inimesed, kes aga sellega tegelema pidid, lasid mul julmalt ise vaeva näha, kuni suuremale bossile ära kaebasin. Seejärel leiti mingi erilise rakenduseta uus tüüp ja pandi mind reisibüroodesse sõidutama. Või vähemalt plaan oli sellele. Olin juba ennegi täna korduvalt nutu ja naeru vahepeal olnud ja kui siis firma roller ka käima ei läinud… no tõesti. Ma võin naerda, aga tegelikult tahaks karjuda: tule taevas appi!
Aga ka see pole veel kõik. Nagu teleturu reklaam. Teadsin, et mu kaamera võib maksma minna kuni 2000Rsi, aga täna selgus – üllatuslikult vara – et miinimumhind on 4000Rs. No tõesti tore, et kõik head uudised korraga tulevad. Olen päevaga kulutanud peaaegu kuu palga ootamatutele väljaminekutele ja ikka veel ei saanud eelmise kuu eest palka. Natuke võin veel kannatada. Las firma ja aiesec klaarivad asju. Pole minu mure.
Ahjaa… isegi meie lemmik jäätisemüügikoht oli kinni lõunapausi ajal. Ja kui hommikul oli tervis super – koduse toidu tulemus, arvatavasti – siis nüüd pärast päev otsa pärmihaisuse saia taas söömist tunnen jälle, et kaua võib. Ei jaksa. Ei taha. Ei taha end kokku võtta ja kõigest üle olla. Kokkan maksimaalselt kiiresti endale pastat ja siis kerin raamatuga voodisse hommikut ootama.
Ei õnnestunud maailma halva eest end ära peita. See sai mu ikka kätte. Ainus hea asi oli, et harsh tegi nalja 2000se arve koha pealt. Uus uudis oli sada korda halvem. Nimelt meid tõstetakse vist välja. Lihtsalt sellepärast, et poisid ja tüdrukud ei saa ju koos elada. Naabrid kaebavad.
Ma saaksin aru kui nad kaebaksid pidude või ebasündsa käitumise pärast. Nagu et me jookseks tänaval poolpaljalt ringi või kisaks keset ööd. Aga need üksikud peod ei ole olnud meie korraldatud ega meie sõpradega ja nad kõik on seotud aieseciga. Aga kedagi ei huvita, mis tegelikult toimub. Nii tahaks kogukonnakoosolekut. Nii tahaks midagi muuta ja parandada. Mitte jälle loobuda ja põgeneda. Nüüd, kui viimaks on tekkinud kodu-tunne…